OÜ Ökoteh kaebus Keskkonnaameti haldustoimingu tagajärgede kõrvaldamiseks, s.o Eesti looduse infosüsteemi kande nr KLO9122613 kustutamiseks ja eelneva registrikande taastamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – OÜ Ökoteh, esindaja Aleksander Sven Esse Vastustaja – Keskkonnaamet
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 21.12.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
OÜ Ökoteh apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Võtta toimikusse kaebaja esitatud täiendav tõend digitaalse kohtutoimiku lk 137–141 ning vastustaja esitatud täiendav tõend digitaalse kohtutoimiku lk 150–152.
2.Jätta OÜ Ökoteh apellatsioonkaebus rahuldamata ning haldusasjas nr 3-23-511 tehtud Tallinna Halduskohtu 21.12.2023 otsuse resolutiivosa muutmata, ent täiendada halduskohtu otsuse põhjendusi ringkonnakohtu otsuse põhjendustega.
3.Jätta apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
Jõustumisel avaldatakse kohtuotsus tervikuna selleks (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 175 lg 1).
ettenähtud
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).
kohas arvutivõrgus hiljemalt
15.12.2025
Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213
3-23-511 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA HALDUSKOHTU OTSUS
1.Eesti keskkonna infosüsteemi (EELIS) on kantud kaitsealuse liigi rukkiräägu elupaik (leiukoht) koodiga KLO9122613, mis hõlmab kaebaja omandis olevaid ja Vana-Otepää külas asuvaid ning Otepää looduspargi Neeruti-Käpa piiranguvööndisse jäävaid Kullimäe (katastritunnus 63602:001:1873) ja Kotkamäe (63602:001:1874) katastriüksusi.
2.Keskkonnaamet jättis 07.02.2023 e-kirjaga (dtl 12) rahuldamata kaebaja taotluse eespool nimetatud EELIS kande kustutamiseks, leides kokkuvõttes et asjaomane rukkiräägu elupaik on säilinud.
3.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes Keskkonnaameti kohustamist EELIS kande nr KLO9122613 kustutamiseks ja EELIS-is selle kande tegemisele eelneva olukorra taastamiseks. Kokkuvõttes leidis kaebaja, et rukkiräägu elupaiga kandmine EELIS-i toimus õigusvastaselt, kuna kaebajat ei kuulatud selle käigus ära ning puuduvad tõendid, mis kinnitaksid rukkiräägu esinemist Kullimäe ja Kotkamäe katastriüksustel.
4.Vastustaja vaidles kaebusele vastu ning selgitas kokkuvõttes, et rukkiräägu elupaiga kaebaja maatükkidel tuvastas ekspert TE Eesti Ornitoloogiaühingu poolt välja töötatud metoodika alusel 05.07.2016 läbi viidud inventuuri käigus linnu territooriumilaulu järgi, kusjuures elupaigana piiritleti kuuldud isaslinnu ümbruses olev kompaktne ja sobiv avamaastik koos võsastunud kraaviga. Vastustaja selgitas, et EELIS-i andmete ajakohasena hoidmiseks neid uuendatakse pidevalt ja vajadusel ka kustutatakse andmestikes sisalduvate objektide seisundi kohta laekunud lisateabest. Kohtumenetluse käigus esitas vastustaja 20.06.2023 läbi viidud paikvaatluse protokolli (dtl 53) ning selgitas, et paikvaatlusel tuvastati, et EELIS-is kajastatud elupaik (KLO9122613), mille kogupindala on 4,8 ha ja mis hõlmab Kullimäe ja Kotkamäe katastriüksusi 3,6 ha ulatuses, on jätkuvalt asustatud ning selle piirid ei vaja muutmist.
5.Tallinna Halduskohus tegi 21.12.2023 otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata. Halduskohtu põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
5.1.EELIS kande kustutamisest või andmete parandamisest keeldumine ei ole haldusakt, ent kaebajal on õigus nõuda EELIS-is kajastuvate ebaõigete andmete muutmist, kui ebaõiged registriandmed võivad kaudselt kaasa tuua talle ebasoodsaid tagajärgi või välistada asja kasutamise või käsutamise.
5.2.Keskkonnaministri 19.05.2004 määruse nr 51 „III kaitsekategooria liikide kaitse alla võtmine“ § 4 lg 2 punkti 40 kohaselt on rukkirääk III kaitsekategooria loomaliik ning Vabariigi Valitsuse 01.12.2016 määrusega nr 135 vastu võetud Otepää looduspargi kaitseeeskirja kohaselt on selle looduspargi kaitse-eesmärgiks muu hulgas rukkiräägu elupaikade kaitse.
5.3.EELIS-i andmetest (dtl 33) nähtub, et rukkiräägu leiukoha vaatlusi Otepää looduspargis on tehtud 2016. ja 2018. aastal ning mõlemal juhul on tuvastatud üks paar isendeid. Vaatluste korraldamist pärast 2016. aastat kinnitab ka Otepää linnuala valitud linnuliikide inventuur (dtl 65 jj). Vastustaja viis 20.06.–21.06.2023 läbi vaatluse kaebaja maatükkidel rukkiräägu 2(7)
3-23-511 elupaiga tuvastamiseks (dtl 53). Selle vaatluse tulemusena ei tuvastatud küll rukkirääku Kullimäe ja Kotkamäe katastriüksustel, ent EELIS-is olev registrikanne KLO9122613 ei ole sellegipoolest väär, kuna elupaik ei hõlma üksnes pesa, vaid palju suuremat ala. Erialakirjanduse kohaselt on rukkiräägu isendite keskmine kodupiirkonna suurus 25,2 ha. Kuna Lillemaa katastriüksuse (katastritunnus 63602:001:1041) lõunapoolses osas leiti rukkiräägu asukoht, jäävad Kullimäe ja Kotkamäe katastriüksused keskmise elupaiga piiresse. Puudub alus kahelda vaatluse läbi viinud Keskkonnaameti spetsialisti TE pädevuses.
5.4.Menetlusnormi rikkumisena tuleb käsitada seda, et rukkiräägu elupaiga registreerimisel ei teavitatud sellest kaebajat – kaebaja teavitamata jätmine oli vastuolus hea halduse põhimõtte ning haldusmenetluse avalikkuse põhimõttega. See rikkumine ei saanud aga kaasa tuua ebaõige kande tegemist, sest isegi kui kaebajat oleks teavitatud elupaiga registreerimisest ning kaebaja oleks saanud esitada oma seisukoha, oleks vastustaja ikka teinud vastava kande.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, paludes tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
6.1.Halduskohus leidis vääralt, et vastustaja 07.02.2023 e-kiri ei ole haldusakt.
6.2.Otepää looduspargi kaitse-eeskiri ei saa olla Kullimäe ja Kotkamäe katastriüksustel rukkiräägu elupaiga moodustamise aluseks, kuna pole tuvastatud selle liigi esinemist konkreetselt kaitse alla võetavas asukohas. Kaitse alla võtmine peab põhinema eksperthinnangul, mille peab andma sõltumatu liigiekspert ja millest peab selguma, millel tema arvamus põhineb. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 39 lõikest 1 ja § 10 lg 1 punktist 4 tulenevalt ei saa liigieksperdiks olla vastustaja töötaja. TE on koostanud lisaks ka Otepää linnuala valitud linnuliikide inventuuri ehk üks ja sama isik on teinud haldusorgani nimel rukkiräägu linnuvaatlusi, kontrollinud andmete õigsust, lahendanud taotlusi ning teostanud ekspertiise, milline halduspraktika ei näi erapooletu ega usaldusväärne.
6.3.Halduskohus jättis põhjendamatult tähelepanuta kaebaja esitatud tõendi, mille kohaselt puudub senini ministri kinnitatud rukkiräägu kaitse tegevuskava ning seega ei ole kinnitatud ka metoodikat rukkiräägu tuvastamiseks ega elupaiga määramiseks. Eesti Ornitoloogiaühingu kinnitatud metoodika rukkiräägu tuvastamiseks on aga väga subjektiivne ja kontrollimatu. Jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik teel liikudes rukkiräägu isaslinnu laulu põhjal tuvastada linnu kaugust inimesest, kes teda kuulab. Puuduvad usutavad tõendid rukkiräägu esinemise kohta Kotkamäe ja Kullimäe katastriüksustel, paljasõnaline on vastustaja väide 05.07.2016 läbi viidud inventuuri kohta.
6.4.Halduskohus ei ole käsitlenud kaebaja argumenti, et põhjendamatu on rukkiräägu elupaiga moodustamine põllumaale, kui piirkonnas on piisavalt rohumaid, mis on tunduvalt sobilikumad rukkiräägu elupaigaks. Halduskohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta selle, et Kotkamäe ja Kullimäe katastriüksused on haritav põllumaa, mis on arvatud kõrvalasuval Lillemaa katastriüksusel paikneva rukkiräägu elupaiga koosseisu, kuigi rukkirääk elutseb rohumaal.
6.5.Halduskohus on jätnud tähelepanuta selle, et 2019. aastal teostatud inventuuris (dtl 65) ei ole Kotkamäe ega Kullimäe katastriüksistel rukkiräägu leiukohta käsitletud – ainus selle liigi elupaik Vana-Otepää külas asub inventuuri kohaselt Krepi ja Väike Käpa katastriüksustel.
6.6.Halduskohus tugines põhjendamatult 21.06.2023 paikvaatluse protokollile, kuna on ebausutav, et kolme tunni jooksul suutsid vaatluse läbiviijad jalgratastel liikudes tuvastada Arulas, Pühajärvel ja Vana-Otepääl kokku kaheksa kaitsealuse liigi leiukohta. Seejuures näeb vastustaja viidatud Eesti Ornitoloogiaühingu metoodika ette vaatlusala katmise ja isendite 3(7)
3-23-511 loendamise, mida nii suurel alal kahe tunniga pole lihtsalt võimalik teostada. Pealegi ei ole paikvaatluse protokollile lisatud ühtegi salvestist ega fotot, mis kinnitaks paikvaatluse toimumist. Kahtlust paikvaatluse protokollis lisab asjaolu, et seda ei ole registreeritud Keskkonnaameti dokumendiregistris, samuti see, et protokoll on allkirjastatud alles 27.10.2023.
6.7.Halduskohus on põhjendamatult lubanud hakata vastustajal esitama haldusakti põhjendusi alles kohtumenetluses – alles halduskohus esitas vastustaja põhjenduse, et Kullimäe ja Kotkamäe katastriüksused jäävad Lillemaa katastriüksusel tuvastatud rukkiräägu keskmise elupaiga (25,2 ha) piiresse.
6.8.Halduskohus leidis vääralt, et menetlusrikkumised ei toonud kaasa õigusvastase kande tegemist. Halduskohtu seisukohaga nõustumine muudaks maaomaniku teavitamise kohustuse sisutuks. Olukorras, kus puuduvad mistahes tõendid rukkiräägu esinemise kohta, ei ole võimalik väita, et maaomaniku selja taga toimetamine ei mõjuta asja otsustamist ega kande õiguspärasust. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ärakuulamisõiguse rikkumine oluliseks menetlusveaks.
6.9.Õiguskantsler on kliimaministrile ja Keskkonnaametile 08.07.2024 saadetud kirjas asunud seisukohale, et üksnes kuulmisandmete alusel püsielupaiga moodustamine ei ole õiguspärane.
7.Vastustaja esitas seisukoha, milles palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja selgitab, et EELIS kande nr KLO9122613 näol on tegemist informatiivse menetlustoiminguga. Rukkirääk on III kaitsekategooria looduskaitsealune ränd- ja haudelind ning asjaomane rukkiräägu elupaik on tuvastatud 2016. ja 2018. aasta vaatluse ning 21.06.2023 paikvaatluse käigus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Menetlusosalised on esitanud apellatsioonimenetluses täiendavaid tõendeid, mis tuleb vastu võtta. Kaebaja esitas 13.10.2025 taotluse võtta toimikusse õiguskantsleri 08.07.2024 kiri, mis käsitleb kuulmisandmete alusel püsielupaiga moodustamist. Vastustaja leiab 03.11.2025 vastuses, et selle dokumendi vastuvõtmisest tuleks keelduda, ent selle vastuvõtmise korral palub ta vastu võtta ka kliimaministri 01.08.2024 kirja, millega viimane vastas õiguskantsleri eelviidatud 08.07.2024 kirjale. Ringkonnakohus leiab, et kuigi kumbki eelviidatud dokumentidest ei tõenda ühtki siinse vaidluse seisukohast olulist faktilist asjaolu, on pooled soovinud neis esitatud põhjendustele tuginedes toetada oma õiguslikku argumentatsiooni. Ringkonnakohus peab otstarbekaks need dokumendid asja materjalide juurde võtta.
9.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega osas, mis puudutab vaidlusaluse kande õigsust, ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Ringkonnakohus täiendab aga halduskohtu põhjendusi, kuna leiab, et kaebus oleks tulnud rahuldamata jätta juba pelgalt põhjusel, et vaidlusalune informatiivse tähendusega EELIS-i kanne ei saa isegi kaudselt kaasa tuua kaebajale ebasoodsaid tagajärgi ega piirata kaebaja kinnistute kasutamist. Kohtupraktikas on tõdetud, et sedalaadi infosüsteemi kannete (avalike registrikannete) vaidlustamine on põhimõtteliselt võimalik ehk puudub alus kaebuse tagastamiseks kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu (vt Tallinna Ringkonnakohtu 26.04.2019 määrus haldusasjas nr 3-19-286). Sellegipoolest on EELIS-i kande kustutamiseks kohustamise nõude rahuldamise eeldusena vaja tuvastada, et vähemalt kaudselt võib vastav kanne piirata kaebaja subjektiivsete õiguste teostamist. Ringkonnakohus leiab, et sellise kaudse võimaluse jaatamiseks ei piisa pelgalt sellest, et kandes kajastatud teabe abil võidakse mõnes tulevases menetluses edaspidi püüda tõendada mingisuguseid asjaolusid. Võimalus, et ebaõiged registriandmed toovad kaudselt kaasa isikule ebasoodsaid tagajärgi, esineb juhul, kui saab 4(7)
3-23-511 eeldada, et vastav kanne on selliste potentsiaalsete ebasoodsate tagajärgede saabumise peamine põhjus ning isikul puuduvad mõistlikud õiguskaitsevahendid selliste tagajärgede vältimiseks või oleks nende võimaluste kasutamine ülemäära koormav. Siinsel juhul see järgnevalt toodud põhjustel nõnda ei ole.
10.Halduskohus leidis esiteks õigesti, et kaitsealuse liigi leiukoha andmete EELIS-i kandmine või nende andmete kustutamisest keeldumine ei ole käsitatav haldusakti andmisena. Haldusakt on otsus, mis on suunatud isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele (HMS § 51 lg 1) või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele (HMS § 51 lg 2). Vaidlusaluse EELIS-i kande olemasolu või puudumine ei tekita, muuda ega lõpeta ühtki kaebaja õigust, samuti ei tulene sellest kandest kaebajale vahetult ühtki kohustust ning selline kanne iseenesest ei piira kuidagi kaebajal Kotkamäe ja Kullimäe katastriüksuste kasutamist. Vastustaja on õigesti selgitanud, et vaidlusaluse kande näol on tegemist informatiivse kandega rukkiräägu kui Otepää loodusala kaitse-eesmärgiga hõlmatud kaitsealuse linnuliigi faktiliselt tuvastatud elupaiga kohta. Sellel faktil iseenesest ei ole kaebaja õiguste ja kohustuste seisukohast mingisugust õiguslikku tähendust. Samuti on vastustaja õigesti selgitanud, et piirangud Kullimäe ja Kotkamäe katastriüksuste kasutamisele tulenevad looduskaitseseaduse ja Otepää loodusala kaitse-eeskirja kohaselt asjaolust, et need katastriüksused paiknevad Otepää looduspargi Neeruti-Käpa piiranguvööndis. Asjaolu, et asjatundja on vaatluse tulemusel tuvastanud kaebaja kinnistul või naaberkinnistul teataval ajal rukkiräägu esinemise, iseenesest seevastu ei tekita kaebajale mingisuguseid täiendavaid kohustusi ega piiranguid. Kaebaja on vääralt samastanud kaitsealuse liigi leiukoha andmete EELIS-i kandmise ning püsielupaiga moodustamise. Püsielupaik on kaitstavaks loodusobjektiks (LKS § 4 lg 1 p 4) ning teatava ala püsielupaigana kaitse alla võtmisega kaasnevad vahetult piirangud sellele alale jäävate maatükkide kasutamisele. Seejuures ei toimu ala püsielupaigana kaitse alla võtmine mitte EELIS-i kande tegemisega, vaid valdkonna eest vastutava ministri antava haldusaktiga (LKS § 10 lg 2). Sellise haldusakti andmisel tuleb ministril veenvalt ning usaldusväärsetele tõenditele ja teadusallikatele tuginedes põhjendada, miks on ala vaja püsielupaigana kaitse alla võtta. Üksnes see, et EELIS-i on tehtud kanne mingisugusel ajal teatavasse kaitsealusesse liiki kuuluva isendi tuvastamise kohta teataval alal, ei ole ühelgi juhul vääramatu põhjus ala püsielupaigana kaitse alal võtmiseks. Ala püsielupaigana kaitse alla võtmisel tuleb ministril igal juhul kriitiliselt suhtuda EELIS-i tehtud teatava liigi leiukohta käsitlevatesse kannetesse, võtta arvesse nende kannete tegemise aega ja nende usaldusväärsust, pidades silmas kannete tegemise aluseks olnud andmeid ja nende saamise viisi. Seega on täiesti mõeldav, et ala kaitse alal võtmise otsustamisel ei saa pädev haldusorgan tugineda EELIS-i informatiivsetele kannetele, kui nende kannete aluseks olevad tõendid ei ole kandes väljendatud asjaolu tõendamiseks piisavad. Mis puudutab siinjuures menetlusosaliste esitatud täiendavates tõendites (dtl 137 jj, 148 jj) kajastuvat õiguskantsleri ja kliimaministri erimeelsust selles küsimuses, kas ala püsielupaigana kaitse alla võtmise vältimatu eeldus on kaitsealuse liigi elamine sellel alal, siis seegi küsimus on oluline alale uue kaitserežiimi kehtestamisel.
11.Ringkonnakohus tõdeb viimaks, et kaebaja ei ole ka ise selgitanud, kuidas asjaomane kanne – isegi kui see oleks vale – kaebaja õigusi rikub või millised on need võimalikud kaudselt negatiivsed tagajärjed, mille see kanne kaebajale saaks põhjustada. Nagu eespool märgitud, siis sellest kandest asjaomaste maatükkide kasutamise või käsutamise võimalused ei sõltu. Kuna tegemist on loodusala piiranguvööndisse jäävate kinnistutega ning rukkiräägu kaitse on Otepää loodusala üks kaitse-eesmärkidest, siis tuleb tõdeda, et sõltumata sellest, kas EELIS-is vaidlusalune rukkiräägu leiukoha kanne kajastub või mitte, mõjutab eelviidatud loodusala kaitse-eesmärk ning sellest lähtuvad nii reaalsed kui potentsiaalsed kinnisasja kasutuspiirangud kinnistu turuväärtust igal juhul ja sõltumata sellest, kas asjatundja läbi viidud vaatluste tulemused on EELIS-i kantud või mitte. Võimalus, et pädev minister peab tulevikus vajalikuks asuda kaaluma näiteks ala püsielupaigana kaitse alla võtmist, ei sõltu tegelikult vaidlusaluse 5(7)
3-23-511 kande olemasolust või selle puudumisest. Samamoodi nagu kande olemasolu ei ole iseenesest tõendiks liigi esinemise kohta, ei saa liigi esinemist kinnitavate vaatlus- vms andmete olemasolu korral eitada liigi esinemist pelgalt põhjusel, et EELIS-is pole vastavat kannet.
12.Mis puudutab vaidlusaluse kande aluseks olevate dokumentide ebapiisavust, siis leiab ringkonnakohus, et kuna EELIS-i teatava kaitsealuse liigi leiukoha kohta tehtav kanne iseenesest mingeid täiendavaid kohustusi ega piiranguid kaitseala piiranguvööndisse jääva kinnisasja (nagu seda on Kullimäe ja Kotkamäe katastriüksused) omanikule kaasa ei too ning kanne ei ole edaspidi vääramatuks tõendiks vastava liigi elamise või tegutsemise kohta vastaval alal, siis ei ole vajadust seada kande aluseks olevate asjaolude tõendatusele samavõrd kõrgeid nõudmisi, nagu see peaks olema isiku õigusi piirava haldusakti aluseks olevate asjaolude puhul. Liigi leiukoha (elupaiga) kohta tehtud kannet saab ekslikuks pidada, kui sellel kandel puudub ilmselgelt alus. Seevastu kui kanne tugineb piisavalt usaldusväärse asjatundja erialateadmistel põhinevala hinnangule, ei ole põhjust lugeda kannet alusetuks.
13.Siinsel juhul on nähtub EELIS-i andmetest (dtl 33) ja TE koostatud vastusest kaebajale (dtl 12), et vaidlusalused kanded on tehtud tema vaatlusandmete põhjal ning tema hilisemad vaatlusandmed kinnitavad, et liigi leiukoha andmete kustutamiseks ei ole vajadust. See, et 2016. aasta inventuuri kohta pole muid tõendeid peale selle läbi viinud asjatundja TE kinnituse, ei ole piisav, et vastustajal tekiks kohustus kanne kustutada. Vastustaja on kinnitanud, et TE on tunnustatud ornitoloog, kes täidab lindude seirega seotud ülesandeid Keskkonnaametis. Asjaolu, et tegemist on valdkonna asjatundjaga, kinnitab ka see, et teiste hulgas on TE olnud Eesti Ornitoloogiaühingu tellimusel 2019. aastal tehtud inventuuri (dtl 65) üks läbiviijatest. Kaebaja ei ole esitanud ühtki veenvat argumenti, mis seaks TE valdkondliku asjatundlikkuse mõistlikult kahtluse alla. Töötamine Keskkonnaametis ja paralleelselt tellimustööna erialateadmistele ja kogemustele tugineva inventuuri teostamine väljaspool töökohustusi ei sea asjatundja pädevust kahtluse alla ega kätke endas ka mingisugust lubamatut huvide konflikti. Lisaks esitas vastustaja halduskohtule 2023. aastal läbi viidud paikvaatluse protokolli (dtl 53), kust nähtuvalt on valdkonna asjatundja TE samuti fikseerinud rukkiräägu esinemise kaebaja kinnistutega külgneval Lillemaa katastriüksusel. Vastustaja on kohtumenetluse käigus selgitanud, et asjatundja tuvastas lindude paiknemise kuulmise järgi kooskõlas Eesti Ornitoloogiaühingu metoodikaga. Kaebaja on seda metoodikat pidanud küll halvaks, ent ei ole osutanud mistahes teadusandmetele, millest saaks järeldada, et selline metoodika on sobimatu või et ornitoloogias oleksid tavaliselt kasutusel mingisugused muud meetodid. Selles, et linnulaulu järgi on võimalik tuvastada üksnes linnu ligikaudne asukoht, ei saa olla mõistlikku kahtlust. Samas nõustub ringkonnakohus vastustaja esitatud seisukohaga, et linnu leiukohana (elupaigana) võib EELIS-i kanda isendi tuvastatud (ligikaudset) asukohta ümbritseva kompaktse ning vastavale liigile sobiva ala. Sellise ala puhul võib eeldada, et vastavasse liiki kuuluv lind selle piires tegutseb. Sellise ala piiritlemine saab tugineda asjatundja teadmistele liigi spetsiifikast ja elupaigaga seotud nõudmistest. Vastustaja on kohtumenetluses veenvalt põhjendanud, et rukkirääk asustab valdavalt rohumaid, ent vähesel määral ka teraviljapõlde. Seda arvesse võttes ei saa põhjendamatuks pidada seisukohta, et 2023. aastal kuulmise järgi Lillemaa katastriüksusel paikneva rukkiräägu elupaik hõlmab kogu EELIS-is kajastatud ala, sh Kullimäe ja Kotkamäe katastriüksustel paikneva haritava maa kõlvikuid.
14.Põhjendamatu on kaebaja etteheide, mis puudutab ärakuulamisõiguse rikkumist. Kaitsealuse liigi leiukoha andmete EELIS-i kandmine ei eelda asjaomaste kinnisasjade omanike ärakuulamist, samamoodi nagu ei ole neid vaja kaasata vastavate vaatluste läbiviimisesse. Nagu eespool öeldud, on vaidlusaluse kande sisuks konkreetsetel asjaoludel ja konkreetse asjatundja poolt läbi viidud vaatluse tulemuse kajastamine. Küsimust, kas see tulemus on nõuetekohaselt ja piisavalt kontrollitavalt kajastatud selleks, et selle pinnalt anda mingisugune isikute õigusi piirav haldusakt, tuleb käsitleda sellise haldusakti andmisel ning seejuures tuleb kaebajale tagada ärakuulamisõigus, st õigus esitada oma vastuväited, muu hulgas seada kahtluse alla kande 6(7)
3-23-511 aluseks olevate andmete usaldusväärsus ja nende pinnalt tehtud või edaspidi tehtavate järelduste jälgitavus ja kontrollitavus.
15.Kohustust vaidlusalune kanne kustutada ei tulenenud ka 2019. aastal läbi viidud inventuuri tulemusest. Eelviidatud inventuuri aruandes sisalduval joonisel (dtl 71) kajastub Vana-Otepää külas tuvastatud ainus rukkiräägu leiukoht kaebaja kinnistutest eemal – teisel pool Vana-Otepää-Kintsli teed ja pisut põhja pool. Õigusaktidest ei tulene aga nõuet leiukoha kande kustutamiseks põhjusel, et mõne järgneva inventuuri käigus varem leiukohana tuvastatud alalt vastavasse liiki kuuluvat isendit ei leitud. Lisaks kinnitavad 2023. aastal läbi viidud vaatluse tulemused rukkiräägu paiknemist kaebaja kinnistutega vahetult külgneval Lillamaa kinnistul. EELIS-i tehtud kaitsealuse liigi leiukoha kanded – kuna need vahetult ei piira isikute õigusi – ei pea olema igal hetkel ajakohased selles tähenduses, et kande olemasolu on õigustatud vaid ajal, mil vastavasse liiki kuuluv isend alal viibib.
16.Kaebaja osutatud asjaolu, et puudub kehtiv rukkiräägu kaitse tegevuskava, ei ole siinse vaidluse lahendamise seisukohast oluline. Liigi kaitse tegevuskava olemasolu või puudumine ei välista kaitsealuse liigi leiukohtade (elupaikade) tuvastamist ja vastavate andmete EELIS-i kandmist.
17.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude välja mõistmist, siis jäävad menetluskulud poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.