Teenistussuhted › Riigiteenistus

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

3-24-159 Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.7.2025.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-24-159

6.Tartu Halduskohus võttis 1.3.2024 määrusega kaebuse menetlusse. 7.Tartu Vangla vastas kaebusele 10.4.2024.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3-24-159 teostas diskretsiooni ebaõigesti. Haldusorgan peab distsiplinaarmenetlust läbi viima seadusega kooskõlas, selgitama välja asjas tähtsust omavad asjaolud ja isiku õiguste piiramisel lähtuma seadusest ja kaalutlusõigusest.

Kaebaja toonitab, et ka eelpool viidatud lahendites jõudsid kohtud järeldusele, et vastustaja ei viinud distsiplinaarmenetlusi läbi nõutava hoolsusega ning tehtud järeldused olid kontekstist välja rebitud ja meelevaldsed. Distsiplinaarmenetluses tunnistajatele esitatud küsimused olid sedavõrd puudulikud ja halva kvaliteediga, et saadud info põhjal pole võimalik teha mitte mingisuguseid üldistavaid järeldusi, sh pole võimalik üheselt tuvastada, milliste ajahetkede kohta on ütlused antud ja kes antud hetkedel kirjeldatud situatsiooni juures viibisid. Kohtule esitatud materjalidest on antud puudus selgelt tuvastatav, st kaebaja poolt antud ütluste protokollis ei kajastu kaebajale esitatud küsimused (dtl 29-35). Seega on ilmne, et vastustaja pole menetluses täitnud oma kohustust asjaolud (nt sündmuste kronoloogiline järjestus, kes viibisid samal ajahetkel samas ruumis jne) võimalikult täpselt välja selgitada. Sellele puudusele viitas halduskohus ka haldusasja nr 3-24161 otsuse p-s 22 ja selle alapunktides. Vastustaja on vastuses kaebusele välja toonud, et distsiplinaarmenetluses kas küsimuste (suunavate küsimuste) esitamine pole soodustatud ja asjaolusid tuleb kirjeldada avatud küsimuste kaudu (dtl 172). Vastustaja ei lükka ümber, et on seadnud kaebajale distsiplinaarmenetluses tunnistajana ütlusi andes ootusi, mida kaebaja tegelikkuses täita ei saanud, vaid vastupidi – kinnitab seda ka kohtumenetluses. Vastustaja soovib kogu distsiplinaarmenetluse läbiviimise vastutuse asetada kaebajale ja viitab läbivalt kaebaja ettevalmistust ironiseerides, et hea ettevalmistuse tõttu peab kaebajal endal olema sisuliselt teada, mis infot vastustaja vajab, kuidas tuleb vastata ning kaebaja ettevalmistus ja avatud küsimuste soodustamine menetluses õigustab vastustaja passiivsust. Selline etteheide on ilmselgelt alavääristava alatooniga, õiguspäratu ja asjatundmatu. Kaebaja ei saa nõustuda, et kas küsimused ei oleks distsiplinaarmenetluses lubatavad ega ka sellega, et need oleksid olnud igal juhul suunavad. Nii suletud kui suunavad küsimused on sageli kvaliteetse küsitluse juures vajalikud, et küsitletava vastus ühemõtteliselt välja selgitada, sh on selliste küsimuste esitamine vastavas olukorras ka igati seaduspärane ja lubatav. Käesolevalt ei saa olla tõsimeelset vaidlust, et tunnistajatelt (st mitte vaid kaebajalt, vaid kõigilt isikutelt) kogutud ütlused ei võimalda selgelt asjaolusid tuvastada ning see on tagajärg ebakvaliteetselt läbiviidud menetlusele. Sealjuures on ka vastustaja ise karistuse määramise käskkirjas möönnud, et tunnistajate seletuste põhjal ei õnnestunud täpselt välja selgitada mitmeid erinevaid asjaolusid (isikute paiknemine, kes ja millist alkoholi tarbisid, millistes kogustes jne). Kaebaja on kaebuses välja toonud arvukaid näiteid, kus tunnistajate arvamused lahknevad, sh pole võimalik tuvastada, milliste ajahetkede kohta mõni tunnistaja ütlusi annab ega ka seda, kes samal hetkel samas kohas viibisid. Tunnistajatelt saadud seletuste põhjal tehtud järeldused eiravad loogikareegleid ja on meelevaldsed, sh kordab vastustaja sama mustrit ka kohtule esitatud vastuses, tehes jaburaid järeldusi, moonutades ja rebides kontekstist välja kaebaja väiteid. Kaebaja vaidleb vastu vastustaja meelevaldsetele etteheidetele ja järeldustele, mida on tehtud 10.04.2024 vastuses. Näiteks vastuse p-s 3 teeb vastustaja taaskord lubamatu meelevaldse järelduse. Vastustaja leiab nimelt, et kaebaja kinnitusest, et ta väljendas tunnistajana oma subjektiivseid tunnetusi, saab teha järelduse, et kaebaja jättis 18. märtsi 2023. a juhtumi faktid enda teada. Esiteks ei ole kaebaja väitest sellise järelduse tegemine mitte ühelgi moel võimalik, väitel ja järeldusel puudub igasugune seos. 4(21)

3-24-159 Teiseks on vastustaja ise möönnud, et menetleja lasi kaebajal rääkida sünnipäevapeol juhtunust nii nagu kaebaja seda koges (dtl 327) ning seega on lausa pahatahtlik hakata hiljem kaebajale oma subjektiivsete tunnetuste väljendamist ette heitma. Asja materjalidest on ilmne, et kaebajal ei palutud esitada teise ametniku distsiplinaarsüüteo kohta üksnes fakte.

Kaebaja jääb seisukohtade juurde, mis puudutab ebavõrdset kohtlemist. Kaebaja leiab, et teda on võrreldes teiste sünnipäeval viibinud ametnikega koheldud ebavõrdselt. Ka halduskohus on lahendis nr 3-24-161, p 27 ebavõrdse kohtlemisega nõustunud ja märkinud, et vastustaja pole vähimalgi määral põhjendanud, miks otsustas kaebajat karistada väidetava aususkohustuse rikkumise eest, kuid ei reageerinud distsiplinaarkorras ametniku suhtes, kes kinnitas vastustajale, et ta nägi sama asjaolu, kuid ei võtnud alaealise kaitseks kohapeal midagi ette. Kaebaja jääb seisukohale, et vastustaja on lubamatult sekkunud kaebaja eraellu. Kaebaja möönab, et vastustajal oli õigus esitada küsimusi, mis seonduvad S võimaliku distsiplinaarsüüteoga, s o ametniku diskrediteeriv käitumine. Kogutud andmetest nähtub aga, et S käitumise (tema tegevus alaealise väidetava alkoholi tarbimisega seonduvalt jm diskrediteeriv käitumine) kohta materjali ei kogutud ning tõendite kogumine oli suunatud eraeluliste andmete kogumisele. S distsiplinaarmenetluses ei omanud vähimalgi määral tähtsust see, kes alkoholi tarbis, vaid tähtsust omas see, kuidas S käitus ja kas see oli teda kui ametnikku diskrediteeriv. Seega kokkuvõtvalt oli distsiplinaarmenetluse teravik suunatud eraellu sekkumisele, milleks puudus õiguslik alus. Kaebaja jääb seisukohale, et ta ei täitnud tunnistajana seletusi andes teenistusülesandeid. Kaebaja märgib, et teenistusülesannete täitmist ei saa jaatada üksnes seetõttu, et kaebaja oli ütluste andmise ajal Tartu Vangla ametnik. Kuivõrd ATS § 73 lg 4 kohaselt võib tunnistajaks olla nii asutuse ametnik kui ka töötaja, ei saa sellist järeldust teha juba ainuüksi võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuvalt. Seda, kas tegu oli teenistusülesandega, tuleb hinnata sisuliselt. Pooled ei vaidle selle üle, et ütlusi anti i) eraeluliste asjaolude kohta; ii) sündmuse kohta, mis ei toimunud teenistuskohas; iii) distsiplinaarmenetluses, mis oli algatatud seoses väljaspool teenistust toime pandud vääritu teoga. Seega puudub igasugune sisuline kokkupuude kaebaja teenistusülesannetega. Vastustaja ei heida ka kaebajale ette tema ametijuhendist tulenevate kohustuste täitmist, vaid väidetavalt on kaebaja rikkunud neid kohustusi, mis kehtivad nii teenistuskohustusi täites kui ka teenistusülesannete väliselt. Ainuüksi asjaolu, et distsiplinaarmenetlust viis läbi haldusorgan ja kaebaja ametniku staatus, ei võimalda teha järeldust, et tegu oli teenistusülesannetega. Kaebaja toob siinkohal välja, et 07.09.2023 andis seletused G ning allkirjastas ametnikega samasisulise teabelehe, samas tema teenistussuhe oli lõppenud juba 31.07.2023 (dtl 79). Seega on ilmne, et ütluste andmine on võimlik ka teenistusülesannete väliselt ja vastustaja ei pidanud ka ise ütluste andmist teenistusülesandeks ning samuti kinnitab see, et vastustaja ei süvenenud ise ega selgitanud tunnistajatele nende õigusi ja kohustusi. Kaebaja ei ole toime pannud talle ette heidetavat tegu ega rikkunud vastustaja poolt väljatoodud kohustusi. Kaebaja jääb oma seisukohale, et ainuüksi asjaoludest nähtuvalt on ilmne, et puudub väärikuskohustuse ja üldise toetamiskohustuse rikkumine ning etteheidete pinnal saab

5(21)

3-24-159 potentsiaalselt kaaluda vaid aususkohustuse rikkumist (sellisele järeldusele jõudsid halduskohtud ka asjades 3-24-129 ja 324-161).

Kaebaja nõustub, et ta peab nii teenistuskohustusi täites kui ka teatavas ulatuses väljaspool teenistuskohustusi olema aus. Kaebaja ei pea tunnistajana rääkima oma eraelu kohta kõike, mida ta teab või on tajunud. PS § 14 kohaselt peab vastustaja kaitsma ametniku eraelu puutumatust ning ei saa seetõttu küsida distsiplinaarmenetluses igasuguseid eraelulisi andmeid, kusjuures vastustaja peab infot hankides hindama, mil määral on ametnikult nõutav teave seotud teenistusülesannete täitmisega. Distsiplinaarmenetluses sai seega kaebajalt õiguspäraselt nõuda vaid seda infot, mille osas esines avalik huvi, st infot, mis seondus S etteheidetava teoga. Mida nõrgem on küsitava info seos distsiplinaarsüüteoga, seda väiksemas ulatuses ja detailsusastmega on lubatav nõuda ametnikult tema eraeluliste asjaolude kohta andmete esitamist ning nende mitteesitamist talle ette heita. Kaebaja hinnangul pole vastustaja antud hindamist teinudki, vaid eeldab ekslikult, et avalik huvi domineerib igas olukorras eraelu puutumatuse üle ning leiab õiguspäratult, et tal on piiramatu õigus sekkuda ametnike eraellu. Kaebaja on olnud aus. Vastustaja saab kaebaja tunnistusi hinnata lähtuda tõenditest ning käesolevalt puuduvad asjas igasugused tõendid, et kaebaja oleks näinud alaealise poolt alkoholi tarvitamist. Kaebaja selgitab, et andis kriminaalmenetluses distsiplinaarmenetlusega sisult samad ütlused (vt lisa 3) ning prokuratuur kinnitab, et kaebaja pole andnud valeütlusi. Olukorras, kus kaebaja on tunnistajana andnud samad seletused nii distsiplinaarmenetluses kui kriminaalmenetluses, pole võimalik õigusselguse, õiguskindluse ja õiglase menetluse põhimõttest tulenevalt jõuda erinevatele järeldustele. Vastustaja etteheited tuginevad kontekstist välja rebitud ja moonutatud väidetele ning seega ei ole asjakohased. Kaebaja möönab, et tema 15.06 ja 22.10 antud seletused pole olnud identsed, kuid toonitab, et need pole aja jooksul olulisel määral muutunud. Asjaolu, et isiku mälu ajas muutub, on loomulik. Ka praktikas on selgelt asutud seisukohale, et kui isiku seletused on identsed, siis see viitab päheõpitud teksti esitamisele. Ka aususkohustusest ei tulene nõuet, et ametnik mäletaks asjaolusid tavakodanikust paremini. Samuti ei saa ametnikult eraelulise asjaolu kohta seletusi nõudes eeldada, et ta oli eraelulise sündmuse ajal sama tähelepanelik ja keskendunud nagu teenistusülesannete täitmisel. Käesolevalt puudub vaidlus, et tegemist oli eraelulise sündmusega, st puhkeajaga, mis on mõeldud puhkamiseks. Kaebaja leiab, et tema seletused ei erine silmatorkavalt ülejäänud tunnistajate ütlustest, sh väidetavate vastuolude või ebatäpsuste osas. Kaebaja leiab, et seletuste detailsus on tingitud erinevatest asjaoludest, sh nt menetleja küsimustest, juba antud seletustest, vajadusest asjaolusid täpsustada, samuti on igati mõistetav, et isik annab enda distsiplinaarmenetluses põhjalikumaid selgitusi. Sellest ei saa teha meelevaldseid järeldusi tõe moonutamise kohta nagu seda on teinud vastustaja.

6(21)

3-24-159 Kaebaja jääb oma seisukohale, mille kohaselt ei võimaldanud kogutud tõendid teha vastustajal õiguspäraselt järgmisi järeldusi: i) S 15 aastane tütar X jõi 18. märtsil 2023 toimunud sünnipäevapeo alguses peolauas vähemalt kaks pitsi viina (p 3.8); ii) ii) X jõi peo käigus vähemalt ühe viinast ja mahlast valmistatud šoti (p 3.13.). Kaebaja on kaebuses välja toonud arvukalt lahkarvamusi, mistõttu on antud järelduse tegemine kaheldav. Kuivõrd vastustaja on usaldusväärseks pidanud G ja J seletusi, siis peab kaebaja vajalikuks välja tuua ka asjaolu, millele juhtis tähelepanu halduskohus asjas nr 3-24-161, kohtuotsuse p-s 22.3.

Kohus toonitas, et käskkirjas on tehtud järeldus, et G ja J ütlused kattuvad X šottide joomise osas, kuid asjaolule, et neist ühe väitel jõi Selina 10– 15 šotti ning teise väitel ühe šoti, pole tähelepanu pööratud. Ükski tunnistajatest pole kinnitanud, et nägi, kuidas kaebaja märkas alaealise alkoholi tarvitamist. Tõsi, J on leidnud, et kaebaja oleks tema hinnangul pidanud märkama (dtl 89) ning sarnast on avaldanud ka G (dtl 83). Arvestades nende seletuse sisu, on tegu subjektiivse hinnanguga, mitte kirjeldusega sellest, mida tunnistaja nägi. Kaebaja peab oluliseks rõhutada, et mõlemad isikud andsid oma seletused arvates, et X istus lauas X vahetus läheduses (J sõnul vastas, G sõnul kõrval) ning kinnitavad, et šotte jõi nt ka A. Samas teiste tunnistajate ütlustest on teada, et need väited (isikute paiknemine lauas ja A šottide joomine) ei vastanud tegelikkusele, kuid vastustaja seda analüüsinud pole. Kokkuvõtvalt jääb arusaamatuks, miks pidas vastustaja vastuoluliste ütluste põhjal eluliselt usutavaks, et kaebaja pidi nägema Selina tegevust kui samal ajal kinnitavad ka 6 teist tunnistajat, et nad seda ei näinud ning ükski 9-st tunnistajat ei näinud, et kaebaja oleks märganud alaealise alkoholi tarvitamist. Kaebaja toonitab taaskord, et tal polnud põhjust X tegevust jälgida, ta tundis end vabalt, liikus ringis ja tarbis ka ise alkoholi. Pelgalt asjaolust, et talle võis samas lauas istudes laua ääres toimuvast hea ülevaade avaneda, ei saa teha järeldust, et kaebaja oma puhkeajal, hilisõhtul toimuvat aktiivselt jälgis ning jälgis X just sel lühikesel ajavahemikul, kui ta väidetavalt alkoholi tarbis. Kaebaja soovib välja tuua ka selle, et 10.04.2024 esitatud vastuses kaebusele möönab vastustaja, et kriminaalasja menetleja käes olnud tõendid ei olnud piisavad kuriteo etteheitmiseks (dtl 172). Samas vastustaja leiab, et tema käsutuses olnud tõendid on piisavad, et üheselt tuvastada, et S 15 aastane tütar X jõi 18. märtsil 2023 toimunud sünnipäevapeo alguses peolauas vähemalt kaks pitsi viina ja peo käigus vähemalt ühe viinast ja mahlast valmistatud šoti. Kuigi vastustaja ei võta seisukohta selle osas, kas alaealisele pakuti alkoholi või ta tarbis seda ise, siis arvestades kogutud seletusi, ei ole võimalik asuda järeldusele, et S alkoholi tarvitamine on üheselt tuvastatud, kuid tuvastamata on, kuidas ja kes talle alkoholi pakkus. Seega esitab vastustaja ilmselgelt vastassuunalisi väiteid, soovides kohut eksitada. Ka vastustaja väide, et kriminaalasja lõpetamise võis tingida subjektiivse koosseisu puudumine, on asjatundmatu.

7(21)

3-24-159 Esiteks on prokurör määruses kinnitanud, et prokuröri hinnangul puuduvad süüstavad tõendid (dtl 163). Teiseks on kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel võimalik vaid siis kui puudub kriminaalmenetluse alus ning subjektiivset teokooseisu hinnatakse alles seejärel kui on tuvastatud koosseisupärasus ja õigusvastasust välistavate asjaolude puudumine. Seega olukorras, kus prokurör kinnitab, et puudusid tõendid, ei saa olla küsimus subjektiivses koosseisus ning alaealise poolt peo käigus alkoholi tarvitamine ei olnud ilmselge.

Vastustaja on meelevaldselt järeldanud, justkui kaebaja oleks 15.06 kinnitanud, et pitsi X ees polnud ja 22.10 kinnitas, et tühi pitsi oli X ees. Kaebaja on selgitanud, et andis ütlused, kuidas laud oli kaetud ning kinnitas nii 15.06 tunnistajana kui 22.10 kahtlustatavana, et algselt olid kõigil kohtadel ja kõigi isikute ees tühjad viinapitsid. Lisaks on kaebaja selgitanud, et külalised, kes pitsi ei vajanud tõstsid selle ise ära ning mingil ajahetkel (konkreetset hetke pole täpsustatud, kuid kaebaja kontekstist nähtub, et inimesed istusid juba lauas ja tarbisid jooke ja puuvilju) tema ei näinud, et X ees oleks jätkuvalt pits olnud. Vastustaja on kaebajale teinud etteheiteid seletuste osas, mis puudutab S poolt viina valamist teistele isikutele, sh E Esmalt soovib kaebaja toonitada, et ütlustes puudub erinevus selles osas, mis puudutab alaealisele alkoholi pakkumist. Teiseks on kaebaja nii 15.06 kui ka 22.10 kinnitanud, et ta ei näinud/vaadanud tähelepanelikult, kelle pitsi S viina valas. Karistuse ebaproportsionaalsuse osas jääb kaebaja samuti oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde ega hakka neid kordama. Kokkuvõttes leiab kaebaja, et vaidlustatavad käskkirjad on õigusvastased, kuna ei ole kehtiva õigusega kooskõlas. Distsiplinaarkaristuse määramise eeldused ei ole täidetud: kaebaja pole pannud toime distsiplinaarsüütegu ATS § 69 mõttes ning täitmata oleks ka muud ATS § 75 eeldused. Täidetud on eeldused ATS § 105 alusel hüvitise nõude osas, kaebaja jääb selles osas oma seisukoha ja nõude juurde, sh alternatiivse nõude aluse juurde (RVastS § 7 lg 1). Kaebaja on kaebuses välja toonud, miks välja mõistetav kahju hüvitis peaks olema seaduses märgitud minimaalsest määrast suurem ning miks kaebaja on pidanud õiglaseks hüvitist 12 kuu keskmise palga ulatuses. Kaebaja jääb oma põhjenduste juurde, sh kahjuga seonduvalt, mis on tekkinud Sisekaitseakadeemiale tasutud summa tõttu (dtl 162), õigustamatu eraellu sekkumise ja tema osas laimu avaldamisega seonduvalt (dtl 129). Kaebaja tõi põhjendusena lisaks välja, et esineb suur risk, et kogu kaebaja karjäär on õigusvastaselt tühistatud. Käesolevalt on selge, et selline risk ka realiseerus. Kaebaja oli 8 kuud tööta ning kandideeris sellel ajal vähemalt 112-le töökohale. Kaebaja üleelamised seoses äraütlemistega on mõistlikule inimesele arusaadavalt emotsionaalselt äärmiselt rasked ning tegu pole pelgalt talutavate ebamugavustega. Kaebaja hinnangul on asjaolusid arvestades eluliselt usutav, et keelduvate otsuste juures mängis olulist rolli asjaolu, et kaebaja oli tööta ning see tekitas kahtlusi viimase teenistussuhte lõppemise osas. Kaebaja kandideeris arvukatel kordadel oma erialastele töökohtadele PPA-s, Sisekaitseakadeemias, Päästeametis, MTA-s, kuid ei osutunud valituks. Lõpuks oli kaebaja oma toimetuleku säilitamise nimel sunnitud vahetama eriala ning asus peale 8-kuulist tööta ja sissetulekuta olemist tööle sotsiaalvaldkonnas. Seega leiab kaebaja, et kogu teenistusest

8(21)

3-24-159 vabastamise asjaolusid ja tekkinud kahju, saamata jäänu sissetulekuid arvesse võttes on põhjendatud määrata hüvitis kaebaja 12 kuu sissetuleku ulatuses.

HKMS § 167 lg 1 sätestab, et kui kaebaja taotleb rahasumma väljamõistmist või väljamaksmiseks kohustamist, määrab kohus kaebuse rahuldamise korral otsuses kindlaks rahasumma suuruse. Kaebaja on nõus kui kohus teeb vastustajale ettekirjutuse väljamaksmisele kuuluva rahasumma kindlaksmääramiseks. Kaebaja on välja toonud, et tema põhipalk oli 2 229 eurot, kuid möönab, et lähtuvalt Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määrusest nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“, võib olla põhjendatud selle arvutuskäigu tegemine vastustaja poolt. Kaebaja märgib, et arvutamise vajaduse tekke kuuks on kuu, millal algas arvutamise vajaduse tekitanud sündmus e 2023. a detsember.

9(21)

3-24-159 võimalikult täpselt faktilisi asjaolusid. Selle mittetegemine või asjaolude teadlik varjamine on sisuliselt valeütluste andmine.

Kaebajale selgitati ka valeütluste andmise tagajärgi. Ka ametniku teenistusülesannete täitmist on käsitletud töösuhtena (töötamisena) – ATS § 3. Kuigi vastustaja juba eespool leidis, et kaebaja pani distsiplinaarsüüteo toime igal juhul teenistuskohustuste täitmise raames, andes tunnistajana ütlusi teise ametniku distsiplinaarasjas, ei nõustu vastustaja kaebaja käsitlusega, et ametniku aususkohustus on seotud ainult tema teenistusülesannetega ega ulata sellest kaugemale. Ametniku ja riigi vahel tekib eriline usaldussuhe. ATS § 51 lg 4 sätestab imperatiivselt, et ametnik peab käituma väärikalt nii teenistuses olles kui ka väljaspool teenistust, sealhulgas hoiduma tegevusest, mis diskrediteeriks teda ametnikuna või kahjustaks ametiasutuse mainet. Isik, kes käitub väljaspool teenistust ebaausalt, ei tekita avalikkuse silmis usaldust ka teenistuses viibides. Siinkohal tuleb viidata nt mh HMS § 10 lg 1 p-le 4, et haldusmenetlusest peab taanduma ametnik, kelle puhul ei saa olla kindel tema erapooletuses. Kui ametnikust on teenistusväliselt kuvand kui ebaausast inimesest, diskrediteerib see paratamatult ka avaliku võimu teostamist. Vastustaja on seisukohal, et selliste avalduste esitamine kaebuses kinnitab kaudselt vangla distsiplinaarotsuse õigsust, et kaebaja on usalduskrediidi asutuse sees minetanud. Vastustajale jääb seisukohale, et kaebaja poolt toime pandud tegu oli tahtlik ning suunatud sellele, et S distsiplinaarasjas kajastuksid tema poolt antud ebaõiged ütlused. Vastustaja ei jaga kaebaja arusaama, et kui „18.03.2023 toimunud pidu ei olnud avalik, ei ole vastustaja maine kahjustatud“ (kaebuse p 2.30). Esiteks ei saa olla distsiplinaarmenetluse tulemus „mitteavalik“ tulenevalt AvTS § 36 lg 1 pdes 6 ja 12 sätestatud keelust. Laias plaanis saab öelda, et nendes menetlustes tuleb kaitsta lapse huve, kuid see ei tähenda, et distsiplinaarmenetlused või nende tulem oleks tervikuna saladuse looriga kaetud. Teiseks ei saa ainuüksi see, et kuskil on toime pandud nö peidetud õigusvastane tegu (nt alaealise kallutamine alkoholitarbimisele avalikkusele suletud kohas) tähendada, et sellise teo varjamisega ametniku poolt, kellelt oodatakse riigi õiguskorra kaitsmist, ei kahjustataks avaliku võimu autoriteeti tervikuna. Riigil, st nt asutusel ja ka kodanikel on õigustatud ootus, et õiguskorda kaitsma kutsutud teenistujad reageeriksid rikkumistele ka siis, kui rikkumised ei toimu avalikult. Ametnike, sh vanglaametnike (võimalikud) rikkumised on nii vangide kui ka ajakirjanduse huviorbiidis. Ebaeetiliselt käituv ametnik kahjustab ametniku ja asutuse mainet ning see info ei saa olla varjatud, mistõttu ei ole kahju asutusele ja riigile ainult hüpoteetiline. Käesoleva vaidluse põhiraskus on tõendite hindamise küsimusel. Vangla on seisukohal, et menetlus viidi läbi menetlusreegleid järgides – distsiplinaarkaristus määrati tähtaegselt, kaebajale anti menetluses võimalus seisukohtade esitamiseks (ärakuulamiskohustus oli täidetud) ning tõendikogum oli piisav. Vastustaja on ja jääb seisukohale, et vaidlustatud käskkirjas 3-3/6-9 on asjakohaselt põhjendatud, kuidas menetleja jõudis järeldusele, et kaebaja andis 15.06.2024 tunnistajana distsiplinaarmenetlustes teadvalt valeütlusi. Vangla jääb nende põhjenduste juurde. S menetluses tuvastati asjakohaselt ning jälgitavalt, miks menetleja pidas alaealise lapse poolt alkoholi tarbimist tõendatuks ning käesolevalt vaidlustatud käskkirjas on põhjendatud, millest

10(21)

3-24-159 järeldub see, et kaebaja tegelikult nägi rikkumist. Tegu on vanglaametniku tööd arvestades olulise küsimusega. On üldteada, seda enam vangla teenistujatele, et erinevad mõnuained, sh alkohol, on õigusvastast käitumist soodustavaks teguriks, seda ka noorte hulgas. Vanglaametnikult, kes peab valvama selle järele, et süüdi mõistetud isikuid õiguskuulekale teele suunata, ootab tööandja, aga ka ühiskond üldiselt, et tema käitumine igas olukorras, sh väljaspool teenistust oleks selline, mis suurendab, mitte ei vähenda ühiskonna turvalisust. Seega suhtub vanglateenistus väga taunivalt ametniku tegevusse, mis on õigusvastane, kahjustab isikuid, kelle turvalisuse üle peab ametnik valvama või on muul viisil vääritu ega vasta laiemalt ametniku või vanglaametniku eetikanormidele, seda nii otseselt teenistuses kui ka väljaspool teenistust. Alaealise poolt alkoholi tarvitamine on AS § 46 kohaselt keelatud, § 47 lg 2 keelab sõnaselgelt alaealisele alkohoolse joogi pakkumise. Vanemal on oma alaealise lapse osas grandikohustus, ehk siis peab vanem eriti olema hoolas, et hoida laps õigusvastasest olukorrast eemal. Kaebaja, andes samades asjaoludes ütlusi distsiplinaarmenetluses, pidi eriti aru saama, et tema ütlused on olulised tõe välja selgitamise kontekstis. Teenistusest vabastamine on raskeim tagajärg teenistuskohustuse rikkumisele. Käskkirja p-s 6 (6.1- 6.10) on asjakohaselt põhjendatud, miks antud juhul on teenistusest vabastamine ainumõeldav järelm kaebaja teenistuskohustuse rikkumisele.

Vastustaja jääb ka kohtumenetluses selle juurde. Kuigi vastustaja vaidleb kaebusele tervikuna vastu ja palub jätta selle rahuldamata, toob vastustaja seoses kaebaja hüvitise nõudega välja järgmist. Vastustaja leiab, et hüvitisnõue ei ole ühelgi juhul küsitud määras põhjendatud. Vangla vaidleb vastu kaebaja seisukohale, nagu tuleks talle juhul, kui kaebus rahuldatakse (millele vastustaja vastu vaidleb), maksta 12 kuupalga suurune hüvitis ja sellele lisaks veel Sisekaitseakadeemia poolt tagasi nõutav tasu. Ametniku tagatise õigusvastase vabastamise korral sätestab ATS § 105 lg 1 ning selleks on kolme keskmise kuupalga suurune summa. Selle summa ületamiseks peavad esinema erandlikud asjaolud. Kui kaebaja teenistusest vabastamine peaks hüpoteetiliselt tunnistatama õigusvastaseks, ei oleks kaebajal takistusi asuda koheselt riigi- või kohaliku omavalituse teenistusse ning õiguslikult ei oleks takistusi ka naasta vanglateenistusse. Samuti tuleb märkida, et määratud distsiplinaarkaristus kustub aasta möödumisel (ATS § 79 lg 2) ja siis ei oleks enam õiguslikku takistust töötamiseks ka riigiteenistuses. Seega ei oleks tavapärasest suurema hüvitise väljamõistmine mingil juhul põhjendatud. Kaebaja ei ole ka esitanud väidet, et ta ei saaks esitada tagasinõuet Sisekaitseakadeemia vastu, kui tema teenistusest vabastamise alus muutub. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

11(21)

3-24-159

I

12(21)

3-24-159 pole rikkunud väärikuskohustust ja üldist toetamiskohustust ning vastustaja on lubamatult sekkunud tema eraellu. Kaebajale jääb arusaamatuks, miks pidas vastustaja vastuoluliste ütluste põhjal eluliselt usutavaks, et kaebaja pidi nägema X tegevust kui samal ajal kinnitavad ka 6 teist tunnistajat, et nad seda ei näinud ning ükski 9-st tunnistajat ei näinud, et kaebaja oleks märganud alaealise alkoholi tarvitamist. Kaebajal polnud põhjust X tegevust jälgida, ta tundis end vabalt, liikus ringis ja tarbis ka ise alkoholi. Pelgalt asjaolust, et talle võis samas lauas istudes laua ääres toimuvast hea ülevaade avaneda, ei saa teha järeldust, et kaebaja oma puhkeajal, hilisõhtul toimuvat aktiivselt jälgis ning jälgis X just sel lühikesel ajavahemikul, kui ta väidetavalt alkoholi tarbis.

Kaebaja hinnangul on vastustaja kaebajat ebavõrdselt kohelnud, pole täitnud selgituskohustust, on eksinud loogikas, rikkunud uurimiskohustust ning määratud distsiplinaarkaristus on ebaproportsionaalne distsiplinaarsüüteo raskusastmega.

13(21)

3-24-159

eest.

14(21)

3-24-159

15(21)

3-24-159 tunnistajatest ei väida, et oleks näinud seda, et olukord, kus X viinapitsi tühjaks jõi, jäi X vaatevälja. J tõdes, et tema ei näinud konkreetset hetke, et X oleks peo alguses näinud, kuidas X pitsist viina jõi. Sama möönis ka G, kes siiski arvas, et X pidi nägema, kuidas X alkoholi tarvitab, kuna nad istusid üksteisele väga lähedal ja X ei joonud viina vaid ühe korra jj“.

Kohtu hinnangul on selline järeldus meelevaldne. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja 15.6 ja 22.10 seletuste protokollid ei ole vormistatud korrektselt, kuna protokollides ei kajastu kaebajale esitatud küsimused. Võttes arvesse, et X väidetavaid alkoholitarbimise intsidente oli mitu, ei ole protokollide põhjal selgelt arusaadav, millise intsidendi kohta on kaebajalt seletust küsitud ning millise intsidendi kohta antud vastust kirjapandud seletus kajastab. Seda menetluslikku minetust tulnuks käskkirja andmisel arvesse võtta. Ükski tunnistajatest pole kinnitanud, et nägi, kuidas kaebaja märkas alaealise alkoholi tarvitamist. Tõsi, J on leidnud, et kaebaja oleks tema hinnangul pidanud märkama (dtl 89) ning sarnast on avaldanud ka G (dtl 83). Arvestades nende seletuse sisu, on tegu subjektiivse hinnanguga, mitte kirjeldusega sellest, mida tunnistaja nägi. Mõlemad isikud andsid oma seletused arvates, et X istus lauas X vahetus läheduses (J sõnul vastas, G sõnul kõrval) ning kinnitavad, et šotte jõi nt ka A. Samas teiste tunnistajate ütlustest on teada, et need väited (isikute paiknemine lauas ja A šottide joomine) ei vastanud tegelikkusele, kuid vastustaja seda analüüsinud pole. Jääb arusaamatuks, miks pidas vastustaja vastuoluliste ütluste põhjal eluliselt usutavaks, et kaebaja pidi nägema X tegevust kui samal ajal kinnitavad ka 6 teist tunnistajat, et nad seda ei näinud ning ükski 9-st tunnistajat ei näinud, et kaebaja oleks märganud alaealise alkoholi tarvitamist. Kohus peab esmalt vajalikuks märkida, et erinevalt käskkirjas märgitust ei pea kohus väidet, et X jõi vähemalt ühe šoti, faktiks. Tegemist on üksnes järeldusega, mille vastustaja tegi distsiplinaarmenetluses kogutud tõendite põhjal. Kaebaja on selgitanud, et ei näinud X šotti joomas. Kohtule jääb arusaamatuks, miks pidas vastustaja eluliselt usutavaks, et tunnistajad ei näinud kaebaja tegevust, kuid kaebaja pidi nägema X tegevust. Nagu kohus juba eespool märkis, ei olnud kaebajal põhjust X tegevust jälgida. Pelgalt asjaolust, et talle võis samas lauas istudes laua ääres toimuvast hea ülevaade avaneda, ei saa teha järeldust, et kaebaja hilisõhtul toimuvat aktiivselt jälgis ning jälgis X just sel lühikesel ajavahemikul, kui ta väidetavalt šoti ära jõi.Käskkirjast nähtuvalt ei pidanud vastustaja kaebaja seletusi usaldusväärseteks. Vastustaja jaoks oli selge, et kaebaja ei rääkinud seda, mis päriselt aset leidis ning üritas oma seletustega varjata alaealise alkoholi tarbimist ning minimaliseerida enda rolli ja teadlikkust sellest. Käskkirjas on märgitud, et isegi kui uskuda, et kaebaja Selina tegevust tõesti ei jälginud, on ikkagi ilmne, et kaebaja eksitas menetlejat, kui kinnitas, et alaealine, kelle tegevusest tal aimugi ei olnud, alkoholi ei joonud. Vastustaja hinnangul ei saanud kaebaja mitte tähele panna, et alaealine jõi viinašoti selle laua juures, mille taga kaebaja istus. Kaebaja esitas menetlejale mitte tõele vastava faktiväite, kui kinnitas, et alaealine alkoholi ei tarvitanud, kui tegelikult on alkoholi tarvitamine menetluse käigus tõendatud. Vastustaja tegi sellest järelduse, et kaebaja on proovinud oma ütlustega tekitada sünnipäevapeol toimunust vale arusaama ning on sellega üritanud varjata sünnipäevapeol toime pandud distsiplinaarsüütegu. Kohtu hinnangul ei nähtu asja materjalidest, et kaebaja soovis menetlejat eksitada ja distsiplinaarmenetlusi takistada. Vastustaja seisukohast kumab arusaam, et kaebaja pidi kõiki asjaolusid, mida menetleja distsiplinaarmenetluses oluliseks pidas, kolleegi sünnipäevapeol märkama.

16(21)

3-24-159 Kohus ei pea ebatõenäoliseks, et lähedased suhted K ja S võisid kaebaja seletuste sisu ja täpsust mõjutada. Siiski ei tekkinud kohtul asja materjalide (ehk siis dokumentaalsete tõendite) põhjal veendumust, et kaebaja üritas alaealise alkoholitarvitamist varjata.

Kohus ei jaga vastustaja seisukohta, et kaebaja ütlused on tuvastatud asjaoludega sedavõrd suured, et tema ütlusi ei saa pidada usaldusväärseteks. Tegemist ei ole juhtumiga, kus ühe tunnistaja seletused erinevad silmatorkavalt ülejäänud tunnistajate ütlustest. Kaebaja selgituste protokollid ei võimalda teha järeldust, et kaebaja ütlused oleksid aja jooksul olulisel määral muutunud. Kohtu hinnangul on igati mõistetav, kui ametnik annab omaenda distsiplinaarmenetluses põhjalikumaid selgitusi. Seletuste detailsus võib sõltuda ka menetleja esitatud küsimuste sisust ja hulgast ning pole põhjust kaebajale oma subjektiivsete tunnetuste väljendamist ette heita. Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus kaebajaga, et ta ei ole distsiplinaarsüütegu toime pannud. Kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on ainuüksi distsiplinaarsüüteo puudumise tõttu materiaalselt õigusvastane.

17(21)

3-24-159

18(21)

3-24-159 seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 7 lg 4 kohaselt tuleb kahju hüvitamisel arvestada ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega. Seega on kahju hüvitamise eeldusteks RVastS § 7 lg 1 kohaselt: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus – kaebaja on seda eespool käsitlenud ning leiab, et tema teenistusest vabastamine on õigusvastane; 2) kaebaja õiguste rikkumine avalik-õiguslikus suhtes – kuivõrd Vastustajal puudus õiguslik alus kaebaja teenistusest vabastamiseks, on kaebaja õigusi teenistuses jätkata sellega rikutud; 3) kahju tekkimine – Kaebajale on tekkinud kahju seoses Sisekaitseakadeemia nõudega 4107,27 euro väärtuses ettevalmistusteenistuse hüvitamiseks; 4) kahju vältimine/kõrvaldamine on käesolevalt võimatu RVastS §-des 3, 4 ja 6 nimetatud õiguskaitsevahenditega; 5) kahju ärahoidmine oli rikutud kohustuse eesmärgiks (VÕS § 127 lg 2) – Kaebaja leiab, et see eeldus on täidetud ning sellise kahju ärahoidmine kuulub kaitsealasse; 6) rikkumise ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4) – Kaebaja hinnangul esineb põhjuslik seose kahju ja rikkumise vahel. Kui kaebaja oleks saanud teenistuses jätkata, poleks Sisekaitseakadeemia nõuet esitanud.

3-24-159 12 kuu keskmise palga) kindlaksmääramine ülesandeks Tartu Vanglale, andes talle rahasumma kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks aega üks kuu kohtuotsuse jõustumisest käesolevas kohtuasjas. Kirjeldatu alusel halduskohus arvestab kaebajale proportsionaalseks hüvitiseks talle tekitatud tegelikku kahju ulatust seoses teenistussuhte lõpetamisega, mis tekkis ametniku õigusvastaselt teenistusest vabastamise tagajärjel. Kohus mõistab kaebaja kasuks vastustajalt välja hüvitise kaebaja 12 kuu keskmise palga ulatuses, mis hõlmab ka Sisekaitseakadeemia poolt tagasi nõutava tasu 4107,27 eurot.

III

(allkirjastatud digitaalselt)

20(21)

3-24-159

21(21)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.