Jaak Reinomäe (Reinomägi) kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 29. augusti 2025. a otsuse nr 2-15/25/479 tühistamiseks, aukohtumenetluse algatamiseks kohustamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Jaak Reinomäe kaebus.
2.Jätta Jaak Reinomäe taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 119 lg 1 ja § 204 lg 1, riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 15 lg 8).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Jaak Reinomägi (kaebaja) esitas 11. juunil 2025 Eesti Advokatuurile kaebuse, milles palus algatada vandeadvokaat Urmas Simoni suhtes aukohtumenetlus. Advokaat on määratud riigi õigusabi korras kaitsma kaebajat kriminaalasjas nr 24259050893. Advokaat on toiminud õigusvastaselt ning rikub kaebaja kaitseõigust. Kaebaja täiendas kaebust 30. juunil, 3. juulil ja
2.Eesti Advokatuuri aukohus otsustas 29. augusti 2025. a otsusega nr 2-15/25/479 mitte algatada aukohtumenetlust vandeadvokaadi tegevuse suhtes seoses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega. Aukohus vaatas asja läbi 7. augusti 2025. a istungil.
3.Kaebaja esitas 6. septembril 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu
29.augusti 2025. a otsuse nr 2-15/25/479 tühistamiseks (kohtu märkus - kaebaja on ekslikult märkinud otsuse kuupäevaks istungil asja läbivaatamise aja 7. augusti 2025. a ning kohus korrigeerib otsuse kuupäeva), vandeadvokaadi suhtes aukohtumenetluse algatamiseks kohustamiseks ning mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja põhjendab, et talle on riigi
3-25-2933 õigusabi korras määratud kaitsjaks Urmas Simon, kelle peale on kaebaja pidanud Eesti Advokatuurile esitama mitu kaebust, kuid aukohus jättis advokaadi suhtes aukohtumenetluse algatamata. Advokaadi tegevuses esinevad distsiplinaarsüüteo tunnused. Kaebaja on jäetud vajaliku kaitseta. Aukohtu otsus riivas oluliselt kaebaja väärikust ja põhjustas talle kannatusi. Kaebaja taotleb riigi õigusabi korras esindaja määramist.
4.Eesti Advokatuur esitas 9. septembril 2025 kohtule vastusena kohtunõudele kohtueelse menetluse materjalid.
KOHTU SEISUKOHT
5.Kaebaja nõuab Eesti Advokatuuri aukohtu 29. augusti 2025. a otsuse nr 2-15/25/479 tühistamist, Eesti Advokatuuri kohustamist algatada vandeadvokaadi suhtes aukohtumenetlus ning Eesti Advokatuuri tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses kaebaja väärikuse alandamisega. Kohus otsustab esmalt kaebuse tagastamise kaebaja tühistamis- ja kohustamisnõude osas (I) ning seejärel kaebaja hüvitamisnõude osas (II). Viimaks lahendab kohus kaebaja riigi õigusabi taotluse (III). I
6.HKMS § 44 lg 1 näeb ette, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Kaebeõigus on üksnes neil isikutel, kelle õigusi kaevatav haldusakt või toiming otseselt puudutab, kui seaduses ei ole ette nähtud sellest erandeid. Kaebeõiguse eelduseks on isikule kuuluvate subjektiivsete õiguste riive (Riigikohtu halduskolleegiumi 23. märtsi 2005. a otsus asjas nr 3-3-1-86-04, p 13; 12. detsembri 2017. a määrus asjas nr 3-17981, p 11). HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.
7.Kaebajal kui huvitatud isikul on advokatuuriseaduse (AdvS) § 16 lg 1 alusel õigus pöörduda advokatuuri aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks ning AdvS § 18 lg 1 võimaldab huvitatud isikul aukohtu otsust vaidlustada halduskohtus. Viidatud sätetest ei tulene aga kaebajale õigust nõuda advokaadi suhtes aukohtumenetluse läbiviimist. Aukohtumenetluse eesmärk ei ole kaitsta huvitatud isiku subjektiivseid õiguseid. Advokatuuril on distsiplinaarmenetluses advokaadi väidetavale rikkumisele reageerimisel ja advokaadi karistamisel suur otsustusruum. Huvitatud isikul ei ole õigust nõuda advokaadi karistamist. Huvitatud isikul on aukohtumenetluses üksnes õigus korrakohasele menetlusele (Riigikohtu halduskolleegiumi 6. veebruari 2025. a määrus asjas nr 3-24-146, p 8). Võimalus pöörduda advokatuuri aukohtusse ei ole põhiseaduslikult nõutav õiguskaitsevahend, vaid selle eesmärk on advokatuuri liikmete üle efektiivse distsiplinaarvõimu teostamiseks vajaliku teabe saamine (Riigikohtu halduskolleegiumi 1. juuli 2022. a otsus asjas nr 3-20-1214, p 10). Halduskohtumenetluses ei ole vaidluse esemeks advokaadi tegevus, vaid Eesti Advokatuuri tegevus aukohtumenetluse läbiviimisel. Halduskohus saab kontrollida üksnes seda, kas aukohus on aukohtumenetluse läbiviimisel järginud pädevus-, menetlus- ja vormireegleid. Kaebeõiguse aluseks saab olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine. Sisuliselt saab aukohtu kaalutlusotsust vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi võib see otsus rikkuda, s.o advokaat, kelle tegevuse õigusaktidele vastavust on aukohus hinnanud (Tallinna Ringkonnakohtu 3. märtsi 2023. a määrus asjas nr 3-22-2528, p 7 ja seal viidatud kohtupraktika).
2
3-25-2933
8.Aukohus on kaebaja taotluse kolmeliikmelises koosseisus sisuliselt läbi vaadanud ja koostanud selle kohta põhjendatud otsuse, milles ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid (AdvS § 17 lg 5). Kohtueelse menetluse materjalidest nähtub, et aukohus on analüüsinud kaebaja vandeadvokaadi tegevusele esitatud etteheiteid, kuulanud ära puudutatud vandeadvokaadi ning teinud põhjendatud otsuse. Aukohtu seisukoha kujunemine on halduskohtule jälgitav. Kohtule ei ilmne, et aukohus oleks rikkunud kaebaja menetluslikke õigusi ning sellise õiguse rikkumist ei ole välja toonud ka kaebaja. Asjaolu, et kaebaja ei ole rahul aukohtu otsuse lõppjäreldusega, ei anna kaebajale kaebeõigust aukohtu otsuse vaidlustamiseks. Distsiplinaarsüüteo mittetuvastamisest ei tulene kaebaja jaoks ühtegi täiendavat õigust ega kohustust, samuti ei takista see tema õiguste ja vabaduste edaspidist realiseerimist.
9.Seega tagastab kohus Jaak Reinomäe kaebuse tühistamis- ja kohustamisnõude osas HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. II
10.HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
11.Kuna kaebajal ei ole õigust nõuda advokaadi suhtes aukohtumenetluse läbiviimist ning aukohtumenetluse eesmärk ei ole kaitsta kaebaja subjektiivseid õigusi, vaid selle eesmärk on advokatuuri liikmete üle efektiivse distsiplinaarvõimu teostamiseks vajaliku teabe saamine, siis ei saanud Eesti Advokatuuri tegevus menetluse läbiviimisel kaebaja õigusi intensiivselt riivata. Asjaolu, et kaebaja ei ole rahul menetluse tulemusega, võis talle põhjustada rahulolematust, kuid sellega kaebajale kaasnenud negatiivsed tagajärjed piirduvad. Seega on kaebaja hüvitamisnõudega kaitstava õiguse riive väheintensiivne.
12.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on aga Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 27. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud kohtupraktika). Kohtu hinnangul ei ole kahju hüvitamise eeldused täidetud. Eesti Advokatuuri aukohus ei ole kaebaja menetluslikke õigusi rikkunud ning kaebajal puudub subjektiivne õigus aukohtu kaalutlusotsuse vaidlustamiseks. Menetluse tulemusega mittenõustumine võis põhjustada kaebajale teatud heaolu langust, kuid mitte selliseid kannatusi, mida saaks pidada kaebaja inimväärikust alandavaks ning mis võinuks põhjustada kaebajale mittevaralist kahju. Seetõttu on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
13.Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus Jaak Reinomäe kaebuse hüvitamisnõude osas HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel.
3
3-25-2933
14.Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. III
15.RÕS § 6 lg 1 järgi võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole taotleja kehv majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kui esinevad RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja otsustamist. Kaebaja on koostanud kohtule arusaadava kaebuse ning ta on ka varasemalt suutnud iseseisvalt halduskohtumenetluses erinevaid kaebusi ja avaldusi esitada (haldusasjad nr 3-25-2937, 3-25-2591, 3-25-2558, 3-25-2168, 3-25-2021, 3-25-1834, 3-25-1620, 3-24-2631, 3-24-716, 3-24-476, 3-24-400, 3-24-398 jne). Eeltooduga on tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja advokaadi abi. Halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika kohus välja enda initsiatiivil ning kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5). Eeltoodust tulenevalt jätab kohus Jaak Reinomäe taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
4
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.