Q.R kaebus Eesti Töötukassa tekitatud varalise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja Q.R Vastustaja Eesti Töötukassa, esindaja Sirlis Sõmer-Kull
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata.
Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 6. novembril 2025 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuapellatsioonkaebuse (vt HKMS § 184) võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellatsioonkaebuse esitaja soovib, et ringkonnakohus arutaks asja kohtuistungil, tuleb tal seda märkida. Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline vajab apellatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, saab ta esitada ringkonnakohtule vastava taotluse. Taotluse esitamine ei peata apellatsioonitähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5). Seega peab menetlusabi taotleja esitama tähtaja kestel nii taotluse kui ka apellatsioonkaebuse, mida saab vajaduse korral hiljem täiendada (HKMS § 116 lg 6).
1.Eesti Töötukassa tuvastas Q.R 11. novembri 2020. a otsusega nr TVH/20/078957 puuduva töövõime. Töötukassa määras 12. novembri 2020. a otsusega kaebajale töövõimetoetuse 21. novembrist 2020 kuni 20. novembrini 2025.
3-24-3307
2.Q.R esitas 6. detsembril 2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mida hilisemate halduskohtule ja määruskaebemenetluses Tallinna Ringkonnakohtule esitatud avaldustega täiendas.
2.1.Riigi makstav töövõimetoetus ei vasta põhiseaduse (PS) §-le 28. Kaebaja ei ela sellega ära. Kaebaja palub mõista töötukassalt tagasiulatuvalt välja hüvitise, mis vastab PS §-le 28 ja riigivastutuse seaduse (RVastS) §-le 8. Kaebaja leiab, et toetus temale kui töövõimetule inimesele peaks olema proportsioonis tema varasema sissetulekuga. Kaebaja töötas 2013. a-l Norra Kuningriigis. Kaebaja töötasu oli u 3000 eurot. Norras sõlmitud töölepingut kaebaja ei leidnud, kuid esitab arve, mis kinnitab ühe kuu brutotasu suurust Norra kroonides. Kui arvestada tuleks siiski Eesti töötasu, siis selleks oli 1500 eurot neto alates 2018. a juulist, mil kaebaja töötas ametlikult Eestis.
2.2.Kaebajal diagnoositi tema töövõimet piirav haigus 2014. a-l. Psühhiaater on kaebajale pannud skisofreenia diagnoosi. Kaebaja viidi 2014. a-l talle seni teadmata põhjusel Võru haiglasse, kus teda piinati. Hiljem viidi ta Tartu psühhiaatriakliinikusse.
2.3.Kaebajale määrati puue, mis piirab tal tänini teatud ametites töötamist. Lisaks takistab kaebajal töötamist depressioon. Psühhiaatrid ei anna kaebajale tema diagnoosi tõttu vajalikke tõendeid. Sellest tingitud elukutse valiku piirangud on vastuolus põhiseaduse, inimõiguste deklaratsiooni ning Euroopa „Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga“ (EIÕK). Kaebaja on aastaid erinevaid tööotsi leida püüdnud. Selles olukorras on töötukassa makstav hüvitis PS §-ga 28 vastuolus.
2.4.Kaebajal on õigus nõuda hüvitist kolmeaastase perioodi eest, mis eelnes kohtusse pöördumisele. Seega nõuab kaebaja kahju, mis on tekkinud alates 6. detsembrist 2021. Kaebajale on tekkinud kahju koos viivisega kokku 21 191 eurot. Kolme aastaga on kaebajale kahju tekitatud 18 895 eurot.
2.4.1.Kaebaja netopalk 2021. seisuga pidi olema 1046 eurot (osa maksti ümbrikus lisaks). 2021. a-l maksis töötukassa kaebajale ca. 467 eurot kuus. 1046–467=579 eurot. 2021. a-l tekitas töötukassa seega kaebajale kahju 579 eurot.
2.4.2.2022. a-l pidanuks netopalk palgakalkulaatori järgi olema 1046 eurot. Esimese kvartali arvestus 4184–1876=2308 eurot. 5. mai 2022. a seisuga töövõimetustoetus veidi suurenes: kuni 2022. a detsembrini maksti toetust keskmiselt ca. 500 eurot. 8×1046–500×8=4368 eurot.
2.4.3.2023. a-l pidanuks kaebaja netopalk olema 1076 eurot. See teeb esimese kvartali seisuga kahju suuruseks 4304–2000=2304 eurot. 5. mail 2023 tõusis töövõimetoetuse suurus ca. 564 euroni kuus. 8×1076–564×8=4096 eurot.
2.4.4.2024. a-l jäi netopalk samaks, s.o 1076 eurot kuus. Esimese kvartali kahju kujuneb järgnevalt 1076×4–564×4=2048 eurot. 2024 maikuust alates tõsteti töövõimetoetus ca. 620 euroni kuus. 1076×7–620×7=3192 eurot. 9. veebruaril 2025 esitatud avalduses märkis kaebaja, et kuna aeg ja palgad on edasi läinud, palub ta kohustada riiki maksma hüvitist 26. juunil 2024 sõlmitud töölepingu alusel alates lepingu lõpetamisest novembris 2024.
2.4.5.Edasine kohustus vastab iga-aastasele palgaarvestusele. Seda tuleb indekseerida vastavalt hinnatõusule ja inflatsioonile. Vastavalt RVastS § 8 lg-le 2 ja PS §-le 28 on kaebajal õigus nõuda riigilt töötasuga proportsionaalset töövõimetuse hüvitist alates 6. jaanuarist 2025 netomääras 1065 eurot 13 senti kuus. Kaebaja selgitas, et tema arvutuste aluseks on 3. juulil 2019 sõlmitud tööleping, mis on lisatud kaebaja 3. veebruari 2025. a avaldusele Tallinna Ringkonnakohtule. 2(7)
3-24-3307
2.5.Vastustajal lasus kohustus kaebajale kirjeldatud määras hüvitist maksta alates 2014. a-st. Selle aja jooksul on kaebaja ka töökohti vahetanud. Kaebajal on õigus nõuda kahjusummalt viivist 0,03% ööpäevas (VÕS § 113). Kolme aasta viivis on kokku 2296 eurot.
2.6.Kui kaebaja ei tööta, on tema sissetulekuks töövõimetoetus suuruses u 670 eurot. Tegu on suhtelise vaesuse määraga, mis pole kohane. 670 eurost tuleb maha arvata elatis 150–350 eurot, järgi jääb 420 eurot. Elu- ja õnnetuskindlustuse maksed on kokku 57 eurot ja 70 senti. Järgi jääb 362 eurot ja 30 senti. Varem võetud laenukohustuste eest peab kaebaja maksma 260 eurot kuus. Laenud võttis kaebaja osaliselt eluliste vajaduste rahuldamiseks ajal, mil ta veel töötas. Kaebaja ei näinud ette, et ei suuda töö kaotuse korral neid tasuda. Kaebaja kahetseb, et võttis kallid laenud. Pangad ei anna sellise sissetuleku korral laenu. 362,3–260=102 eurot ja 30 senti. Side- ja ravikulud on kaebajal 32 eurot kuus. Järgi jääb seega 70 eurot 30 senti. Kaebaja teeb kõik maksed ühe päevaga. Kuu aja vältel elamiseks jääb kaebajal seejärel 70 eurot.
2.7.PS § 10 järgi on sotsiaalsete põhiõiguste tuum õigus saada riigilt piisavalt abi, et mitte elada inimväärikust alandatavates tingimustes. Inimene ei tohi sattuda äärmuslikku materiaalsesse puudusesse. Riigikogu ulatuslik otsustamisvabadus sotsiaalsete põhiõiguste valdkonnas ei tähenda, et seadusandja on vahendite piiratuse argumenti kasutades täiesti vaba otsustama, millises ulatuses ja kellele tagada PS §-s 28 sätestatud sotsiaalsed õigused. Sotsiaalpoliitiliste valikute tegemisel on seadusandja seotud põhiseaduse printsiipide ja põhiõiguste olemusega. Riigil tuleb tagada puudustkannatavate inimeste esmavajaduste rahuldamine. Kohus peab sekkuma juhul, kui riigi abi langeb alla minimaalse vajaliku taseme.
2.8.Töötukassa tegevus toob kaasa kaebaja sotsiaalse tõrjutuse, genotsiidi ja inimväärikuse rikkumise (vt genotsiidi mõiste Rooma statuudis). Riik ei pea kinni EL sotsiaalhartast, mille p 30 sätestab igaühe õiguse kaitsele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest. EIÕK-s on sätestatud riigi kohustus tagada küllaldane elatustase ja sotsiaalne kaitse.
2.9.Mitmed inimgrupid – puudega inimesed, pensionärid, palgavaesuses olijad – on riigi ebapiisava abi tõttu pandud inimväärikust riivavasse olukorda. Inimesed käivad kirikus söömas. Sotsiaal- ja õigusriigi põhimõtteid ei järgita. Kohtul on kohustus kontrollida ja vajaduse korral sekkuda. Rikkumist ei saa aktsepteerida, kuna see moonutab PS §-ga 11 tagatud põhiõiguse sisu (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. mai 2020. a otsus asjas nr 5-20-1).
2.10.See, kui suurt abi riik annab, peaks olenema sotsiaalsest riskist, kuigi Riigikohtu praktika pinnalt võib teha ka järelduse, et abi suurus võib olla kõikidel juhtudel sama. Erinevalt üldisest puudusest kui sotsiaalsest riskist tuleb riigil vanaduse, toitjakaotuse, töövõimetuse ja töötuse korral luua toimiv kollektiivselt rahastatav sotsiaalkindlustussüsteem. Selle süsteemi kaudu peab riik tagama inimesele sissetuleku kaotuse korral kindlustushüvitiste. Oluline on eeskätt kindlustusjuhtumi realiseerumine (nt inimene kaotab töövõime), mitte see, kas inimesel on piisavalt vara, et riigi abita ära elada. Sissetuleku kaotuse korral tuleb inimesele pakkuda sellist rahalist tuge, et ta oleks kaitstud vaesuse vastu ja säiliks mõistlik proportsioon varasema sissetulekuga. Töövõimetutele peab riik tagama teenused ja abivahendid, mis on vajalikud inimväärikaks eluks.
2.11.Varaline kahju tuleb hüvitada rahas (RVastS § 8 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 130). Töötukassa tegevus on vastuolus RVastS § 8 lg 2 p-ga 3, mille järgi võib tervise kahjustamise korral nõuda hüvitist ravikulude ja vajaduste suurenemisest tingitud kulude eest ning töövõimetuse tõttu saamata jäänud tulu. Seega on riigil kohustus tagada töövõimetuse korral töötasuga proportsionaalne hüvitis. Seda kinnitavad ka PS § 28 kommentaarid. Kaebaja juhib ühtlasi tähelepanu, et RVastS § 8 lg 2 p 3 kohaselt 3(7)
3-24-3307 on ta teavitanud psühhiaatrit, kes piirab tema teovõimet liikumis- ja töötamisvabaduse äravõtmisega, et tal on kohustus maksta hüvitist. Teavitus on jäänud vastuseta.
2.12.Kaebaja ei saanud esitada tühistamisnõuet või vaiet, kuna kohtuasjas nr 2-17-11108 seati kaebaja üle eestkoste. Samal ajal võttis eestkostja kaebajalt ära allkirjaõiguse. Kohtu määrusega asjas nr x-xx-xxxx määrati kaebajale psühhiaatriline sundravi, mille tõttu oli kaebaja välismaailmast eraldatud. Kaebajal pole olnud vajalikke õigusteadmisi. Kaebaja on jõudnud oma õiguste kaitsmiseks vajalike teadmisteni hilinemisega: omal käel Riigi Teatajat lugedes ja oma olukorda analüüsides.
2.13.Kaebaja töötas 2024. a juuni lõpust kuni oktoobrini kokana. Vahepeal oli kaebaja haiguslehel. Kaebaja töötas täiskoormusega. Kuna kaebaja pole täiel määral töövõimeline, palus ta end üle viia osalisele koormusele. Tööandja seda ei võimaldanud. Seetõttu tulnuks tööandjat trahvida (vt töölepingu seaduse (TLS) § 120). Köögi ja teenindava personali vahel oli sageli tülisid, esines pealekaebamisi. See ei meeldinud kaebajale, mistõttu ta lõpetas töösuhte erakorraliselt (TLS § 91 lg 3). Eeltoodu ei puutu küll otseselt töötukassa vastu esitatud kaebusesse, kuid on seotud sellega, millised on kaebaja sissetulekud.
2.14.Seoses eestkoste rakendamisega tehti kaebajale ekspertiis, mis kinnitab, et kaebajal pole väidetavat põhidiagnoosi. Nõudeõiguse annab kaebajale tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seadus (TOKVS) § 10. TOKVS järgi on kaebajal õigus saada tasu, mis on proportsioonis tema töötasuga (vt § 14). Lisaks on kaebajal õigus ülalpidamishüvitisele (samas, § 13). See hüvitis läheb ilmselt kaebaja lapsele.
3.Kohus võttis 2. aprilli 2025. a määrusega menetlusse kaebaja nõude töötukassa tekitatud varalise kahju 21 191 euro hüvitamiseks.
Töötukassa esitas 2. mail 2025 vastuse, milles palus kaebuse rahuldamata jätta.
4.1.Kaebajale määrati töövõimetoetus puuduva töövõime alusel esimest korda ajavahemikuks
1.detsembrist 2017 kuni 20. novembrini 2020. Teist korda määrati kaebajale puuduv töövõime 2020. a-l, kestusega viis aastat. 2024. novembrikuu eest makstavat toetust vähendati, kuna kaebaja sissetulekud oktoobris 2024 ületasid 90-kordset riiklikku päevamäära. Rohkem töövõimetoetuse vähendamisi ei ole toimunud.
4.2.Vastustaja hindab töövõimet ja määrab toetuse TVTS-i alusel. Töövõimetoetuse eesmärk on sätestatud TVTS § 1 lg-s 1. Töövõimetoetust rahastatakse riigieelarvest (TVTS § 4). Töövõimetoetuse arvutamise aluseks on TVTS §-s 14 sätestatud päevamäär (TVTS § 13 lg 1). Puuduva töövõimega inimesele makstava toetuse suurus ühe kalendripäeva eest on 100% päevamäärast (TVTS § 13 lg 2 p 2). Töötukassa indekseerib päevamäära suurust iga aasta 1. aprillil riikliku pensionikindlustuse seaduse § 26 lg 6 alusel kehtestatud riikliku pensioni indeksiga (TVTS § 14 lg 2). Alates 1. aprillist 2024 oli töövõimetoetuse päevamäär 20 eurot 57 senti, alates 1. aprillist 2025 oli see 21 eurot 74 senti.
4.3.Töövõimetoetuse maksmise otsus on õiguspärane. Vastustajal puudub alus määrata töövõimetoetust teisiti, kui TVTS-is ette nähtud. RVastS sätestab avalik-õiguslikus suhtes tekkinud kahju hüvitamise korra. Kuna töötukassa tegevus on olnud õiguspärane, pole kahju hüvitamise eeldused täidetud.
4.4.Riigikohus on selgitanud, et põhiseadusega nõutav minimaalse abi ulatus ning sisu võib erinevate sotsiaalsete riskide puhul olla erinev. Näiteks õigus saada abi puuduse korral annab isikule õiguse riigilt nõuda ja paneb riigile kohustuse anda abi, mis tagaks talle äraelamiseks minimaalselt vajalikud vahendid ja teenused. Puudusena põhiseaduse mõttes tuleb mõista olukorda, kus inimesel ei ole äraelamiseks minimaalselt vajalikke vahendeid.
4(7)
3-24-3307
4.5.Ei PS § 28 lg-st 2 ega rahvusvahelisest õigusest ei tulene nõuet tagada inimesele töövõimetuse korral sissetulek, mis vastab tema eelneva sissetuleku suurusele. Oluline on, et riigi makstav hüvitis tagaks inimesele piisavad elatusvahendid. Töövõimetoetuse suurus on kooskõlas PS § 28 lg-ga 2 ja rahvusvahelise õigusega. PS § 28 lg 2 alusel antava riigi abi eesmärk pole kompenseerida kogu sissetulekut, mis inimesel riski realiseerumise tõttu saamata võib jääda. Inimväärseks toimetulekuks (nt toidu- ja eluasemekuludeks) vajaliku summa suurus ei olene sellest, kui palju on põhjusi, mis takistavad inimesel hankida endale vajalikke elatusvahendeid. PS § 28 lg-st 2 lähtuv riigi kohustus tuleb lugeda täidetuks, kui ühe sotsiaalse riski realiseerumisel pakutav toetus on piisav, et katta minimaalselt vajalikul tasemel ka teise riski realiseerumise tõttu tekkinud lisavajadus.
4.6.Eeltoodust tulenevalt puudub alus rakendada kaebaja puhul teistsugust toetuse arvutamise korda. Toetus on määratud õiguspäraselt. Vastustaja ei ole oma tegevuse või tegevusetusega kaebajale kahju tekitanud.
5.Kaebaja esitas 27. juunil 2025 avalduse, mille järgi nõuab ta töötukassalt lähtuvalt liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) §-st 25 ühekordse hüvitisena 6 450 000 euro tasumist. Sellest võib maha arvata seni makstud hüvitised.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kaebaja suurendas 27. juuni 2025. a avalduses nõutavat kahjusummat. Kuna rahalise nõude suurendamist ei loeta kaebuse muutmiseks, käsitleb kohus avalduse väiteid menetlusse võetud kahjunõude raames (HKMS § 49 lg 3 p 2).
7.Isik, kelle õigusi avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist RVastS-s sätestatud tingimustel (RVastS § 7 lg 1). Kaebaja esitatud kahjunõude põhjendatuse selgitamiseks tuleb esmalt kindlaks teha, kas töötukassa on tegutsenud kaebajale toetuse maksmisel õigusvastaselt. Kuna nõue on esitatud ja menetlusse võetud töötukassa tegevuse vastu, ei selgita kohus praegust kaebust lahendades teiste kaebaja avaldustes nimetatud isikute või asutuste tegevuse õiguspärasust.
8.Kaebaja kahjunõue hõlmab töötukassa tegevust alates 6. detsembrist 2021. a. Töötukassa leidis, et kaebaja on töövõimetu, ja määras 12. novembri 2020. a otsusega (digitoimiku leht (dtl) 90) talle töövõimetoetuse perioodiks 21. novembrist 2020 kuni 20. novembrini 2025. Töötukassa lähtus otsust tehes TVTS §-dest 11–17 ja 27. Kaebaja pole väitnud, et töötukassa oleks talle toetust määrates ja makstes eksinud TVTS sätete vastu. Seda ei nähtu ka kohtule. Töötukassa tegevus on seega kehtiva õigusega kooskõlas.
9.TVTS § 14 lg 1 järgi on töövõimetoetuse päevamäär 11 eurot 25 senti. Töötukassa indekseerib päevamäära iga aasta 1. aprillil riikliku pensioni indeksiga, võttes indekseerimisel aluseks jooksva kalendriaasta 31. märtsil kehtinud päevamäära (samas, lg 2). Kehtiva päevamäära suurus avaldatakse töötukassa kodulehel (samas, lg 3). Töötukassa kodulehel on 27. märtsil 2025 avaldatud teave (vt dtl 230), mille järgi makstakse inimestele, kelle töövõime on hinnatud puuduvaks, alates 1. aprillist 2025 töövõimetoetust 21 eurot 74 senti päevas (keskmiselt 652 eurot 20 senti kuus).
10.Kaebaja leiab, et töövõimetoetuse suurus ei taga talle inimväärset äraelamist. Kaebaja hinnangul ei täida riik sellise suurusega toetust makstes põhiseadusest ja rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi. Kaebaja väite kontrollimiseks tuleb selgitada, kas TVTS § 14 lg-d 1 ja 2 on kooskõlas PS § 28 lg-ga 2.
11.PS § 28 lg 2 sätestab põhiõiguse riigi abile erinevate sotsiaalsete riskide realiseerumise korral. Muuhulgas paneb see säte riigile kohustuse anda inimesele abi töövõime kaotuse ja puuduse korral. Riigi majandus- ja sotsiaalpoliitika ning eelarve 5(7)
3-24-3307 kujundab Riigikogu. Sotsiaalsete põhiõiguste maht sõltub muu hulgas riigi majanduslikust olukorrast. Seadusandja määrab sotsiaalsete riskide realiseerumise puhul kaitse saamise tingimused, ulatuse, korra ning abi liigid kindlaks, tehes sotsiaalpoliitilisi valikuid. Valikutel on oluline mõju avaliku sektori eelarvele. Seadusandjal on seetõttu avar otsustusruum (viidatud Riigikohtu otsus asjas nr 5-20-1, p 20). Abimeetmete piisavus on kohtulikult kontrollitav, kuid kohus võib sekkuda üksnes juhul, kui lahknevus seadusandja kehtestatu ja põhiseadusega nõutava vahel on ilmselge (samas, p 23).
12.Töövõimetoetuse seaduse eesmärk on pikaajalise tervisekahjustuse tõttu vähenenud töövõimega inimeste töötamise ja töölesaamise toetamine ning neile seaduses sätestatud tingimustel ja ulatuses sissetuleku tagamine (TVTS § 1 lg 1). TVTS eelnõu seletuskirjas (eelnõu 678 SE, Riigikogu XII koosseis), on selgitatud, et kui varem makstud töövõimetuspension oli asendussissetulek inimesele, kes polnud võimelised töötama või kelle töövõime oli oluliselt vähenenud, siis töövõimetoetuse eesmärk on soodustada inimese töölpüsimist või tööellu naasmist. Uus töövõime toetamise süsteem hõlmab isikupõhist lähenemist ja juhtumikorraldust. Inimestele pakutakse tööturuteenuseid (töökoha kohandamine, ümberõpe, nõustamine jms) ja nad suunatakse vastavalt individuaalsetele vajadustele riiklikke sotsiaalteenuseid (rehabilitatsioon, abivahendid ja erihoolekanne) saama. Töötavate inimeste puhul on eesmärgiks terviseprobleeme ennetada ja hoida ära töösuhte katkemist inimese terviseseisundi tõttu.
13.Ka praegusel juhul on kaebaja suutnud hoolimata pikaajalisest töövõimetusest ajuti töötada. Töövõimetoetus on toiminud puhvrina aegade jaoks, mil kaebajal pole töö leidmine või töötamine võimalik olnud.
14.Inimesel, kes töövõimetoetuse saamisest hoolimata olulist puudust kannatab, on lisaks võimalik taotleda ajutise abimeetmena toimetulekutoetust (sotsiaalhoolekandeseaduse § 131). Riigikohus on kontrollinud toimetulekupiirist lähtuvalt toimetulekutoetuse arvutamise alust määrava SHS § 133 lg 1 vastavust PS § 28 lg-le 2. Riigikohus jõudis järeldusele, et kehtestatud toimetulekupiir on keskmise inimese minimaalsete vajaduste rahuldamiseks piisav, arvestades seadusandja poolt puuduse leevendamiseks loodud terviklikku sotsiaalkaitsesüsteemi (viidatud Riigikohtu otsus asjas nr 5-20-1, p-d 32–34).
15.Eeltoodut arvestades leiab kohus, et seadusandja poolt töövõime kaotuse korral tagatud hüvitise määr ei ole ilmselgelt põhiseadusega nõutavast väiksem. Esmane vastutus teda ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lg 1). Igaühel, kes soovib end töövõimetuse vastu kindlustada riigi pakutavast suuremas määras, on võimalik sõlmida kindlustusleping turul pakutavatel tingimustel.
16.Kaebaja on avaldanud, et maksab siis, kui ta parajasti ei tööta, lapsele elatist 150 eurot kuus (28. veebruaril 2025 tehtud kohtupsühhiaatria ekspertiis, akt dtl 135). Praeguses kaebuses põhjendas kaebaja töövõimetoetuse ebapiisavust sellega, et maksab lapsele elatist 350 eurot kuus. Vanema töövõimetus on mõjuvaks põhjuseks vähendada elatist alla seaduses sätestatud miinimumsumma, nii et tagatud oleks ka vanema enda toimetulek ühetaoliselt lapsega (vt perekonnaseaduse § 102 lg 2, Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 25. aprilli 2018. a otsus asjas nr 2-16-100215, p 14). Tegu on veel ühe võimalusega, mille seadusandja on loonud inimesele inimväärse äraelamise tagamiseks töövõimetuse korral. Kui kaebajal pole muid sissetulekuid peale töövõimetoetuse, ei pea ta maksma 350 euro suurust elatist ega olegi seda teinud.
6(7)
3-24-3307
17.Samast ekspertiisist selgub, et kaebaja on võtnud kiirlaene seoses internetis hasartmängude mängimisega. Kaebaja on selgitanud, et tema väidetav puudus on tingitud ka laenumaksete maksmise kohustusest. Tegu ei ole riskiga, mille realiseerumise korral peaks riik inimesele suuremat toetust maksma. Lisaks on seadusandja loonud inimestele ka üle jõu käiva laenukoormusega toimetulekuks võimalusi, nt pankrotimenetlus ja võlgade ümberkujundamine (vt füüsilise isiku maksejõuetuse seadus § 1 lg 1, pankrotiseadus § 2 teine lause).
18.Ekspertiisiakti järgi on kaebaja igapäevast toimetulekut oluliselt mõjutanud alkoholisõltuvus, suuremad probleemid said alguse 2018. a-l. Alkoholisõltuvusega seotud füüsilise ja vaimse tervise probleemidega toimetulekuks on võimalik saada tervishoiuteenuseid ja vaimse tervise abi, mida kaebaja on ekspertiisiakti järgi ka kasutanud. 2024. a augustis oli ta statsionaarsel sõltuvusravil. Pärast seda sai ta ekspertiisiakti järgi järje peale ja tegi kokatööd, mida on ka oma praeguses asjas esitatud avaldustes kirjeldanud. Seaduses sätestatud määrast suurema töövõimetoetuse maksmine sõltuvusprobleemiga inimese toimetuleku toetamiseks poleks jätkusuutlik lahendus.
19.Ekspertiisiaktist nähtub ka, et kaebaja sissetulekuks on lisaks töövõimetoetusele puudega tööealise inimese toetus 48 eurot ja 58 senti kuus. Seega pole kaebaja praeguses kohtuasjas andnud ammendavat ülevaadet selle kohta, millised on riigi poolt talle makstavad toetused.
20.Kaebaja viide RVastS § 8 lg-le 2 on ekslik. See säte on kohaldatav üksnes olukorras, kus avaliku võimu kandja, kellelt inimene hüvitist nõuab, on põhjustanud talle kehavigastuse või tervisekahju. Töötukassa pole kaebaja terviseprobleeme põhjustanud. Praeguse vaidluse kontekstis pole asjakohased ka kaebaja viited TOKVSle. See seadus reguleerib tervishoiuteenuse osutamise käigus patsiendile tekkinud kahju hüvitamist (vt § 1). Kaebaja ei nõua praeguse kaebusega kahju hüvitamist talle tervishoiuteenuseid osutanud isikult. LKindlS reguleerib sõiduki kasutamise käigus tekitatud kahju põhjustamist. See seadus ei puutu praegusel juhul samuti asjasse.
21.Kohus leiab eeltoodu pinnalt, et praeguses asjas pole alust jätta töövõimetoetuse määramise aluseks olevaid norme kohaldamata ja tunnistada neid põhiseaduse vastaseks (HKMS § 158 lg 4). Kuna töötukassa tegevus kaebajale toetuse maksmisel on olnud õiguspärane, tuleb kaebaja kahjunõue rahuldamata jätta.
22.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude kaebajalt välja mõistmist. Poolte võimalikud kulud jäävad seega nende endi kanda.
23.Kaebaja eraelu kaitseks tuleb tema nimi avaldatavas otsuses asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
Pihel Sarv /allkirjastatud digitaalselt/
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.