Veiko Vaske (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
15.septembril 2025 Tallinnas
Haldusasja number
3-23-1115
Haldusasi Menetlusosalised ja nende esindajad
U.U , R.Q
ja D.D kaebus Tallinna Vangla tegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõudes Kaebajad (apellandid) – U.U , R.Q ja D.D , volitatud esindaja D.Y Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Monika Raiendik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 26.01.2024 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Tallinna Vangla apellatsioonkaebus vastuapellatsioonkaebus
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
ja
U.U
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 26.01.2024 otsuse resolutsiooni punkt 1 D.D nõuet puudutavas osas, teha selles osas uus otsus ning mõista Tallinna Vanglalt D.D kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 1000 eurot.
3.Tühistada Tallinna Halduskohtu 26.01.2024 otsuse resolutsiooni punkt 2 menetluskulude väljamõistmise kohta, teha selles osas uus otsus ja mõista Tallinna Vanglalt kaebajate kasuks välja esimeses kohtuastmes kantud menetluskulud 165 eurot. Muus osas jätta esimese kohtuastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
4.Apellatsioonimenetluse kulud jätta poolte endi kanda.
5.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebajate ja nende esindaja nimed tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 15.10.2025 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 punkt 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-23-1115 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.U.U (edaspidi olenevalt kontekstist kaebaja I, laste ema või kinnipeetava abikaasa), R.Q (edaspidi kaebaja II) ja D.D (edaspidi kaebaja III) (kõik koos edaspidi kaebajad) külastasid ajavahemikel 18.–19.06.2020, 23.–24.07.2020, 15.–16.09.2020 ja 25.–26.05.2021 pikaajalise kokkusaamise ning 17.08.2020 klaasist vaheseinaga eraldamata lühiajalise kokkusaamise käigus Tallinna Vanglas viibivat kinnipeetavat D.Y (edaspidi kinnipeetav, laste isa või kaebaja I abikaasa). Enne pikaajalisele kokkusaamisele lubamist teostati nii kinnipeetava abikaasale kui ka esimese kokkusaamise ajal 6-aastasele kaebajale II ja 2-aastaseks saavale kaebajale III alasti läbiotsimine.
2.Kaebajad esitasid 22.05.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla (edaspidi vastustaja) tegevusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks kokku 15 000 euro ulatuses, st iga kaebaja kohta 5000 eurot. Kaebuse põhjendused olid kokkuvõttes järgmised. Alasti läbiotsimised, mis toimusid seitsmel korral pikaajalisele ja kolmel korral lühiajalisele kokkusaamisele tulles, olid õigusvastsed, kuna need ei olnud vajalikud ega proportsionaalsed. Vanglasse sisenemisel läbisid kaebajad metallidetektori ja kehaskänneri ning neid vaadati üle teenistuskoeraga. Kaebajate arvates piisanuks läbiotsimisel asjade läbivaatusest ja kaebajate kompamisest. Sealjuures pärast igat kohtumist kinnipeetavaga otsiti ka tema alasti läbi enne kambrisse tagasiviimist. Vastustaja ei teostanud kaalutlusõigust. Sellise intensiivsusega põhiõiguste riivet õigustavad asjaolud peavad olema põhjalikult läbi kaalutud. Vangla ei seostanud läbiotsimise viisi valikut konkreetsete asjaoludega, ei põhjendanud selle vältimatut vajalikkust ega arvestanud laste huvidega. Kaebajatest lähtuv oht ei saanud olla võrreldav kinnipeetavast lähtuva ohuga. Keelatud esemete vangla eluosakonda toimetamise hoidis ära kinnipeetava alasti läbiotsimine. Vangla õigusvastane tegevus alandas kaebajate inimväärikust, riivas kaebajate eraelu ja privaatsust ning kahjustas kaebajate vaimset tervist. Kaebajad tundsid häbi ja piinlikkust, alandatuse tunnet iseendi silmis, äärmist ebameeldivust ja vastikuse tunnet, et vaadati nende intiimpiirkonda ja neid koheldi kui kurjategijaid. Kaebajad said psüühilise šoki ning kannatasid pikaajalist hingelist valu ja stressi, lapsed tundsid hirmu ja vanemate turvatunde puudumist ehk abitust, kuna pidid end valvurite ees täiesti alasti võtma ning neile ei võimaldatud olla poolenisti alasti. Kaebajad pidid alasti olles täitma valvurite korraldusi, sh tegema kolm kükki, kummardama, tõmbama laiali tuharad, näitama ette peopesad ja jalatallad, tõstma üles juuksed ja avama suu. Kaebajatele mittevaralise kahju tekkimist õigusvastaste toimingutega saab ja tuleb eeldada. Võõras keskkonnas võõraste isikute juuresolekul alasti võtmine riivab ulatuslikult kaebajate enesemääramisõigust. Riive intensiivsust suurendab kaebajate II ja IIII alaealisus ning nende privaatsfääri sekkumine on oluliselt traumeerivam võrreldes täiskasvanuga. Hoolimata vangla poolt külastajate jaoks teatud tingimuste loomisest, mõjub vangla keskkond külastajatele üldiselt rusuvalt. Alaealiste jaoks on vanglas lähedase külastamine vaimselt keeruline ja segadust tekitav, mistõttu läbiotsimistega kaasneval riivel privaatsfäärile on oluline mõju. 2(15)
3-23-1115 Kaebajate hinnangul on iga kaebaja kohta 5000-eurone hüvitis mõistlik, arvestades rikkumise intensiivsust, alaealiste kaebajate vanust ning alasti läbiotsimiste episoodide arvu.
3.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata järgmistel kaalutlustel. Vastustaja ei ole põhjustanud kaebajatele mittevaralist kahju. Puuduvad igasugused tõendid, millest nähtuks, et kaebajate õigust riivati läbiotsimisega rohkem, kui see õigustatud oleks olnud. Vanglal tuleb tagada, et vangla elukeskkond oleks vanglas viibivatele isikutele ohutu ning kinnipeetavate kätte ei satuks keelatud esemeid/aineid, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja korda. Kinnipeetavad on alati olnud leidlikud vangla territooriumile keelatud esemete/ainete toimetamisel ning suure tõenäosusega jõuavad keelatud esemed vangla territooriumile just vanglaväliste isikute kaasabil. Üheks reaalseimaks viisiks on pikaajalised ja ilma klaasist vaheseinata lühiajalised kokkusaamised, mistõttu kujutab iga selline kokkusaamine ohtu vangla julgeolekule. Vanglal puudub enne isiku läbiotsimist teave, kas tal on keelatud esemeid või aineid ja võimalused selle väljaselgitamiseks on piiratud. Kinnipeetava lähedane isik võib pidada keelatud ainete või esemete vanglasse toimetamist kiindumust väljendavaks tegevuseks. Sellistest mõjutustest on enim ohustatud just kokkusaamisele tulevad alaealised. Kuna vangla on kohustatud vältima õigusrikkumiste toimepanemist, peab vanglale jääma kaalutlusruum nende eesmärkide saavutamiseks õiguspäraste meetmete kasutamise üle. Läbiotsimine on toiming, millele ei kohaldu haldusakti põhjendamise reeglid. Vanglaametniku õigus kinnipeetavaga kokkusaamisele tulnud isiku ja tema asjade läbiotsimiseks tuleneb vangistusseadusest ja vangla sisekorraeeskirjast. Õigusaktid ei tee erandit alaealiste läbiotsimisele. Ükski teine alternatiivne meede ei ole keelatud esemete leidmiseks efektiivne, mistõttu on ainuvõimalikuks lahenduseks pikaajalisele kokkusaamisele tulnud külastajate suhtes läbi viidav lahtiriietumisega kontroll. Teenistuskoer ei suuda tuvastada talle tundmatuid narkootilisi aineid. Metalliotsija abil on võimalik leida teatud massi ületavaid metallilisi esemeid, kuid seda võivad eksitada näiteks riiete needid, lukud jmt. Kompamise efektiivsus sõltub riiete materjaliomadustest. Kehaskänneri tehniline võimekus on piiratud. Röntgenseadet on võimalik kasutada riiete läbiotsimiseks ainult siis, kui need on seljast võetud. Võõra inimese poolt läbikompamine võib olla hoopis traumeerivam kui lahtiriietumine. Kaebajad on esitanud ebaõigeid andmeid, lahtiriietumisega läbiotsimine toimus viiel, mitte kümnel korral. Kinnipeetav kannab vanglakaristust narkootiliste ainete suures koguses käitlemise eest ning isikut on varemgi sama teo eest karistatud. Vangiregistri kannetest nähtuvalt on kinnipeetava suhtes fikseeritud mitmeid distsiplinaarkorda eiravaid sündmusi, mis on seotud keelatud esemete/ainete omamisega. Seega käitub kinnipeetav vanglas kehtivat korda eiravalt, misläbi võib ta potentsiaalselt vangla julgeolekut ohustada. Külastajate läbiotsimine on vanglas korraldatud privaatsust tagaval ja inimväärikust austaval viisil. Vaidlusalusel ajal kehtinud praktika oli selline, et külastajale selgitati enne lahtiriietumisega läbiotsimist täpset läbiotsimise protsessi. Täielik läbiotsimine toimus eraldatud ruumis. Lapse läbiotsimise juures viibis lapsega koos kokkusaamisele saabunud vanem. Täiskasvanu täielikul läbiotsimisel eemaldas külastaja esmalt riided ülakehalt ning pani need selga tagasi, seejärel eemaldas riided alakehalt ning pani need selga tagasi. Riided ja esemed ulatas täiskasvanu läbiotsija kätte. Väikelapsel paluti järk-järgult riided ära võtta ning eelkooliealiste laste ja imikute puhul riietas lapse lahti vanem. Enne seljas olevate riiete äravõtmist kontrolliti lastele selga pandavad vahetusriided läbi ning seejärel kontrolliti kompamise teel lapsel seljast ära võetud riideesemed/jalatsid, välistamaks laste liiga pika poolpaljana oleku. Täiskasvanud külastajal paluti kontrolli käigus nt avada suu ja kehaõõnsustesse peidetud võimalike esemete avastamiseks teha kükk, lapsele muid 3(15)
3-23-1115 kontrollielemente ei tehtud. Läbiotsimisel külastajaid ei puudutatud. Protseduurile ei kulunud rohkem kui 1,5 minutit. Kaebaja I oli nõus kaebajate II ja III läbiotsimisega ega esitanud sellega seoses vanglale kirjalikke pöördumisi. Järelikult ei täheldanud kaebajad läbiotsimises midagi traumeerivat ning kaebaja I ei pidanud seda oma laste õigusi rikkuvaks. Arvestades kaebajate II ja III vanust, ei ole eluliselt usutav, et nad sedastasid kaebuses väidetud isiklike õiguste rikkumist või tundsid end alandatuna . Sisuliselt ei erine läbiotsimisest nt lahtiriietumine ujula või spordisaali riietusruumis või arsti juures. Koolis vahetab kogu lastekollektiiv riideid ja käib duši all ühiselt.
4.Tallinna Halduskohus rahuldas 26.01.2024 otsusega kaebajate kaebuse osaliselt, mõistes vastustajalt kaebaja I kasuks välja kahjuhüvitise 1000 eurot, kaebaja II kasuks 3500 eurot ja kaebaja III kasuks 3500 eurot ning kaebajate kasuks menetluskulud 240 eurot, jättes ülejäänud osas menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised. Kaebajad ei vaidlusta läbiotsimistoimingut ega selle vajalikkust, vaid läbiotsimist alasti. Menetlusosaliste väited läbiotsimise tegeliku läbiviimise kohta on tõendamata, mistõttu saab kohus lähtuda üksnes faktist, et kaebajate osas viidi läbi lahtiriietumisega alasti läbiotsimine ja hinnata, kas see oli nelja pikaajalise ja ühe lühiajalise kohtumise puhul õigustatud. Vangistusseadus (VangS) ja justiitsministri 05.09.2011 määrus nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (määrus nr 44) annavad vanglale õiguse vanglasse kokkusaamisele tulija läbi otsida ning justiitsministri 30.11.2000 määrus nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) kohustab vanglat isikut läbi otsima. Läbiotsimise puhul on tegemist toiminguga, millele ei kohaldu haldusakti andmisele kohalduvad nõuded, sh haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 56 tulenev haldusakti põhjendamise kohustus, ning toimingu tegemist ei tule ka otsustada eelneva haldusakti andmisega. Vastustaja on seisukohal, et toimingu põhjendused tuleb esitada isiku nõudmisel, toimingu õiguspärasuse kontrollimisel vaide- või kohtumenetluses. Kuigi vastustaja ei pidanud läbiotsimist haldusakti kombel põhjendama, oli vastustaja kohustatud kaaluma julgeoleku tagamise meetme valikut, juhindudes konkreetse juhtumi asjaoludest ja proportsionaalsuse põhimõttest ning teostama lahtiriietumisega läbiotsimist juhul, kui see oli vastustaja hinnangul asjaoludest tulenevalt põhjendatud. Toiming peab olema kohane, vajalik ja proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes (HMS § 3 lg 2). Alasti läbiotsimine riivab intensiivselt inimese õigust nii kehalisele puutumatusele (põhiseaduse (PS) § 19 lg 1 ja § 26), väärikale kohtlemisele (PS § 18 lg 1) kui ka kinnipeetava ja tema külastaja õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele (PS § 26). Vastustajal tuleb läbiotsimise viisi valikul seega arvestada, et mida intensiivsem on isiku põhiõiguste piirang, seda kaalukamad ja enam põhjendatud peavad olema piirangut õigustavad asjaolud. Kui seadusandja ei ole ette näinud kinnipeetavat külastavate isikute alasti läbiotsimist iga kord, tuleb vanglal läbiotsimise viisi valikul pidada seda kui eriti intensiivset läbiotsimise viisi erandlikuks. Selline erandlik valik nõuab konkreetsete asjaoludega seostamist (vt Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2022 otsus asjas nr 3-21-161, p 11). Seda on kinnitanud ka Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT), õiguskantsleri ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seisukohad. Alasti läbiotsimine ei saa olla tavapärane igakordselt ja automaatselt kasutatav praktika, vaid eelistada tuleb teisi läbiotsimise viise. Võimalikku ohtu aitab tõrjuda ka kinnipeetava läbiotsimine. Vangla ei ole põhjendanud kaebajate alasti läbiotsimise vajadust konkreetse juhtumi asjaoludega. Vastustaja ei ole ka väitnud, et kaebajad oleksid külastusele tulles omanud keelatud esemeid või aineid, pannud külastuse käigus toime õigusrikkumisi või tekitanud muul moel selliste rikkumiste kahtlust. Samuti ei ole vastustaja kinnitanud, et kinnipeetavalt 4(15)
3-23-1115 oleks pärast külastusi leitud keelatud esemeid või aineid, mis oleksid seostatavad kaebajatega. Sealjuures tuleb vastustajal selliste ohujuhtumite korral külastajatest tingitud vangla julgeolekut mõjutatav teave registreerida ja säilitada (nt VangS § 53 lg 1 p-d 10, 16 ja 18). Seetõttu eeldab kohus, et kaebajate osas ohuhinnang ja juhtumipõhine info puudus. Vastustaja on esitanud loetelu kinnipeetavaga seotud distsiplinaarkorda rikkuvatest intsidentidest, kuid ei ole väitnud tema distsiplinaarkaristamist. Arvestades loetletud tegude ajalist toimumist, ei saa neid siduda kaebajate konkreetsete külaskäikudega. Kinnipeetava käitumine vanglas ei saa olla ülekantav tema lähedastele. Samuti ei saa kinnipeetava kuriteod (suures koguses narkootilise aine ebaseaduslik grupiviisiline käitlemine) olla seostatavad kaebajatest lähedastega ega anna alust pidada külastajast pereliikmeid õigusrikkujateks või automaatselt vangla julgeolekut ohustavateks. Ammugi ei saa kõrgendatud ohtu õigustatuks pidada 6- ja 2aastaste laste puhul. Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks lastest kaebajate lahtiriietumisega läbiotsimise viisi valikul juhindunud laste huvidest või nende heaolu tagamise põhimõttest (lastekaitseseadus (LasteKS) § 5 p 3, § 21 lg 1; ÜRO lapse õiguste konventsioon). Samuti ei nähtu asjaoludest, et abikaasa või lapsed oleksid proovinud keelatud esemeid/aineid vanglasse tuua, et neid oleks sel eesmärgil ära kasutatud või selleks mõjutatud. Kohus nõustub, et nii pikaajaliste kui ka vaheseinata kohtumiste puhul esineb vangla üldise julgeoleku jaoks vahetu kontakti esinemise tõttu rohkem riske potentsiaalset ohtu vangla julgeolekule, kuid see ei õigusta iseenesest automaatset läbiotsimist lahtiriietumisega olukorras, kus vangla peab konkreetsest külastajast tulenevaid asjaolusid läbiotsimise viisi valikut kaaluma. Vangla julgeolekut ohustav keelatud esemete/ainete vanglasse toomine on abstraktne oht, mitte konkreetsetest kaebajatest lähtuv oht vt (Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 3-22-311, p 18.3). Sealjuures vaheseinaga eraldamata kohtumistel tuleb vanglal korraldada oma töö selliselt, et lahtiriietumisega läbiotsimist teostataks väga erandlikel juhtudel, kuivõrd lühiajalised kohtumised toimuvad VSKE kohaselt vanglateenistuja järelevalve all. Alternatiivseid läbiotsimismeetodeid ei saa pidada selgelt ebapiisavateks, õigustamaks lahtiriietumisega läbiotsimist. Kui vangla hinnangul ei ole seadmete tehniline võimekus piisav, tuleb vastustajal muretseda seadmed, mille töötase vastab vastustaja tegevuse nõudlustasemele. Lahtiriietamisega läbiotsimine saab kohtu hinnangul olla põhjendatud üksnes juhul, kui muul viisil läbiotsimise (teenistuskoeraga, kompimise teel, metallidetektoriga jms) käigus jääb vastustajale põhjendatud kahtlus, et külastaja võib varjata keelatud esemeid. Eelkõige siis, kui külastaja juures on varem leitud keelatud esemeid/aineid või kelle puhul on vanglal eelnev teave või ohuhinnang konkreetse külastaja osas sellise rikkumise toimepaneku võimalikkusest. Antud juhul oli lahtiriietumisega läbiotsimine ebaproportsionaalne. Õigusvastase läbiotsimisega rikkus vastustaja kaebajate eraelu puutumatust ja alandas kaebajate väärikust. Vastustaja tegevust ei muuda õiguspäraseks see, et kaebaja I andis loa oma laste läbiotsimiseks, kuna vastasel juhul oleks kaebajad kaotanud õiguse külastusteks, korduv külastamine olenemata alasti läbiotsimisest ega pretensioonide mitteesitamine. Vastustaja väitel oli alasti läbiotsimine kujunenud regulaarseks praktikaks ja kaebajatele põhjendati seda eeskätt sisekorrareeglite järgimisega. Kaebajatele ei ole ette heidetav, et nad soovisid perekondlikke sidemeid hoida ja lähedast külastada, sest selleks oli neil õigus. Vastustaja kohustus on seevastu soodustada kinnipeetava vanglavälist suhtlemist, sh vältides kinnipeetava ja tema lähedastega sotsiaalsete sidemete katkemist (VangS § 23) ning vastustaja kohustub seda tegema õiguspäraselt. Kohus ei nõustu vastustaja väitega, et eluliselt usutavaks ei saa pidada, nagu ei oleks kaebajad II ja III vanuse tõttu õigusrikkumist sedastanud või alandust tundnud. Olukorras, kus lahtiriietumisega läbiotsimist peetakse erandlikuks, tuleb alaealiste laste läbiotsimist pidada 5(15)
3-23-1115 äärmiselt erandlikuks meetmeks. Vangla turvakontroll tuleb korraldada lapsesõbralikult, austades laste inimväärikust ja õigust privaatsusele, tagades laste psühholoogilise ja füüsilise turvalisuse. Kohtu hinnangul ei saa välistada alaealisest laste alandatuse tunnet olukorras, kus nad peavad lahti riietuma võõra isiku osavõtul, kes neid lähedalt läbi vaatab. Täiskasvanugi jaoks on lahtiriietumine võõra isiku ees raskesti talutav, väikeste laste jaoks võib see olla kordades keerulisem ning nende hingelist läbielamist on kõrvalseisja jaoks raske hinnata. Vastustaja võrdlused spordiklubi, kooli või arstikabinetiga on utreeritud. Tegevuste iseloom on erinev ja ümberriietumist on võimalik korraldada ka kodus või vahetada riideid kabiinis või tualettruumis, kus võõraid ei viibi. Vanglat ei saa erinevatel julgeoleku kaalutlustel pidada vaba atmosfääriga keskkonnaks, seda eriti väikeste laste jaoks, mistõttu mõjub selline vahetus läheduses jälgimise all lahtiriietumine inimese emotsionaalsele seisundile rusuvalt. Läbiotsimise viisi valiku kaalumata jätmine sai toimuda vähemalt raske hooletusega (RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 104 lg 4). Muid RVastS §-s 13 sätestatud vastutuse piiramise aluseid ei esine. Kaebajad ei ole põhjendanud, et alasti läbiotsimine oleks mõjunud neile kuidagi eriliselt kahjustavalt, nt et kaebajatel tekkisid sedavõrd rasked ja kestvad psüühilised häired, meeleolu või unehäired, mis vajasid igakordset meditsiinilist sekkumist (nt diagnoos või määratud ravi). Kaebajad ei ole väitnud, et kõrvalistel isikutel oli läbiotsimise ruumile juurdepääs või vanglaametnikud oleksid neid kuidagi eriliselt alandavalt kohelnud (nt solvanud, mõnitanud, lubamatult puudutanud vms). Kohus võtab arvesse ka rikkumiste korduvust – 5 külastust, millele eelnes õigusvastane toiming. Kohus leiab, et käesoleval juhul on piisav hüvitis mittevaralise kahju korvamiseks kaebajale I 1000 eurot ning kaebajatele II ja III kummagi kohta 3500 eurot. Arvestades kaebuse rahuldamise proportsiooni, tuleb vastustajalt kaebajate kasuks välja mõista riigilõiv 240 (150×0,2+150×0,7×2) eurot. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
5.Vastustaja esitas halduskohtu otsusele 26.02.2024 apellatsioonkaebuse, paludes halduskohtu otsuse tühistada ja jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja palus arvestada kaebuse vastuse seisukohti apellatsioonkaebuse põhjendustena ning lisas kokkuvõttes järgmised põhjendused. Keelatud ained ja esemed ei ole üksnes oht vangla julgeolekule, vaid potentsiaalne oht paljudele vanglas viibivate isikute, keda peetakse eriti haavatavas seisundis olevaks, elule ja tervisele. Avalikul võimul on kohustus kaitsta nende tervist ja heaolu, vangla turvaline keskkond on toeks sujuvale taasühiskonnastamisele. Vanglas on palju sõltuvushäiretega inimesi ja ka neid, kes soovivad vanglas olles kuritegelikku käitumist jätkata ning vajavad selleks erinevaid keelatud aineid, sidepidamisvahendeid jms. Suure tõenäosusega jõuavad need vanglasse just vanglaväliste isikute kaasabil. Pikaajalised kokkusaamised toimuvad järelevalveta privaatsetes ruumides, kus puuduvad ka kaamerad. Samuti võimaldatakse lühiajalistel kokkusaamistel kinnipeetavale ja tema lähedastele lähikontakti. Kui kokkusaamisel õnnestub keelatud ese või aine üle anda, on vanglal juba keeruline selle eluosakonda jõudmist tõkestada. Kinnipeetavatele on läbiotsimise risk teada ning selle vältimiseks võidakse keelatud ained või esemed kokkusaamisruumist välja toimetada kinnipeetavast toidujagaja või koristaja kaasabil juba kokkusaamise ajal, mistõttu kinnipeetava kohtumisjärgne läbiotsimine ei ole tulemuslik. Järgmisest punktist toimetab eseme edasi juba järgmine isik ning vanglal ei ole võimalik selle liikumist jälgida. Samuti võib kinnipeetav manustada keelatud aineid kokkusaamise ajal, mis võib kaasa tuua raske tagajärje. 6(15)
3-23-1115 Milline on külastajast tegelikult lähtuv oht, on üldjuhul võimalik tuvastada alles pärast kokkusaamist. Erinevalt kinnipeetavast, kelle eluolu ja tegevus on vangla korrale allutatud, ei ole vanglale teada külastaja arusaamad, tõekspidamised ja käitumismustrid väljaspool vanglat, samuti külastaja ja kinnipeetava peresuhete dünaamika. D.Y kannab 9-aastast vanglakaristust narkootilise aine suures koguses käitlemise eest, teda on selle eest ka varem karistatud ja ta on oma kuritegude olemuse tõttu vangla julgeolekule ohtlikum. Keelatud esemete vanglasse toimetamist on võimalik korraldada ka mõne teise kinnipeetava palvel, survel, abistamiseks või tasu eest. Kui lahtiriietumisega läbiotsimiste tegemine on lubatud ainult konkreetsest isikust lähtuva konkreetse ohukahtluse korral, siis on võimalik organiseerida keelatud esemeid vanglasse just selliste külastajate kaudu, kelle osas puudub vanglal igasugune põhjendatud kahtlus ning seeläbi alus lahti riietumisega läbiotsimise teostamiseks. Piiratud info pinnalt ei olegi sellises olukorras võimalik keelatud esemeid või ained leida või on see äärmiselt raskendatud. Kui vanglale on juba ette teada, et pikaajaline kokkusaamine võib vangla julgeolekut või korda ohustada või kui vanglal on alust kahelda kokkusaaja maines, siis võimaldavad VangS § 25 lg 11 p-d 2 ja 3 keelduda üldse pikaajaliseks kokkusaamiseks loa andmisest, millisel juhul langeks tervikuna ära ka külastaja läbiotsimisega seonduv. Kuigi iga konkreetse külastaja osas ei ole eraldi kaalumist läbi viidud, on vangla hinnanud ohte just külastajate vanglasse saabumisega kaasnevalt tervikuna ja sellest lähtuvalt on otsustatud ka kõige tõhusama eesmärgi saavutamisele kohase vahendi kasutamise üle. Alternatiivseid meetmeid keelatud esemete avastamiseks saaks pidada samaväärseks vaid juhul, kui selle abil oleksid riskid samaväärselt maandatud, kuid pikaajaliste kokkusaamiste puhul ei ole see võimalik. Alates ajast, mil otsustati lõpetada külastajate täielikud läbiotsimised, on vanglates täheldatud keelatud ainete leviku kasvu. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib kahju hüvitamist nõuda, kui kahju ei olnud võimalik vältida ja isikul ei ole õigust kaaluda, kas astuda samme kahju tekkimise vältimiseks või mitte. Seega oleksid kaebajad igal juhul pidanud pöörduma vangla poole taotlusega enda lahtiriietumisega läbiotsimise vältimiseks ja selle rahuldamata jätmisel vaidlustada see kohtus. Ei saa eeldada, et selline kaebus oleks olnud absoluutselt edutu. Kaebajad käisid süstemaatiliselt kokkusaamistel, kasutades seda õigust oluliselt sagedamini kui õigusaktidega ettenähtud miinimum, ning lasid ennast ilma ühegi pretensioonita läbi otsida, mistõttu ei ole nad oma õiguste kaitseks kohaseid õiguskaitsemeetmeid kasutanud. Kaebajad nõudsid igaüks 5000-eurost hüvitist kümne läbiotsimise eest, st 500 eurot iga läbiotsimise kohta. Kuna kohtumenetluses tuvastati, et läbiotsimisega külastusi oli viis, siis vähenes ka nõutav hüvitis poole võrra, st 2500 eurot, halduskohus on aga kaebajatele II ja III välja mõistnud sellest suurema summa.
6.Kaebajad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, tuginedes oma halduskohtus esitatud seisukohtadele ja põhjendades vastust täiendavalt kokkuvõttes järgmiselt. Vangla on apellatsioonkaebuse rajanud abstraktsele julgeolekuohule, sidumata seda konkreetsete väidetega, mis oleksid seotud kaebajate või kinnipeetavaga. Halduskohus leidis õigesti, et vastustaja oli kohustatud kaaluma julgeolekumeetme valikut, juhindudes konkreetse juhtumi asjaoludest ja proportsionaalsuse põhimõttest. Alasti läbiotsimine peab olema erandlik. Inimväärikus on osa põhiõiguste olemusest, seda tuleb austada ja kaitsta ning õigus inimväärikale kohtlemisele laieneb igaühele. EIK hinnangul peab vangla kaaluma niivõrd ulatusliku läbiotsimise vajalikkust igal üksikjuhul ning tagama igal läbiotsimise hetkel inimese inimväärikuse austamise. Seejuures rõhutab EIK, et lahti riietamisega läbiotsimine tuleb läbi viia nii, et läbiotsitav oleks korraga 7(15)
3-23-1115 maksimaalselt poolenisti riieteta (nt EIKo 12350/04, Wainwright vs. Ühendkuningriik, 26.09.2006, p-d 44–48; vrd nt TrtRnKo 09.05.2019, 3-17-1236, p-d 11–12; TlnRnKo 21.04.2016, 3-15-566, p 10). 11.05.2023 otsuses Bojar vs. Poola (punktid 15-16) leidis EIK, et sellest ei piisa, kui niivõrd intensiivse ja potentsiaalselt inimese väärikust alandava meetme kasutamist, nagu on alasti läbiotsimine, põhjendatakse vangla üldiste julgeolekuvajadustega. Õiguskantsler on korduvalt soovitanud vastustajal mitte teostada vanemaid külastavate laste alasti läbiotsimist ning leidnud, et õiguspäraseks ei saa pidada ka vanemalt selleks nõusoleku küsimist. Ka CPT soovituste kohaselt peaks täieliku lahtiriietumisega läbiotsimine olema erandlik ja põhinema alati riski hindamisel. Kui mõni külastaja kujutab ohtu julgeolekule, tuleb vanglal kaaluda täieliku lahtiriietumisega läbiotsimise asemel eraldamisega või pideva järelevalve all kohtumise korraldamist. Asjasse puutumatu on vastustaja väide, et D.Y kannab 9-aastast vanglakaristust, kuna vaidlusalusel perioodil viibis ta Tallinna Vanglas vahistatu staatuses ja tema suhtes kehtis süütuse presumptsioon. Samuti on paljasõnaline väide, nagu oleks ta oma kuritegude olemuse tõttu vangla julgeolekule ohtlikum. Talle ei ole kordagi tehtud etteheiteid seoses vangla julgeoleku ohtuseadmisega. Kuna D.Y viibis vahistatuna üksikkambris, ei olnud tal võimalik toimetada keelatud esemeid vangla eluosakonda, ka ei puutunud ta kokkusaamistel kokku toidujagajate ega koristajatega. Koristajad tulevad ruumi koristama alles pärast selle valvurite poolt läbiotsimist. Pärast tööd otsitakse läbi ka kõik majandustöid tegevad kinnipeetavad. Kinnipeetav annab pärast kokkusaamist narkotesti, mis D.Y-l oli negatiivne. Ebaõige on ka väide, et kaebajad ei pidanud kogu keha korraga lahti riietama. Halduskohus arvestas põhjendatult hüvitise liigi ja suuruse määramisel konkreetse juhtumi asjaolusid, sh kaebaja põhjenduste kaalukust hingelise valu ja kannatuste kohta. Lisaks võttis halduskohus põhjendatult arvesse samaliigistes asjades välja mõistetud hüvitiste suurusi.
7.Kaebaja I esitas 09.04.2024 vastuapellatsioonkaebuse halduskohtu otsuse tühistamiseks osas, millega jäeti tema kasuks välja mõistmata mittevaralise kahju hüvitis 2000 euro ulatuses ja menetluskulu 60 eurot. Kohus ei ole põhjendanud, miks on kaebajale I kohane hüvitis ainult 1000 eurot, st 200 eurot alasti läbiotsimise kohta, mis on ebamõistlikult vähe ega ole kooskõlas kohtupraktikaga. Kohus ei ole arvestanud kaebaja vaimsete kannatustega, et ta tundis häbi ja piinlikkust, sai psüühilise šoki, oli stressis ning tundis ebamugavust ja vastikust. EIK on 25.05.2020 otsuse nr 17054/08, Gremina vs. Venemaa, punktis 83 rõhutanud, et alandava kohtlemise tuvastamiseks piisab ka sellest, kui kaebajat alandati tema enda silmis, isegi kui see ei näinud nii olevat teiste silmis (ehk antud juhul valvurite ja vastustaja silmis). Kohus on ebaõigesti jätnud arvestamata kaebaja väited läbiotsimise viisi kohta kaebuse punktides 7.1–7.5 ning vääralt kohaldanud tõendamiskoormust. Kirjeldatud läbiotsimise viisi tõendavad teiste isikute esitatud kaebused teistes haldusasjades, mis näitab, et taoline praktika kehtis kõigi külastajate puhul. Ka õiguskantsleri varasemad seisukohad kinnitavad, et Tallinna Vanglas tuli külastajatel kõik riided korraga seljast võtta. Kaebaja pidi olema täiesti alasti ja talle ei võimaldatud olla poolenisti alasti, nagu nõuab EIK nii vangide kui ka külaliste läbiotsimistel, seda ka juhul, kui alasti läbiotsimine on viimane meede (vt Wainwright vs Ühendkuningriik, p 45; Nowak vs. Poola, nr 60906/16, p 38). Kaebajad II ja III vastuapellatsioonkaebust ei esitanud.
8.Vastustaja palub jätta vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest tuleneks, et läbiotsimistoimingud vastasid kaebaja poolt kirjeldatule. Vaidlusalusel ajal kehtinud praktika kohaselt selgitati 8(15)
3-23-1115 kokkusaamisele tulijale läbiotsimise protsessi ja see toimus vastustaja kirjeldatud viisil, sh ei olnud kaebajad kordagi täielikult alasti. Protseduurile kulus ca 1,5 minutit, kaebaja ei olnud alasti 5–10 minutit, nagu ta väidab. Puuduvad igasugused tõendid, nagu oleks kaebaja õigusi riivatud läbiotsimisega rohkem, kui see õigustatud oli.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega osas, mis puudutab kaebajate lahtiriietumisega läbiotsimise toimingute õigusvastasust, ei korda sellekohaseid põhjendusi kogumahus, kuid täiendab ja täpsustab neid vastuseks vastustaja apellatsioonkaebusele. Väljamõistetud hüvitiste osas tuleb vastustaja apellatsioonkaebus rahuldada osas, mis puudutab kaebaja III kasuks välja mõistetud kahjuhüvitist ning teha selles osas uus otsus. Kaebajate I ja II osas tuleb apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Samuti tuleb rahuldamata jätta kaebaja I vastuapellatsioonkaebus. I
10.Esiteks on asjas vaidluse all vastustaja läbiotsimistoimingute õigusvastasus, mille halduskohus tuvastas ja mille vastustaja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud.
11.Halduskohus on asjakohaselt selgitanud, miks tuleb vanglasse kokkusaamisele saabuva külastaja lahtiriietumisega läbiotsimist kui olulist ebamugavust põhjustavat ja inimväärikust riivavat toimingut käsitada erandliku meetmena vangla julgeoleku tagamiseks, mis ei saa olla igakordselt ja automaatselt kasutatav praktika. Taolise meetme õigustamiseks ei piisa üksnes abstraktsest ohuhinnangust. Nagu halduskohus rõhutas ja nagu möönsid oma seisukohas ka kaebajad, on vangla julgeoleku tagamine iseenesest kahtlusteta oluline eesmärk, milleks vastustajal on seadusest tulenev kohustus. Samuti ei saa olla kahtlust, et külastajate lahtiriietumisega läbiotsimine aitab vangla julgeoleku tagamisele kaasa ja on seega põhimõtteliselt sobiv abinõu eesmärgi saavutamiseks. Legitiimse eesmärgi olemasolu ei saa aga õigustada selle saavutamiseks mis tahes sobiva abinõu kasutamist, vaid abinõu peab olema ka vajalik ja proportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes. Vaidlus ongi abinõu vajalikkuses ja proportsionaalsuses ehk mõõdukuses, mille vastustaja haldusorganina peab tagama kaalutlusõiguse kohase teostamisega.
12.Halduskohus tuvastas vastustaja poolt kaalutluskohustuse rikkumise ja toimingute õigusvastasuse eelkõige põhjusel, et vastustaja ei seostanud kaebajate alasti läbiotsimise viisi valikul selle vajalikkust konkreetse juhtumi asjaoludega, mistõttu ei saanud lugeda meedet eesmärgi suhtes proportsionaalseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vastustaja kohtus esitatud toimingute põhjendused viitasid läbivalt vangla üldise julgeoleku tagamise vajadusele. Üldisest julgeolekuvajadusest lähtuvad valdavalt ka vastustaja apellatsioonkaebuse põhjendused.
13.Sealjuures ei ole alust pidada vastustaja avaldatud põhjendusi asjakohatuteks. Keelatud esemete ja ainete jõudmine vangla territooriumile kujutab potentsiaalselt ohtu vangla julgeolekule ning seal viibivate isikute elule ja tervisele. Sõltuvushäirete ja kuritegeliku käitumise risk on vanglas keskmisest suurem ning sellest tuleneb mh nõudlus keelatud ainete/ esemete vanglasse toimetamise järele. Pikaajalised kohtumised, kus privaatsuse tagamiseks vahetut järelevalvet ei tehta, ja eraldamata lühiajalised kohtumised on keelatud ainete/esemete vanglasse toimetamise üheks võimalikuks viisiks. Juba kokkusaamise ruumi jõudnud keelatud ainete/esemete vangla eluosakonda jõudmise tõkestamine on raskendatud, kuna see võib toimuda mitme erineva isiku vahendusel. Tehnoloogiliste jm meetmete tõhusus on objektiivselt piiratud ja alasti läbiotsimine, ehkki ka see ei välista rikkumisi absoluutselt, võib olla teatud liiki esemete või ainete tuvastamiseks kõige tõhusam abinõu. Ohuhinnang 9(15)
3-23-1115 kinnipeetava külastajate kohta põhineb väga piiratud teabel ja välistada ei saa, et keelatud tegevuseks püütakse ära kasutada külastajaid, kelle puhul objektiivseid riskifaktoreid ei ole.
14.Kõik need kaalutlused on põhimõtteliselt õiged ja asjasse puutuvad ning räägivad valitud meetme vajalikkuse kasuks. Halduskohus välistas oma otsuses kaebajate alasti läbiotsimise õiguspärasuse sisuliselt juba vajalikkuse tasandil, leides, et kui tehnoloogilised läbiotsimisvahendid ei ole piisavalt tõhusad, tuleb vanglal hankida vajadustele vastavad seadmed. Ringkonnakohus möönab, et tehniliste läbiotsimisseadmete tõhusus võib olla tehnoloogia eripärade tõttu objektiivselt piiratud ja teatud asjaoludel teatud liiki keelatud ainete või esemete tuvastamiseks ei pruugi leiduda alasti läbiotsimisega samatõhusaid meetmeid. Sellele vaatamata ei saa vastustaja esitatud põhjenduste pinnalt järeldada, et vastustaja oleks meetme vajalikkust kohaselt kaalunud. Apellatsioonkaebuse ühe olulisima põhjendusena on vastustaja välja toonud, et pikaajalise kokkusaamise ruumist võivad keelatud ained ja esemed vangla eluosakonda jõuda juba kokkusaamise ajal kinnipeetavast koristaja või toidujagaja kaasabil, mistõttu ei tagaks ruumi ja kokkusaamiselt tuleva kinnipeetava läbiotsimine kokkusaamise järel vangla julgeolekut sama tõhusalt kui kokkusaamisele saabuva külastaja alasti läbiotsimine. Samas ei nähtu põhjendustest, et vastustaja oleks kaalunud alternatiivina oma töökorralduse kohandamist selliselt, et rakendada kokkusaamisruumi koristamisel ja sinna toidu viimisel usaldusväärsemaid kinnipeetavaid või vajadusel muid isikuid, nt vangla töötajaid, teostada kokkusaamisruumis olmetöid teinud kinnipeetava läbiotsimine enne tema järgmistele tööülesannetele asumist vmt. Ehkki kohus ei saa hinnata taoliste alternatiivsete meetmete tõhusust vastustaja eest ega võtta seisukohta, kas neid saaks kokkuvõttes samaväärseteks pidada, saab vastustajale ette heita, et ta meetme vajalikkuse tasandil sedavõrd ilmseid alternatiive ei kaalunud.
15.Samuti tuleb nõustuda halduskohtu järeldusega, et meedet ei saa pidada mõõdukaks ehk kitsamas tähenduses proportsionaalseks, kuivõrd vastustaja ei ole seostanud alasti läbiotsimiste otsustamisel selle vajalikkust konkreetse juhtumi asjaoludega. Kuna valitud abinõu riivab intensiivselt kaebajate põhiõigusi, saaks seda proportsionaalseks ja HMS § 3 lg 2 mõttes õiguspäraseks pidada eeldusel, et haldusorgan oleks konkreetsel juhtumil sisuliselt kaalunud kaebajate inimväärikuse riive intensiivsust täiendava kasuga, mida antud isikute alasti läbiotsimine vangla julgeolekule annab. Õigusriigis ei pea taolises väärtuste kollisiooni olukorras põhiõigused alati ja tingimata korra tagamise huvi ees taanduma. Kokkusaamisele tulijate rutiinset täiskontrolli alasti läbiotsimise meetodil ei saa pidada eelduslikult proportsionaalseks, vaid selle otsustamine peab toimuma kaalutlusõiguse teel juhtumipõhiselt. Kuivõrd vastustaja on kinnitanud, et vaidlusalusel perioodil oli pikaajalisele ja eraldamata lühiajalisele kokkusaamisele tulijate alasti läbiotsimine rutiinne praktika, mida reeglina üksikjuhtumi asjaolude põhjal ei kaalutud, tuleb vaidlustatud toimingud lugeda juba seetõttu õigusvastaseks.
16.Konkreetseid kokkusaamisi puudutavaks kaalutluseks saab iseenesest pidada küll vastustaja esile toodud asjaolu, et kinnipeetav oli korduvalt karistatud narkootilise aine suures koguses käitlemise eest. Ringkonnakohus nõustub, et põhimõtteliselt saab pidada mõistlikuks eeldust, et kui isik on vabaduses olles pannud korduvalt toime rikkumisi seoses keelatud ainetega, siis võib see suurendada ka isikust ja temaga seotud asjaoludest, sh kokkusaamistest lähtuvat keelatud ainetega seotud julgeolekuohtu ning seda on lubatud arvestada ka tema külastajate suhtes teostatavate julgeolekutoimingute proportsionaalsuse kaalumisel. Seda kaalutlust ei muuda lubamatuks ka kaebajate poolt apellatsioonkaebuse vastuses esitatud fakt, et vaidlusalusel perioodil viibis D.Y vanglas vahistatu staatuses ja tema suhtes kohaldus süütuse presumptsioon. Julgeolekut puudutava ohuhinnangu andmisel peab vangla hindama ja prognoosima riske kõigist teadaolevatest asjaoludest lähtuvalt ja taolist riskihinnangut võib 10(15)
3-23-1115 mõjutada ühtviisi nii isiku süüdimõistmine kui ka tema kohtu loal vahi alla võtmine kahtlustatuna teos, mis vastab tema varasemale käitumismustrile.
17.See kaalutlus ei muuda kohtu hinnangul vastustaja kaalutlusõiguse teostamist siiski tervikuna õiguspäraseks. Esiteks ei nähtu asjaoludest, et hinnangut kinnipeetava varasemast tegevusest lähtuvale ohule oleks kaebajate alasti läbiotsimise otsustamisel tegelikult arvesse võetud. Olukorras, kus alasti läbiotsimine oli rutiinne praktika, puudub alus eeldada, et kaebajate puhul oleks valitud muud julgeolekumeetmed, kui kinnipeetav oleks viibinud vanglas seoses muud liiki süüteoga. Teiseks ei nähtu kohtule, et vastustaja oleks faktiliselt kaalutlusõigust teostanud, st kaalunud kinnipeetava isikust tulenevat potentsiaalselt kõrgemat riski ja sellest tulenevat alasti läbiotsimise potentsiaalset mõju vangla julgeolekule kaebajate riivatavate õigushüvedega ning kaalunud võimalikke erinevaid meetmeid, mis võinuks kaebajate õigusi vähem intensiivselt riivata. Näiteks teostades alasti läbiotsimist vajaduspõhiselt muude läbiotsimisviiside käigus kõrvaldamata jäänud kahtluste hajutamiseks, teostades seda mitte rutiinselt igal korral, vaid kohandades oma ohuhinnangut pärast esimest negatiivse tulemusega läbiotsimist, kohaldades meedet pisteliselt või ainult osade kaebajate puhul vmt. Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks kaebajate endiga seotud asjaolusid üldse kaalumisel arvesse võtnud. Kuigi põhjendatuks saab pidada vastustaja väidet, et enne külastuste toimumist on vanglal väga vähe infot külastajatega seotud riskide hindamiseks, ei saa vastustaja loobuda külastajate huvide kaalumisest. Samuti on vähemalt pärast esimest kokkusaamist võimalik teha esmaseid järeldusi ka külastajaga seotud riskide kohta, mille arvestamist asjaoludest ei nähtu.
18.Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus halduskohtu hinnanguga, et vastustaja vaidlustatud toimingud olid kaalutlusreeglite olulise rikkumise ja ebaproportsionaalsuse tõttu õigusvastased ning vastustaja apellatsioonkaebus tuleb selles osas rahuldamata jätta. II
19.Teise küsimusena on asjas vaidluse all halduskohtu otsusega vastustajalt kaebajate kasuks välja mõistetud kahjuhüvitise põhjendatus ja suurus, mille on vaidlustanud nii vastustaja kõigi kaebajate osas kui kaebaja I enda osas.
20.Kaebaja I on vaidlustanud halduskohtu otsuse, kuna ta leiab, et talle välja mõistetud hüvitis 1000 eurot on ebamõistlikult väike ega vasta kohtupraktikale ning halduskohus ei ole arvestanud tema vaimsete kannatustega. Vastustaja on vaidlustanud kõigile kaebajatele kahjuhüvitise väljamõistmise põhjendusel, et vastustaja vastutus kahju eest on RvastS § 7 lg 1 alusel välistatud, kuna kaebajad ei ole kasutanud kahju vältimiseks tõhusamaid õiguskaitsevahendeid, ning kaebajatele ei ole kahju tekitatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus kaebajale I kahjuhüvitise väljamõistmisel jätnud olulisi asjaolusid arvestamata ja 1000-eurost kahjuhüvitist saab pidada kaebajale I õigusrikkumisega tekitatud mittevaralise kahju korvamiseks piisavaks ja õiglaseks hüvitiseks. Samuti puuduvad alused väljamõistetud hüvitise vähendamiseks.
21.Eelkirjeldatud õigusvastase tegevusega kaebajatele kahju tekkimist saab eeldada. Vastustaja vastutust kahju eest ei saa RvastS § 7 lg 1 alusel välistada, kuna §-des 3–6 sätestatud esmased õiguskaitsevahendid ei oleks tõenäoliselt kahju ära hoidnud, eelkõige võttes arvesse, et alasti läbiotsimise näol oli vastustaja selgituse kohaselt tegemist standardprotseduuriga. Kuigi vaadeldavad kokkusaamised toimusid veidi enam kui ühe aasta vältel, ei saa tõenäoliseks pidada ka seda, et selle aja jooksul oleks võimalik soodne kohtulahend taganud, et enamik kokkusaamisi oleks toimunud kaebajate soovitud viisil. Siinkohal tuleb silmas pidada, et läbiotsimisele allumisest sõltus kaebajate võimalus pääseda kokkusaamisele oma vanglas viibiva pereliikmega. Selles olukorras ei saa kaebajatele ette 11(15)
3-23-1115 heita, et nad ei esitanud vastustajale vastuväiteid, taotlusi ega kohtule keelamis- või kohustamiskaebust, kuna see oleks võinud kaasa tuua mitme kokkusaamise ärajäämise. Ehkki primaarsete õiguskaitsevahendite kasutamist ei saaks pidada täiesti perspektiivituks, ei oleks see suure tõenäosusega aidanud kahju tekkimist ära hoida vaidlusaluse perioodi vältel. Pikaajaline kokkusaamine on kinnipeetava ja tema pereliikmete pereelu seisukohast oluline sündmus ning inimlikult on mõistetav, et selle toimumise huvides kannatab külastaja ära ka õigusvastase läbiotsimisega kaasneva ebamugavuse. See ei anna aga alust eitada kahju tekkimist ega välista selle hüvitamist.
22.RvastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mittevaralise kahju hüvitise määramisel tuleb seega arvestada konkreetse juhtumi asjaolusid ja otsustada selle suurus oma diskretsiooni alusel (Riigikohtu halduskolleegiumi 20.10.2021 otsus asjas nr 3-19-2061, p 23). Samas otsuses (p 24) selgitas Riigikohus, et määratav hüvitis ei tohi olla põhjendamatult väike võrreldes Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas sarnastes asjades määratud hüvitistega. Seejuures saab siiski arvestada riigisisest õigussüsteemi, õigustraditsioone ja elatustaset. Seega peab kohus konkreetses asjas hüvitise suuruse üle otsustamisel arvesse võtma ka riigisisest kohtupraktikat nii analoogsetes asjades kui ka valdkondadeüleselt. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu määratud hüvitis ei ole selgelt ülemäärane ega samas ka põhjendamatult väike.
23.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et kohtu ette toodud asjaoludel ei saa antud juhul objektiivselt tuvastada, kuidas oli kaebaja alasti läbiotsimine täpselt korraldatud. Poolte seisukohad lahknevad eelkõige selles, kas kaebaja pidi olema täiesti alasti või võimaldati tal eemaldada riided vaheldumisi keha üla- ja alapoolelt, milliseid füüsilisi toiminguid pidi kaebaja oma keha ettenäitamiseks tegema ja kui kaua sunnitud alastiolek kestis. Kohus ei saa teha selles osas järeldusi üksnes kaebaja ütluste põhjal. Eeldada ei saa läbiotsimistoimingu sellise detailsusega protokollimist, ammugi selle videosalvestamist, mis riivaks juba iseenesest külastaja õigust privaatsusele. Puudub alus pidada vastustaja selgitusi läbiotsimise täpse toimumise ja laiemalt vaidlusalusel perioodil alasti läbiotsimisteks rakendatud praktika osas kaebaja väidetest vähem usaldusväärseks. Samuti ei saa konkreetselt kaebaja I läbiotsimise viisi tõendada õiguskantsleri 2017. a arvamuses esitatud kirjeldused, mis pärinevad ajast mitu aastat enne vaidlusaluste toimingute tegemist, ega teiste isikute kaebused kohtule, mis puudutasid konkreetseid juhtumeid, mille üle käesolevas asjas vaidlus puudub.
24.Halduskohus on otsuse põhjenduste kohaselt arvestanud kaebajate ebameeldivustunde, ärevuse, stressi ja alandustunde tekkimisega (p 25). Samuti on halduskohus piisavalt põhjendanud kaebaja I kahjuhüvitise vähendamist võrreldes taotletuga, selgitades, et asjaoludest ei nähtu meditsiinilist sekkumist vajavate vaimsete häirete tekkimist, samuti kõrvaliste isikute ligipääsu läbiotsimisruumile ega vanglaametnike poolset alandavat käitumist, mis saanuks lisaks alasti läbiotsimise faktile täiendavalt kaebajale kahju tekitada. Ringkonnakohtule ei nähtu samuti, et kaebajale I oleks vaidlusaluste läbiotsimiste tulemusena tekkinud selliseid hingelisi kannatusi, mille hüvitamiseks oleks halduskohtu määratud hüvitis ilmselgelt ebapiisav. Kuigi kaebajale ei saa iseenesest kuidagi ette heita korduvat kokkusaamistel käimist, milleks tal oli seadusest tulenev õigus, ning pretensioonide koheselt mitteesitamist ei saa käsitada tema kahjunõuet välistava asjaoluna, saab kohus võtta vastuväidete või taotluste mitteesitamist ja vaatamata igakordsele alasti läbiotsimisele korduvat ning sagedast kokkusaamistel käimist arvesse kaebaja tajutud ebameeldivuse ja alanduse intensiivsuse ning sellest tulenevalt õiglase kahjuhüvitise suuruse hindamisel. Ei saa pidada eluliselt usutavaks, et kaebaja oleks jätkanud oma abikaasa sagedast külastamist 12(15)
3-23-1115 vanglas koos lastega ja jätnud ka järgnevatel kordadel selged vastuväited läbiotsimisele esitamata, kui alasti läbiotsimine oleks põhjustanud talle talumatuid vaimseid kannatusi.
25.Halduskohtu otsusega kaebajale I välja mõistetud kahjuhüvitis on kooskõlas ka varasema kohtupraktikaga. Sarnastes vaidlustes on täiskasvanule tekkinud mittevaralise kahju eest peetud kohtupraktikas konkreetsetel asjaoludel õiglaseks näiteks 2000 euro suurust hüvitist olukorras, kus isikut oli alasti läbi otsitud 13 korda (haldusasi nr 3-22-311). Haldusasjas nr 324-75 tehtud kohtuotsuses pidas halduskohus 11 korral toimunud õigusvastase läbiotsimisega tekitatud kahju eest piisavaks hüvitiseks 1200 eurot. Haldusasjas nr 3-23-51 tehtud otsusega mõisteti kaebajale kuuel korral toimunud alasti läbiotsimise eest välja kahjuhüvitis 1000 eurot. Eeltoodut arvesse võttes ei hälbi siinses asjas halduskohtu otsusega kaebajale I viiel korral toimunud ebaseadusliku läbiotsimisega tekitatud kahju eest väljamõistetud hüvitis 1000 eurot üldisest kohtupraktikast. Olukorras, kus halduskohtul on hüvitise suuruse määramisel avar kaalumisruum ning halduskohus pole ilmseid kaalumisvigu teinud ega varasema kohtupraktikaga selgelt vastuollu läinud, ei pea ringkonnakohus võimalikuks hüvitise suurust muuta.
26.Seega tuleb vastustaja apellatsioonkaebus vastuapellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.
kaebaja
I
osas
ja
kaebaja
I
27.Halduskohus rahuldas kaebajate II ja III kahjunõude kaebajast I suuremas, 3500 euro mahus kaalutlusel, et tegemist oli lastega, keda õiguskord peab eriliselt kaitsma. Olukorras, kus lahtiriietumisega läbiotsimist tuleb pidada erandlikuks, tuleb seda laste puhul pidada äärmiselt erandlikuks meetmeks, nende hingeline üleelamine võib olla kordades suurem ja seda on kõrvalseisjal raske hinnata. Halduskohus ei nõustunud vastustaja väidetega, et kaebajate II ja III vanust arvestades ei saa pidada eluliselt usutavaks, et nad tajusid alasti läbiotsimise tõttu oma õiguste rikkumist või tundsid alandust ning tegemist on paljudele olmesituatsioonidele sarnaneva protseduuriga, millest ei erine olemuslikult näiteks lahtiriietumine ujulas või arstikabinetis. Vastustaja asus apellatsioonkaebuses lisaks seisukohale, et kaebajatele II ja III mõistis halduskohus välja ka nende endi taotletust suurema hüvitise, kuna kaebuses nõudsid kaebajad hüvitist alasti läbiotsimise eest kümnel juhul, kuid kohtumenetluses tuvastati, et juhtumeid oli viis, mistõttu tuleb kaebajate nõudeks lugeda hüvitist 2500 eurot kaebaja kohta.
28.Ringkonnakohus jätab rahuldamata vastustaja apellatsioonkaebuse kaebaja II osas. Kaebaja II puhul, kes oli esimese läbiotsimise ajal 6 aasta ja 3 kuu ning viimase ajal 7 aasta ja 2 kuu vanune, on halduskohtu otsuse motiivid hüvitise suuruse määramisel asjakohased. Kuigi ohtu vangla julgeolekule ei saa laste puhul välistada, kuna eelkõige vanemad võivad üritada toimetada keelatud esemeid vanglasse laste abil, näiteks peites esemeid laste keha lähedale, on lastest lähtuv risk kahtlemata väiksem. Kooliealise lapse puhul on usutav ja tõenäoline, et ta tajub võõra täiskasvanu ees sunnitud lahtiriietumisega kaasnevat intensiivset häbitunnet ja ka võimalikku alandust. Olenevalt asjaoludest võivad lapse sellest tulenevad hingelised üleelamisel olla suuremad kui täiskasvanu puhul, kuna lapsel on raskem mõista sellise toimingu vajalikkust. Põhjendatuks ei saa pidada ka vastustaja väidet, et vangla külastamisel alasti läbiotsimine võimupositsioonil oleva täiskasvanu poolt sarnaneks kooliealise lapse seisukohast näiteks koos eakaaslastega ühiselt duši all käimisega või lahtiriietumisega arsti juures, mille vajalikkust on lapsel kahtlemata lihtsam mõista. Samuti erineb viidatud toimingute kontekst ja keskkond vangla paratamatult rusuvast õhkkonnast.
29.Kohus ei nõustu vastustaja väitega, et kaebaja II kasuks väljamõistetud kahjuhüvitist tuleb vähendada, kuna see ületab kaebaja nõuet. Kaebajad käsitasid ringkonnakohtu arusaama järgi kaebuses kahju tekitava õigusrikkumisena alasti läbiotsimisi kogumis ning kaebusest ei nähtu, et kaebajad oleksid taotlenud konkreetset summat eraldi iga üksiku toimingu eest. Selline 13(15)
3-23-1115 käsitus on ka põhjendatud, kuna nii toimingute ebaproportsionaalsuse kui tekkinud mittevaralise kahju hindamisel omab tähtsust mitte üksnes läbiotsimistoimingute arv, vaid ka see, et kaebajad allutati alasti läbiotsimisele korduvalt vaatamata sellele, et nende juurest ei olnud varem keelatud aineid ega esemeid leitud ning seega oleks olnud võimalik neid puudutavat riskihinnangut kohandada. Sel põhjusel ei saa omistada olulist tähtsust ka sellele, et kaebajad on algselt kaebuses viidanud rohkematele läbiotsimistoimingutele, kui kohtumenetluses kinnitust leidis. Samuti ei muuda kaebajate nõuet asjaolu, et ka kaebajad ise on oma ringkonnakohtule esitatud õiguslikes põhjendustes ühe argumendina välja toonud nende arvates õiglase hüvitise ühe läbiotsimise kohta. Kaebajate nõudena tuleb mõista kahjuhüvitist kõigi õigusvastaste alasti läbiotsimiste eest kokku. Kaebaja II kasuks välja mõistetud kahjuhüvitis on kooskõlas ka varasema kohtupraktikaga (vt nt sarnastel asjaoludel tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 19.05.2023 otsus haldusasjas nr 3-21-2616).
30.Ringkonnakohus rahuldab osaliselt vastustaja apellatsioonkaebuse kaebaja III osas. Kaebaja III oli esimese läbiotsimise ajal 1 aasta ja 10 kuu vanune ning viimase läbiotsimise ajal 2 aasta ja 10 kuu vanune. Kohus tuvastas kaebaja III alasti läbiotsimise õigusvastasuse ja iseäranis tulenevalt kaebaja III vanusest on temast lähtuv oht vangla julgeolekule ebatõenäoline. Teisalt, ehkki riigivõimu lubamatust privaatsfääri sekkumisest tingitud väärikuse alandamist ja sellega kaasnevalt kahju tekkimist ei saa ka ühe- või kaheaastase lapse puhul välistada, ei saa tema hingelised üleelamised olla suured samadel asjaoludel, mida saab eeldada kooliealise lapse puhul. Ringkonnakohus jääb varasemas praktikas kujundatud seisukoha juurde (vt Tallinna Ringkonnakohtu 01.11.2024 otsus haldusasjas nr 3-23-51, p 16), et ühe- või kaheaastane laps ei saa eelduslikult tajuda alandust või tugevat ebamugavustunnet seoses sellega, et tema lahtiriietamise juures viibib lisaks tema emale ka võõras inimene. Lahtiriietamine võib olla nii noorele lapsele ebameeldiv, ent pole usutav, et konkreetse keskkonna (vangla) tõttu oli see kaebaja III jaoks suuremaid kannatusi põhjustav, kui samasugune lahti riietamise toiming oleks aset leidnud mis tahes muus kohas. Asjaoludest ei nähtu, et kaebaja III oleks läbiotsimise ajal emast eraldatud, et ema ei oleks saanud tema lahtiriietamisel osaleda või et vanglaametnikud oleksid kaebajat III puudutanud.
31.Seetõttu leiab ringkonnakohus, et kaebajale III põhjustatud mittevaralist kahju ei saa pidada suuremaks kui täiskasvanud inimesele alasti läbiotsimisega tekitatavat kahju ning asjaolud, mis annavad aluse mõista kaebajale II välja suurema hüvitise, ei kohaldu kaebaja III puhul. Kaebajale III tekitatud ülekohtu heastamiseks on piisav mõista tema kasuks välja kahjuhüvitis 1000 eurot. Ringkonnakohus rahuldab selles osas vastustaja apellatsioonkaebuse ja muudab uue otsusega vastavalt halduskohtu otsust. IV
32.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti ning lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Paragrahv 109 lg 4 kohaselt muudab kõrgema astme kohus menetluskulude jaotust, kui ta muudab alama astme kohtu lahendit.
33.Halduskohus mõistis vastustajalt kaebajate kasuks välja riigilõivu 240 eurot lähtudes sellest, et kaebus rahuldati kaebaja I osas 20% ning kaebajate II ja III osas 70% ulatuses. Kuna ringkonnakohus muudab halduskohtu otsust kaebaja III osas, mõistes välja kahjuhüvitise 20% ulatuses kaebuses taotletust, tuleb vastavalt muuta ka menetluskulude jaotust ja mõista vastustajalt kaebajate kasuks välja riigilõiv 165 eurot (150×20%+150×70% +150×20%).
34.Vastustaja, kelle apellatsioonkaebuse ringkonnakohus osaliselt rahuldab, ei ole esitanud ringkonnakohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks ja kaebaja I 14(15)
3-23-1115 vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata. apellatsioonimenetluses nende endi kanda.
Seega
jäävad
menetlusosaliste
kulud
35.Kohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel kaebajate ja nende esindaja nimed avaldatavas otsuses tähemärkidega.
(allkirjastatud digitaalselt)
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.