Keskkonnaõigus › Jahindus

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-26-1641 metsseajahi pidamiseks jahipidamise keeluga kinnistul peab individuaaljahil jahiloa omanik ja ühisjahil jahipiirkonna kasutaja jahist eelnevalt (vähemalt 1 tööpäev enne jahi alustamist) teavitama ohuolukordade vältimiseks maaomanikku suuliselt või kirjalikult; teates peab märkima ka plaanitava jahi aja vähemalt kuupäeva täpsusega. Käskkirja punktides 2.1–2.22 on toodud käskkirja andmise alused ja põhjendused. Punktis 2.10 on märgitud: „08.08.2025 toimunud tauditõrje ekspertrühma koosolekul arutati võimalikke täiendavaid meetmeid sigade Aafrika katku ennetamiseks. Lepiti kokku, et tuleb määrata kriitilised tsoonid piirialadel ja sigalate ümbruses, kus eesmärgiks seatakse kõigi leitavate metssigade küttimine. Koosolekul tõdeti, et maaomanikule metssea jahiloa väljastamisega võivad kaasneda riskid, eelkõige seoses bioohutuse ja jahiohutuse tagamisega, kuid praeguses olukorras on esmaseks eesmärgiks küttimise maksimaalne tõhustamine. Arvestades olukorra kriitilisust kehtestab Keskkonnaamet metsseajahi tõhustamise eesmärgil koosolekul arutletud täiendavad meetmed käesoleva käskkirja punktidega 1.2. ja 1.3. Jahimehed leiavad seemendusjaamade ja taastootmis ning tootmisfarmide (sigalate) asukohad ning nende ümber määratud 5 ja 3 km raadiusega tsoonid JAHIS infosüsteemist. Jahipiirkondades metsigade asustustiheduse ning küttimise tulemuslikkuse osas täpsema ülevaate saamiseks kutsub Keskkonnaamet vajadusel kokku erakorralise maakondliku jahindusnõukogu, kus koos jahipiirkonna kasutajaga antakse hinnang küttimise tulemuslikkusele ning vajaduse korral kehtestatakse kohustus väljastada füüsilisest isikust maaomanikule metssea küttimisluba tingimusel, et maaomanik omab kehtivat jahitunnistust ja relvaluba ning täidab jahipidamise korraldamisel samad ohutus- ja jahindusalased nõuded, mis kehtivad jahipiirkonna liikmetele, ning järgib Põllumajandus- ja Toiduameti kehtestatud bioohutusnõudeid. Jahipiirkonna kasutaja võib määrata jahiloale kehtivusaja, et tagada jahiohutus.“ Käskkirja lisaga 2 kehtestati jahiseaduse (JahiS) § 25 lg 3 p 3 alusel maaomanike teavitamise kord. Käskkirja punktis 2.19 selgitatakse: „Jahiseaduse § 25 lõike 3 punkt 3 järgi ei tohi maaomanik oma maal jahipidamist keelata, kui see toimub ulukite kaudu leviva haiguse tõkestamiseks vastavalt Keskkonnaameti peadirektori kehtestatud korrale. Kuna sigade Aafrika katku tõrje eesmärgil on metssigu vaja küttida ruumiliselt kõikjal üle Eesti, siis võib jahipidamise keelamine kaasa tuua olukorra, kus teatud jahikeeluga aladel on metssigade küttimine takistatud, mis omakorda võib kaasa tuua haiguse leviku hoogustumise nendel aladel seoses metssigade koondumisega ja suurenenud asutustihedusega. Metssead tunnetavad üsna kiiresti ära piirkonnad kus jahti ei peeta ning koonduvad sinna. Selle olukorra ära hoidmiseks on lubatud metssigu küttida mh ka maaomanike jahikeeluga aladel, kus see katku leviku takistamise eesmärgil põhjendatav ja vältimatu on. Õiguskantsler on edastanud Keskkonnaametile märgukirja, mille kohaselt tuleb maaomanike õiguste tagamiseks kehtestada jahipidamise kord tauditõrje eesmärgil ka jahikeeluga kinnisasjadel. Kirjas on ära märgitud, et Kui loomataudi tõkestamiseks on vaja ulukeid jahikeeluga maal jälitada, püüda, tabada või surmata, saab seda teha vaid Keskkonnaameti sätestatud korra kohaselt. Sellest korrast tuleb jahikeeluga maa omanikele ka teada anda. Korras määratakse kindlaks, mis ajavahemikul ja mida peab tegema jahikeeluga maadel uluki kaudu leviva haiguse tõkestamiseks ja kes neid toiminguid teeb.“

3-26-1641 71401:001:2245, ning kohustada KeA-d kasutama JahiS § 23 lg 4 p-s 5 ettenähtud volitust, tagamaks metssea küttimislubade väljastamine nimetatud kinnistutel maaomanike esindajale kuni kohtulahendi jõustumiseni või kuni metssigade asustustihedus neid kinnistuid hõlmavas jahipiirkonnas on viidud KeA, Põllumajandus- ja Toiduameti (PTA) ja Eesti Jahimeeste Seltsi (EJS) kehtestatud sihttasemeni, s.o 3 isendit 1000 hektari jahimaa kohta. Kaebajad selgitasid, et kahju on praegune ja pöördumatu. Load E315141 ja E315142 tühistati 24.05.2026. Saaremaa kvoot on 2100 isendit, sigade Aafrika katku (SAK) sihttase on täitmata. Iga kuu ilma lubadeta on lõplikult kaotatud küttimismaht lepingulistel kinnistutel. Sihttaset ei ole saavutatud 12 aasta jooksul. Praegune süsteem ei suuda seda saavutada. EÕK ei kahjusta SAK-i tõrjet. Käskkirja punktid 1.10 ja 2.10 ning lisa 2 ei ole suunatud SAK-i likvideerimisele, vaid maaomanike ja jahimeeste seadusest tulenevate subjektiivsete õiguste ning põhiseaduslike õiguste alusetule piiramisele. Seadusandja on loonud sellisteks olukordadeks JahiS § 40 lg 4 mehhanismi, mis võimaldab SAK-i tõrjet korraldada põhiõigusi rikkumata. Seda mehhanismi ei ole alates 2014. aastast rakendatud, kuigi samasisulisi käskkirju on välja antud katkematult. 24.02.2026 pidasid jahiseltsi liikmed jahti kaebajate kinnistute piirkonnas. Selle jahipidamise käigus ründasid jahikoerad Y kinnistul peetavaid lambaid. Lambarünnak toimus hoonete vahetus läheduses. Jahipidamine toimus seega mitte üksnes tõendamatu teavituse alusel, vaid ka seaduse otsese keelu vastaselt. Käskkirja punkti 1.10 kehtivuse jätkumine menetluse ajal tähendab, et jahiselts võib igal ajal siseneda kaebaja kinnistule samadel tingimustel: tõendamatu suulise teavituse alusel, jahikoertega hoonete lähedusse, ilma KeA järelevalveta ja igasuguse vastutuseta. Y loomad on ohus iga jahipäeva jooksul. Kahju on pöördumatu: loomade vigastamist või hukkumist ei ole võimalik tagantjärele heastada; JahiS-s puudub mistahes hüvitamismehhanism, mida KeA on ise kinnitanud; tsiviilkohtu poole pöördumine ei paku kiiret kaitset, kuna jahipidamine toimub jooksvalt. Käskkirja punkti 2.10 kehtima jätmine tähendab, et X seadusest tulenev subjektiivne jahipidamisõigus on iga päev blokeeritud, kuna ei ole võimalik ette teada, millal jahipiirkonna kasutaja tuleb segama X väikeulukijahti. Väikeuluki jahikvoot on aastakvoot. Jaht, mida ei peetud, ei tule tagasi kohtuotsusega. X-il on JahiS § 25 lg 1 kohased esinduslepingud Kasila, Vallimäe, Nõo ja Türnpuu ning Rõttu Kinnisvara OÜ kinnistutele. JahiS § 40 lg 4 esimene lause kohustab jahiseltsi andma tasuta jahiloa väikeulukite küttimiseks maaomaniku määratud isikule. Käskkirja punkt 2.10 välistab volitatud esindajad, tehes selle seadusest tuleneva kohustuse sisutühjaks. Esinduslepingutest tuleneb X-ile kohustus vältida ulukikahju lepingulistel kinnistutel, sh Kasila kinnistul, mis kuulub Y-le. Käskkirja punkt 2.10 blokeerib X võimaluse seda kohustust täita: ilma jahiloata ei saa ta kinnistul jahti pidada metssigadele ega metssigade arvukust kontrolli all hoida. Kinnistutel esineb metssigade põhjustatud kahjustus. Praktikas on kujunenud välja olukord, kus jahiselts keeldub andmast metssea jahiluba X-ile põhjusel, et ta ei ole jahiseltsi liige, KeA keeldub jahiseltsi sundimast, öeldes, et puudub õiguslik mehhanism sekkumiseks. KeA keeldub ise jahipidamist korraldamast JahiS § 23 lg 4 p 3 alusel, kuigi kahjustus kinnistutel on olemas ja metssead jäävad kinnistutele, kahjustus kasvab, keegi ei vastuta. EÕK kohaldamata jätmisel jätkub sama ahel kogu menetluse vältel. Lähim väike seakasvatus asub 30 km kaugusel, suuremad farmid üle 50 km kaugusel ning selles piirkonnas ei ole SAK-i tuvastatud.

3(7)

3-26-1641 Kaebajad ei ole näidanud pöördumatu kahju tekkimist nende subjektiivsetele õigustele. KeAle arusaadavalt põhjendavad kaebajad EÕK vajadust peamiselt väidetega, et nende kinnistutel võidakse jätkata jahipidamist, väheneb nende kontroll jahipidamise korraldamise üle, kahjustuvad nende lepingulised huvid ning metsseajahi korraldus mõjutab ulukiasurkonna seisundit. Need asjaolud aga ei näita kuidagi, et kohtumenetluse kestel saabuks kaebajate subjektiivsetele õigustele pöördumatu või raskesti kõrvaldatav kahju. Vaidlustatud sätted iseseisvalt ei põhjusta kaebajate väidetud kahju. Käskkirja punkt 1.10 ja lisa 2 reguleerivad üksnes maaomanike teavitamise korda jahipidamise keeluga kinnistutel. Põhjenduste punktid 2.10 ja 2.19 sisaldavad käskkirja andmise põhjendusi ning selgitavad SAK-i tõrje meetmete vajadust ja JahiS § 25 lg 3 p 3 kohaldamist. Ükski vaidlustatud säte ei määra küttimismahte, ei kehtesta uusi küttimiskohustusi ega too iseseisvalt kaasa ulukite täiendavat küttimist. Kaebajad seostavad väidetava pöördumatu kahju võimaliku jahipidamise ning ulukite küttimisega, kuid ei ole näidanud, kuidas just vaidlustatud sätete kohaldamine põhjustaks nende õiguste pöördumatu kahjustumise. Seetõttu puudub vaidlustatud sätete ja väidetava kahju vahel vahetu ning usutav põhjuslik seos. Kaebajate väited puudutavad valdavalt avalikke huve. Kaebajate väited on seotud metsseajahi korraldamise ning SAK-i tõrje meetmetega, mitte pöördumatu kahjuga nende subjektiivsetele õigustele. Tegemist on eelkõige ulukipopulatsiooni majandamist ning jahinduse korraldamist puudutavate küsimustega. Kaebajad ei ole näidanud, kuidas väidetav mõju ulukipopulatsioonile põhjustaks pöördumatut kahju just nende subjektiivsetele õigustele. Väidetav kahju põhineb suuresti oletusel, et vaidlustatud käskkirja kohaldamine toob vältimatult kaasa kaebajate õigusi kahjustavad tagajärjed. Avalik huvi loomataudi tõrjeks on ülekaalukas. SAK on kõrge riskiga loomataud, mille tõrje eeldab koordineeritud ning operatiivset tegutsemist kogu jahipiirkonna ulatuses. Jahipidamise ulatuslik piiramine takistaks tõhusate tõrjemeetmete rakendamist ja suurendaks haiguse leviku riski, millega kaasneks märkimisväärne kahju põllumajandusele ja keskkonnale.

4(7)

3-26-1641 Vaidlusaluse käskkirja punkti 1.10 kehtivuse peatamine ei aita kaebaja õiguste kaitsele kaasa. Selles sättes on jahipidajale pandud maaomaniku teavitamise kohustus. Juhul kui kohus peatab käskkirja punkti 1.10 kehtivuse, on tagajärjeks olukord, kus jahipidajal teavitamiskohustust ei olegi. Arvestades kaebuses toodud etteheiteid kaebaja omandiõiguse riive kohta, ei oleks selline olukord eeldatavasti kaebaja huvides. Käskkirja punkti 1.10 kehtivuse peatamine ei tooks kaasa kaebajate loodetud tulemust, s.t ei suurenda kuidagi KeA poolset järelevalve teostamist ega reguleeri jahipidaja vastutust olukordades, mis võivad endast kujutada mõne JahiS-e sätte rikkumist (sh nt ründed jahikoerte poolt). Kuigi kaebaja kinnistul jahi pidamine takistab teataval määral väikeulukijahi pidamist, ei ole käskkirja tagajärjeks väikeulukijahi täielik takistatus – esiteks tuleb jahist vähemalt üks tööpäev ette teatada (lisa 2 p 4) ning teiseks ei tohi reeglina samal kinnistul jahti pidada järjestikustel päevadel (lisa 2 p 5). Kuivõrd kohus tagastas kaebuse käskkirja punkti 2.10 tühistamise nõude osas, ei ole EÕK kohaldamine selles osas põhjendatud kaebuse perspektiivituse tõttu. Käskkirja lisaga 2 on kehtestatud JahiS § 25 lg 3 p 3 alusel maaomanike teavitamise kord. Korra kehtivuse peatamine võib JahiS § 25 lg 3 p-st 3 tulenevalt tuua kaasa tagajärje, kus sellise korra puudumise tõttu ei ole võimalik kinnistul, kus maaomanik soovib jahipidamist keelata, SAK-i tõrjeks metssigu küttida. Arvestades ülekaalukat avalikku huvi SAK-i tõrjumiseks, ei tohiks EÕK kohaldamine kaasa tuua sellise olulise avaliku huvi kahjustamist. Kuigi kaebajad on taotlenud ka EÕK korras KeA kohustamist tagama metssea küttimislubade väljastamine maaomanike esindajale kuni kohtulahendi jõustumiseni, ei ole selline EÕK abinõu hõlmatud kaebuse esemega (vt ka HKMS § 251 lg 1) – kaebajad on esitanud üksnes tühistamisnõude, mitte aga kohustamisnõuet. Kohus ei saa EÕK-d kohaldades luua olukorda, kus kaebajatele on võimaldatud enamat, kui nad kaebuse rahuldamise korral oleksid õigustatud saama. Lisaks on Riigikohtu halduskolleegium 13.12.2019 otsuses asjas nr 3-17-1268 selgitanud, et maaomaniku JahiS § 6 p-s 1 sätestatud korraldusõigus on piiratud tema kinnisasjaga ja üksnes väikeulukijahiga (p 14). Kohtu esialgsel hinnangul ei tulene JahiS § 40 lg 4 teisest lausest maaomanikule õigust nõuda, et KeA kehtestaks SAK-i tõrjumise eesmärgil ajavahemiku ja piirkonna, mille jooksul ja kuhu jahipiirkonna kasutaja on kohustatud kehtiva jahitunnistuse alusel andma tasuta jahiloa metssigade küttimiseks oma kinnisasjal jahti pidavale maaomanikule. Viidatud meetme eesmärgiks on avalike huvide (SAK-i tõrjumine), mitte aga maaomanike huvide kaitse. Sellega seoses ei saa kaebaja tugineda ka enda sõlmitud lepingule, millega ta võttis endale kohustuse vältida metssigadest tingitud kahjustusi – see, kui isik võtab endale lepinguga vabatahtlikult kohustuse, mida tal pole seadusest tulenevalt võimalik täita, ei loo talle subjektiivset õigust nõuda lepingu täitmise võimaldamist avalikult võimult. Lammaste väidetav rünne jahikoerte poolt on kahetsusväärne, kuid tegemist on jahipidaja(te) õigusvastase tegevusega, mida ei saa lugeda hõlmatuks KeA vaidlusaluse käskkirjaga. Käskkirja lisaks 2 olevas korras on vastupidi toodud jahipidaja ohutuse tagamise kohustus (p 6). Ka juhul kui käskkirja kehtivus peatada, ei ole tagatud, et sellist õigusvastast tegevust jahipidamisel edaspidi toimuda ei saaks.

3-26-1641 esindajal jahiloa saamise – JahiS § 40 lg 1 ei sea jahiloa andmise eelduseks jahiseltsi liikmesust ega maaomaniku staatust. Kohus ei hinnanud, et käskkiri annab jahiseltsile õiguse igal ajal siseneda kinnistule metssea jahiks, mis katkestab kaebaja samal ajal toimuva väikeulukijahi samal kinnisasjal. Kohus leidis, et EÕK ohustaks SAK-i tõrjet, kuid jättis hindamata kaebaja praktikas tõendatud tulemuslikkuse (16 metssiga Riigimetsa Majandamise Keskuse lubade alusel, 1 metssiga loa E288500 alusel) ja kaebaja pakutud tingimused, mis lahendavad kõik väidetavad ohutusküsimused. Kohus leidis ekslikult, et JahiS § 40 lg 4 teine lause kaitseb ainult avalikku huvi, mitte aga kaebajate õigusi. Kaebajate erahuvid ja avalik huvi kattuvad siinsel juhul täielikult ja kaebajatel on põhiseadusest tulenev õigus kohtusse pöörduda. Kohus jättis selgitamata, mis osas on kaebajad jätnud oma õiguste pöördumatu rikkumise ohu põhistamata, ega hinnanud kaebajate argumente. Kaebajate kinnistutel ei ole jahipidamist keelatud, vaid JahiS § 25 lg 1 alusel seatud tingimused, mistõttu käskkirja punkt 1.10 ja lisa 2 ei kohaldu kõnealustele kinnistutele. Kohus jättis hindamata, et kaebajate pakutud jahipidamisviis (hiilimisjaht, JahiS § 24 lg 2 p 1) on seadusega kooskõlas ning oleks SAK-i tõrje eesmärgil tulemuslik, ning et jahiseltsi poolt selle süstemaatiline eiramine tekitab kahtluse tema usaldusväärsuses haldusülesande täitjana.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Määruskaebus tuleb võtta menetlusse.

3-26-1641 punktiga 1.10, kuna see reguleerib metsseajahi pidamist üksnes jahipidamise keeluga kinnistul. Sellegipoolest tuleb märkida, et JahiS § 6 p 3 kohaselt on maaomanikul õigus JahiSga sätestatud ulatuses ja korras seada oma maal jahipidamiseks tingimusi või jahipidamine keelata. Juhul kui maaomanik on kehtestanud tingimused, mille korral ei ole jahipidamine tavapärasel ja mõistlikul viisil SAK-i tõrjeks teostatav, on sisuliselt tegu jahipidamise keelu kehtestamisega. Kuidas on konkreetsel juhtumil kaebajatega seotud kinnisasjadel jahipidamise tingimused seatud, saab kohus vajaduse korral kindlaks teha asja sisulise läbivaatamise käigus ja praegu ei ole tarvis kujundada selle kohta lõplikku seisukohta.

Määruskaebus jääb seega rahuldamata.

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.