Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §
3-23-44 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA HALDUSKOHTU OTSUS
1.Kaebaja esitas 18.10.2022 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) taotluse relvaloa saamiseks vintraudsele püstolile enese ja vara kaitseks. PPA tegi 08.12.2022 otsuse nr 4.21/13368-1 (vaidlustatud otsus), millega keeldus kaebajale relvaloa väljastamisest relvaseaduse (RelvS) § 36 lg 4 punkti 3 alusel. Vaidlustatud otsuses tuuakse esile, et kaebaja on pika aja jooksul pidevalt eiranud liiklusreegleid – alates 2001. aastast vähemalt 41 korral, sealhulgas 2022. aastal kahel korral. PPA järeldas kaebaja liikluskäitumise pinnalt, et kaebaja ei ole õiguskuulekas ning talle ei saa usaldada kõrgema ohu allikaks olevat tulirelva. PPA tõdes vaidlustatud otsuses, et relvaloa väljastamisest keeldumine piirab kaebaja vaba eneseteostuse õigust, ent teiste isikute ja avaliku korra kaitse vajadus kaalub kaebaja õiguse üles. Vaidlustatud otsuse kohaselt teavitas PPA kaebajat enne vaidlustatud otsuse tegemist kavatsusest selline otsus teha ning andis võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, ent kaebaja vastuväiteid ei esitanud.
2.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes vaidlustatud otsuse tühistamist ja PPA kohustamist kaebaja relvaloa taotluse uueks läbivaatamiseks. Kaebaja leidis kokkuvõttes, et PPA on vaidlustatud otsuse teinud üksnes kaebaja liiklusrikkumistele tuginedes ning võtnud seejuures lubamatult arvesse nii neid rikkumisi, mis lahendati lühimenetluses karistust määramata, kui ka väärteokaristusi, mis on karistusregistrist kustutatud. Kaebaja hinnangul ei võtnud PPA arvesse rikkumiste laadi ega selgitanud kaebaja käitumisele ja eluviisile igakülgse hinnangu andmiseks välja kaebajat positiivselt iseloomustavaid asjaolusid. Viimastena tõi kaebaja esile selle, et ta on pereinimene, ta käib tööl, tal on kindel sissetulek ja hobid, ta ei tarvita alkoholi ega narkootikume. Samuti osutas kaebaja sellele, et ta on Kaitseliidu liige, kusjuures Kaitseliidu liikmeks võtmisel läbis ta positiivselt taustakontrolli. Kaebaja leidis, et vastustaja oleks uurimiskohustusest tulenevalt pidanud nõudma, et kaebaja oma käitumist ja eluviisi iseloomustaks, millisel juhul oleks ta saanud esile tuua eeltoodud asjaolud, samuti selle, et ta ei ole konfliktne ega verbaalselt või füüsiliselt agressiivne. Kaebaja arvates juhindus PPA vaidlustatud otsuse tegemisel põhimõtteliselt väärast ja seaduse mõttega vastuolus olevast seisukohast, et selliseid liiklusrikkumisi, nagu sõidukiiruse ületamine, roolis telefoniga rääkimine, pidevjoone ületamine, kogemata tehnoülevaatust mitte läbinud sõiduki juhtimine jms toime pannud inimene on automaatselt eluviisi või käitumise tõttu sobimatu relvaluba saama.
3.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata, selgitades, et võttis vaidlustatud otsuse tegemisel arvesse kõiki selle tegemise ajal teada olnud asjaolusid. Vastustaja märkis, et kaebaja on süstemaatiliselt toime pannud õigusrikkumisi, millest enamiku moodustavad liiklusseaduse rikkumised, samas kui tulirelva omajale on seatud kõrgendatud nõuded selleks, et tagada nii relvaomaniku enda kui ka teiste isikute turvalisus. Samuti leidis vastustaja, et inimesele loomuomase käitumise hindamisel ei olnud õigusvastane tugineda ka aastaid tagasi toime pandud väärteo asjaoludele olenemata sellest, et andmed isiku karistatuse kohta olid karistusregistrist kustutatud. 2(6)
3-23-44
4.Tallinna Halduskohus tegi 25.03.2024 kohtuotsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis kokkuvõttes, et PPA on vaidlustatud otsuse tegemisel kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud, pole lähtunud asjakohatutest kaalutlustest ega jätnud vajalikke asjaolusid tähelepanuta. RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamisel tuleb anda hinnang, kas esineb küllaldane alus järeldada, et isik võib ohustada enda või teiste isikute turvalisust ja on seetõttu sobimatu relva omama. Puudub vaidlus, et kaebaja on vaidlustatud otsuse tegemisele eelnenud 10 aasta jooksul mootorsõiduki juhina rikkunud liiklusseadusest tulenevaid nõudeid kokku 20 korral, sh ületanud lubatud suurimat sõidukiirust kokku 10 korral. Vastustaja on leidnud põhjendatult, et kaebaja on teiste isikute turvalisust ohustava käitumise tõttu sobimatu tulirelva omama. Relv on kõrgendatud ohu allikas ja selle käitlejale on seatud kõrgendatud nõudmised. Avalikes huvides on, et tulirelvad oleksid vaid selliste isikute valduses, kes vastavad sellistele kõrgendatud nõudmistele, ent kaebaja sellistele nõudmistele ei vasta. Kaebaja riskiv või hoolimatu liikluskäitumine viitab sellele, et teatud ebasoodsate asjaolude kokkusattumisel võib kaebaja ka tulirelva käsitsemisel ohutusnõuetest mööda vaadata ning põhjustada seeläbi kahju endale või teistele. Kaebaja soov omada relva ei kaalu üles selliste põhiseaduslike alusväärtuste nagu inimeste elu ja tervis kaitsmise vajadust. Kui inimene suhtub õiguskorda süstemaatiliselt hoolimatult, siis pole alust arvata, et ta on täiesti seaduskuulekas ka relvade käsitlemisel (vt Tallinna Ringkonnakohtu 28.04.2021 otsus haldusasjas nr 3-20-1675, p 10). Kaebuses esile toodud asjaolud, et kaebaja on pereinimene, käib tööl, ei tarbi alkoholi ega narkootikume, ei oma kirjeldatud kontekstis määravat tähendust, nagu ka mitte kaebaja poolt esitatud iseloomustusest nähtuv asjaolu, et ta on ka aktiivne kaitseliitlane, kes on jätnud jaoülemale hea mulje. PPA võib relvaloa andmise üle otsustamisel tugineda politseiandmebaasis sisalduvatele andmetele varasemate rikkumiste asjaolude ja muude intsidentide kohta, kuna relvaloa omaja isiksuseomadustele ja käitumisele tuleb anda terviklik hinnang kõigi oluliste asjaolude kogumis ja nende koosmõjus.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsuse ning teha uus otsus ja kaebus rahuldada. Kaebaja leiab, et halduskohus on jätnud suure osa tema esitatud õiguslikest ja faktilistest argumentidest analüüsimata ega ole põhjendanud, miks ta kaebaja argumentidega ei nõustu. Eelkõige on halduskohus tähelepanuta jätnud kaebaja väite, et PPA rikkus uurimispõhimõttest tulenevat kohustust selgitada menetletavas asjas välja olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Halduskohus ei ole käsitlenud ka kaebaja väidet, et PPA on oma prognoosotsuses omistanud ebaproportsionaalselt suure tähenduse kaebaja minevikus toime pandud liiklusseadusega seotud tegudele, olemata esitanud loogilist seost liiklusrikkumiste ja relva omamisest tuleneva võimaliku ohu vahel. Samuti ei ole vastustaja ega halduskohus sisuliselt analüüsinud ja põhjendanud, miks apellanti positiivselt iseloomustavad asjaolud (kindel pere- ja tööelu, alkoholi ja narkootikumide mittetarbimine, hobidega tegelemine, aktiivne roll Kaitseliidus) ei oma kaalutlusotsuse tegemisel määravat tähendust. Halduskohus on tähelepanuta jätnud kaebaja väite, et Kaitseliidu liikmeks võtmisel hinnati kaebaja käitumist ja eluviisi ning tuvastati ohu puudumine teiste isikute turvalisusele. Halduskohus ei pööranud tähelepanu ka kaebaja argumendile, et PPA pidi küsima kaebajalt tema käitumise ja eluviisi kohta täpsustavaid selgitusi ja/või tõendeid. Kaebajast väidetavalt lähtuv oht, hoolimata tema minevikus aset leidnud mitmetest liiklusalastest väärtegudest, ei ole nii suur ja määrav, nagu vastustaja seda väidab. Iseäranis ei saa põhiseaduse § 19 lõikes 1 sätestatud eneseteostusvabaduse intensiivse riive õigustamisel olla kuigi kaalukad lühimenetluses lahendatud rikkumised. Halduskohus on vastuolus HKMS § 158 lõikega 3 asunud teostama kaalutlusõigust vastustaja eest, asudes kaaluma vaidlustatud otsuses esile
3(6)
3-23-44 toodud asjaolusid (liiklusrikkumised) ning kaebaja poolt kohtumenetluses esile toodud positiivseid asjaolusid, mida PPA kui pädev haldusorgan kaalumisel arvesse ei võtnud. Väär on ka halduskohtu järeldus, et PPA võis arvesse võtta ka kustunud karistusi nii, nagu ta tegi seda vaidlustatud otsuses. Kuivõrd karistusandmete kustutamisel ei laiene isikule enam relvaloa andmise keeld (RelvS § 36 lg 2) või õigus talle relvaloa andmisest keelduda (RelvS § 36 lg 4 p 5), siis ei saa samade asjaoludega täiendavalt sisustada vaidlusalust RelvS § 36 lg 4 punkti 3. Vastupidisel juhul muutuksid RelvS § 36 lg 2 ja § 36 lg 3 p 5 sisutühjaks ja ainetuks.
6.Vastustaja esitas seisukoha, milles palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning leiab, et halduskohtu otsus on õige ja nõuetekohaselt põhjendatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata.
8.RelvS § 36 lg 4 punktist 3 tuleneb, et PPA võib keelduda relvaloa andmisest isikule, kes enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama. Osundatud normi kohaldamise eelduseks on relvaomanikule sobimatu turvalisust ohustav eluviis või käitumine, mis pole siiski selline, et tooks vääramatult kaasa relvaloa andmisest keeldumise RelvS § 36 lõikes 1 loetletud alustel. Eelviidatud turvalisust ohustava ja relvaomanikule sobimatu käitumise või eluviisi hindamisel ei teosta PPA kaalutlusõigust haldusmenetluse seaduse § 4 tähenduses, vaid teeb tõendatud asjaolude põhjal prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus. Seega hõlmab ohuhinnang tõendite hindamist ja määratlemata õigusmõiste sisustamist.
9.Kuna siinsel juhul ei ole õigusaktidest või lahendatava küsimuse olemusest tulenevalt jäetud PPA-le ainuotsustamise pädevust ohu hindamisel, on kohtul võimalik tuvastatud asjaolude alusel anda ise hinnang, kas kaebaja käitumist saab pidada RelvS § 36 lg 4 p 3 tähenduses turvalisust ohustavaks käitumiseks (vt analoogia alusel RKHKo 3-17-1545, p 26). Olukorras, kus PPA on relvaomaniku käitumise ohustavat ja relvaomanikule sobimatut laadi järeldanud muu hulgas mõnest sellisest asjaolust, millest seda kohtu hinnangul järeldada ei saa, saab kohus, ilma et rikuks seeläbi HKMS § 158 lg 3 viimases lauses sätestatud keeldu teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest, ise muude PPA tuvastatud asjaolude pinnalt hinnata, kas haldusaktis antud ohuhinnang on kokkuvõttes põhjendatud. Sellisel ümberhindamisel saab kohus aluseks võtta PPA tuvastatud asjaolud, samuti sellised kohtumenetluses esile toodud asjaolud, mille PPA jättis uurimiskohustust rikkudes haldusakti andmisele eelnenud menetluses välja selgitamata või põhjendamatult arvestamata. Seevastu ei saa sedalaadi hindamisotsuse kohtulikul kontrollimisel vastustajale ette heita arvestamata jätmist asjaoludega, mis vastustajale otsuse tegemise ajal teada ei olnud ega pidanudki teada olema. Eelkõige puudutab see asjaolusid, mille pidanuks haldusmenetluse käigus esile tooma taotleja ise.
10.Ringkonnkohtu hinnangul on põhjendamatu kaebaja etteheide, et PPA ei täitnud nõuetekohaselt uurimiskohustust ega selgitanud enne vaidlustatud otsuse tegemist välja kaebaja eluviisi ja käitumist positiivselt iseloomustada võivaid asjaolusid. Selliste asjaolude esile toomise kohustus oli kaebajal, kellel oli selleks võimalus eelkõige pärast seda, kui vastustaja teatas talle 24.11.2022 kirjas (dtl 11) kavatsusest teha kaebaja taotluse kohta negatiivne otsus ning andis talle võimaluse esitada oma vastuväited hiljemalt 30.11.2022. Osundatud kirjas on selgelt märgitud, milliseid asjaolusid kavatseb vastustaja võtta arvesse kaebaja käitumisele hinnangu andmisel ning millisel õiguslikul alusel kavatseb ta relvaloa andmisest keelduda. Kiri ei ole eksitav ning kaebaja pidi mõistma, et vastuväidete esitamiseks
4(6)
3-23-44 antud tähtaja jooksul on tal võimalik esitada argumente ja tõendeid, mis saaksid kirjas tema käitumisele antud negatiivse hinnangu ümber lükata. Vastustaja ei pidanud omal algatusel asuma kaebaja eluviisi ja käitumise kohta teavet koguma, vaid võis oma hinnangu anda talle teada olevate andmete pinnalt. Sundimaks vastustajat võtma arvesse ka muid asjaolusid, mille kohta vastustajal endal teavet ei olnud, oleks kaebaja pidanud need teda positiivselt iseloomustavad asjaolud vastuväidete esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul esile tooma. Vaidlust ei ole selles, et vastustaja 24.11.2022 kirjas antud tähtaja jooksul ei toonud kaebaja esile mingisuguseid end positiivselt iseloomustavaid asjaolusid, mida PPA saanud kaebajale hinnangu andmisel arvesse võtta.
11.Eeltoodu tõttu ei pidanud halduskohus PPA hinnangut ümber hindama, võttes arvesse kohtumenetluses esitatud andmeid kaebaja stabiilse pereelu, meelemürkide mitte tarvitamise, rahuliku ja tasakaaluka iseloomu ning Kaitseliidu liikmelisuse kohta. Ringkonnakohus nõustub samas, et need asjaolud ei ole sellised, mis – isegi kui PPA oleks pidanud nendega vaidlustatud otsuse tegemisel arvestama – oleksid pidanud tingima teistsuguse lõppotsuse tegemise. Asjaolu, et Kaitseliit on kaebaja enda liikmeks võtmisel kontrollinud kaebaja tausta ning teda piisavalt usaldusväärseks pidanud, ei väära PPA järeldust, et tsiviilkasutuses oleva tulirelva omanikuna kaebaja suhtes sellist usaldust vaidlustatud otsuse tegemise ajal ei olnud. Asjaolus, et kaebaja on tasakaalukas ja rahulik inimene olukordades, mis on tema jaoks olulised, ei ole põhjust kahelda. See aga ei väära PPA hinnangu aluseks olevat põhijäreldust, et kaebaja on süstemaatiliselt käitunud liikluses hooletult ja nimelt ohutuse tagamiseks kehtestatud reegleid eirates.
12.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et PPA leidis kaebaja pikaajalise hooletu liikluskäitumise pinnalt õigesti, et vaidlustatud otsuse tegemise ajal oli kaebaja oma käitumise tõttu sobimatu tulirelva omama. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlust selles, et kaebaja on vaidlustatud otsuses loetletud liiklusõigusrikkumised toime pannud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamisel eelkõige oluline tuvastada, kas loataotleja on pannud toime tegusid, mis annavad tunnistust enda või teise isiku turvalisust ohustavast eluviisist või käitumisest. Siin peetakse silmas laiemalt taotleja isikuomadusi ja süstemaatilist käitumist, mis annavad aluse prognoosida temast lähtuvat ohtu iseendale või teistele, kui ta saaks relva omada ja kasutada. Haldusorgan saab taotlejast lähtuva ohu prognoosimisel üldjuhul lähtealuseks võtta tema poolt varem toime pandud tegude asjaolud ja selle, kuidas taotleja väljendab oma suhtumist nendesse. Taotleja eluviisi hindamisel omab tähtsust see, kas esineb teavet, et sarnane käitumine võib inimesele olla loomuomane. Seejuures ei ole õigusvastane tugineda ka nendele politsei andmebaasidest nähtuvatele andmetele, mis on karistusregistrist kustutatud või mida sinna ei kantagi. Sellistele andmetele tuginemisel ei anta hinnangut taotleja tegudele või nende retsidiivsusele karistusõiguslikus mõttes, vaid kasutatakse inimese kohta teadaolevat infot teda iseloomustavana. Ohu hindamisel teeb pädev haldusorgan tõendatud asjaolude põhjal prognoosi inimese käitumise kohta tulevikus (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 04.07.2025 otsus nr 3-23-293, p 23 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega võis PPA kaebajast lähtuva ohu prognoosimisel võtta arvesse ka neid liiklusõigusrikkumisi, mille eest määratud karistused olid juba kustunud, samuti neid rikkumisi, mis lahendati lühimenetluses karistust määramata.
13.Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et PPA ja halduskohus on omistanud liiklusrikkumistele kaebaja käitumise hindamisel põhjendamatult suure tähtsuse. Kaebaja oli vaidlustatud otsuse tegemisele eelneva pika aja jooksul toime pannud suure hulga liiklusõigusrikkumisi, mis tõepoolest olid valdavalt kergemat laadi, ent see-eest oli selline hooletu ja reegleid eirav liikluskäitumine järjepidev. Õige on halduskohtu hinnang, et vaidlustatud otsuse tegemisele eelnenud 10 aasta jooksul 20 liiklusalase rikkumise toime panemine õigustab järeldust, et isikule on omane põhjendamatu riskikäitumine ning
5(6)
3-23-44 hoolimatu suhtumine nii tema enda kui teiste isikute turvalisuse tagamiseks õigusaktides sätestatud eeskirjadesse. Inimese puhul, kes pikema perioodi jooksul keskmiselt kaks korda aastas jääb politseile vahele sedalaadi rikkumistega, nagu lubatud piirkiiruse ületamise, liiklukorraldusvahendi eiramine, nõutavat tehnoülevaatust mitte läbinud sõiduki juhtimine ja roolis mobiiltelefoni kasutamine, on põhjust eeldada põhimõtteliselt hoolimatut ja põhjendamatult riskialdist käitumist. Arvestades liiklusjärelevalve intensiivsust Eesti teedel ja tänavatel võib eeldada, et sedavõrd sageli rikkumistega politseile vahele jäänud sõidukijuht eirab liikluseeskirju pidevalt. Liiklusrikkumise toime panemine näitab riskikäitumist liikluses ning sellega kaasnevate ohtude mitte mõistmist või suhtumist, et iga ohutusreeglit võib rikkuda, kui see parasjagu soodne või otstarbekas näib. Selliselt käitunud isiku puhul võib PPA asuda seisukohale, et ta ei pruugi hakkama saada relva hoidmist, kandmist ja kasutamist reguleerivate nõuete täitmisega ning võib relva kuritarvitada ehk kasutada relva ilma, et selleks tegelikku eesmärgipärast vajadust oleks või suhtuda hoolimatult relva hoidmisega seotud nõuetesse. Inimese hoolimatus ühe endas ohtusid kätkeva tegevuse (mootorsõidukiga liiklemise) ohutuse tagamiseks kehtestatud normide järgimisse õigustab kahtlust tema suutlikkuses või motivatsioonis olla nõutavalt hoolas ka relva hoidmisel, kandmisel ja kasutamisel. Niisiis võis PPA pidada võimalikuks, et mingisugustel pragmaatilistel või otstarbekusega seotud kaalutlustel otsustaks kaebaja eirata ka relva hoidmise, kandmise või kasutamise eeskirju, kui rikkumisega kaasnev oht pole tema meelest piisavalt tõsine. Sellise valiku tagajärjeks võib olla kaaluka õigushüve kahjustamine. Kõnealused ohud ei pruugi tingimata seonduda relva kasutamisega, vaid näiteks ka relva hooletu hoidmisega selliselt, et see võib sattuda lubamatult kõrvaliste isikute kätte.
14.Olles tuvastanud, et kaebajat iseloomustab turvalisust ohustav käitumine, pidi PPA järgnevalt kaaluma relvaloa andmisest keeldumise proportsionaalsust. Ringkonnakohus leiab, et PPA ei ole sellel kaalumisel vigu teinud. PPA on õigesti sedastanud, et relvaloa andmisest keeldumine piirab kaebaja õigust vabale eneseteostusele. PPA hinnang, et inimeste elu ja tervise kaitse relvast kui kõrgema ohu allikast lähtuvate ohtude eest kaalub kaebaja vaba eneseteostuse üles, ei ole meelevaldne ning on kooskõlas kaaltulusõiguse eesmärgi ja piiridega. Ringkonnakohtule ei nähtu, et PPA oleks kaalumisel jätnud tähelepanuta mingisugused olulised asjaolud, eelkõige asjaolud, mis viitavad sellele, et relvaloal oleks mingisuguseid kaebajat ja tema elukorraldust iseloomustavaid asjaolusid arvestades kaebaja jaoks iseäranis kaalukas väärtus. Relvaloa andmisest keeldumine ei tähenda seejuures, et kaebaja ei võiks uue taotluse esitamise korral siiski relvaluba saada, kui ta on teatava aja jooksul näidanud, et on talle antud ohuhinnangu aluseks olevast riskikäitumisest loobunud.
15.HKMS § 175 lg 1 kohaselt avaldatakse jõustunud kohtuotsus selleks ettenähtud kohas arvutivõrgus. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib kohus omal algatusel asendada avaldamisele kuuluvas kohtuotsuses sisalduvad isikut tuvastada võimaldavad andmed initsiaalide või tähemärgiga. Kohtuotsuse põhjenduste mõistmise seisukohast ei ole kaebaja nime avaldamine vajalik ning võib eeldada, et kaebaja seda ei soovi. Seetõttu tuleb kaebaja nimi kohtuotsuse avaldamisel asendada tähemärgiga. Muude kohtuotsuses kajastatud andmete alusel ei ole kaebaja piisavalt identifitseeritav.
16.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist, siis jäävad menetluskulud poolte endi kanda.
taotlenud
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.