MTÜ Eesti Suurkiskjad kaebus Keskkonnaameti 01.11.2024 korralduse nr 1-3/24/609 õigusvastasuse tuvastamise nõudes Kaebaja MTÜ Eesti Suurkiskjad, seaduslik esindaja Eleri Lopp Vastustaja Keskkonnaamet, volitatud esindaja Signe Lehtme
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 15.04.2026
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebaja 27.01.2025 menetlusdokument.
2.Rahuldada kaebus. Tunnistada Keskkonnaameti 01.11.2024 korraldus nr 1-3/24/609 õigusvastaseks.
3.Mõista Keskkonnaametilt MTÜ Eesti Suurkiskjad kasuks välja menetluskulud summas 40 eurot. Muus osas jätta võimalikud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.07.2026 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks
peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). HKMS § 52 lg 1 kohaselt tuleb avaldus sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Sekretäril saata kohtuotsus menetlusosalistele.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Keskkonnaameti 01.11.2024 korraldusega nr 1-3/24/609 kehtestati 2024/2025. jahiaasta hundi (Canis lupus) küttimismahuks Eesti Vabariigi territooriumil esimese osana kokku 90 isendit ja kinnitati küttimismahu jagunemine ohjamisalade vahel (lisa 1) (resolutsiooni p 1.1). Korralduse kohaselt on Keskkonnaametil pärast Keskkonnaagentuuri poolsete ettepanekute tegemist õigus korraldusega kehtestatud huntide küttimismahtu ja ohjamisalade piire muuta. Hundi küttimismahust kinnipidamise tagamiseks kehtestati sama korraldusega ka hundijahi registreerimise ja hundi küttimisest teavitamise kord. Jahiseaduse (JahiS) § 22 lg 2 alusel kehtestab hundi küttimismahu igal jahiaastal Keskkonnaamet, lähtudes Keskkonnaagentuuri ulukite seire aruandest (JahiS § 21 lg 4) ning jahindusnõukogu ettepanekust. Euroopa Liidus on hunt nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ, 21. mai 1992, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (elupaikade direktiivi) alusel kaitstav liik, kellele on ette nähtud nii elupaiga- kui ka isendikaitse. Eestile on tehtud geograafiline erand ning hunt on üle viidud V lisasse, mis lubab liiki tegevuskava põhisetl küttida. Hundi Balti populatsiooni (sh Eesti osa) seisund on soodne ja kasvutrendis nii Eestis kui ka piiriülesel tasandil. Keskkonnaameti peadirektori 18.02.2022 käskkirjaga nr 1-1/22/32 kinnitatud „Eesti suurkiskjate: hundi, ilvese ja pruunkaru kaitse- ja ohjamise tegevuskavas“ aastateks 2022-2031 (tegevuskava) on ühe olulise eesmärgina ära toodud vajadus säilitada iga-aastaselt 20-30 kutsikatega hundikarja (hundipesakonna) olemasolu enne jahihooaja algust. Aastatel 2013 ja 2014 viidi ohjamisalade moodustamise otstarbekuse hindamise eesmärgil läbi kaks teadusuuringut. Esimese uuringuga anti soovitused huntide küttimiseks ning teisega tehti konkreetsemad ettepanekud suurulukite (sh hundi küttimise ohjamisalade moodustamiseks. Alates 2018. a korraldatakse Eestis huntide küttimist ohjamisalade põhiselt, suunamaks küttimissurvet eelkõige kahjustus- ja loomakasvatuspiirkondadesse, säästes samal ajal loodusmaastikel elavaid ja kahjusid mittepõhjustavaid hundikarju. Selliselt on võimalik säilitada hundi asurkonna soodne seisund, hoidudes samal ajal ülemäärastest kahjudest lambakasvatusele. Keskkonnaagentuuri aruandes „Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2024“ (ulukiseire aruanne) on 2023. a asurkonna suuruse, küttimismahu ja asurkonna juurdekasvunäitajate põhjal prognoositud hundi arvukuse suurenemist võrreldes eelneva aastaga. Pikema aja keskmisena on hundi asurkonna potentsiaalne juurdekasvumäär (aastane juurdekasv võrreldes eelneva aasta sügisese arvukusega) olnud 40%. 2023. a küttimissurve oli 36% ning keskmise juurdekasvumäära säilimise juures on tänavu sügisel arvukus kasvanud juba 41 pesakonnani. Arvestades, et viimasel üheteistkümnel aastal kaheteistkümnest on tegelik juurdekasvumäär erinenud keskmisest kuni 14%, võib enam kui 90% tõenäosusega arvata, et tänavu sügisel on hundi arvukus vahemikus 35-47 pesakonda. Keskkonnaagentuuri täpsem ettepanek hundi küttimise korraldamiseks on esitatud ulukiseire aruande hilisemas lisas „Ettepanek hundi küttimise korraldamiseks 2024. aastal 1. osa“ (ulukiseire aruande lisa). Keskkonnaagentuur leiab, et hundi arvukus on võrreldes kolme eelneva aastaga oluliselt suurenenud, kuid lõplik andmestik pesakondade arvu ja leviku kohta selgub lumikatte saabudes. Ettepanekus jaotatakse hundi küttimislimiit sarnaselt varasematele aastatele ohjamisalade põhiselt ning planeeritud on esitada tänavune küttimisettepanek kolmes osas. Tuginedes ettevaatusprintsiibile, teadaolevate ja oletatavate pesakondade andmetele ning 2(14)
3-24-3025
kahjustuste esinemisele, on küttimismahu esimese osa suuruseks 90 isendit. Keskkonnaagentuuri ettepanekul ja tulenevalt tegevuskavast on ohjamise olulisemaks ja peamiseks eesmärgiks tagada Mandri-Eestis 2024. a 20-30 hundi pesakonna olemasolu koos populatsiooni võimalikult ühtlase jaotumisega sobilike elupaikade vahel, kusjuures säilima peaksid ennekõike suuremaid loodusmaastikke asustavad hundikarjad. Ettepanekute tegemine Keskkonnaametile hundi küttimise korraldamiseks kuulub jahindusnõukogu pädevusse (JahiS § 9 lg 3 p 1). Kütitavate isendite koguarvu erinevus ulukiseire aruandes toodu ja jahindusnõukogude ettepanekute vahel on kokku 65 isendit (ulukiseire aruande lisas 90 isendit, jahindusnõukogu ettepanekutes kokku 155 isendit). Arvestades ulukiseire aruande lisa ettepanekuid küttimismahtude määramiseks ning jahindusnõukogude ettepanekuid hundi küttimise korraldamiseks, ulukikahjustuste paiknemist ja olemasolu, on otstarbekas huntide küttimismahu esimese osana kehtestada Eestis 90 isendit. Küttimismaht jaotatakse ohjamisalade jahipiirkondade vahel vastavalt Keskkonnaagentuuri ettepanekutele ja Keskkonnaameti kogutud andmetele ulukikahjustuste kohta jahipiirkondades 2024. a. Korraldusega kehtestatakse hundi küttimismahu esimene osa. Täiendavate vaatlusandmete lisandumisel ja kahjustuste esinemisel teeb Keskkonnaagentuur Keskkonnaametile ettepaneku täiendava limiidi kehtestamiseks.
2.MTÜ Eesti Suurkiskjad esitas 04.11.2024 Tallinna Halduskohtule Keskkonnaameti 01.11.2024 korralduse nr 1-3/24/609 tühistamiseks.
kaebuse
3.Tallinna Halduskohtu 27.08.2025 määrusega rahuldati kaebaja taotlus ning mindi tühistamisnõudelt üle tuvastamisnõudele (resolutsiooni p 1).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4.Kaebaja leiab, et vastustaja on õigusvastaselt kehtestanud 2024/2025. jahiaasta hundi küttimismahu.
4.1.Kaebaja eesmärgiks on Eesti suurkiskjate kaitse, nende jätkusuutliku arvukuse tagamine Eestis ja nende elupaikade säilitamine.
4.2.Vaidlusalune korraldus on vastuolus looduskaitseseaduse (LKS), elupaikade direktiivi (lisas V) ja Berni konventsiooniga (lisas II). Hundi kaitsestaatus ei ole Eestis soodne. Eesti riigi tegevuse eesmärk on saavutada ja garanteerida liikide, sh hundi soodne seisund (LKS § 1 ja § 3). Vaidlusalune korraldus raskendab hundi soodsa seisundi saavutamist Eestis. Hunt on kuulutatud alusdokumentides soodsaks ilma erilise teadusliku analüüsita.
4.3.Hundi soodsa seisundi defineerimiseks on Euroopa Komisjon loonud metoodika. Suurkiskjate ohjamiskavas (Keskkonnaministeerium 2012) pole Euroopa Liidu metoodikat rakendatud. Metoodika järgi võib seisundit soodsaks pidada, kui kõik seitse indikaatorit näitavad soodsat seisundit. Eesti asurkonna suuruses ei saa olla kindel, sest seire ei ole teaduspõhine.
4.4.Hundi populatsioone kaitstes tuleb eelkõige arvestada kohalike eripäradega (vt Euroopa Kohtu lahend asjas C-674/17, p-d 59-60). Eesti peab tegema kõik selleks, et hundi soodne kaitsestaatus proovitakse saavutada ka iseseisvalt Eestis. Soodsat kaitsestaatust tuleb taotleda lokaalselt isegi olukorras, kus hundi seisund on soodne kuskil mujal Euroopa Liidus. Vastase tõlgenduse korral võib tekkida teoreetiliselt olukord, kus teatud liigi efektiivsest kaitsest loobutakse enamikes Euroopa Liidu riikides. Kaebaja hinnangul sellist meelevaldset olukorda elupaikade direktiiv ei luba. Huntide kaitsestaatus saab vaid halveneda, kui rakendatakse vaidlusaluses korralduses lubatud küttimist. Soodsa seisundi eesmärki tuleb liikide kaitset
3(14)
3-24-3025
puudutavates otsustes taotleda ka rahvuslikul ja isegi piirkondlikul tasandil (Euroopa Kohtu lahend asjas C-601/22, p-d 57 ja 65-66).
4.5.Vaidlusaluses korralduses käsitletakse hunti kui jahiulukit, sest hunt on Eestis arvatud jahiulukite nimekirja JahS §-s 42 ja keskkonnaministri 28.05.2013 määruse nr 32 „Jahieeskiri“ §-s 43. See tekitab olukorra, kus hunti ei suhtuta siseriiklikult kui kaitstavasse liiki. Selle liigi kaitse on elupaikade direktiivi eesmärk (vt Euroopa Kohtu lahend asjas C436/22, p 78).
4.6.Vastustaja ei ole tõendanud, et hundi Eesti asurkonna seisund on soodne LKS § 3 ja elupaikade direktiivi art 2.2 kontekstis. Samuti ei ole tõendatud, et küttimislimiidi väljastamine sellises mahus on piisav kaitsemeede.
4.7.Teaduslik kahtlus tuleb välistada keskkonnaotsustest, sh liigi asurkonda või elupaiga konditsiooni puudutavates otsustes (vt Euroopa Kohtu lahend asjas C-674/17, p-d 66 ja 69). Kui kooskõlastatava tegevuse (nt küttimise) kahjulikku mõju keskkonnale ei välistata kindlalt otsuse tegemise faasis, tekib oht, et vajalikest kaitsemeetmetest hiilitakse kõrvale (vt Riigikohtu lahend nr 3-18-529, p-d 21-23, 26).
4.8.Dokumentidest selgub, et hundi arvukus on Eestis 30 viimase aasta jooksul langenud (vt 2012. a Eesti suurkiskjate tegevuskava, lk 11). Hundi populatsiooni kütitakse jätkuvalt intensiivselt – 20-40% aastas. Küttimissurve on kõrge ka Lätis. Nii suurel küttimissurvel on kahjulik mõju (vt kaebuse lisa 1). Suurele Balti populatsiooni küttimissurve probleemile viitab ka 2022. a IUCN-i hinnang. Hunt on kantud IUCN-i kriteeriumide alusel Eestis riiklikult punasesse nimetikku ohustatuna (vt Eesti Suurkiskjate tegevuskava, lk-d 6, 41,47). Eesti riiklikud hundipopulatsiooni arvulised eesmärgid ei ole seotud elupaikade direktiivi soodsa kaitsestaatuse definitsiooniga (vt kaebuse lisa 2).
4.9.Vaidlusalune korraldus ega selle alusdokumendid ei sisalda teaduslikku analüüsi ega tõendeid Eesti hundi asurkonna sidususest välisriikide huntidega, seda oletatakse.
4.10.Hetkel teadaolevate andmete ja hunti puudutava teadusliku kirjanduse põhjal on raske ette kujutada selliseid tingimusi või populatsiooni seisundit, mis võiks olla veel ebasoodsam kui seda on hundi seisund Eestis praegusel hetkel. Samas Eesti hundijahi reguleerimine põhineb väga vähestel teadmistel – eriti võttes arvesse hundi arvukuse ja küttimissurvet väljaantud jahilubade näol. Eesti riik lubab, rakendamata ettevaatlikkuse printsiipi, hävitada korraga suur osa hundi populatsioonist, ka selle siginemisvõimelisest osast. Kuigi Eesti sai Euroopa Liidu liikmeks astudes erandi ja hunt lisati Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (elupaikade direktiiv) lisa IV asemel V lisasse, ei tähenda see, et soodsa seisundi garanteerimine oleks vähem kohustuslik (vt elupaikade direktiivi art 14(1)).
4.11.Tegevuskavas 2022-2031 antud eesmärgid ei ole otseselt seotud elupaikade direktiivi soodsa kaitsestaatuse definitsiooniga ja on selles kontekstis pigem meelevaldsed (vt kaebaja 23.12.2025 menetlusdokumendi lisa 1).
4.12.Eesti terioloogia teadurid on teravalt kritiseerinud Eesti suurkiskjate seire täpsust ja selle põhjal tehtud optimistlikke järeldusi (vt kaebaja 23.12.2025 menetlusdokumendi lisa 2).
4.13.Elupaikade direktiivi art 1-2 hõlmavad ka ökosüsteemi funktsioonide kaitset ja taastamist – mitte ainult vahetu väljasuremise ärahoidmist. Suure tõenäosusega vähendab jätkuvalt suur küttimissurve Eesti hundipopulatsiooni funktsionaalsust ning elujõulisust (vt kaebaja 23.12.2025 menetlusdokumendi lisa 3).
4(14)
3-24-3025
4.14.Kui lähtuda puhtalt elupaikade direktiivi art 1 soodsa seisundi kontrollitavatest parameetritest ja selle loogikale põhinevast art 17 aruandest, siis isegi tollest aruandest saab välja lugeda, et hundi seisund võib olla ebasoodne. Kuigi mõned indikaatorid näitavad positiivset arengut, siis pikaajaline trend on olnud langev (vt kaebaja 23.12.2025 menetlusdokumendi lisa 7). Alates 2023. a on huntide arvukus Eestis langenud ja nt LõunaEestis pole tänaseks osades piirkondades isegi pesakondi teada, mis võib olla eelmiste aastate intensiivse jahi tulemus.
4.15.Hetkel on hundi väljasuremisrisk hinnatud Eestis klassi ohualdis (VU, IUCNkriteeriumid A-D). See ei peegelda täpset arvulist väljasuremisriski väärtust, kuid populatsiooni matemaatiliste mudeldamistega (kriteerium E) siia klassifitseeritakse sellised liigid, kelle väljasuremisrisk on tuhat kuni kümme korda suurem, kui looduslik väljasuremisriski foontase (vt kaebaja 23.12.2025 menetlusdokumendi lisa 4).
4.16.Kirjanduse põhjal tehtud Keskkonnaagentuuri 2025 kokkuvõte1 ei vasta piisavalt täpselt sellele küsimusele, kas hundi seisund on Eestis olnud kaebealuse korralduse väljastamisel soodne.
4.17.Eestis 2025. a tehtud magistritöö põhjal võib kokkuvõtvalt öelda, et Eesti hundipopulatsioon on endiselt geneetiliselt mitmekesine, kuid on märke, et populatsioonile mõjuv jahisurve ja asurkonna osaline isoleeritus võib olla tekitamas geneetilise mitmekesisuse langust võrreldes varasemaga.
4.18.Teadusuuringud näitavad, et hundi populatsioonide jätkusuutlik maksimaalne inimtekkeline suremus on tavaliselt märkimisväärselt alla 33%.
4.19.Elupaikade direktiivi soodsa kaitsestaatuse määratlusest tulenevad ökoloogilised standardid ei ole läbiräägitavad ja neid ei tohi kohandada „sotsiaalse taluvuse“ põhjustel.
4.20.Soodne kaitsestaatus tuleb tagada ja hinnata eelkõige kohalikul ja riiklikul tasandil (vt lisa 5).
4.21.Terioloogia teadlased on esitanud avaliku pöördumise, viidates puudulikule suurkiskjate seirele ja uuringutele Eestis (vt lisa 2).
4.22.Balti hundipopulatsioon on jäämas üha enam isolatsiooni ka tänu loodavale ja juba ehitatud piiritaradele, mida on ehitatud juba tuhandeid kilomeetreid. Lisaks tuleb vaadata, et ka Lätis on küttimiskvoodid kõrged ja sel on samuti hundi temaatika kohtusse jõudnud.
4.23.Vaidlusaluse korralduse küttimislimiidi põhjendamine ainult küttimiseelse situatsiooniga on optimistlik. Juhul, kui praegune olukord on nende kriteeriumide seisukohast rahuldav, tuleb veenduda, et see olukord on püsiv, et saaks tagada liigi soodsa kaitsestaatuse (vt kohtujuristi ettepanek asjas C-629/23, p 59). Hundi arvukus on olnud languses alates 2023. Siiski jätkab vastustaja huntide küttimist märkimisväärselt.
4.24.Vastustaja on rikkunud uurimispõhimõtet ja ettevaatusprintsiipi (HMS § 6 ja KeÜS § 10). Kui on teaduslikku ebakindlust liigi seisundi osas, tuleb otsused langetada ettevaatusprintsiibi kasuks (vt Euroopa Kohtu lahendid asjas C-342/05, C-441/17).
5.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
5.1.Hundi populatsiooni seisund on Eestis soodne. Vaidlusaluse korraldusega kehtestatud huntide küttimismaht Eestis on kooskõlas huntide soodsa kaitsestaatuse säilitamisega Eestis.
Liigi soodsa kaitsestaatuse määratlemine põhineb hundi Eesti populatsiooni pikaajalisel seirel ja järgib elupaikade direktiivis toodud kriteeriume. Küttimismahu kehtestamisel on tuginetud Keskkonnaagentuuri küttimisettepanekule, mille aluseks on teaduspõhine hinnang liigi Eesti asurkonna jahihooaja eelsele seisundile, mis põhineb erinevate meetoditega kogutud andmetele (nt talvine jäljeloendus, ulukivaatlused, sh rajakaameratega kogutud info, GPStelemeetria, ulukikahjustused, küttimisstatistika, kütitud isendite info), võrdleva analüüsi põhjal tuvastatud muutustele asurkonna seisundis (levik, arvukus, sooline ja vanuseline struktuur, pesakondade arv ja paiknemine) ja prognoositud juurdekasvule. Hundi küttimine Eestis ei ole seni seadnud ohtu hundi Eesti populatsiooni soodsat kaitsestaatust ega tee seda ka tänavu. Küttimismahu kehtestamisel lähtub vastustaja ettevaatusprintsiibist. Hundi arvukus Eestis on viimasel kahel aastakümnel järjepidevalt kasvanud.
5.2.Ka käesoleval aastal määratud küttimiskvoodi täieliku realiseerimise korral on välistatud hundi populatsiooni seisundi halvenemine ning ka küttimismahu realiseerimisel säilib hundi populatsiooni EL osa piires huntide ränne sellisel määral, et liik püsib oma looduslikus elupaigas elujõuline pikema aja jooksul, liigi looduslik levila ei ole vähenemas ning olemas on piisavalt suur elupaik, mis tõenäoliselt ka tulevikus ei vähene (täidetud on elupaikade direktiivi art 1 punkt i).
5.3.Vastustaja hinnangul ei ole vaidlusalune korraldus, arvestades Euroopa Kohtu otsust kohtuasjas C-629/23 toodud järeldusi, vähimalgi määral vastuolus Eestis kehtiva LKS-i, elupaikade direktiivi (lisas V) ega Berni konventsiooniga (lisas II). Lisaks on kaebaja jätnud arvestamata, et Berni konventsiooni alaline komitee võttis 06.12.2024 vastu otsuse muuta hundi kaitsestaatust nii, et hunt ei kuuluks enam rangelt kaitstavate loomaliikide, vaid kaitstavate loomaliikide hulka. Hundi kaitsestaatuse muudatus võimaldab olla paindlikum sotsiaal-majanduslike probleemide lahendamisel (sh võimaldades liigile jahipidamist), mis tulenevad hundi levila jätkuvast laienemisest Euroopas, ning samal ajal tagada kõigi Euroopa Liidu hundipopulatsioonide soodne kaitsestaatus. Muudatus jõustus kolm kuud pärast vastuvõtmist ehk 06.03.2025, alates millest on hunt Berni konventsiooni III lisas.
5.4.Elupaikade direktiivi art 1 punkti i kumulatiivsed tingimused on täidetud. Riiklik seire näitab, et hundi arvukus on viimase 20 aasta jooksul märgatavalt kasvanud ja püsib juba mitu hooaega üle soodsa kaitsestaatuse orientiiriks seatud 20-30 kutsikatega karja piiri. Kui 2002. a registreeriti Eestis vaid üheksa hundikarja, siis 2023. a sügisel loendati juba 39 pesakonda – kõrgeim tulemus pärast 2000. aastat. 2025. a Keskkonnaagentuuri poolt koostatud „Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2025“ (2025 seirearuanne) oli kutsikatega hundikarju 2024. a sügisel 31, piiriüleseid hundikarju oli vähemalt neli.
5.5.2025. a seirearuandes on ära toodud, et arvestades hundi asurkonna suurust ja küttimismahtu eelmisel aastal, võib tänavu (2025. a) prognoosida pigem pesakondade arvu jäämist eelmise aastaga samale tasemele või selle kerget langust, kuid suure tõenäosusega jääb see siiski kõrgemaks kui 25. Seega kokkuvõtvalt saab hundi looduskaitselist seisundit Eestis hinnata soodsaks mitte ainult enne, vaid ka pärast vaidlusaluses korralduses märgitud mahus huntide küttimist.
5.6.Mitmeaastane pesakondade arvu trend (2020-2024) on mõõdukalt positiivne, mis viitab elujõulisele ja taastootmisvõimelisele populatsioonile. Soodsale seisundile piirkonna tasemel viitavad ka teaduslikud uurimused, nagu Hendrikson et. Al (2016, Biological Reviws) – Euroopa hundipopulatsioonide meta-analüüs näitab, et Balti – Poola piirkonna asurkond on geneetiliselt sidus, mitmekesine ja stabiilne. See toetab väidet, et Eesti-hundi osa kaasa
6(14)
3-24-3025
arvatud Balti-populatsioon on elujõuline2ning hundipopulatsiooni geneetiline mitmekesisus on kõrge, populatsioonil on ulatuslik geenivool naaberriikidest3.
5.7.Uuring „Closer to Carrying Capacity: Analysis of the Internal Demographic Structure... in Latvia“ (MDPI Sustainability, 2022) toob välja, et Balti hundipopulatsioonis on umbes 3600 isendit, olles üks Euroopas kõige elujõulisemaid populatsioone.
5.8.Ajaperioodil 2003-2025 on huntide arvukus 3-4 korda suurenenud, mitte vähenenud. Suurkiskjate tegevuskavas 2012-2021 on lk 10-11 ära toodud, et 1990-ndate aastate alguses (1991-1997) oli huntide arvukus Eestis erandlikult kõrge, sarnaselt 1950-ndate keskpaigale ning juba 2000. a alguses oli Eestis vaid 9 hundipesakonda, mis tänaseks on suurenenud 31 pesakonnani. Huntide arvukus on ajas fluktueeruv.
5.9.Täidetud on ka teine tingimus. Hundi levik katab järjepidevalt kogu Mandri Eesti ning laieneb aeg-ajalt ka väikesaartele (nt Vormsi pesakond 2023). 2023. a puudus kindlalt tuvastatav pesakond vaid Saaremaal, Hiiumaal ja Võrumaal. See näitab, et levila pole ahenemas, vaid on viimase kümnendi jooksul selgelt laienenud võrreldes 2000. a algusega. Soodsa seisundi hindamisel võib arvesse võtta Balti-Poola ühisasurkonna looduslikku levikut, mis ulatub Eesti piiridest kaugemale ja tagab geneetilise sidususe (vt Euroopa Kohtu otsus asjas C-629/23, p 55). Varasematel aastatel on ära tõendatud huntide migreerumine Eestist väljapoole (nii Venemaale kui ka Lätti)4.
5.10.Kolmas tingimus on täidetud. Vastavalt Šuba jt (2021) uuringule „Closer to Carrying Capacity: Analysis of the Internal Demographic Structure Associated with the Management and Density Dependence of a Controlled Wolf Population in Latvia“ hinnatakse Balti-Poola ühisasurkonda koos Lõuna-Ukraina, Poola, Leedu, Läti, Eesti ja osalise Venemaa alaga ligikaudu 3600 isendiks, muutes selle üheks suurimaks ja elujõulisemaks hundipopulatsiooniks Euroopas.
5.11.Viimase LCIE aruandes on huntide arvukuseks Balti-Poola asurkonna puhul (asurkonna EL piiresse jääv osa) hinnatud vähemalt 3000 isendit ning see asurkond toimetab ca 250 000 km2. Ühe hundikarja kohta tuleb ca 800 km2. Eestis on huntide asutustihedus laias laastus sama: ca 30 000 km2-le mahub reaalsuses elama ca 30-35 hundipesakonda ehk ca 300-350 isendit (sügisene arvukus). Siin on arvestatud ka seda, et hundid toimetavad nii metsaaladel kui ka kultuurimaastikes.
5.12.Statistikaameti andmetel hõlmab Eesti metsamaa 51,5% maismaa pindalast ning metsade kogupindala on pärast 2010. a püsinud praktiliselt muutumatuna. Kliimaministeerium on kodulehel välja toonud, et Natura 2000 võrgustik katab 17% maismaast, pakkudes suuri järjestikuseid kaitsealasid ja rohevõrgustiku koridore. Riiklikud ruumiplaneeringud (sh Rail Balticu ja maanteede kompensatsioonimeetmed) näevad ette hundi liikumisteede säilitamise, mistõttu elupaigakomplekside pindala ega kvaliteet ei ole prognoositavalt vähenemas.
5.13.Euroopa Kohus on otsuses asjas C-629/23 ümber lükanud kaebaja väite, et punase nimestiku kriteerium „ohualdis“ välistab selle, et liiki võiks pidada antud liikmesriigis soodsas seisundis olevaks. Samas on vastustaja IUCN metoodikat puudutavad selgitused andnud 13.11.2024 menetlusdokumendi punktis 15 (dtl 57) ja 12.12.2024 menetlusdokumendi p-s 8.1 (dtl 604).
Wolf population genetics in Europe: a systematic review, meta‐analysis and suggestions for conservation and management – F.F - 2017 - Biological Reviews - Wiley Online Library
Microsoft Word - Doktoritoo_F.F_par.doc
Vt Keskkonnaameti 01.12.2021 menetlusdokument haldusasjas nr 3-20-2368 ning Kuidas rahvusloom Narva jõe taga kosjas käis
7(14)
3-24-3025
5.14.Suurkiskjate tegevuskavas 2022-2031 seatud eesmärgid pole pelgalt ühiskondlik kokkulepe, vaid tuginevad looduskaitse kaasaegsele käsitlusele. Looduskaitse, sh liigikaitse defineerimisel ja sisustamisel ei piirduta juba ammu vaid nähtuse bioloogilise poolega. Looduskaitse, sh liigikaitse edu sõltub kõrvuti bioloogiliste argumentidele toetumisest samaväärselt sotsiaalsete, majanduslike ja poliitiliste mõjutegurite arvestamisest. Tegevuskavas, mis on valminud koostöös teadlaste ja huvigruppidega, ongi tuginetud parimatele kättesaadavatele teadusandmetele (vt tegevuskava koostamisel kasutatud allikate loetelu ja lk 87 kokkuvõtet). Seega on riigil olemasolev parim teadmine koondatud tegevuskavasse. Lisaks, tegevuskavast tulenevad ka alampiiri seadmise põhimõtted (vt tegevuskava, lk 63). Eesti ühiskondlik taluvus on vaid üks viiest tegevuskavas välja toodud isendite piirmäära arvutamise kriteeriumist. Ohjamisaladel, kus küttimine on kahjustute vältimiseks vajalik, seda korraldusega ka lubati ning loodusmaastikul asuvatel ohjamisaladel üritati huntide küttimisest hoiduda.
5.15.Põhimõttel, et teaduse ja tehnoloogia arenguga võetakse kasutusele paremaid ja täpsemaid meetodeid, on ka senini Eestis läbi viidud erinevaid arendusi, nt on loomi GPS kaelustega varustatud, et uurida kodupiirkonna suurust ja loomade liikumist, on tehtud üksikuid DNA uuringuid, lisaks kasutatakse järjest enam kaameralõkse. Kõik need aitavad täiendada nö traditsioonilisemaid meetodeid, nagu pesakondade loendused, jäljeloendused ja jahimeestelt laekuvat infot.
5.16.Vaidlusaluses korralduses toodud järeldused populatsiooni seisundi ja arvukuse kohta põhinevad teaduslikel alustel ning teaduse ja tehnoloogiaga arenedes areneb ka arvukuse hindamise metoodika.
5.17.Kaebaja väide Eestis hundi väljasuremise riskist on ilmselge liialdus ning sellele on asjakohaselt osundanud ka Tallinna Ringkonnakohus oma 23.12.2024 määruses.
5.18.Euroopa Kohus on asjas C-629/23 selgitanud seoses majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste vajaduste arvestamisega kaitsestaatuse hindamisel.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada, kuivõrd vastustaja on rikkunud Berni konventsiooni ning pole kõrvaldanud teaduslikku ebakindlust vaidlusaluses otsuses seoses hundi elujõulisusega.
7.Esmalt lahendab kohus menetluslikud küsimused (I) ja seejärel kaebuse sisuliselt ning jagab menetluskulud (II). I
8.Kaebaja on 27.01.2025 esitanud ekslikult menetlusdokumendi vale haldusasja juurde ning on kinnitanud seda oma 28.01.2025 e-kirjas. HKMS § 62 lg-st 2 tulenevalt tagastab kohus kaebaja 27.01.2025 menetlusdokumendi, kuivõrd see ei puuduta käesolevat haldusasja. II
9.Menetlusosaliste vahel on vaidlusaluseks küsimuseks, kas vastustaja on 01.11.2024 korralduses määranud õiguspäraselt hundi (Canis lupus) jahiaasta 2024/2025 küttimismahuks 90 isendit. Vaidlus taandub küsimusele, kas küttimismahtude määramine on kooskõlas elupaikade direktiiviga ning tagatud on huntide soodne seisund.
10.Haldusakt on õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (HMS § 54). 8(14)
3-24-3025
11.Hunt on kaitsealune liik elupaikade direktiivi järgi ning vaidlusaluse haldusakti andmise ajal oli hunt kaitsealune liik ka Berni konventsiooni järgi. Hunt jäeti 19.09.1979 Bernis allkirjastatud Euroopa looduslike liikide ja looduslike elupaikade kaitse konventsiooni (EÜT 1982, L 38, lk 3; ELT eriväljaanne 11/14, lk 282) II lisas nimetatud liikide loetellu, mida selle konventsiooni alusel rangelt kaitstakse. Euroopa Liit on selle konventsiooni osaline ja see on talle rahvusvahelise õiguse alusel siduv (vt Euroopa Kohtu 11.07.2024 otsus kohtuasjas C601/22, p 43). Kuigi käesolevaks hetkeks on Berni konventsiooni II lisast hunt välja arvatud, siiski ei väära see fakti, et vaidlusaluse haldusakti andmise ajal oli hunt jätkuvalt range kaitse all olev liik Berni konventsiooni tähenduses. Etteruttavalt märgib kohus, et hindab haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 lause 2).
12.„Art 6 (range kaitserežiim) keelab lisas II loetletud looma tahtliku püüdmise ja tapmise (art 6 lg 1 punkt a), kuid art 6 keeldudest võib teha erandeid art-s 9 loetletud alustel ja järgmistel kumulatiivsetel tingimustel: puuduvad muud rahuldavad lahendused ning erand ei kahjusta populatsiooni säilimist. Muu hulgas võib teha erandi selleks, et vältida tõsist kahju kariloomadele ja muule omandivormile (art 9 lg 1 p 2). Samuti on võimalik lubada range järelevalve tingimustes, valikuliselt ja piiratud ulatuses teatavate metsloomade vähesel arvul mõistlikku kasutust (art 9 lg 1 p 5). Konventsiooni osalised on vabad otsustama, võttes arvesse konventsiooni eesmärke, mis eesmärgil mõistlikku kasutust lubada (täiendatud resolutsioon nr 2 (1993), lisa p 7). Eesti ühines Berni konventsiooniga Vabariigi Valitsuse 17. jaanuari 1992. a istungi protokollilise otsuse nr 3 alusel. Konventsioon jõustus Eesti suhtes 1. detsembril 1992 (Välisministeeriumi 8. märtsi 2019. a teadaanne, RT II, 08.03.2019, 1). Kuni
7.märtsini 2025 kohustas konventsioon kaitsma hunti range režiimi järgi (art 6, lisa II). Erinevalt Lätist, Leedust ja Poolast ei teinud Eesti konventsiooniga liitumisel reservatsiooni art 6 kaitse kohaldamise suhtes huntidele. /.../ Konventsioon kohustas riiki otse, sõltumata [elupaikade direktiivist]. Direktiiv pole eriregulatsiooniks konventsiooni suhtes. Direktiivis Eestile tehtud erand ei vabastanud Eestit kohustusest viia ellu konventsiooni nõudeid. /.../ Kolleegium ei saa olla veendunud, et vastustaja oleks andnud samasuguse käskkirja, kui ta oleks arvestanud konventsioonist tuleneva rahvusvahelise kohustusega.“ (Riigikohtu halduskolleegiumi 19.06.2026 otsus nr 3-20-2368/66, punktid 16-18 ja 20).
13.Ka vaidlusaluse korralduse andmise ajal oli samasugune õiguslik regulatsioon, mis Riigikohtu lahendis nr 3-20-2368/66, mistõttu saab juhinduda ka käesolevas asjas Riigikohtu viidatud seisukohtadest, et vastustaja ei ole vaidlusaluse haldusakti andmisel arvestanud Berni konventsiooni. Juba ainuüksi seetõttu on vaidlusalune korraldus õigusvastane, kuivõrd puudub veendumus, et ka Berni konventsiooni range kaitserežiimi järgimisel oleks jõutud samale tulemusele.
14.Vastustaja viidatud Berni konventsiooni muudatus ei ole asjakohane, kuivõrd see tehti peale vaidlusaluse haldusakti andmist. Seega on väär vastustaja seisukoht, et vaidlusalune haldusakt on kooskõlas Berni konventsiooniga.
15.Kohtu hinnangul ei ole vaidlusalune korraldus kooskõlas ka elupaikade direktiiviga ning seda järgmistel põhjustel.
16.Hunt on Eestis ühenduse tähtsusega loomaliik, mille loodusest võtmise ja kasutamise suhtes võib kehtestada kaitsekorraldusmeetmeid (vt elupaikade direktiivi art 1 punkt g, lisa V). Kuigi hunt on loetletud elupaikade direktiivi II, IV ja/või V lisas, siis Eesti suhtes on kohaldatud erandit ning IV lisast on välja jäetud teiste hulgas hundi Eesti populatsioonid, mis on loetletud V lisas. Seetõttu on Eestis hundi kui kaitsealuse liigi küttimine elupaikade direktiivi kohaselt lubatud, kuid teatud tingimustel. Samas on Euroopa Kohus rõhutanud, et asjaolu, et ühenduse tähtsusega looma- või taimeliik on kantud elupaikade direktiivi V lisasse,
9(14)
3-24-3025
ei tähenda, et selle kaitsestaatust tuleb põhimõtteliselt pidada soodsaks (Euroopa Kohtu 29.07.2024 otsus kohtuasjas C-436/22, p 50). Seetõttu ainuüksi fakt, et EL-ga liitumisel kohaldati Eesti suhtes erandit – hunt oli V lisas – ei saa sellest järeldada, et hundi kaitsestaatus oli soodne.
17.LKS § 1 lg 1 kohaselt on LKS eesmärkide seas looduse kaitsmine loodusliku loomastiku soodsa seisundi tagamisega. Tulenevalt LKS § 3 lõikest 2 loetakse liigi seisund soodsaks, kui selle asurkonna arvukus näitab, et liik säilib kaugemas tulevikus oma looduslike elupaikade või kasvukohtade elujõulise koostisosana, kui liigi looduslik levila ei kahane ning liigi asurkondade pikaajaliseks säilimiseks on praegu ja tõenäoliselt ka edaspidi olemas piisavalt suur elupaik. Tegemist on elupaikade direktiivi art 1 punkti i ülevõtmisega Eesti õigusesse. Nimelt sätestatakse elupaikade direktiivi art 1 punktis i, et liigi kaitsestaatust loetakse soodsaks, kui 1) asjaomase liigi populatsiooni dünaamika andmed näitavad, et liik on oma looduslikus elupaigas elujõuline püsinud pikema aja jooksul ja 2) liigi looduslik levila ei ole vähenemas ega ei vähene ka lähitulevikus ning 3) selle liigi populatsiooni pikaajaliseks säilimiseks on olemas piisavalt suur elupaik, mis tõenäoliselt ka tulevikus ei vähene. 5 Sellest johtuvalt tuleb arvestada Euroopa Kohtu antud tõlgendusi elupaikade direktiivist.
18.Vastavalt elupaikade direktiivi artikli 14 lõikele 1 juhul, kui liikmesriigid peavad seoses artiklis 12 ettenähtud järelevalvega vajalikuks, võtavad nad meetmeid, millega tagatakse V lisas loetletud looduslike looma- ja taimeliikide isendite loodusest võtmine ja kasutamine kooskõlas nende soodsa kaitsestaatuse säilitamisega; see tähendab, et liikmesriikidel on teatav kaalutlusruum, kas on vaja võtta selle sätte alusel meetmeid, mis piiravad elupaikade direktiivi V lisas loetletud liikide kasutamist; kaalutlusruumi piirab kohustus tagada, et liigi loodusest võtmine ja kasutamine oleks kooskõlas selle liigi soodsa kaitsestaatuse säilitamisega (vt Euroopa Kohtu 29.07.2024 otsus kohtuasjas C-436/22, p-d 52-55). Sisuliselt tähendab eelnev, et jahiotstarbelist kasutamist võib piirata või keelata, kui see on vajalik asjaomase liigi soodsa kaitsestaatuse säilitamiseks või taastamiseks. Teisisõnu, sõltub hundi küttimismahu määramine jahiaastaks sellest, kas liigi kaitsestaatus on soodne või mitte ning juhul, kui on, siis millises ulatuses on jaht lubatav, et säiliks liigi soodne seisund liikmesriigis ka edaspidi. On ju elupaikade direktiivi üheks eesmärgiks aidata kaasa bioloogilise mitmekesisuse säilimisele liikmesriikide Euroopa territooriumil, kus kohaldatakse asutamislepingut (elupaikade direktiivi art 2 lg 1). Selliseks meetmeks võib olla ka kvootide kehtestamine (vt Euroopa Kohtu otsus asjas C-436/22, p 54).
19.Küll aga on käesoleva vaidluse raskuskese küsimusel, kas vaidlusaluse korraldusega määratud jahilimiidi määratlemisel on tagatud kaitsealuse liigi soodsa kaitsestaatuse säilimine. Seejuures peavad vastavad põhjendused nähtuma vaidlusalusest haldusaktist ning tuginema uusimatele teadusandmetele (C-436/22, p 65). Vastustaja kohustus on esitada vastavad seireandmed, millele otsus tugineb (C-436/22, p 62). Arvesse ei tule võtta mitte ainult andmeid asjaomase liigi populatsioonide kohta, kelle suhtes on võetud asjaomane kasutusmeede, vaid ka selle mõju konkreetse liigi kaitsestaatusele laiemalt, asjaomase biogeograafilise piirkonna tasandil ja võimaluste piires piiriülesel tasandil (C-436/22, p 63).
20.Euroopa Kohus on asjas C-629/23 selgitanud, et vastavalt elupaikade direktiivi art 1 punkti i teisele lõigule loetakse liigi kaitsestaatus soodsaks, kui on täidetud kolm kumulatiivset tingimust: 1) asjaomase liigi populatsiooni dünaamika andmed peavad näitamata, et liik on oma looduslikus elupaigas elujõuline püsinud ja tõenäoliselt püsib pikema aja jooksul;
2) liigi looduslik levila ei tohi olla vähenemas ega seista silmitsi vähenemise ohuga ka lähitulevikus ning 3) liigi populatsiooni pikaajaliseks säilimiseks peab olemas olema piisavalt suur elupaik, mis tõenäoliselt ka tulevikus ei vähene.
21.Käesoleval juhul on menetlusosalised erinevatel seisukohtadel eelkõige esimese kriteeriumi osas.
22.„Elupaikade direktiivi artikli 1 punkti i kohaselt loetakse kaitsestaatust soodsaks esimesena siis, kui asjaomase liigi populatsiooni dünaamika andmed näitavad, et liik on oma looduslikus elupaigas elujõuline püsinud pikema aja jooksul. Teisena ei tohi liigi looduslik levila olla vähenemas ega vähenenud ka lähitulevikus. Kolmandana peab selle liigi populatsiooni pikaajaliseks säilimiseks olema olemas piisavalt suur elupaik, mis tõenäoliselt ka tulevikus ei vähene.“ (Euroopa Kohtu 10.10.2019. aasta kohtuotsus Luonnonsuojeluyhdistys Tapiola, C-674/17, punkt 56; Euroopa Kohtu otsus C-436/22, p 60). See tähendab, et pikas perspektiivis oleks tagatud asjaomase liigi sotsiaalse dünaamika ja stabiilsuse säilimine (C-674/17, p 57; C-601/22, p 54).
23.Juhul, kui loomaliik on ebasoodsa kaitsestaatusega, siis peavad pädevad asutused võtma meetmeid, et parandada asjaomase liigi kaitsestaatust sellisel määral, et selle liigi populatsioonid saavutaksid pikemas perspektiivis soodsat kaitsestaatuse (nt jahipidamise piiramine või keelamine) (Euroopa Kohtu lahend asjas C-436/22, p 69). Vastavalt ELTL art 191 lg 2 sätestatud ettevaatuspõhimõttele peab liikmesriik sellisel juhul, kui parimate kättesaadavate teaduslike andmete analüüsimise tulemusena püsib kahtlus, et ühenduse tähtsusega liigi kasutamine kahjustab selle liigi soodsa kaitsestaatuse säilimist või taastamist, erandi kehtestamisest või elluviimisest hoiduma (Euroopa Kohtu lahendid asjades C-436/22, p 72; C-674/17, p 66; C-499/18 P, p 80).
24.Kaebaja leiab, et vastustaja ei ole tõendanud hundi soodsat seisundit, puuduvad piisavad teaduslikud andmed ning küttimissurve on suur, mida kinnitab ka asjaolu, et alates 2023. aastast on huntide arvukus langustrendis ja nt Lõuna-Eestis pole tänaseks osades piirkondades isegi pesakondi teada, mis võib olla eelmiste aastate intensiivse jahi tulemus.
25.Vastustaja on selgitanud seoses esimese kriteeriumiga, et riiklik seire näitab, et hundi arvukus on viimase 20 aasta jooksul märgatavalt kasvanud ja püsib juba mitu hooaega üle soodsa kaitsestaatuse orientiiriks seatud 20-30 kutsikatega karja piiri; 2025. a Keskkonnaagentuuri poolt koostatud „Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2025“ (2025 seirearuanne) oli kutsikatega hundikarju 2024. a sügisel 31, piiriüleseid hundikarju oli vähemalt neli. Vastustaja 09.01.2026 menetlusdokumendis on toodud tabel, millest nähtub, et 2023. a oli pesakondi 39, kuid 2024. a oli pesakondi 31 (dtl 742).
26.Ainuüksi asjaolu, et huntide arvukus väidetavalt ei ole langenud alla 20 kutsikatega karja piiri, ei tõenda, et huntide kaitsestaatus on soodne. Esmalt tuleb vastustajal selgitada, kuidas on jõutud teaduslikele andmetele tuginedes järeldusele, et minimaalselt 20 pesakonda on piisav tagamaks hundi soodne seisund Eestis. Ainuüksi vastustaja väide, et tugineti tegevuskavale 2022-2031, kus selline eesmärk on seatud, ei ole piisav.
27.Euroopa Kohus on märkinud oma 12.06.2025 otsuse C-629/23 punktis 65, et liikmesriigi kohtu ülesanne on kindlaks teha, kas hundi kaitsestaatus Eestis võis siis, kui võeti vastu tegevuskava, pidada soodsaks, ja kui see on nii, siis kas põhikohtuasjas kõne all olevas haldusaktis otsustatud kaitsekorraldusemeetmed olid kooskõlas huntide selle staatuse säilitamisega. Kaitsestaatuse hindamine tegevuskava 2022-2031 vastuvõtmisel
11(14)
3-24-3025
28.Vaidlust ei ole selles, et suurkiskjate tegevuskavas 2022-2031 ei ole hundi kaitsestaatust elupaikade direktiivi kumulatiivsete kriteeriumite järgi hinnatud. Tegevuskava punktis 4.1.1 on ühe lausega märgitud, et Eesti punase nimestiku hinnangul on hunt ohualdis seisundis. Samas on tabelis 2 (lk 42) märgitud hundi osas IUCN-i alusel ohustatus maailmas „ohuväline“, kuid Eesti piires kaitsestaatust üldse hinnatud ei ole. Veelgi enam, tegevuskavas 2022-2031 on märgitud, et Eesti asurkonna ohustatuse hinnangut on alandatud ühe astme võrra seoses eeldatava hea sidususega naaberasurkondadega, kuid juhul, kui arvestada vaid Eesti asurkonna seisundit Eesti piires, oleks hinnanguks „väljasuremisohus“ (lk 46-47). Seejuures on tegevuskavas nenditud, et usutavasti võib asurkonna seisund liialt tugeva küttimissurve korral või muude mõjurite (nt taudid) ilmnemisel kiirelt halveneda (lk 47). „Kvantitatiivset asurkonna elujõulisuse analüüsi ühegi Eesti suurkiskja kohta seni teadaolevalt koostatud ei ole.“ (lk 47).
29.Haldusasjas nr 3-20-2368/66 on vastustaja selgitanud tegevuskavas huntide arvukuse miinimumi suurendamist peamiselt sotsiaalse taluvuspiiri kasvuga, mida aga ei või Riigikohtu hinnangul pidada sobivaks kriteeriumiks hundi soodsa kaitsestaatuse hindamisel, kui miinimum ei põhine üksnes direktiivi art 1 punkti i kriteeriumitel (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 19.06.2026 otsus nr 3-20-2368/66, p 32).
30.Kuigi kaitsestaatuse hindamisel võib lähtuda elupaikade direktiivi artikli 17 alusel koostatud aruandest ning hundi asurkonna ebasoodsat kaitsestaatust ei saa järeldada ainult sellest, et Eesti hundipopulatsioon on IUCN punases nimestikus liigitatud kategooriasse „ohualdis“ (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 19.06.2026 otsus nr 3-20-2368/66, p 29), siiski ei saa eraldi võetuna aruandele anda tugevamat tõenduslikku jõudu, kui IUCN-i punase nimestiku järgi antud hinnangule. Tõendeid tuleb hinnata kogumis ja vastastikuses seoses. Siiski ettevaatusprintsiibist tulenevalt, kui parimate kättesaadavate teaduslike andmete analüüsimise tulemusena püsib kahtlus, et ühenduse tähtsusega liigi kasutamine kahjustab selle liigi soodsa kaitsestaatuse säilitamist või taastamist, siis tuleb erandi lubamisest hoiduda (vt Euroopa Kohtu otsus asjas C-629/23, p 42). Kaitsestaatuse hindamine vaidlusaluses haldusaktis
31.Kuid isegi juhul, kui vastustaja väite õigsust eeldada, et hundi populatsioon on järjepidevalt tõusutrendis, vaid hundi arvukus on kõikunud, sõltuvalt küttimissurvest, siis tuleb märkida järgmist. Nii nähtub, et alates 2004-2008 on pesakondade arv tõusnud, 20092010 langenud, seejärel 2011 tõusnud ning 2012-2014 drastiliselt langenud, 2015 on pesakondade arv tõusnud, kuid 2016-2018 langenud, 2019-2020 on tõusnud, 2021 langenud pesakondade arv, 2022 ja 2023 on tõusnud, kuid 2024 on langenud (dtl-d 741-742).
32.Euroopa Kohus on selgitanud, et asjaomase loomaliigi kaitsestaatust tuleb kõigepealt ja tingimata hinnata kohalikul ja riigi tasandil, et ebasoodsat kaitsestaatust liikmesriigi territooriumil või selle osal ei varjaks üksnes piiriülesel tasandil antud hinnang, millest nähtub, et nimetatud liigi kaitsestaatus on soodne (C-601/22, p 57). Nii võib üksnes juhul, kui asjaomase loomaliigi kaitsestaatus on kohalikul ja riiklikul tasandil soodne, kaaluda hindamist järgmiseks piiriülesel tasandil, kui olemasolevad andmed seda võimaldavad (C-601/22, p 58).
33.Vastustaja on kohtuistungil selgitanud, et kaitsestaatust on hinnatud vaidlusaluse haldusakti punktis 2.3 (dtl 847). Vaidlusaluse korralduse punkti 2.3 kohaselt on hundi Balti populatsiooni (sh Eesti osa) seisund soodne ja kasvutrendis nii Eestis kui ka piiriülesel tasandil; Euroopa Liidu piiridesse kuuluva Balti populatsiooni osa arvukuseks on 2018. aastal hinnatud kokku ligikaudu 1700-2200 hunti; 2022. aastal on hundi Balti populatsiooni arvukuseks hinnatud juba 2190-2790 hunti; korraldusega määratud küttimismahu realiseerimisel säilib hundi populatsiooni EL osa piires huntide ränne sellisel määral, et liik püsib oma looduslikus elupaigas elujõuline pikema aja jooksul, liigi looduslik levila ei ole 12(14)
3-24-3025
vähenemas ning olemas on piisavalt suur elupaik, mis tõenäoliselt ka tulevikus ei vähene (täidetud on elupaikade direktiivi art 1 punkt i); hundi populatsiooni seisundi hindamisel teeb Eesti teiste liikmesriikidega (sh Läti ja Leedu) tihedat koostööd (dtl 68). Eelnevast nähtub, et vastustaja ei ole andnud hinnangut hundi kaitsestaatusele kohalikul ega riigi tasandil, vaid juhindunud üksnes piiriülesest hindamisest (Balti populatsiooni kaitsestaatusest). Sellist olukorda ei saa kooskõlas olevaks pidada Euroopa Kohtu praktikaga (vt Euroopa Kohtu 29.07.2024 otsus nr C-436/22, p 78).
34.Euroopa Kohus on selgitanud, et mõiste „liigi kaitsestaatus“ on elupaikade direktiivi artikli 1 punkti i esimeses lõigus määratletud kui asjaomast liiki mõjutavate tegurite summa, mis pikema aja jooksul võib mõjutada liigi levikut ja populatsiooni arvukust direktiivi artiklis 2 nimetatud territooriumil (vt Euroopa Kohtu otsus asjas C-629/23, p 45). Direktiivi art 1 punkti i teise lõigu esimene kumulatiivne eeldus on, et liigi populatsiooni dünaamika andmed näidatavad, et liik on oma looduslikus elupaigas elujõuline püsinud ja tõenäoliselt püsib pikema asja jooksul (vt Euroopa Kohtu otsus asjas C-629/23, p 46). Samas on prof X.X selgitanud 15.04.2026 kohtuistungil, et loodusteaduslik pikk perspektiiv on 100 aastat, aga tõenäoline evolutsioonilise potentsiaali säilitamise arv on 10 000 (vt helisalvestis 01:20:09). Lisaks on prof X.X toonud välja, et populatsiooni elujõulisus ning geneetiline elujõulisus on kaks erinevat mõistet (vt helisalvestis 01:22:06). Seega on ka teaduslik ebaselgus, mida on peetud silmas elupaikade direktiivi art 1 punktis i pika perspektiivi all. Seejuures on elupaikade direktiivi art 1 punktis i kasutatud mõistet „asjaomase liigi populatsiooni dünaamika andmed“. Prof X.X selgitas, et kõige tüüpilisem loomade puhul isendite arv, aga IUCN-i süsteemis on keskmine sigimisvõimeline isend (01:23:25). Kohtuistungil kinnitas prof X.X, et selleks, et hinnata hundi kaitsestaatust oleks vaja teada sigimisvõimelisi isendeid enne küttimist ja pärast. Eelloetletud andmeid kohalikul (nt ohjamisala piires) ega riiklikul tasandil aga vaidlusaluses haldusaktis esile toodud ei ole ega ole ka pikas perspektiivis analüüsitud hundi asurkonna kaitsestaatust, ei populatsiooni elujõulisust ega geneetilist elujõulisust. Seega ei ole kohtu hinnangul kõrvaldatud piisavalt teaduslikku ebakindlust, mistõttu ei ole küttimismahtude määramine sellises mahus olnud kooskõlas ettevaatusprintsiibiga.
35.Kuivõrd juba ülaltoodud põhjused tingivad vaidlusaluse korralduse õigusvastasuse, siis puudub vajadus analüüsida ülejäänud kaebaja väiteid.
36.Eeltoodust lähtuvalt kuulub kaebus rahuldamisele. Kohus tunnistab vaidlusaluse korralduse õigusvastaseks. Menetluskulud
37.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul on otsus tehtud vastustaja kahjuks, mistõttu jäävad menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja taotleb vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 3370 eurot, mis koosnevad riigilõivust 40 eurot, F.F eksperthinnangu kulust 850 eurot, Y.Y eksperthinnangu kulust 850 eurot, kaebuse koostamise kulust 730 eurot, kohtunõuetele vastamise kulust 150 eurot ning 23.12.2025 täienduste koostamise kulust 750 eurot. Tulenevalt HKMS § 109 lg-st 1 esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt 3 tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Käesolevalt ei ole kaebaja esitanud kuludokumente, mis tõendaksid eksperthinnangute koostamise kulusid ning menetlusdokumentide koostamise kulusid. Seetõttu mõistab kohus vastustajalt välja kaebaja kasuks kaebuselt ja esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõivu
13(14)
3-24-3025
summas 40 eurot (HKMS § 109 lg 6). Muus osas jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.