X-i kaebus Tartu Vangla 20. juuni 2025. a distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja ja 24. juuli 2025. a vaideotsuse tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja X Vastustaja Tartu Vangla, esindaja Tiiu Miller
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde Tartu Vangla direktori 16. septembri 2024. a käskkiri nr 1-1/24/47 Tartu Vangla kodukorra kinnitamise kohta koos digitaalallkirja kinnituslehega, kuid ilma käskkirja lisata.
2.Jätta X-i kaebus rahuldamata.
3.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
4.Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 20 eurot Eesti Vabariigi kanda.
5.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23. aprillil 2026 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tartu Vangla tunnistas 20. juuni 2025. a käskkirjaga nr 2-25/1-3/178 kinnipeetava X-i süüdi vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 nõuete ja Tartu Vangla kodukorra p 4.2 rikkumises. Käskkirja kohaselt seisnesid X-i rikkumised selles, et ta ei olnud kahel päeval korrektselt riietatud ega allunud ametnike korraldustele: 20. mail 2025 andis valvur X-ile hommikuse loenduse ajal korralduse särk selga panna, kuid ta keeldus korraldusele allumast; 22. mail 2025 ei olnud X-il jalutuskäigu ajal särki seljas ning ta ei allunud valvuri korraldusele särk selga panna. Käskkirjaga määrati X-ile kummagi rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks kaheks ööpäevaks kartserisse paigutamine (kokku neli ööpäeva).
2.X esitas 28. juunil 2025 Tartu Vangla 20. juuni 2025. a käskkirja peale vaide, mille Tartu Vangla jättis 24. juuli 2025. a vaideotsusega nr 1-8/2-25/154-2 rahuldamata.
3.X esitas 24. juulil 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tartu Vangla 20. juuni 2025. a käskkirja ja 24. juuli 2025. a vaideotsuse tühistamist.
4.Kohus võttis 2. veebruari 2026. a määrusega kaebuse menetlusse.
5.Tartu Vangla esitas 27. veebruaril 2026 vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse rahuldamata.
6.Kohus määras 3. märtsi 2026. a määrusega asja läbivaatamise vormiks kirjaliku menetluse, määras menetlusosalistele täiendavate taotluste ja menetlusdokumentide esitamiseks tähtajad ning tegi neile teatavaks kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja.
7.Kaebaja esitas 7. märtsil 2026 kohtule täiendavad seisukohad.
8.1.Talle ei ole füüsilise tervise osas tervisekontrolli tehtud ning tema vaimse tervise häired on üksikvangistuses viibides süvenenud. Tartu Vanglas määratakse üksikvangistuse karistused ilma meditsiinilise kontrollita ning psüühikahäirega isiku kartserisse paigutamisel ei küsita meditsiiniosakonna ega psühhiaatri arvamust. Meditsiinitöötaja oleks pidanud kindlaks tegema, kas kaebaja karistamine on tema terviseseisundit arvestades proportsionaalne. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on psüühikahäirega isiku kartserisse paigutamine õigusvastane. Psüühikahäirega kinnipeetavaid ei tohiks üksikvangistuses hoida, kuna see tekitab rohkem kannatusi ning süvendab nende vaimse tervise probleeme.
8.2.Kaebajale määratud distsiplinaarkaristus ei ole proportsionaalne. Loenduseks mitte valmisolek või palava ilmaga särgi seljast äravõtmine ei ole sedavõrd rasked rikkumised, et vältimatult oleks vaja kohaldada kõige karmimat meedet. Vastustaja tegi karistuse määramisel kaalutlusvigu ning ei argumenteerinud põhjalikult, et miks oli vaja kohaldada kõige karmimat karistusmeedet.
8.3.Arvestades seda, et käskkirja andmisest on möödunud kaheksa kuud ja karistust pole enam võimalik täitmisele pöörata, tuleks haldusasjas menetlus lõpetada või kaebus rahuldada. 3(7)
3-25-2461
9.Vastustaja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.
9.1.Kaebaja ei ole distsiplinaarmenetluse ega vaidemenetluse käigus valvurite ettekannetes esitatud elulistele asjaoludele vastu vaielnud. Vastavasisulisi vastuväiteid ei nähtu ka kohtule esitatud kaebusest. Valvurite ettekannetega on rikkumiste toimepanemine piisaval määral tõendatud.
9.2.Kaebajal oli karistuse määramise ajal 15 kehtivat distsiplinaarkaristust. Nende hulgas on ka samalaadseid rikkumisi. Varasemad karistused ei ole kaebajale mõju avaldanud – ta on jätkanud distsipliinirikkumiste toimepanemist. Seega ei saa kaebajale määratud karistusi pidada ebaproportsionaalseks.
9.3.Kehtiv õigus ei sea psüühikahäiretega inimestele karistuse liigi või määra valikul piiranguid. Samuti ei näe kehtiv õigus vanglale ette kohustust viia enne distsiplinaarkaristuse määramist läbi kinnipeetava arstlik kontroll või küsida tervishoiutöötaja seisukohta. Kui kaebaja tervislikus seisundis esineb selliseid asjaolusid, mis välistaksid tema kartserisse paigutamise või nõuaksid karistuse täitmiseks tavapärasest erinevaid tingimusi, siis lahendatakse see karistuse täitmise käigus. Sellised asjaolud ei mõjuta karistuse määramise käskkirja õiguspärasust.
9.4.Kaebaja argument, et psüühikahäirega isiku kartserisse paigutamisel ei küsita meditsiiniosakonna arvamust ega seisukohta, puudutab käskkirja täitmist ning ei ole seetõttu käskkirja õiguspärasuse seisukohalt asjakohane. Haldusakti täitmisele pööramine ja selle alusel toimingute tegemine ei mõjuta haldusakti õiguspärasust. Kui kaebaja on seisukohal, et temale määratud karistust ei oleks tohtinud tervisest tulenevalt täitmisele pöörata, puudutab see väide haldusakti täitmist. Kaebajale määratud distsiplinaarkaristusi ei ole täitmisele pööratud. Kuna karistuste määramisest on möödunud üle kaheksa kuu, ei ole vanglal enam võimalik neid karistusi täitmisele pöörata (VangS § 65 lg 6). Sellises olukorras ei ole kaebaja argument, et teda kui psüühikahäirega kinnipeetavat ei tohiks kartserisse paigutada, asjakohane.
KOHTU PÕHJENDUSED
10.Kaebaja on esitanud kohtule Tartu Vangla 20. juuni 2025. a käskkirja nr 2-25/1-3/178 ja 24. juuli 2025. a vaideotsuse nr 1-8/2-25/154-2 peale tühistamiskaebuse. Asjas on vaidlus kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasuse üle.
11.Vastustaja on kohtumenetluse käigus esile toonud, et kaebajale 20. juuni 2025. a käskkirjaga määratud karistusi ei ole täitmisele pööratud ning seda ei tehta ka edaspidi. Kohtu hinnangul ei mõjuta vaidlusaluse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja täitmisele pööramata jätmine tühistamiskaebuse lubatavust, sest selline käskkiri võib avaldada kinnipeetava õigustele mõju ka pärast käskkirja täitmisele pööramise tähtaja möödumist (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-10-17, p 13). Vaatamata kaebaja 7. märtsi 2026. a avalduses esitatud seisukohale, et haldusasjas tuleks menetlus haldusakti kehtetuks muutumise tõttu lõpetada, nähtub samast avaldusest kaebaja selge soov, et kohus kaebuse rahuldaks. Seetõttu leiab kohus, et tühistamiskaebus vastab jätkuvalt kaebaja tahtele.
4(7)
3-25-2461
12.Vaidlustatud käskkirja kohaselt pani kaebaja kahel päeval toime kaks distsiplinaarrikkumist: ta ei olnud korrektselt riietatud ega allunud ametnike korraldustele. 20. mail 2025 andis valvur kaebajale hommikuse loenduse ajal korralduse särk selga panna, aga kaebaja keeldus korraldusele allumast. 22. mail 2025 ei olnud kaebajal jalutuskäigu ajal särki seljas ning ta ei allunud valvuri korraldusele särk selga panna.
12.1.VangS § 67 p 1 sätestab, et kinnipeetav on kohustatud vanglas julgeoleku tagamiseks täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Tartu Vangla direktor kinnitas 16. septembri 2024. a käskkirjaga nr 1-1/24/47 Tartu Vangla kodukorra. Kohus küsis nimetatud käskkirja Tartu Vanglalt välja ning võtab selle koos digitaalallkirja kinnituslehega asja materjalide juurde. Toimiku ülevaatlikkuse huvides ei võta kohus asja materjalide juurde käskkirja lisaks olevat Tartu Vangla kodukorra tervikteksti. Tartu Vangla kodukorra p 4.2 kohaselt on kinnipeetav kohustatud väljaspool enda elukambrit kandma vangla riietust ja olema korrektselt riietatuna. Tartu Vangla kodukorra p 6.2 esimene lause näeb ette, et loenduse ajal on kinnipeetav kohustatud vanglaametniku kambrisse sisenemisel püsti tõusma ning seisma korrektselt riietatuna oma korrastatud voodi kõrval või vanglaametniku korraldusel mujal. Sama sätte teises lauses on täpsustatud, et kinnipeetav on kohustatud kandma loenduse ajal vangla riietust.
12.2.Kaebaja ei ole distsiplinaarkaristuste määramise õiguslikke aluseid kahtluse alla seadnud. Seepärast ei pea kohus vajalikuks loenduse ja jalutuskäigu ajal särgi kandmise kohustuse õiguslikku regulatsiooni põhjalikumalt selgitada (vt VangS § 46 lg-d 1 ja 3 ning justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 vastu võetud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 83 lg 4).
12.3.Kaebaja ei ole vaides ega kaebuses talle 20. juuni 2025. a käskkirjas ette heidetud rikkumistele vastu vaielnud. Seepärast ei näe kohus alust kahelda, et valvurite 20. mai 2025. a ja 22. mai 2025. a ettekannetes esitatud asjaolud on tõesed (dtl 28–29). Vaidlustatud käskkirjas on kaebajale distsiplinaarkaristuste määramisel tuginetud nimetatud ettekannetes esitatud asjaoludele. Asjaoludest nähtuvalt ei olnud kaebaja kummagi intsidendi ajal korrektselt riietatud ning ta ei allunud kummalgi korral valvuri korraldustele. Miski ei osuta sellele, et kaebaja käitumine poleks mõlema intsidendi osas süüline. Tegemist on kahe erineva distsiplinaarsüüteoga, sest intsidendid toimusid erinevatel päevadel ning korraldused anti erinevates olukordades. Seetõttu on vastustaja asunud põhjendatult seisukohale, et kaebaja rikkus süüliselt VangS § 67 p-s 1 ning Tartu Vangla kodukorra p-s 4.2 nimetatud kohustusi ning pani toime distsiplinaarrikkumised. Kuna kaebaja rikkus 20. mail 2025 korrektselt riietumise kohustust loenduse ajal ning asja materjalidest ei nähtu, et loendus oleks toimunud väljaspool kaebaja kambrit, tulnuks vaidlustatud käskkirjas tugineda ka Tartu Vangla kodukorra p-le 6.2. Nimetatud minetus ei tingi aga käskkirja tühistamist, sest kohane õiguslik alus on olemas, käskkirjas märgitud õiguslik alus on valdavas osas korrektne ning õigusliku aluse otsimine ei ole kandunud lubamatus ulatuses üle kohtumenetlusse (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-20-1548/31, p-d 14–16).
13.Kaebaja on seisukohal, et psüühikahäirega isikut ei tohi kartserisse paigutada. Kaebaja pole siiski otsesõnu väitnud, et vangla ei tohtinud talle tema tervisliku seisundi tõttu kartserikaristust määrata. Küll aga on ta väitnud, et meditsiinitöötaja oleks pidanud kindlaks tegema, kas kaebaja karistamine on tema terviseseisundit arvestades proportsionaalne.
5(7)
3-25-2461 Kaebaja vastavad avaldused on jäänud abstraktseks ja paljasõnaliseks. Kaebaja ei ole esitanud oma tervisliku seisundi kohta ühtegi täpsustust. Kohus märgib siiski vastusena kaebuse väidetele järgmist. Distsiplinaarkaristuse kandmine ei või ohustada kinnipeetava elu ega kahjustada tema tervist (põhiseaduse (PS) § 16 ja § 28 lg 1). Samuti ei või distsiplinaarkaristus olla ebaproportsionaalne ega alandada kinnipeetava väärikust (PS § 11 ja § 18 lg 1). Kui distsiplinaarkaristuse määramise ajal on ilmne, et kinnipeetava tervislik seisund ei võimalda tal teatud liiki karistust kanda, on distsiplinaarkaristuse määramine inimväärikuse alandamise või ebaproportsionaalsuse tõttu õigusvastane (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 319-2164/40, p 13; psüühikahäirega kinnipeetavale kartserikaristuse määramise kohta vt nt Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus asjas Keenan vs. Ühendkuningriigid, nr 27229/95, p-d 109– 116). Praeguses asjas ei osuta miski sellele, et kaebaja tervislik seisund ei oleks võimaldanud talle karsterikaristusi määrata. Kehtiv õigus ei sätesta vanglale kohustust küsida enne kartserikaristuse määramist tervishoiutöötaja arvamust kinnipeetava tervisliku seisundi või karistamise lubatavuse kohta. VangS § 52 lg 2 kohaselt on tervishoiutöötaja kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit. Samuti on kinnipeetavale tagatud ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus (VangS § 53 lg 1). Kui kinnipeetav leiab, et talle ei tohi tema tervise tõttu distsiplinaarkaristust määrata, on tal võimalik pöörduda tervishoiutöötaja poole või esitada oma vastuväited ärakuulamise käigus. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks tervishoiutöötaja poole pöördunud või juhtinud distsiplinaarmenetluse käigus vangla tähelepanu oma tervislikule seisundile. Kaebaja väide, et tema vaimse tervise häired on üksikvangistuses viibides süvenenud, ei ole asjassepuutuv, sest vaidlustatud käskkirja ei ole täidetud. Seega ei anna kaebaja tervislik seisund käskkirja tühistamiseks alust.
14.Kohtu hinnangul ei ole kaebajale määratud karistus ka muudel põhjustel ebaproportsionaalne. Vastustaja on kaebajale distsiplinaarkaristuse määramisel kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostanud ning nii karistuse liik kui ka määr on proportsionaalsed. Vastustaja kaalutlused on arusaadavad ja asjakohased. Kaebaja ei ole vastu vaielnud käskkirjas väidetule, et ta on pannud varem toime samalaadseid rikkumisi ning tal oli käskkirja andmise ajal 15 kehtivat distsiplinaarkaristust. Erinevalt kaebaja väidetust ei heidetud talle ette üksnes korrektselt riietumata jätmist, vaid ka vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele allumata jätmist. Vaidlustatud käskkirjas on veenvalt põhjendatud, miks on vanglateenistujate korraldusele allumata jätmine käsitatav raske rikkumisena. Samuti on seal nõuetekohaselt kaalutud karistuse mõõdukust. Kaebajale määrati kartserikaristused põhjusel, et varem määratud karistused polnud talle vajalikku mõju avaldanud. Arvestades, et maksimumkaristuseks olnuks 14 ööpäeva üksikvangistust, kuid kaebajale määrati mõlema rikkumise eest kaks ööpäeva kartseris ehk kokku neli ööpäeva, ei ole see karistus ülemäärane.
15.Samuti ei nähtu asja materjalidest, et vangla oleks teinud distsiplinaarmenetluse läbiviimisel vigu, mis tingiksid vaidlusaluse käskkirja tühistamise. Nii käskkirja kui ka vaideotsuse on teinud pädev ametnik (VSkE § 1 7 lg 1 ja § 12 lg 21) ning distsiplinaarkaristus määrati tähtaegselt (VangS § 64 lg 41). Kaebajat teavitati distsiplinaarrikkumistest (dtl 14), talle esitati distsiplinaarmenetluse protokoll tutvumiseks (dtl 11) ning talle tagati mõlema nimetatud menetlustoiminguga võimalus esitada distsiplinaarmenetluse käigus juhtumite 6(7)
3-25-2461 kohta omapoolsed selgitused (dtl 11 ja 13). Käskkirjas on esitatud nõuetekohased põhjendused.
16.Kokkuvõttes leiab kohus, et Tartu Vangla 20. juuni 2025. a käskkiri nr 2-25/1-3/178 on õiguspärane ning kaebaja väiteid ei anna alust selle tühistamiseks. Kuna kaebusest nähtuvalt taotleb kaebaja Tartu Vangla 24. juuli 2025. a vaideotsuse nr 1-8/2-25/154-2 tühistamist õigusselguse huvides, ei ole alust ka vaideotsuse tühistamiseks. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.
17.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, jäävad kaebaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud. Seepärast jäävad tema võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
18.Kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv jääb menetlusabina riigi kanda (HKMS § 118 lg 3).
19.Kohus asendab avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) Ene Andresen
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.