Võlaõigus › Muud

TsiviilasiJõustunudPärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval · 08.02.2017

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval
Kohtuasja number: 2-15-11465/70
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Võlaõigus › Muud
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 08.02.2017
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 18 659

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Seotud ettevõtted

nimistu.ee

Aktsiaselts Transcom10550575(Kostja)

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Kohus Kohtunik Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

Pärnu Maakohus Toomas Talviste 8. veebruar 2017, Pärnu Maakohtu Rüütli tänava kohtumaja kantselei kaudu 2-15-11465 AS RST Varad (likvideerimisel) hagi AS Transcom vastu põhivõla ja viivise summas 4 634 713.18 eurot ning lisanduva viivise väljamõistmiseks 4 936 936.61 eurot

Menetlusosalised ja nende Hageja AS RST Varad (likvideerimisel), registrikood esindajad 10124849, asukoht Kivinõmme, Nõmmemaa küla, Nõva vald, Läänemaa, lepingulised esindajad vandeadvokaat Indrek Leppik ja advokaat Tavo Tiits Kostja AS Transcom, registrikood 10550575, asukoht Emajõe 24/26, Pärnu, lepingulised esindajad vandeadvokaat Tarmo Peterson ja advokaat Karl-Morten Jõgi Kohtuistungi toimumise aeg 15. detsember 2016

RESOLUTSIOON

Jätta rahuldamata AS RST Varad (likvideerimisel) hagi AS Transcom vastu põhivõla ja viivise summas 4 634 713.18 eurot ning lisanduva viivise väljamõistmiseks. Tühistada hagi tagamiseks käesolevas asjas kohtu 26.08.2015 määrusega kohaldatud abinõud – kostjale AS Transcom kuuluvate AS Pärnu Sadam aktsiate (ISINkoodiga 3100089947) arest, nendega tehingute tegemine ja blokeerimine.

Menetluskulude jaotus ja Jätta menetluskulud hageja kanda. kindlaksmääramine Määrata hageja AS RST Varad (likvideerimisel) hüvitatavate menetluskulude suuruseks 21 347 (kakskümmend üks tuhat kolmsada nelikümmend seitse) eurot ning mõista nimetatud summa kostja AS Transcom kasuks välja. Nimetatud menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 ettenähtud ulatuses.

Tsiviilasi nr 2-15-11465 Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest, esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Taotledes kaebuse esitamisel menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka kaebuse esitama. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta istungil lahendamist.

Asja sisu kirjeldus, esitatud nõuded, väited ja tõendid Hageja nõuded, väited ja tõendid

Sarnased lahendid

Võlaõigus

Tsiviilasi nr 2-15-11465 kostja aktsia omanikuks. Kostja ei ole esitanud äriregistrile vastavasisulist kandeavaldust, mille põhjal äriregistrisse tehtava kande alusel loetakse aktsiakapital suurendatuks ja hageja omandab uutest aktsiatest tulenevad õigused. 2) Asjaolu, et kostja on tasaarvestanud hageja poolt üle antud nõude OÜ Elikante nõudega kostja vastu, kinnitab ka kostja 01.01.2012 – 30.09.2012 bilansi väljavõte (II kd tl 81-88). Sellelt nähtuvalt on bilansikirje nr 2350 all - muud lühiajalised kohustused - märgitud „Elikante laen“. Elikante laenu algsaldo on 201 864,98 eurot, muutus bilansiperioodil on -201 864,98 eurot ja laenu lõppsaldo on 0. Järelikult oli OÜ-l Elikante kostja vastu rahaline nõue samal ajal, kui kostja omandas hagejalt rahalise nõude OÜ Elikante vastu. Kostja bilansi väljavõttest nähtuvalt on bilansiperioodil 01.01.2012 - 30.09.2012 kostja rahaline kohustus OÜ Elikante ees aga täies ulatuses lõppenud. See viitab hageja hinnangul üheselt sellele, et peagi pärast OÜ Elikante nõude omandamist hageja käest on kostja ja OÜ Elikante omavahelised rahalised kohustused täies ulatuses tasaarvestanud. Järelikult ei ole kostjal võimalik nõuet hagejale tagastada ja võimalik on ainult nõude väärtuse hüvitamine. 3) Kostja ja OÜ Elikante vahelisele nõuete tasaarvestusele viitab ka kostja 2012.a majandusaasta aruanne (II kd tl 89-114). Nimetatud majandusaasta aruande lisast 13 (laenukohustused) selgub, et seisuga 31.12.2011 olid kostjal võlausaldajate ees „muud laenukohustused“ summas 644 546 eurot. Seisuga 31.12.2012 kostjal sellised laenukohustused aga mistahes summas puuduvad. Hagejal on põhjendatult alust arvata, et kostja majandusaasta aruande rida „muud laenukohustused“ sisaldas ka OÜ Elikante rahalist nõuet kostja vastu, mis on hageja poolt kostjale loovutatud OÜ Elikante nõudega hiljem täies ulatuses tasaarvestatud. Isegi, kui lähtuda sellest, et OÜ Elikante nõue kostja vastu oli võrreldes kostja nõudega OÜ Elikante vastu summaarselt tunduvalt väiksem, siis kõiki asjaolusid arvestades on hageja hinnangul tõenäoline, et pooled leppisid tasaarvestuse käigus kokku, et tasaarvestuse tulemusena lõpeb kostja nõue OÜ Elikante vastu täies ulatuses. Hageja sellist seisukohta kinnitavad järgmised asjaolud: a) OÜ Elikante varasem maksekäitumine hageja enda ees on olnud väga problemaatiline. Nimelt mõistis Pärnu Maakohus 11.11.2008 otsusega (I kd tl 72-77) OÜ-lt Elikante hageja kasuks välja 37 000 000 krooni. Hageja üritas korduvate kokkulepete sõlmimise kaudu saada OÜ-lt Elikante väljamõistetud raha kätte, kuid OÜ Elikante ei täitnud oma kohustust ning hagejal tekkis seetõttu garantiilepingust tulenev nõue kostja vastu (garantiilepingu kohta vt ka allpool). Kuna OÜ Elikante ei suutnud ligi kolme aasta jooksul pärast kohtuotsuse tegemist tasuda hagejale oma võlgnevust, on hagejal põhjendatult alust arvata, et OÜ-l Elikante ei olnud finantsilisi võimalusi ega ka huvi oma rahalisi kohustusi ka kostja ees täies ulatuses täita. Seetõttu on hageja hinnangul eluliselt usutav, et kostja ja Elikante tasaarvestasid omavahelised rahalised nõuded kattuvas ulatuses ja kostja loobus ülejäänud osas OÜ Elikante vastu võlgnevuse sissenõudmisest, sest nõude rahuldamine OÜ Elikante poolt suuremas ulatuses oli asjaolusid arvestades välistatud. b) Eeltoodut kinnitab lisaks fakt, et kostja ja OÜ Elikante puhul on tegemist seotud äriühingutega. Kostja on OÜ Elikante asutaja (registriandmete väljatrükk I kd tl 109-110). Kostja kui äriühing kuulub läbi OÜ Transcom Invest Osaühingule Transcom Grupp. Osaühingu Transcom Grupp ainuosanik on R.K.. R. K.on aga samuti OÜ Elikante ainuosanik ja varasemalt ka OÜ Elikante juhatuse liige. OÜ 3 (38)

Tsiviilasi nr 2-15-11465 Elikante juhatuse liige on aga R. K. lähisugulane – tema vend A. K. (II kd tl 115116). Seega on ilmne, et R K., kes on läbi valdusettevõtte kostja omanik, on omandanud nõude enda teise äriühingu – OÜ Elikante – vastu, et likvideerida OÜ Elikante ja enda vastu suunatud nõue ning vabaneda igasugustest rahalistest kohustustest hageja vastu. c) Ka kostja 17.08.2012 aktsionäride erakorralise üldkoosoleku kokkukutsumise teates (II kd tl 117-121) on selgitatud, et: „/---/ Seltsi majandustegevuse huvides on uute aktsiate emiteerimine AS L.Rei kasuks, kuivõrd vabanetakse kohustusest L.Rei ees ning omandatakse samal ajal nõue OÜ Elikante vastu“. Kuna kostjal endal oli rahaline kohustus OÜ Elikante ees, kinnitab eeltoodu, et kostja huvides oli omandada hagejalt nõue OÜ Elikante vastu, et seda OÜ-ga Elikante tasaarvestuse tegemiseks kasutada. 4) OÜ Elikante ja kostja vahelise tasaarvestuse toimumist ja seega hageja poolt kostjale üle antud OÜ Elikante nõude lõppemist tõendab kaudselt ka K.L. 17.06.2016 vastus hageja 16.06.2016 järelepärimisele (vt ka otsuse p 5.1.2.), milles ta kinnitab, et OÜ Elikante nõude tagastamist hagejale tema juhatuse liikmeks oleku aja jooksul ei ole toimunud. Hageja hinnangul on loogiline ja eluliselt usutav, et kui nõue OÜ Elikante vastu oleks olnud jätkuvalt olemas (s.t see ei oleks tasaarvestuse teel lõppenud), siis oleks kostja saanud nõude ilma probleemideta hagejale tagastada koheselt pärast seda, mil möödus kostja uute aktsiate märkimise eesõiguse kasutamise tähtaeg (31.08.2012). 5) Hageja on esitanud 01.11.2012 ja 14.08.2013 seisudega bilansside võrdluse kokkuvõtte (IV kd tl 102) ja 14.08.2013 seisuga bilansi alusel kokkuvõtte suuremate nõuete muutuste kohta (IV kd tl 103). Esitatud bilanssidest ja nende võrdlusest nähtub, et 14.08.2013 seisuga bilansis on kostja kajastanud, et võrreldes 2012.a algusega on kostja omandanud Elikantega seotud äriühingute vastu uusi nõudeid ca 3,42 mln euro väärtuses. Samal ajal on võrreldes 01.11.2012 seisuga esitatud bilansiga kostja hakanud bilansis kajastama ka nõuet Elikante vastu, mida 01.11.2012 seisuga bilansis ei kajastatud. Samas on 14.08.2013 bilansis Elikante nõue 2012.a lõpu seisuga viidud nulli. Hageja selgitab täiendavalt, et Elikante võõrandas 2012.a sügisel talle kuuluvate äriühingute osad (ehk vahetult pärast 01.08.2012 hageja ja kostja vahel sõlmitud nõude üleandmise lepingut). Hageja tõendab seda R. R. e-kirjaga ja äriregistri väljavõtetega (IV kd tl 108-122), millest nähtub, et Elikante võõrandas oma tütarettevõtjate osalused, mis olid Elikante peamiseks varaks, Ärivara OÜ-le, mis asutati alles 2012. a sügisel. Ärivara OÜ asutati tõenäoliselt üksnes Elikantest varade väljaviimiseks ning nõuete loovutamiseks ja Elikantega tasaarvestuse tegemiseks. Viidatud tõenditele tuginedes on võimalik otseselt järeldada, et kostja säilitas omandiõiguse Elikante nõudele (s.t jäi selle omanikuks pärast 01.08.2012 lepingut), samal ajal Elikante omandas osade võõrandamise kaudu rahalise nõude Ärivara OÜ vastu ning loovutas selle nõude kostjale koos teiste Elikantele kuulunud tütarettevõtja vastu suunatud nõuetega. Nõuete loovutamise käigus loovutas Elikante oma nõuded Transcomile ning Transcom luges selle alusel Elikante vastu suunatud nõude lõppenuks (läbi tasaarvestuse või Elikantele tema vastu suunatud nõude loovutamisega – ehk nõue lõppes kokkulangemisega, selgitav skeem, IV kd tl 123). Seda on võimalik üheselt järeldada 14.08.2013 seisuga bilansist, millest nähtuvalt on kostja omandanud ca 3,4 miljoni ulatuses nõudeid Ärivara OÜ ja Ateena Maja OÜ vastu ning samal ajal on kostja lugenud Elikante vastu suunatud nõude lõppenuks.

Tsiviilasi nr 2-15-11465 TsÜS § 129 lg 1 alusel. Volikiri on volituse kohta antud kirjalik dokument, mis tuleb pärast volituse lõppemist esindatavale tagastada (TsÜS § 125 lg 5 ls 1). Paraku ei ole volikirja originaal ei hageja ega K. G.i valduses. Volikirja väljaandmise eesmärk on luua tõend sisemise volituse andmise kohta tehingu tegemisel kolmanda isikuga, kes tugineb talle esindatava või esindaja poolt esitatud volikirjale. Volikirja alusel tekib volitus volikirjas kajastatud mahus ka juhul, kui volikirjas esindajaks nimetatud isikule ei ole tegelikult sisemist volitust üleüldse antud või kui seda ei ole tehtud volikirjas kajastatud mahus. Vastuseks hageja küsimusele, millal on 18.09.2012 kokkulepe allkirjastatud, vastas K.L., et kõnealune kokkulepe on tegelikult tema poolt allkirjastatud oluliselt hiljem, s.o 2012.a oktoobri lõpus või novembris. Läbirääkimisi 18.09.2012 kokkulepe sõlmimiseks hageja ja kostja vahel K.L. sõnul ei peetud. K.L. selgitab oma vastuses hageja küsimustele nr 3, 4 ja 5 kokkuvõtvalt järgmist: “2012. aasta oktoobri alguses otsustas R.K. AS-i Transcom aktsiakapitali laienduse tagasi pöörata. Töö teostajaks palgati Advokaadibüroo Rask OÜ /---/. Läbirääkimisi mitterahalise sissemakse tegemise lepingu suhtes pidasin oktoobris 2012.a AS L.Rei seadusliku esindaja H. V.ega. Läbirääkimised osapooli rahuldavat tulemust ei andnud ning selle tulemusena mingeid kokkuleppeid ega lepinguid ei sõlmitud. 26.10.2012 sain Tarmo Petersonilt ekirja, et kokkuleppega AS Transcom ja AS L.Rei vahel on kiire. Edasi tegelesid antud küsimuse lahendamisega advokaadid ise“. K.L. vastustest hageja küsimusele nr 7 selgub ka tõsiasi, et alates oktoobri algusest 2012 toimus nii kostja kui ka teiste R. K. kontrolli all olevate ettevõtete juhtimine tegelikult Advokaadibüroost RASK ning ettevõtte juhatuse liikme rolliks oli vaid temale etteantud dokumentide allkirjastamine. Samuti puudus väidetava 18.09.2012 kokkuleppe kooskõlastamiseks kostja nõukogu otsus ning kuni K.L. juhatuse liikme volituste lõppemiseni 2013.a juunis väidetavat 18.09.2012 kokkulepet kostja raamatupidamisdokumentatsiooni hulgas ei olnud. Eeltoodu kinnitab, et kuna hageja ja kostja seaduslikud esindajad (K.L. ja H. V.) ei saavutanud läbirääkimiste käigus seaduspärasel teel kokkulepet, mille tulemusena oleks saanud tagasi pöörata kostja aktsiakapitali suurendamise, asus kostja ja tema esindajad ise koostama vastavaid dokumente, mille alusel tõendada, et OÜ Elikante nõue on hagejale tagastatud ja hageja on loobunud kõigist kostja aktsiate märkimisest tulenevatest õigustest ning nõuetest kostja vastu.

5.1.4.Hageja on esitanud tõendina K. L. 06.10.2012 e-kirja R. K.le, millele manusena lisatud dokumendis andis K. L. ülevaate R. K.le asjadest, millega tuleb kiiresti tegeleda (IV kd tl 91-93). Ülevaatest nähtub, et kostja jaoks oli 06.10.2012 seisuga endiselt oluline tegeleda hageja nõudega kostja suhtes. See tõend on koherentne ka hageja poolt varasemalt esitatud T. Petersoni 26.10.2012 e-kirjaga K. L.le, millest nähtub, et vähemalt 26.10.2012 seisuga oli endiselt vajalik sõlmida kokkulepe hageja ja kostja vahel, et tühistada emissioon. Aktsiate emissiooni kokkuleppe oli aga 01.08.2012 leping, mistõttu on 26.10.2012 kirjaga just silmas peetud nõude tagasiloovutamise kokkulepet. Nõude tagasiloovutamine on aga kostja väitel toimunud juba 18.09.2012. See aga ei lange kokku kostja juhatuse liikme K. L. 06.10.2012 e-kirjaga R. K.le ning T. Petersoni 26.10.2012 e-kirjaga K. L.le. Nimetatud e-kirja p-s 2 on K. L. nimetanud hagejat (tollane AS L.Rei) kostja põhivõlausaldajaks, kelle nõude suurus on 3,3 miljonit eurot ning märkinud juurde, et tegemist on kohtu poolt tunnustatud nõudega. Kahtlust ei saa olla selles, et K. L. peab sellega silmas varasemalt hagejale kuulunud ning 2008.a kohtuotsusega tunnustatud nõuet R. K. valdusühingu Elikante vastu. Hageja on esitanud tõendina kostja 14.08.2013 seisuga bilansi (perioodi 01.01.2012-31.12.2012 kohta) (IV kd tl 94-101). Võrreldes 01.11.2012 seisu bilansiga on kostja muutnud oma nõudeid Elikante vastu. Kui 01.11.2012 seisuga ei kajastanud kostja Elikante vastu pikaajalist nõuet, siis 14.08.2013 seisuga on kostja kajastanud nõuet Elikante vastu. Kahtlust ei saa olla selles, et kostja on kajastanud sealhulgas hagejalt omandatud nõuet Elikante vastu. Samuti on hageja esitanud kostja juhatuse liikme 22.05.2013 nõudekirja M.M. Advokaadibüroole (vt otsuse p 5.9), milles nõutakse advokaadibüroolt dokumentide ja hageja aktsiate üleandmist. Nõudekirjast selgub üheselt, et veel 22.05.2013 oli mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu alusel hageja poolt kostjale üle antud nõue OÜ Elikante vastu jätkuvalt kostja omanduses ning nõude tagastamist ei olnud toimunud.

Isegi, kui kohus peaks tuvastama, et hageja juhatuse liikme poolt kolmandale isikule 07.03.2012 väljastatud volikiri ning 18.09.2012 hageja ja kostja vahel sõlmitud kokkulepe ei ole võltsitud, on hageja hinnangul nimetatud tehingud tühised, sest tehingute tegemine oli vastuolus seadusest tuleneva keeluga TsÜS § 87 mõttes. TsÜS § 34 lg 1 sätestab, et juriidilise isiku juhatus või seda asendav organ loetakse suhetes teiste isikutega juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks. Juriidilise isiku tehinguline esindus tekib aga juriidilise isiku juhatuse või seda asendava organi poolt volituse andmisega. Õiguskirjanduses on öeldud, et kuigi iseenesest ei ole piiratud juriidilise isiku seadusliku esindaja poolt kolmandale isikule antavate volituste ulatus, ei tohi see siiski viia juhatuse liikme poolt oma õiguste üleandmiseni kolmandale isikule, mis oleks vastuolus TsÜS § 31 lg-st 6 tuleneva piiranguga. Nimelt sätestab TsÜS § 31 lg 6 reegli, mille kohaselt ei või juriidilise isiku organi liige anda temale seadusest tulenevaid organi liikme õigusi üle teisele organi liikmele ega kolmandale isikule. Õiguskirjanduses on selgelt asutud seisukohale, et nimetatud sättega ei ole kooskõlas esindusõigust omava juhatuse liikme poolt kolmanda isikuga sõlmitud kokkuleppe alusel viimasele ühingu esindamise üleandmine. Hinnates 07.03.2012 volikirja sisu ja eesmärki, on selge, et kolmas isik K. G. on saanud hagejalt piiranguteta üldvolituse hageja esindamiseks kõikides toimingutes ja tehingutes, muuhulgas võõrandamistehingutes. Selline volitus on otseselt vastuolus TsÜS § 31 lg-s 6 sätestatud keeluga. TsÜS § 87 kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Seega on 07.03.2012 volikiri tühine TsÜS § 87 mõttes, mistõttu ei ole sellisel tehingul TsÜS § 84 lg 1 järgi algusest peale õiguslikke tagajärgi. Kuna kolmandale isikule K. G. 07.03.2012 väljastatud volikiri on tühine ja K. G.il seetõttu hageja esindusõigus puudus, on tühine ka K. G.i poolt hageja nimel allkirjastatud 18.09.2012 kokkulepe. Lisaks on 18.09.2012 kokkuleppe puhul tegemist tehinguga, mis väljub hageja igapäevasest majandus-ja kutsetegevusest, mistõttu oleks sellise tehingu tegemiseks isegi esindusõiguse olemasolu korral kindlasti olnud vajalik ka hageja nõukogu eelnev nõusolek. Seda eelkõige olukorras, kus K. G. on kõnealust kokkulepet hageja nimel allkirjastades tegutsenud selgelt ka huvide konflikti olukorras, loobudes hageja nimel kõigist aktsiate märkimise õigusest ja nõuetest endaga seotud äriühingu kasuks.

Tsiviilasi nr 2-15-11465 Vastavalt 01.08.2012 Lepingule kohustus kostja väljastama Elikante nõude loovutamise eest 3,2 miljoni euro ulatuses kostja aktsiaid. Sellele oli eelnenud 23.03.2009 antud kostja garantii hagejale, millega kostja garanteeris Elikante nõuet hageja ees summas 37 miljonit krooni, kuid mitte rohkem kui 60 miljonit krooni. R.K., olles Elikante juhatuse liige ja ainuosanik ning samal ajal (oktoober 2005 jaanuar 2007) ka hageja nõukogu liige, kantis hageja varadest välja 37 miljonit krooni Elikantele. Kohus tuvastas Elikantele tehtud tehingute tühisuse ning mõistis hageja kasuks Elikantelt välja 37 miljonit krooni. Vältimaks Elikante pankrotti (tulenevalt hageja poolt esitatavast nõudest), andis kostja 23.03.2009 hageja kasuks garantii. Garantii andmise fakti on kostja ise ka tunnistanud. Vältimaks garantiinõude sissepööramist kostja vastu, leppisid hageja ja kostja kokku sisuliselt hageja nõude rahuldamises läbi kostja aktsiate emiteerimise, mille tulemusel pidi kostja hagejale väljastama 3,2 miljoni euro väärtuses enda aktsiaid (sisuliselt oli tegemist täitmise asendamisega VÕS § 89 mõttes). Elikante nõude üleandmise puhul (01.08.2012 kokkulepe) oli tegemist nõude loovutamisega VÕS § 164 lg 1 mõttes. VÕS § 167 lg 1 ls 1 alusel lähevad koos nõude loovutamisega üle ka nõudega seotud tagatised. Seega läks 01.08.2012 kokkuleppega kostjale üle tema enda antud garantii. Kuivõrd nõude koos garantiiga üleandmisel langes garantii andja ning garantii saaja kokku, siis lõppes garantiist tulenev võlasuhe VÕS § 186 p 3 alusel (võlgnik muutus samaaegselt võlausaldajaks) ning VÕS § 155 lg 4 p 3 alusel. Seega lakkas garantii olemast. Isegi, kui lähtuda 18.09.2012 kokkuleppe ehtsusest ja kehtivusest, ei oma selle p-s 4 märgitud garantii kehtivaks lugemine õiguslikku tähendust, kuivõrd 23.03.2009 antud garantii lakkas kehtimast ning uus garantiikohustus muutuks kehtivaks üksnes garantiikirja väljaandmisega garantii andja (kostja) poolt, mida ei toimunud. Sealjuures ei oma ka tähendust kostja esitatud väidetav 20.09.2012 kokkulepe (vt p 13.4.) garantiinõude puudumise kohta, sest selleks hetkeks oli garantii juba lõppenud VÕS § 186 alusel. Seega oli 01.08.2012 kokkuleppe tulem see, et hageja andis kostjale üle Elikante nõude, mille väärtus tulenes üksnes seda nõuet tagavast garantiist (sest Elikante oli maksejõuetu, mida on kinnitanud ka kostja ise). Kuivõrd kostjale kuuluvad väärtuslikud AS Pärnu Sadama aktsiad, siis on ilmne, et Elikante nõude väärtus tulenes selgelt üksnes seda tagavast kostja garantiist. Kuna garantiikohustus aga lõppes 01.08.2012 kokkuleppe tulemusel ning uut garantiikirja hagejale ei väljastatud, siis oleks Elikante nõude tagastamine olnud väärtusetu. Sellest lähtuvalt, isegi kui jaatada 18.09.2012 kokkuleppe ehtsust ja kehtivust, on sellest kokkuleppest tulenevalt vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kostja vabanes 18.09.2012 kokkuleppega aktsiate emiteerimise kohustusest ning ka garantiikohustusest samal ajal, kui hageja jäi ilma lubatud aktsiatest ning ka Elikante nõudele selle väärtuse andnud garantiinõudest. Seega, kui lähtuda kostja esitatud faktilistest asjaoludest (s.t sellest, et 18.09.2012 kokkulepe on ehtne ning toimus tagasiloovutamine), siis selle tulemusel vabanes kostja vähemalt 3,7 miljoni euro suurusest aktsia emiteerimise kohustusest ja samal ajal ka maksimaalselt ca 3,8 miljoni euro suurusest garantiikohustusest. Hageja sai aga sellest lähtuvalt tagasi väärtusetu nõude.

Tsiviilasi nr 2-15-11465 väärtusega aktsiatest ning samal ajal ka 3,7 miljoni euro suurusest garantiist tulenevast nõudest. Selle tulemusel hoidis kostja ära Elikante pankroti (kuivõrd Elikante vastu nõude sissepööramine ei olnud majanduslikult mõistlik – pankrot oleks tõenäoliselt raugemisega lõppenud) ja vabanes tema vastu suunatud üle 3,7 miljoni suurusest nõudest. Pikemas perspektiivis pidas kostja silmas ka hageja aktsiate omale saamist. Seda tõendab ka kostja tolleaegse esindaja K. L. nõudekiri (IV kd tl 71). Viidatud nõudekiri tõendab aga ka kostja äärmist pahatahtlikkust, kuivõrd sellest nähtub, et Elikante nõue oli 22.05.2013 seisuga endiselt kostja omanduses. Seega on kostja käitumine 18.09.2012 kokkuleppe sõlmimisel kantud soovist hagejat kahjustada ning alusetult vabaneda endale võetud kohustustest. Ainuüksi see asjaolu juba kätkeb endas heade kommete vastast käitumist. Teiseks on oluline heade kommetega vastuolu hindamisel arvestada ka sellega, kes olid väidetava 18.09.2012 kokkuleppe sõlmimisel poolte esindajad. Kostja esitatud 18.09.2012 kokkulepe on allkirjastanud ühelt poolt kostja juhatuse liige K. L. ning teiselt poolt kostja aktsionäri (Osaühing Transcom Grupp) juhatuse liige K. G.. K. G. tegutses 18.09.2012 kokkuleppe sõlmimisel väidetava volikirja alusel aga hoopis hageja nimel ja huvides. 18.09.2012 kokkuleppe esemeks oli Elikante vastu suunatud nõue. Elikante, kostja ning kostja aktsionäri omanik on R. K.. K. G., allkirjastades hageja nimel 18.09.2012 kokkuleppe, vähendas sellega oluliselt osaühingule Transcom Grupp kuuluva kostja kohustusi, ilma et kostjale järgneksid sellega muud kohustused. Kolmandaks omab tähtsust ka asjaolu, et väidetav 18.09.2012 kokkulepe oli tegelikkuses sõlmitud 2012. a oktoobri lõpus ehk ajal, mil S. E. ei olnud enam juhatuse liige ning K. G.il puudus igasugune puutumus hagejaga (vt ülalpool p 5.1.4.). Juhatuse liikme kohustuste lõppemisel oli S. E.el juhatuse liikme hoolsuskohustusest tulenevalt kohustus tagasi nõuda ametiajal antud volitused (sh eriti blanko üldvolitused nagu see oli antud K. G.). Seega on oluline arvestada, et väidetav 18.09.2012 kokkulepe on tegelikkuses sõlmitud ajal, mil kumbki väidetav hageja esindaja ei oleks saanud esindada hagejat ning sõlmitud olukorras, kus hageja aktsionärid ei olnud teadlikud võimalikust volikirjast ega ka selle alusel tehtud kokkuleppest, millega hageja jäi sisuliselt ilma ca 3,7 miljoni euro suurusest nõudest. Seega isegi, kui asuda seisukohale, et volikiri ja 18.09.2012 olid ehtsuse ja esindusõiguslikust aspektist kehtivad, tegutses K. G. ilmselgelt huvide konfliktis, rangelt üksnes kostja huvides ning hageja huvide vastu. Hageja aktsionärid ei olnud teadlikud K. G. antud volitusest ega 18.09.2012 kokkuleppe sõlmimisest, seega toimus hageja varade käsutamine hagejat kahjustaval viisil täielikult ilma aktsionäride teadmiseta.

Tsiviilasi nr 2-15-11465 Hageja tugineb siinjuures samadele asjaoludele ja põhjendustele, millega ta põhjendab 18.09.2012 kokkuleppe heade kommete vastasust. Teisisõnu on 18.09.2012 kokkulepe sõlmitud hageja väidetava esindaja poolt, kes lähtus sel hetkel üksnes kostja ja tema kontserni huvidest. 18.09.2012 kokkulepe on sõlmitud hageja kahjustamise, kostja kohustuste vabanemise ning Elikante maksejõuetuse ärahoidmise eesmärkidel. Kostja, keda reaalselt kontrollib R.K., ainsaks eesmärgiks on olnud vältida hageja poolt tema vastu pankrotiavalduse esitamist ning omandada endaga seotud äriühingu (Elikante) vastu suunatud nõue, hoides ära nõuete esitamist kohtus kostja vastu, nimelt: 1) 18.09.2012 kokkulepe on sõlmitud huvide konfliktis hagejat äärmiselt kahjustaval viisil. Kokkulepe on sealjuures sõlmitud kogemustega juhatuse liikmete poolt, kes pidid olema teadlikud, et K. G. antud väidetav volitus ei ole seadusega lubatud; 2) K. G. on kinnitanud, et nõude loovutamise osas ei pidanud tema läbirääkimisi, vaid et Advokaadibüroo RASK valmistas Elikante nõudega seonduvalt ette mitmeid erinevaid kokkuleppeid erinevate isikutega, millele oli lisatud sama S. E.e poolt K. G. antud volitus. Seega ei osalenud enam kui 3,7 miljoni euro suuruse nõude loovutamise otsustamise, läbirääkimiste ja lepingu koostamise juures ei hageja aktsionärid, seaduslik esindaja (juhatuse liige) ega ka väidetavalt volitatud isik K. G.; 3) Kokkuleppe tulemusel jäi hageja ilma 01.08.2012 lepinguga lubatust (kostja aktsiatest) ning kaotas ka garantiist tuleneva nõude kostja vastu; 4) Samal ajal vabanes kostja enda rahalistest kohustustest hageja vastu ning viis läbi ka Elikantest täieliku varade väljaviimise. Nõude väidetava tagastamise hetkel oli selle sisuline väärtus olematu; 5) Nõue läks üle kostjale koos garantiiga. Kostja oli samal ajal nii garantiiandja kui ka kohustatud isik – garantii lõppes VÕS § 155 lg 4 p 3 ja § 186 p 3 alusel. Seega nõude väidetava tagastamise hetkel oli selle sisuline väärtus olematu, kuivõrd nõue oli Elikante vastu. Isegi, kui 07.03.2012 volitus ja 18.09.2012 kokkulepe oleksid ehtsad ja kehtivad, on kostja ja temaga seotud isikud nimetatud volitust ja kokkulepet hageja eest pahatahtlikult varjanud kuni käesoleva kohtuvaidluseni. Sellise tegevusega on seega käsutatud hageja aktsionäride teadmata ebaõiguspäraselt ühingu esindusõigust ning vara.

Tsiviilasi nr 2-15-11465 Kostja on kohustatud Lepingu alusel üleantud nõude väärtuse hüvitamiseks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 189 lg 1 lause 1 kohaselt võib lepingust taganemise puhul kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. VÕS § 189 lg 2 p 3 kohaselt peab lepingupool tagastamise või väljaandmise asemel hüvitama üleantu väärtuse, kui üleantu on hävinud. Asjaolude kohaselt tasaarvestas kostja pärast Lepingu sõlmimist hagejalt Lepingu alusel omandatud nõude OÜ Elikante samaliigilise nõudega. Kuna kostja ja OÜ Elikante vahelise tasaarvestuse tulemusena ei ole kostjal võimalik nõuet enam hagejale tagastada (üleantud nõue on tasaarvestusega lõppenud ehk tinglikult võttes hävinud), nõuab hageja Lepingu esemeks oleva nõude tagastamise asemel selle nõude väärtuse hüvitamist. Kui üleantu hind on lepingus määratud, loetakse see VÕS § 189 lõike 2 tähenduses üleantu väärtuseks (VÕS § 189 lg 3). Järelikult on hagejal VÕS § 189 lg 2 p 3 alusel õigus nõuda kostjalt nõude väärtuse hüvitamist summas 3 754 328,33 eurot. Kostjal on kohustus tasuda hagejale seadusjärgne viivis tagastatavalt rahalt. Nõude väärtuse hüvitamine nõue on olemuselt rahalise kohustuse täitmise nõue, mistõttu on kostja kohustatud tasuma viivitusintressi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest. Nõude väärtusele vastava rahasumma tagastamiskohustus muutub sissenõutavaks järgmisel päeval pärast taganemisavalduse jõustumist. Seega muutus rahasumma tagastamiskohustus sissenõutavaks 21.09.2012. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Seaduses sätestatud viivisemäär vastavalt VÕS § 94 lõikele 1 ja § 113 lõikele 1 oli perioodil 21.09.2012 – 31.12.2012 8,0 %, perioodil 01.01.2013 – 14.04.2013 7,75%, perioodil 15.04.2013 – 30.06.2013 8,75%, perioodil 01.07.2013 – 31.12.2013 8,5%, perioodil 01.01.2014 – 30.06.2014 8,25%, perioodil 01.07.2014 – 31.12.2014 8,15%, perioodil 01.01.2015 – 30.06.2015 8,05% ning perioodil 01.07.2015 – 31.07.2015 8,05%. Hageja palub kohtul kostjalt välja mõista viivise hagi esitamise seisuga summas 880 384,85 eurot vastavalt alltoodud viivise arvestuse tabelile. Tähtaeg 21.09.2012 31.12.2012 1.01.2013 14.04.2013 15.04.2013 30.06.2013 1.07.2013 31.12.2013 1.01.2014 30.06.2014 1.07.2014 31.12.2014 1.01.2015 30.06.2015 1.07.2015 31.07.2015 Viivis kokku: 880 384, 85 eurot

11.1.4.Säilinud e-kirjavahetuse pinnalt on tuvastatav, et enne 23.10.2012 pidi K. L. olema toonud kostja lepingulistele esindajatele hageja ja Alnus SIA vahelise nõude loovutamise lepingu koopia, millele oli lisatud AS RST Varad juhatuse liikme S.E.e 07.03.2012.a volikiri K. G.. Seda saab väita põhjusel, et 23.10.2012 e-kirjas palus vandeadvokaat T. Peterson K. L.l S. E.elt üle küsida, kas K. G. antud volikiri ja selle alusel tehtud nõude loovutus on kehtiv (III kd tl 179). Sama kinnituse kohta küsib T. Peterson K. L.lt hageja esitatud 24.10.2012.a e-kirjas. 26.10.2012 kirjas palub T. Peterson K. L.l esitada ka AS Transcom ja AS L.Rei vaheline emissiooni tühistamise kokkulepe, samuti korratakse palvet esitada S. E.e kinnitus nõude loovutamise kohta. Nende kirjade sisuks ei ole muud kui advokaatide meeldetuletus kostja tollasele juhatuse liikmele esitada lubatud dokumendid. Nendest ei järeldu dokumentide võltsimist ega advokaatide osalemist dokumentide võltsimises. Hageja leiab, et. esitatud T. Petersoni 23.10.2012 e-kiri K. L.le neid väiteid mingil moel ei kinnita. Hageja hinnangul ei ole eluliselt usutav, et olukorras, kus kostja väitel oli Advokaadibüroo RASK kätte jõudnud hageja ja Alnus SIA nõude loovutamise leping koos sellele lisatud 07.03.2012 volikirja originaaldokumendiga, soovis T. Peterson oma 23.10.2012, 24.10.2012 ja 26.10.2012 e-kirjadega saada „igaks juhuks“ S. E.elt veel kinnitusi selle kohta, kas 07.03.2012 volikiri on ikka kehtiv ning kas hageja on väidetava nõude loovutuse lepingu alusel loovutanud nõude Elikante vastu Alnus SIA-le. Eeltoodu on selgitatav ainult sellega, et 07.03.2012 volikiri ja 18.09.2012 kokkulepe koos Alnus SIA-le nõude loovutamise lepinguga on võltsitud ning vormistatud tagantjärgi kolmandate erapoolikute isikute poolt. Kui 07.03.2012 volikiri, 18.09.2012 kokkulepe ja Alnus SIA-ga sõlmitud nõude loovutamise leping oleksid olnud ehtsad, ei oleks T. Peterson pidanud K. L.le oma 24.10.2012 ja 26.10.2012 e-kirjadega meelde tuletama, et vajalik on saada S. E.e kinnitust.

Tsiviilasi nr 2-15-11465 valitud uute advokaatidega suhtlemisel koostööaldis, s.t ta ei olnud huvitatud andma operatiivselt infot, millised on erinevate ettevõtete varad ja kohustused jne. Veel 01.11.2012 seisuga puudus advokaadibürool ülevaade erinevate ettevõtete varadest ja kohustustest, kuna K. L. ei olnud vastavat ülevaadet andnud. Nii kirjutab R.R. K. L.le 01.11.2012.a e-kirjas, et 3,5 nädalat on möödas sellest, kui küsiti ülevaadet varadest/kohustustest, kuid seda endiselt ei ole. R.R. väljendab pahameelt ning annab teada, et nii edasi minna ei saa (III kd tl 182). Kuid soovitud ülevaadet ei esitatud veel niipeagi – materjale esitati järk-järgult, fragmenteeritult ning suuremas mahus andmete esitamiseni jõuti alles 2013.a esimestel kuudel, kuid ka siis ei jõutud tervikpildini ning paljud küsimused jäid vastuseta. Teiseks jätab K. L. mainimata, et Advokaadibüroo RASK ei olnud ainus õigusnõustaja, keda vaadeldaval perioodil tema poolt kasutati. Kui Advokaadibüroo RASK oli nö uueks nõustajaks, kes valiti R.K. ettepanekul, siis samal ajal kasutas K. L. paralleelselt edasi teiste õigusnõustajate abi, sh kasutas K. L. AS Transcom ja OÜ Transcom Grupiga seotud asjaajamistes vandeadvokaat A. A. teenuseid, kuid kaasatud olid ka Advokaadibüroo Kaevando ja Partnerid advokaadid (III kd tl 183-184). Hageja mainib, et K. L. pidas R. K. kontrolli all olevate äriühingute juhtimise all Advokaadibüroost RASK silmas seda, et advokaadibüroos langetati R. K., T. Petersoni või R. R. koostöös alates oktoobri algusest 2012 R. K. kontrolli all olevaid ettevõtteid puudutavad olulisemad otsused. Advokaadibüroo RASK töötas välja tegevuskava R. K. plaanide ja soovide elluviimiseks (IV kd tl 127-135). Hageja esitab lisaks tõendid selle kohta, et R. K. kontrolli all olevate äriühingute juhatuse liikmete rolliks tol perioodil oli vaid vastuvõetud otsuseid kajastavate dokumentide allkirjastamine ning advokaadibüroo poolt ette valmis kirjutatud dokumentide ja e-kirjade edastamine (IV kd tl 136-140). Asjaolu, et kostja ja OÜ Transcom Grupp kasutasid teatud asjades paralleelselt ka mõne teise advokaadibüroo abi, ei ole asjassepuutuv ning ei lükka ümber eeltoodud väidet. R. K. oli hästi kursis oma äriühingutes toimuvaga ning kostja enda selgitusest nähtuvalt püüdsid Advokaadibüroo RASK advokaadid kliendisuhte algusest alates saada aktiivselt ülevaadet R. K. ettevõtete varade ja kohustuste ning kontsernis toimuva kohta. Seetõttu on hageja hinnangul usutav, et koostöös advokaatidega võeti Advokaadibüroos RASK kõnealusel perioodil vastu kõik olulisemad juhtimisotsused ning koostati tagantjärgi R. K.le huvidele vastavaid dokumente. R. K. kontrolli all olevate äriühingute juhtimist Advokaadibüroost RASK ja seega K. L. selgituste usaldusväärsust kinnitab hageja käsutuses olev e-kirjavahetus, kus Advokaadibüroo RASK vandeadvokaadid R. R. ja T. Peterson perioodil oktoober 2012 – kevad 2013 , tema kui kostja juhatuse liikme poolt koostatud erinevad e-kirjad kolmandatele isikutele, sh M.M. Advokaadibüroole, samuti kõnealusel perioodil tema ja R. K. ning kostja lepinguliste esindajate sisesuhtlust puudutavad e-kirjad, on peaasjalikult koostatud kostjat nõustanud Advokaadibüroo RASK advokaatide poolt ning R. K. korralduste ja juhiste alusel (IV kd tl 141-143).

11.7.Kokkuleppe ja volikirja tühisuse osas märgib kostja, et esiteks ei ole S. E. rikkunud K. G. volituse andmisega TsÜS § 31 lg-t 6. S. E. ei andnud K. G. 07.03.2012 dokumendiga üle enda õigusi juhatuse liikmena, vaid volitas K. G.i ühingut esindama. Volitamine ei tähenda seadusest tulenevate õiguste ja kohustuste üle andmist, vaid esindusõiguse andmist (TsÜS § 117). S. E.e kõik juhatuse liikme õigused volituse andmisel säilisid. TsÜS § 31 lg 6 ei keela juhatuse liikmel volitada kolmandat isikut ühingut esindama. S. E. ei ole K. G. väljastanud piiranguteta volitust (mh viitab volikirja tekst tähtajalisele volitusele) ning S. E. jäi ka ise juhatuse liikmena aktiivseks, sh teostas ta tehingulise esindaja tegevuse üle kontrolli, millest annab kinnitust mh ka see, et 18.09.2012 kokkulepe on sõlmitud S. E.ega kooskõlastatult ja tema teadmisel. Hageja käsitlus, mille kohaselt on üldvolituse andmine lubatud justkui ainult läbi prokuura instituudi, ei ole põhjendatud ega tugine kehtival õigusel Teiseks ei ole TsÜS § 31 lg 6 eesmärk kaasa tuua sättega vastuolus oleva tehingu tühisust. Sätte eesmärgiks on reguleerida juriidilise isiku sisesuhet, mitte kaasa tuua sättega vastuolus olevate juriidilise isiku ja kolmandate isikute vahel sõlmitud tehingute tühistus. Seega ei ole 07.03.2012 volitus TsÜS § 87 alusel tühine ka juhul, kui volituse andmisel oleks sätet rikutud (mida ei tehtud). Hageja väide, et 18.09.2012.a kokkulepe väljus kostja igapäevasest majandustegevusest, ei oma vaidlustatud kokkulepete kehtivuse küsimuses tähendust ning on asjakohatu. Sõltumata eeltoodust ei oleks 18.09.2012 kokkulepe tühine ka siis, kui kostja 07.03.2012 volitus seda oleks (mida see ei ole) või kui K. G. ei oleks üleüldse kirjalikku volitust antud, sest 18.09.2012 kokkulepe sõlmiti kostja juhatuse teadmisel, korraldusel ja heakskiidul. Kolmandaks on asjakohatu hageja väide, et 18.09.2012.a kokkulepe on 07.03.2012.a volikirja originaaleksemplari puudumise tõttu tühine. TsÜS § 127 lg 3 seob volikirja kehtivuse selle kehtetuks kuulutamisega või tagastamisega esindatavale. 18.09.2012.a kokkuleppe sõlmimisele eelnevalt ei tagastatud volikirja S. E.ele ega kuulutatud seda ka kehtetuks. Lisaks, volikirjast originaaleksemplari puudumine ei oma sisulist tähendust, kuna S. E. on kinnitanud tema poolt volikirja allkirjastamist. Midagi ebatavalist ei ole ka selles (pigem on see tavapärane), et tehingu teisele poolele esitatakse tehingu tegemisel volikirjast just koopia, mitte volikirja originaal. Neljandaks on paljasõnalised ja tõendamata hageja väited, mille kohaselt oli 01.08.2012. a lepingu ja 18.09.2012.a kokkuleppe eesmärgiks skeem, mille tulemusena kaotati kostja garantiikohustus ja aktsiate emiteerimiskohustus hageja ees. Samuti on pahatahtlikud spekulatsioonid hageja väited selle kohta, kuidas kostja või kostjaga seotud isikud on väidetavalt OÜ Elikante tühjaks kantinud ja varatuks muutnud. Samuti on tõendamata ja põhjendamata hageja väide, mille kohaselt olid tehingud hagejat kahjustavad. Hageja on esitanud tehingutega seonduvalt vaid fragmente ning teinud meelevaldseid järeldusi. Et garantii kaotamine ei olnud poolte eesmärk kokkulepete sõlmimisel, kinnitab mh asjaolu, et 18.09.2012. a kokkuleppes 22 (38)

Tsiviilasi nr 2-15-11465 on pooled sõnaselgelt kokku leppinud, et pooled loevad garantii kehtivaks (kokkuleppe p 4). Lisaks eeltoodule on hageja väited seonduvalt nõude tagastamiskokkuleppe tühisusega vastuolulised – kui hageja soovis taganeda 01.08.2012.a lepingust ja saada tagasi lepinguga kostjale üle antud nõue, siis kuidas saab heade kommetega vastuolus olla kokkulepe, millega nõue hagejale vastavalt hageja soovile tagastatakse!? Isegi juhul, kui hageja väidete ja nende põhjendustega nõustuda (mida kostja ei tee) ja möönda, et 18.09.2012.a kokkulepe oli tühine, sest kokkuleppe eesmärgiks oli hageja ees garantiist tulenevate kohustuste kaotamine, siis ka sellisel juhul tuleb jätta hagi rahuldamata. Esiteks on sellisel juhul tühine lisaks 18.09.2012.a kokkuleppele ka 01.08.2012.a kokkulepe ning seda on hageja poolt kirjeldatud „skeemi“ korral nii kohustustehing kui ka nõude üleandmisele suunatud käsutustehing. 18.09.2012.a kokkulepe ei saanud iseseisvalt vabastada kostjat garantiikohustusest, selleks oli vajalik ka 01.08.2012.a kokkuleppe sõlmimine, mille tulemusena lõppes garantii kokkulangevuse tõttu. Tegelikult ongi hageja etteheited suunatud mitte 18.09.2012.a kokkuleppele, vaid 01.08.2012.a kokkuleppele. 18.09.2012.a kokkuleppe tühisuse tuvastamisel tuleb tuvastada ka 01.08.2012. a kokkuleppe tühisus – hageja poolt kirjeldatud juhul on mõlemad tehingud viidatud „skeemi“ osad. Seejuures tuleb sellisel juhul tuvastada lisaks kohustustehingule ka nõude üleandmise käsutustehingu tühisus, sest garantii lõppes just nimelt nõude käsutuse tulemusena (Riigikohus on lahendi 3-2-1-156-12 punktis 11 sedastanud, et käsutustehing võib olla heade kommetega vastuolus, kui selle eesmärk seda on). Seega ei ole hageja enda poolt kirjeldatud juhul (s.o hageja poolt kirjeldatud „skeem“, mis toob kaasa skeemi osaks olevate tehingute tühisuse) kostjale üleüldse hagi aluseks olevat nõuet OÜ Elikante vastu üle andnud, millisel juhul ei saa hagejal olla kostja vastu ka hagi aluseks olevat nõuet. Hageja positsioon ja väited selles osas on vastuolulised ja alusetud. Teiseks, kui nimetatud tehingute puhul tuvastada vaid kohustustehingu tühisus, siis ei tähenda see, et 18.09.2012.a kokkuleppega ei oleks hagejale nõuet tagastatud. TsÜS § 6 lg 4 kohaselt ei sõltu käsutustehingu kehtivus õiguste ja kohustuste üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest. Seega isegi juhul, kui 18.09.2012.a kokkulepe oleks tühine, on nõue kokkuleppega kehtivalt hagejale tagastatud. Samuti ei ole 01.08.2012.a kohustustehingu tühisuse puhul toimunud nimetatud lepingust taganemist – mis on hageja hagi aluseks (VÕS § 189 jj) – ning ka seetõttu puudub hagejal hagi aluseks olev nõue. Mis puudutab hageja väiteid, et 18.09.2012.a kokkulepe on vastuolus hea usu põhimõttega, siis selline käsitlus jääb kostjale arusaamatuks. Hea usu põhimõttega saab olla vastuolus käitumine, st õiguste kasutamine. Tehing ise hea usu põhimõttega vastuolus olla ei saa, tehing saab olla vastuolus heade kommetega. Eeltoodud põhjendustel ei ole 18.09.2012.a tehing igal juhul vastuolus ka hea usu põhimõttega, vastupidine on hageja poolt tõendamata. Samuti on tõendamata hageja väited, mille kohaselt ei olnud hageja aktsionärid teadlikud K. G. antud volitusest ja 18.09.2012.a kokkuleppest. Igal juhul ei oma asjaolu, kas aktsionärid olid või ei olnud volitusest ja kokkuleppest teadlikud, tähendust volikirja ja kokkuleppe kehtivuse küsimuses.

Tsiviilasi nr 2-15-11465 Kostja on seisukohal, et mitterahaliseks sissemakseks kasutatud nõue oli väärtusetu. OÜ-l Elikante ei ole olnud võimeline täitma 37 000 000 krooni suurust nõuet ning nõude väärtus Elikante OÜ vastu ei ole seetõttu saanud olla kunagi 37 000 000 krooni. Hageja on ka ise käesolevas menetluses avaldanud, et Elikante OÜ-l ei olnud finantsilisi võimalusi tasuda hagejale oma võlgnevust ning et nõude rahuldamine OÜ Elikante poolt oli suuremas ulatuses asjaolusid arvestades välistatud. Seega ei saa poolte vahel kõnealuses asjaolus olla ka vaidlust. Lisaks tõendab fakti, et OÜ Elikante ei suuda ega ole suutnud mis tahes viisil täita 37 000 000 krooni suurust kohustust, OÜ Elikante 2012 a majandusaasta aruanne, s.o viimane OÜ Elikante poolt registrile esitatud majandusaasta aruanne. Aruandest nähtub, et 2012. a lõpu seisuga oli Elikante OÜ-l netovara miinuses 4 525 275 euroga (IV kd tl 1-19). Vara oli Elikantel vaid 1 063 729 eurot. Arvestades kohustuste suurust, puudus Elikante OÜ-l vara, mille arvelt kohustusi täita. Nõude väärtusetus oli teada ka S. E.ele. Eeltooduga on kostja omalt poolt tõendanud, et nõudel OÜ Elikante vastu puudus väärtus. Hageja rõhutab, et lisaks muudele tõenditele kujundas nõude väärtuse seda tagav kostja (AS Transcom) antud garantii. Kostja oli ja on kasumlik ning edukas äriühing, kelle võimekuses tasuda garantiis nõutud summa ei saa seada kahtluse alla. Hageja osundab, et nt 2012.a tootsid näiteks pelgalt kostjale kuuluvad AS-i Pärnus Sadama aktsiad tehtud investeeringutelt kasumit üle 1,6 miljoni euro. Seega oli kostjal kui garantiiandjal juba pelgalt AS Pärnu Sadama aktsiate näol piisavalt likviidset vara, millele oleks saanud täitmisnõude sisse pöörata. Pärast nõude loovutamist lõppes aga kostja antud garantii, mis oli ka kostja eesmärgiks. Kuigi kostja on esitanud väidetava 18.09.2012 kokkuleppe, milles väidetavalt lepiti kokku garantii kehtivuses, ei ole siiski väljastatud uut garantiikirja. Samuti on kostja ise esitanud jällegi uue tõendi, mille alusel väidab, et 20.09.2012 lõpetati ka garantiileping (vt p 13.4.). Seega ka kostja seisukohalt lõppes igal juhul pärast 01.08.2012 nõude üleandmist pooltevaheline garantiisuhe. Eeltoodust lähtuvalt langes ära Elikante nõudele selle põhilise väärtuse loonud alus – likviidne garantii. Sellest tulenevalt moodustas pärast nõude üleandmist kostjale ning selle väidetava tagastamise hetkel Elikante nõude väärtuse üksnes Elikante enda majanduslik seisund. Puudub aga vaidlus, et Elikante ei olnud võimeline oma nõuet 2012.a nõude loovutamise ajal täitma (vt ülalpool 3. 3) a) ja 3. 5)). Sellega on nõustunud ka kostja. Seega puudub vaidlus selle üle, et pärast nõude üleandmist kostjale (koos seda nõuet tagava garantiiga), kaotas Elikante nõue oma väärtuse ning 2012.a sügisel puudus sellel nõudel väärtus. Seda kinnitab veel lisaks ka asjaolu, et Elikante võõrandas 2012.a sügisel kinnisasjad oma tütarettevõtjale (IV kd tl 124-126).

20.Hageja poolt mitterahalise sissemaksena üleantud nõude väärtuse osas on hageja positsioon menetluses olnud vastuoluline. Kui hagiavalduses on leitud, et üleantud nõude väärtus vastas vähemalt selle nominaalväärtusele tulenevalt 03.08.2012 vandeaudiitori aruandest (I kd tl 17-19) ja kostja juhatuse 24.07.2012 mitterahalise sissemakse hindamise aktist (I kd tl 78-79), siis hiljem on hageja asunud seisukohale, et nõude väärtuse kujundas üksnes selle realiseerimist tagav kostja antud garantii. ÄS § 3431 lg 1 kohaselt vastutavad juhatuse liikmed sissemaksete ebaõige hindamisega aktsiaseltsile tekitatud kahju eest, mistõttu ei tohiks eeldada, et juhatuse liige (käesoleval juhul K. L.) on teadlikult ülehinnanud nõude väärtust. Ka K. L.le pidi garantiilepingu olemasolu teada olema, kuivõrd ta on ise selle kostja nimel allkirjastanud (III kd tl 56-57). Arvestades asjaolu, et pooled on menetluse kestel mõlemad jaatanud asjaolu, et OÜ Elikante ei olnud 2012.aastal võimeline tema vastu hagejal olnud nõuet täitma (vt asjaolud ja tõendid otsuse p 12), nõustub kohus hageja seisukohaga, et nõude tegi hagejale väärtuslikuks just nimetatud garantii ning et kostja pidi seda teadma. Kostja juhatuse liige K. L. on sellega kohtu arvates arvestanud, sest mitterahalise sissemakse hindamise aktis on (p 2.1.2.) eraldi viide 23.03.2009 kokkuleppele ehk garantiile ja seega on garantiid käsitletud kui nõudega kaasaskäivat tagatist. Selles mõttes ei näe kohus ei vandeaudiitori hinnangus ega K. L. koostatud 24.07.2012 aktis vastuolu seadusega ja/või mittevastavust nõude ehk mitterahalise sissemakse harilikule väärtusele ÄS § 248 ja § 249 mõttes. Kostja oli Lepingu sõlmimise ajal kasumlik äriühing ja suutnuks hageja nõudel garantiikohase summa hagejale tasuda, ka selles osas puudub poolte vahel vaidlus. Kostja väide, et käesoleval juhul ei ole üleantud nõude väärtuse osas kohaldatav VÕS § 189 lg 3, ei ole kohtule mõistetav – Lepingu p 1.1. ja 2.3. koostoimes on ilmne, et pooled on lugenud üleantud nõude väärtuseks 3 754 328,33 eurot. Sootuks teine küsimus on aga see, kas nõude kostjale üleandmisega garantii lõppes või mitte (selles osas vt ka otsuse p 28).

21.ÄS § 347 lg 1 sätestab, et aktsiate märkimine loetakse ebaõnnestunuks, kui aktsiakapitali suurendamise otsuses näidatud tähtaja jooksul ei märgita kõiki uusi aktsiaid. Sellisel juhul peab juhatus märkijate poolt tasutu viivitamata tagastama, kusjuures tasutu tagastamise eest vastutavad juhatuse liikmed solidaarselt (ÄS § 347 lg 2). Hageja on seisukohal, et tema poolt üleantud nõude tagastamist kostja poolt ei toimunud (vastupidist näitab 18.09.2012 kokkulepe, millest aga allpool) ning hoopis tema initsiatiivil asuti läbi taganemisavaldus(t)e nõuet tagasi nõudma. Olukorras, kus aktsiate märkimine ei olnud tähtaja möödumise tõttu enam võimalik, saigi loogiliseks lahenduseks olla üks eelkirjeldatud võimalustest. Kohus tõdeb, et ei 04.09.2012 (mille all on S. E.e nimi, I kd tl 21-22) ega 19.09.2012 (mille all on H. V.e nimi, I kd tl 20) taganemisavalduste koostamine ja kostjale kättetoimetamine ei ole käesolevas asjas tõendamist leidnud. Kummalgi avaldusel ei ole allkirja, samuti ei ole hageja vaatamata kohtu nõudmisele andnud selgitusi ega esitanud 19.09.2012 taganemisavalduse 1. ja 2. lõigus viidatud 03.09.2012 järelepärimist ja kostja poolt väidetavalt antud vastust. Nii S. E. kui H. V. kinnitasid kohtuistungil, et ei ole nimetatud avaldusi varem näinud, sama on S. E. kinnitanud ka varasemalt kirjalikult (II kd tl 181). Kohus nõustub küll mõlemas taganemisavalduses esitatud viitega VÕS § 116 lg 2 p 2 sätetele – kostja poolt aktsiate emiteerimise ebaõnnestumine ja selle võimatus pärast 31.08.2012 oli oluliseks lepingurikkumiseks, mis andnuks aluse taganemiseks – kuid antud juhul ei saa vähemalt kohtule esitatud kirjalikke taganemisavaldusi kehtivaks lugeda. Nimelt lubab VÕS § 118 lg 1 p 1 lepingust taganeda vaid mõistliku aja jooksul pärast seda kui isik sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Käesoleval juhul oli hageja teadlik, et kostja saab Lepingut aktsiakapitali suurendamise teel täita kuni 31.08.2012 ja seeläbi ei saa lugeda mõistlikuks ajaks taganemisavalduse esitamiseks hagiavalduse esitamist ja selle hilisemat kättetoimetamist 2015.a suvel (hageja on möönnud, et vähemalt hagi esitamisega on kostja taganemisavalduse(d) kätte saanud). Kostja ei ole menetluses 28 (38)

22.2.Otsuse p 3. ap 2) ja 3) ja p 10.2. ja 10.3. Hageja väidetud kostjal OÜ Elikante ees 31.12.2011 olnud kohustuse 201 864,98 eurot (millele viitab bilanss II kd tl 8188) täitmine 2012.aastal (millele viitab 2012.a kostja majandusaasta aruanne, II kd 89-114) ei oma kohut veenvat seost võimaliku ja just hageja poolt kostjale mitterahalise sissemaksena üleantud nõude tasaarvestamisega. Kostja on esitanud küll kaks ebaselge selgitusega („laen“) 01.03.2012 maksekorraldust (II kd tl 165 ja 167), kuid on nendega vähemalt näidanud maksete tegemist OÜ-le Elikante kõnealusel perioodil ehk 2012.aastal. Kuna hageja esitatud bilanss puudutab perioodi 01.01.30.09.2012, ei saa sellega tõendada, millal ja millega täpselt OÜ-le Elikante võlgnetav summa tasuti ja seega ei ole välistatud ka kostja esitatud versioon kokku 250 000 euro tasumisest ning OÜ Elikante muutumisest võlausaldajast võlgnikuks. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et hageja esitatud bilansi kohaselt ongi OÜ Elikante saanud (kirje nr 1327) 2012.a esimese 9 kuu jooksul kostjalt laenu, kokku summas 930 709,47 eurot. Võlausaldajate ees laenukohustuste vähenemine 644 546 euro ulatuses (sh Elikantele võlguoldud summa) 2012.aasta jooksul ei anna alust järelduseks, et just 01.08.2012 Lepingu esemeks olnud nõue oli tasaarvestatud, pealegi on summad erinevad kümnetes kordades (Elikante nõue kostja vastu vähenes ca 200 000 euro võrra, mitterahalise sissemakse eseme väärtus oli aga üle 3 miljoni euro). Hageja esitatud väited kostja ja OÜ Elikante seotuse kohta (otsuse p 3. ap 3) b)) on küll õiged, kuid nendest tehtavad järeldused spekulatiivsed ega ole seostatavad konkreetsete tasaarvestuse väidetega. Mis puutub aga hageja viitesse 17.08.2012 kostja aktsionäride erakorralise üldkoosoleku kokkukutsumise teatesse (II kd tl 117121, otsuse p 3. ap 3)c)), siis siinkohal peab kohus vajalikuks märkida, et hageja omistab ilmselgelt liiga suurt tähtsust kostja väidetavale huvile nõude omandamiseks OÜ Elikante vastu. Olukorras, kus pooled on ise tunnistanud OÜ Elikante maksevõime vähesust 2012.aastal (vt ka ülalpool p 20), oli kohtu hinnangul kostja peamiseks huviks täita endale aktsiate emiteerimise ja märkimisega Lepinguga võetud kohustus ja vabaneda kohustusest (garantii) hageja ees. Oluline on tõdeda, et kostja üritas erakorralist üldkoosolekut kokku kutsuda veel 17.08.2012 ehk olukorras, kus tema vastu oli juba 13.08.2012 pankrotiavaldus Unicredit Bank AS poolt esitatud (vt I kd tl 48, määruse 1. lõik). Seega oli kostja huvi Leping täita, mis on oluline ka muude käesolevas otsuses käsitletud ja käsitletavate teemade aspektist – kui kostja leidnuks, et garantii lõppes 01.08.2012 Lepinguga kokkulangevuse tõttu (ehk kostja saavutas 29 (38)

25.Volikirja väljaandmine, selle ehtsus. Asjas puudub vaidlus selles, et volikirja originaali ei ole kummagi poole valduses. Kohus leiab, et see aga ei välista volikirja kehtivust ega tee seda võltsituks olukorras, kus selle väljaandja on nii kirjalikult kui kohtuistungil kinnitanud selle väljaandmist. Ei K. L. ega K. G. ei ole kinnitanud seda, et volikirja ei olnud olemas (mõlemad nägid selle väidetavat koopiat koos 18.09.2012 kokkuleppega), K. L. andis kohtuistungil ütlusi ka selle kohta, et volikirja paremas alanurgas on tema allkiri. Kohtus tekitab seetõttu kahtlusi K. L. ütlus puutuvalt volikirja koopiasse, sest arusaamatu on vajadus koopiale allkirja panna. Hageja väited seoses volikirja puudumisega põhjusel, et S. E. keeldus temale volikirja kehtivust kinnitamast (otsuse p 5.1.2.), ei ole asjas tõendamist leidnud. Kui vaadata kogumis kostja esindaja vandeadvokaat T. Petersoni 23.10.2012 e-kirja (III kd tl 179), 24.10.2012 e-kirja (III kd tl 41), K. L. 26.10.2012 e-kirja T. Petersonile (III kd tl 180) koos sellele lisatud S. E.e 25.10.2012 kinnitusega (III kd tl 181) ning T. Petersoni 26.10.2012 e-kirja K. L.le (III kd tl 42), on kohtu hinnangul ilmne, et jutt ei käi mitte volikirja kehtivuse kinnitamisest, vaid Alnus SIA-le hageja poolt käesolevas asjas OÜ Elikante vastu olnud nõude (koos garantiiga) loovutamisest. S. E.e poolt 25.10.2012 K. L.le saadetud selgituses on selgelt öeldud, et tema poolt K. G. väljastatud volikiri oli (nõude loovutamisel Alnus SIAle) kehtiv. Nimetatu tekitab kahtlusi ka K. G.i enda ütlustes, kes on kohtuistungil väitnud, et nägi volikirja koopiat vaid korra (18.09.2012 kokkuleppe allkirjastamisel) ning muid tehinguid hageja nimel kõnealuse volikirja alusel teinud ei ole. Volikirja originaali nõudmist S. E.elt aga ei nähtu ühestki nimetatud kirjast/dokumendist. Volikirja (ja 18.09.2012 kokkuleppe) käesoleva menetluse algstaadiumis mitteesitamisest ei saa teha järeldust nende ebaehtsuse kohta. Pealegi, nagu kohus juba ülalpool tuvastas, on ka hageja enda taotletud tunnistajad K. L. ja K. G. kokkuleppe allkirjastanud ning näinud ka volikirja koopiat.

27.Kohtul ei ole asjas tekkinud ühest veendumust, millal 18.09.2012 kuupäeva kandev kokkulepe tegelikult sõlmiti/allkirjastati. Igal juhul ei leidnud kohtuistungil millegiga tõendamist hageja väide läbirääkimiste pidamise kohta aktsiate emissiooni tagasipööramise (ka läbirääkimiste edutuse) kohta poolte (K. L. ja H. V.e) vahel, kuivõrd H. V. midagi sellist ei kinnitanud. Tunnistaja H. V. kinnitas tegelikult ka seda, et tema sai hageja juhatuse liikmeks 03.10.2012, mil vastav kanne äriregistrisse tehti. Nimetatud isiku ütlustes ei ole kohtul alust kahelda, kuivõrd tema seotus pooltega oli advokaadibüroo „tavatöötajana“ tegutsedes ilmselt olematu. Hageja käsitlus S. E.e kui hageja juhatuse liikme volituste lõppemisest 17.09.2012 ei ole esitatud tõenditega kooskõlas – kostja on õigesti esile toonud (vt otsuse p 11.1.11.), et hageja ainuaktsionäri otsus on digitaalselt allkirjastatud alles 21.09.2012 (III kd tl 24-25), samuti on äriregistrile juhatuse ja nõukogu muudatuskannete avaldus esitatud alles 01.10.2012. Samas ei teeks ka S. E.e tegelik tagasikutsumine ja temale sellest teavitamine 17.09.2012 tühiseks või kehtetuks tema poolt antud volikirja K. G. ja võimalust, et kõnealune kokkulepe ikkagi allkirjastati 18.09.2012. Siinkohal on oluline viidata T. Petersoni 23.10.2012 kirjale (III kd tl 179), millest nähtub, et Advokaadibürooni RASK oli selleks ajaks jõudnud 18.09.2012 nõude loovutamise leping hageja ja Alnus SIA vahel. Nõudena defineeritakse selleks kirjas just hageja nõuet OÜ Elikante vastu koos kostja vastu oleva garantiiga nõude täitmiseks. Sellest saab kohus teha järelduse, et hagejale pidi enne nõude loovutamise lepingu sõlmimist olema nõue kostja poolt tagastatud, ja seda koos garantiiga, sest alles siis sai seda nõuet kellelegi edasi loovutada. Kuna viidatud nõude loovutamise leping (mida menetluses ei ole esitatud) kannab sama kuupäeva kui kokkulepe (18.09.2012), toimus nende dokumentide vormistamine ilmselt korraga ja tõenäoliselt on ka nõude loovutamise lepingul K. G.i allkiri (seda kinnitab sama kirja punktis 1 esitatud küsimus K. L.le). Igal juhul ei kinnita kõnealune e-kiri tunnistajate K. G.i ja K. L. versiooni kokkuleppe vormistamisest Advokaadibüroos RASK ja/või kostja advokaatide ettevalmistuse tagajärjel. Eelnevat kogumis hinnates peab kohus tõenäoliseks, et 18.09.2012 kokkulepe sõlmiti selles nimetatud kuupäeval või mõned päevad/nädalad pärast seda (ka nõude loovutamine Alnus SIA-l ei saanud varem aset leida), aga igal juhul enne seda kui kostjat oli asunud nõustama Advokaadibüroo RASK. Kohtule ei ole eluliselt usutavad tunnistajate K. L. ja K. G.i kirjeldused kokkuleppe ettevalmistamise ja allkirjastamise kohta advokaadi T. Petersoni poolt Jõe tn kontoris Tallinnas. On arusaamatu, miks pidi advokaat koostama dokumendi kontoriruumides, kutsuma allkirjastajad kohale eri aegadel. Nimetatud isikute ütlustes on ka vastuolusid, nagu kokkuleppe allkirjastamise juures viibinud isikute ring (K. G.i sõnul K. L.d ei olnud, K. L. arvas pigem vastupidi) ja dokumendi koostamine kohapeal/kaasavõetuna mälupulgal. Ütlustele hinnangu andmise osas vt ka otsuse p 35.