Marten Meeniski kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses interneti kasutamise piiramisega
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Marten Meeniski kaebus.
2.Jätta Marten Meeniski taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.
3.Jätta Marten Meeniski taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 119 lg 1 ja § 204 lg 1, riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 15 lg 8).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetav Siim Grossberg esitas 6. augustil 2025 Tartu Vanglale kaaskinnipeetava Marten Meeniski (kaebaja) nimel taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1500 eurot. Vanglas peaks olema võimalus kasutada tahvelarvuti vahendusel erinevaid internetilehekülgi, mille kaudu oleks võimalik näiteks kuulata muusikat, suhelda perekonnaga ning vaadata filme ja videosid. Digitaalne mahajäämus on üks sotsiaalse tõrjutuse riskitegur, mida kinnipeetavate digimaailmast isoleerimine vanglas üksnes süvendab. Ligipääs üldiseks kasutamiseks levitatavale teabele aitaks kaasa kinnipeetavate taasühiskonnastamisele. Vangla alandab kaebaja inimväärikust ning sekkub ebaproportsionaalselt tema eraellu.
2.Tartu Vangla jättis 13. augusti 2025. a otsusega nr 1-9/2-25/382-2 Siim Grossbergi poolt kaebaja nimel esitatud kahjunõude läbi vaatamata. Vastavalt Tartu Vangla kodukorra p-le 1.13.3 on kinnipeetaval õigus esitada pöördumisi ainult enda nimel. Kahjunõue ei vasta eelnimetatud nõudele. Vangistusseaduse (VangS) § 15 lg 4 kohaselt võib vangla direktor keelata täiendavalt esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad sama paragrahvi lg 2 p-s 3 sätestatud tingimustele. Eseme mõiste avab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 48, mille kohaselt õiguse esemeks ei ole ainult füüsilised asjad, vaid ka
3-25-4072 õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks. Sellise õigusena saab käsitleda ka volitusena antud õigust (tehingut) tegutseda teise isiku nimel. Tartu Vangla kodukorra p 1.13.3 on kehtiv ja täitmiseks kohustuslik ning tegemist on vangla julgeoleku tagamiseks sätestatud piiranguga. Kahjunõude läbi vaatamata jätmine ei välista kaebaja võimalust esitada samasisuline kahjunõue isiklikult.
3.Siim Grossberg esitas 7. novembril 2025 Tartu Halduskohtule kaebaja nimel kaebuse Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks ning mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1500 eurot seoses tema interneti kasutamise piiramisega. Kaebuses on esitatud taotlused riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning riigi õigusabi korras esindaja määramiseks.
4.Tartu Halduskohus jättis 10. novembri 2025. a määrusega Marten Meeniski kaebuse käiguta ning andis kaebajale tähtaja kaebuse heakskiitmiseks. Kohus selgitas, et halduskohtumenetluses võivad volitatud esindajaks olla HKMS § 32 lg-s 1 sätestatud isikud ning kohtule teadaolevalt ei vasta Siim Grossberg eelnimetatud sättes toodud tingimustele. Seega ei ole kohtul võimalik lubada Siim Grossbergil kaebaja esindajana halduskohtumenetluses osaleda ning kaebajal tuleb kohtule teatada, kas ta kiidab Siim Grossbergi esitatud kaebuse heaks.
5.Kaebaja esitas 12. novembril 2025 kohtule vastuse, milles kiidab Siim Grossbergi esitatud kaebuse heaks.
6.Tartu Vangla esitas 13. novembril 2025 kohtule vastusena kohtunõudele kohtueelse menetluse materjalid.
KOHTU SEISUKOHT
7.HKMS § 120 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse eseme. Kohus tõlgendab esitatud kaebust HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt kaebaja tegelikust tahtest lähtudes. Kohus mõistab, et kaebaja nõuab HKMS § 37 lg 2 p 4 alusel Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses tema interneti kasutamise piiramisega. Hüvitamisnõude raames hindab kohus ka vangla tegevuse õiguspärasust, mistõttu ei ole eraldiseisva tuvastamisnõude esitamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik.
8.Ühe kohustusliku kaebuse tagastamise alusena näeb HKMS § 121 lg 1 p 4 ette olukorra, kus kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. HKMS § 47 lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Kaebaja hüvitamisnõude lahendamiseks on kohustuslik kohtueelne menetlus ettenähtud VangS § 11 lg-s 8. VangS § 11 lg 8 kohaselt on vangla tekitatud kahju hüvitamiseks kinnipeetaval, arestialusel või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav, arestialune või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud.
9.Siim Grossberg esitas 6. augustil 2025 Tartu Vanglale kaebaja nimel kaebuse asjaoludega seonduva kahjunõude, kuid Tartu Vangla jättis selle 13. augusti 2025. a otsusega nr
2
3-25-4072 1-9/2-25/382-2 läbi vaatamata. Kaebuse esitamine kohtule juhul, kui isiku kahjunõue on jäetud läbi vaatamata, on lubatav siis, kui kahjunõue on jäetud läbi vaatamata ebaõigesti (Riigikohtu halduskolleegiumi 8. oktoobri 2012. a määrus asjas nr 3-3-1-30-12, p 18; 27. aprilli 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-68-15, p 10; 7. juuni 2018. a määrus asjas nr 3-17-2610, p 12; 19. septembri 2018. a määrus asjas nr 3-18-32, p 10).
9.1.Tartu Vangla on 13. augusti 2025. a otsuses nr 1-9/2-25/382-2 õigesti põhjendanud, et VangS § 15 lg-st 4 tulenevalt on vanglateenistusel õigus keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad VangS § 15 lg-s 2 sätestatud tingimustele. VangS § 15 lg 2 p 3 kohaselt on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja korda. TsÜS § 48 järgi on esemeks asjad, õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse subjektiks. Vangla julgeoleku ja korra tagamiseks on Tartu Vangla kodukorras kehtestatud p 1.13.3, mille kohaselt on kinnipeetaval õigus esitada pöördumisi ainult enda nimel. Sätte eesmärgiks on välistada avalduste esitamise teise kinnipeetava poolt või vahendusel. Kohus nõustub vanglaga, et õigus esitada pöördumisi vaid enda nimel aitab tagada, et pöördumised esitatakse isiku vabast tahtest. Samuti tagab kehtiv regulatsioon, et kinnipeetavate vahel ei tekiks omavahelisi tehingulisi suhteid, nt esindamine tasu või võimalike vastuteenete eest, mis ilmselgelt ohustaks oluliselt vangla julgeolekut. Sellised võlasuhted võivad põhjustada kinnipeetavate vahelisi alluvussuhteid ja soodustada subkultuuride levikut, põhjustada konflikte jne. Vangla kohustus on tagada kinnipeetavate õiguskuulekas käitumine ja hoida vangistuses ära sellised omavahelised suhted, mis võivad kahjustada isiku taasühiskonnastamist ja kinnipidamise eesmärke (Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuni 2019. a otsus asjas nr 3-18-1476, p 21). Tartu Halduskohus on sarnaseid seisukohti väljendanud ka 26. augusti 2025. a määruses asjas nr 3-25-2708 (jõustunud), 29. oktoobri 2025. a määruses asjas nr 3-25-3306 (jõustumata) ja 31. oktoobri 2025. a määruses asjas nr 325-3461 (jõustumata).
9.2.Lisaks vangla julgeoleku ohtu seadmisele võib sellisel viisil avalduste esitamise lubamine tuua vanglale kaasa ka ülemäärase halduskoormuse. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebajat esindada soovinud Siim Grossberg 2025. a algatanud Tartu Halduskohtus ligikaudu 130 kohtuasja. Lisaks on ta esitanud kohtule kaebusi teiste isikute nimel (nt haldusasjad nr 3-25-2784, 3-25-2769, 3-25-2771, 3 25-1490, 3-25-1375, 3-25-144 ja 3-25-149). Samuti on ta 2025. a praeguseks hetkeks esitanud Tartu Ringkonna halduskolleegiumile 106 edasikaebust ning Riigikohtu halduskolleegiumile 53 edasikaebust. Sarnases kui mitte suuremas mahus on Siim Grossberg esitanud avaldusi ka Tartu Vanglale, arvestades Tartu Halduskohtule erinevate haldusasjade raames esitatud kohtueelse menetluse materjale. Ka halduskohtule haldusasjas nr 3-25-2401 esitatud Tartu Vangla 21. juuli 2025. a otsuses nr 1-9/2-25/247-3 kinnitab vangla Siim Grossbergi vanglale esitatud avalduste suurt koguarvu. Selline avalduste maht ei ole tavapärane ning pole eluliselt usutav, et just Siim Grossbergi õigusi rikutakse erakordselt suures mahus, mis õigustab sellises mahus avalduste esitamist. Tema esitatud avaldused on enamikel kordadel ülemääraselt mahukad ja detailsed, sisaldades palju kordusi, asjassepuutumatuid väiteid jne. On tõenäoline, et kui lubada Siim Grossbergil kohtueelses menetluses teiste kinnipeetavate nimel avaldusi esitada ja neid esindada, siis oleks ka nende avalduste puhul suures osas tegemist samasisuliste ja suuremahuliste avaldustega, mille esitamise eesmärgiks ei oleks esmajoones kaaskinnipeetava õiguste kaitsmine, vaid haldusorgani koormamine, osutades sealjuures teisele kinnipeetavale varjatud teenust ning saades näiteks vastuteeneid. Ilmekaks näiteks on 14. oktoober 2025, mil Siim Grossberg esitas Tartu Halduskohtule neli kaebust enda nimel (haldusasjad nr 3-253447, 3-25-3448, 3-25-3449 ja 3-25-3462) ja kuus kaebust teiste isikute eest, milles osade sõnastuses on kasutatud ohtralt varasemalt tema enda samasisuliste kaebuste, mida edu ei
3
3-25-4072 pälvinud, tekste (haldusasjad nr 3-25-3451, 3-25-3452, 3-25-3454, 3-25-3455, 3-25-3456 ja 3-25-3458). Samuti 10. november 2025, mil Siim Grossberg esitas kohtule kolm kaebust enda nimel (haldusasjad nr 3-25-4102, 3-25-4104 ja 3-25-4105) ja viis kaebust teiste isikute eest (haldusasjad nr 3-25-4096, 3-25-4098, 3-25-4099, 3-25-4101 ja 3-25-4103), kasutades jällegi mahukaid ja vähemalt osaliselt korduvaid sõnastusi. Kohtu seisukohta kinnitab ka Siim Grossbergi 29. oktoobri 2025. a määruskaebus haldusasjas nr 3-25-3448, milles ta märgib, et arvukate ja suure mahuga avalduste esitamine on vanglas tema ainuke mõtestatud tegevus, tal on õigus esitada haldusorgani tegevuse peale pretensioone ning ta teeb seda lihtsalt teistest rohkem. Siim Grossberg kinnitab, et tulevikus tema kaebuste hulk kasvab. Kohtu hinnangul võib ülemäärane halduskoormus vanglas omakorda halvata haldusorgani korrapärase töövõime ja ohustada vangla korda.
9.3.Kujunenud olukorras ei saa pidada õigusvastaseks asjaolu, et vangla ei andnud tähtaega kahjunõudes esinevate puuduste kõrvaldamiseks, vaid jättis koheselt Siim Grossbergi kaebaja nimel esitatud kahjunõude läbi vaatamata. Kuna Tartu Vangla kodukorra p 1.13.3 kohaselt ei või Siim Grossberg kaebaja nimel vanglale kahjunõudeid esitada, siis ei ole tegemist puudusega, mida oleks võimalik ka kõrvaldada. Kõrvaldatava puuduse jaatamise korral muutuks Tartu Vangla kodukorra p 1.13.3 sisutühjaks. Ka kohtupraktikas on leitud, et kinnipeetaval puudub õigusaktidest tulenev ja kohtulikult kaitstav subjektiivne õigus olla kaaskinnipeetava esindajaks või esitada avaldusi teise kinnipeetava nimel (Tallinna Ringkonnakohtu 14. oktoobri 2016. a määrus asjas nr 3-16-1812, p 10). Samuti ei jää kaebaja õigused kaitseta, kuna kaebajal on endal võimalik kahjunõue vanglale soovi korral isiklikult esitada.
9.4.Seega on Tartu Vangla 13. augusti 2025. a otsus nr 1-9/2-25/382-2 kohtu hinnangul õiguspärane ning kaebaja ei ole kohtueelset menetlust nõuetekohaselt läbinud.
10.Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus Marten Meeniski kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel. Vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
11.Kuna kohus tagastab kaebuse, siis puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.
12.Kaebaja on esitanud riigi õigusabi taotluse, mille kohus käesoleva määrusega lahendab. RÕS § 6 lg 1 järgi võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole taotleja kehv majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kui esinevad RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja otsustamist. Kaebaja on kohtule esitatud kaebuse heaks kiitnud ning on varasemalt isiklikult mitmetes kohtuasjades selgesisulisi avaldusi esitanud (haldusasjad nr 3-25-439, 325-1490, 3-25-2256 jne). Eeltooduga on tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja advokaadi abi. Halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika kohus välja enda initsiatiivil ning kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5). Eeltoodust tulenevalt jätab kohus Marten Meeniski taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.
4
3-25-4072
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
5
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.