Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tanel Saar, Maili Lokk 31.03.2026, Tartu 3-23-2693 X.X.-i kaebus Viru Vangla 23.08.2023. a käskkirja nr 3-23/1-3/147 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 27.06.2025. a otsus X.X.-i apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – X.X. Vastustaja – Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27.06.2025. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda.
3.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 31.03.2026, arvates (HKMS § 212 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla 29.10.2020. a käskkirjaga nr 6-2/567-1 määrati kinnipeetav X.X. tööle finants- ja majandusosakonda majandustööde abitööliseks, koristaja ametikohale tähtajatult alates 01.11.2020.1
2.27.07.2023. a ettekande nr 3-23-3793 kohaselt andis vanemvalvur 27.07.2023 kell 13:30 paiku X.X.-ile korralduse minna tööle ja hakata S1 eluosakonna koridoris koristama. Kinnipeetav ütles, et tema ei lähe ja meedikut ei soovi.
Distsiplinaarmenetluses viitas vastustaja ekslikult Viru Vangla 31.10.2022. a käskkirjale nr 6-2/635-1, millega kinnipeetav määrati haldusosakonna majandustöödele abitööliseks toidujagaja (mitte koristaja) ametikohale, ning sealt kandus eksimus üle ka kohtumenetlusse. Kuivõrd eelnevas kohtumenetluses on läbivalt viidatud koristajana tööle asumisest keeldumisele, siis viite ebatäpsusel sisulist mõju ei ole.
3.Viru Vangla tunnistas 23.08.2023. a käskkirjaga nr 3-23/1-3/147 X.X.-i süüdi vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 nõuete rikkumises ning määras talle distsiplinaarkaristuseks 15 ööpäeva kartserit katseajaga kuus kuud.
4.X.X. esitas 11.09.2023 Viru Vangla 23.08.2023. a käskkirja peale vaide, mille vangla jättis 27.10.2023. a vaideotsusega nr 6-12/288-2 rahuldamata.
5.Kaebaja esitas 27.11.2023 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 23.08.2023. a käskkirja nr 3-23/1-3/147 tühistamiseks. Kaebaja põhjendas kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt.
5.1.Kaebajat süüdistatakse ebaõiglaselt selles, et ta ei allunud 27.07.2023 korraldusele asuda tööle. Kaebajal oli enne tööle asumise korralduse saamist emotsionaalselt keeruline vestlus emaga seoses ema haigusega. Seetõttu võis kommunikatsioon vanglaametnikuga olla ebaselge ning valvur võis kaebajat valesti mõista. Kaebajal oli valvuriga mitu vestlust, milles ta selgitas oma psühholoogilise iseloomuga probleeme ning ta oli kindel, et tema juurde saadetakse arst või psühholoog. Kaebaja ei keeldunud medõe vastuvõtust.
5.2.Vangla hindas juhtumi asjaolusid ebaobjektiivselt ega vaadelnud kaebaja soovitud tõendeid, sh osakonna videosalvestisi ja ametniku kehakaamera salvestist. Videosalvestistelt oleks nähtav, et jutuajamine valvuri ja tema vahel oli kestvam ja sisukam kui koostatud ettekanne kajastab. Distsiplinaarmenetluses anti suurem kaal vanglaametniku selgitustele. Pärast ettekandega tutvumist selgitusi andes oli kaebaja probleemi lahendamiseks ja mittemõistmise kõrvaldamiseks nõus tööle asuma. Vaidlusaluse käskkirja tegemise ajaks oli seega situatsioon end ammendanud. Kaebajale määratud karistus on ebaproportsionaalne.
5.3.Viru Vangla arst tuvastas õigusvastaselt kaebajal töövõime ja ei ole käega seotud raskusi arvestanud. Ka pärast karistuse saamist tehtud uuringud kinnitasid, et kaebaja käsi on saanud varasemalt kahjustada ja tema töövõime on piiratud.
6.Kaebaja esitas 28.03.2024 Tartu Halduskohtule avalduse, milles soovis varasemalt kohtule esitatud kaebust täiendada. Kaebaja palus tunnistada varasemad tööle määramise käskkirjad tühiseks, sest need on kaebaja töövõime hindamise osas õigusvastased.
7.Tartu Halduskohus jättis 05.04.2024. a määrusega kaebuse muutmise taotluse rahuldamata. Kohus selgitas, et tööle määramise käskkiri, tööle asumise korraldus ja distsiplinaarkaristus ei ole omavahel seotud vahetult, vaid VangS § 67 p 1 kaudu. Kaebajat ei karistatud selle eest, et ta jättis täitmata Viru Vangla käskkirja, millega kaebaja vormistati ja määrati majandustööle. Kaebaja eesmärgi saavutamiseks, s.o distsiplinaarkäskkirja tühistamiseks, ei ole tööle määramise käskkirja tühisuse tuvastamine eraldiseisvalt vajalik (vt Riigikohtu 29.09.2015. a otsuseid asjades nr 3-3-2-1-15 ja nr 3-3-2-2-15). Pealegi ei tingi haldusakti tühisust asjaolu, et kaebaja hinnangul on seal tuginetud tervishoiutöötaja ebaõigele hinnangule.
8.Kaebaja esitas 28.04.2024 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse halduskohtu 05.04.2024. a määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus jättis 06.05.2024. a määrusega kaebaja määruskaebuse rahuldamata.
9.Vastustaja palus vastuses kaebusele kaebuse rahuldamata jätta. Vastustaja seisukoht oli kokkuvõtlikult järgmine.
9.1.Kuna vanglateenistuja ei kasutanud 27.07.2023 kehakaamerat, puudub vanglal sündmuse kohta salvestis ning seda ei olnud võimalik menetluse käigus tõendina hinnata. Viru Vangla kodukorra p 1.13 kohaselt võib vanglateenistuja teenistusülesannete täitmisel kasutada tema vormi külge kinnitatud kehakaamerat, mis aga ei tähenda, et kehakaamera kasutamine oleks kohustuslik. Kaebaja ei nõudnud distsiplinaarmenetluse läbiviimise ajal eluosakonna
videosalvestuse läbivaatamist, sellele tugines kaebaja alles vaidemenetluses. Eluosakonna videosalvestise vaatlemiseks puudus vajadus, sest sellel ei ole heli, mistõttu kaebaja ja valvuri omavahelise vestluse sisu ja korralduse andmise viis ei oleks sellelt tuvastatavad. Vangla hindas distsiplinaar- ja vaidemenetluses kogutud tõendeid kogumis ja viis menetluse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt.
9.2.Kaebaja viited vanglaametnike vaenulikkuse kohta on üldsõnalised ja tõendamata. Samuti ei tingi tema viited kommunikatsiooniprobleemidele ja tema häiritusele tegevuse õiguspärasust. Vanemvalvuri ettekanne kinnitab, et kaebaja keeldus täitmast vanglaametniku seaduslikku korraldust tööle asumiseks ning kinnipeetav ei soovinud meediku kutsumist. Kaebaja ei ole ka tõendanud, et tal esinesid sel päeval probleemid tervisega määral, mis oleks tähendanud ajutist töövõimetust.
9.3.Kuivõrd kaebajale antud tööle asumise korraldus ei vastanud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele, oli kaebaja kohustatud asuma tööle, ning talle antud korralduse rikkumine andis vanglale aluse distsiplinaarkaristuse kohaldamiseks. Vaidemenetluses lubas kaebaja, et pärast 27.07.2023 toimunud vahejuhtumit asub ta tööle, mis osutus siiski sõnamurdlikuks.
9.4.Vangla viis distsiplinaarmenetluse läbi nõuetekohaselt, analüüsis põhjalikult karistamise vajadust ning arvestas karistuse määramisel õigesti distsipliinirikkumise iseloomu ja laadi, sh selle korduvust. Määratud karistus ei ole ebaproportsionaalne, sest kinnipeetaval oli kehtiv distsiplinaarkaristus tööst keeldumise eest ning talle määrati eelneva distsiplinaarkaristusega võrreldes ühe päeva võrra pikem kartserikaristus kuuekuulise katseajaga, mis võimaldas ära hoida kartserikaristuse täitmisele pööramist.
10.Tartu Halduskohus jättis 27.06.2025. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et asjas ei esine selliseid asjaolusid, mis tingiksid vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamise. Halduskohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
10.1.Vaidlus puudub selles, et 27.07.2023 andis vanemvalvur kaebajale korralduse asuda tööle, kuid kaebaja ei teinud seda. VangS § 37 lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui vangistusseaduses ei ole sätestatud teisiti. VangS § 37 lg 2 p 3 kohaselt ei ole kohustatud töötama kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama. VangS § 37 lg 3 kohaselt teeb kinnipeetava võimelisuse tööd teha kindlaks arst. VangS § 67 p 1 kohaselt on julgeoleku tagamiseks vanglas kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge või, kui esineb mõni VangS § 37 lg-s 2 sätestatud alustest. Olukorras, kus kaebajale andis pädev ametnik kehtiva tööle määramise käskkirja alusel korralduse asuda tööle, ei saa korraldust tühiseks pidada isegi juhul, kui kaebajal esines terviseseisundist tingitud takistus tööle asumiseks. HMS § 63 lg 2 p 5 järgi on haldusakt tühine, kui sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Kaebaja väitel takistas korralduse täitmist tema tervislik seisund, s.o esines subjektiivne takistus korralduse täitmiseks. See ei ole aga asjaoluks, mis toob kaasa korralduse tühisuse.
10.2.Ekslik on kaebaja seisukoht, et karistamise käskkirja muudab tühiseks või annab aluse selle tühistamiseks juba asjaolu, et teda ei oleks tema käega seotud terviseprobleemide tõttu tohtinud tööle määratagi. Isegi kui nõustuda, et tööle määramise käskkiri, mis ei ole selles asjas vaidluse esemeks, on õigusvastane, ei tingiks see asjaolu automaatselt distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õigusvastasust ega annaks alust selle tühistamiseks. Tööle määramise käskkiri oli tööle asumise korralduse andmise hetkel kehtiv haldusakt, millele sai valvur korraldust andes tugineda. Seda haldusakti ei ole ka kehtetuks tunnistatud, samuti ei vasta see tühise haldusakti tingimustele HMS § 63 mõttes. VangS § 67 p 1
kontekstis ei ole määrav tähtsus mitte kaebaja tööd reguleerinud haldusaktide jätkuval kehtivusel, vaid distsiplinaarsüüteo koosseisu elementidel ja kinnipeetava süüd välistavatel asjaoludel (vt RKHKo 29.09.2015. a otsused asjades nr 3-3-2-1-15 ja nr 3-3-2-2-15). Seega ei oma asjaolu, et distsiplinaarkaristuse määramise järgselt ligikaudu kuus kuud hiljem (12.02.2024) on kaebaja käe liikumises tuvastatud puudusi ja see võib mõjutada töövõimet, vaidluse esemeks oleva karistuse määramise käskkirja õiguspärasuse hindamisel olulist tähtsust. 27.07.2023 tööle asumise korralduse saamisel kaebajal esinenud täpset terviseseisundit see diagnoos kindlaks teha ei võimalda, sellest nähtub vaid, et kaebajal on olnud käe liikumisega probleeme ka varasemalt. Samas olid ka vangla arstid kaebaja käeprobleemidest teadlikud, see nähtub kohtule esitatud tervisekaardi sissekannetest. Vangla arst on kaebaja töövõimet pidanud piisavaks, et teha kergeid koristustöid. Arvestades, et selliste tööde tegemine ei eelda raskete esemete kandmist ega muid käelihaseid ja luustikku oluliselt koormavate toimingute tegemist, siis ei ole põhjust pidada ka 12.02.2024. a diagnoosis nimetatud seisundit selliseks, mis oleks eeldanud juba varasemalt kergete majandustööde tegemise välistamist.
10.3.Kaebaja võis korralduse saamisel õiguspäraselt, s.o VangS § 67 p-s 1 sätestatud kohustust rikkumata, keelduda töötamisest juhul, kui erakorraline terviserike ei võimaldanud tal tööle asuda (VangS § 37 lg 1 p 3) või tööle asumine oleks ohustanud tema elu ja tervist (töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 14 lg 5 p 4). Distsiplinaarmenetluses ei tuginenud kaebaja mitte oma käe seisundile, vaid kommunikatsiooniprobleemidele valvuriga suhtlemisel ja asjaolule, et ta oli seoses perekonnaliikmega peetud vestlusega väidetavalt stressis ja häiritud. Mitte iga häiritus, ebameeldiv olek või raskustunne ei õigusta tööle asumise korralduse mittetäitmist. Kohtule esitatud materjalidest (sh tervisekaartidest) ei nähtu kaebajal selliste psüühiliste probleemide esinemist, mis annaks aluse kahelda tema töövõimes 27.07.2023. Seda järeldust ei muuda ka kaebaja viide hilisemale ortopeedi diagnoosile 12.02.2024, millest nähtuvad probleemid kaebaja käega.
10.4.Kuigi kaebaja väidab, et soovis 27.07.2023 arsti või psühholoogi vastuvõttu, peab kohus usutavamaks vanemvalvuri ettekandes märgitut, mille kohaselt kaebaja tööst keeldumisel medõe vastuvõttu ei soovinud. Vanglaametnikul puudub subjektiivne huvi isikut terviseprobleemide ilmnemisel tööle sundida ning tõenäolisem on, et ametnik laseb tööle asumise korralduse õiguspärasuse tagamiseks meditsiiniliste teadmistega isikul kinnipeetava läbi vaadata. Eeltoodut kinnitab ka asjaolu, et nt 24.08. ja 04.09.2023 on kaebajale tööst keeldumisel meditsiinilist läbivaatust võimaldatud.
10.5.Asjaolu, et vanglal pole distsiplinaarmenetluses lisaks vanemvalvuri ettekandele tõendina esitada juhtumi kohta ametniku kehakaamera salvestist, ei saa pidada õigusvastaseks. Kehakaamera kasutamine on vanglaametnike õigus, mitte kohustus (Viru Vangla kodukorra p 1.13.). Osakonna videosalvestiselt oleks kaamerapildi läbi tuvastatav kaebaja ja ametniku vaheline suhtlus, kuid mitte vestluse sisu.
10.6.Ei ole tõendatud, et kaebajal esines alus tööst keeldumiseks. Seega rikkus kaebaja VangS § 67 p 1. Kaebajale määratud karistus ei ole rikkumise raskust, distsiplinaarkaristuse eesmärki ja kaebaja varasemat karistatust arvestades ebaproportsionaalne. Asjaolu, et kaebaja andis distsiplinaarmenetluse käigus kinnituse tulevikus tööle asumise kohta, ei kõrvalda 27.07.2023 toimunud rikkumist ning ei muuda vaidlusalust käskkirja õigusvastaseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
11.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.
11.1.Halduskohus väidab ebaõigesti, et tööle määramise käskkirja õigusvastasus ei tingi automaatselt distsiplinaarkaristuse käskkirja õigusvastasust. Riigikohtu praktika kohaselt
tuleb asja sisulisel arutamisel tööle asumisest keeldumise eest määratud distsiplinaarkaristuse kontekstis uurida tööle määramise käskkirja õiguspärasust.
11.2.Halduskohus väidab ekslikult, et tööle määramise käskkirja andmise ajaks oli vangla arst määranud kindlaks kaebaja töövõime ja tunnistanud, et ta võis teha tööd, ning järgnev ortopeedi diagnoos ei tõenda seda, et kaebaja ei saanud tööd teha. Perearst ei oma vastavat kvalifikatsiooni terviseprobleemide kindlakstegemiseks, mida oma pädevuse raames peab kindlaks tegema ortopeed. Arst-ortopeed tuvastas, et kaebaja ei saa teha tööd parema käega, sest pärast luumurdu on närv kinni pigistunud. Meditsiinilisel uuringul 12.02.2024 pandud diagnoos tõendab, et terviseprobleem, mille tõttu kaebaja ei saa parema käega tööd teha, oli juba siis, kui tehti käskkiri tööle määramiseks.
11.3.Riigikohtu 13.11.2014. a otsuses asjas nr 3-3-1-44-14 on märgitud, et arsti ebaõige hinnang töövõime kohta võib olla ümber lükatud teiste tõenditega.
12.Vastustaja palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vangla jäi enda varasemate seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
14.Praeguses asjas on vaidluse all kaebajale tööle asumisest keeldumise eest distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasus. Vaidlusaluse käskkirjaga karistati kaebajat 15-ööpäevase kartserikaristusega katseajaga kuus kuud. Vaidlus puudub selles, et 27.07.2023 andis vanemvalvur kaebajale korralduse asuda tööle, kuid kaebaja seda ei teinud. Kaebaja hinnangul oli korralduse täitmata jätmine seotud kommunikatsiooniprobleemidega suhtlemises valvuriga, samuti esines tööst keeldumiseks tervislikust seisundist tulenev õigustus ning ta ei keeldunud läbivaatusest vangla arsti või psühholoogi juures. Kaebaja on 12.02.2024 ortopeedi poolt pandud diagnoosile tuginedes seisukohal, et tegelikult ei oleks tohtinud teda 2020. a käskkirjaga tööle määratagi ja ainuüksi see tingib karistuse määramise käskkirja õigusvastasuse.
15.Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja tööle määramise käskkiri oli tööle asumise korralduse andmise hetkel kehtiv haldusakt, millele sai valvur korraldust andes tugineda, ning et kaebaja poolt valvurile esitatud põhjendus ei õigustanud tööle asumise korralduse täitmata jätmist. Halduskohus jättis põhjendatult kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
16.Kaebaja rõhutab apellatsioonkaebuses, et tal ei olnud objektiivsetel põhjustel võimalik tööle asuda ning tema terviseseisundist tingitud takistus on faktiliselt tõendatud 12.02.2024. a ortopeedi diagnoosiga. Ortopeedi koostatud anamneesist nähtub järgmine info: „Kaebab valu ja nõrkus paremas käes. Haige olnud mitu aastat. 11 aastat tagasi sai küünarvarre murru, ravi oli konservatiivne. Kodarluu murd kasvas kinni nihkumisega. Nüüd on pronatsioon ja supinatsioon randmeliigeses on piiratud ja valulik. Koormuse ajal valu on süvenenud. Patsiendil on [...] töövõime piiratud.“ (ambulatoorne epikriis nr 74766966, dtl 162-163).
17.Ringkonnakohus selgitab kaebajale esmalt, et praeguse vaidluse lahendamisel on määrava tähtsusega distsiplinaarsüüteo asjaolud, sh kaebaja enda poolt valvurile antud selgitused selle kohta, miks ta koristustööle asumiseks antud korraldust täita ei saanud. Halduskohus selgitas
Riigikohtu praktikale viidates õigesti, et tööle määramise käskkiri, tööle asumise korraldus ja distsiplinaarkaristus ei ole omavahel seotud vahetult, vaid VangS § 67 p 1 kaudu (vt halduskohtu otsuse p 5), ning et VangS § 67 p 1 kontekstis ei ole määrav tähtsus mitte kaebaja tööd reguleerinud haldusaktide jätkuval kehtivusel, vaid distsiplinaarsüüteo koosseisu elementidel ja kinnipeetava süüd välistavatel asjaoludel (otsuse p 17). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et seetõttu ei oma asjaolu, et distsiplinaarkaristuse määramise järgselt on 12.02.2024 (s.o ligikaudu kuus kuud hiljem) kaebaja käe liikumises tuvastatud puudusi, vaidluse esemeks oleva karistuse määramise käskkirja õiguspärasuse hindamisel olulist tähtsust.
18.Halduskohus lähtus põhjendatult sellest, et distsiplinaarmenetluses ei tuginenud kaebaja mitte oma käega seotud terviseprobleemile, vaid kommunikatsiooniprobleemidele valvuriga suhtlemisel ja asjaolule, et ta oli pereliikmega peetud vestlusest stressis ja häiritud. Kaebaja enda selgituse kohaselt oli tal enne tööle asumise korralduse saamist emaga emotsionaalselt keeruline vestlus seoses ema raske haigusega. Kaebaja sõnul oli tal valvuriga mitu vestlust, milles ta selgitas oma psühholoogilise iseloomuga probleeme. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et asja materjalidest (sh tervisekaartidest) ei nähtu kaebajal selliste psüühiliste probleemide esinemist, mis annaks aluse kahelda tema töövõimes 27.07.2023, ning kaebajal oli põhimõtteliselt võimalik tööle asumise korraldus täita.
19.Kuna kaebaja ei väitnud 27.07.2023, et ta ei saa tööle asuda käega seotud terviseprobleemi tõttu ning tööle asumise korralduse täitmata jätmise asjaolud ei viita sellele, et kaebajal oleks sel ajal käsi valutanud või et käega seotud terviseprobleem oleks sel ajal muul põhjusel takistanud tal koristustööde tegemist, siis ei ole sellega seotud kaebaja väited distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasuse kontrollimisel asjakohased.
20.Kaebaja viitab, et Riigikohtu 13.11.2014. a otsuses asjas nr 3-3-1-44-14 on märgitud, et arsti ebaõige hinnang töövõime kohta võib olla ümber lükatud teiste tõenditega. Ringkonnakohus selgitab kaebajale, et haldusasjas nr 3-3-1-44-14 oli vaidluse all kinnipeetava tööle määramise käskkirja õiguspärasus olukorras, kus kinnipeetava haigus diagnoositi juba enne käskkirja andmist. Praegusel juhul ei ole tegemist sellise olukorraga.
21.Kaebaja jäi apellatsioonkaebuses selle juurde, et tema tööle määramise käskkirjal on vastavalt HMS § 63 lg 2 p 5 akti tühisuse tunnused. Kuna halduskohus on kaebaja sellekohaseid väiteid põhjalikult käsitlenud, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks sellel täiendavalt peatuda. Lisaks on ringkonnakohus enda 06.05.2024. a määruses nõustunud halduskohtu järeldustega, et kuna kaebaja on Tallinna Vanglas, siis ei saa tööle määramise käskkiri enam tema õigustele mingit mõju avaldada ning distsiplinaarkäskkirja peale esitatud tühistamiskaebuse eesmärgi saavutamiseks ei ole tööle määramise käskkirja tühisuse tuvastamine eraldiseisvalt vajalik.
22.Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.
kaebaja
apellatsioonkaebuse
23.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis on otsus tehtud kaebaja kahjuks. HKMS § 118 lg 3 ls 1 näeb ette, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kuna kaebaja oli menetlusabi korras apellatsioonimenetluses 20 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustustest vabastatud, siis jääb see Eesti Vabariigi kanda. Vastustajal praeguses menetluses menetluskulud puuduvad.
24.Kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus HKMS § 175 lg 3 alusel kaebaja nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.