E.K (E.K) kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks (kambri akende katmise mittevõimaldamine)
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebus asjas nr 3-25-3456.
2.Jätta kaebaja taotlus riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks läbi vaatamata.
3.Jätta kaebaja taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni punktide 1‒3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kätte-toimetamisest arvates. Muud selgitused
Määrus toimetatakse kätte kaebajale.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetav XX esitas 14. oktoobril 2025 Tartu Halduskohtule E.K nimel kaebuse Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebuse kohaselt on kaebajale tekitatud kahju sellega, et vanglas ei ole võimalik kinni katta kambri aknaid. Vanglas peab olema võimalus katta kinni kambri aknaid päikesevalguse eest. See aitab kambris hoida ühtlast temperatuuri ja kaitseks heaolu ja tõstaks elukvaliteeti. Vangla ei ole suutnud pakkuda kaebajale inimväärseid kinnipidamistingimusi. Eeltooduga on alandatud kaebaja väärikust ning talle on tekitatud tervisekahju. Kaebaja soovib hüvitiseks 1500 eurot. Kaebuses sisaldub menetlusabi taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja riigi õigusabi saamiseks.
2.Tartu Halduskohus jättis 17. oktoobri 2025. a määrusega esitatud kaebuse käiguta, andes kaebajale kaebuse heakskiidu esitamiseks 3-päevase tähtaja alates määruse kättetoimetamisest. Kaebaja sai halduskohtu 17. oktoobri 2025. a määruse kätte samal päeval.
3.Kaebaja esitas 17. oktoobril 2025 kohtule pöördumise, milles kiidab tema nimel esitatud kaebuse heaks.
4.Tartu Vangla edastas 20. oktoobril 2025 kohtule vastusena kohtunõudele kohtueelse menetluse materjalid.
3-25-3456
KOHTU SEISUKOHT
I
5.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lõike 1 punkti 8 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus tõlgendab HKMS § 2 lõike 4 alusel esitatud kaebust ning lähtub selle lahendamisel kaebaja tegelikust tahtest. Kaebaja nõuab Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemist ning mittevaralise kahju hüvitamist. Kuna hüvitamiskaebuse raames hindab kohus ka vangla tegevuse õiguspärasust, siis ei ole eraldiseisva tuvastamisnõude esitamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik ning kohus saab aru, et kaebaja nõuab HKMS § 37 lõike 2 punkti 4 alusel vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses kambri akende katmise mittevõimaldamisega. Kaebaja hinnangul alandab vangla tema väärikust ja kahjustab tervist.
6.Kohus ei pea antud hetkel vajalikuks hinnata, kas kaebajal on vangistusseaduse (VangS) § 11 lõikest 8 tulenev kohustuslik kohtueelne menetlus nõuetekohaselt läbitud, kuna kohtu hinnangul kuulub kaebus tagastamisele HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel. Nimetatud säte näeb ette, et kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohus on seisukohal, et sättes toodud eeldused on praegusel juhul täidetud ning kaebaja õigusi ei ole intensiivselt riivatud ja ei ole tõenäoline, et kohus kaebuse rahuldaks ja kaebaja kasuks kahjuhüvitise välja mõistaks.
7.Kaebusega kaitstava õiguse riivet peetakse väheintensiivseks, kui kaebuse aluseks oleva subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud kuludega (seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22).
8.Kohtu hinnangul ei saa vanglale etteheidetav tegevus (kambri akende katmise mittevõimaldamine) pidada kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda, et kambri aknad oleksid mingil viisil kaetud (nt rulooga, kardinaga). Kohus möönab, et pidev päikesevalgus kambris ning sellest tingitud kambri temperatuuri tõus võis olla häiriv ja põhjustada kaebajale teatud ebamugavusi, kuid tegemist ei saa olla selliste ülemääraste ebamugavustega, mis saaksid kaebajale intensiivseid kannatusi kaasa tuua ning, mida võiks pidada tema inimväärikuse alandamiseks. Kaebaja on osutanud ka tervisekahjule. Kohus selgitab, et tervisekahju puhul tuleb kaebaja õiguse riive intensiivsuse hindamisel lähtuda kaebajale reaalselt saabunud negatiivsetest tagajärgedest. Kaebaja ei ole kaebuses ega kohtueelses menetluses kirjeldanud, milles täpsemalt talle tekitatud tervisekahju seisneb (millised negatiivsed tagajärjed talle saabusid). Mitte igasugune ebamugavustunne ei kvalifitseeru tervisekahjuks riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lõike 1 mõistes. Tartu Vangla 15. augusti 2025. a selgitustest seonduvalt vanglale esitatud kaebaja kahju hüvitamise taotlusega nähtub, et kuumaperioodidel võimaldas vangla leevendusmeetmeid. Õhutemperatuuri tõustes +26 kraadini oli kaebajal lubatud kambri aknad katta lina/rätikuga ning hoida toiduluuki avatuna. Lisaks väljastas vangla alates 8. augustist 2025 kambritesse lauaventilaatori, et parandada isikute heaolu. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kambri akende katmise mittevõimaldamine ei saanud kaebajale kaasa tuua intensiivseid kannatusi.
3-25-3456
9.RVastS § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lõige 1 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh süüliselt väärikuse alandamise ning tervise kahjustamise korral. Kohus selgitab, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub eeltoodud sätetest tulenevalt rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti mõnda RVastS § 9 lõikes 1 sätestatud isiku subjektiivset õigust, õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju, esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
10.Kohus on tulenevalt kaebuse asjaoludest seisukohal, et kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda, et tema kambri aknad peavad olema kaetavad näiteks ruloo või kardinaga. Nõuded kinnipeetava kambrile on kehtestatud VangS § 45 lõikes 1. Need ei näe ette, et kambri aken peab olema kaetav. Aknakatet ei ole ka Justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 7 lõikes 1 sätestatud kambri sisustuse nimekirjas. Vastupidi, vangla sisekorraeeskirja § 641 punkti 20 alusel on kinnipeetavale vanglas keelatud tekstiiltooted ruumi sisustamiseks, sealhulgas vaibad, kardinad. Seega ei saa kambri akende katmise mittelubamist käsitada vangla õigusvastase tegevusena.
1.Täiendavalt märgib kohus, et avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on aga Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lõige 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 27. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud kohtupraktika).
11.Vanglal on kohustus tagada kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute inimväärikust austav kohtlemine (VangS § 41 lõige 1). See hõlmab ka kaebaja olmetingimusi. Samas tuleb arvestada, et vanglas viibimisega kaasnevad paratamatult mõningased kannatused ja ebameeldivused, kuid see ei tähenda iseenesest veel inimäväärikuse alandamist või automaatselt tervisekahjustuse tekitamist. Kohtu hinnangul ei saa jaatada kaebajale rahaliselt hüvitatava mittevaralise kahju tekkimist. Nii Eesti kui ka rahvusvahelises kohtupraktikas tunnustatakse põhimõtet, et isiku väärkohtlemine kujutab endast väärikust alandavat kohtlemist, kui see ületab teatava raskusastme. Selle määratlemisel, mida käsitleda inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustena, saab kasutada Eesti kohtupraktika kõrval Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on väärikuse alandamiseks peetud näiteks järgmisi olukordi: täielik sotsiaalne isolatsioon, erivajaduste ignoreerimine, arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või surm, põhjendamatu jõu kasutamine, sundtoitlustamine ilma meditsiinilise vajaduseta, ülerahvastatus kambris, alasti kinnipeetava läbiotsimine vastassoost vanglaametniku juuresolekul, paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamisvõimaluseta, halvad sanitaartingimused kogumis. Kaebaja poolt vanglale ette heidetav tegevus ei ole kohtu hinnangul võrreldav taoliste olukordadega võrreldav ega saanud kaebaja väärikust alandada ning tervist kahjustada määral, et see õigustaks tema kasuks kahjuhüvitise väljamõistmist.
3-25-3456
12.Eeltoodud põhjustel tuleb kaebus selle esitajale HKMS § 121 lõike 2 punkti 2 1 alusel tagastada, kuivõrd toimiku materjalide pinnalt ei saa pidada esitatud kaebust edukaks. Samuti tuleb kaebusega kaitstavate õiguste riivet pidada väheintensiivseks. II
13.Kuna kohus tagastab kaebuse, siis puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata. III
14.Kaebaja esitas kaebuses ka riigi õigusabi taotluse. Kaebaja põhjendab, et ta ei suuda ennast ise esindada, kuna tal puuduvad selleks vajalikud teadmised ja haridus. Kohtule arusaadavalt taotleb kaebaja riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lõike 3 punkt 5).
15.RÕS § 6 lõike 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 järgi ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Samuti ei anta RÕS § 7 lõike 1 punkti 5 kohaselt riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Kui esinevad RÕS § 7 lõikes 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja otsustamist.
16.Kuna kohus on eelpool asunud seisukohale, et kaebus tuleb tagastada, kuna kaebuse eduväljavaated on vähesed, siis on kaebaja võimalus praeguses asjas oma õigusi kaitsta ilmselt vähene. Lisaks ei saa kaebaja poolt kohtule esitatud kaebuse pinnalt asuda seisukohale, et ta ei oleks võimeline oma õigusi iseseisvalt halduskohtus kaitsma. Kohtule on esitatud piisavalt arusaadav kaebus, millest nähtuvad kaebaja taotlused ja põhjendused, ning kaebaja on iseseisvalt suutnud kohtule esitatud kaebuse heaks kiita. Kaebaja on ka varasemalt suutnud iseseisvalt halduskohtule erinevaid avaldusi esitada (haldusasjad nr 3-25-2281, 3-251384, 3-25-1648, 3-25-1529, 3-25-255 jne). Eelnevaga on kohtu hinnangul tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja advokaadi abi. Halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika kohus välja enda initsiatiivil ning kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip (HKMS § 2 lõiked 4 ja 5).
17.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et riigi õigusabi andmine esindamiseks halduskohtumenetluses ei ole vajalik ega põhjendatud ning kohus jätab E.K riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lõike 1 punktide 1 ja 5 alusel rahuldamata.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.