Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar 31. märts 2026, Tartu 3-25-1892
Haldusasi
X.X.-i kaebus Tartu Vangla 8. mai 2025. a käskkirja nr 2-25/1-3/153 ja 10. juuni 2025. a vaideotsuse nr 1-8/225/97-2 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 27. novembri 2025. a otsus X.X.-i apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X.X. Vastustaja Tartu Vangla Kaasatud haldusorgan Justiits- ja Digiministeerium
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27. novembri 2025. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja menetlusabi kulud Eesti Vabariigi kanda.
3.Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. aprill 2026.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla tunnistas 8. mai 2025. a käskkirjaga nr 2-25/1-3/153 kaebaja süüdi Tartu Vangla kodukorra punkti 8.5.2 rikkumises ning määras kaebajale distsiplinaarkaristuseks televiisori kasutamise keelamise 10 päevaks katseajaga kolm kuud.. Käskkirjas heidetakse kaebajale ette, et ta 8. aprillil 2025 võttis vastu kaaskinnipeetava poolt talle antud topsi, mis oli täis suhkruasendajat.
2.Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 8. mai 2025. a käskkirja nr 2-25/1-3/153 ja 10. juuni 2025. a vaideotsuse nr 1-8/2-25/97-2 tühistamiseks.
Kaebuse kohaselt tuleb vangistusseaduse (VangS) VangS §-d 63-65 põhiseadusvastaseks, kuna meelevaldne karistamine on põhiseadusega keelatud.
tunnistada
Kaebaja ei rikkunud vangla kodukorda sel määral, et see annaks aluse distsiplinaarkaristuse määramiseks. Vangla ei teavitanud koheselt kaebajat distsiplinaarrikkumisest ning kaebajale ei antud õigust koheselt selgituste andmiseks. Määratud distsiplinaarkaristusel on kaebajale oluline negatiivne mõju, kuivõrd karistuse kehtivusajal ei vabastata teda tõenäoliselt ennetähtaegselt, teda ei lasta avavanglasse, ta ei pääse trennidesse ja huvialaringidesse ning ei saa osaleda perepäeval, üritustel jne. Mõju kestab veel 12 kuud pärast karistuse ära kandmist. Kaebajat on diskrimineeritud tema isiku tõttu ning toimub kinnipeetavate ebavõrdne kohtlemine.
3.Vastuses kaebusele palus Tartu Vangla jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja selgitas, et rikkumine toimus, seda kinnitavad valvuri ettekanne ja kohtule esitatud videosalvestised. Käesolev ning mitmed menetluses olevad samalaadsed ettekanded näitavad selgelt, et kinnipeetava soov keelatud viisil endale erinevate igapäeva eluliste vahendite hankimiseks, on ajas endiselt püsiv ning talle varasemalt määratud distsiplinaarkaristused samade rikkumiste kohta ei ole mõju avaldanud. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 35 p 2 kohaselt algab haldusorgani initsiatiivil algatatud haldusmenetlus menetlusosalise teavitamisega menetlusest. Kaebajat teavitati 16. aprillil 2025 distsiplinaarmenetluse alustamisest ning koos sellise teavitamisega anti temale võimalus anda omapoolseid selgitusi. Kaebuse väide, et karistuse mõju kestab veel 12 kuud pärast karistuse kandmist, ei muuda karistust ebaproportsionaalseks. VangS § 65 lg 5 kohaselt kustub distsiplinaarkaristus tõesti alles aasta möödumisel selle määramisest arvates, kuid selline kehtivusaeg kohaldub kõigile distsiplinaarkaristustele sõltumata nende liigist. Ei saa pidada põhiseadusega vastuolus olevaks regulatsiooni, mis võimaldab vangistuses viibiva isiku suhtes distsiplinaarmenetlust läbi viia ja teda ka distsiplinaarkorras karistada, kui isiku käitumine seda tingib.
4.Menetlusse kaasatud haldusorgan Justiits- ja digiministeerium esitas seisukoha, milles ei pidanud kaebust põhjendatuks.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
5.Tartu Halduskohus 27. novembri 2025. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.
6.Halduskohus sedastas, et kaebaja ei vaidlustanud tuvastatud faktilisi asjaolusid, sh seda, et ta võttis enda kätte teise kinnipeetava eseme, varjas seda ning andis hiljem ametnikule üle.
7.Kaebajat teavitati 16. aprillil 2025. a distsiplinaarmenetluse alustamisest ning koos sellise teavitamisega anti talle võimalus anda omapoolseid selgitusi. Seega on vastustaja täitnud VangS § 64 lg-st 2 tuleneva kohustuse.
8.Kinnipeetava distsiplinaarkorras karistamine on kaalutlusotsustus. Kaalutlusõiguse alusel tehtud otsuse kohtulik kontroll on piiratud. Vanglal on distsipliinirikkumise korral nii otsustuskaalutlus kui ka valikukaalutlus. Asjakohased on vastustaja kaalutlused, et esemete omandamise, laenamise või ajutiselt kasutamiseks võtmise keelamine vähendab võimalust, et kellegi omand saaks kannatada teiste kinni peetavate isikute omavoli all. Samuti on eesmärk ära hoida kinnipeetavate vahelise võlasuhete tekkimist. Nõustuda saab,
et kui see on vanglas laialdaselt levinud probleem, siis ei saa seda tähelepanuta jätta, isegi kui kaebaja hinnangul oli tegu ohutu eseme kasutamisega.
9.Vaidlustatud käskkirjas on piisavalt põhjendatud, miks on vangla pidanud vajalikuks kaebajat distsiplinaarkorras karistada. 8. aprilli 2025. a seisuga oli kaebajal 12 kehtivat distsiplinaarkaristust, kusjuures vangla kodukorra p 8.5.2 rikkumise eest oli viimati kaebajat karistatud noomitusega (20. veebruari 2025. a käskkiri nr 2-25/1-3/60) (dtl 71117). Seega ei olnud leebem karistus oma eesmärki täitnud ja oli põhjendatud valida mõjutamiseks ranguselt järgmine meede. Pidades silmas kaebaja ükskõikset suhtumist rikkumiste järjepidevalt toimepanemisse ning varasemat karistatust, on põhjendatud kaebajale varasemast raskema karistuse määramine. Karistuse täitmisele pööramine lükati edasi katseajaga 3 kuud tingimusel, et kaebaja ei pane katseajal toime uut distsipliinirikkumist. Seega oli kaebajal võimalik oma käitumist korrigeerides saavutada olukord, kus karistust täitmisele ei pööratagi.
10.Vanglal on ulatuslik kaalumisruum tegude raskuse hindamisel. Kui vangla on mõne kinnipeetava puhul otsustanud jätta ta distsiplinaarkorras karistamata, ei tähenda see, et kaebaja karistamine oleks õigusvastane.
11.Kohus möönab, et distsiplinaarkaristuse õiguslikust regulatsioonist ei tulene, et karistuse kustumine tooks kaasa isiku suhtes igasuguse õigusliku mõju lõppemise. Sellele vaatamata pole põhjendatud seisukoht, et distsiplinaarkaristuse negatiivne mõju tuleks seaduses sätestada. VangS § 65 lg 5 ei ole asja lahendamisel asjassepuutuv säte, sest see ei mõjuta vaidlusaluse käskkirja õiguspärasusele antavat hinnangut.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
12.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et distsiplinaarkaristuste määramine ei täida eesmärki, sest 12 kuud kehtiv distsiplinaarkaristus välistab kõik taasühiskonnastavad tegevused ja ka enne tähtaega vabanemise võimaluse. Suhkruasendaja topsi saamisega ei teki kinnipeetavate võlasuhteid või arveteklaarimisi. Kaebajale anti suhkruasendajat, sest tal endal seda polnud ja selline aitamine näitab hoolivust. Kaebaja ei pea abistajate poolt pakutavate esemete vastuvõtmist rikkumiseks. Kaebajale määratakse distsiplinaarkaristusi, sest tal on inspektor-kontaktisikuga halb läbisaamine. Distsiplinaarkaristusel on mõju isegi siis, kui seda ei pöörata täitmisele. Karistuse kandmisega karistus ei kustu ja see kahjustab kaebaja võimalusi veel 12 kuud. Kartserikaristusel endal on kaebajale ülemäärane kahjulik mõju, kuna sellega piiratakse oluliselt kaebaja õigusi. Seega on VangS § 65 lg 5 asjassepuutuv norm. VangS tuleb tunnistada põhiseadusvastaseks osas, mis puudutab distsiplinaarmenetluse algatamist ja karistamist.
13.Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Asjakohased ei ole kaebaja selgitused selle kohta, et distsiplinaarkaristus avaldab temale mõju ka muudel juhtudel. Kui kehtivale distsiplinaarkaristusele tuginedes tehakse kaebaja suhtes negatiivse iseloomuga otsus, on tal võimalik seda eraldiseisvalt vaidlustada. Vangla on karistuse määramisel lähtunud asjakohastest kaalutlustest ning ei ole kaalumisreeglite vastu eksinud. Asjaolu, et apellatsioonkaebuses peab kaebaj toimunut pseudorikkumiseks, näitab tema suhtumist nii aset leidnud juhtumisse kui ka vanglas kehtivasse korda üldiselt.
14.Seisukohas apellatsioonkaebuse kohta kaasatud digiministeerium ei pea apellatsioonkaebust põhjendatuks.
haldusorgan
Justiits-
ja
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus selgitas põhjalikult distsiplinaarmenetluse läbiviimise ja karistuse määramise reegleid ning kontrollis kaebajale määratud karistuse proportsionaalsust. Samuti põhjendas halduskohus kooskõlas kohtupraktikaga, miks distsiplinaarmenetlust reguleerivad üldnormid ei piira kaebaja õigusi vastuolus põhiseadusega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.
16.Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses jätkuvalt, et tema karistamine oli lubamatu, talle määratud distsiplinaarkaristus on ebaproportsionaalne eelkõige selle pikaajalise mõju tõttu ja distsiplinaarkaristuse regulatsioon VangS-s piirab kaebaja õigusi vastuolus põhiseadusega.
17.Kaebaja ei sea kahtluse alla talle etteheidetava teo toimepanemist. Samuti ei vaidle ta vastu sarnaste rikkumiste toimepanemisele varem, vaid leiab, et talle etteheidetav tegu ei ohusta vangla julgeolekut ja ei olegi taunitav. Seega on ilmne, et kaebajale varem määratud kergem karistus ei mõjutanud teda oma käitumist kontrollima ja hoiduma uue samalaadse rikkumise toimepanemisest. Selles olukorras ei saa pidada distsiplinaarkaristuste kohaldamise eesmärgiga (VangS § 63 lg-d 1 ja 3, § 6 lg 1) vastuolus olevaks ja kaebaja õigusi ülemäära piiravaks kaebajale raskemaliigilise distsiplinaarkaristuse määramist. Vastustaja toob asjakohaselt esile, et näiliselt suhtelist kerge rikkumine oma korduvuse tõttu näitab kaebaja üldisemat suhtumist teistesse isikutesse ja õiguskorda üldisemalt. Võrreldes teiste VangS § 63 lg 1 distsiplinaarkaristuste kataloogis loetletud mõjutusvahenditega ei ole televiisori kasutamise keelamine isiku õigusi intensiivselt riivav meede. Kaebajale määratud karistuse tähtaeg jääb lubatud sanktsiooni miinimumi lähedale, liiati jättis vastustaja karistuse täitmisele pööramata, kohaldades kolmekuulist katseaega. Seega ei saa ka karistuse põhjal väita, et karistus ilmselt ei oleks vastavuses rikkumise raskusega.
18.Põhjendamatu on kaebaja arusaam, et distsiplinaarkaristuse määramine kaebajale etteheidetava teo eest üleüldse ei ole lubatav ja sellist menetlust ning karistusliiki ettenägevad normid on vastuolus põhiseadusega. Vaidlust ei ole selles, et kehtiv õigus sätestab õigusliku aluse distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks kinnipeetava suhtes ning vajadusel ka distsiplinaarkaristuse kohaldamiseks. Sellist õigust on läbivalt tunnustatud Eesti siseriiklikus kohtupraktikas. Seetõttu olukorras, kus kaebajale konkreetse rikkumise eest määratud karistus ei ole ülemäärane, puudub alus pidada põhiõigusi ülemääraselt piiravaks ka distsiplinaarmenetlust ja distsiplinaarkaristusi ettenägevaid üldnorme.
19.Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et praeguse asja lahendamisel ei ole asjakohased kaebaja väited ja etteheited distsiplinaarkaristuse täitmise tingimuste ja distsiplinaarkaristuse kustumise 12-kuulisest tähtajast tingitud hilisema mõju kohta. Distsiplinaarmenetluse läbiviimise ja distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasus aga ei ole sõltuvuses distsiplinaarkaristuse täideviimise õiguspärasusest ega sellestki kuidas hilisemates otsustustes arvestatakse kaebajale vaidlustatud käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristust. Kui distsiplinaarkaristuse täideviimine riivab ülemääraselt kaebaja õigusi, on kaebajal võimalus selles küsimuses eraldiseisvalt oma õigusi kaitsta.
20.Asja lahendamisel ei ole tähtsust ka kaebaja väitel, et karistuse määranud inspektorkontaktisik menetleb kaebaja kohta tehtud ettekandeid alati rikkumismenetluse raames ja määrab ka distsiplinaarkaristuse. Praeguses asjas esitatud kaebuse lahendamisel on halduskohus kontrollinud, kas distsiplinaarmenetlus kaebaja suhtes viidi läbi õiguspäraselt ja kas määratud distsiplinaarkaristus on rikkumise asjaolusid arvesse võttes
proportsionaalne. Vastates neile küsimustele jaatavalt, andis halduskohus muu hulgas hinnangu sellelegi, kas menetluse läbi viinud vastustaja ametnik on käitunud kaebaja suhtes eelarvamuslikult või teinud distsiplinaarkaristuse määramisel ilmse kaalutlusvea. Selliseid rikkumisi distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ei ilmnenud. Kaebaja isegi ei ole osanud täpsemalt esile tuua, miks praegusel juhul tuleks asuda vastupidisele seisukohale. Kaebaja üldisest etteheitest ei saa aga järeldada, et praegusel juhul ei oleks menetlus olnud õiguspärane.
21.Kohus ei saa kaebuse lahendamisel kontrollida ega anda hinnangut sellele, kas vastustaja tegutseb otstarbekalt kinnipeetavate suhtes distsiplinaarmenetlusi läbi viies ja karistusi määrates. Olukorras, kus kaebajale määratud distsiplinaarkaristus ei ole ebaproportsionaalselt range, ei anna karistuse tühistamiseks alust see, kui kaebaja hinnangul oleks otstarbekas rakendada muid mõjutusvahendeid. Kohtul ei ole õigust hinnata distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja, kui kaalutlusotsuse otstarbekust (HKMS § 158 lg 3).
22.Kaevatava käskkirja tühistamiseni ei vii seegi, et kaebaja hinnangul ei ole tema tegu ohuks vangla julgeolekule ja et seetõttu võis ta teiselt kinnipeetavalt suhkruasendaja vastu võtta. Kaebaja suhtumine, et vanglas kehtivataid reegleid tuleb täita üksnes siis, kui see on kaebaja hinnangul põhjendatud, viitab hoopiski sellele, et kaebaja ei ole valmis õiguspäraselt käituma. Selliselt on kaebaja oma suhtumise tõttu potentsiaalseks ohuks vangla julgeolekule ning vastustajale ei ole etteheidetav, et vangla pidas otstarbekaks reageerida ka esmapilgul väheohtlikule rikkumisele distsiplinaarkaristuse määramisega.
23.Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et halduskohus põhjendatult jättis kaebuse rahuldamata. Kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
24.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 4 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu tasumisest. HKMS § 118 lg 2 järgi jääb see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.
25.Kaebaja terviseandmete kaitseks tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.