Keskkonnaõigus › Metsandus

3.1 Kaebaja märgib, et KeA 30.08.2023 vastuses puudus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 57 lg 1 kohane vaidlustamisviide. Kaebaja lähtus kaebetähtaja arvestamisel HKMS § 46 lg-st 4 ning sai aru, et kaebuse esitamiseks on aega kolm aastat hoolimata nõude esitamisest ja vastuse koostamisest. Sama põhimõte tuleneb ka riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-st 3. Käesoleval juhul on tegemist sarnase olukorraga nagu Riigikohtu määruses nr 3-3-1-46-16, kus kaebaja lähtus kaebetähtaja arvestamisel HKMS § 46 lg-st 4 ja RVastS § 17 lg-st 3. KeA on rikkunud HMS § 57 lg-t 1, mis tõi kaasa kaebajale arusaama, et tal on aega kolm aastat pöörduda kahju hüvitamise kaebusega kohtusse. Riigikohus selgitas määruse nr 3-3-1-100-10 p-s 20, et vaidlustamisviite puudumine haldusaktis võib olla kaebetähtaja ennistamise aluseks, kui tähtaja möödalaskmine oli sellest tingitud või kui viite äratoomine võinuks viia kaebuse kiiremale esitamisele. Vaidlustamisviite puudumine ja üldine kolmeaastane kaebetähtaeg on mõjuvaks põhjuseks, miks kaebus ei ole esitatud RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaega järgides. 3.2 Juhul, kui kohus kaebetähtaega ei ennista, palub kaebaja tunnistada RVastS § 18 lg 2 põhiseadusvastaseks. RVastS § 18 lg 2 piirab kaebeõigust põhiseaduse vastaselt, kuna üldisest kolmeaastasest kaebetähtajast on tehtud põhjendamatu kitsendav erand, mis on kohtupraktikas tekitanud kaebajates palju segadust. Juhul, kui kohus ei ennista kaebetähtaega, siis võetakse kaebajalt põhjendamatult võimalus KeA vastu kahju hüvitamise nõuet maksma panna vaid põhjusel, et kaebaja proovis kohtuväliselt saada kahju hüvitatud. Selline kitsendus ei ole proportsionaalne piirang kaebeõiguse teostamisel, kui HKMS § 46 lg 4 ja RVastS § 17 lg 3 räägivad kolme aasta pikkusest kaebetähtajast, mis on identne TsÜS § 150 lg 1 sätestatud põhimõttega. PS § 15 kommentaaride p 53 kohaselt kujutavad õiguse realiseerimiseks kehtestatud tähtajad endast kaebepõhiõiguse riivet ega tohi olla ebamõistlikult lühikesed või muul viisil praktilist õiguskaitset välistavad (RKPJKm 12.12.2017, 5-17-10/10, p-d 57–58, 63). Antud juhul kehtestab RVastS § 18 lg 2 ebamõistlikult lühikese ning kõikidest kahju hüvitamise kaebetähtaegadest põhjendamatu erandi, mis ebaproportsionaalselt ja PS § 12 võrdsuspõhimõtet rikkudes kitsendab kaebaja kaebeõigust. Seda enam olukorras, kus KeA ei märkinud 30.08.2023 vastusele vaidlustamisviidet. Antud juhul on RVastS § 18 lg 2 tekitanud põhjendamatult ebavõrdse erandi kahju hüvitamise kaebetähtaja arvestamisel sõltuvalt vaid asjaolust, et kaebaja soovis enne kohtusse pöördumist kohtuväliselt saada oma kahju hüvitatud, et ei peaks hakkama kohturessurssi kulutama. RVastS § 18 lg 2 on vastuolus ka PS §-iga 12, kuna sätestab põhjendamatu erandi, võrreldes HKMS § 46 lg-ga 4, RVastS § 17 lg-ga 3 ja TsÜS § 150 lg-ga 1. Asjaolu, et kaebaja esitas kohtueelselt nõude KeA-le ja KeA keeldus kahju huvitamisest, ei sea mingeid piiranguid avalikule halduse toimimisele ega õiguskindlusele. Tühistamisekaebuse tähtaja piirang on oluline, et oleks tagatud halduse õiguskindlus ja toimimine. Seda aga ei saa väita kahju hüvitamise nõuete osas, kuna kahju hüvitamise nõue ei sea mingeid piiranguid halduse toimimisele ja õiguskindlusele. Seda enam, et kui kahju esitamise nõuet ei esitata kohtueelselt, siis võib kaebuse kohtusse esitada kolme aasta jooksul. Seega on RVastS § 18 lg 2 näol tehtud PS § 12, 14 ja 15 vastane erand, mis kõikidest teistest kahju hüvitamise kaebetähtaegadest erinevalt lühendab kaebetähtaega vaid seetõttu, et kaebaja otsustas kohtueelselt nõuda kahju hüvitamist. Ebaproportsionaalne on kohelda erinevalt isikuid, kes esitavad kahju hüvitamise nõude ametiasutusele, võrreldes isikuga, kes peavad järgima vaid kolme aastast kahjunõude kohtusse esitamise kaebetähtaega. Kaebaja ei pidanud läbima kohustuslikku kohtueelset menetlust, mida enam on RVastS § 18 lg 2 kaebeõigust ebaproportsionaalselt kitsendav. Kui kaebaja oleks pidanud läbima kohustusliku kohtueelse menetluse kahju hüvitamiseks, võiks olla RVastS § 18 lg 2 piirang veel arusaadav (eeldab vaidlustamisviidet), aga ka vangide puhul on Riigikohus korduvalt ennistanud kaebetähtaegu segase kaebetähtaja regulatsiooni tõttu. Seega ei tohiks käesoleval juhul segase 2(6)

ning eksitava regulatsiooni puhul jääda ka kaebaja ilma kaebeõigusest vaid seetõttu, et ta esitas KeA-le kohtuvälise kahju hüvitamise nõude ning kaebuse 14 kuud enne kolmeaastase kaebetähtaja lõppu.

KOHTU PÕHJENDUSED

käitumine, kui see mõjutas kaebuse tähtaegset esitamist (nt Riigikohtu 20.03.2006 määrus nr 33-1-16-06, p 7; 14.06.2023 määrus nr 3-22-128, p 21).

§ 17 selgitab võimalust esitada 3-aastase tähtaja jooksul kahju hüvitamiseks kas taotlus haldusorganile või kaebus kohtule, ning sellele järgnev § 18 reguleerib haldusorgani poolt kahju hüvitamise taotluse läbivaatamist ning taotluse tähtaegselt läbi vaatamata jätmise või rahuldamata jätmise korral kohtusse pöördumise korda. RVastS § 18 lg 2 näeb selgelt ette, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, saab kohtule kahju hüvitamiseks kaebuse esitada 30 päeva jooksul. Kaebaja väide segasest ja eksitavast regulatsioonist ei ole põhjendatud. Mõjuvaks põhjuseks kaebetähtaja ületamisel ei saa pidada asjaolu, et õigusteadmistega esindaja polnud teadlik RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud kaebetähtajast ning ei olnud piisavalt hoolas, et mõistliku aja jooksul end asjakohase regulatsiooni ja selle osas väljakujunenud kohtupraktikaga kurssi viia.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.