Xi kaebus Tartu Vangla 8. mai 2025. a käskkirja nr 2-25/13/153 ja 10. juuni 2025. a vaideotsuse nr 1-8/2-25/97-2 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla, esindaja Kalle Meho Kaasatud haldusorgan – Justiits- ja Digiministeerium, esindaja Laura Glaase
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi kaebus rahuldamata.
2.Jätta Xi taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks rahuldamata.
3.Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 20 eurot Eesti Vabariigi kanda. Muud võimalikud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29. detsembril 2025. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tartu Vangla tunnistas 8. mai 2025. a käskkirjaga nr 2-25/1-3/153 kinnipeetav Xi süüdi Tartu Vangla direktori 11. veebruari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud „Tartu Vangla kodukord“ (Tartu Vangla kodukord) punkti 8.5.2 rikkumises, määrates talle distsiplinaarkaristuseks isikliku televiisori kasutamise keelamise 10 päevaks. Vangla otsustas karistuse täitmisele pööramise edasi lükata katseajaga kolm kuud tingimusel, et isik ei pane katseajal toime uut distsipliinirikkumist. Käskkirja kohaselt seisnes Xi rikkumine selles, et ta võttis 8. aprillil 2025 vastu kaaskinnipeetava poolt talle antud topsi, mis oli täis suhkruasendajat (digitaalse kohtutoimiku leheküljed (dtl) 19-21).
2.X esitas 8. ja 9. mail 2025 vaide Tartu Vangla 8. mai 2025. a käskkirja nr 2-25/1-3/153 kehtetuks tunnistamiseks (dtl 22-35), mille Tartu Vangla jättis 10. juuni 2025. a vaideotsusega nr 1-8/2-25/97-2 rahuldamata (dtl 36-38). Vaideotsuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 1) Kinnipeetava subjektiivne hinnang vangistusseaduse (VangS) § 65 lg 5 mõjude kohta tema vangistusele, ei mõjuta kuidagi 8. mai 2025. a käskkirja nr 2-25/1-3/153 õiguspärasust ega kuulu arvesse võtmisele karistuste kaalumisel. 2) Vangla on 8. mai 2025. a käskkirjas nr 2-25/1-3/153 nõuetekohaselt põhjendanud distsiplinaarkorras karistamise vajadust ning kaalunud kinnipeetavale määratud karistuse liiki ning määra. X on enda käitumises olnud järjepidev ning teda oli kõigest paar kuud varem juba karistatud noomitusega samalaadse rikkumise toimepanemise eest, millele vaatamata isik vajalikke järeldusi ei teinud. Ka tuleb arvesse võtta, et isik pani rikkumise toime tingituna asjaolust, et varasemalt samal päeval võeti tema kambrist juba ära talle mitte kuulunud samalaadsed esemed, mida ta üritas koheselt uuesti samal viisil läbi uue rikkumise toimepanemise asendada. Isikule määratud karistus on lubatud ja kergemapoolsem. Isiku subjektiivne arvamus, et mingi kehtiv piirang on amortiseerunud, ei anna isikule õigust selle rikkumiseks ega muuda vangla tegevust selle rikkumise eest karistamisel õigusvastaseks. 3) Praktikas tuleb üldjuhul kõne alla VangS § 63 lg 1 alusel distsiplinaarkaristuse mitte määramine ning selle asemel preventiivse vestluse läbi viimine pigem siis, kui tegemist ei ole isiku poolse süstemaatilise käitumisega, isik mõistab enda rikkumist ning vanglal on alust arvata, et suudab vestluse mõjul korrigeerida enda edaspidist käitumist vanglas. X seevastu väljendab selgelt, et ei näe probleemi enda tegevuses rikkumiste toimepanemisel. 4) Vanglateenistuse ametnike poolt erinevate sündmuste kohta ettekande koostamine ei võrdu tema süüdistamisega distsiplinaarrikkumise toimepanemises. Distsiplinaarmenetluse käigus tuleb lugeda VangS § 64 lg 2 mõistes isiku süüdistamiseks hetke, kui talle tutvustatakse distsiplinaarmenetluse algatamise teatist, antakse võimalus tutvuda enda õiguste ja kohustustega distsiplinaarmenetluse käigus ning tutvuda distsiplinaarmenetluse algatamise ajendiks oleva rikkumise asjaoludega. Vastav toiming teostati 16. aprillil 2025.
3.X esitas 10. juunil 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 8. mai 2025. a käskkirja nr 2-25/1-3/153 ja 10. juuni 2025. a otsuse nr 1-8/2-25/97-2 tühistamiseks. Seejuures taotles kaebaja VangS § 63, § 64 ja § 65 põhiseadusvastaseks tunnistamist. Koos kaebusega esitas kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja taotluse riigi õigusabi saamiseks (dtl 1-15).
4.Tartu Halduskohus vabastas 13. juuni 2025. a määrusega kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest, võttis kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Tartu
2
3-25-1892 Vangla ja kohustas vastustajat kaebusele vastama. Seejuures jättis kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata (dtl 40-42).
5.Tartu Vangla esitas 18. juulil 2025 vastuse kaebusele (dtl 54-57).
6.Tartu Halduskohus kaasas 1. augusti 2025. a määrusega menetlusse arvamuse andmiseks Justiits- ja Digiministeeriumi (dtl 59-61), kes esitas arvamuse 2. septembril 2025 (dtl 138141).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja vaidlustab Tartu Vangla 8. mai 2025. a käskkirja nr 2-25/1-3/153 ja 10. juuni 2025. a vaideotsust nr 1-8/2-25/97-2, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt: 1) Karistuse määramisel on kasutatud amortiseerunud VangS sätteid ja lähtutud on meelevaldsetest kaalutlustest. VangS § 63, § 64 ja § 65 tuleb tunnistada põhiseadusvastaseks, kuna meelevaldne karistamine on põhiseadusega keelatud. 2) Kaebaja ei rikkunud vangla kodukorda sel määral, et see annaks aluse distsiplinaarkaristuse määramiseks. Vastutaja oleks saanud olukorra lahendada inimlikult vestlusega. Distsiplinaarmenetluse algatamine ja karistuse määramine peaks olema võimalik ainult väga erandlikel juhtudel. Lisaks on kaebajale juba määratud teleri keeld kokku 50 päeva, mistõttu ei täida määratud distsiplinaarkaristus oma eesmärki. 3) Vangla ei teavitanud koheselt kaebajat distsiplinaarrikkumisest ning kaebajale ei antud õigust koheselt selgituste andmiseks. Kaebaja sai distsiplinaarrikkumisest teada alles hiljem distsiplinaarmenetluse käigus ja selgitusi vahetult rikkumise järgselt ta esitada ei saanud, kuna kaebaja isegi ei teadnud, et ta rikkumise toime on pannud. 4) Määratud distsiplinaarkaristusel on kaebajale oluline negatiivne mõju, kuivõrd karistuse kehtivusajal ei vabastata isikut üsna reaalselt ennetähtaegselt, isikut ei lasta avavanglasse, isik ei pääse trennidesse ja huvialaringidesse ning ei saa osaleda perepäeval, üritustel jne. Seega juhul, kui isik on ära kandnud talle määratud distsiplinaarkaristuse, kaasneb lisaks veel 12 kuud karistuse kehtimisel erinevad piirangud ja keelde. Vaidlusaluse käskkirja alusel määratud karistuse täpne negatiivne mõju tuleb kohtumenetluses välja selgitada. 5) Kaebajat on diskrimineeritud tema isiku tõttu ning toimub kinnipeetavate ebavõrdne kohtlemine. Kaebajale on teada kinnipeetav, kelle kohta koostatud ettekannetes kirjeldatud rikkumised on tõsisemad kui kaebaja tänased rikkumised kokku, kuid kaaskinnipeetava suhtes ei ole distsiplinaarmenetlust alustatud.
8.Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustes kaebusele märkis vastustaja järgmist. 1) 8. aprillil 2025 koostatud ettekandest nr 2-25-1134 nähtub, et 8. aprillil 2025 kella 19.55 paiku liikus valvur koos kaebajaga läbi S8 eluosakonna tema kambri juurde. Samal ajal tuli vastu kaaskinnipeetav, kes hakkas kaebajaga kätlema. Valvur nägi, et kaaskinnipeetav andis kaebajale midagi. Valvur andis korralduse kaebajale see asi tema kätte anda. Algselt kaebaja ütles, et tal pole midagi, aga hiljem kukkus tal eluosakonnas purk maha ja siis andis ta selle asja üle, milleks oli topsitäis suhkruasendajat. Eelmainitut kinnitab ka videosalvestis.
3
3-25-1892 2) Kuna kaebaja ei olnud nimetatud eset vangla kaupluse vahendusel omandanud, siis ei saanud olla tegemist talle kuulunud esemega ning tegemist on kas teistelt kinnipeetavatelt omandatud, laenatud või ajutiseks kasutamiseks võetud teistele isiklikuks tarbimiseks lubatud või peremehetute asjaga. Ka kaebusest nähtuvalt on kaebaja omaks võtnud asjaolu, et ta omandas vastava eseme kaaskinnipeetavalt. 3) Justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 57 lg 1 järgi on kinnipeetaval õigus hoida enda juures või kinnipeetavate isiklike asjade laos vanglasse saabumisel kaasa võetud asju ja vanglateenistuse vahendusel soetatud isiklikke asju. Igasugune muu viis esemeid enda valdusesse saada on keelatud. Esemete edasiandmise ja vahendamisega teistele kinnipeetavatele muutub raskendatuks kontrolli teostamine esemete üle, sest vanglale ei oleks teada nende asukoht, samuti võivad edasiantavasse või vahendatavasse esemesse olla peidetud keelatud esemeid, mis võib tuua kaasa julgeolekuohu. Tartu Vangla peab omama kontrolli ja ülevaadet kinnipeetavate valduses olevate esemete üle ning vangla üldist julgeolekut saab pidada üheks olulisemaks eesmärgiks. 4) Käskkirjas on märgitud õigesti, et on märgiline, et kaebaja otsis 8. aprillil 2025 koheselt pärast talle mitte kuulunud suhkruasendajate äravõtmist juba samal päeval uusi keelatud viise nende asendamiseks. Käesolev ning mitmed menetluses olevad samalaadsed ettekanded näitavad selgelt, et kinnipeetava soov keelatud viisil endale erinevate igapäeva eluliste vahendite hankimiseks, on ajas endiselt püsiv ning talle varasemalt määratud distsiplinaarkaristused samade rikkumiste kohta, ei ole omanud temale mingit mõju. 5) Ettekande koostamine ei tähenda veel distsiplinaarmenetluse alustamist ning VangS § 64 lg 2 ei pea silmas ettekande koostamise fakti kui konkreetse sündmuse asjaolude kirjalikku talletamist. VangS § 64 lg-s 2 sätestatu rakendumisest on võimalik rääkida peale seda, kui vangla on otsustanud alustada ettekandes toodu pinnalt distsiplinaarmenetlust. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 35 p 2 kohaselt algab haldusorgani initsiatiivil algatatud haldusmenetlus menetlusosalise teavitamisega menetlusest. Kaebajat teavitati 16. aprillil 2025 distsiplinaarmenetluse alustamisest ning koos sellise teavitamisega anti temale võimalus anda omapoolseid selgitusi. 6) Käskkirjas toodud kaalutlusi ja põhjendusi kinnipeetavale karistuse määramise vajalikkuse ja põhjendatuse osas saab lugeda piisavaks. Seejuures on kinnipeetavale määratud karistuse liigi ning määra valik kaalutletud. Kaebajale on vaideotsuses täiendavalt põhjendatud temale karistuse määramise otstarbekust ning selgitatud, miks saab käskkirja nr 2-25/1-3/153 lugeda õiguspäraseks.
9.Justiits- ja Digiministeerium esitas 2. septembril 2025 arvamuse, milles tõi esile järgmist. 1) Näib, et kaebaja ei ole rahul sellega, et kinnipeetavad ei või omavahel asju vahetada ja leiab, et sellise keelu rikkumise eest ei peaks määrama distsiplinaarkaristust. Sellise hinnanguga nõustuda ei saa. Vangla kohustus on korrarikkumistele reageerida kohasel viisil, st vajadusel alustada distsiplinaarmenetlus ja määrata rikkumise eest karistus. 2) Vangla peab jälgima, et kinnipeetavate vahel ei tekiks võlasuhteid (millele võib sageli viidata just omavahel asjade vahetamine) ja jälgima, et inimene ei pane vanglas toime uusi korrarikkumisi. Olmeküsimuste reguleerimine vangla kodukorras aitab tagada võrdset kohtlemist, samuti aitab see muu hulgas ennetada võlasuhete tekkimist. Just sel põhjusel on ka oluline, et kinnipeetavad ei vahetaks omavahel asju ega kasutaks neid maksevahendina või vahetuskaubana. Vangla kontekstis ei ole asjakohane väita, justkui osa esemete vahetamisi oleks lubatav ja osa mitte. 4
3-25-1892 3) Kodukorra järgimise kaudu on inimesel võimalik näidata, et suudab ühiskonnas kehtestatud reeglite järgi käituda ilma neid rikkumata. Juhul kui inimene ei suuda vanglas kehtestatud reeglitest kinni pidada, ei teki ka veendumust, et inimene suudab vabaduses õiguskuulekat elu elada. 4) Kui distsiplinaarkaristus ei ole varem toiminud, ei saa sellest järeldada, et rangemat karistust ei tohiks üldse määrata. Lisaks ei ole tegu rangeima karistusega, vaid noomitusele kui kõige kergema karistusele järgneva raskusastmega karistusega. Seega ei saa väita, et vangla oleks valinud rangeima meetme, otse vastupidi. 5) VangS § 64 lg 41 järgi võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates. Vangla sai rikkumisest teada 8. aprillil 2025, teavitas kinnipeetavat menetluse läbiviimisest 16. aprillil 2025 ja tegi otsuse distsiplinaarkaristuse määramise kohta 8. mail 2025. Seega on menetlus läbi viidud seaduses sätestatud tähtaja jooksul. 6) Arvestades rikkumise laadile lisaks seda, et vangla määras raskusastmelt leebe karistuse, andes samas inimesele võimaluse oma käitumist juhtides selle reaalsetest mõjudest hoiduda (katseaeg), on vangla arvestanud distsiplinaarkaristuse määramisel vangistuse täideviimise eesmärke. Kaebaja poolt kohtule esitatud põhjendustest ei nähtu asjaolusid, mis oleksid võinud kuidagi mõjutada karistuse määramist. Samuti ei nähtu, et karistuse määramine oleks kuidagi vastuolus kaebaja individuaalsete karistuse täideviimise eesmärkidega.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
10.Kaebaja on vaidlustanud tühistamisnõudega Tartu Vangla 8. mai 2025. a käskkirja, millega talle määrati Tartu Vangla kodukorra p 8.5.2 nõuete rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks isikliku televiisori kasutamise keelamine 10 päeva.
11.Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu hinnangul on vastustaja 8. mai 2025. a käskkiri, millega kaebajale määrati distsiplinaarkaristus, õiguspärane.
12.VangS § 63 lg 1 kohaselt võib VangS-i, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel juhindutakse VangS §-s 64 sätestatud korrast. Distsiplinaarkaristuse määramiseks on esmalt vaja tuvastada, kas kinnipeetav on toime pannud distsiplinaarsüüteo, kas on täidetud vastav teokoosseis. Seega tuli kaebaja karistamiseks teha kindlaks õigusakt ja säte, mida kaebaja tegevus rikkus, milles see tegevus seisnes ning kaebaja süü.
13.Tartu Vangla algatas kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse ajendatuna valvuri 8. aprilli 2025. a ettekandest nr 2-25-1134. Distsiplinaarmenetlus viidi läbi, kuna vangla kahtlustas kaebajat Tartu Vangla kodukorra p 8.5.2 rikkumises. Viidatud kodukorra p 8.5.2 sätestab, et kinnipeetaval on keelatud võõrandada, saata või teiste kasutusse anda oma isiklikuks tarbimiseks olevaid asju, samuti teistelt omandada, laenata või võtta ajutiseks kasutamiseks teistele isiklikuks tarbimiseks lubatud või peremehetuid asju (v.a kambrikaaslase loal vaadata kambris tema televiisorit või kasutada tema veekeetjat või keeduspiraali).
14.Tartu Vangla teise üksuse valvur Anvar Silla 8. aprilli 2025. a ettekandest nr 2-25-1134 (dtl 48) nähtuvalt liikus valvur koos kaebajaga läbi S-8 sektori tema kambri juurde. Samas 5
3-25-1892 ajal tuli vastu teine kinnipeetav, kes hakkas kaebajaga kätlema. Valvur nägi, et teine kinnipeetav andis kaebajale midagi. Valvur andis kaebajale korralduse see asi valvuri kätte anda. Algselt ütles kinnipeetav, et tal pole midagi, aga hiljem kukkus tal sektoris purk maha ja siis andis kaebaja selle, milleks oli topsitäis suhkruasendajat, valvurile. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja vaidlustanud tuvastatud faktilisi asjaolusid, sh seda, et kaebaja võttis enda kätte teise kinnipeetava eseme, varjas seda ning andis hiljem ametnikule üle.
15.Kaebaja heidab vastustajale ette, et vastustaja ei ole täitnud VangS § 64 lg-test 2 ja 4 tulenevat kohustust teavitada kaebajat koheselt distsiplinaarrikkumisest, milles teda süüdistatakse. Samuti ei antud kaebajale võimalust selgituste esitamiseks. Vastustaja on seisukohal, et VangS § 64 lg-s 2 sätestatu rakendumisest on võimalik rääkida alles peale seda, kui vangla on otsustanud alustada ettekandes toodu pinnalt distsiplinaarmenetlust.
16.VangS § 64 lg 2 sätestab, et kinnipeetavat informeeritakse kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse. Kinnipeetaval on õigus anda selgitusi. Nii Tartu Vangla 8. mai 2025. a distsiplinaarmenetluse protokollist nr 2-25/1-5/147 (dtl 50) kui Tartu Vangla 8. mai 2025. a käskkirjast nr 2-25/1-3/153 (dtl 19) nähtub, et kaebaja suhtes algatati distsiplinaarmenetlus ajendatult valvur A. Silla 8. aprilli 2025. a ettekandest. Samas ei ole kummaski dokumendis (ega ka Tartu Vangla 10. juuni 2025. a vaideotsuses nr 1-8/2-25/97-2) sõnaselgelt fikseeritud, mis kuupäeval distsiplinaarmenetlus algatati – kirjas on vaid distsiplinaarmenetluse algatamise ajend ja kuupäev, millal kaebajat distsiplinaarmenetluse läbiviimisest teavitati. Vangla seisukohtadest järeldub, et distsiplinaarmenetluse algatamise kuupäevaks ei olnud 8. aprill 2025, kui ettekanne nr 2-25-1134 koostati.
17.Kohus palus vastustajal täiendavalt selgitada, kas praegusel juhul algas distsiplinaarmenetlus 8. aprillil 2025 ettekande nr 2-25-1134 koostamisega, 16. aprillil 2024, mil kaebajat teavitati distsiplinaarmenetluse alustamisest, või mõnel muul hetkel. Vastustaja selgitas (dtl 133), et distsiplinaarmenetluse alustamise hetkeks tuleb lugeda ajahetke, kui kaebajat teavitati tema suhtes distsiplinaarmenetluse algatamisest Tartu Vangla kodukorra punkti 8.5.2. rikkumise kahtluse tunnustel – see on 16. aprillil 2025. a. Distsipliinirikkumisest on kaebajat vastavalt VangS § 64 lg-le 2 informeeritud vastava teatisega, millele kaebaja oli keeldunud allkirja andmast (dtl 126).
18.Kohus nõustub vastustajaga, et ettekande koostamine ei tähenda veel distsiplinaarmenetluse alustamist ning VangS § 64 lg 2 ei pea silmas ettekande koostamise fakti kui konkreetse sündmuse asjaolude kirjalikku talletamist. VangS § 64 lg-s 2 sätestatu rakendumisest on võimalik rääkida peale seda, kui vangla on otsustanud alustada ettekandes toodu pinnalt distsiplinaarmenetlust. Kaebajat teavitati 16. aprillil 2025. a distsiplinaarmenetluse alustamisest ning koos sellise teavitamisega anti talle võimalus anda omapoolseid selgitusi. Seega on vastustaja täitnud VangS § 64 lg-st 2 tuleneva kohustuse.
19.Vastavalt VangS § 64 lg-le 4 määrab distsiplinaarkaristuse vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. Distsiplinaarkaristuse määramine vormistatakse käskkirjana ja seda tuleb põhjendada. Seega teeb vanglateenistuse pädev ametnik otsustuse kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramise kohta käskkirja andmisega. Distsiplinaarkaristuse määramise ajaks on käskkirja andmise aeg. Karistuse määramisel arvesse võetavate asjaolude kogum tuleb vastavalt samuti kindlaks teha käskkirja andmise aja seisuga.
20.Kaebaja on seisukohal, et ta ei rikkunud vangla kodukorda sel määral, et see annaks aluse distsiplinaarkaristuse määramiseks. Kohus kaebajaga ei nõustu. Käskkirja kohaselt teostati 8. mail 2025 videosalvestise kontroll, mille käigus kontrolliti kaamera S8 Tagakoridor salvestist 6
3-25-1892 ning millelt nähtus, et 8. aprillil2025 kell 19:52:30 said eluosakonna koridoris kokku kaks kinnipeetavat, mille käigus anti Xile üle valge tops. Topsi peitis ta edasi enda vasaku käe ja dokumendihunniku vahele, mida ta hoidis vasaku käega vastu enda keha surudes. Kell 19:52:41 lagunes see tal käes laiali ning sisu valgus suuresti eluosakonna koridori põrandale. Edasi X seda varjata enam ei üritanud. Kuna kinnipeetav X ei olnud nimetatud eset vangla kaupluse vahendusel omandanud, siis ei saanud olla tegemist talle kuulunud esemetega ning tegemist on kas teistelt kinnipeetavatelt omandatud, laenatud või ajutiseks kasutamiseks võetud teistele isiklikuks tarbimiseks lubatud või peremehetute asjadega. Sellega rikkus kaebaja Tartu Vangla kodukorra p-s 8.5.2 sätestatut.
21.Kinnipeetava distsiplinaarkorras karistamine on kaalutlusotsustus. Kaalutlusõiguse alusel tehtud otsuse kohtulik kontroll on piiratud. Tulenevalt HKMS § 158 lg-st 3 saab kohus kontrollida üksnes seda, kas vastava haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning kas haldusakti andmisel järgiti diskretsiooni piire, eesmärke ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on sätestatud HMS §-s 54: haldusakti peab olema andnud pädev haldusorgan andmise hetkel kehtinud õiguse alusel, haldusakt peab olema selle andmise ajal kehtinud õigusega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastama vorminõuetele. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida ka kaalutlused, millest haldusorgan haldusakti andmisel lähtus (HMS § 56 lg 3). Kohtul puudub õigus hinnata kaalutlusõiguse alusel antud otsustuse sisulist otstarbekust. Kohus saab hinnata seda, kas distsiplinaarkaristuse ajendiks olnud tegu on kaebajale etteheidetav, s.o kas vaidlustatud käskkirjas on süü tuvastatud, kas menetluses on järgitud haldusmenetluse põhimõtteid, mille järgimata jätmisel tuleks haldusakt tühistada, ning kas määratud kartserikaristus on proportsionaalne toime pandud rikkumisega.
22.Vanglal on distsipliinirikkumise korral nii otsustuskaalutlus kui ka valikukaalutlus. Kohtu hinnangul on asjakohased vastustaja kaalutlused, et esemete omandamise, laenamise või ajutiselt kasutamiseks võtmise keelamine vähendab võimalust, et kellegi omand saaks kannatada teiste kinni peetavate isikute omavoli all. Samuti on eesmärk ära hoida kinnipeetavate vahelise võlasuhete tekkimist, mis võivad päädida konfliktiga või võlausaldaja poole mõjutamisega võlgade tasumiseks erineval viisil vangla korda rikkuda või muul viisil teeneid osutada. Nõustuda saab ka sellega, et kui see on vanglas laialdaselt levinud probleem, siis ei saa seda tähelepanuta jätta. Isegi kui tegemist on kaebaja hinnangul ohutu eseme kasutamisega ja pseudorikkumisega.
23.Kohus nõustub ka kaasatud haldusorgani seisukohaga, et vangla peab jälgima, et kinnipeetavate vahel ei tekiks võlasuhteid (millele võib sageli viidata just omavahel asjade vahetamine) ja jälgima, et inimene ei pane vanglas toime uusi korrarikkumisi. Olmeküsimuste reguleerimine vangla kodukorras aitab tagada võrdset kohtlemist, samuti aitab see ennetada võlasuhete tekkimist. Just sel põhjusel on oluline, et kinnipeetavad ei vahetaks omavahel asju ega kasutaks neid maksevahendina või vahetuskaubana. Kohtu hinnangul on kaasatud haldusorgan õigustatult märkinud, et vanglas omandavad igapäevaseks kasutamiseks mõeldud tarbekaubad palju suurema väärtuse, kui neil oleks tavaühiskonnas ja seetõttu ei saa teisele kinnipeetavale eseme üleandmist pidada tavapäraseks. Vangla tagab inimesele eluks vajaliku ja väljastpoolt vanglat on võimalik saata pakke (nii kinnipeetaval kui vahistatul on õigus saada pakke, milles on vanglas lubatud esemed) või osta kaupu vangla poest.
24.Kui vangla otsustab kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määrata, on vanglal võimalik valida mitme erineva VangS § 63 lg-s 1 sätestatud karistusliigi vahel. Kaebajale on VangS § 63 lg 1 p 11 alusel distsiplinaarkaristusena määratud isikliku televiisori kasutamise keelamine 10 päevaks. Viidatud sätte kohaselt võib isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise keelata kuni 45 päevaks. 7
3-25-1892
25.Vaidlustatud käskkirjas on piisaval määral põhjendatud, miks on vangla pidanud vajalikuks kaebajat distsiplinaarkorras karistada. Asja materjalidest nähtuvalt oli 8. aprilli 2025. a seisuga kaebajal 12 kehtivat distsiplinaarkaristust, kusjuures vangla kodukorra p 8.5.2 rikkumise eest oli viimati kaebajat karistatud noomitusega (20. veebruari 2025. a käskkiri nr 2-25/1-3/60) (dtl 71-117). Seega ei olnud leebem karistus oma eesmärki täitnud ja oli põhjendatud valida mõjutamiseks ranguselt järgmine meede. Kui distsiplinaarkaristus ei ole varem toiminud, ei saa sellest teha ka järeldada, et rangemat karistust ei tohiks üldse määrata. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja kaebajale karistamise otsustamisel ja karistuse määramisel kaalutlusreegleid rikkunud ega kaalutlusõiguse teostamise tulemusel kaebajat ebaproportsionaalse rangusega karistanud. Pealegi ei ole tegemist ülirange karistusega, kuigi kaebaja nii leiab.
26.Vaidlustatud käskkirja resolutsioonis on ka otsustatud, et karistuse täitmisele pööramine lükata edasi katseajaga 3 kuud tingimusel, et isik ei pane katseajal toime uut distsipliinirikkumist. Seega oli kaebajal võimalik oma käitumist korrigeerides saavutada olukord, kus karistust täitmisele ei pööratagi. VangS § 65 lg 2 järgi võib vanglateenistuse ametnik distsiplinaarkaristuse või selle osa täitmisele pööramise edasi lükata tingimusel, et kinnipeetav ei pane katseajal toime uut distsipliinirikkumist. Katseaeg määratakse ühest kuni kuue kuuni. Praegu on vangla määranud kaebajale noomitusest rangema karistuse, kuid selle täitmisele pööramine lükati edasi kolmekuulise katseajaga. Kui katseaja jooksul uut rikkumist toime ei panda, ei pööratagi karistust täitmisele, st reaalne mõju kinnipeetavale puudub. Seega anti kaebajale võimalus oma käitumist juhtida nii, et ta ei pane selle aja jooksul täide uut rikkumist.
27.Vastustaja on karistuse määramisel arvestanud ka sellega, et kaebaja otsus koheselt pärast talle mitte kuulunud suhkruasendajate ära võtmist juba samal päeval uusi keelatud viise nende asendamiseks. Mitmed menetluses olevad samalaadsed ettekanded näitavad selgelt, et kinnipeetava soov keelatud viisil endale erinevate igapäevaeluliste vahendite hankimiseks on ajas endiselt püsiv ja talle määratud noomitus ei omanud mingitki mõju. Pidades silmas kinnipeetava poolset ükskõikset suhtumist enda poolt rikkumiste järjepidevalt toimepanemisse ning tema varasemat karistatust, on põhjendatud kaebajale varasemast raskema karistuse määramine.
28.Kohus leiab, et vangla ei ole vaidlusaluse käskkirja väljaandmisel rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Et vanglal on ulatuslik kaalumisruum tegude raskuse hindamisel, karistuse määramisel ja valikul, st distsiplinaarkaristuse määramine on individuaalne otsus ning sõltub nii distsipliinirikkumise asjaoludest kui ka rikkuja isikust, siis isegi kui vangla on mõne kinnipeetava puhul otsustanud jätta ta distsiplinaarkorras karistamata, ei tähenda, et kaebaja karistamine oleks õigusvastane.
29.Kaebaja leiab ka, et tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ning tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks VangS §-d 63, 64 ja 65, kuna sätted on vananenud. Kaebaja arvates tuleb kiiremas korras muuta amortiseerunud distsiplinaarmenetluse- ja karistamise korraldust, et isikutel oleks võimalik päriselt ka ennetähtaegselt vabaneda. Nimetatud taotluse rahuldamiseks ei ole alust, kuna regulatsioon ei ole põhiseadusega vastuolus. Samuti märgib kohus, et VangS sätteid kinnipeetava distsiplinaarse mõjutamise kohta on alles hiljaaegu muudetud. Nii jõustusid VangS § 63 lg 1 p 4 ja lg 2, § 64 lg 5 ning § 65 lg 1 muudatused 1. aprillil 2024.
30.Kinnipeetaval on kohustus järgida vanglas kehtestatud korda ning vanglal peab olema võimalus korrarikkumistele reageerida distsiplinaarse mõjutamise teel. Kui kinnipeetav leiab, 8
3-25-1892 et teda on distsiplinaarkorras õigusvastaselt karistatud, on tal võimalik esitada vanglale karistuse määramise käskkirja peale vaie ja vajadusel kaebus kohtule nagu kaebaja ongi seda praegusel juhul teinud. Ilmselgelt ebamõistlik oleks seaduses täpselt sätestada, millised teod toovad kaasa distsiplinaarkaristuse.
31.Kaebaja leiab, et VangS § 65 lg-s 5 sätestatud negatiivse mõju aeg on ülemäärane. VangS § 65 lg 5 sätestab, et distsiplinaarkaristus kustub ühe aasta jooksul distsiplinaarkaristuse määramisest arvates. VangS § 65 lg-st 5 tulenevalt võib distsiplinaarkaristuse mõistmisel või kinnipeetava iseloomustamisel arvestada kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Kohus möönab, et distsiplinaarkaristuse õiguslikust regulatsioonist ei tulene, et karistuse kustumine tooks kaasa isiku suhtes igasuguse õigusliku mõju lõppemise. Sellele vaatamata pole põhjendatud seisukoht, et distsiplinaarkaristuse negatiivne mõju tuleks seaduses sätestada.
32.VangS § 65 lg 5 puhul ei ole praeguse asja lahendamisel tegemist asjassepuutuva sättega, sest see ei mõjuta vaidlusaluse käskkirja õiguspärasusele antavat hinnangut. Kaebaja saaks taotleda VangS § 65 lg 5 põhiseaduspärasuse kontrolli näiteks olukorras, kus distsiplinaarkaristuse kehtivuse ajal (s.o ühe aasta jooksul karistuse määramisest) leiaks aset mingi sündmus, mis oleks põhjuslikus seoses varasemalt määratud distsiplinaarkaristuse kehtivusega (nt kaebajale kehtiva distsiplinaarkaristuse tõttu mingi soodustuse mitteandmine). Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Asjaolul, kas ja kui kaua kaebajale määratud distsiplinaarkaristus kehtib, ei ole selle distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasuse üle otsustamisel tähtsust.
33.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Tartu Vangla 8. mai 2025. a käskkiri nr 2-25/1-3/153 on õiguspärane ja selle tühistamiseks ei ole alust. Käskkiri sisaldab nii viiteid õiguslikele alustele kui ka selle andmise faktilistele asjaoludele ning asjakohaseid kaalutlusi karistamise vajalikkuse ja karistuse valiku kohta. Seetõttu pole põhjust tühistada ka 10. juuni 2025. a vaideotsust nr 1-8/2-25/97-2. Kaebus jääb rahuldamata.
34.HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on 13. juuni 2025. a määrusega olnud vabastatud riigilõivu (20 eurot) tasumisest kaebuse esitamisel. Selles osas jääb menetluskulu riigi kanda (HKMS § 118 lg 3). Muude menetluskulude kandmist asjas ei nähtu. Seega puuduvad asjas kulud, mille jagamist kohtul tuleks otsustada. Menetlusosaliste muud võimalikud menetluskulud jäävad ülejäänud osas nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
35.Kaebaja on taotlenud otsuse avaldamist Riigi Teatajas tema nimega (dtl 13), seetõttu ei asenda kohus avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
9
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.