V.O kaebus Kaitseressursside Ameti kohustamiseks tagastada kaebajale 29.05.2023 ettekirjutuse nr 1112.1/2023/4004 täitmata jätmise eest sisse nõutud sunniraha 400 eurot ja hüvitada täiteasjas nr 027/2023/4961 kantud täitekulud 138 eurot
Menetlusosalised
Kaebaja – V.O , volitatud esindaja Olga Väina-Kesler Vastustaja – Kaitseressursside Amet, volitatud esindaja Elis Lõiv
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 21.03.2024 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
V.O apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta V.O apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 21.03.2024 otsus haldusasjas nr 3-23-2784 muutmata.
Jätta apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 14.07.2025. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-23-2784 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaitseressursside Amet (KRA) kutsus 29.05.2023 ettekirjutusega nr 1112.1/2023/4004 V.O kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 40 lg 1 p-de 4 ja 5 alusel terviseseisundi hindamisele 10.08.2023 kl 10.40. Ettekirjutuse kohaselt on V.O varem kutsutud terviseseisundi hindamisele 26.05.2023, kuhu V.O ei ilmunud. Ettekirjutuses hoiatatakse, et kui V.O hindamisele ei tule, siis rakendatakse sunniraha summas 400 eurot (lisandub kohtutäituri tasu) ning sunniraha võib määrata korduvalt, kuni ettekirjutus on täidetud.
2.V.O esitas 05.12.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb KRA 29.05.2023 ettekirjutuse täitmata jätmise eest sunniraha rakendamise keelamist, KRA kohustamist esitama täiteasjas nr 027/2023/4961 täitemenetluse lõpetamise avaldus ning tagastama kaebajale 29.05.2023 ettekirjutuse täitmata jätmise eest sisse nõutud sunniraha ja hüvitama täiteasjas kantud täitekulud. Kaebaja ei saanud terviseseisundi hindamisele 10.08.2023 ilmuda, kuna ta ei olnud sellest kohustusest teadlik. KRA 29.05.2023 ettekirjutus on kaebajale kätte toimetatud 06.11.2023 kohtutäituri poolt. Haldusakt peab olema adressaadile kätte toimetatud enne täitemenetluse alustamist. Sunniraha määramine 10.08.2023 terviseseisundi hindamisele ilmumata jätmise eest ei ole õiguspärane ega põhjendatud. Sunniraha rakendamisest kaebajat ei teavitatud. KRA tegevus kaebaja suhtes on pahauskne ja ei ole õiglane.
3.Kaitseressursside Amet palus jätta kaebus rahuldamata. KRA 29.05.2023 ettekirjutus toimetati kaebajale kaitseväeteenistuse veebi kaudu elektrooniliselt kätte 09.06.2023 kl 10.20. KRA edastas kaebajale 01.09.2023 sunniraha rakendamise teatise nr 11-18/2023/787 ning see toimetati kaebajale KVTS § 15 lg 3 alusel kätte 01.10.2023. KRA pöördus 26.10.2023 sunniraha rakendamiseks kohtutäituri poole ning täitemenetlus lõpetati (nõue rahuldati) 12.12.2023.
4.Tallinna Halduskohus jättis 02.02.2024 määrusega kaebuse läbi vaatamata osas, millega kaebaja taotleb KRA 29.05.2023 ettekirjutuse täitmata jätmise eest sunniraha rakendamise keelamist ja KRA kohustamist esitama täiteasjas nr 027/2023/4961 täitemenetluse lõpetamise avaldus.
5.Kaebaja esitas 22.02.2024 täiendavad seisukohad, milles mh täpsustas, et ta nõuab vastustajalt täitekulude hüvitamist summas 138 eurot.
6.Tallinna Halduskohus jättis 21.03.2024 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kaebaja etteheide, mis puudutab KRA 29.05.2023 ettekirjutuse kättetoimetamist, on põhjendamatu. KVTS § 15 lg 1 kohaselt toimetab KRA kaitseväekohustuslase kohta tehtud otsused ja muud dokumendid kaitseväekohustuslasele üldjuhul kätte elektrooniliselt Eesti teabevärava teenuse kaudu ja saadetakse elektronposti aadressil [email protected]. KVTS § 15 lg 3 sätestab, et sellisel viisil saadetud dokument loetakse kättetoimetatuks 30 päeva möödumisel dokumendi kättesaadavaks tegemisest arvates, kui pole tõendatud dokumendi varasem kättetoimetamine. KVTS §-s 15 sätestatud fiktsioonist tulenevalt ei pea KRA 2(5)
3-23-2784 tõendama seda, et adressaat on dokumendiga tutvunud. Seega peab kutsealune ise hoolitsema selle eest, et ta tutvub talle eelnimetatud viisil saadetud dokumentidega. KRA on esitanud väljastusteate, millest nähtub, et kaebaja sai 29.03.2023 ettekirjutuse kätte kaitseväeteenistuse veebi kaudu elektrooniliselt 09.06.2023. KVTS § 15 lg 2 annab küll võimaluse toimetada dokumente kätte ka muul viisil, ent ei pane vastustajale kohustust neid teisi viise kasutada. KVTS § 15 lg-s 1 sätestatud eriline kättetoimetamise kord on põhjendatav sellega, et kutsealustena on kaitseväeteenistuskohustuslasteks kõik 17–27-aastased Eesti kodanikest mehed. Kohustus osaleda riigikaitses peab olema teada igaühele ning sellest tulenevalt peab iga kutsealune hoolitsema selle eest, et ta oleks riigikaitset korraldavatele asutustele vajadusel kättesaadav. Kuna KRA 29.05.2023 ettekirjutus on kaebajale kätte toimetatud 09.06.2023, on tegemist kehtiva ettekirjutusega. Ettekirjutus sisaldab ka sunniraha hoiatust. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ettekirjutust ei täitnud. Isegi kui kaebaja ei olnud ettekirjutusest teadlik, ei vabasta see kaebajat ettekirjutusega pandud kohustusest. Muid objektiivseid takistusi terviseseisundi hindamisele ilmumiseks ei ole kaebaja esile toonud. Seega võis vastustaja asuda sunniraha rakendama. Kaebajal on jätkuvalt kohustus terviseseisundi hindamisele ilmuda või põhjendada mitteilmumist. Ettekirjutuse täitmata jätmise korral on sunniraha rakendamine lubatav ka selleks, et motiveerida kutsealust ilmuma järgmise terviseseisundi hindamise kutse/ ettekirjutuse peale. KRA on teavitanud kaebajat sunniraha rakendamise menetluse alustamisest. KRA on esitanud kohtule 01.09.2023 sunniraha rakendamise teatise ja väljavõtte kaitseväekohustuslaste registrist, millest nähtuvalt on see teatis kaebajale 01.09.2023 väljastatud ja kaebaja on selle dokumendi ka avanud. KRA luges teatise kaebajale kätte toimetatuks KVTS § 15 lg 3 alusel 01.10.2023. Ei nähtu, et esineks asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 8 lg-s 3 sätestatud sunnivahendi rakendamise keeld, ega see, et asjaoludest tulenevalt oleks kaebajale määratud sunniraha ebaproportsionaalselt suur. Sunniraha ülemmäär on KVTS § 226 lg 2 kohaselt 640 eurot.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.V.O palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 21.03.2024 otsus ja uue otsusega rahuldada kaebus. Sunniraha rakendamine oli lubamatu, kuna KRA ei toimetanud ettekirjutust kaebajale kätte. KRA pöördus sunniraha sissenõudmiseks kohtutäituri poole, ilma et oleks eelnevalt kaebajat teavitanud sunniraha rakendamisest ja andnud talle võimalust sunniraha vabatahtlikult tasuda. Kuigi KVTS § 15 lg 2 annab KRA-le õiguse valida kättetoimetamise viis, on ta valiku tegemisel seotud haldusmenetluse seadusega (HMS). Teate saatmine infosüsteemi kaudu on formaalne kättetoimetamise viis ega taga efektiivselt, et isik saab teada talle pandud kohustustest. KRA-l on kõrgendatud kohustus veenduda, et teised kättetoimetamise võimalused (posti, telefoni teel) on ammendatud. Kuna arstliku komisjoni kuupäev oli ettekirjutuse kaebajale teatavaks saamisel juba möödunud, ei saanud kaebaja ettekirjutusega ettenähtud kohustust enam täita. Ettekirjutus on seega vastuolus KVTS § 40 lg 1 p-ga 5 ja tuleb tühistada. Halduskohus on ettekirjutuse tühistamise nõude jätnud ekslikult menetlemata.
8.Kaitseressursside Amet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes oma varasemate seisukohtade juurde ja nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3(5)
3-23-2784
9.Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja halduskohtu otsuse muutmiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ilma neid kõiki üle kordamata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele selgitab ringkonnakohus järgmist.
10.Halduskohus ei rikkunud vaidluse eseme kindlakstegemisel menetlusnorme. Halduskohtule esitatud kaebuses olid nii kaebuse alguses kui ka lõpus esitatud taotlused selliselt, nagu need on kajastatud siinse otsuse p-s 2. Selliselt kajastas halduskohus nõudeid ka 18.12.2023 ja 02.02.2024 korraldavates määrustes. Kaebaja ei juhtinud tähelepanu, et ettekirjutuse tühistamise nõue on jäänud tähelepanuta. Ka kaebuse põhjendustes ei viidanud miski sellele, et ettekirjutus ise on mingil põhjusel õigusvastane. Kaebus tugines väitele, et KRA on õigusvastaselt rakendanud sunniraha, kuna ettekirjutust ja sunniraha rakendamise teatist polnud kaebaja väidete kohaselt temale kätte toimetatud. Seda arvestades ei olnud kohtul alust järeldada, et kaebaja sooviks võis olla taotleda ettekirjutuse tühistamist. Täiendavalt tuleb märkida, et kaebaja ei ole esile toonud ühtki asjaolu ning ka mujalt asja materjalidest ei nähtu, et kaebajale tehtud algne ettekirjutus ilmuda arstlikku komisjoni võiks olla mingil põhjusel õigusvastane. See, kas KRA toimetas ettekirjutuse nõuetekohaselt kätte ja sellest tulenevalt oli alust sisse nõuda sunniraha, või kas esialgu määratud arstlikku komisjoni ilmumise kuupäeva möödumise tõttu on ilmumise kohustus ära langenud, ei seondu ettekirjutuse õiguspärasuse küsimusega, mida hinnatakse HKMS § 158 lg 2 teise lause kohaselt haldusakti andmise seisuga.
11.Halduskohus selgitas õigesti, et KRA on teavitanud kaebajat sunniraha rakendamise menetluse alustamisest. KRA teavitas kaebajat sunniraha rakendamisest 01.09.2023 sunniraha rakendamise teatisega ja talle anti 10-päevane tähtaeg sunniraha vabatahtlikuks tasumiseks (dtl 33–35). Seega on põhjendamatu kaebaja väide, et KRA pöördus sunniraha sissenõudmiseks kohtutäituri poole, ilma et oleks eelnevalt kaebajat teavitanud sunniraha rakendamisest ja andnud talle võimalust sunniraha vabatahtlikult tasuda.
12.KRA ei rikkunud 29.05.2023 ettekirjutuse kaebajale kättetoimetamisel KVTS §-i 15 ega HMS-i asjaomaseid sätteid. KVTS § 15 kehtestab erinormistiku kaitseväekohustuslasele KRA dokumentide kättetoimetamise kohta. KVTS § 15 lg 1 kohaselt toimetab KRA KVTS alusel kaitseväekohustuslase kohta tehtud otsused ja muud dokumendid talle üldjuhul kätte elektrooniliselt Eesti teabevärava teenuse kaudu ning need saadetakse elektronposti aadressil [email protected]. KVTS § 15 lg 3 näeb ette, et sellisel viisil saadetud dokument loetakse kättetoimetatuks 30 päeva möödumisel dokumendi kättesaadavaks tegemisest arvates, kui pole tõendatud dokumendi varasem kättetoimetamine. Juhul kui kutsealune leiab, et elektroonilise kättetoimetamise korral ei pruugi ta mingil põhjusel dokumenti tegelikult kätte saada, on tal KVTS § 15 lg 4 kohaselt võimalik taotleda dokumentide kättetoimetamist muul elektronposti aadressil või sama paragrahvi lg-s 2 sätestatud viisil, esitades selleks vajalikud kontaktandmed. Kaebaja ei olnud pöördunud KRA poole taotlusega toimetada talle dokumendid kätte muul kui KVTS § 15 lg-s 1 sätestatud viisil.
13.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja tõlgendusega, et vaatamata KVTS § 15 lg-tes 1, 3 ja 4 sätestatule peab KRA KVTS § 15 lg 2 kohaselt dokumendid kätte toimetama HMS-s sätestatud üldises korras. Ringkonnakohus jääb selles osas oma 23.04.2025 otsuses nr 3-232839 (p 11) väljendatud seisukoha juurde. Nimetatud otsuses leidis ringkonnakohus, et kaebaja tõlgenduse korral muutuks KVTS § 15 lõigetes 1, 3 ja 4 sätestatu sisutuks. Ringkonnakohus leidis järgmist: „KVTS § 15 lg 2 sätestab, et lisaks sama paragrahvi lõikes 1 sätestatule võib dokumendi kätte toimetada lihtkirjaga, väljastusteatega tähtkirjaga või muul HMS-s ettenähtud viisil. Esiteks on KRA-l kaalutlusõigus, kas lisaks lõikes 1 sätestatud viisile kasutada kombineeritult ka lõikes 2 sätestatud viise. Lõiget 2 kui erinormi tuleb tõlgendada kitsalt ning tõlgendus ei saa viia selleni, et lõikes 1 sätestatud üldnorm kaotab reaalse kohaldatavuse. Seetõttu on KRA õigustatud saatma kutseid arstlikku komisjoni ainult 4(5)
3-23-2784 elektrooniliselt ka juhul, kui ta pole eelnevalt veendunud, et isik saab need tegelikult kätte. Teiseks on KRA-l võimalik kohaldada KVTS § 15 lg-s 2 ette nähtud kättetoimetamise viise juhul, kui KRA-le on varasemast teada, et isik ei saa neid elektroonilisel viisil kätte. Näiteks kui KRA-le on teada, et isik viibib kinnises asutuses, ei saa kasutada veebi ega e-posti või kui isik on ise taotlenud muude kättetoimetamisviiside kasutamist (KVTS § 15 lg 4). KVTS § 15 praeguse redaktsiooni kehtestanud seadusemuudatuse eelnõu seletuskirjas1 on samuti selgitatud, et lõiget 2 kohaldatakse eelkõige juhul, kui on tuvastatud, et isikuga ei ole võimalik elektroonilisel teel kontakti saada või isik on selleks ise soovi avaldanud.“
14.Ringkonnakohus leidis eelnimetatud 23.04.2025 otsuses nr 3-23-2839 (p 12), et tolle kohtuasja asjaolud ei anna alust pidada KVTS § 15 sellist regulatsiooni ja tõlgendust põhiseadusevastaseks. Ringkonnakohus märkis järgmist: „Säte küll riivab isiku õigust eraelu kaitsele ja võrdsele kohtlemisele, kuid riiveks on kaalukad põhjused. Eespoolviidatud eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et KVTS alusel tehtud otsuste ja dokumentide kättetoimetamine on praktikas olnud raskendatud ja riigile kulukas. Samas on säte seotud Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 124 tuleneva kaitseväekohustusega, mis on Eesti Vabariigi kodaniku põhikohustus. KVTS § 2 lg 1 kohaselt on kaitseväekohustus Eesti kodaniku kohustus osaleda riigikaitses ning KVTS-s sätestatud toimingute tegemises. Isik, kellel on kaitseväekohustus, on kaitseväekohustuslane. Kaitseväekohustuslaseks on KVTS § 2 lg 2 p 1 ja lg 3 järgi 17–27aastane meessoost isik kuni aja- või asendusteenistusse asumiseni või aja- või asendusteenistusse asumisest vabastamiseni (kutsealune). Kaebaja teadis või pidi teadma, et tal on kaitseväekohustus ning tal tuleb varem või hiljem asuda kaitseväeteenistuskohustuse täitmisele ajateenistuses või asendusteenistuses (KVTS §-d 4 ja 5). See õigussuhe riigi ja vahel tekib automaatselt isiku 17-aastaseks saamisega. Muu hulgas peab selline isik arvestama, kuidas KRA toimetab KVTS kohaselt talle kätte kaitseväekohustust puudutavad dokumendid. Riik on seaduses teavitanud asjaomaseid isikuid, millise portaali ning e-posti keskkonna kaudu toimub suhtlus. KVTS § 15 lg-s 1 mainitud ning avaliku teabe seaduse §-s 321 reguleeritud Eesti teabevärava (riigiportaali) eesti.ee kaudu saadetavate dokumentidega tutvumine on lihtne. Portaalis ei pea pidevalt käima otsimas ennast puudutavaid dokumente, vaid need võib suunata oma isiklikule e-posti aadressile või telefonile. Eeldatavasti kasutab selle sätte sihtgrupp vähemalt mobiiltelefoni ja ilmselt ka e-posti, mis on tänapäeval paljude avaliku kui ka erasektori teenuste saamiseks möödapääsmatu või vähemalt tavapärane. Siinses asjas ei ole kaebaja väitnud, et ta seda mingil põhjusel ei tee või ei saa teha. Praktikas saadetakse esimene pöördumine kutsealuse poole (arvele võtmine) lisaks ka posti teel, mis eeldatavasti suurendab tõenäosust, et isik tunneb huvi selle vastu, kuidas hakkab toimuma suhtlus KRA-ga. Kuna tegemist on põhikohustuse täitmise menetlusega ja teadete kättesaamise võimaluse tagamine on kujundatud üsna lihtsaks, ei ole alust pidada kaebaja põhiõiguste riivet ebaproportsionaalseks. Ringkonnakohus arvestab ka, et kaebajale tekkinud negatiivne tagajärg (rahalise kohustuse suurus: sunniraha 200 eurot ja täitekulud) ei ole eriti suur.“ Ringkonnakohus jääb samale seisukohale ka praeguses kohtuasjas. Ka siinses asjas ei ole kaebaja väitnud, et ta ei saa kasutada mobiiltelefoni ja e-posti. Samuti ei ole kaebajale määratud sunniraha 400 eurot ja täitekulud 138 niivõrd suur negatiivne tagajärg, et seetõttu tuleks kaebaja põhiõiguste riivet ebaproportsionaalseks pidada.
15.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud (HKMS § 109 lg 1), jäävad poolte võimalikud menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 1