kaebus tühistada Keskkonnaameti 11.06.2024 vaideotsus nr 1-7/24/50-4, millega tunnistati kehtetuks Keskkonnaameti 10.04.2024 korraldus nr DM-125214-40 ning kohustada Keskkonnaametit muutma keskkonnaluba nr Rapm-062 vastavalt Keskkonnaameti 10.04.2024 korraldusele DM-125214-40; tuvastada Kohila Vallavolikogu 25.01.2024 otsuse nr 5 õigusvastasus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – Aktsiaselts KIIRKANDUR, volitatud esindaja Margus Kõiva Vastustaja I – Keskkonnaamet, volitatud esindaja Evelyn Jallai Vastustaja II – Kohila vandeadvokaat Peeter Ploom
Asja läbivaatamise vorm
vald,
volitatud
esindaja
21.jaanuari 2026 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Mõista aktsiaseltsilt KIIRKANDUR Kohila valla kasuks välja viimase kantud menetluskulud summas 3340,57 eurot.
Muus osas jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 16.03.2026. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aktsiaselts KIIRKANDUR (edaspidi ka kaevandaja) kaevandab 2009. aastast alates Sutlema II lubjakivikarjääris, mis asub Rapla maakonnas Kohila vallas Lümandu külas Kruusamäe kinnistul (katastritunnus 31701:001:0366), lubjakivi ehituskillustikuna. Selleks on äriühingule väljastatud keskkonnaluba Rapm-062 (edaspidi keskkonnaluba) kehtivusega kuni 01.12.2036.
2.Aktsiaselts KIIRKANDUR esitas 14.08.2023 Keskkonnaametile täiendatud taotluse keskkonnaloa muutmiseks. Taotluse kohaselt sooviti muuta keskkonnaloa välisõhu eriosa selliselt, et lisanduvad heiteallikad; suureneb käideldava materjali ja lõhkeaine kogus; ning muutub heiteallikate tööajadünaamika. Maapõue osas kaevandaja muudatusi teha ei soovinud.
3.Keskkonnaamet kaasas menetlusse Kohila valla (edaspidi ka vald), kes teatas 28.09.2023 otsuses nr 32 (edaspidi 28.09.2023 otsus), et ei nõustu esitatud taotlusega, kuna see on vastuolus kohaliku kogukonna huvidega. Vastuseks valla arvamusele esitas kaevandaja 12.10.2023 müra modelleerimise aruande ning 17.10.2023 vastuse vallavolikogu seisukohtadele, misjärel edastas Keskkonnaamet 28.12.2023 vallale teistkordselt keskkonnaloa muutmise otsuse eelnõu arvamuse esitamiseks. Keskkonnaamet edastas eelnõu ka kaevandajale, kes täpsustas esitatud taotlust 09.01.2024.
4.Kohila Vallavolikogu jäi 25.01.2024 otsuses nr 5 (edaspidi 25.01.2024 otsus) varem väljendatud arvamuse juurde ning ei nõustunud keskkonnaloa muutmise otsuse eelnõuga. Vald leidis otsuses kokkuvõtlikult, et: loa muutmisega kasvaks töödeldava materjali maht (120 000 t/a vs varasem 72 000 t/a) ja keskmine tootmismaht, kuid kaevandamise loa osa ei muudeta, kuigi kehtivas loas on siduvalt määratud keskmine tootmismaht (25 tuh m3/a); oluliselt pikeneks tööaeg (seniselt on lubatud 14 tundi päevas, 5 päeva nädalas, kuni 10 kuud aastas, kuid taotluse kohaselt soovitakse töid teha aastaringselt 24/7); lisandub teise purustus-sorteerimissõlme samaaegne töö; heiteallikate arv kasvab neljalt (4) seitsmele (7), mis suurendab müra ja saastet; hajumisarvutused näitavad käitise territooriumil olulisi piirväärtuste ületamisi (PM ja NO2), eritingimus – võimaluse korral vähendada – on ebamäärane ega kaitse piisavalt ümbruskonna elanikke; tegemist on keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (edaspidi KeÜS) § 41 lg 4 tähenduses ühtse loaga, kus välisõhu muudatused on tihedalt seotud kaevandamisega, mistõttu tuleb vallalt küsida kooskõlastus maapõueseaduse (edaspidi MaaPS) § 49 lg 6 alusel; eelnõu on ebaselge ning sellest ei ole aru saada, millised varasemad eritingimused jäävad kehtima; negatiivne mõju kohaliku kogukonna elukeskkonnale suureneks.
5.Pärast valla 25.01.2024 otsust esitas kaevandaja Keskkonnaameti päringutele veel täiendavad selgitused peenete osakeste ja müra leviku, lõhkamistööde iseloomu, müra metoodika ja piirväärtuste kohta. Samuti täiendas kaebaja mürakaarte.
6.Keskkonnameti 10.04.2024 korraldusega nr DM-125214-40 (edaspidi muutmise korraldus või 10.04.2024 korraldus) muudeti keskkonnaloa tingimusi vastavalt taotlusele järgmiselt:
6.1.Välisõhu eriosale lisati järgmised erinõuded: Ühe purustus- ja sorteerimissõlme tööaeg on aasta läbi ööpäevringne. Lõhkamisi tehakse aasta jooksul tööpäeviti (E–R) vahemikus 8.00–17.00, puurimisi tööpäeviti (E– R) 8.00–19.00. Kahte purustus- ja sorteerimissõlme võib samaaegselt käitada ainult päevasel ajal (7.00–23.00). Lõhketöid on keelatud läbi viia samal ajal kui Sutlema I 2 (13)
lubjakivikarjääris ja Sutlema III lubjakivikarjääris. Riigipühade ajal on lõhkamine keelatud. Lõhkamine on keelatud, kui tuule suund on lähimate majade suunal; Sutlema II mäeeraldisel on kahe purustus- ja sorteerimissõlme samaaegne öine töötamine (23.00–7.00) lubatud ainult siis, kui sellise töörežiimi kohta teostatakse müra modelleerimine, mis ei näita müra öise piirväärtuse ületamist ja Keskkonnaamet müra modelleerimise tulemused heaks kiidab.
6.2.Välisõhu eriosalt eemaldati järgmised eritingimused: Lõhketöid on keelatud läbi viia samal ajal kui Sutlema I lubjakivikarjääris ja Sutlema III lubjakivikarjääris. Lõhkamine ja lõhkepuuraukude puurimine on lubatud märtsist detsembrini E–R kell 8.00–17.00. Riigipühade ajal on lõhkamine keelatud. Lõhkamine on keelatud kui tuule suund on lähimate majade suunal. Sorteerija põletusseadme tööaeg on märtsikuust detsembri lõpuni tööpäeviti (E–R) vahemikus 7.00–21.00. Rootorpurusti põletusseadme tööaeg on märtsikuust detsembri lõpuni tööpäeviti (E–R) vahemikus 7.00–21.00. Purustus- ja sorteerimissõlme tööaeg on märtsikuust detsembri lõpuni tööpäeviti (E–R) vahemikus 7.00–21.00. Lõhkamisi ja puurimisi tehakse aasta jooksul märtsikuust detsembri lõpuni tööpäeviti (E–R) vahemikus 8.00–17.00.
6.3.Kuna muudetakse üksnes keskkonnaloa õhu osa, siis ei ole kohaliku omavalitsuse keelduv arvamus Keskkonnaametile siduv.
7.Vald esitas 02.05.2024 Keskkonnaametile 10.04.2024 korralduse peale vaide, milles taotles selle kehtetuks tunnistamist ja asjas uue otsuse tegemist, kuna: Keskkonnaamet oleks pidanud küsima vallalt nõusolekut MaaPS § 49 lg 6 alusel, sest keskkonnaloa välisõhu eriosa muutused on sisuliselt seotud kaevandamisega (uued heiteallikad, suurem käideldav materjali ja lõhkeaine kogus, pikem tööaeg, oluliselt suurem tootmismaht). Selliste muudatuste tegemiseks on vajalik valla siduv arvamus; vald keeldus 25.01.2024 otsusega nõusoleku andmisest, mistõttu oleks Keskkonnaamet pidanud keelduma keskkonnaloa muutmisest; Keskkonnaamet ei käsitlenud ega põhjendanud vallavolikogu arvamuses toodud vastuväiteid (haldusmenetluse seaduse ehk HMS § 56 lg 3) ning teostas kaalutlusõigust ebaõigesti (HMS § 4 lg 2).
8.Vaatamata kaevandaja esitatud vastuväidetele valla vaidele rahuldas Keskkonnaamet 11.06.2024 vaideotsusega nr 1-7/24/50-4 (edaspidi vaideotsus) Kohila valla vaide ja tunnistas 10.04.2024 korralduse tervikuna kehtetuks.
9.Aktsiaselts KIIRKANDUR esitas 11.07.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse tühistada vaideotsus, kohustada Keskkonnaametit viima keskkonnaloasse 10.04.2024 korraldusega tehtud muudatused ning tuvastada Kohila Vallavolikogu 25.01.2024 otsuse nr 5 õigusvastasus.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
10.Kaebaja seisukoht
10.1.Keskkonnaameti vaideotsus, millega muudeti vaidemenetluse järgselt keskkonnaloas 10.04.2024 korraldusega tehtud muudatused, on õigusvastane ja tuleb tühistada. Keskkonnaametit tuleb kohustada tegema keskkonnaloas muudatused, millega taastatakse 10.04.2024 korraldusega tehtud muudatused 5 tööpäeva jooksul kohtulahendi jõustumisest. Samuti tuleb õigusvastaseks tunnistada valla 25.01.2024 otsus.
3 (13)
10.2.Kaebaja taotluse alusel tehtud muudatused keskkonnaloas ei käsitlenud maapõue eriosa, mistõttu ei saa pidada õiguspäraseks allutada seda MaaPS loamenetluse sätetele. Muudatused tehti välisõhu eriosas, kuna lisandusid heiteallikad, suurenes käideldava materjali ja lõhkeaine kogus. Samuti muutus heiteallikate tööaja dünaamika. Need ei eeldanud keskkonnaloas maapõue osa muutmist. Vaideotsusega loobus Keskkonnaamet keskkonnaloas KeÜS § 41 lg-s 1 nimetatud tegevuste eristamisest ning asus põhjendamatult seisukohale, et kuna muudatused puudutavad tööaega, siis on 10.04.2024 korraldusega tehtud muudatused käsitatavad kaevandamise keskkonnaloa tingimustena. Vastustaja selline seisukoht tähendab, et iga kaevandamiseks antud keskkonnaloa muutmine allub MaaPS-i sätetele ning kohalik omavalitsus võib mistahes muudatuse välistada. Kaebaja sellega ei nõustu ning see tooks kaasa menetlusosaliste (sh Keskkonnaameti) õiguste ja kohustuste tasakaalu olulise muutumise, Keskkonnaameti kaalumisruumi kitsenemise ja kohalikule omavalitsusele sisuliselt mistahes kaevandamise aspekti osas vetoõiguse andmise. KeÜS § 50 lg 2 ei ole piisavalt konkreetne selleks, et laiendada kohaliku omavalitsuse vetoõigust mistahes kaevandamisega seotud keskkonnaloa muudatusele. Ebaõige oleks kavandatud muudatuste elluviimine näiteks eraldiseisva õhusaasteloaga väljaspool olemasolevat KeÜS § 41 lg 4 alusel antud keskkonnaluba.
10.3.Keskkonnaamet ei küsinud kohalikult omavalitsuselt MaaPS § 49 lg 6 alusel siduvat arvamust ning kohaliku omavalitsuse arvamuse siduvana käsitamine on oluline kaalumisviga. Ka kohalik omavalitsus ei andnud arvamust MaaPS § 49 lg 6 alusel ning kogu menetluse vältel lähtus nii kohalik omavalitsus, Keskkonnaamet kui kaebaja eeldusest, et arvamus esitati avatud menetluses HMS üldsätete alusel. Kohila Vallavolikogu ise tugines 25.01.2024 otsuses HMS § 49 lg-le 1 ja KeÜS § 48 lg-le 4 ning viitas vajadusele küsida täiendavalt seisukohta MaaPS § 49 lg 6 alusel. Seega on ilmne, et MaaPS § 49 lg 6 alusel kohaliku omavalitsuse arvamust ei küsitud. HMS ega KeÜS ei võimalda Keskkonnaametil loobuda HMS § 49 lg 1 ja KeÜS § 48 lg 4 alusel esitatud seisukohtade sisulisest hindamisest ja kaalumisest, jättes avatud menetluses osalevate isikute seisukohtade kontrollimise ja kaalumise tervikuna halduskohtule.
10.4.Vaideotsuses tehti viide haldusasjas 3-23-552 sõlmitud kompromissile – see ei ole asjakohane. Keskkonnaamet tegi kompromissi alusel muudatused keskkonnaloas 09.05.2023 ja sellega kompromiss ammendus.
10.5.Vallal puudus 10.04.2024 korralduse vaidlustamiseks õigus, kuid Keskkonnaamet jaatas seda vaidemenetluses küsimuses, kas omavalitsuse keelduvat arvamust jäeti menetluses õiguspäraselt arvesse võtmata. Kaebaja jääb seisukohale, et valla ei olnud seotud kohalikule omavalitsusele seadusest tulenevate volituste tegeliku riivega ega keskkonnaloa maapõue osa muutmisega, mistõttu jõudis Keskkonnaamet omavalitsuse arvamuse siduvuse hindamisel õigusvastasele järeldusele.
10.6.Keskkonnaamet tunnistas keskkonnaloa tingimused õigusvastaselt kehtetuks kaebaja kahjuks, õiguspärast ootust ja kahju kaalumata. Kaebaja asus muudetud keskkonnaluba realiseerima selle saamise järgselt – kaebaja soetas uue laaduri ning palkas juurde kolm töötajat. Praegusel juhul ei olnud HMS § 66 lg-s 2 sätestatud tingimused 10.04.2024 korralduse kehtetuks tunnistamiseks täidetud. Vaideotsusest ei nähtu seda avalikku huvi, mis kaaluks üles kaebaja usalduse 10.04.2024 kehtima hakanud keskkonnaloa redaktsiooni kehtima jäämise suhtes. Vaideotsuse põhjal võib järeldada, et Keskkonnaamet käsitleb avaliku huvina valla viidatud nn kohaliku kogukonna huvi, kuid see on täielikult tõendamata ja põhjendamata. Vaideotsuses kaebaja õiguspärast ootust ei kaaluta ja see toob kaasa vaideotsuse õigusvastasuse
(HMS § 54).
4 (13)
10.7.Isegi, kui eeldada, et Keskkonnaametil oli valla esitatud vaide alusel õigus vaideotsuse tegemiseks, siis oli keskkonnaloa uue redaktsiooni tervikuna kehtetuks tunnistamine põhjendamata ja ebaproportsionaalselt koormav. Keskkonnaamet ei kaalunud, kas mõni muudetud tingimus oleks võinud jääda kehtima. Haldusakt peab HMS § 3 lg 2 kohaselt olema proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes, milleks väidetavalt on mingite kohalikku kogukonda ülenormatiivselt mõjutavate asjaolude ärahoidmine.
10.8.Vaideotsuse tegemisel jäeti kaebaja ära kuulamata, ehkki Keskkonnaamet edastas kaebajale arvamuse avaldamiseks kohaliku omavalitsuse vaide.
10.9.Kui kohus käsitleb valla 25.01.2024 otsust Keskkonnaameti jaoks siduvana (kaebaja vaidleb sellele vastu), taotleb kaebaja selle otsuse õigusvastasuse tuvastamist. Otsuses viitas vald kohaliku kogukonna huvile, konkretiseerimata väidetavalt kaitstavaid isikuid. Väidetav mõju elanikkonna elutingimuste halvenemise näol on tõendamata ja tugineb ainult hüpoteesidele.
11.Keskkonnaameti seisukoht
11.1.Vaideotsus ja keskkonnaloas tehtud muudatuste kehtetuks tunnistamine olid õiguspärased. Keskkonnaloa eesmärk on anda omavahel seotud tegevusteks üks terviklik luba ning seda ei tohi osadeks jagada ega nõuda eraldi õhusaasteluba (KeÜS § 41). Loa muutmisel tuleb kohaldada samu põhimõtteid nagu loa andmisel, arvestades eri valdkondade nõudeid ja vajadusel rangemat normi (KeÜS § 50 lg 2 ja § 59 lg 4). Maapõueseadusest tulenev loa andmisest keeldumise alus (MaaPS § 55 lg 2 p 11) kehtib ka kaevandamisloa muutmisel, mistõttu Keskkonnaametil oli õigus muudatused kehtetuks tunnistada.
11.2.Keskkonnaloa põhivaldkond on kaevandamine ning heiteallikate tööaja muutmine tähendab sisuliselt kaevandamise tööaja muutmist, kuna puurimine, lõhkamine, purustamine ja sorteerimine on MaaPS § 6 järgi kaevandamise osad. Tingimuste paiknemine loa välisõhu osas ei muuda nende sisu, sest tegemist on sama keskkonnaloa tingimustega, mistõttu juhul, kui vald andis kaevandamiseks nõusoleku kindlate tööaegadega, eeldab nende muutmine samuti omavalitsuse nõusolekut ning õigust keelduda loa muutmisest ei saa välistada pelgalt tingimuste vormilise paiknemise tõttu loa eri osades. Käesoleval juhul oli tegemist olulises ulatuses kaevandamise tööaja muutmisega, kuna kaebaja soovis muuta varasemalt märtsist detsembrini lubatud puurimise, lõhkamise, purustamise ja sorteerimise aastaringselt lubatuks ning samuti soovis kaebaja pikendada karjääri ööpäevast tööaega: puuraukude puurimist kella 8.00–17.00 asemel 8.00–19.00-ni, ühe purustus- ja sorteerimissõlme tööaega 7.00–21.00 asemel ööpäevaringseks, lubada kahe purustus- ja sorteerimissõlme samaaegne käitamine 7.00–23.00 ning sätestada tingimused ka nende samaaegseks öiseks töötamiseks 23.00–7.00.
11.3.Kohila valla arvamusele siduva iseloomu omistamine ei ole õigusvastane ega kaalutlusviga. Vaidemenetlusel on halduse enesekontrolli teostamise funktsioon, millest tulenevalt on võimalik vaiet lahendaval haldusorganil haldusmenetluses tehtud vigu parandada. Seetõttu ei ole vaideotsuses tegemist tagantjärgi põhjendamata Keskkonnaameti meelemuutusega, vaid vaide läbivaatamisel tehtud põhjendatud seisukohaga. Asjaolusid arvestades ei ole oluline, et Keskkonnaamet ei küsinud loa muutmise menetluses Kohila vallalt MaaPS § 49 lg 6 alusel arvamust keskkonnaloa muutmise taotlusele. Keskkonnaamet rahuldaski vaide sel põhjusel, et jõudis vaide läbivaatamisel seisukohale, et kuna kaebaja soovis oluliselt muuta keskkonnaloa õhu osal toodud kaevandamise tööaega, mis oli määratletud varasemalt Kohila valla nõusolekul keskkonnaloa maapõueseaduse alusel menetletud menetluses, oleks Keskkonnaamet pidanud keskkonnaloa muutmise menetlust menetlema maapõueseaduse reegleid järgides, küsima Kohila vallalt arvamust MaaPS § 49 lg 6 alusel ning oleks pidanud 5 (13)
keelduma loa muutmisest MaaPS § 55 lg 2 punkti 11 alusel, kui kohalik omavalitsus ei ole loa muutmisega nõus.
11.4.Vaideotsuses tehtud viide haldusasjas 3-23-552 sõlmitud kompromissile on asjakohane ja põhjendatud, kuna ka kompromissiga reguleeriti mh heiteallikate tööaja piiranguid. Seega ei ole küsimus lihtsalt varasemas kompromissis, vaid varasemalt valla poolt nõustutud tingimustes loa muutmiseks ning seetõttu ei saa Keskkonnaamet kaebajaga nõustuda, et valla arvamusel ei ole loa oluliste tingimuste muutmisel täiendavat kaalu või õiguslikku toimet.
11.5.Vallal oli vaideõigus. Keskkonnaamet on kohtupraktikale tuginedes jaatanud kohaliku omavalitsuse kaebeõigust vähemalt selles aspektist, kas Keskkonnaamet jättis omavalitsuse keelduva arvamuse menetluses õiguspäraselt arvesse võtmata (Tallinna Ringkonnakohtu 05.05.2023 kohtumäärus haldusasjas nr 3-23-595, punkt 6). Lisaks on kohalik omavalitsus kaevandamisloa taotlemisel ja muutmisel menetlusosaline HMS § 11 lg 1 punkti 4 kohaselt ning menetlusosalistel on õiguse seaduspärasele haldusmenetlusele (õigus heale haldusele) (Riigikohtu 28.02.2007 kohtuotsus nr 3-3-1-86-06, punkt 19).
11.6.Kaebaja ei saa tugineda usalduse kaitsele ja õiguspärasele ootusele, kuna esitatud vaidest teavitati teda. Ka ei saanud kaebaja eeldada, et 10.04.2024 korraldust ei vaidlustata. Vald on algusest peale olnud kaebaja keskkonnaloa taotluses toodud viisil keskkonnaloa muutmise vastu. Keskkonnaamet ei tunnistanud keskkonnaluba kehtetuks, vaid keskkonnaloa 10.04.2024 muudetud versiooni. Seega kaebaja saab majandustegevust Sutlema II karjääris jätkata. Kaebaja on kaebuse täienduse punktis 1.3. esitanud tõendid, mis tõendavad kaebaja poolt tehtud investeeringuid ja ettevalmistusi ootuses, et keskkonnaluba keskkonnaloa muutmise taotluse alusel muudetakse. Kuna nimetatud tegevused on tehtud enne 10.04.2024 korralduse tegemist, ei saanud kaebajal olla õiguspärast ootus, et keskkonnaluba muudetakse. Kohtupraktikas on samuti leitud, et kaevandamisloa taotlejal ei ole õigustatud ootust kaevandamisloa saamiseks (Riigikohtu 30.05.2019 otsus haldusasjas nr 3-17-563, punkt 11.2.).
11.7.Kooskõlas HMS § 82 punktiga 5 oli kaebajale vaidemenetluses seletuste andmise õigus tagatud ning esitatud kaebusest ei nähtu, miks oleks Keskkonnaamet pidanud kaebajale andma vaidemenetluses täiendava võimaluse seisukohtade avaldamiseks või mis oleksid võinud muuta Keskkonnaameti otsust. Isegi olukorras, kus Keskkonnaamet ei nõustu kohaliku omavalitsuse poolt loa väljastamise või loa muutmise mittenõustumise tingimustega, ei saa Keskkonnaamet kaevandamisluba väljastada ega muuta.
11.8.Valla seisukoht, et 25.01.2024 otsus ei ole Keskkonnaametile siduv menetlustoiming, on üllatav ning Keskkonnaamet sellega ei nõustu. Tallinna Ringkonnakohus rõhutas otsuses nr 323-595, et MaaPS § 55 lg 2 punkt 11 kohaldamise ainsaks eelduseks on see, et kohalik omavalitsus on kaevandamisloa andmiseks pädevale organile selgelt ja ühemõtteliselt avaldanud, et ta ei ole kaevandamisloa andmisega nõus (punkt 15). Vald on keskkonnaloa muutmise ja vaidemenetluses läbivalt rõhutanud, et ei ole loa muutmisega nõus ning Keskkonnaamet oleks pidanud MaaPS § 55 lg 2 punkti 11 kohaselt loa muutmisest keelduma. Seega ei olnud Keskkonnaametil võimalik vaiet lahendades asuda seisukohale, et valla 25.01.2024 keelduv arvamus võiks olla kõigest nõuandev.
12.Kohila valla seisukoht
12.1.Valla 25.01.2024 otsus on õiguspärane ning Keskkonnaametile siduv. Kohalik kogukond on alates 2022. aastast järjekindlalt väljendanud vastuseisu Sutlema II lubjakivikarjääri tööaja laiendamisele ja tegevusmahtude suurendamisele, viidates müra- ja liikluskoormuse kasvule ning elukeskkonna halvenemisele. Taotletud muudatused kasvataksid märkimisväärselt nii 6 (13)
tööaega kui ka heiteallikate arvu ning käideldava materjali kogust, mis suurendab saasteainete heitkoguseid ja müra ning mõjutab ümbruskonna elanike elutingimusi. Riigikohus on kinnitanud, et kohaliku omavalitsuse kaalukaks argumendiks on kaevandamise negatiivne mõju elanike elutingimustele.
12.2.Kaebaja käitumine on sõnamurdlik ja õigusrahu riivav. 02.05.2023 kinnitati kohtus kompromiss, mille alusel Keskkonnaamet keskkonnaluba muutis. Kompromissi eesmärk oli õigusrahu ning pooled mõistsid selle tagajärgi. Vaatamata sellele taotles kaebaja vähem kui kahe kuu möödumisel tööaja piirangute lõdvendamist, püüdes seda saavutada välisõhu eriosa muutmise kaudu. Kaebaja põhjendused (mh Rail Balticu ehitus) olid teada juba enne kompromissi sõlmimist ega õigusta õigusrahu kiiret murdmist. Kohila vald ei pea otstarbekaks uute kompromisside arutamist sama loa osas.
KOHTU PÕHJENDUSED
13.Kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Ehkki Keskkonnaameti tegevus 10.04.2024 korralduse1 andmisel oli õigusvastane, kuna üldsõnaliselt ja ekslikult asuti vaidlustatud korralduse punktis 3.3 seisukohale2, et keskkonnaloas tehtavate muudatuste sisu arvestades ei ole valla 25.01.2024 arvamus siduv, siis vaideotsuse punktides 3.4–3.7 3 möönis Keskkonnaamet tehtud viga ning tunnistas enda õigusvastase 10.04.2024 korralduse kehtetuks. Kohus nõustub Keskkonnaameti vaideotsuse põhjendustega, mistõttu ei korda neid käesolevas otsuses (halduskohtumenetluse seadustiku ehk HKMS § 165 lg 2). Vastuseks kaebusele märgib kohus järgmist.
14.Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et praegusel juhul esineb erandlik olukord, kus vaideotsuse iseseisev vaidlustamine on HKMS § 45 lg 4 alusel lubatud. Ka kohtu hinnangul on praeguse vaidluse asjaolusid arvestades vaideotsuse iseseisev vaidlustamine lubatav. Ent enne kui kohus asub lahendama menetlusosaliste vahelist vaidlusküsimust – kas kohalikul omavalitsusel oli vaide esitamise õigus (otsuse punkt 22), peab kohus vajalikuks alustada käesoleva kohtuasja lahendamist hoopis küsimusest, kas ja millistel tingimustel on Keskkonnaametil kaevandamiseks antud keskkonnaloa muutmisel kohustus küsida kohalikult omavalitsuselt MaaPS § 49 lg-s 6 sätestatud arvamust (otsuse punktid 15–21 ja 23–24), mille andmisest keeldumine välistab kaevandamiseks antud keskkonnaloa muutmise (MaaPS § 55 lg 2 punkt 11). Viimasena analüüsib kohus kohaliku omavalitsuse 25.01.2024 otsuse siduvust ja õiguspärasust (otsuse punktid 25–30) ning jaotab menetluskulud (otsuse punktid 32–33). Vaideotsuse õiguspärasuse hindamine
15.Kaevandamine eeldab kaevandamisloa olemasolu (MaaPS § 42 lg 1) ning selle annab Keskkonnaamet (MaaPS § 48). Kuna kaevandamine on üldjuhul seotud ka teiste tegevustega, mis samuti eeldavad keskkonnalubade olemasolu, siis väljastatakse selliseks tegevuseks n-ö liitkeskkonnaluba, mis koondab endas erinevad keskkonnakasutuse aspektid ja reguleerib neid terviktegevusena (KeÜS § 41 lg 5). Ka kaebajale väljastatud keskkonnaluba Sutlema II lubjakivikarjääris kaevandamiseks hõlmab endas lisaks maavara kaevandamisele ka jäätmekäitust ning välisõhu kasutust.
16.Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et kaebaja keskkonnaloas reguleeritakse kaevandamise ja kaevanduse tööaega välisõhu eriosas. Kuigi kohtule ei ole teada, miks seadusandja on otsustanud reguleerida kaevandamise tööaega just välisõhu eriosas, mitte kaevandamist puudutavas osas, siis võib see tuleneda sellest, et MaaPS § 6 kohaselt hõlmab 1
kaevandamine just selliseid tegevusi, mis õhuhäiringuid (müra, saasteainete levik jne) põhjustavad. Nimelt on kaevandamine MaaPS § 6 kohaselt maavara looduslikust seisundist eemaldamise ettevalmistamine, maavara eemaldamine ning kaevise vedu ja esmane töötlemine mäeeraldise ja selle teenindusmaa piires. Ka praegusel juhul on kaebaja keskkonnaloas märgitud tööaeg seotud konkreetselt MaaPS §-s 6 sätestatud kaevandamisega kui tegevusega – lõhkamine ja puurimine kujutab endast maavara looduslikust seisundist eemaldamise ettevalmistamist ning eemaldamist; purustus- ja sorteerimissõlmede töö on aga kaevise esmane töötlemine. Seega nimetatud tööde tegemise aeg ja tingimused määravad otseselt kaevandamise teostamise korra ning on seetõttu kohtu hinnangul käsitatavad kaevandamise tingimuste reguleerimisena.
17.Keskkonnaloa, sh kaevandamisloa, muutmist reguleerib KeÜS § 59, mis sätestab lg-tes 4 ja 41, et keskkonnaloa muutmise taotluse vaatab keskkonnaloa andja läbi keskkonnaloa andmiseks sätestatud korras (lg 4) ning kohaldatakse KeÜS § 50 lg-t 2, võttes arvesse lisaks käesolevas seaduses sätestatule muudetavat valdkonda reguleerivates õigusaktides sätestatud nõudeid. Nõuete erinevuse korral kohaldatakse rangeimat õigusnormi juhul, kui see on põhjendatud (lg 41). Menetlusosaliste vahel on põhimõtteline vaidlus selles, kas praegusel juhul, kus kaebaja soovis muuta üksnes keskkonnaloa välisõhu eriosa, pidi Keskkonnaamet küsima vallalt MaaPS § 49 lg-s 6 sätestatud nõusoleku kaebaja keskkonnaloa muutmiseks või tuli Keskkonnaametil üksnes võimaldada vallal olla ära kuulatud. Nagu juba käesoleva otsuse punktis 13 märgitud, siis nõustub kohus Keskkonnaameti vaideotsuses toodud põhjendustega KeÜS § 50 lg 2 kohaldamise kohta, mille kohaselt tuleb ruumiliselt või tehnoloogiliselt seotud tegevuste ühisloal arvestada lisaks üldnormidele ka iga valdkonna eriseaduse nõudeid ning nõuete erinevuse ja konflikti korral tuleb lähtuda põhimõttest, et loa muutmine ei või minna vastuollu põhivaldkonna (kaevandamise) alusel varasemalt määratud tingimustega. Konflikti tekkimisel on põhjendatud rakendada rangemaid menetlusreegleid KeÜS § 50 lg 2 teise lause alusel (vaideotsuse punktid 3.4–3.7). Seega arvestades kaebaja keskkonnaloa muutmise soovi ja eesmärki, pidi Keskkonnaamet MaaPS § 49 lg 6 kohaselt küsima vallalt arvamuse ning loa muutmist mittetoetava arvamuse saamisel keelduma keskkonnaloa muutmisest MaaPS § 55 lg 2 punkti 11 alusel. Seda ei muuda ka asjaolu, et keskkonnaloa erinevad osad reguleerivad eraldi tegevusi, kuna neid ei saa käsitada teineteisest eraldiseisvalt ega järeldada, et kui konkreetne tingimus on reguleeritud välisõhu peatükis, siis ei või ühelgi juhul MaaPS § 49 lg 6 kohaldamise olukorda tekkida.
18.Nagu eelnevalt märgitud, siis olukorras, kui muudetakse MaaPS §-s 6 sätestatud tegevustega seonduvat (muutub nt kaevandamise kui tegevuse tööaeg, lisanduvad uued heiteallikad, muutuvad oluliselt tööprotsessid jne), siis ei saa seda pidada formaalseks või vähetähtsaks loa muutmiseks, kuivõrd sellised muudatused mõjutavad nii kaevandamise olemust kui ka maa- ja piirkonna keskkonnakasutust tervikuna. Sel põhjusel võiks isegi väita, et kaevandamist reguleeriva keskkonnaloa välisõhu eriossa kantud tööaeg on n-ö ühenduslüli keskkonnaloa tehnilise osa ja kaevandamisloa ruumilise ja ajalise kehtivuse vahel. Seega kuigi kaevandamise tööaeg on vormiliselt küll välisõhu tingimus, siis sisuliselt määrab see kaevandamise ruumilise ja ajalise ulatuse, kuna ka elanikkond tajub kaevandamisega kaasnevaid häiringuid eeskätt just väliõhu (müra, saaste jne) kaudu.
19.MaaPS § 49 lg-s 6 sätestatud kohaliku omavalitsuse siduva nõusoleku eesmärk on kaitsta konkreetse kohaliku omavalitsuse elukeskkonda. Selleks, et teha otsus, kas konkreetsel juhul tuleb kaevandamiseks antud keskkonnaloa muutmisel kohaldada MaaPS § 49 lg-t 6 või piisab üksnes kohaliku omavalitsuse ärakuulamisest, tuleb Keskkonnaametil hinnata, kas loa muutmine võib mõjutada mõnda sellist elementi, mille osas on kohalikule omavalitsusele siduva kooskõlastuse andmise õigus. Kui muudatus on vaid tehniline ega muuda tegelikku tegevust, ei ole tegemist uue kooskõlastusküsimusega. Seega tuleb kohtu hinnangul otsustuse tegemisel, kas 8 (13)
vajalik on küsida kohaliku omavalitsuse MaaPS § 49 lg-s 6 sätestatud nõusolek või mitte, lähtuda järgmistest küsimustest: 1) kas tegevuse iseloom muutub ja kas see mõjutab kohalikku elukeskkonda; 2) kas häiringu tase muutub; 3) kas muudatus mõjutab kohaliku omavalituse seadusega pandud ülesandeid ja nende täitmist. Ehk teisisõnu, kas muudatus võiks anda kohalikule omavalitsusele põhjuse loa andmisest keelduda.
20.Võttes aluseks Keskkonnaameti 10.04.2024 korralduse resolutsiooni punktid 1.4 ja 1.5, siis võib selle alusel koostada järgmise tabeli, mis illustreerib 2024. aasta aprillis tehtud muudatusi (mille Keskkonnaamet vaideotsuses kehtetuks tunnistas) ning seda, kas ja mis kaebajale antud keskkonnaloas reaalselt muutus: 10.04.2024 korraldusega lubatud muudatus (vaideotsusega kehtetuks tunnistatud) Ühe purustus- ja sorteerimissõlme tööaeg aasta läbi ööpäevaringselt Kahte purustus- ja sorteerimissõlme võib samaaegselt käitada päevasel ajal 7.00–23.00 Kahe sõlme öine töötamine (23.00–7.00) lubatud müra modelleerimise ja Keskkonnaameti heakskiidu korral Lõhkamised E–R 8.00–17.00 aasta läbi Puurimised E–R 8.00–19.00 Lõhketöid ei tohi teha samaaegselt Sutlema I ja Sutlema III karjääriga Lõhkamine riigipühadel keelatud Lõhkamine keelatud tuulega elamute suunas Sorteerija põletusseadme tööaega eraldi ei reguleeritud Rootorpurusti põletusseadme tööaega eraldi ei reguleeritud Purustus- ja sorteerimissõlme tööaeg ei ole enam seotud ainult tööpäevadega
Kuni 10.04.2024 korralduse andmiseni kehtinud tingimus (täna kehtiv)
Muudatuse ulatus
Purustus- ja sorteerimissõlme tööaeg märts–detsember E–R 7.00–21.00
Tööaeg laienes hooajalisest aastaringseks ja päevasest 24/7
Kahe sõlme eraldi regulatsiooni ei olnud (üks sõlm 7.00–21.00 E–R)
Lisati uus regulatsioon ja lubati oluliselt pikem samaaegne töö
Öine töö keelatud (töö lõppes 21.00)
Öötöö muutus võimalikuks tingimuslikult
Lõhkamised märts– detsember E–R 8.00–17.00
Kadus hooajalisus ning lõhkamisi lubati aasta läbi Puurimise aeg pikenes 2 h päevas ja muutus aastaringseks
Puurimine märts–detsember
E–R 8.00–17.00
Sama nõue
Jäi samaks
Sama nõue
Jäi samaks
Sama nõue
Jäi samaks
Sorteerija põletusseade märts–detsember E–R 7.00– 21.00 Rootorpurusti märts– detsember E–R 7.00–21.00 Ainult tööpäeviti
Konkreetne piirang kadus (asendus üldise 24/7 tööga) Konkreetne piirang kadus (asendus üldise 24/7 tööga) Lisandus nädalavahetuse töö
21.Eelnevad kirjeldatud muudatused näitavad selgelt, et pärast kaebaja taotletud viisil keskkonnaloa muutmist saab Sutlema II karjäärist ööpäevaringne tööstusobjekt, mis oluliselt mõjutab ka kohalike elanike elukeskkonda. Sellest tulenevalt nõustub kohus nii valla 9 (13)
28.09.2023 otsuses4 kui ka 25.01.2024 otsuses5 ning Keskkonnaameti vaideotsuses toodud seisukohaga, et praegusel juhul tuli keskkonnaloa muutmiseks küsida kohaliku omavalitsuse nõusolek kooskõlas MaaPS § 49 lg-ga 6 ning keelduva nõusoleku saamisel keskkonnaloa muutmisest keelduda.
22.Eelnevast tulenevalt nõustub kohus ka Keskkonnaametiga, et arvestades konkreetse vaidluse asjaolusid, oli vallal ka Keskkonnaametile vaide esitamise õigus, kuna Keskkonnameti 10.04.2024 korraldus riivab oluliselt kohaliku omavalitsuse seadusest tulenevaid õigusi ja huve ning ülesannete täitmist (vt ka Riigikohtu seisukohad asjas 3-3-1-41-13).
23.Mis puudutab kaebaja väiteid, et vaidemenetluses rikuti ärakuulamisõigust, tugineti asjakohatult haldusasjas 3-23-552 sõlmitud kompromissile ning 10.04.2024 korralduse kehtetuks tunnistamisel oleks tulnud arvestada HMS §-st 67 tulenevat usaldust, siis kohus ei nõustu nende väidetega järgmistel põhjustel.
23.1.HMS ega ka eriseadused ei näe ette, et vaidemenetluses tuleks vaideotsuse tegemisel kuulata vaidlustatud haldusakti adressaat ära. Keskkonnaamet võimaldas kaebajal esitada seisukoha valla esitatud vaidele6 ehk teisisõnu oli kaebajal võimalik vaidemenetluses enda seisukoht esitada.
23.2.Samuti ei nõustu kohus kaebajaga, et 10.04.2024 korralduse tervikuna kehtetuks tunnistamine oli ebaproportsionaalne või põhjendamata. Kohus märgib, et praegusel juhul on kaebaja esitatud taotlus jätkuvalt staadiumis „lahendamisel“ ning Keskkonnaametil on võimalik hinnata, kas üldse ja millistel tingimustel loa muutmine võimalik oleks (sh võimalik valla vaatest).
23.3.Keskkonnaamet ei pidanud vaidemenetluses 10.04.2024 korralduse kehtetuks tunnistamisel lähtuma HMS §-s 67 toodud usalduse kaitse põhimõttest. Kohtu hinnangul tuleb eristada n-ö tavaolukorras haldusakti muutmist/kehtetuks tunnistamist õiguskaitsemenetluses haldusakti muutmisest/kehtetuks tunnistamisest. Riigikohus selgitas 28.04.2009 otsuse nr 3-3-130-09 punktides 14–15, et vaidemenetluses kui vaidlustamistähtaegadega piiratud õiguskaitsemenetluses kehtivad haldusakti kehtetuks tunnistamisele teistsugused reeglid kui tavapärasele haldusakti kehtetuks tunnistamisele haldusorgani poolt väljaspool õiguskaitsemenetlust HMS §-de 64–70 alusel. Vaidemenetluses kontrollib haldusorgan haldusakti õiguspärasust ja otstarbekust (HMS § 83 lg 1) ning haldusakti õigusvastasuse tuvastamisel tunnistab haldusorgan haldusakti kehtetuks. Sisuliselt toimib haldusorgan vaidemenetluses samamoodi nagu halduskohus. Vaidemenetluses ei pea haldusorgan erinevalt haldusakti kehtetuks tunnistamisest HMS §-de 64-70 alusel kaaluma, kas esineb argumente õigusvastase haldusakti kehtimajätmiseks. Vastasel juhul muutuks vaidemenetluse instituut mõttetuks ning sisuliselt samaväärseks haldusorgani poolt haldusakti tavapärase kehtetuks tunnistamise menetlusega (viidatud Riigikohtu otsuse punkt 14). Kuna vaideotsus on haldusakt, siis laienevad sellele üldised haldusakti vorminõuded, sh haldusakti motiveerimise nõue. Eeskätt peab olema vaideotsuses põhjendatud, miks vaideorgan leiab, et haldusakt on õigusvastane ning kas tegemist on sellise õigusvastasusega, mis tingib haldusakti kehtetuks tunnistamise. Kuid kuna haldusorgan ei pea kehtetuks tunnistamist tingiva õigusvastasuse tuvastamisel kaaluma haldusakti kehtimajätmist nagu haldusakti kehtetuks tunnistamise menetluses (HMS §-d 64–70), siis ei pea haldusorgan sellekohaseid põhjendusi vaideotsuses esitama (Riigikohtu otsuse punkt 15). Kohus jääb nende seisukohtade juurde.
4
Dtl 45–49. Dtl 54–59. 6 Dtl 88–92. 5
10 (13)
23.4.Ehkki vastustaja oleks pidanud juba 10.04.2024 korralduse andmise menetluses hindama, kas haldusasjas 3-23-552 sõlmitud kompromiss välistab kaebaja taotletud viisil keskkonnaloa muutmise, siis vaidemenetluses Keskkonnaamet selle vea parandas. Kuigi kompromissiga ei välistatud keskkonnaloa hilisemaid muutmisi, siis nähtub kompromissi sõnastusest selgelt, et konkreetse kompromissi raames lepiti siduvalt kindlaks kaevandamise tingimused, sh kaevandamise tööaeg Sutlema II karjääris. Kohtu poolt kinnitatud kompromiss on menetlusosalistele siduv ja selle eesmärk on välistada sama vaidluse jätkumine muus vormis või teise sisuga nõuetega. Kohtulikus kompromissis lepiti mh kokku kaevandamisega seotud tegevuste ajalised piirangud, sh lõhketööde lubatav ajavahemik tööpäevadel kindlatel kellaaegadel ning keelud riigipühadel ja teatud keskkonnatingimustel. Kohtu hinnangul on tegemist kompromissi ühe fundamentaalse osaga ehk tasakaalupunktiga, kus ühelt poolt lubati ettevõtjal majandustegevust jätkata ning teiselt poolt tagati lähikonna elanike õiguste ja elukeskkonna kaitse. Seetõttu on tegemist vastastikuste järeleandmiste tulemusega, mille muutmine mõjutaks kogu kompromissi sisu. Seetõttu tähendaks kaevandamise tööaja hilisem muutmine ka kohtulikult kinnitatud kompromissi sisulist ümberkujundamist, rikuks õigusrahu ja õiguspärast ootust ning kujutaks endast sama vaidluse uut lahendamist teises menetlusvormis. Ainuüksi kaevandaja soov oma tegevust ümber korraldada ei ole käsitatav uue olulise asjaoluna, mis õigustaks kompromissi aluseks olnud huvide tasakaalu muutmist.
24.Seega on kaebaja vaidlustatud Keskkonnaameti vaideotsus, millega tunnistati 10.04.2024 korraldus ja sellega tehtud keskkonnaloa muutmine kehtetuks, õiguspärane ning kaebus jääb selles osas rahuldamata. 25.01.2024 otsuse õiguspärasus
25.Kuna praegusel juhul leidis kohus, et keskkonnaloa muutmise menetluses oleks tulnud Keskkonnaametil küsida vallalt MaaPS § 49 lg 6 alusel nõusolek, siis tuleb kohtul analüüsida, kas valla 25.01.2024 nõusolek vastab sellele. Sellest sõltub ka kaebuse ese ja ulatus. Nimelt märkis kaebaja kaebuse punktis 5.2, et „Kui kohus käsitleb Kohila Vallavolikogu 25.01.2024 otsust nr 5 Keskkonnaameti jaoks siduvana (kaebaja vaidleb sellele vastu), on vajalik ka selle menetlustoimingu vaidlustamine“. Kas valla 25.01.2024 arvamust võib pidada MaaPS § 49 lg 6 alusel antud nõusolekuks või mitte, siis selles osas on menetlusosaliste seisukohad olnud varieeruvad. Seejuures ei ole ka valla enda seisukohad olnud selles küsimuses läbivalt ühetaolised. Ühes on aga vald olnud läbivalt ühel arvamusel, s.o et Keskkonnaamet oleks pidanud küsima vallalt MaaPS § 49 lg-s 6 sätestatud nõusoleku. Keskkonnaamet kinnitas istungil, et ei käsita valla seniseid seisukohti MaaPS § 49 lg-s 6 sätestatud nõusoleku andmisest keeldumisena.
26.Kohtu hinnangul on valla 25.01.2024 otsus käsitatav MaaPS § 49 lg-s 6 sätestatud arvamusena. Kohus nõustub Tallinna Ringkonnakohtu 10.10.2024 jõustumata kohtuotsuse nr 323-595 punktis 15 esitatud seisukohaga, mille kohaselt MaaPS § 55 lg 2 punkti 11 kohaldamise ainsaks eelduseks on see, et kohaliku omavalitsuse üksus on kaevandamisloa andmiseks pädevale organile selgelt ja ühemõtteliselt avaldanud, et ta ei ole kaevandamisloa andmisega nõus. Selle sätte eesmärk on anda kohalikule omavalitsusele kaevandamisloa andmise küsimuses sisuliselt vetoõigus, kui ta leiab, et kaevandamisloa andmine ei ole kooskõlas kohaliku kogukonna huvidega. MaaPS § 55 lg 2 p 11 ei anna seejuures Keskkonnaametile kaalutlusõigust ega õigust hinnata, kas kohalik omavalitsus on mittenõustumist põhjendanud kohaste ja asjassepuutuvate argumentidega. Seega käsitab kohus valla 25.01.2024 otsust MaaPS § 49 lg-s 6 sätestatud menetlustoiminguna.
27.Kohtu hinnangul on valla 25.01.2024 otsus õiguspärane ning selle õigusvastasuse tuvastamiseks ei ole alust. Keskkonnaõiguses on kaitstavaks hüveks inimese tervise- ja 11 (13)
heaoluvajadustele vastav keskkond ning kohalikule omavalitsusele on MaaPS § 49 lg-ga 6 ning väljakujunenud kohtupraktikaga antud selles osas kohalike elanike esindamise õigus. Seega lähtub ka kohaliku omavalitsuse arvamus kaevandamisele sellest põhimõttest, mistõttu on omavalitsuse roll hinnata kavandatava tegevuse sobivust kohalikku elukeskkonda ning tuvastada võimalikud häiringud. Nõusoleku andmisel on kohalikul omavalitsusel lubatud tugineda nii võimalikele mõjudele kui ka ettevaatuspõhimõttele.
28.Võttes aluseks Riigikohtu lahendid, mis käsitlevad kohaliku omavalitsuse nõusolekut kaevandamisloa menetluses (vt nt Riigikohtu 30.09.2022 otsus nr 3-20-1247, 09.10.2019 otsus nr 3-17-796, 11.11.2015 otsus asjas nr 3-3-1-37-15), siis võib kohaliku omavalitsuse keeldumise alused jaotada kolmeks: esiteks kohaliku elukeskkonna ja tervise kaitse; teiseks keskkonnariski ennetamine ebakindluse korral; kolmandaks ruumilise arengu ja kohalike ülesannete kaitse. Lisaks võiks siia loetellu lisada ka menetluslikud asjaolud olukorras, kus otsustamiseks vajalik info puudub. Kohtu hinnangul vastab valla 25.01.2024 otsus Riigikohtu praktikas välja toodud seisukohtadele ning kohus ei nõustu kaebajaga, et 25.01.2024 otsus on õigusvastane, kuna valla väited mõju kohta on tõendamata ja tuginevad paljasõnalistele hüpoteesidele. Samuti ei nõustu kohus kaebajaga, et 25.01.2024 otsuses on viidatud üldsõnaliselt kogukonna huvidele ning kaitstavaid isikuid ei ole määratletud.
29.Riigikohtu praktika ei nõua, et kohalik omavalitsus peaks elukeskkonna kaitse argumenti lisaks põhistamisele eriliselt tõendama. Praegusel juhul on aga vald selgelt välja toonud, milles võimalik elukeskkonna halvenemine seisneb ning kohtule ei nähtu, et need seisukohad oleks meelevaldsed. Nt tõi vald välja, et suureneb materjali töötlemise maht (66%), tööaeg pikeneb ööpäevaringseks, lisandub teise purustus- ja sortimissõlme samaaegne töö – see kõik tähendab suuremat müra-, tolmu- ja vibratsioonikoormust, sh öisel ajal ja nädalavahetustel. Kohalik omavalitsus ei pea nõusoleku andmisel hakkama tuvastama keskkonnamõju või selle puudumist, vaid piisab elulisest usutavusest või põhjendatud kahtlusest, et negatiivsete mõjude tekkimist võib eeldada. Käesoleval juhul tugines volikogu objektiivselt hinnatavatele muutustele tegevuse intensiivsuses ning tegemist ei ole hüpoteetiliste muutustega, vaid tegevuse intensiivistumise tavapärase ja prognoositava tagajärjega, mis mõjutab elukvaliteeti piirkonnas. Riigikohtu praktikast ei nähtu, et kohalik omavalitsus peaks negatiivset mõju hindama üksikisiku tasandil, vaid piisab mõjualas olevatest elanikest ning tõenäosusest, et nende elukvaliteet halveneb.
30.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et ka valla 25.01.2024 otsus on õiguspärane ning puudub alus tunnistada see õigusvastaseks.
31.Kaebus jääb kõigis nõuetes rahuldamata. Menetluskulud
32.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna otsus tehti kaebaja kahjuks, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Keskkonnaamet ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Kohila vald esitas kohtule taotluse menetluskulude hüvitamiseks summas 3340,57 eurot käibemaksuga, kuna ta ei ole käibemaksukohustuslane ja ei saa käibemaksu tagasi arvestada.
33.Riigikohus on korduvalt selgitanud, et haldusorganil ei ole keelatud kasutada halduskohtumenetluses välist õigusabi, kuid kulutuste väljamõistmiseks vastaspoolelt peab kohtuasi olema haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv. Riigikohus on leidnud, et kaevandamisloa menetluse raames kooskõlastuse andmine ei ole kohaliku omavalitsuse põhitegevus ning on aktsepteerinud selliste menetluskulude välja mõistmist (vt Riigikohtu 09.10.2019 otsuse nr 3-17-796, punkt 18). Seega tuleb kaebajalt Kohila valla kasuks välja 12 (13)
mõista viimase põhjendatud menetluskulud. Kohtu arvates on valla menetluskulud kohtuasja mahtu ja keerukust arvestades põhjendatud suuruses. Seega tuleb aktsiaseltsilt KIIRKANDUR Kohila valla kasuks välja mõista menetluskulud summas 3340,57 eurot. (allkirjastatud digitaalselt)
13 (13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.