Kohus Kohtunik Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk 27.03.2024, Tartu 3-23-2693 Xi kaebus Viru Vangla 23.08.2023. a käskkirja nr 323/1-3/147 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 05.12.2023. a määruse resolutsiooni p-d 3 ja 7 Xi määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/määruskaebuse esitaja - X
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Xi määruskaebus osaliselt ja tühistada Tartu Halduskohtu 05.12.2023. a määruse resolutsiooni punkt 3. Teha tühistatud osas uus määrus, millega rahuldada Xi taotlus kaebuse esitamisel riigilõivu (20 eurot) tasumisest vabastamiseks. Saata asi tagasi Tartu Halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.
2.Tagastada Xi määruskaebus Tartu Halduskohtu 05.12.2023. a määruse resolutsiooni punkti 7 osas HKMS § 207 lg 2 ja lg 3 p 1 alusel.
3.Jätta taotlus menetluse kiirendamiseks läbi vaatamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni p 3 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Ülejäänud osas ei ole määrus edasi kaevatav (HKMS §-d 119 lg 1, 252 lg 7 ja 235 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla tunnistas 23.08.2023. a käskkirjaga nr 3-23/1-3/147 Xi (kaebaja) süüdi vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 nõuete rikkumises ning määras talle distsiplinaarkaristuseks 15 ööpäeva kartserit katseajaga kuus kuud. Käskkirja kohasel andis vanemvalvur 27.07.2023 kaebajale korralduse minna tööle ja hakata S1 eluosakonna koridoris koristama. Kaebaja ütles, et tema ei lähe ja meedikut ei soovi.
2.Kaebaja esitas pärast vaidemenetluse läbimist 27.11.2023 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 23.08.2023. a käskkirja nr 3-23/1-3/147 tühistamiseks. Ühtlasi palus kaebaja esialgse õiguskaitse korras peatada eelnimetatud käskkirja kehtivus kuni kohtuotsuse tegemiseni. Kaebusele on lisatud riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus.
3.Tartu Halduskohus jättis 05.12.2023. a määrusega rahuldamata kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel (resolutsiooni p 3); jättis kaebuse käiguta ja andis kaebajale riigilõivu 20 eurot tasumiseks 7 päeva määruse resolutsiooni p 3 jõustumisest arvates (resolutsiooni p 3) ning ei rahuldanud ka esialgse õiguskaitse taotlust (resolutsiooni p 7).
3.1.Kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu kohta nähtub, et kaebajal puuduvad rahalised vahendid riigilõivu tasumiseks (HKMS § 112 lg 1 p 1). Seega on riigilõivu tasumisest vabastamise majanduslikud eeldused täidetud.
3.2.HKMS § 111 lg 1 näeb ette, et menetlusabi antakse juhul, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Halduskohtumenetluse seadustiku sõnastus ei sea menetlusabi andmist sõltuvusse õiguste riive intensiivsusest, vaid kaebuse eduväljavaatest. Õiguste riive intensiivsus on oluline kaebuse tagastamise korral (HKMS § 121 lg 2 p 21), mitte aga menetlusabi andmise kontekstis (HKMS § 111 lg 1). Seetõttu ei nõustu kohus Tartu Ringkonnakohtu 18.09.2023. a määruse (asi nr 3-23-996) seisukohaga, et riigilõivust vabastamine sõltub sellest, kui intensiivselt on sekkutud isiku õigustesse. Nimetatud määruses viidatud Riigikohtu seisukohad riive intensiivsusele (haldusasjad nr 3-3-1-83-07 ja 3-3-1-11-11) on antud varasema HKMS-i redaktsiooni kontekstis ega ole praegu kehtiva seadustiku sisustamisel otse kohaldatavad. Senine praktika on olnud ringkonnakohtus mitmekesine (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 29.11.2023. a määrus asjas nr 3-23-1116). Halduskohus lähtub selles asjas normide sõnastusest, enda siseveendumusest ning senisest valdavast praktikast, et õiguste riive intensiivsus ei ole menetlusabi andmise kontekstis määrav. Seega, menetlusabi andmisest on kaebuse väheste eduväljavaadete korral võimalik keelduda ka siis, kui õiguste riive on iseenesest intensiivne.
3.3.Vangla määras kaebajale karistuseks 15 ööpäeva kartserit katseajaga kuus kuud. Kohtule ei nähtu, et vangla oleks distsiplinaarmenetluse läbiviimisel teinud vigu, mis tingiksid vaidlusaluse käskkirja tühistamise. Distsiplinaarmenetluse materjalidest on võimalik tuvastada rikkumise toimepanemine ning intsidendiga seonduvad asjaolud. Kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse alustamisest, talle on tutvustatud menetluse materjale ning ta on andnud vanglale omapoolsed selgitused, mida vangla on vaidlusaluses käskkirjas käsitlenud. Samuti ei ole rikkumise raskust, distsiplinaarkaristuse eesmärki ja kaebaja varasemat karistatust arvestades kaebajale määratud karistus ebaproportsionaalne.
3.4.Kohus ei välista, et kaebajal võis 27.07.2023 toimuda emaga telefonivestlus, mis teda emotsionaalselt negatiivselt mõjutas. Samuti võis antud teemal toimuda samal päeval ametniku ja kaebaja vahel mitu vestlust. Küll aga ei pea kohus usutavaks, et kaebajal esines ajal, mis vanemvalvur andis talle korralduse tööle asuda, selline meeleolu häiring, mida võiks pidada põhjendatud tervislikuks põhjuseks tööst keeldumiseks. Kuigi kaebaja väidab, et soovis 27.07.2023 arsti või psühholoogi vastuvõttu, peab kohus usutavamaks vanemvalvuri ettekandes märgitut, mille kohaselt kaebaja medõe vastuvõttu tööst keeldumisel ei soovinud. Eelnevat arvestades on vähetõenäoline, et kohus kaebuse rahuldab, mistõttu ei ole alust eeldada, et kaebaja kavandatav menetluses osalemine oleks edukas HKMS § 111 lg 1 mõttes. Seetõttu jätab kohus kaebaja taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata.
3.5.Kaebaja on esitanud ka esialgse õiguskaitse taotluse Viru Vangla 23.08.2023. a käskkirja nr 3-23/1-3/147 kehtivuse peatamiseks põhjendusel, et kehtiv distsiplinaarkäskkiri võib takistada tema avavanglasse paigutamist. Kehtiv distsiplinaarkaristus, mis on määratud töökohustuse täitmisest keeldumise või vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele mitteallumise eest, on takistuseks avavanglasse paigutamisel (justiitsministri 25.03.2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 17 lg 2 p 1). Samas on kaebajal võimalik avavanglasse paigutamise menetlus läbida pärast vaidlusaluse käskkirja õiguspärasuse hindamist. Seega lükkuks kaebaja võimalik avavanglasse saamine üksnes edasi. Eeltoodu võib kaebaja jaoks olla
ebamugav, kuid see ei õigusta juba praegu distsiplinaarkäskkirja kehtivuse osas kaebajat soodustava otsustuse tegemist. Esialgse õiguskaitse menetluses tuleb üldjuhul vältida põhivaidluse ära otsustamist (RKHK 22.09.2014. a määrus asjas nr 3-3-1-59-14, p 19). Ühtlasi puudub kohtul veendumus, kas kaebaja teistele avavanglasse paigutamise tingimustele vastab. Avavanglasse paigutatava kinnipeetava puhul peab vanglal olema piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi (VangS § 20 lg 1). Lisaks vaidlusalusele käskkirjale on kaebajal sama käskkirja kohaselt veel üks kehtiv distsiplinaarkaristus tööst keeldumise eest. Samuti on oluline märkida, et kinnipeetavatel puudub subjektiivne õigus nõuda enda avavanglasse ümberpaigutamist. Tegemist on vangla kaalutlusotsusega ning kinnipeetaval on üksnes õigus nõuda, et vangla hindaks, kas kinnipeetav vastab avavanglasse paigutamise tingimustele ning tingimuste täidetuse korral kaaluks tema avavanglasse ümberpaigutamist (RKHK 10.04.2019. a määrus asjas nr 3-18-111, p 18). Eeltoodust tulenevalt ei ole alust esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamiseks.
4.Kaebaja sai halduskohtu määruse kätte 07.12.2023.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5.X esitas 21.12.2023 hiljem täiendatud määruskaebuse Tartu Halduskohtu 05.12.2023. a määruse resolutsiooni p-de 3 ja 7 peale. Kaebaja arvates on vaja antud asja arutada kohtus, kuna ta ei ole nõus distsiplinaarkaristusega. Kaebaja palub tühistada halduskohtu määrus vaidlustatud osas ja teha uus määrus, millega rahuldada tema taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel ja esialgse õiguskaitse taotlus haldusakti kehtivuse peatamiseks. Kaebaja taotles ka menetluse kiirendamist HKMS § 100 alusel.
5.1.Määruskaebuse kohaselt ei ole õige väide, et esitatud kaebus on perspektiivitu. Halduskohus eiras kaebaja seisukohti ja väiteid. Samuti ei ole halduskohtul õigust oma määruses vaidlustada ringkonnakohtu seisukohti asjas nr 3-23-996. Oma õiguste kaitsest ei ole isikut võimalik täielikult ilma jätta põhjendusega, et kohtu arvates on vähe võimalusi kaebuse rahuldamiseks. Vangistusseaduse muudatustes öeldakse, et tööhõive tagamisel on vangla kohustatud arvestama ka isiku psühholoogilist seisundit. Kohus leiab alusetult, et kaebajal ei olnud 27.07.2023 psühholoogilisi probleeme, arvestades telefonivestlust emaga ja ema diagnoosi. Kaebaja ei keeldunud 27.07.2023 arsti juurde minemast. Valvur kas valetab teadlikult või ei saanud kaebajast aru.
5.2.Sarnane olukord tekkis 28.12.2023, kus valvur kajastas ebaõigesti ettekandes kaebaja tegevust ja olukorda ning selle ebaõigsust tõestas registraatori video, mille vaatamise järel ettekanne tühistati. See näitab, et ka valvurid eksivad või moonutavad tahtlikult informatsiooni. 2024. a andis ka ortopeed kaebajale osalise tööst vabastuse seoses vana traumaga. See näitab, et kaebaja väidetud terviseprobleemid ei ole alusetud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.HKMS § 210 lg 3 kohaselt kui ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud, tühistab ta vaidlustatud määruse ja teeb võimaluse korral ise uue määruse. Vajaduse korral saadab ringkonnakohus asja uueks lahendamiseks tagasi tühistatud määruse teinud kohtule.
7.Ringkonnakohtu hinnangul leidis halduskohus õigesti, et kaebuselt kuulub tasumisele riigilõiv 20 eurot ja riigilõivu tasumisest vabastamise majanduslikud eeldused on täidetud ning et menetlusabi andmise eelduseks on ka see, et kaebusel oleksid piisavad eduväljavaated HKMS § 111 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus ei nõustu aga halduskohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole menetlusabi andmine viidatud sätte alusel seotud riive intensiivsusega ja seega ei ole õiged ka ringkonnakohtu määruses asjas nr 3-23-996 toodud selgitused, et isiku
riigilõivust vabastamine sõltub ka sellest, kui intensiivselt on sekkutud isiku õigustesse ja viited Riigikohtu varasematele, enne 01.01.2012 tehtud lahenditele, mis sellist seisukohta kinnitavad. Samuti ei nõustu ringkonnakohus halduskohtuga, et käesolevas asjas õigustab menetlusabi mitteandmist see, et ringkonnakohtu seisukohad riive intensiivsuse ulatuse kohta pole olnud järjekindlad (lahendid asjades nr 3-23-996 ja 3-23-1116) ning see, et ka käesolevas asjas esitatud tühistamiskaebuse eduväljavaated on kasinad.
7.1.Juba 06.09.2007. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-40-07 asus Riigikohus tookord kehtinud ja riigilõivu tasumisest vabastamist reguleerinud HKMS § 91 lg-t 1 tõlgendades seisukohale, et kohus peab riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisel võtma lisaks taotleja maksevõimele arvesse ka muid asjakohaseid kaalutlusi ning hinnates maksejõuetu isiku riigilõivu tasumisest vabastamise põhjendatust, peab kohus paratamatult andma eelhinnangu ka kaebaja õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta. Samuti märkis Riigikohus, et kui riigilõivu tasumise kohustus peaks aitama ära hoida ilmselt põhjendamatute kaebustega halduskohtusse pöördumist, siis riigilõivu tasumisest vabastamise võimalus aitab tagada, et isiku olulised õigused ei jääks tema maksejõuetuse tõttu kaitseta. 11.12.2002. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-83-07 selgitati, et maksejõuetu isiku saab jätta riigilõivust vabastamata üksnes juhul, kui kaebusega kaitstavat õigust ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on ilmselt perspektiivitu. 04.05.2011. a määruses asjas nr 3-3-1-11-11 märkis Riigikohus, et õiguse olulisus sõltub sellest, kui intensiivselt on sekkutud kaebaja õigusesse ning, et väheintensiivse riive korral ei ole riigilõivust vabastamine põhjendatud. Kehtiva HKMS § 111 lg 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Sama sätte lg 2 kohaselt arvestatakse menetluses osalemise edukuse hindamisel muu hulgas asja tähendust menetlusabi taotlejale. Asja tähendus menetlusabi taotlejale sisaldab ringkonnakohtu hinnangul endas ka hinnangut kaebaja õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta, sh selle kohta, kui intensiivselt on vaidlustatava haldusakti või toiminguga sekkutud kaebaja õigusesse.
7.2.Seda, et ka HKMS § 111 lg 1 alusel menetlusabi andmise üle otsustamine on seotud riive intensiivsusega, kinnitab ringkonnakohtu hinnangul näiteks Riigikohtu 22.09.2015. a määrus asjas nr 3-3-1-40-15. Kõnealuses asjas vaidlustas kinnipeetav tuvastamiskaebusega distsiplinaarkaristuse käskkirju ja nõudis vanglalt nendega seoses tema alusetu kartserisse paigutamise eest mittevaralise kahju hüvitamist. Selles asjas ei olnud küsimust kaebaja vabastamises riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel, sest sellest halduskohus kaebaja vabastas, vaid selles, et kaebaja taotles menetlusabi kohtumääruse ja vangla vastuse vene keelde tõlkimiseks, kuna tal endal tõlketeenuse kasutamiseks raha ei ole. Riigikohus leidis, et ka sellisel juhul tuleb kohaldada HKMS § 111 lg 1, mille järgi menetlusabi antakse siis, kui on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas ja kaebaja jaoks oluline (määruse p 18). Sama määruse p-s 20 selgitati, et: „Halduskohus on võtnud menetlusse tuvastusnõuded distsiplinaarkaristuse käskkirjade õigusvastasuse tuvastamiseks ja alusetu kartserisse paigutamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude./..../Samas saab kaebuse põhinõude - mittevaralise kahju hüvitamise nõude – eduväljavaateid pidada piisavaks selleks, et kaebajale tõlkeabi anda. Kaebaja on esitanud väited ja tõendid põhjendamaks tööst keeldumist tervisliku seisundiga. Asja sisulisel läbivaatamisel saab hinnata, kas tal tegelikult esines alus tööst keeldumiseks või mitte. Riigikohus on 30.05.2012. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-14-12 leidnud, et kinnipeetav võib töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 14 lg 5 p 4 alusel keelduda tööst, mis seaks ohtu tema tervise, ning selle õiguse kasutamisel ei riku kinnipeetav VangS § 67 p 1, mis kohustab kinnipeetavat vangla julgeoleku tagamiseks alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Samuti on Riigikohus korduvalt asunud seisukohale, et distsiplinaarkaristuse õiguspärasus on isiku jaoks oluline ning ebaõiget
kartserikaristuse määramist ei saa käsitada väheintensiivse riivena (vt nt Riigikohtu 16. mai 2011. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-95-10, p 7).“ Olukorras, kus Riigikohus pidas HKMS § 111 lg 1 alusel võimalikuks anda menetlusabina kinnipeetavale abi tõlgikulude kandmiseks, viidates menetluse olulisusele kaebaja jaoks ja sellega seoses ka oma varasemale seisukohale, et distsiplinaarkaristuse õiguspärasus on isiku jaoks oluline ning ebaõiget kartserikaristuse määramist ei saa käsitada väheintensiivse riivena, siis ei ole ringkonnakohtu arvates võimalik asuda seisukohale, et HKMS § 111 lg-t 1 tuleks menetlusabi taotluse lahendamisel tõlgendada eelnimetatust siiski erinevalt olukorras, kus maksejõuetu kinnipeetav vaidlustab tühistamiskaebusega distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja ja taotleb enda vabastamist riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel.
7.3.Seega on menetlusabi andmine HKMS § 111 lg 1 alusel endiselt seotud ka riive intensiivsusega ja ringkonnakohus viitas oma 18.09.2023. a määruses asjas nr 3-23-996 igati põhjendatult sellele, et isiku riigilõivust vabastamine sõltub ka sellest, kui intensiivselt on sekkutud isiku õigustesse ning asjakohatud ei ole olnud ka määruses toodud viited Riigikohtu varasematele, enne 01.01.2012 tehtud lahenditele.
7.4.Väide, et ringkonnakohtu seisukohad riive intensiivsuse ulatuse kohta pole varasemalt samuti olnud järjekindlad (lahendid asjades nr 3-23-996 ja 3-23-1116), ei anna samuti alust käesolevas asjas menetlusabi andmata jätta. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust pidada asjades nr 3-23-996 ja 3-23-1116 käsitletud kaebusi ja nende asjaolusid täiesti analoogseteks käesoleva vaidluse asjaoludega. Samuti ei ole ringkonnakohtule teada halduskohtu 05.12.2023. a määruses väidetud senise valdava praktika esinemine, mille kohaselt ei ole õiguste riive intensiivsus menetlusabi andmise kontekstis määrav. Sellise praktika olemasolu ei kinnita näiteks seesama Riigikohtu 22.09.2015. a määrus asjas nr 3-3-1-40-15, millele varem on viidatud ja ka KIS-ist ei nähtu sellise praktika valdavat esinemist kohtutes. Pigem nähtub KIS-ist, et halduskohtud annavad tavaliselt maksejõuetule kinnipeetavatele menetlusabi asjades, kus vaidlustatakse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja. Samuti on Riigikohus 21.11.2007. a määruses asjas nr 3-3-1-55-07 leidnud, et kaebust, milles vaidlustatakse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasust, ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks, kuna kinnipeetavale võib kohaldada distsiplinaarkaristusi ainult VangS-i, VSkE või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest, mille vangla peab tuvastama ning distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse küsimust tuleb lugeda isiku jaoks oluliseks küsimuseks.
7.5.Kui asjades nr 3-23-996 ja 3-23-1116 leidis halduskohus, et kaebustes kirjeldatud asjaoludest nähtuvalt ei ole tegelikult vaidlust selles, et kinnipeetav pani rikkumise toime, kuna kaebustes halduskohtule ta ei väida, et ta pole rikkumist toime pannud, vaid üksnes õigustas oma tegu ja seega oli kaebuse edutus asjaoludest tulenevalt ilmne, siis käesoleval juhul see nii ei ole. Käesolevas asjas vaidlustab X vangla 23.08.2023. a käskkirja, milles ta tunnistati süüdi VangS § 67 p 1 nõuete rikkumises ning määrati talle distsiplinaarkaristuseks 15 ööpäeva kartserit katseajaga kuus kuud. Kaebusest nähtuvalt ei nõustunud kaebaja sellega, et ta pani 27.07.2023 rikkumise toime, keeldudes ilma põhjuseta tööle minemast ja väidab, et tal oli tööst keeldumiseks olemas tervislikust seisundist tulenev õigustus ning ta ka ei keeldunud läbivaatusest vangla arsti või psühholoogi juures. Arvestades Riigikohtu seisukohta, et distsiplinaarkaristuse õiguspärasus on isiku jaoks oluline ning ebaõiget kartserikaristuse määramist ei saa käsitada väheintensiivse riivena, mida tuleb HKMS § 111 lg 2 järgi arvestada ka menetluses osalemise edukuse hindamisel, siis ei nõustu ringkonnakohus halduskohtuga, et käesolevas asjas esitatud tühistamiskaebuse edutus on ilmne juba menetlusabi andmise staadiumis ilma asjas sisulist menetlust läbi viimata ja see õigustab ka kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse rahuldamata jätmist. Nagu juba eelnevalt märgitud, on Riigikohus väljendanud seisukohta, mille kohaselt riigilõivu tasumise kohustus aitab ära hoida ilmselt põhjendamatute kaebustega halduskohtusse pöördumise, kuid riigilõivu tasumisest vabastamise võimalus aitab tagada, et isiku olulised õigused ei jääks tema maksejõuetuse tõttu
kaitseta. 04.05.2011. a määruse p-s 11 (asi nr 3-3-1-11-11) leidis Riigikohus veel, et riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisel ei tohi välistada kaheldavate ja vaieldavate kaebuste esitamist, sest see piiraks isikute kaebeõigust ülemääraselt. Riigikohtu 22.09.2015. a määruses nr 3-3-1-40-15 toodud selgitusest võib samuti välja lugeda, et pigem saab ja tuleb just asja sisulisel läbivaatamisel hinnata näiteks seda, kas kinnipeetaval tegelikult esines alus tööst keeldumiseks või mitte.
7.6.Eelnevat arvestades ei nõustu ringkonnakohus halduskohtuga, et menetlusabi andmisest on kaebuse väheste eduväljavaadete korral võimalik keelduda ka siis, kui õiguste riive on iseenesest intensiivne ja käesoleval juhul on juba menetlusabi andmise üle otsustamise staadiumis selge, et esitatud tühistamiskaebus ei pruugi olla edukas ning seetõttu tuleb kaebajale menetlusabi andmisest keelduda.
8.Eeltoodut arvestades ringkonnakohus rahuldab kaebaja määruskaebuse osaliselt, tühistab Tartu Halduskohtu 05.12.2023. a määruse resolutsiooni p-i 3 ning teeb selles osas uue määruse, millega rahuldab kaebaja taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja saadab asja tagasi halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.
9.HKMS § 207 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohus määruskaebuse lisaks HKMS § 187 lg-s 3 sätestatule määrusega tagastada juhul, kui määruskaebuse esitaja võimalus oma õiguse kaitseks on ilmselgelt vähene. Seejuures võib ringkonnakohus HKMS § 207 lg 3 p 1 kohaselt teha HKMS § 207 lg-s 2 nimetatud määruse ilma kirjeldava ja põhjendava osata, märkides ära määruskaebuse tagastamise õigusliku aluse, kui ringkonnakohtu määruse peale ei saa Riigikohtule edasi kaevata. Ringkonnakohtu hinnangul on, arvestades halduskohtu 05.12.2023. a määruses toodud põhjendusi esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise kohta, millega ringkonnakohus nõustub, määruskaebuse esitaja võimalus apellatsiooniastmes oma õiguste kaitseks ilmselgelt vähene. Seega tuleb Xi määruskaebus osas, milles vaidlustatakse halduskohtu 05.12.2023. a määruse resolutsiooni p 7, tagastada. HKMS § 252 lg 7 sätestab, et esialgse õiguskaitse küsimuses tehtud määruse peale võib menetlusosaline esitada määruskaebuse kõrgemalseisvale kohtule. Halduskohtu vastava määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määrus ei ole edasi kaevatav.
10.Taotluse menetluse kiirendamiseks jätab ringkonnakohus läbi vaatamata, kuna HKMS § 100 lg 1 järgi võib sellise taotluse esitada pärast seda, kui asi on kohtu menetluses olnud vähemalt 9 kuud. Käesolev asi ei ole ei halduskohtu- ega ka ringkonnakohtu menetluses olnud üle 9 kuu.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.