1.OÜ Priimo Mets esitas Tallinna Halduskohtule 10.06.2025 kaebuse, milles taotleb Keskkonnaametilt (KeA) kaebaja kasuks 2470 euro suuruse kahjuhüvitise koos viivisega väljamõistmist. Kaebusest nähtuvalt on kahju seotud KeA poolt 27.06.2023 kaebaja suhtes sunniraha rakendamisega, mis tunnistati KeA poolt 07.07.2023 kehtetuks, kuid enne mida jõudis kaebaja kanda õigusabikulusid seoses kavatsusega pöörduda sunniraha vaidlustamiseks kohtu poole. Kaebaja on enne kohtusse pöördumist esitanud 24.07.2023 kahju hüvitamise taotluse ka KeAle (dtl 107 jj), mille KeA jättis 30.08.2023 vastusega nr 1-18/23/17698 rahuldamata (dtl 116 jj).
2.Kohus jättis 13.06.2025 määrusega OÜ Priimo Mets kaebuse käiguta ning määras kaebajale tähtaja kaebuse tähtaegsuse põhistamiseks või kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks.
3.Kaebaja esitas 17.06.2025 kohtule taotluse kaebetähtaja ennistamiseks.
3.1 Kaebaja märgib, et KeA 30.08.2023 vastuses puudus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 57 lg 1 kohane vaidlustamisviide. Kaebaja lähtus kaebetähtaja arvestamisel HKMS § 46 lg-st 4 ning sai aru, et kaebuse esitamiseks on aega kolm aastat hoolimata nõude esitamisest ja vastuse koostamisest. Sama põhimõte tuleneb ka riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-st 3. Käesoleval juhul on tegemist sarnase olukorraga nagu Riigikohtu määruses nr 3-3-1-46-16, kus kaebaja lähtus kaebetähtaja arvestamisel HKMS § 46 lg-st 4 ja RVastS § 17 lg-st 3. KeA on rikkunud HMS § 57 lg-t 1, mis tõi kaasa kaebajale arusaama, et tal on aega kolm aastat pöörduda kahju hüvitamise kaebusega kohtusse. Riigikohus selgitas määruse nr 3-3-1-100-10 p-s 20, et vaidlustamisviite puudumine haldusaktis võib olla kaebetähtaja ennistamise aluseks, kui tähtaja möödalaskmine oli sellest tingitud või kui viite äratoomine võinuks viia kaebuse kiiremale esitamisele. Vaidlustamisviite puudumine ja üldine kolmeaastane kaebetähtaeg on mõjuvaks põhjuseks, miks kaebus ei ole esitatud RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaega järgides. 3.2 Juhul, kui kohus kaebetähtaega ei ennista, palub kaebaja tunnistada RVastS § 18 lg 2 põhiseadusvastaseks. RVastS § 18 lg 2 piirab kaebeõigust põhiseaduse vastaselt, kuna üldisest kolmeaastasest kaebetähtajast on tehtud põhjendamatu kitsendav erand, mis on kohtupraktikas tekitanud kaebajates palju segadust. Juhul, kui kohus ei ennista kaebetähtaega, siis võetakse kaebajalt põhjendamatult võimalus KeA vastu kahju hüvitamise nõuet maksma panna vaid põhjusel, et kaebaja proovis kohtuväliselt saada kahju hüvitatud. Selline kitsendus ei ole proportsionaalne piirang kaebeõiguse teostamisel, kui HKMS § 46 lg 4 ja RVastS § 17 lg 3 räägivad kolme aasta pikkusest kaebetähtajast, mis on identne TsÜS § 150 lg 1 sätestatud põhimõttega. PS § 15 kommentaaride p 53 kohaselt kujutavad õiguse realiseerimiseks kehtestatud tähtajad endast kaebepõhiõiguse riivet ega tohi olla ebamõistlikult lühikesed või muul viisil praktilist õiguskaitset välistavad (RKPJKm 12.12.2017, 5-17-10/10, p-d 57–58, 63). Antud juhul kehtestab RVastS § 18 lg 2 ebamõistlikult lühikese ning kõikidest kahju hüvitamise kaebetähtaegadest põhjendamatu erandi, mis ebaproportsionaalselt ja PS § 12 võrdsuspõhimõtet rikkudes kitsendab kaebaja kaebeõigust. Seda enam olukorras, kus KeA ei märkinud 30.08.2023 vastusele vaidlustamisviidet. Antud juhul on RVastS § 18 lg 2 tekitanud põhjendamatult ebavõrdse erandi kahju hüvitamise kaebetähtaja arvestamisel sõltuvalt vaid asjaolust, et kaebaja soovis enne kohtusse pöördumist kohtuväliselt saada oma kahju hüvitatud, et ei peaks hakkama kohturessurssi kulutama. RVastS § 18 lg 2 on vastuolus ka PS §-iga 12, kuna sätestab põhjendamatu erandi, võrreldes HKMS § 46 lg-ga 4, RVastS § 17 lg-ga 3 ja TsÜS § 150 lg-ga 1. Asjaolu, et kaebaja esitas kohtueelselt nõude KeA-le ja KeA keeldus kahju huvitamisest, ei sea mingeid piiranguid avalikule halduse toimimisele ega õiguskindlusele. Tühistamisekaebuse tähtaja piirang on oluline, et oleks tagatud halduse õiguskindlus ja toimimine. Seda aga ei saa väita kahju hüvitamise nõuete osas, kuna kahju hüvitamise nõue ei sea mingeid piiranguid halduse toimimisele ja õiguskindlusele. Seda enam, et kui kahju esitamise nõuet ei esitata kohtueelselt, siis võib kaebuse kohtusse esitada kolme aasta jooksul. Seega on RVastS § 18 lg 2 näol tehtud PS § 12, 14 ja 15 vastane erand, mis kõikidest teistest kahju hüvitamise kaebetähtaegadest erinevalt lühendab kaebetähtaega vaid seetõttu, et kaebaja otsustas kohtueelselt nõuda kahju hüvitamist. Ebaproportsionaalne on kohelda erinevalt isikuid, kes esitavad kahju hüvitamise nõude ametiasutusele, võrreldes isikuga, kes peavad järgima vaid kolme aastast kahjunõude kohtusse esitamise kaebetähtaega. Kaebaja ei pidanud läbima kohustuslikku kohtueelset menetlust, mida enam on RVastS § 18 lg 2 kaebeõigust ebaproportsionaalselt kitsendav. Kui kaebaja oleks pidanud läbima kohustusliku kohtueelse menetluse kahju hüvitamiseks, võiks olla RVastS § 18 lg 2 piirang veel arusaadav (eeldab vaidlustamisviidet), aga ka vangide puhul on Riigikohus korduvalt ennistanud kaebetähtaegu segase kaebetähtaja regulatsiooni tõttu. Seega ei tohiks käesoleval juhul segase 2(6)
ning eksitava regulatsiooni puhul jääda ka kaebaja ilma kaebeõigusest vaid seetõttu, et ta esitas KeA-le kohtuvälise kahju hüvitamise nõude ning kaebuse 14 kuud enne kolmeaastase kaebetähtaja lõppu.
4.KeA leiab 01.08.2025 vastuses, et kaebus on esitatud pärast kaebetähtaja möödumist ning palub jätta kaebaja taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata. 4.1 Kaebetähtaeg tuleneb RVastS § 18 lg-st 2. KeA vastus nõudele kahju hüvitamiseks edastati nii OÜ Priimo Mets e-posti aadressile kui ka esindaja e-posti aadressile 30.08.2023. Eelnevast lähtudes oli kaebajal aega halduskohtule kaebuse esitamiseks kuni 29.09.2023 ning seega on 10.06.2025 kaebuse esitanud pärast kaebetähtaja möödumist. 4.2 Vastustaja möönab, et OÜ-le Priimo Mets 30.08.2023 saadetud vastus nõudele kahju hüvitamiseks ei sisaldanud viidet edasikaebamise korra ja kaebetähtaja kohta, kuid vastustajale jääb taotlusest ebaselgeks, kuidas see põhjustas kaebetähtaja möödalaskmise ning tõi kaebajale kaasa arusaama, et tal on kaebuse esitamiseks aega kolm aastat. Seega ei saa vaidlustamisviite puudumist lugeda mõjuvaks põhjuseks kaebetähtaja ennistamisel. Mõjuvaks põhjuseks kaebetähtaja ennistamisel ei saa lugeda ka seda, et kaebaja tugines kaebetähtaja arvestamisel antud olukorras mitte kohalduvatele sätetele, millest sai aru, et tal on kaebuse esitamiseks aega kuni 3 aastat. Kaebajal oli kahju nõude kohtueelses menetluses kogenud ja õigusalaseid teadmisi omav esindaja, kes oli ka KeA vastuse adressaadiks. Riigivastutuse seaduses reguleerib kahju hüvitamise korda vaid kaks paragrahvi, millest § 17 sätestab üldiselt kahju hüvitamise taotluse esitamise korra ning § 18 sätestab täpsemalt olukorra, kui taotluse vaatab läbi haldusorgan, määratledes taotluse läbivaatamise tähtaja ning isiku edasikaebamise võimalused. Vastustaja hinnangul on tegemist pigem lihtsasti mõistetava regulatsiooniga, millest võib aru saada ka ilma laialdasi õigusalaseid teadmisi omamata.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.HKMS § 124 lg 1 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse. Sama paragrahvi lg 2 ning HKMS § 152 lg 1 p 2 kohaselt lõpetab kohus määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele.
6.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on enne hüvitamiskaebusega kohtu poole pöördumist esitanud vastavasisulise kahju hüvitamise taotluse 24.07.2023 KeA-le, kes jättis kaebaja taotluse 30.08.2023 vastusega rahuldamata. Olukorras, kus isik on esitanud kahju hüvitamiseks taotluse haldusorganile, tuleb halduskohtusse pöördumisel järgida RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud 30-päevast tähtaega. Vaidlust ei ole, et kohtule 10.06.2025 esitatud kaebus on esitatud RVastS § 18 lg-s 2 ettenähtud tähtaega rikkudes.
7.Kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel (HKMS § 71 lg 1). Need on eelkõige objektiivsed asjaolud, mille tekkimist ja kulgemist ei saa isik ise vahetult mõjutada (vt näitlik loetelu HKMS §-s 150). Mõjuva põhjusega ei ole tegemist, kui menetlustoimingu sooritamine on raskendatud või ebamugav, kuid siiski võimalik (Riigikohtu 19.01.2001 määrus nr 3-3-1-59-00, p 1). Isikuga seotud subjektiivseid asjaolusid, sh õiguslikes küsimustes kogenematu isiku eksimust protsessitoimingutes, on peetud mõjuvaks põhjuseks vaid juhul, kui isik on olnud piisavalt hoolas vaidluse algatamise korra väljaselgitamisel, kuid vaidluse keerukus või tema isik ja kogemus ei võimalda tal mõista seaduses sätestatud tähtaegade järgimise olulisust (Riigikohtu 01.10.2002 määrus nr 3-3-1-57-02, p 19; 16.01.2009 määrus nr 3-3-1-75-08, p 17). Kohtusse pöördumise tähtaja ennistamise võib tingida ka haldusorgani vastuoluline või eksitav 3(6)
käitumine, kui see mõjutas kaebuse tähtaegset esitamist (nt Riigikohtu 20.03.2006 määrus nr 33-1-16-06, p 7; 14.06.2023 määrus nr 3-22-128, p 21).
8.Kaebaja väitel tingis RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaja möödalaskmise KeA 30.08.2023 vastuses vaidlustamisviite puudumine ning asjaolu, et HKMS § 46 lg-s 4 ja RVastS § 17 lg-s 3 on sätestatud 3-aastane kaebetähtaeg. Kohtu hinnangul ei õigusta eelmärgitud asjaolud praegusel juhul kaebetähtaja ennistamist. 8.1 Vaidlust ei ole, et KeA 30.08.2023 vastus ei sisaldanud vaidlustamisviidet. Puuduv vaidlustamisviide saab siiski anda alust kaebetähtaja ennistamiseks vaid juhul, kui just vaidlustamisviite puudumine tingis tähtaja möödalaskmise (HMS § 57 lg-d 2 ja 3). Kohtu hinnangul sellise olukorraga praegu tegemist ei ole. Kaebajat esindas 24.07.2023 kahju hüvitamise taotluse esitamisel KeA-le ja esindab ka praeguses kohtumenetluses vandeadvokaat, kellelt võib mõistikult oodata, et ta on kursis halduskohtule kaebuse esitamise korraga (mh tähtaegadega), sh RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud eriregulatsiooniga haldusorganis kohtuvälise menetluse läbimise korral ning selles osas väljakujunenud Riigikohtu praktikaga (nt 08.10.2008 määrus nr 3-3-1-41-08, p 8; 04.06.2013 määrus nr 3-3-1-86-12, p 11). Vaidlust ei ole, et kaebaja esindaja mõistis KeA-le 24.07.2023 kahjunõuet esitades, et tema haldusorganile esitatud avaldus on käsitatav riigivastutuse seaduse alusel esitatud kahju hüvitamise taotlusena (sh taotluses on viidatud RVastS § 7 lg-le 1). Seega pidi õigusteadmistega esindaja ka sõltumata haldusorgani poolt kohtusse pöördumise korrale viitamiseta mõistma, et KeA 30.08.2023 vastuse näol on tegemist RVastS § 18 lg-s 2 märgitud otsusega kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise kohta ning seega tuleb kohtusse pöördumisel lähtuda samas paragrahvis selgelt ja ühemõtteliselt sätestatud kaebetähtajast. Ainuüksi haldusorgani poolt vastusesse vaidlustamisviite märkimata jätmine ei saanud vandeadvokaadist esindajas tekitada arusaama, et sõltumata kohtuväliselt haldusorgani poole pöördumisest kuulub kohaldamisele HKMS § 46 lg-s 4 ja RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kolmeaastane kaebetähtaeg. KeA ei ole 30.08.2023 vastuses viidanud ühelegi seadusesättele, mis võinuks kaebaja esindajat kaebetähtaegade osas eksitada ja suunata kohtusse pöörduma kolme aasta jooksul. 8.2 Nõustuda ei saa kaebajaga, et praegusel juhul on tegemist sarnase olukorraga kui on käsitletud Riigikohtu määruses nr 3-3-1-46-16 (p 12). Kaebaja viidatud lahendis oli tegemist olukorraga, kus vangla oli viivitanud kinnipeetava kahjunõude lahendamisega ning kinnipeetav oli kohtusse pöördumise tähtaja mööda lasknud, kuna oli oodanud vangla vastust. Kaebetähtaeg selles asjas ennistati, kuna olukorras, kus kaebetähtaega reguleerisid erinevad õigusaktid (RVastS § 18 lg 2; HKMS § 47 lg-d 2 ja 3), ei pruukinud kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon olla kaebajale selge. Samuti lasi kaebaja selles asjas 30-päevase kaebetähtaja mööda vaid 13 päeva võrra. Praeguses asjas lahendas haldusorgan kaebaja taotluse õigeaegselt ning kaebajat esindab kogenud vandeadvokaat, kelle hoolsusstandard ei ole võrreldav õigusalaseid teadmisi mitteomavalt kinnipeetavalt eeldatava hoolsusega. Samuti on praeguses asjas RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud kaebetähtaega ületatud oluliselt enam kui paar nädalat. Eeltoodut arvestades ei saa eelviidatud Riigikohtu lahend olla aluseks praeguses asjas kaebetähtaja ennistamisel. 8.3 Kokkuvõttes ei saanud kohtu hinnangul vaidlustamisviite puudumine takistada kaebaja õigusteadmistega esindajal hüvitamiskaebusega õigeaegselt halduskohtu poole pöördumist. Vandeadvokaadi puhul on mõistlik eeldada, et ta on kursis, millisest seadusesättest tuleb kaebuse esitamise tähtaja arvestamisel lähtuda. Ühtlasi on ka 30 päeva eelduslikult piisav aeg, et õigusteadmistega isik saaks vajadusel viia ennast kurssi kaebetähtaegu puudutavate normidega. Juba pikka aega kehtinud ja kohtupraktikas kohaldatud kahju hüvitamise regulatsiooni ei saa pidada õigusvaldkonnas praktiseeriva isiku jaoks segaseks ja eksitavaks – riigivastutuse seaduses on kahju hüvitamise kord reguleeritud 3. jaos kahes paragrahvis, millest 4(6)
§ 17 selgitab võimalust esitada 3-aastase tähtaja jooksul kahju hüvitamiseks kas taotlus haldusorganile või kaebus kohtule, ning sellele järgnev § 18 reguleerib haldusorgani poolt kahju hüvitamise taotluse läbivaatamist ning taotluse tähtaegselt läbi vaatamata jätmise või rahuldamata jätmise korral kohtusse pöördumise korda. RVastS § 18 lg 2 näeb selgelt ette, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, saab kohtule kahju hüvitamiseks kaebuse esitada 30 päeva jooksul. Kaebaja väide segasest ja eksitavast regulatsioonist ei ole põhjendatud. Mõjuvaks põhjuseks kaebetähtaja ületamisel ei saa pidada asjaolu, et õigusteadmistega esindaja polnud teadlik RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud kaebetähtajast ning ei olnud piisavalt hoolas, et mõistliku aja jooksul end asjakohase regulatsiooni ja selle osas väljakujunenud kohtupraktikaga kurssi viia.
9.Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et RVastS § 18 lg 2 on põhiseadusega vastuolus ja tuleb seetõttu jätta kohaldamata. Kohtusse pöördumise põhiõigus ei ole piiramatu ning õiguskaitse tõhusa korraldamise ja õiguskindluse tagamiseks võib seda kitsendada mh kaebetähtaegade seadmise kaudu. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et riigi vastu kahju hüvitamise kaebuse esitamisel kohaldub RVastS ja sellest kui eriseadusest tuleneb ka kohtusse pöördumise aeg. Kaebajale on kaebeõigus seadusega tagatud, kuid selle realiseerimisel tuleb järgida ka õiguskindluse huvides kehtestatud tähtaegu. Ebaõige on kaebaja arusaam, justkui RVastS § 18 lg 2 ebaproportsionaalselt ning kõikidest teistest kahju hüvitamise kaebuse tähtaegadest erinevalt lühendab kaebetähtaega. Seadusandja on andnud riigi poolt tekitatud kahju hüvitamiseks isikule valikuvõimaluse, kas esitada kahju hüvitamise taotlus haldusorganile või kaebus kohtule – seejuures nii kohtuvälise nõude esitamiseks kui ka otse kohtusse pöördumiseks on isikutel samaväärselt aega kolm aastat arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama (RVastS § 17 lg 3). Kui isik otsustab pöörduda kolmeaastase tähtaja jooksul haldusorgani poole ning haldusorgan jätab taotluse tähtaegselt lahendamata või rahuldamata, on talle tagatud täiendavalt võimalus pöörduda 30 päeva jooksul hüvitamiskaebusega kohtu poole. Seega pole alust asuda seisukohale, et seadus kohtleb kohtuväliselt kahju hüvitamist taotlenud isikuid kaebeõiguse tagamise mõttes kuidagi ebasoodsamalt võrreldes isikutega, kes pöörduvad kolmeaastase tähtaja jooksul otse kohtu poole. Kui isiku poolt on lastud seaduses sätestatud kaebetähtaeg mööda mõjuval põhjusel, on kohtul vajaduse korral võimalik HKMS § 71 lg 1 alusel ennistada kohtusse pöördumise tähtaeg. Praegusel juhul ei nähtunud kaebaja taotlusest asjaolusid, mis võinuks objektiivselt takistada kaebuse õigeaegset esitamist ja tooks kaasa kaebetähtaja ennistamise. Sellest ei saa veel järeldada RVastS § 18 lg 2 põhiseadusvastasust.
10.Kuna käesoleval juhul puudub alus kaebetähtaja ennistamiseks, tuleb haldusasja menetlus lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel kaebust menetlusse võtmata. Asja menetluse lõpetamise korral ei saa kaebaja sama nõudega samal alusel teist korda halduskohtu poole pöörduda (HKMS § 155 lg 6, § 43 lg 1 p 2).
11.HKMS § 108 lg 4 kohaselt kannab menetluse lõpetamise korral menetluskulud kaebaja, kui käesolevas paragrahvis ei sätestata teisiti. Eeltoodust tulenevalt jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustajal väljamõistetavaid menetluskulusid ei ole tekkinud.
12.HKMS § 104 lg 5 p 4 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv, kui kohus lõpetab menetluse käesoleva seadustiku § 152 lg 1 p 2 alusel. Seega kohus tagastab pärast käesoleva määruse jõustumist kaebuse eest tasutud riigilõivu 74,1 eurot. 5(6)
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.