X-i kaebus Viru Vangla 23. augusti 2023. a käskkirja nr 323/1-3/147 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja X Vastustaja Viru Vangla, volitatud esindaja Triin Vaino
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X-i kaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 20 eurot Eesti Vabariigi kanda. Ülejäänud võimalikud menetluskulud jätta poolte endi kanda.
3.Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28. juulil 2025 (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 181 lg 1, § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Viru Vangla tunnistas 23. augusti 2023. a käskkirjaga nr 3-23/1-3/147 kaebaja süüdi vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 nõuete rikkumises ning määras talle distsiplinaarkaristuseks 15 ööpäeva kartserit katseajaga kuus kuud. Käskkirja kohasel andis
vanemvalvur 27. juulil 2023 kaebajale korralduse asuda S1 eluosakonna koridoris koristama. Kaebaja keeldus korralduse täitmisest ning meediku osalemist ei soovinud.
2.Kaebaja esitas 11. septembril 2023 Viru Vanglale eelnimetatud käskkirja peale vaide, mille vangla jättis 27. oktoobri 2023. a vaideotsusega nr 6-12/288-2 rahuldamata.
3.Kaebaja esitas 27. novembril 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 23. augusti 2023. a käskkirja nr 3-23/1-3/147 tühistamiseks.
4.Kaebaja esitas 28. märtsil 2024 Tartu Halduskohtule avalduse, milles soovib varasemalt kohtule esitatud kaebust täiendada. Kaebaja palus tunnistada varasemad tööle määramise käskkirjad tühiseks, sest need on kaebaja töövõime hindamise osas õigusvastased.
5.Tartu Halduskohus jättis 5. aprilli 2024. a määrusega kaebuse muutmise taotluse rahuldamata. Kohus selgitas, et tööle määramise käskkiri, tööle asumise korraldus ja distsiplinaarkaristus ei ole omavahel seotud vahetult, vaid VangS § 67 p 1 kaudu. Kaebajat ei karistatud selle eest, et ta jättis täitmata Viru Vangla käskkirja, millega kaebaja vormistati ja määrati majandustööle. Kaebaja eesmärgi saavutamiseks, s.o distsiplinaarkäskkirja tühistamiseks, ei ole tööle määramise käskkirja tühisuse tuvastamine eraldiseisvalt vajalik (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 29. septembri 2015. a otsuseid asjades nr 3-3-2-1-15 ja 3-32-2-15). Pealegi ei tingi haldusakti tühisust asjaolu, et seal on kaebaja hinnangul tuginetud ebaõigele tervishoiutöötaja hinnangule.
6.Kaebaja esitas 28. aprillil 2024 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse halduskohtu 5. aprilli 2024. a määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus jättis 6. mai 2024. a määrusega kaebaja määruskaebuse rahuldamata.
7.Tartu Halduskohus võttis 6. juuni 2024. a määrusega X-i kaebuse Viru Vangla 23. augusti 2023. a käskkirja nr 3-23/1-3/147 tühistamiseks menetlusse.
8.Vastustaja esitas 12. juulil 2024 vastuse kaebusele, mille palus jätta rahuldamata.
9.Tartu Halduskohus määras 13. veebruari 2025. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile vastuväidete esitamiseks. Kohus teatas määruses kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.
10.Kaebaja esitas 6. mail 2025 täiendava seisukoha, milles juhib jätkuvalt kohtu tähelepanu sellele, et juba varasem tööle määramise käskkiri ei olnud õiguspärane. 12. veebruari 2024. a haigusjuhtum kinnitab kaebaja vähest töövõimet seoses käega seotud terviseprobleemidega.
11.1.Vangla hindas juhtumi asjaolusid ebaobjektiivselt ega vaadelnud kaebaja soovitud tõendeid, sh osakonna videosalvestisi ja ametniku kehakaamera salvestist. Videosalvestistelt oleks nähtav, et jutuajamine valvuri ja tema vahel oli kestvam ja sisukam kui koostatud ettekanne kajastab. Kaebajat süüdistatakse ebaõiglaselt selles, et ta ei allunud 27. juulil 2023 korraldusele asuda tööle. Kaebajal oli enne tööle asumise korralduse saamist emotsionaalselt keeruline vestlus emaga seoses ema raske haigusega. Seetõttu võis kommunikatsioon vanglaametnikuga olla ebaselge ning valvur võis kaebajat valesti mõista. Kaebajal oli
2
valvuriga mitu vestlust, milles ta selgitas oma psühholoogilise iseloomuga probleeme ning ta oli kindel, et tema juurde saadetakse arst või psühholoog. Kaebaja ei keeldunud medõe vastuvõtust.
11.2.Distsiplinaarmenetluses anti suurem kaal vanglaametniku selgitustele. Pärast ettekandega tutvumist selgitusi andes oli kaebaja nõus probleemi lahendamiseks ja mittemõistmise kõrvaldamiseks tööle asuma. Vaidlusaluse käskkirja tegemise ajaks oli seega situatsioon end ammendanud. Kaebajale määratud karistus on ebaproportsionaalne. Sisuliselt karistati kaebajat kommunikatsioonivea eest ja selle eest, et vangla süül on kaebaja süütust kinnitavad tõendid kadunud.
11.3.Viru Vangla arst on õigusvastaselt tuvastanud kaebajal töövõime ja pole käega seotud raskusi põhjendamatult arvestanud. Ka pärast karistuse saamist tehtud uuringud kinnitasid, et kaebaja käsi on saanud varasemalt kahjustada ja tema töövõime on piiratud. 12. veebruari 2024. a ortopeedi diagnoos kinnitab, et kaebaja ei olnud töövõimeline. Kui arst määrab haldusmenetluses kinnipeetava töövõime ebaõigesti, siis tingib see automaatselt ka tööle asumise korralduse ebaseaduslikkuse ning karistamise käskkiri tuleb tühistada.
12.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
12.1.Kuivõrd vanglateenistuja ei kasutanud 27. juulil 2023 kehakaamerat, puudub vanglal sündmuse kohta salvestis ning seda ei olnud võimalik menetluse käigus tõendina hinnata. Viru Vangla kodukorra punkti 1.13 kohaselt võib vanglateenistuja teenistusülesannete täitmisel kasutada tema vormi külge kinnitatud kehakaamerat, mis aga ei tähenda, et kehakaamera kasutamine oleks kohustuslik. Kaebaja ei nõudnud distsiplinaarmenetluse läbiviimise ajal eluosakonna videosalvestuse läbivaatamist, sellele tugines kaebaja alles vaidemenetluses. Eluosakonna videosalvesti vaatlemiseks puudus vajadus, sest sellel ei ole heli, mistõttu kaebaja ja valvuri omavahelise vestluse sisu ja korralduse andmise viis ei oleks sellelt tuvastatavad. Vangla hindas distsiplinaar-ja vaidemenetluses kogutud tõendeid kogumis ja viis menetluse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt.
12.2.Kaebaja viited vanglaametnike vaenulikkuse kohta on üldsõnaliselt ja tõendamata. Samuti ei tingi tema viited kommunikatsiooniprobleemidele ja tema häiritusele tegevuse õiguspärasust. Vanemvalvuri 27. juuli 2023. a ettekanne nr 3-23-3793 kinnitab, et kaebaja keeldus täitmast vanglaametniku seaduslikku korraldust tööle asumiseks ning kinnipeetav ei soovinud meediku kutsumist. Kaebaja ei ole ka tõendanud, et tal esinesid sel päeval probleemid tervisega määral, mis oleks tähendanud ajutist töövõimetust.
12.3.Kuivõrd kaebajale antud tööle asumise korraldus ei vastanud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele, oli kaebaja kohustatud asuma tööle, sealhulgas alluma talle antud korraldusele ning nimetatu rikkumine andis vanglale aluse distsiplinaarkaristuse kohaldamiseks. Vaidemenetluses lubas X, et pärast 27. juulit 2023 toimunud vahejuhtumit asub ta tööle, mis osutus siiski sõnamurdlikuks.
12.4.Vangla on distsiplinaarmenetluse nõuetekohaselt läbi viinud, analüüsinud põhjalikult karistamise vajadust ning karistuse määramisel õigesti arvestanud distsipliinirikkumise iseloomu ja laadi, sh selle korduvust. Määratud karistus ei ole ebaproportsionaalne, sest kinnipeetaval oli kehtiv distsiplinaarkaristus tööst keeldumise eest ning talle määrati eelneva distsiplinaarkaristusega võrreldes ühe päeva võrra pikem kartserikaristus kuuekuulise katseajaga, mis võimaldas ära hoida kartserikaristuse täitmisele pööramist. Karistust täitmisele ei pööratudki.
KOHTU SEISUKOHT
3
13.Vaidluse all on Viru Vangla 23. augusti 2023. a käskkirja nr 3-23/1-3/147 õiguspärasus. Nimetatud käskkirjaga karistati kaebajat distsiplinaarmenetluses 15-ööpäevase kartserikaristusega katseajaga kuus kuud selle eest, et ta jättis vanglaametniku 27. juulil 2023 antud seadusliku korralduse asuda tööle täitmata. Vangla hinnangul rikkus kaebaja seeläbi VangS § 67 p 1 ning pani toime distsiplinaarüleastumise.
14.Vaidlus puudub selles, et 27. juulil 2023 andis vanemvalvur kaebajale korralduse asuda tööle, kuid kaebaja ei teinud seda. Menetlusosalised on erinevat meelt aga selles, kas sellega pani kaebaja toime rikkumise, mille eest on põhjendatud karistada distsiplinaarkorras. Kaebaja hinnangul oli korralduse täitmata jätmine seotud kommunikatsiooniprobleemidega suhtlemises valvuriga, samuti esines tööst keeldumiseks tervislikust seisundist tulenev õigustus ning ta ei keeldunud läbivaatusest vangla arsti või psühholoogi juures. Kaebaja on seisukohal, et tegelikult ei oleks teda tohtinud tööle määratagi ja ainuüksi juba see välistab karistamise käskkirja õiguspärasuse. Vangla hinnangul on kaebaja distsiplinaarüleastumise toime pannud ning teda on põhjendatult karistatud, senist kohtupraktikat arvestades ei ole ka karistuse proportsionaalsuses alust kahelda.
15.VangS § 37 lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui vangistusseaduses ei ole sätestatud teisiti. VangS § 37 lg 2 p-de 1-4 järgi ei ole kohustatud töötama üle kuuekümne kolme aasta vanune kinnipeetav; üldharidust või kutseharidust omandav või tööalase enesetäiendamise eesmärgiga täienduskoolitusel osalev kinnipeetav; kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama; kuni kolmeaastast last kasvatav kinnipeetav. VangS § 37 lg 3 kohaselt teeb kinnipeetava võimelisuse tööd teha kindlaks arst. VangS § 67 p 1 kohaselt on julgeoleku tagamiseks vanglas kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. VangS § 67 p 1 eesmärgiks on vältida kinnipeetava allumatust ja tagada vanglateenistuse ametniku korralduse täitmine, ilma et samal ajal toimuks vanglateenistuse ametniku ja kinnipeetava vahel vaidlus selle üle, kas korraldust tuleb täita või mitte. Korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge või, kui esineb mõni VangS § 37 lg-s 2 sätestatud alustest. Olukorras, kus kaebajale andis pädev ametnik kehtiva tööle määramise käskkirja alusel korralduse asuda tööle, ei saa korraldust tühiseks pidada isegi juhul, kui kaebajal esines terviseseisundist tingitud takistus tööle asumiseks. HMS § 63 lg 2 p 5 järgi on haldusakt tühine, kui sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Ilmselgelt oli kaebajal põhimõtteliselt võimalik täita tööle asumise korraldust. Kaebaja väitel takistas korralduse täitmist tema tervislik seisund, s.o esines subjektiivne takistus korralduse täitmiseks. See ei ole aga HMS § 63 lg 2 p 5 kohaselt asjaoluks, mis toob kaasa korralduse tühisuse.
16.Kinnipeetaval on õigus keelduda tööst ning vangla ei saa kinnipeetavat tööst keeldumise korral distsiplinaarkorras karistada juhul, kui esineb mõni VangS § 37 lg-s 2 sätestatud alustest (Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2017. a otsus asjas nr 3-15-3133, p 12;
22.jaanuari 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 15). VangS § 37 lg 2 p 3 kohaselt ei ole kohustatud töötama kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama. Seega peab kohus hindama, kas esines eeltoodud alus töötamisest keeldumiseks.
17.Ekslik on kaebaja seisukoht, et karistamise käskkirja muudab tühiseks või annab aluse selle tühistamiseks juba asjaolu, et teda ei oleks tema käega seotud terviseprobleemide tõttu tohtinud tööle määratagi. Isegi kui nõustuda, et tööle määramise käskkiri, mis ei ole selles
4
asjas vaidluse esemeks (vt ka halduskohtu 5. aprilli 2024. a määrust, millega kohus keeldus kaebust muutmast nii, et vaidluse esemeks oleks saanud ka tööle määramise käskkiri) on õigusvastane, ei tingiks see asjaolu automaatselt distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õigusvastasust ega annaks alust selle tühistamiseks. Tööle määramise käskkiri oli tööle asumise korralduse andmise hetkel kehtiv haldusakt, millele sai valvur korraldust andes tugineda. Seda haldusakti ei ole ka kehtetuks tunnistatud, samuti ei vasta see tühise haldusakti tingimustele HMS § 63 mõttes. Silmas tuleb pidada ka seda, et VangS § 67 p 1 kontekstis ei ole määrav tähtsus mitte kaebaja tööd reguleerinud haldusaktide jätkuval kehtivusel, vaid distsiplinaarsüüteo koosseisu elementidel ja kinnipeetava süüd välistavatel asjaoludel. Isegi haldusakti tühistamine ei võrdsusta seni kehtinud haldusakti tühisega (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 29. septembri 2015. a otsuseid haldusasjades nr 3-3-2-1-15 ja 3-3-2-2-15). Seega ei oma asjaolu, et distsiplinaarkaristuse määramise järgselt ligikaudu 6 kuud hiljem 12. veebruaril 2024 on kaebaja käe liikumises tuvastatud puuduseid ja see võib mõjutada kaebaja käe liikumist ja töövõimet, vaidluse esemeks oleva karistuse määramise käskkirja õiguspärasuse hindamisel olulist tähtsust. 27. juulil 2023 korralduse saamisel kaebajal esinenud täpset terviseseisundit see diagnoos kindlaks teha ei võimalda, sellest nähtub vaid, et kaebajal on olnud käe liikumisega probleeme ka varasemalt. Samas olid ka vangla arstid kaebaja käeprobleemidest teadlikud, see nähtub kohtule esitatud tervisekaardi sissekannetest. Vangla arst on kaebaja töövõimet pidanud piisavaks, et teha kergeid koristustöid. Arvestades, et selliste tööde tegemine ei eelda raskete esemete kandmist ega muid käelihaseid ja luustikku oluliselt koormavate toimingute tegemist, siis ei ole põhjust pidada ka 12. veebruari 2024. a diagnoosis nimetatud seisundit selliseks, mis eeldanuks ka varasemalt kergete majandustööde tegemise välistamise.
18.Kaebaja võis korralduse saamisel õiguspäraselt, s.o VangS § 67 p-s 1 sätestatud kohustust rikkumata, keelduda töötamisest ka juhul, kui erakorraline terviserike ei võimaldanud tal tööle asuda (VangS § 37 lg 1 p 3) või tööle asumine oleks ohustanud tema elu ja tervist (töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 14 lg 5 p 4). TTOS § 14 lg 5 p 4 kohaselt on töötajal õigus keelduda tööst või peatada töö, mille täitmine seab ohtu tema või teiste isikute tervise või ei võimalda täita keskkonnaohutuse nõudeid, teatades sellest viivitamata tööandjale või tema esindajale ja töökeskkonnavolinikule. Distsiplinaarmenetluses ei tuginenud kaebaja põhiargumendina mitte oma käe tervislikule seisundile, vaid kommunikatsiooniprobleemidele valvuriga suhtlemisel ja asjaolule, et ta oli seoses perekonnaliikmega peetud vestlusele stressiseisundis ja häiritud. Kaebaja väidete kohaselt takistas tööle asumist peaasjalikult tema emotsionaalne seisund, millest tingituna võis kaebaja ja vanglaametniku vaheline kommunikatsioon olla puudulik. Vanemvalvuri 27. juuli 2023. a ettekande kohaselt ei soovinud kaebaja meedikut, kuid kaebaja väidete kohaselt selgitas ta ametnikule mitmel korral oma probleeme ning soovis kas arsti või psühholoogi. Vaimse tervisega seonduvate häiringute esinemise kohta tööle asumise korralduse saamise päeval puuduvad aga tõendid. Mitte iga häiritus, ebameeldiv olek või raskustunne ei õigusta tööle asumise korralduse mittetäitmist. Kohtule esitatud materjalidest (sh tervisekaartidest) ei nähtu kaebajal selliste psüühiliste probleemide esinemist, mis annaks aluse kahelda tema töövõimes
27.juulil 2023. Seda järeldust ei muuda ka kaebaja viide hilisemale ortopeedi diagnoosile 12. veebruaril 2024, millest nähtuvad probleemid kaebaja käega.
19.Kohus ei pea samuti usutavaks, et kaebajal esines ajal, mis valvur andis talle korralduse tööle asuda, selline meeleolu häiring, mida võiks pidada põhjendatud tervislikuks põhjuseks tööst keeldumiseks. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtub, et kuigi kaebaja on 24. augustil 2023 uuesti töötamisest keeldunud, põhjendades, et tal on depressioon seoses ema pika haigusega, ei ole talle meditsiinilistel põhjustel tööst vabastust määratud. Muudel juhtudel ei
5
ole kaebaja vaimse tervisega seonduvalt vangla meditsiiniosakonna poole pöördunud. Kuigi kaebaja väidab, et soovis 27. juulil 2023 arsti või psühholoogi vastuvõttu, peab kohus usutavamaks vanemvalvuri 27. juuli 2023. a ettekandes märgitut, mille kohaselt kaebaja medõe vastuvõttu tööst keeldumisel ei soovinud. Vanglaametnikul puudub subjektiivne huvi isikut terviseprobleemide ilmnemisel tööle sundida ning tõenäolisem on, et ametnik laseb tööle asumise korralduse õiguspärasuse tagamiseks meditsiiniliste teadmistega isikul kinnipeetava läbi vaadata. Eeltoodut kinnitab ka asjaolu, et nt 24. augustil ja 4. septembril 2023 on kaebajale tööst keeldumisel meditsiinilist läbivaatust võimaldatud. 4. septembril 2023 anti kaebajale ka tööst vabastus seoses füüsilise terviseprobleemiga. Asjaolu, et vanglal pole distsiplinaarmenetluses lisaks vanemvalvuri ettekandele tõendina esitada juhtumi kohta ametniku kehakaamera salvestist, ei saa pidada õigusvastaseks. Distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt ei olnud ametnikul kehakaamera sisse lülitatud. Viru Vangla direktori
23.jaanuari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/19 kinnitatud „Viru Vangla kodukorra“ p 1.13 alusel on kehakaamera kasutamine vanglaametnike õigus, mitte kohustus. Samuti ei tõendaks kaebaja väiteid osakonna videosalvestiste vaatlemine. Osakonna videosalvestiselt oleks kaamerapildi läbi tuvastatav kaebaja ja ametniku vaheline suhtlus, kuid mitte vestluse sisu. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud, et kaebajal esines alus tööst keeldumiseks ning seega on kaebaja rikkunud VangS § 67 p 1.
20.Kohtule ei nähtu, et vangla oleks distsiplinaarmenetluse läbiviimisel teinud vigu, mis tingiksid vaidlusaluse käskkirja tühistamise. Distsiplinaarmenetluse materjalidest on võimalik tuvastada rikkumise toimepanemine ning intsidendiga seonduvad asjaolud. Kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse alustamisest, talle on tutvustatud menetluse materjale ning ta on andnud vanglale omapoolsed selgitused, mida vangla on vaidlusaluses käskkirjas käsitlenud. Samuti ei ole rikkumise raskust, distsiplinaarkaristuse eesmärki ja kaebaja varasemat karistatust arvestades kaebajale määratud karistus ebaproportsionaalne. Kaebajale määratud distsiplinaarkaristust ei saa pidada ebaproportsionaalseks, kuivõrd kaebajat on ka varem tööle minemisest keeldumise eest karistatud. Vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus, mistõttu vanglas tööle asumise korralduste süstemaatilist täitmata jätmist tuleb pidada raskeks rikkumiseks (Riigikohtu halduskolleegiumi 29. septembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-2-1-15). Asjaolu, et kaebaja on distsiplinaarmenetluse käigus andnud kinnituse tulevikus tööle asumise kohta, ei kõrvalda 27. juulil 2023 toimunud rikkumist ning ei muuda vaidlusalust käskkirja õigusvastaseks. Pealegi nähtub kohtule esitatud tervisekaardil kajastatust, et kaebaja keeldus ka hiljem tööle asumise korralduste täitmisest.
21.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et ei esine asjaolusid, mis tingiksid vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamise. Kohus jätab seetõttu kaebuse rahuldamata.
22.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 ls 1 näeb ette, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kuna kohtumenetluse vabastati kaebaja 20 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustustest, siis jääb see Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Kuna vastustaja ei ole kohtule menetluskulu dokumente esitanud, siis jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
23.Kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus HKMS § 175 lg 3 alusel kaebaja nime tähemärgiga.
6
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
7
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.