I.E ja A.K kaebus Keskkonnaameti 23.02.2024 kirja nr 713/24/160-3 osaliseks õigusvastasuse tuvastamiseks ning Keskkonnaameti kohustamiseks otsustada ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku andmine uuesti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja I – I.E Kaebaja II – A.K kaebajate esindaja v.adv Kristo Kallas Vastustaja – Keskkonnaamet, esindaja Kristiin Jääger Kaasatud haldusorgan – Jõelähtme vald, esindaja Maris Liström
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 20.11.2024 kohtuotsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Keskkonnaameti apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Võtta toimikusse apellatsioonkaebuse lisa 7 digitaalse kohtutoimiku lk-l 718.
2.Tagastada vastustajale apellatsioonkaebuse lisad 1–6 digitaalse kohtutoimiku lk-del 701–717 ning 06.03.2026 avalduse lisa digitaalse kohtutoimiku lk-l 783.
4.Rahuldada Keskkonnaameti apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada haldusasjas nr 3-24-924 tehtud Tallinna Halduskohtu 20.11.2024 kohtuotsuse resolutsiooni punktid 3 ja 4. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
3-24-924
5.Muus osas jätta Keskkonnaameti apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsuse resolutsiooni punktid 1.1. ja 1.2. muutmata.
6.Jätta apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
7.Otsuse jõustumisel avaldada see tervikuna, ent asendada kaebajate nimed tähemärgiga.
SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).
hiljemalt
20.07.2026
Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA HALDUSKOHTU OTSUS
1.Kaebaja I on Jõelähtme vallas Manniva külas asuvate Siimo (katastritunnus 24501:001:0543, S ≈ 19,14 ha) ja Tammenõlva (katastritunnus 24501:001:0543, S ≈ 2 ha) kinnistute1 omanik. Kaebaja II on samas külas asuva Vahukari (katastritunnus 24504:004:0260, S ≈ 1,37 ha) kinnistu omanik. Jõelähtme Vallavolikogu tegi 03.01.2024 Keskkonnaametile (KeA) ettepaneku eelviidatud kinnistutele laieneva ehituskeeluvööndi (EKV) vähendamiseks vastavalt Jõelähtme Vallavolikogu 16.11.2023 otsusega nr 161 vastu võetud detailplaneeringu (DP) joonisele (dtl 525). DP eesmärgiks on planeeringualale eelkõige loodusturismile orienteeritud puhkekeskuse rajamine.
2.KeA andis 23.02.2024 kirjas nr 7-13/24/160-3 nõusoleku vähendada EKV-d Tammenõlva kinnistul detailplaneeringu vastuvõtmise ajal Eesti põhikaardil (2024) näidatud õuemaa kõlviku ulatuses kuni 15 meetrini astangu ülemisest servast sisemaa poole ning sellele alale äriotstarbeliste ehitiste püstitamiseks. Muus osas, sh Vahukari kinnistu osas, KeA EKV vähendamiseks nõusolekut ei andnud (vaidlusalune keeldumine). KeA leidis kokkuvõttes, et DP-ga kavandatud tegevus ei järgi ranna kaitse eesmärke, kuna ehitiste all hävib looduslik kooslus, tegevus kahjustab rohevõrgustiku toimimist, ehitamine on kavandatud muu hulgas alale, kus varem ei ole ehitisi olnud, astangulähedasele alale ehitamisel ei ole tagatud pinnase stabiilsus ning DP-ga kavandatav hoonestusala asub osaliselt üleujutataval alal ja veekaitsevööndis, kus edasine inimtegevus ohustab hajureostuse leviku tõttu piirneva
Halduskohtu otsuses on nimetatud kinnistute tähistamiseks kasutatud vastavalt nimesid Tammenõlva I ja Tammenõlva II.
2(15)
3-24-924 veekeskkonna seisundit. Samuti tõdes KeA, et DP-ga hõlmataval alal on ehitamiseks piisavalt võimalusi väljaspool EKV-d.
3.Kaebajad esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes vaidlusaluse keeldumise õigusvastasuse tuvastamist ning KeA kohustamist nõusoleku andmise uuesti otsustamiseks. Kaebajate põhjendused olid kokkuvõttes järgmised.
3.1.Vastustaja ei võtnud arvesse seda, et planeeringualal ei ole kaitstavaid väärtusi, mis välistaks EKV vähendamise ning DP koostamisel läbi viidud keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) käigus ei tuvastatud olulisi lisanduvaid negatiivseid mõjusid, mis ületaksid tegevuskoha keskkonnataluvust.
3.2.Kaebaja I soovib hoonestada seni kasutuses olnud ala, eelkõige on põhjendamatu EKV vähendamisest keeldumine Tammenõlva kinnistul kohas, kus eelnevalt asus vana talumaja, mille rekonstrueerimiseks andis vallavalituss juba 2016. aastal ehitusloa, mis aga peatati, kuna kaebaja rajas pinnasesse ehitusloaga vastuolus oleva süvendi.
3.3.Asjasse puutumatu on KeA argument, et astangulähedasel alal ei ole tagatud ehitusaluse pinnase stabiilsus ega hoonete püsivus. Jääb ka arusaamatuks, miks ei saa sel argumendil vähendada EKV-d vana elamu asukohas (hoonestusaladel M ja L), samas kui seda peeti võimalikuks vana elamu asukohast 15 meetri kaugusel.
3.4.DP-ga ei kavandata uue ja keskkonda kahjustava õueala rajamist. Teede rajamine ei kahjusta ühtki looduslikku kooslust ja asjaomased teed on vajalikud avalikkuse juurdepääsuks kallasrajale ning juurdepääsuks Vahukari kinnistule. Asjakohatu on argument, et tehnovõrgud hävitavad looduslikku kooslust, kuna DP-ga kavandatavatele tehnovõrkudele ja -rajatistele ehituskeeluvöönd ei laiene. Kui tehnovõrgud tuleks rajada EKV-st väljapoole, kahjustaks see looduslikku kooslust rohkem, sest trassid tuleks vedada ringiga.
3.5.DP-s kavandatud lahenduse realiseerimine ei kahjusta rohevõrgustiku koridori toimimist, võttes arvesse, et maakonnaplaneeringu ja koostamisel oleva üldplaneeringu kohaselt ei jää planeeringuala rohevõrgustiku koridori.
3.6.KeA tugines põhjendamatult sellele, et Vahukari kinnistul ei ole ehitised ega nende vundamendid säilinud. Esiteks ei saa see olla takistuseks kinnistu kasutuselevõtmiseks hoonete senises asukohas ja teiseks on looduses vundament selgelt nähtav. Pealegi jääb väike osa Vahukari kinnistust väljapoole EKV-d, ranna-ala kaitse seisukohalt ei ole vahet, kas ehitada hoone kinnistu sellele osale või vana hoone asukohta.
3.7.KeA väide korduva üleujutusohuga alast on ebaõige, sest kuna merele lähemal asuv astang on 2,5 meetri kõrgune, siis ei saa üleujutatava ala üldplaneeringus mittemääratuse korral kehtiva 1 meetrise kõrgusjoone puhul pidada planeeringuala üleujutusohuga alal paiknevaks. DP ei näe samas ette hoonestusalasid alla 2,5 meetri kõrgusele alale. Hoonestusala L ja M jääb aga lausa 10 meetri kõrgusel ehk üleujutusoht puudub täielikult. Ka Vahukari kinnistule DP-s ette nähtud hoonestusala asub enam kui 2,5 meetri kõrgusel merepinnast.
3.8.EKV vähendamata jätmisega on rikutud kaebajate õiguspärast ootust, kuna Keskkonnaamet kooskõlastas varem planeeringulahenduse.
4.Vastustaja vaidles kaebusele vastu, rõhutades, et EKV eesmärk ei ole üksnes kaitsealuste alade ja liikide kaitse, vaid kõikide seal elavate liikide ja looduslike elupaikade kaitse ning EKV vähendamine on erand, millel peab olema selge põhjendus. Vastustaja hinnangul arvestas ta kaebajate huvide ja olemasoleva hoonestusega, ent ei pidanud arvesse võtma lubamatu ehitustegevuse tagajärgi ehk astangusse ebaseaduslikult kaevatud süvendit. 3(15)
3-24-924 Vastustaja leidis ka, et ta ei pidanud arvestama KSH aruandega, kuna viimane ei käsitle spetsiifiliselt looduskaitseseaduse (LKS) §-s 34 sätestatud ranna ja kalda kaitse-eesmärke. Teede osas märkis vastustaja, et DP-s kavandatud teed läbiksid õueala, mis võib ulatuda veepiirini ega võimaldaks avalikkusel veekogu rannavööndi kasutamist. Vastustaja jäi seisukohale, et DP elluviimine takistaks rohekoridori toimimist. Vahukari kinnistu ehituskeeluvööndi vähendamine ei olnud vastustaja arvates põhjendatud, kuna see maatükk oli enne seal toimunud lubamatut ehitustegevust looduslikus seisundis, seal puudusid ehitised ja juurdepääsutee, samas kui uushoonestuse rajamisega kaasnevad olulised mõjud ranna kaitse-eesmärkidele. Viimaks ei nõustunud vastustaja kaebajate õiguspärase ootuse rikkumise argumendiga ning selgitas, et enne DP vastuvõtmist toimuvas kooskõlastamise menetluses ei saa vastustaja anda EKV vähendamiseks nõusolekut ega ka keelduda planeeringu kooskõlastamisest põhjusel, et EKV vähendamine ei ole tõenäoliselt võimalik.
5.Menetlusse kaasatud Jõelähtme vald leidis, et kaebus on põhjendatud ning osutas esiteks sellele, et DP menetluses koostatud KSH aruande kohaselt ei kaasne DP-ga kavandatava tegevusega olulisi tugeva negatiivse mõjuga aspekte ning negatiivseid mõjusid on võimalik leevendada või vältida. KSH aruandes osutatud leevendusmeetmete tähelepanuta jätmine on KeA kaalutlusviga, mis võis mõjutada asja otsustamist. Samuti leidis vald, et rohevõrgustiku koridor asub planeeringualast eemal ega puuduta vaidlusaluseid kinnistuid, mistõttu on vastustaja teinud kaalutlusvea, mis võis viia väära lõppotsuseni. Vald tõi ka esile, et DP koostamisel lähtuti nii kehtivast kui ka koostamisel olevast üldplaneeringust, samuti Jõelähtme valla arengukavast aastateks 2023−2035, mille kohaselt on valla strateegiliseks eesmärgiks muuta JÕELÄHTME VALD pärand- ja loodusturismi sihtkohaks, mis pakub külastajatele elamusi ja loob kohalikele ettevõtlusvõimalusi. Vald peab põhjendamatuks KeA argumenti, mis puudutab avalikkuse juurdepääsu kallasrajale, kuna vastuvõetud DP näeb üheselt ette sellise juurdepääsu ning servituudi seadmise valla kasuks.
6.Tallinna Halduskohus tegi 20.11.2024 kohtuotsuse, millega rahuldas kaebuse osaliselt, tuvastas KeA 23.02.2024 kirja õigusvastasuse osas, milles see puudutab EKV vähendamata jätmist (praegustel) Siimo ja Tammenõlva kinnistutel ning kohustas KeA-d selles osas nõusoleku andmist uuesti otsustama. Samuti mõistis halduskohus kaebaja I kasuks välja menetluskulu 4331 eurot. Muus osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Halduskohtu põhjendused olid kokkuvõttes järgmised.
6.1.EKV piirab oluliselt kohaliku omavalitsuse planeerimisdiskretsiooni ja maaomaniku õigusi ning KeA peab selle vähendamiseks nõusoleku andmisel võtma arvesse kõiki LKS § 40 lõikes 1 nimetatud asjaolusid, ent seejuures on KeA-l avar kaalutlusõigus. Kaebajatel ei tekkinud siiski seadusest ega KeA varasemast tegevusest õiguspärast ootust ehituskeeluvööndi vähendamiseks. EKV vähendamiseks nõusoleku andmise menetlus algab kohaliku omavalitsuse taotluse esitamisega. DP varasema kooskõlastamisega ei andnud KeA mõista, et EKV vähendamine on tõenäoline.
6.2.Siimo ja Tammenõlva kinnistute osas on KeA rikkunud kaalutlusõigust, kuna ei võtnud õigesti arvesse õuemaa kõlviku piire, maakonnaplaneeringuga muudetud rohelise võrgustiku asukohta, ehitamise kavandamist varem inimtegevusest mõjutatud alale ning KSH aruandes tehtud järeldusi.
6.3.KeA on põhjendamatult suure tähtsuse omistanud sellele, et ehitustegevuse korral häviks looduslik kooslus ehitiste alusel alal ning kooslust muudetaks tekkivate õuealade ulatuses. Kui seadusandja oleks soovinud piirata rannal igasuguse looduskoosluste rikkumise, siis ei oleks seaduses sätestatud EKV vähendamise regulatsiooni. Vastustaja argumendid, mis puudutavad looduskoosluste kaitsmise vajadust, on väga üldsõnalised. Ei 4(15)
3-24-924 nähtu, et vastustaja oleks arvesse võtnud DP seletuskirjas märgitut, et DP realiseerimine ei muuda ala senist ekstensiivset kasutust, ehitamine on kavandatud juba varem inimtegevusest mõjutatud poollooduslikele niitudele ja eemale kaitsealuste taimeliikide kasvukohtadest, hoonestusalad on valitud nii, et säiliksid looduskoosluste väärtuslikumad osad, ning väljaspool hoonestusalasid on DP eesmärk loodusliku ilme säilitamine õigete hooldusvõtete abil. KeA ei ole arvestanud ka sellega, et Tammenõlva kinnistu on pikka aega olnud hoonestatud.
6.4.KSH viiakse läbi osana planeerimismenetlusest ning KSH aruanne on planeeringu aluseks olev dokument, millega peab KeA EKV vähendamiseks nõusoleku andmise otsustamisel arvestama ning seal tehtud järeldustega mitte nõustumist põhjendama.
6.5.Ebaseadusliku ehitustegevuse tulemusel tekkinud negatiivsed mõjud ei saa olla ehituskeeluvööndi vähendamist õigustavaks asjaoluks. Siiski ei võinud KeA jätta tähelepanuta seda, et Tammenõlva kinnistul asus põlenud elamu, mille asemele ehitamiseks oli kohalik omavalitsus andnud 2016. aastal ehitusloa. LKS § 38 lg 1 punkti 4 kohaselt ei laiene ehituskeeld hajaasustuses olemasoleva elamu õuemaale ehitatavale uuele ehitisele, mis ei jää veekaitsevööndisse. Ehituskeelu eesmärk ei ole vältida seni olemas olnud ehitise asemel uue ehitamist, mida kinnitab ka LKS § 40 lg 1, mille kohaselt ehituskeeluvööndi vähendamisel tuleb arvestada väljakujunenud asustust. Õuemaa ei lakka olemast õuemaa, kui uue ehitise ehitamiseks vana lammutatakse.
6.6.Põhjendamatu on KeA argument, et tulevikus ei ole tagatud avalikkuse juurdepääs kallasrajale. Õigusaktidest ei tulene, et enne EKV vähendamise taotluse esitamist peaks planeeringust huvitatud isik ehitama valmis juurdepääsutee kallasrajale ja/või sõlmima eelkokkulepped servituutide seadmiseks. DP-s on vastava teeservituudi seadmise vajadusele sõnaselgelt osutatud kooskõlas PlanS § 126 lg 1 punktiga 17.
6.7.KeA on põhjendamatult jätnud tähelepanuta selle, et DP ala ei jää kehtivas maakonnaplaneeringus ja koostamisel olevas üldplaneeringus näidatud rohekoridori alale.
6.8.Ebaseaduslik ehitustegevus ei saa anda maaomanikule eelist EKV vähendamise menetluses, ent teatud juhul võib olla vajalik muutunud asjaolusid siiski arvestada. Kaebaja I rajas süvendi õigusvastaselt, ent ehitusinsener M. Mets on sedastanud, et süvend kujutab endast keskkonnaohtu, mille likvideerimiseks tuleks sinna kavandatud hoone valmis ehitada. Ei saa välistada, et EKV vähendamine on vajalik, et tagada ranna kaitse eesmärke ning vältida edasise kahju tekkimist.
6.9.Vahukari kinnistul võis KeA EKV vähendamisega mitte nõustuda. Vööndi vähendamiseks ei piisa sellest, et kinnistul on tuvastatav kunagise maja asukoht. Sellel kinnistul ei saa rääkida väljakujunenud asustusest LKS § 40 lõike 1 tähenduses, kuna seal toimus elutegevus viimati 1950ndatel aastatel. Õige on ka KeA seisukoht, et kuna piirkonnas paikneb asustus valdavalt astangupealsel alal, pole asustuse laiendamine astangualusele alale kooskõlas piirkonna ajaloolise asustusstruktuuriga. Vahukari kinnistut on võimalik hoonestada ka väljaspool EKV-d, mistõttu leidis KeA põhjendatult, et EKV vähendamist tingivaid erilisi asjaolusid ei esinenud.
6.10.Kaebus tuleb lugeda rahuldatuks umbes 1/3 ulatuses ning sestap mõista vastustajalt kaebaja I kasuks välja 20 euro suurune riigilõiv ja 1/3 põhjendatud ja vajalikest õigusabikuludest ehk 4311 eurot.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5(15)
3-24-924
7.KeA esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, paludes tühistada halduskohtu otsuse osas, millega halduskohus kaebuse rahuldas ja mõistis vastustajalt välja menetluskulud ning teha selles osas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebajate kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
7.1.Halduskohus on valesti sisustanud LKS § 40 lõikes 3 sätestatud kaalutlusõiguse, võtmata arvesse, et seadusandja on üheselt mõistetavalt seadnud keskkonnakaitselised huvid põhiseaduslike väärtuste hierarhias kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusest kõrgemale ning et omandiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus.
7.2.Halduskohus on ekslikult pidanud looduskoosluste kaitset oluliseks vaid kaitse all olevatel aladel, kuna LKS § 34 kohaselt on ranna või kalda kaitse eesmärk rannal või kaldal asuvate looduskoosluste kui terviksüsteemide säilitamine kogu kalda ulatuses. EKV vähendamine on võimalik tugevalt või püsivalt inimese poolt mõjutatud aladel, mis kasutusest väljajätmise korral ei taastuks. Sellel osal planeeringualast, mille osas vastustaja EKV vähendamiseks nõusolekut ei andnud, ei ole toimunud koosluste looduslikkust oluliselt ja jäädavalt mõjutanud muutusi. Ka astangusse kaevatud süvend kattuks ajaga taimestikuga ning looduslik taimkate ja väljanägemine taastuks. Kui astang oleks säilitatud endisel joonel, oleks KeA saanud nõustuda ehituskeeluvööndi vähendamisega hoone ehitamiseks astangupealsel alal ohutus kauguses, ent pärast lubamatuid süvendustöid asub astangu serv keset kaardistatud õuemaad ja astangu ilme taastamiseks ei saa lubada astangut läbilõikava hoone ehitamist. 15 meetrit eemale uue hoone ehitamisel säilitab süvendatud astang oma loodusliku olemuse ja looduslikud protsessid muudavad astangu ümbritsevaga sarnasemaks aja jooksul. KeA on nõuetekohaselt arvestanud varasema inimtegevusega, nõustudes suures osas ehituskeeluvööndi vähendamisega Tammenõlva kinnistul olemasolevate hoonete vahelisel õuemaal.
7.3.Tammenõlva kinnistul klindi serval paiknenud endise hoone asemele ehitatava uue hoonega seoses ei ole halduskohus arvesse võtnud, et kohalik omavalitsus andis 23.09.2016 ehitusloa elamu lammutamiseks, kuigi asjaomast elamut ei olnud Maa-ameti aerofotodelt nähtuvalt olemas juba vähemalt 2006. aastal ja seega ei rakendunud ka 23.09.2016. aastal uue hoone ehitamiseks ehitusloa andmisel ükski ehituskeeluvööndis ehitamist lubav erisus, kuna seal ei olnud ei olemasolevat elamut ega õuemaad. Maa-amet kaardistas õuemaa alles 2019. aasta põhikaardil.
7.4.Halduskohus on mööda vaadanud sellest, et Tammenõlva ja Siimo kinnistutele on võimalik ehitada ka väljapoole ehituskeeluvööndit, samas kui sellele argumendile tuginedes on halduskohus pidanud põhjendatuks EKV vähendamata jätmist Vahukari kinnistul.
7.5.Halduskohus on põhjendamatult ette heitnud KSH aruandega arvestamata jätmist. EKV vähendamise kaalumine toimub eraldi KSH protsessist. LKS ei näe ette, et EKV vähendamisel peab KeA arvestama KSH aruande seisukohtadega.
7.6.Põhjendamatu on halduskohtu etteheide, et KeA ei arvestanud rohevõrgustiku asukoha muutumisega maakonnaplaneeringus. KeA saab nõusoleku andmisel arvestada nende andmetega, mis talle on esitatud ning siinsel juhul oli KSH aruandes märgitud, et planeeringuala asub rohelise võrgustiku alal, pealegi olid Harju maakonnaplaneeringu materjalides rohevõrgustikku kajastavad kaardiandmed esitatud eksitavalt ja vastuoluliselt.
7.7.Halduskohus leiab ekslikult, et DP-s kavandatava tee määramine servituudivajadusega alana tagab juurdepääsu avalikule veekogule. DP-st huvitatud isikul ei ole kohustust servituuti seada ega juurdepääsuteed ehitada.
8.Kaebaja I esitas seisukoha, paludes jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja tõi esile kokkuvõttes järgmised argumendid. 6(15)
3-24-924
8.1.Halduskohus leidis veenvalt, et KeA kaalutlused vana talukompleksi õuemaa piires ehitamise keelamiseks pole veenvad. KeA eirab põhjendamatult seda, et praeguse süvendi asemel oli varem põlenud elamu, mis lammutati seoses uue ehitusloa alusel rajatava hoone ehitamisega. Väär on KeA käsitlus, et uue hoone ehitamiseks vana hoone lammutamisel kaob kohe ka vana hoonet ümbritsenud õuemaa. Vana elamu põles, ent ei muutunud täiesti olematuks ning põlengus säilinud vare tuli lammutada. Põleng ei kaotanud automaatselt ära õuemaa kõlvikut, sõltumata sellest, millal see kõlvik sellisena kaardile kanti. Kui KeA ise väidab, et kui ebaseaduslikku süvendit ei oleks rajatud, siis oleks ta lubanud vana elamu asemele uut hoonet, siis nõustub ta ju, et selles asukohas võiks hoonestus olla. Süvendi asukohas ehituskeeluvööndi vähendamata jätmine tähendab, et uue hoone rajamiseks on vaja võtta kasutusele ala, kus enne ehitist ei olnud. Pärast halduskohtu otsuse tegemist toimunud kompromissläbirääkimistel pidas vastustaja seejuures põhimõtteliselt võimalikuks seda, et kaebaja ehitab LKS § 38 lg 4 p 1 sätestatud erandi alusel valmis 23.09.2016 ehitusloa esemeks oleva hoone.
8.2.Vastustaja ei ole tegelikult vaidlusaluse keeldumisega päädinud menetluse käigus kohapealse olukorraga tutvunud. Vastustaja 06.05.2024 vastusele lisatud fotod, mis väidetavalt tehti 2021. aastal toimunud paikvaatlusel, on tegelikult tehtud 2017. aastal ühe teise järelevalvemenetluse käigus.
8.3.Vastustaja käsitlus mõjust veekeskkonnale ei ole arusaadav, kuna pikkade aastate jooksul mõju avaldava hajureostuse seisukohast ei vahet, kas ehitada hoone kunagise hoone asukohta või 15 meetri kaugusele.
8.4.Õige on, et kaebaja taotles ehituskeeluvööndi vähendamist ka väljaspool õuemaad, ent soovis seda väikesemahuliste hoonete, teede ja tehnovõrkude rajamiseks, mh selleks, et lubatud ehitistele tagada otstarbekas juurdepääs loodust kõige vähem koormaval viisil.
8.5.Halduskohtu otsus ei ole vastuoluline ühelt poolt Vahukari ning teiselt poolt Tammenõlva ja Siimo kinnistutele ehitamise võimaluste osas väljaspool EKV-d. Tammenõlva kinnistu osas nõustus ka vastustaja halduskohtu istungil, et väljapoole EKV-d sinna ehitada võimalik ei ole. Siimo kinnistul on väljaspool EKV-d vähe ehitamiseks sobilikke alasid, kuhu ehitamine samas looduskeskkonda üleliia ei mõjutaks. DP koostamisel on kaebaja I hoolega valinud planeeritavate hoonete asukohad, võttes arvesse oma eesmärki rajada loodusturismile orienteeritud puhkekeskus.
8.6.KSH aruanne ei olnud KeA-le iseenesest siduv, ent seda kui spetsialistide koostatud hinnangut tuli kaalutlusõiguse teostamisel arvesse võtta ning seal antud hinnangutega mitte nõustumist põhjendada.
8.7.Õige ei ole, et KeA ei saanud arvestada rohekoridori asukoha muutusega. Haldusorganina pidi KeA arvesse võtma ajakohastes arengudokumentides esile toodud arengusuundumusi. Rohekoridori paiknemine maakonnaplaneeringus ja selle kavandamine menetluses olevasse üldplaneeringusse pidi vastustajale teada olema.
8.8.Põhjendus, et ehituskeeluvööndi vähendamisel ei ole tagatud avalikkuse juurdepääs ranna-alale, on otsitud, nagu halduskohus õigesti leidis.
8.9.KeA ei ole nõuetekohaselt arvesse võtnud ka olemasolevate kasutusloaga hoonete kaugust kaevatud süvendist ja astanguservast. Lähim hoone (EHR kood 116041512) paikneb kõnealusest süvendist vaid 10 m kaugusel, saunamaja (EHR kood 121273380) 25 m kaugusel ja toitlustushoone (EHR kood 120771373) 50 m kaugusel. Nii täna kui ka edaspidi on süvend, sh astangu serv ja astangu alune ala mõjutatud aktiivsest inimtegevusest, sõltumata sellest, kas süvendis paikneb hoone või mitte. Hoone süvendisse ehitamata
7(15)
3-24-924 jätmine ei muuda süvendi ala aja jooksul looduslikuks, vaid ta jääb ka edaspidi olemasoleva õueala osaks.
9.Jõelähtme vald esitas seisukoha, milles leidis, et KeA apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud. Vald märgib, et 2016. aastal antud ehituloa menetlusse oli KeA kaasatud ning seega teadlik õuemaa kõlviku olemasolust Tammenõlva kinnistul ja nõustus sellega. Teiseks kordab vald varasemat seisukohta, et KeA kaalutlusveaks tuleb lugeda see, et vaidlusaluse keeldumise puhul ei võetud üldse arvesse KSH aruandes kirjeldatud keskkonnamõjude leevendamise ja vältimise meetmeid. Vald on seisukohal, et Tammenõlva kinnistul endise talumaja asemele uue hoone rajamine ei tekita hoonestust asukohta, kus seda varasemalt olnud pole ning arvestades kinnistu suurust, ei saa ka täiendavate kompleksi teenindavate hoonete rajamine avaldada märkimisväärselt suurt mõju looduslikule keskkonnale asukohas, kus on juba varasemalt hoonestus ja inimtegevuse mõjud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
Apellatsioonimenetluses esitatud täiendavad tõendid
10.Menetlusosalised on apellatsioonimenetluses esitanud täiendavaid tõendeid, mis ringkonnakohtu hinnangul aga ei ole vaidluse lahendamise seisukohast asjassepuutuvad või on toimikus juba olemas ning tuleb seetõttu tagastada. Vastustaja on apellatsioonkaebusele lisanud Jõelähtme Vallavalitsuse 23.09.2016 ehitusloa nr 1612271/15780 (lammutusluba) Tammenõlva kinnistul asuva elamu lammutamiseks (dtl 701) ning aerofotod ala seisundist 05.08.2006 (dtl 709), 21.04.2016 (dtl 710) ja 28.08.2016 (dtl 711), soovides nendega tõendada väidet, et lammutusloa andmise ajal ei olnud elamut enam olemas. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole siinse vaidluse lahendamise seisukohast oluline, milline oli vana taluhoone või selle varemete seisukord 2016. aastal. Kaebajad ei ole väitnud, et hoone oleks lammutusloa andmise ajal olnud terve või vastanud hoone tunnustele (väliskeskkonnast eraldatud siseruumiga ehitis). Kaebaja I väitel oli elamu põlenud enne, kui tema asjaomase kinnistu omandas. Seejuures ei ole siinses asjas vaidluse all eelviidatud lammutusloa õiguspärasus, nagu ka mitte see, kas selle lammutusloa esemeks oleva hoone asemele 2016. aastal antud ehitusloas nimetatud hoone püstitamine EKV-sse oleks olnud LKS § 38 lõike 4 alusel lubatav. Vaidlust ei ole, et 2016. aasta ehitusloaga kooskõlas olevat uut elamut Tammenõlva kinnistule ei püstitatud ega ka selles, et 2016. aastal antud ehitusluba ei andnud kaebajale õigust rajada vana hoone asukohta sellist süvendit, nagu ta rajas. Vaidlust ei ole ka selles, et Siimo 17 talukompleksi vana elamu paiknes astangu peal, mitte süvendis, mille kaebaja I rajas vana maja asukohta hiljem. Seda, millal Siimo 17 talukompleksi n-ö õueala sellises funktsioonis viimati kasutuses oli, ei ole vastustaja vaidlustatud otsuse tegemisel välja selgitanud, vaid on seal märkinud, et „[e]ndine Siimo 17 talukoht on kasutuses järjepidevalt [...]“. Selles kontekstis on vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamise seisukohast asjassepuutumatu vastustaja argument, et 2016. aastal ei olnud Tammenõlva kinnistul enam hoonet, mida lammutada.
11.Teiseks lisas vastustaja apellatsioonkaebusele Jõelähtme Vallavalitsuse 23.09.2016 ehitusloa nr 1612271/15785 Tammenõlva kinnistule elamu püstitamiseks (dtl 713). See dokument on toimikus juba olemas (dtl 106).
12.Veel on vastustaja esitanud väljavõtte Eesti põhikaardilt aastast 2016 (dtl 717), soovides tõendada väidet, et Tammenõlva kinnistul ei olnud märgitud õuemaa kõlvikut. Tõendi kogumine ei ole vajalik, kuna asjaolus, et õuemaa kõlvik on põhikaardile kantud 2019. aastal, ei ole poolte vahel vaidlust. Maatüki kõlvikulise koosseisu kajastamine põhikaardil ei saa aga olla määrava tähtsusega EKV vähendamise aluseks olevate asjaolude 8(15)
3-24-924 kindlakstegemisel. Samal põhjusel ei ole vaidluse lahendamiseks asjassepuutuv ka vastustaja 06.03.2026 avaldusele lisatud väljavõte Maa- ja Ruumiameti kaardiportaalist, mis kajastab asjaomast piirkonda Eesti põhikaardil aastatel 1995–2007 ja aastal 2019 (dtl 783). Seejuures oma 23.02.2024 kirjas ei ole KeA vaidlusalust keeldumist põhjendanud sellega, kuidas, millal või milliste andmete alusel on Eesti põhikaardil kajastatud Tammenõlva kinnistul paiknev õueala kõlvik.
13.Kuivõrd ka kaebajas pidasid seda otstarbekaks, võtab ringkonnakohus ülevaatlikkuse huvides toimikusse apellatsioonkaebuse 7. lisana esitatud väljavõtte planeeringuala kehtivast ehituskeeluvööndi ulatusest (dtl 718).
14.Vaidluse seisukohast asjassepuutumatud on ka kaebajate 05.02.2025 vastusele lisatud täiendavad tõendid. Esiteks on kaebajad esitanud Maa-ameti aerofotod, mis on tehtud 05.05.2017 (dtl 751) ja 30.04.2021 (dtl 752), soovides sisuliselt tõendada seda, et vastustaja poolt halduskohtule esitatud vastuses esitatud fotod ei ole tehtud 2021. aastal, nagu väitis vastustaja, vaid 2017. aastal. Sellel, kas või millal vastustaja kohapeal paikvaatluse läbi viis, ei ole vaidluse lahendamise seisukohast tähtsust, nagu ka sellel, millal täpselt asjaomastel kinnistustel mingisuguse ebaseadusliku ehitustegevusega tegeleti. Samuti ei ole vaja asja materjalide juurde võtta poolte vahel toimunud, ent lõpuks nurjunud kompromissläbirääkimiste raames peetud kirjavahetust (dtl 743 jj). Asjaolu, et vastustaja pidas kompromissläbirääkimiste käigus põhimõtteliselt võimalikuks lahendust, et kaebaja realiseeriks 2016. aasta ehitusloa, ei saa kuidagi kinnitada kaalutlusvea tegemist vaidlustatud keeldumise üle otsustamisel. Selles, et põhimõtteliselt oleks kaalutlusõiguse alusel võimalik anda nõusolek EKV vähendamiseks ka nii, et hoone saaks rajada ebaseaduslikult rajatud süvendisse, ei saa olla mõistlikku vaidlust. Küsimus on selles, kas vastustaja võttis kaalumisel arvesse kõiki asjaolusid. See, et haldusorgan peab kohtumenetluses peetavate läbirääkimiste raames näiteks mingisugustel pragmaatilistel põhjustel võimalikuks haldusakti andmise aja seisuga võrreldes mõnevõrra või isegi oluliselt leebemat lähenemisviisi või kaebajale soodsamat lahendust, ei tähenda seda, et vaidlustatud otsuse tegemise ajal oleks kaalutlusõigust rikutud. Apellatsioonkaebuse lahendamine
15.KeA apellatsioonkaebus tuleb rahuldada üksnes menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas. Halduskohus mõistis vastustajalt põhjendamatult kaebaja I kasuks välja menetluskulud, olgugi et kaebaja I ei olnud nõuetekohaselt tõendanud, et tal on tekkinud kohustus hüvitada menetluskulud äriühingule, kes need tema eest kandis. Muus osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu lõppjäreldusega, et vastustaja ei teostanud EKV vähendamiseks nõusoleku andmise otsustamisel seadusest tulenevat kaalutlusõigust nõuetekohaselt, kuna lähtus mitmest asjassepuutumatust kaalutlusest ega võtnud kaalumisel nõuetekohaselt arvesse DP menetluse käigus läbi viidud KSH tulemusi. Halduskohus leidis seega õigesti, et vastustaja peab Tammenõlva ja Siimo kinnistul EKV vähendamiseks nõusoleku andmise uuesti otsustama. Menetlusosalised ei vaidlustanud halduskohtu otsust osas, milles halduskohus kaebuse rahuldamata jättis – st osas, mis puudutas EKV vähendamiseks nõusoleku andmisest keeldumist Vahukari kinnistul.
16.Halduskohus märkis õigesti, et EKV vähendamiseks nõusoleku andmisel on vastustajal avar kaalutlusruum. Oluline on siiski, et nähes ette seaduses määratud ulatusega EKV, on seadusandja sätestanud reegli, et sellesse vööndisse ei ehitata. EKV vähendamine on erand, mille tegemine peab olema põhjendatud. EKV-sse jääva kinnisasja omanikul ei ole subjektiivset õigust nõuda EKV vähendamist. LKS § 40 lõikes 3 nimetatud nõusoleku andmisest keeldumine ei kujuta endast niisiis täiendava omandikitsenduse seadmist, vaid seaduses sätestatud kitsenduse erandina leevendamata jätmist. See tähendab, et asjaomase 9(15)
3-24-924 nõusoleku andmisel ei pea KeA asuma üksikasjalikult põhjendama, miks on konkreetses kohas ehituskeelu (reegli) järgimine põhimõtteliselt vajalik, küll aga kõiki EKV vähendamise kasuks rääkida võivaid asjaolusid arvesse võttes kaaluma, kas sellise ehituskeelu eesmärke ning ehituskeelule vastanduvaid huvisid arvesse võttes on võimalik seda kitsendust konkreetses kohas leevendada. Selline kaalutlusotsus on õiguspärane, kui selles esitatud põhjendustest nähtub, et KeA on kõiki olulisi asjaolusid arvesse võtnud (haldusmenetluse seaduse § 4 lg 2). LKS § 40 lõigetest 1 ja 3 tuleneb, et vastava nõusoleku andmiseks peab KeA hindama EKV vähendamise vastavust ranna ja kalda kaitse eesmärkidele, lähtudes taimestikust, reljeefist, kõlvikute ja kinnisasjade piiridest, olemasolevast teede- ja tehnovõrgust ning väljakujunenud asustusest.
17.LKS § 34 kohaselt on ranna ja kalda kaitse eesmärk rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine. Looduskooslustena eelviidatud sätte tähenduses tuleb mõista konkreetses kohas LKS §-s 38 sätestatud ulatusega ranna-alale iseloomulikku looduskeskkonda ja elustikku kui terviksüsteemi. KeA leiab õigesti, et ranna ja kalda kaitse ei piirdu kaitsealuste liikide või elupaikade kaitsega ning EKV vähendamisele vastu rääkivat inimtegevuse mõju looduskooslusele ei välista see, et rannal puuduvad kaitstavad loodusobjektid. Looduskooslus – mille kaitseks on seadusega määratletud EKV – ongi ala erinevate looma- ja taimeliikide ja omaduste kogum, mille põhjal saab ala nimetada rannaks, rannametsaks, niiduks, metsaks, rabaks vms (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus haldusasjas nr 3-21-751, p 10). Erinevates kohtades on ranna- ja kaldaalal säilitamist väärivad looduskooslused ka erinevad, muu hulgas on erinev sealsele keskkonnale tavapäraselt avalduv inimtegevuse mõju. EKV eesmärk ei ole üksnes inimtegevusest puutumatute ranna-alade säilitamine, küll aga tavapärasest intensiivsema inimtegevuse mõju tõkestamine eesmärgiga säilitada vastav looduskooslus sellisena, nagu see on seal muu hulgas traditsiooniliselt toimunud inimtegevuse kaasmõjul kujunenud.
18.Siinsel juhul taotleti EKV vähendamist võrdlemisi suurel alal eesmärgiga rajada keeluvööndisse loodusturismile orienteeritud puhkekeskuse käitamiseks vajalikud ehitised (hooned, nendeni juurdepääsu võimaldavad teed ja tehnorajatised). Vaidlust ei ole, et vaadeldaval alal paiknesid varem muu hulgas endise Siimo 17 talukompleksi hooned, sealhulgas elumaja, mis hävis põlengus ning mille lammutamiseks ja selle asemele uue elamu ehitamiseks andis Jõelähtme Vallavalitsus 2016. aastal lammutus- ja ehitusloa. Vaidlust ei ole ka selles, et eelviidatud ehitusloaga antud ehitusõigust rikkudes rajas kaebaja põlengus hävinud ja lammutusloa esemeks olnud vana elamu asukohta süvendi, mis on seal senini. Siinse vaidluse seisukohast ei ole oluline, kas sellise ehitusloa andmine oli LKS § 38 lg 4 punkti 1 kohaselt lubatav. DP, mille alusel EKV vähendamist taotleti, ei näe ette elamu ehitamist kohta, kuhu selle oleks võinud ehitada 2016. aastal antud ehitusloa alusel. Seevastu kaebaja soovitud puhkekeskuse ehitiste rajamine LKS § 38 lg 4 p 1 alusel ehk ilma ehituskeeluvööndit vähendamata ei ole võimalik. Eelviidatud sätte eesmärk on võimaldada nö traditsiooniliselt elamukompleksina (elamu ja sellega ühe funktsionaalse terviku moodustavad abi- ja kõrvalhooned koos nende eesmärgipäraseks kasutamiseks mõeldud taristuga) kasutuses olnud ala kasutamise jätkamist samasuguses funktsioonis, mitte aga sellisele alale mistahes muu otstarbega ehitiste püstitamist. Õige on kaebaja ja halduskohtu seisukoht, et elamu tules hävimisega ei lakka seda elamut ümbritsev õuemaa iseenesest olemast õuemaa LKS § 38 lg 4 p 1 tähenduses. Eelviidatud säte kohaldub ka hävinud ja/või lammutatud elamu asemele uue elamu ehitamisel. Seevastu ei anna see säte alust ehitada varem elamu õuemaana kasutusel olnud alale mingisuguse muu funktsiooniga ehitisi (sh
10(15)
3-24-924 äriotstarbelise puhkekeskuse ehitisi), mille rajamise korral ei oleks enam tegemist elamu õuemaaga.
19.KeA on vaidlustatud keeldumises osutanud sellele, et kaebaja soovib rajada ehitisi alale, kus neid varem ei ole olnud. See on LKS § 40 lõikes 1 sätestatud kaalutlusõiguse piire arvestades asjakohane kaalutlus, millest pidi vastustaja lähtuma kõigi nende hoonete ja nende kasutamiseks vajalike teede ja tehnovõrkude puhul, mis on vastu võetud DP kohaselt kavandatud väljapoole varasema elamu õuemaale jäänud hoonetekompleksi piire. Selleks, et keelduda nõusoleku andmisest EKV vähendamiseks sellisel alal eesmärgiga rajada sinna näiteks mõni puhkajate majutamiseks mõeldud hoone ja sellele juurdepääsu võimaldav tee ja tehnovõrk, ei pidanud KeA iseäranis üksikasjalikult asuma põhjendama, miks EKV vähendamine ei ole LKS § 38 lõikes 1 sätestatud eesmärke arvestades võimalik. Nagu juba eelpool öeldud, ei olnud EKV vähendamisest keeldumiseks vajalik, et alal asuksid erilise liigi- või elupaigakaitse all olevad loodusväärtused.
20.Mõistlikku vaidlust ei saa olla selles, et uue ehitise rajamine ja selle turismiotstarbeline kasutus avaldavad ranna-alale ja sealsele looduskooslusele oluliselt intensiivsemat mõju võrreldes selle inimtegevuse mõjuga, mis avalduks seal ilma sellise ehitiseta. Asjaolu, et ala ei ole ka varem olnud inimtegevusest puutumata nt põhjusel, et seal karjatatakse loomi, ei räägi iseenesest EKV vähendamise kasuks. Vastustaja on õigesti selgitanud, et karjatamise mõju ei ole samaväärne DP kohaselt kavandatava puhkekeskuse rajamise ja käitamisega kaasnevate mõjudega. Lisaks sellele, et vahetult hoone ja rajatavate teede all ei saa kasvada taimestik, on KeA asjakohaselt osutanud ka sellele, et eeldada võib turismiotstarbeliste hoonete ümbruses looduskoosluse ümberkujundamist näiteks seeläbi, et ala hakatakse niitma tavapärasest sagedamini, mis pärsib piirkonnale omase rannataimestiku levikut jms. Samuti on õige KeA seisukoht, et puhkemajade jms objektide ümbruses on inimmõju looduskeskkonnale intensiivsem ka põhjusel, et inimesed viibivad ühes kohas pikemaajaliselt, põhjustades pikema aja jooksul muu hulgas heli- ja valgusmõjutusi, mida n-ö juhusliku alalt läbi käimise puhul ei esineks.
21.Eelnevaga seoses on siiski põhjendatud halduskohtu etteheide, et KeA ei ole nõusoleku andmisest keeldumise üle otsustamisel üldse arvesse võtnud DP menetluses läbi viidud KSH tulemusi, sh KSH aruandes antud hinnangut, et kavandatava loodusturismi mõjusid on võimalik õigete hooldusvõtetega vältida ja/või vähendada. Vastustajal on õigus, et KSH tulemused ei ole KeA-le EKV vähendamise lubatavuse üle otsustamisel siduvad, ent nagu halduskohus õigesti leidis, ei saa KeA DP menetluse raames läbi viidud KSH tulemusi lihtsalt tähelepanuta jätta, nagu ta seda siinsel juhul tegi. Nõustumata KSH järeldustega või leides, et KSH käigus on mingisugused EKV vähendamise seisukohast olulised küsimused käsitlemata jäänud, peab KeA nõusoleku andmisest keeldumisel põhjendama, miks KSH tulemused EKV vähendamist ei toeta. Seda kohustust ei väära kuidagi see, et EKV vähendamine on formaalselt eraldiseisev menetlus. Sisuliselt on EKV vähendamiseks nõusoleku andmine üks osa DP menetlusest, kuna asjaomane nõusolek ei ole vajalik ega väärtuslik eraldiseisvalt, vaid konkreetset planeeringulahendust ette nägeva DP kehtestamiseks. KSH eesmärk on hinnata konkreetse planeeringulahenduse ja selle võimalike alternatiivide keskkonnamõjusid. KSH annab väärtuslikku teavet planeeringu kehtestamiseks ning planeeringu elluviimiseks vajalike muude kaalutlusostuste, sh EKV vähendamise otsustamiseks. Kuivõrd KeA pidi EKV vähendamiseks nõusoleku andmise otsustama vastu võetud DP alusel, pidi ta LKS § 40 lõigetes 1 ja 3 sätestatud kaalutlusõiguse teostamiseks arvesse võtma kõiki asjassepuutuvaid DP materjale, sh KSH aruannet. Siinsel juhul on DP-ga planeeritava tegevuse mõjusid käsitletud KSH aruande punktis 5.2.2. Olenemata sellest, kas seal esitatud käsitlus on piisav või sealsed järeldused õiged, ei nähtu KeA 23.02.2024 otsusest, et EKV vähendamisest keeldumisel oleks neid järeldusi ja sealhulgas KSH aruandes 11(15)
3-24-924 osutatud leevendusmeetmeid üldse arvesse võetud. EKV vähendamisest keeldumist põhjendades ei ole vastustaja KSH tulemustele isegi viidanud. Halduskohus leidis õigesti, et tegemist on olulise kaalutlusveaga.
22.Keskseks vaidlusküsimuseks apellatsiooniastmes näib olevat see, kas põhjendatud oli EKV vähendamine endise Siimo 17 talu elamukompleksi õuealal selliselt, et EKV piir kulgeb 15 meetri kaugusel astangu ülemisest servast. Sisuliselt on küsimus selles, kas ja millega on põhjendatav välistada uue hoone ehitamine ebaseaduslikult rajatud süvendi asukohta, samas kui lubatav oleks hoone ehitamine 15 meetri võrra kaugemale, st kohta, mis jääb küll endise talukompleksi õuemaale, ent kus varem hoonet ei paiknenud. Ringkonnakohus tõdeb, et veenvat vastust sellele küsimusele ei leia ei vaidlustatud otsusest ega ka vastustaja kohtumenetluses esitatud selgitustest. Ühelt poolt nõustub ringkonnakohus, et ebaseaduslik ehitustegevus – st asjaomase süvendi rajamine – ei tohi anda õigusvastaselt käitunud maaomanikule mistahes paremust kinnisasjal lasuvate kitsenduste leevendamisel. Teisalt on ranna ja kalda kaitse eesmärke silmas pidades põhjendamatu mööda vaadata asjaolust, et kõnealune ebaseaduslik ehitustegevus on looduskooslusele juba mõju avaldanud. DP menetluse käigus koostatud KSH aruande lk-del 5 ja 6 (dtl 43, 44) on leitud, et süvendi rajamise näol oli tegemist olulise keskkonnamõjuga tegevusega ning mõju on pöördumatu ning süvendi avatuna hoidmine põhjustab nõlva varinguohu, mis võib põhjustada negatiivset mõju nii üldisele ohutusele, keskkonnale kui varale. Apellatsioonkaebuses on KeA küll leidnud, et aja jooksul taastub looduskooslus ka süvendis, ent ei ole siiski veenvalt ümber lükanud KSH järeldust, et tegemist on pöördumatu mõjuga. Samamoodi on halduskohus asjakohaselt viidatud ehitusinseneri seisukohale, et süvendi jätmine selle praegusesse seisu ei ole hea lahendus. Olukorras, kus KeA pidas endise Siimo 17 talu elamukompleksi õuemaale ehitamist põhimõtteliselt võimalikuks, pidi ta igal juhul konkreetset keskkonnaolukorda silmas pidades hindama, kas eelkõige ranna ja kalda kaitse eesmärke silmas pidades oleks õigem rajada õigusvastaselt tehtud süvendisse ehitis ja sel moel vältida täitmata süvendi olemasolust lähtuvaid edasisi võimalikke ohtusid, millele osutati KSH aruandes, või põhjendada, miks on süvendisse hoone rajamine ranna ja kalda kaitse eesmärkide seisukohast halvem kui hoone rajamine 15 meetri kaugusele kohast, kus oleks paiknenud astangu äär juhul, kui kaebaja ei oleks astangusse süvendit rajanud. Seejuures nõustub ringkonnakohus kaebaja seisukohaga, et vaidlustatud otsuses on vastustaja põhjendamatult viidanud sellele, et ehitamine süvendisse tekitab ehitise püsivuse probleeme. Esiteks ei nähtu vaidlustatud otsusest, millele see argument tugineb ning teiseks ei selgu, kuidas see seondub LKS §-s 34 sätestatud ranna ja kalda kaitse eesmärkidega. Ringkonnakohus möönab, et EKV vähendamiseks nõusoleku andmisest keeldumise kaalukaks argumendiks võib olla see, et konkreetsesse kohta ehitamine nõuaks selliste ehitustehniliste võtete kasutamist, mis kujutaks tavapärasega võrreldes põhjendamatult suurt mõju ranna looduskooslusele, ent siinsel juhul sellisele argumendile KeA vaidlustatud otsuses tuginenud ei ole. Iseenesest on mõeldav, et süvendisse ehitamise korral kaasneb ehitamise ning ehitise hilisema kasutamisega astangu alusel alal inimmõju, mis on suurem kui see oleks olnud ehitise rajamisel astangu peale. Sellise mõju vältimise vajadus olukorras, kus traditsiooniliselt ei ole astangu all hooneid ja hoonete paiknemisega vahetult kaasnevat inimmõju olnud, oleks iseenesest põhjendatud argument, mis räägiks nõusoleku andmisest keeldumise kasuks. Siinsel juhul pidi vastustaja aga ka kaalumisel arvesse võtma seda, et olenemata süvendi rajamise ebaseaduslikkusest oli selle rajamisega kaasnev oluline keskkonnamõju juba avaldunud ning vähemalt KSH aruandest ilmneb, et süvendi avatuna hoidmine kätkeb endas samuti teatavat täiendavat keskkonnaohtu. Jättes selle ohuga arvestamata või põhjendamata, miks sellist ohtu tegelikult ei ole, tegi vastustaja olulise kaalutlusvea.
12(15)
3-24-924
23.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu kriitikaga, et vaidlustatud otsuses esitatud põhjendused ei veena selles, et EKV vähendamine halvendaks senisega võrreldes avalikkuse juurdepääsu kallasrajale. Halduskohus osutas õigesti sellele, et DP seletuskirja kohaselt on ette nähtud kallasrajale juurdepääsu tagava teeservituudi seadmine. Asjaolu, et EKV vähendamiseks nõusoleku andmise ajaks ei olnud asjaomast teed veel rajatud või vastavat servituuti valla kasuks seatud, ei saanud tingida järeldust, et avalikkuse juurdepääs kallasrajale DP realiseerimise korral halveneb või kaob sootuks. Kinnisasja koormamine servituudiga saakski DP-s määratletud servituudivajaduse alusel kõne alla tulla pärast DP kehtestamist. Kuna halvenev avalik juurepääs kallasrajale on üks kaalutlustest, mille tõttu otsustas vastustaja EKV vähendamiseks nõusoleku andmisest keelduda ning vaidlustatud otsuse pinnalt ei saa asuda seisukohale, et tegemist on ilmselgelt ebaolulise kaaluga argumendiga, siis ei saa kohus olla veendunud, et selle argumendi kaalukausilt eemaldamisel oleks tulemus samasugune.
24.Halduskohus on õigesti osutanud ka sellele, et KeA on nõusoleku andmisest keeldumisel vääralt tuginenud argumendile, et DP realiseerimine kahjustaks rohevõrgustiku toimimist. DP seletuskirjas (dtl 306), nagu ka KSH aruandes (dtl 71) on selgitatud, et 2018. aastast on maakonnaplaneeringus rohevõrgustik määratletud teistmoodi – st see ei hõlma planeeringuala – ning sellest on lähtutud ka vastu võetud (ent veel kehtestamata) Jõelähtme valla üldplaneeringus. Halduskohus leidis õigesti, et sellise teabe pinnalt ei saanud vastustaja ilma seda sisuliselt põhjendamata asuda seisukohale, et DP-ga kavandatud lahendus, sh EKV vähendamine, kahjustaks rohevõrgustiku toimimist. Uuemates planeeringudokumentides rohevõrgustiku koridoride asukoha muutmine on enamasti tingitud sellest, et varem määratletud rohevõrgustik ei toiminud või sellest, et on rohevõrgustiku eesmärkide saavutamiseks on leitud varasemast parem võimalus. Kaebaja leiab õigesti, et selliseid arenguid planeerimisdokumentides rohevõrgustiku määratlemisel ei võinud vastustaja eirata. Vastustaja väide, et tema sai arvestada üksnes nende andmetega, mis talle esitati, ei ole siinkohal põhjendatud, kuna vastustajale olid kättesaadavad detailplaneeringu seletuskiri ja KSH aruanne, kus sisaldus vajalik teave rohevõrgustiku koridori asukoha muutmise kohta. Mis puudutab vastustaja kohtumenetluses esitatud argumenti, et rohevõrgustiku toimimise kahjustamine ei olnud EKV vähendamisest keeldumisel ainus ega esmane argument, siis sellega saab iseenesest nõustuda, küll aga ei saa olla veendunud, et ilma selle argumendita nõusolekust keeldumise kasuks rääkival kaalukausil oleks kaalumise lõpptulemus olnud samasugune. Avara kaalutlusõigusega otsuste puhul tuleb eeldada, et teatava kaalu lõpliku otsuse tegemisele on avaldanud iga otsuse põhjendustes esile toodud asjaolu või kaalumisargument. Kui otsusest ei nähtu üheselt, millise väärtuse on otsustaja ühele või teisele argumendile omistanud ning väärargument või valesti tuvastatud asjaolu ei ole kõigi muude kõrval ilmselgelt ebaolulise tähtsusega, siis ei saa teiste hulgas sellise argumendi toel tehtud kaalutlusotsust pidada õiguspäraseks.
25.Eeltoodu on piisav tõdemaks, et halduskohus tuvastas õigesti vastustaja kaalutlusvead ning kohustas vastustajat vastavas osas EKV vähendamiseks nõusoleku andmist uuesti otsustama.
26.Vastustaja on apellatsioonkaebusega vaidlustanud halduskohtu otsuse mh osas, mis puudutab menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebus ei sisalda siiski ühtki argumenti, miks vastustaja halduskohtu otsuse selle osaga ei nõustu. Apellatsioonkaebuse piirid määrab kindlaks apellatsioonkaebuse nõue, mitte apellandi õiguslikud argumendid, kuna selle kontrollimine, kas halduskohus on vaidlustatud kohtuotsuse tegemisel õigust õigesti kohaldanud, on ringkonnakohtu ülesanne sõltumata apellatsioonimenetluse poolte õiguslikest argumentidest. Ringkonnakohus leiab, et hoolimata kaebuse osalisest rahuldamisest ei olnud halduskohtul alust kaebaja I kasuks õigusabikulusid välja mõista. 13(15)
3-24-924
27.Halduskohus mõistis vastustajalt menetluskulud välja advokaadibüroo DEM OÜ arvete alusel. Asjaomaste arvete adressaadiks on üks osaühing. Menetluskulude nimekirjas (dtl 617, 629) on kinnitatud, et arved on tasunud eelviidatud äriühing. HKMS § 109 lõikes 5 on sätestatud, et menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista see, kui tema eest kandis need muu isik. Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt saab teise isiku poolt kantud kulud menetlusosalisele välja mõista üksnes juhul, kui menetlusosalisel on kohustus need kulud kandnud isikule hüvitada (nt 08.01.2026 otsus nr 3-23-125, p 24; 27.11.2025 otsus nr 3-23-885, p 111; 09.06.2023 otsus nr 3-20-2247, p 27; 15.12.2022 otsus nr 3-20-1310, p 37.1; 15.10.2013 otsus nr 3-3-1-35-13, p 30). See tõlgendus lähtub arusaamast, et vastaspoolelt saab välja mõista üksnes menetlusosalise enda kulusid, mitte menetlusvälise isiku kulusid, olenemata sellest, et menetlusvälise isiku kulud võivad samuti seonduda menetletava kohtuasjaga. HKMS § 109 lg 11 järgi on kulud väljamõistetavad vaid siis, kui menetlusosalisel on tekkinud kulude kandmise kohustus, ning HKMS § 109 lg 1 neljanda lause kohaselt tuleb seda asjaolu kohtule tõendada. Kaebajad esitasid halduskohtule õigusabikulude tõendamiseks arved, mille õigusteenuse osutaja on esitanud äriühingule. Ühestki kaebajate menetlusdokumendist ei nähtu, et ükskõik kummal kaebajal oleks kohustus need kulud hiljem eelnimetatud äriühingule hüvitada. Ühestki asjaolust ei saa teha tõsikindlat järeldust selle kohta, kas kaebajatel on tegelikult kohustus arvete adressaadiks olnud ja need tasunud osaühingule midagi hüvitada ning kui jah, siis millistel tingimustel, või mitte. Kohtupraktikas on välistatud menetlusvälise isiku poolt kantud kulude väljamõistmine näiteks juhul, kui menetlusosaline on viidanud pelgalt menetlusvälise isikuga kulude kandmiseks sõlmitud kokkuleppele, kuid ei ole avanud sellise kokkuleppe sisu (nt Tallinna Ringkonnakohtu 17.04.2025 otsus nr 3-23-577, p 26; 06.03.2025 otsus nr 3-23-558, p 14). Riigikohus selgitas 27.11.2025 otsuses nr 3-23-885 (p 113), et HKMS § 109 lg 11 ei välista kulude vastaspoolelt väljamõistmist olukorras, kus menetlusosalise kulude kandmise kohustus on tingimuslik. Viidatud asjas sõltus kaebajatel menetluskulude kandmise kohustuse tekkimine sellest, kas kohus rahuldab kaebuse või mitte. Samas oli kohtule esitatud kokkulepe, mille pinnalt oli võimalik kohustuse tekkimine tuvastada (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 26.01.2026 määrus haldusasjas 3-25-277).
28.Siinses asjas ei ole kaebajad sellist kokkulepet esitanud, mistõttu ei saa lähtuda ka tingimuslikust kohustusest (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 22.04.2024 otsus nr 3-21-1010, p 40). Kuna kaebaja I kohustus hüvitada asjaga seotud advokaadikulud need tegelikult kandnud menetlusvälisele isikule ei olnud HKMS § 109 lg-te 1, 11 ja 5 nõuete kohaselt tõendatud, siis ei saanud halduskohus kaebust rahuldades õigusabikulusid vastustajalt välja mõista. Seetõttu tuleb halduskohtu otsus menetluskulude jagamist puudutavas osas tühistada ning teha uus otsus, millega jätta kaebajate menetluskulud nende endi kanda.
29.Kohtuotsuse eelmistes punktides esitatud põhjendustel tuleb ka apellatsioonimenetlusega seotud kulud jätta menetlusosaliste endi kanda. Nagu ka halduskohtule, on kaebajad ringkonnakohtule esitanud menetluskulude väljamõistmise taotluse tõendades menetluskulusid osaühingule väljastatud advokaadibüroo arvetega (dtl 764 jj ning 785 jj). Ühtki avaldust või tõendit kokkuleppe kohta, et kaebajad peavad eelviidatud osaühingule kulud hüvitama, ei ole ringkonnakohtule esitatud. Seega hoolimata vastustaja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisest ei ole alust vastustajalt menetluskulusid välja mõista.
30.HKMS § 175 lg 1 kohaselt avaldatakse jõustunud kohtuotsus selleks ettenähtud kohas arvutivõrgus. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib kohus omal algatusel asendada avaldamisele kuuluvas kohtuotsuses sisalduvad isikut tuvastada võimaldavad andmed initsiaalide või tähemärgiga. Kohtuotsuse põhjenduste mõistmise seisukohast ei ole kaebajate
14(15)
3-24-924 nimede avaldamine vajalik ning võib eeldada, et nad seda ei soovi. Seetõttu tuleb kaebajate nimed kohtuotsuse avaldamisel asendada tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.