Mati Maksing (eesistuja), Gaida Kivinurm ja Ele Liiv
Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht
10. veebruar 2017. a, Tallinn, kohtu kantselei kaudu
Tsiviilasja number
Vaidlustatud otsus
2-15-14980 KZ hagi OÜ Feenoks vastu omandiõiguse tunnustamiseks ja OÜ Feenoks vastuhagi KZ vastu omandiõiguse tunnustamiseks Harju Maakohtu 12. septembri 2016 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
OÜ Feenoks apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
27 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastuhagi kostja, apellatsioonimenetluses vastustaja): KZ (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Urmas Arumäe Kostja (vastuhageja, apellant): OÜ Feenoks (registrikood 10270870), lepinguline esindaja vandeadvokaat Maksim Greinoman
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 20. jaanuaril 2017, millel osalesid poolte esindajatena vandeadvokaadid Urmas Arumäe ja Maksim Greinoman
Tsiviilasi
RESOLUTSIOON
Harju Maakohtu 12. septembri 2016 otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda. Menetleda hilinenult esitatud hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotlust ja rahuldada see osaliselt. Määrata kindlaks hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu ringkonnakohtus 297 eurot (õigusabikulu) ning mõista see summa kostjalt OÜ Feenoks (registrikood 10270870) hageja KZ (isikukood XXXXXXXXXXX) kasuks välja. Määrata kindlaks otsuse resolutsiooni punkti 3 teise lause täitmise kord selliselt, et osasumma 264 eurot tuleb tasuda NO arveldusarvele XXXXXXXXXXXXXX ja osasumma 33 eurot Vladimir Sadekov Advokaadibüroo arveldusarvele EE352200221048915745.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
POOLTE NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.KZ (hageja) esitas 6. oktoobril 2015 Harju Maakohtule hagi OÜ Feenoks (kostja) vastu, milles palus tunnustada omandiõigust sõidukile Audi A7, registrinumber XXX XXX, VIN kood XXXXXXXXXXXXXXXXX (edaspidi „sõiduauto“). Hagi alusena tõi hageja esile järgmised asjaolud: hageja omandas 23. juulil 2015 Motus Trade OÜ-lt (edaspidi „müüja“) sõiduauto hinnaga 25 000 eurot. Hageja tasus nimetatud ostuhinna sularahas müüja juhatajale AM-le, mille kohta viimane andis 23. juulil 2015 kirjaliku kinnituse; AM kohustus müüja nimel vormistama sõiduauto hageja või hageja poolt osutatud isiku nimele 27. – 28. juulil 2015; müüja andis sõiduauto valduse hagejale üle koos registridokumentidega ja kahe paari võtmetega, aga ei vormistanud sõiduautot liiklusregistris hageja nimele; hagejale teadmata ajal vormistas müüja sõiduauto liiklusregistris ümber kostja nimele; sõiduauto varastati hagejalt 28. augustil 2015, mille kohta hageja esitas kuriteoteate; sõiduauto asub nüüd politsei valve all parklas.
2.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: hageja ei tõendanud, et ta omandas sõiduauto müüjalt 23. juulil 2015. Samuti ei tõendanud hageja, et ta tasus müüjale 25 000 eurot. Hagejal ei saanud olla sellises summas rahalisi vahendeid; venekeelsetes dokumentides puudub omandi üleandmise kokkulepe, nendes puudub ka ostja identiteet. Seetõttu ei saa need olla käsitletavad asja- ega isegi võlaõiguslepinguna, parimal juhul saab olla tegemist eellepinguga. Pole esitatud müüja arvet hagejale. Samuti pole hageja tõendanud, et väidetav hind, millega ta sõiduauto ostis, vastab turutingimustele; lisaks puudub osanike otsus, mis lubab hageja ja müüja vahel tehingu tegemist. Tulenevalt äriseadustiku (ÄS) § 181 lg-st 4 ei olnud AM-l õigust esindada müüjat kui osaühingut juhatuse liikmena hagejaga tehingu tegemisel ka siis, kui osanike otsus olnuks olemas. Seega, isegi kui tehingu dokumendid müüjaga on juhatuse liikme poolt allkirjastatud, on sellised tehingud tühised; 2 (8)
kostja oli sõiduauto omandamisel heauskne ja omand läks talle üle. Sõiduauto ei ole hageja valdusest tema tahte vastaselt välja läinud enne selle omandamist kostja poolt. Sõiduauto vargust hageja ei tõendanud.
3.Kostja esitas 4. detsembril 2015 vastuhagi omandiõiguse tunnustamiseks. Kostja palus tuvastada, et tema on sõiduauto omanik ja välja nõuda selle otsene valdus hagejalt. Vastuhagi alusena tõi kostja esile järgmised asjaolud: kostja omandas sõiduauto müüjalt 13. augusti 2015 müügilepingu alusel; hageja rikkus kostja valdust sõiduautole, kui viis selle 1. septembril 2015 ära Norde Auto parklast asukohaga Kadaka tee 72a Tallinnas; kostja pöördus pärast seda kuriteoteatega politseisse, mille kohta on algatatud kriminaalasi nr 15230104750; 2. septembril 2015 pidas politsei sõiduauto kinni ja paigutas selle politsei parklasse. Prokuratuur keeldus sõiduauto tagastamisest kostjale kuni kriminaalasjas kohtuotsuse jõustumiseni ja leidis, et vaidlus sõiduauto omandiõiguse üle tuleks lahendada tsiviilkohtumenetluse korras; hageja sai sõiduauto otsese valduse müüja valduse rikkumise teel, sest müüja esitas
17.juulil 2015 vastava kuriteokaebuse. Järelikult oli hageja valdus omavoliline. Pole usutav, et kuue päeva jooksul pärast kuriteokaebuse esitamist oleks müüja müünud sõiduauto hagejale ja seda selgelt mittetavapärastel tingimustel.
4.Hageja vaidles vastushagile vastu ja jäi selle juurde, et tal tekkis omand sõiduautole
23.juulil 2015. Hageja kaotas valduse sõiduauto üle tahtevastaselt 28. augustil 2015, kuna see varastati. Seega ei ole kostjal tekkinud sõiduauto omandiõigust. Kostja ostis müüjalt sõiduauto ilma, et ta oleks sellega enne tutvunud või talle oleks peale võlaõigusliku lepingu sõlmimist üle antud sõiduauto valdus. Muuhulgas ei andnud müüja kostjale üle sõiduauto võtmeid.
MAAKOHTU OTSUS
5.Maakohus rahuldas 12. septembri 2016 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata ning tunnustas hageja omandiõigust sõiduautole. Maakohus jättis jõusse hagi tagamise abinõu, millega kostja nimele registreeritud sõiduauto arestiti ja kanti käsutamise keelumärge hageja kasuks liiklusregistrisse. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja määras kindlaks hagejale hüvitatava summa (2 684,90 eurot).
6.Maakohus tuvastas, et enne 23. juulit 2015 kuulus sõiduauto müüjale. Hageja omandas müüjalt sõiduauto 23. juuli 2015 müügilepinguga ja kostja sõlmis sama sõiduauto kohta müüjaga müügilepingu 13. augustil 2015. Maakohus tugines asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 lg-le 1 ja leidis, et müüja seadusliku esindaja 23. juuli 2015 kinnituskirja ja avalduse kohaselt on sõiduauto üle läinud hageja omandisse. Nende dokumentidega on tõendatud, et müüja ja hageja vahel sõlmiti sõiduauto müügileping ja hageja sai sõiduauto omanikuks. Sõiduauto kui vallasasja võõrandamise korral ei ole pooltel kohustust sõlmida kirjalik müügileping. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 11 lg 1 kohaselt võisid müüja ja hageja sõlmida sõiduauto müügilepingu ka suulises vormis ning sellele järgnevalt vormistas AM kirjaliku kinnituse üksnes selle kohta, et ta on hagejalt sõiduauto eest saanud 25 000 eurot ja kohustub sõiduki hageja nimele ümber registreerima.
3 (8)
AM kinnituskirjade osas viidi läbi kohtuekspertiis ja ekspert asus seisukohale, et 23. juuli 2015 dokumendile pealkirjaga „Nõusolek: Allkiri:“ on tõenäoliselt alla kirjutanud AM. Ekspertiisile lisatud arvamuste skaalast nähtuvalt tähendab see, et üksnes väikese tõenäosusega kirjutas allkirja keegi teine. Lähtuvalt ekspertarvamusest puudub alus kahelda, et AM kinnituskirjad ei ole ehtsad ja tegelikkuses müüja seaduslik esindaja sõiduauto valduse ja omandiõiguse üleandmist ei kinnitanud. Samuti puudub alus kahelda, et hageja on kokkulepitud ostuhinna müüjale tasunud. Müüja seaduslik esindaja kinnitas nii kinnituskirjas kui avalduses, et sai sõiduauto eest sularahas 25 000 eurot. Nähtuvalt äriregistri väljavõttest oli hageja 23. juuli 2015 müügilepingu sõlmimise ajal müüja osanik. ÄS § 177 lg 1 keelab küll osanikul hääletada küsimuses, mis puudutab tema endaga tehingu tegemist, kuid seadusest ei tulene, et iga osanikuga tehtava tehingu suhtes tuleb vastu võtta osanike otsus. Osanike pädevusse kuuluvad otsustused on sätestatud ÄS § 168 lg-s 1, mille p 10 kohaselt on osanike otsus kohustuslik juhul, kui kavas on nõukogu liikmega või juhatuse liikmega tehingu tegemine. ÄS § 168 lg 1 ei näe aga ette kohustust lahendada igakordselt osanike otsusega küsimused, mis puudutavad osaühingu ja osaniku vahel tehingute tegemist. Lähtuvalt eeltoodust ei ole ka juhul, kui müüja võõrandas sõiduauto hagejale kui ettevõtte osanikule ilma osanike otsuseta, tegemist seadusega vastuolus oleva tehinguga, mistõttu tehing ei olnud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 87 tulenevalt tühine. Nähtuvalt prokuratuuri 2. novembri 2015 määrusest on tuvastatud, et sõiduauto läks hageja valdusest välja tema tahte vastaselt, kuna sõiduauto viidi hageja teadmata teise asukohta. Lähtuvalt AÕS § 95 lg-test 1 ja 3 ei saanud kostja saada sõiduki omanikuks ka juhul, kui ta oli 13. augusti 2015 müügilepingu sõlmimisel heauskne, kuna sõiduk oli hageja valdusest tema tahte vastaselt välja läinud. Lisaks ei saanud kostja sõiduauto valduse saamise ajal olla heauskne, kuna ta oli teadlik, et sõiduauto üleandjal, st müüja seaduslikul esindajal ei olnud sõiduauto võtmeid ja see tuli uste avamiseks teisaldada Audi keskuse juurde.
7.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel jättis maakohus kõik menetluskulud kostja kanda. Maakohus lahendas ka hageja taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt kulus hageja õigusabile kokku 2 962,84 eurot, kusjuures hagejat esindasid järjest kolm erinevat esindajat. Maakohus hindas põhjendatud ja vajalikeks esimese esindaja toimingud 6 t, teisel esindajal 4 t ja 40 min ning kolmandal 4 t ja 5 min ulatuses. Kokku on hageja kõigi esindajate toimingud eeltoodust tulenevalt põhjendatud 14 t ja 45 min ulatuses. Hageja esindajate tunnihinnad 85 eurot, 100 eurot ja 110 eurot (käibemaksuta) on mõistlikud ja jäävad turuhinna raamidesse. Esimese esindaja töö põhjendatud maht on 6 t ja hind 100 eurot/t, st vastav õigusabiteenuse kulu kokku 720 eurot (käibemaksuga). Teise esindaja töö põhjendatud maht on 4,67 t ja hind 85 eurot/t, st kulu 476,34 eurot (käibemaksuga). Kolmanda esindaja töö maht on 4,08 t ja hind 110 eurot/t ehk summa 538,56 eurot (käibemaksuga). Kokku on hageja esindajate põhjendatud ja vajalikud kulud 1 734,90 eurot (käibemaksuga). Hageja ei ole käibemaksukohuslane, mistõttu tuleb menetluskulud välja mõista koos käibemaksuga. Tulenevalt eeltoodust on hageja menetluskulud põhjendatud 2 684,90 euro ulatuses, mis koosnevad lepingulise esindaja tasust 1 734,90 eurot ja riigilõivust 950 eurot.
4 (8)
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse mõlema hagi osas tühistada ja teha vastupidised otsused: kostja nõue rahuldada ning hageja nõue jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. Esiteks kohaldas maakohus ebaõigesti TsMS § 232 lg-d 1 ja 2 ning § 436 lg-d 1 ja 2, sest hindas tõendeid valikuliselt ja tegi põhjendamatu järelduse ekspertiisiaktist. Aktist saaks üksnes järeldada, et 23. juuli 2015 kuupäevaga dokument on hea võltsing, mitte aga selle ehtsust. Müüja kuriteokaebuse põhjal pidanuks kohus tuvastama, et hageja valdus oli omavoliline. Samuti ei ole hageja piisavalt põhjendanud vaidlusaluse sõiduauto väidetava omandamise asjaolusid. Kostja hinnangul tuleb kõigist tõenditest tervikuna teha järeldus, et hageja sõiduautot ei omandanud. Lisaks tuvastas maakohus ekslikult asjaolusid prokuratuuri määrusest. Kohtuistungil täpsustas kostja esindaja, et selline asjaolude tuvastamine on vastuolus Riigikohtu seisukohaga
2.novembri 2016 määruses haldusasjas nr 3-3-1-33-16. Teiseks heidab kostja maakohtule ette ÄS § 177 lg 1 ebaõiget kohaldamist. Maakohtu tuvastatud asjaoludel oli hageja sõiduauto väidetava omandamise ajal müüja osanik, aga puudus selliseks tehinguks osanike otsus. ÄS § 168 lg 1 ei loetle osaühingu ja osaniku vaheliste tehingute tegemist osanike koosoleku pädevusse kuuluvaks küsimuseks. See ei tähenda aga, et ÄS § 177 lg-s 1 loetletud otsused, mille puhul osanik ei saa hääletada, oleksid fakultatiivsed ehk vabatahtlikud. Sellisel juhul kaoks ÄS § 177 lg 1 normi eesmärk (takistada ettevõtja vara väljaviimist ühele osanikule või ühe väljavalitud osaniku soodustamist temaga tehingu tegemise teel), kuivõrd hääletamisele oleks tehingu tegemine pandud ainult siis, kui positiivse otsuse saamine on tagatud. ÄS § 177 lg 1 ei täidaks oma eesmärki ka siis, kui seda normi rikkuv tehing ei oleks tühine. Toodud põhjendustel tuleb ÄS § 177 lg 1 tõlgendada selliselt, et selles loetletud tehingute tegemiseks on osanike otsus vajalik ja otsuse puudumisel on tehing tühine. Kostja hinnangul toetab tema käsitlust Riigikohtu seisukoht
29.septembri 2015 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-81-15. Kolmandaks tõi vaidlustatud otsuses VÕS § 9 lg 1 ja AÕS § 92 lg 1 ebaõige kohaldamine kaasa väära tuvastamise nagu oleks müüja ja hageja sõlminud võla- ja asjaõigusliku lepingu vaidlusaluse sõiduauto omandamiseks. Müügilepingu tuvastamisel on otsus ka vastuoluline, sest maakohus leiab esmalt üllatuslikult, et leping on suuline, seejärel aga tõdeb, et I kd tl 104–109 tõendid on müügilepingu dokumendiks. Kostja hinnangul ei nähtu viidatud ega muudest dokumentidest müügilepingule omaseid tahteavaldusi, mh jättis hageja nimetamata isiku, kelle nimele tulnuks vaidlusalune sõiduauto vormistada. Vastuhagile lisatud tõenditega on kostja tõendanud, et tema omandas vaidlusaluse sõiduauto kehtiva lepingu alusel, turuhinnaga ja tasudes selle eest läbi panga – seega sai kostja sõiduauto omanikuks.
9.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuses apellatsioonkaebuses esitas hageja mh taotluse, et kohus tuvastaks, kas kostjal on üldse nõuet hageja vastu, ja kui on, siis mis liiki nõudega on tegemist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus kuulas pooled ära kohtuistungil, tutvus menetlusosaliste väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta ja käsitlemata hageja apellatsioonivastuse taotluse tuvastada, kas ja milline nõue on kostjal hageja vastu, sest sellises nõudes hagi ei ole esitatud. 5 (8)
11.Juhindudes TsMS § 652 lg 1 p-st 1 võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohus ei pea asjaolude uuesti tuvastamist vajalikuks. Maakohus on hageja nõude õigesti rahuldanud ja jätnud kostja vastuhagi põhjendatult rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6). Apellatsioonkaebuse väited ei ole edukad ja neile vastuseks märgib ringkonnakohus järgmist.
12.Apellatsioonkaebuse esimese väitega seab kostja kahtluse alla maakohtu järeldused tõendite hindamisel. TsMS § 232 lg 1 sätestab, et kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Maakohtu otsusest on jälgitav, kuidas ja milliste tõendite põhjal jõudis maakohus vaidlustatud otsuse p-s 22 seisukohani, et müüja ja hageja vahel oli sõlmitud vaidlusaluse sõiduauto müügileping ning hageja sai sõiduauto omanikuks. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus tõendite hindamisel menetlusõiguse norme. Kostja apellatsioonkaebus ei sisalda ka konkreetset etteheidet, millise tõendi oleks maakohus jätnud hindamata. Kriminaalasjas läbi viidud ekspertiisi tulemusel koostatud akti (II kd tl 189–195) tuli maakohtul kooskõlas eelmises lõigus viidatuga koos teiste tõenditega hinnata. Maakohus on seda kohaselt teinud. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et aktist tuli järeldada 23. juuli 2015 dokumendi ehtsuse asemel selle head võltsitust. Prokuratuuri määrusele (I kd tl 84) ei ole maakohus omistanud iseseisvat tõenduslikku tähendust, mis läheks vastuollu Riigikohtu seisukohaga 2. novembri 2016 määrusega haldusasjas nr 3-3-1-33-16 (p 15). Sisuliselt järeldas maakohus viidatud määrusest üksnes seda, et sõiduauto läks 28. augustil 2015 hageja valdusest välja tema tahte vastaselt, aga selle asjaolu üle pooled ka ei vaidle. Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et müüja kuriteokaebuse põhjal pidanuks maakohus tuvastama nagu oleks hageja valdus olnud omavoliline. Kuriteokaebuse esitas müüja
17.juulil 2015, aga maakohtu tuvastatud asjaoludel andis müüja sõiduauto hagejale üle
23.juulil 2015. Hageja omandiõiguse tekkimise aspektist ei oma tähtsust, kas hageja või keegi teine oli enne 23. juulit 2015 rikkunud müüja valdust sõiduautole. Samuti ei saa nõustuda kostjaga nagu ei oleks hageja piisavalt põhjendanud vaidlusaluse sõiduauto väidetava omandamise asjaolusid. Kostja rõhutab küsimust, kas hageja tegelikult tasus (sh kas oli võimeline tasuma) sõiduauto eest, aga see ei oma AÕS § 92 lg 1 järgi tähtsust sõiduauto kui vallasasja omandi tekkimisel. Viidatud sätte kohaselt on omandi tekkimisel selles kirjeldatud juhul kaks eeldust: valduse üleandmine ja omandi ülemineku kohta kokkuleppe sõlmimine (vrd nt Riigikohtu 9. veebruari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p 32 teine lõik). Maakohus on need eeldused tõendeid hinnates tuvastanud.
13.Apellandi teine väide käsitleb ÄS § 168 lg 1 ja § 177 lg 1 tõlgendamist, kusjuures apellatsioonkaebuse p 31 järgi soovib kostja ÄS § 177 lg 1 tõlgendada selliselt, et selles loetletud tehingute tegemiseks on osanike otsus vajalik ja otsuse puudumisel on tehing tühine. Sellega seoses tuleb esmalt meenutada, et tehingu tühisuse alus peab tulenema piisava selgusega seadusest. Siinjuures on kaks põhimõttelist võimalust: kas tühisus tagajärjena on seaduses otsesõnu ette nähtud või tuleneb see TsÜS § 87 kaudu vastuolust seadusest tuleneva keeluga, mille mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus. Kostja ei väida ja maakohus ka ei tuvastanud, et hageja ja müüja vaheline tehing oleks tühine seaduses sellist tagajärge otsesõnu ette nägeva normi alusel, samuti ei tähelda sellist tühisuse alust 6 (8)
ringkonnakohus. ÄS § 181 lg 3 esimese lause kohaselt on osaühingu ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing tühine, kui tehinguga ei nõustunud osanikud või nõukogu. Sel viisil sõnastatud tehingu tühisuse alust ei saa tõlgendada laiendavalt, st sellega ei ole hõlmatud ühingu ja osaniku vaheline tehing. Eelneva põhjal on maakohus õigesti kontrollinud, kas ÄS § 168 lg 1 ja § 177 lg 1 sisaldavad keeldu, mille rikkumine toob kaasa tehingu tühisuse. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et TsÜS § 87 alusel piisab tühisuseks olukorrast, kus mõne normi eesmärki ei ole piisavalt järgitud. TsÜS § 87 tuleb kohaldamisele küll alati ka siis, kui keeld kokku leppida teistmoodi, kui seaduses on sätestatud, tuleneb sätte olemusest, ilma et keeldu ennast otseselt väljendatud oleks. See on aga küsimus vastava sätte iseloomust: kas tegemist on imperatiivse või dispositiivse normiga (vt Varul, P. Tühine tehing, Juridica 2011, lk 35–46, p-d 3.1 ja 3.2). Samuti ei saa normi laiendava tõlgendamise teel sellele lisada keeldu, mida norm tegelikult ei sisalda. ÄS § 168 lg 1 p 10 on selgelt sõnastatud normina, mis käsitleb tehinguid nõukogu või juhatuse liikmetega ning selles ei ole viiteid ühingu ja osaniku vahelisele tehingule. Selline piiritlus on ka loogiline, sest juhatuse liikmel ühingu esindajana on eelkõige võimalus teha ühingule kahjulikke tehinguid iseenda või teise juhatuse liikmega, samuti tuleb juhatuse liikmel teatavatel juhtudel järgida iga nõukogu liikme korraldusi. Samas ei näe ÄS ette, et mitme osanikuga ühingu puhul peaks juhatuse liige käituma vastavalt ühe osaniku juhistele. Seetõttu ei ole ÄS § 168 lg 1 p-ga 10 sarnane piirang vajalik ühingu ja osaniku vahelise tehingu jaoks. Kuigi osanikud võivad ÄS § 168 lg 2 järgi otsustada ka osanikuga tehingu tegemist, siis ei ole see imperatiivselt seaduses ette nähtud. Järelikult ei too sellise otsustuse puudumine kaasa osanikuga tehtud tehingu tühisust. Siinjuures ei ole asjakohane kostja viide Riigikohtu 29. septembri 2015 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-81-15, milles käsitleti tehingut juhatuse liikmega. Eelneva põhjal ei saa seaduses ette nähtud vastavaid piiranguid laiendada tehingule osanikuga.
14.Apellatsioonkaebuse kolmas väide on esmalt suunatud küsimustele, kas müüja ja hageja sõlmisid müügilepingu ning kas müüja andis vaidlusaluse sõiduauto omandi üle hagejale. Kostja leiab, et vastavad kokkulepped on maakohus valesti tuvastanud ja jätnud asjatult tuvastamata, et tegelikult sõlmis kehtiva müügilepingu ja sai ka kehtivalt omandi kostja. Kostja heidab maakohtule põhjendamatult ette suulise müügilepingu sõlmimise tuvastamist ja sellega seonduvat vastuolulisust vaidlustatud otsuses. Maakohus üksnes möönis otsuse p-s 22, et müüja ja hageja võisid sõlmida sõiduki müügilepingu ka suulises vormis, aga ei tuvastanud sellist asjaolu. Maakohus järeldas õigesti kohtu ette toodud asjaoludest ja esitatud tõenditest, et müüja ja hageja sõlmisid vaidlusaluse sõiduauto müügilepingu. Selleks ei ole alati vaja tuvastada lepingu sõlmimise vormi. Samuti ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel keskse tähtsusega küsimus, millised võlaõiguslikud lepingud olid ühelt poolt müüja ja teiselt poolt hageja või kostja vahel. Ka vallasasjade omandamisel tuleb eristada võlaõiguslikku müügilepingut (VÕS § 208 lg 1) ja asjaõiguslepingut (AÕS § 92 lg 1). Müügilepingus lepitakse kokku, millistel tingimustel omand üle tuleb anda ja millistele omadustele peab üleantav asi vastama, aga asjaõigusleping sisaldab kokkulepet konkreetse asja omandiõiguse üleandmise kohta (vt nt Riigikohtu 4. mai 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-3-6-05, p 9 teine lõik). Koosmõjus eespool p 12 viimases lõigus märgituga tähendab see, et AÕS § 92 lg 1 järgi tekkib omand sõiduautole kui vallasasjale valduse üleandmise ja asjaõiguslepingu sõlmimisega. Hageja ja müüja vahelistes suhetes olid need tingimused täidetud, st hageja sai 23. juulil 2015 sõiduauto omanikuks. Kostja ei saanud omandada sama sõiduautot müüjalt 13. augustil 2015, sest selleks ajaks oli müüja omandiõiguse minetanud. Kostja sõlmis müüjaga võlaõigusliku müügileping (I kd tl 79), aga vastavalt eelmises lõigus esitatud põhjendustele ei ole see veel piisav omandi tekkimiseks. Kui ka viidatud lepingu p-s 4 sisalduvat tingimust käsitleda asjaõigus7 (8)
kokkuleppena, siis ei oleks vastav käsutus kehtiv, sest müüjal puudus sõiduauto käsutamise õigus. Kuna müüja ei saanud anda üle kostjale sõiduauto valdust ja sõiduauto hilisemal äravedamisel ei olnud müüjal auto võtmeid, siis on maakohus õigesti järeldanud, et kostja ei saanud olla heauskne.
15.Hagi tagamise tühistamata jätmise osas tuleb jätta maakohtu otsus samuti muutmata, sest maakohus rahuldas hagi ja varem hagi tagamise korras rakendatud abinõu sobib otsuse täitmise tagamiseks TsMS § 445 lg 2 tähenduses.
16.TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Vastavalt TsMS § 173 lg 1 teisele lausele märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kogu senise menetluskulude jaotuse.
17.Menetluskulude kindlaksmääramiseks tuleb esmalt lahendada küsimus, kas ringkonnakohus peab menetlema hageja menetluskulude nimekirja, mis esitati hilinenult. Nimelt määras ringkonnakohus 4. novembri 2016 määrusega pooltele tähtajad mh kulunimekirjade esitamiseks. Nimekirjad tuli esitada hiljemalt 14 päeva enne kohtuistungit ja neile vastata hiljemalt 7 päeva enne istungit, aga istungiga seonduvate menetluskulude nimekirja võis esitada istungil. Hageja esitas kõigi apellatsioonimenetluse kulude nimekirja istungil. Ringkonnakohus leiab, et hilinenult esitatud nimekirja tuleb menetleda. Kuigi TsMS § 176 lg 1 esimene lause näeb ette, et enne kohtuistungit kantud menetluskulude nimekiri esitatakse kohtule kohtuistungil enne kohtuvaidlusi, võib menetlusosaline esitada kohtu määratud viimaseks menetluskulude esitamise tähtpäevaks korraga kõigi menetluses kantud menetluskulude nimekirja ning kohus peab sellega arvestama, olenemata sellest, kas kohus on määranud, et esitada tuleb kõigi või üksnes viimase istungiga seotud menetluskulude nimekiri (Riigikohtu 7. septembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-16, p 14 teine lõik). Lisaks sätestab TsMS § 331 lg 1 mh, et kui menetlusosaline esitab avalduse või taotluse pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Käesoleval juhul ei põhjusta menetluskulude nimekirja menetlemine asjas viivitust, sest kostjal oli võimalik pärast kohtuistungit hageja taotlusele vastata. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes TsMS § 177 lg 1 p-st 1 määrab ringkonnakohus hagejale täiendavalt hüvitatava menetluskulu kindlaks rahaliselt. Hageja taotleb 924 euro hüvitamist 7 t õigusteenuse eest kuni kohtuistungini ja istungi aja eest hüvitist sama tasumääraga 110 eurot/t, millele lisandub käibemaks. Hageja esindaja menetlustoimingutest peab ringkonnakohus põhjendatuks ja vajalikuks apellatsioonkaebusega tutvumise ja sellele vastuse koostamise ajakulu 2 t ulatuses ning kohtuistungil osalemise ajakulu 15 min (istungi kestus) ulatuses. Esindaja tasumäär 110 eurot/t, millele lisandub käibemaks, on kohane. Hageja kinnitas, et ta saa õigusabiteenuselt tasumisele kuuluvat käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata. Seega peab kostja hagejale hüvitama apellatsioonimenetluse kuludest kokku 297 eurot ( = 2,25 × 110 + 20%), millest 264 eurot ( = 2 × 110 + 20%) on istungile eelnevate toimingute eest ja 33 eurot ( = 0,25 × 110 + 20%) istungi aja eest. Rahuldamata jääb hageja taotlus 660 euro ( = 924 – 264) saamiseks. Hageja palus määrata kindlaks menetluskulude hüvitamise kord selliselt, et istungile eelnevad kulud tasutakse ühele isikule ja istungikulud teisele. Kostja leidis, et kulud saab välja mõista üksnes menetlusosalise kasuks. TsMS § 445 lg 1 alusel rahuldab ringkonnakohus hageja taotlused kulude tasumise korra kindlaksmääramiseks. Selle tulemusel ei muutu isik, kelle kasuks kulud on välja mõistetud. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ele Liiv 8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.