O.G (O.G) kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebus asjas nr 3-25-2255.
2.Jätta kaebaja taotlus riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks läbi vaatamata.
3.Jätta kaebaja taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muud selgitused
Määrus toimetatakse kätte kaebajale.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX esitas O.G (edaspidi kaebaja) nimel 8. juulil 2025 Tartu Halduskohtule Tartu Vangla vastu kaebuse hüvitamis- ja tuvastamisnõuetega. Kaebuses on märgitud, et kaebaja esitas 18. jaanuaril 2025 Tartu Vanglale kahjunõude nr 2-25/2-2/824 seoses ebainimlikes tingimustes viibimisega (vastav voodivarustus puudus). Kaebaja kutsuti 29. jaanuaril 2025 üksuse juhi vestlusele, mille eesmärgiks oli, et kaebaja loobuks oma kahjunõudest. Vastutasuks pakuti kambrikaaslaseks XX, mistõttu võttis kaebaja kahjunõude tagasi. Mõne aja möödudes paigutati kaebaja aga uude eluosakonda ilma kambrikaaslaseta. Vastustaja tegevuse eesmärk oli suunatud kaebaja põhiõiguse (õigus õiglasele ja ausale menetlusele) kahjustamisele. Kohtueelse menetluse takistamine ei võimalda kaebajal ennast kohtus kaitsta. Kaebaja soovib mittevaralise kahju hüvitiseks 2500 eurot. Kaebuses sisalduvad taotlused riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja riigi õigusabi saamiseks.
2.Tartu Halduskohus jättis 23. oktoobri 2025. a määrusega kaebuse käiguta, andes kaebajale tähtaja kaebuse heaks kiitmiseks.
3.Kaebaja esitas 24. oktoobril 2025 kohtule pöördumise, milles kiitis tema nimel esitatud kaebuse heaks.
Tartu Vangla edastas 23. jaanuaril 2026 kohtule kohtueelse menetluse materjalid.
KOHTU SEISUKOHT
I
5.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lõike 1 punkti 8 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus tõlgendab HKMS § 2 lõike 4 alusel esitatud kaebust ning lähtub selle lahendamisel kaebaja tegelikust tahtest. Kaebaja nõuab Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemist ning mittevaralise kahju hüvitamist. Kuna hüvitamiskaebuse raames hindab kohus ka vangla tegevuse õiguspärasust, ei ole eraldiseisva tuvastamisnõude esitamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik ning kohus loeb tuvastamisnõude hüvitamisnõudega hõlmatuks. Arvestades, et kaebaja jääb Tartu Vangla 2. juuli 2025. a otsusega lahendatud kahjunõude juurde, mõistab kohus, et kaebaja taotleb kahju hüvitamist seoses tema väidetava mõjutamisega võtta tagasi vanglale 18. jaanuaril 2025 esitatud kahjunõue seoses ebasobiva voodi ja voodivarustusega.
6.Kohus leiab, et kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel, mis näeb ette, et kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohtu hinnangul on eelnimetatud sättes toodud eeldused praegusel juhul täidetud: kaebaja õigusi ei ole intensiivselt riivatud ning ei ole tõenäoline, et kohus kaebuse rahuldaks ja kaebaja kasuks kahjuhüvitise välja mõistaks.
7.Kaebusega kaitstava õiguse riivet peetakse väheintensiivseks, kui kaebuse aluseks oleva subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud kuludega (seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22).
8.Kohtu hinnangul ei saanud vanglale etteheidetav tegevus (kaebaja väidetav mõjutamine
18.jaanuaril 2025 esitatud kahjunõude tagasivõtmiseks) kaebaja õigusi niivõrd intensiivselt riivata, et selle hindamiseks oleks põhjendatud kohtumenetluse täiemahuline läbiviimine ja kohtuotsuse tegemine. Asjaolu, et kaebaja võttis väidetavalt vangla mõjutusel enda 18. jaanuari 2025. a kahjunõude nr 2-25/2-2/824 tagasi, ei ole takistanud kaebaja õigust pöörduda kahjunõudes toodud asjaoludel oma õiguste kaitseks uuesti vangla poole või kohtusse. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja on 18. jaanuari 2025. a kahjunõudes nr 2-25/2-2/824 kirjeldatud asjaoludega (ebasobiv voodivarustus ja voodi) seoses esitanud 18. märtsil 2025 vanglale uue kahjunõude (registreeritud numbriga 1-9/2-25/138-1) ning vangla on kahjunõude 15. mai 2025. a otsusega nr 1-9/2-25/138-2 lahendanud. Kohtute infosüsteemist omakorda nähtub, et kaebaja on pöördunud haldusasjas nr 3-25-1490 kohtu poole seoses ebasobiva voodi ning voodivarustusega. Kaebus on kohtu menetluses. Seega on kaebaja saanud oma subjektiivseid õigusi kohastes menetlustes kaitsta.
Samuti on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
9.1.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lõikest 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt
väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohus selgitab, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub eeltoodud sätetest tulenevalt rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti mõnda RVastS § 9 lõikes 1 sätestatud isiku subjektiivset õigust, õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju, esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
9.2.Kohus märgib, et avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on aga Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lõige 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 27. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud kohtupraktika).
9.3.Kohus leiab, et kaebuses kirjeldatud asjaoludel ei saanud kaebajale vanglale etteheidetava tegevusega kaasneda üleelamisi, mis kujutaksid endast sedavõrd intensiivset riivet, et tegemist saaks olla väärikuse alandamisega RVastS § 9 lõike 1 tähenduses. Kohtule ei nähtu, et kaebajale oleks saanud tema väidetava mõjutamisega kaasneda ka mõne muu RVastS § 9 lõikes 1 nimetatud õigushüve rikkumine. Eeltoodust tulenevalt on mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse edulootused vähesed. II
10.Kaebuse tagastamise tõttu puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ning kohus jätab taotluse läbi vaatamata. III
11.Kaebaja esitas kaebuses ka riigi õigusabi taotluse. Kohtule arusaadavalt taotleb kaebaja riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lõike 3 punkt 5).
12.RÕS § 6 lõike 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 järgi ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Samuti ei anta RÕS § 7 lõike 1 punkti 5 alusel riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Kui esinevad RÕS § 7 lõikes 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja otsustamist.
13.Kohus on seisukohal, et kaebaja on võimeline ise oma õigusi kaitsma, mistõttu tuleb riigi õigusabi andmisest RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 alusel keelduda. Kuivõrd kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebaja eelnevalt esitanud halduskohtule mitmeid kaebusi vangla vastu, ei ole kaebaja puhul tegemist halduskohtumenetluses kogenematu isikuga. Järelikult puudub alus arvata, et kaebaja ei suudaks ka edaspidi menetlusdokumente koostada ja ise menetluses osaleda ning asjaolusid selgitada. Kohus ei pea põhjendatuks kaebajale riigi õigusabi anda ka
RÕS § 7 lõike 1 punkti 5 alusel, sest kohus on eelnevalt hinnanud kaebuse eduväljavaadet väga väheseks.
14.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lõike 1 punktide 1 ja 5 alusel rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.