Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Einar Vene, Tiina Pappel 06.06.2025, Tartu 3-25-677 K.L.-i kaebus Võru Vallavalitsuse 28.01.2025. a korralduse nr 66 tühistamiseks, alternatiivselt osaliselt tühistamiseks Tartu Halduskohtu 26.05.2025. a määrus K.L.-i määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/määruskaebuse esitaja K.L. Esindaja v.adv. Aldo Vassar Vastustaja XXX
RESOLUTSIOON
Jätta K.L.-i määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 26.05.2025. a määruse punkt 3 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Võru Vallavalitsus saatis 16.01.2025. a kirja nr 5-4/235 K. L., milles vald selgitas kahte võimalust vallale eratee kasutamisõiguse andmiseks ning et vald on otsustanud notariaalsete kokkulepete sõlmimise suure kulu tõttu erateede avalikuks kasutamiseks määramiseks seada eratee alustele maadele sundvaldused kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse (KAHOS) alusel. Vald teavitas, et algatab K. L. kuuluval kinnistul (XXX, xxx küla, katastriüksus nimetusega Xxx) asuva 124 m pikkuse eratee osas tähtajatu sundvalduse seadmise valla kasuks. K. L. anti võimalus avaldada arvamust ja teavitada valda sundvalduse seadmisega nõustumisest. Kirjale oli lisatud valla korralduse projekt koos selle sundvalduse ala asendiplaaniga.
2.K. L. teatas 16.01.2025. a e-kirjas, et ta on nõus Xxx kinnistule Võru valla kasuks seatava sundvaldusega, millega eratee muudetakse avalikult kasutatavaks teeks.
3.Võru Vallavalitsus seadis 28.01.2025. a korraldusega nr 66 tähtajatu sundvalduse Võru vallas xxx külas asuvale Xxx katastriüksusele Võru valla kasuks. Sundvaldus seati eratee
lõigule (kogupikkusega 124 m) avalikuks kasutamiseks määramise eesmärgil. Sundvalduse tasuks määrati ühekordne tasu 23 eurot.
4.K.L. esitas 19.03.2025 Tartu Halduskohtule kaebuse Võru Vallavalitsuse 28.01.2025. a korralduse nr 66 tühistamiseks või alternatiivselt korralduse osaliseks tühistamiseks sundvalduse tasu osas. Kaebaja leidis, et sundvalduse seadmise eeldused ei ole täidetud ning sundvalduse tasu ei ole määratud õigesti.
5.Võru Vallavalitsus tunnistas 25.03.2025. a korraldusega nr 205 kehtetuks 28.01.2025. a korralduse nr 66 ning kohustas K.L.-i tagastama vallale tema arvelduskontole makstud sundvalduse tasu summas 13 eurot. Korralduse kohaselt lähtus vald sundvalduse seadmisel asjaolust, et K.L. on nõus sundvalduse seadmisega ja selle eest määratud tasuga. Kohtule esitatud kaebusest saab järeldada, et K.L. ei ole siiski sundvalduse seadmisega nõus. Vald märkis, et Xxx kinnistu omanike nõusolekuta ei oleks vald sundvaldust seadnud. Vald lähtus 25.03.2025. a korralduse andmisel asjaolust, et Xxx kinnistu omanik ei soovi tema kinnistul paikneva teelõigu avalikuks kasutamiseks määramist ja soovib, et tee jääks erateeks.
6.K.L. esitas 04.04.2025 Tartu Halduskohtule taotluse menetluse lõpetamiseks halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p 4 ja lg 3 alusel. Kuna vastustaja tunnistas vaidlustatud haldusakti kehtetuks peale kaebuse esitamist, siis palus kaebaja tagastada kaebajale riigilõiv 20 eurot ja mõista kaebaja kasuks välja menetluskulud sumas 1473,13 eurot.
7.Tartu Halduskohus selgitas 08.04.2025. a kohtunõudes kaebajale menetluse lõpetamise tagajärgi ja võimalust taotleda menetluse jätkamist 28.01.2025. a korralduse õigusvastasuse tuvastamise nõudes.
8.Võru Vallavalitsus teatas 15.04.2025. a seisukohas, et tal ei ole vastuväiteid menetluse lõpetamisele ning palus jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vald selgitas, et on seadnud erateedele sundvalduse seadmise üheks oluliseks tingimuseks tee omaniku nõusoleku ning sellest tulenevalt võttis vald 28.01.2025 vastu korralduse nr 66. Kaebus halduskohtule laekus vallale 20.03.2025. Vald lähtus sundvalduse korralduse andmisel asjaolust, et K.L. on nõus sundvalduse seadmisega ja selle eest määratud tasuga, kuid kaebusest saab järeldada, et kaebaja on oma nõusoleku sundvalduse seadmiseks tagasi võtnud valda teavitamata ning seetõttu tunnistas vald vaidlustatud korralduse 25.03.2025. a korraldusega nr 205 kehtetuks. Vald ei vaielnud, et 28.01.2025. a korralduse kehtetuks tunnistamise ajendiks oli kaebaja avaldus kohtule, kuid seda asjaolul, et vallal puudus eelnevalt teadmine, et maaomanik on oma meelt muutnud ja ei ole siiski nõus sundvalduse seadmisega. Vald oleks korralduse kehtetuks tunnistanud ka siis, kui kaebaja oleks sama sooviga pöördunud valla poole vaidemenetluse korras või kui maaomanik oleks valda teavitanud oma otsuse muutmisest. Vald võttis vaidlusaluse korralduse vastu heas usu, arvestades maaomaniku nõusolekut.
9.Tartu Halduskohus lõpetas 26.05.2025. a määrusega menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel (resolutsiooni p 1); tagastas riigilõivu 20 eurot HKMS § 104 lg 5 p 4 alusel (resolutsiooni p 2); jättis kaebaja menetluskulud tema enda kanda (resolutsiooni p 3). Määruse põhjendused: 1) Ei saa öelda, et vastustaja tunnistas vaidlustatud korralduse kehtetuks kaebuse esitamise tõttu HKMS § 108 lg 6 tähenduses. Vastustaja ei tunnistanud vaidlustatud korraldust kehtetuks selle õigusvastasuse tõttu, vaid põhjusel, et kaebaja võttis tagasi nõusoleku sundvalduse seadmiseks. Vastustaja tunnistas korralduse kehtetuks kohe, kui ta sai teada, et kaebaja on oma seisukohta muutnud. Kaebaja edastas kaebuse vastustajale 19.03.2025 (dtl 8),
2
24.03.2025 pooled suhtlesid omavahel (dtl 28) ja 25.03.2025 tunnistas vastustaja vaidlustatud korralduse kehtetuks. Kaebaja menetluskulud ei tekkinud vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu, vaid põhjusel, et kaebaja ei teavitanud vastustajat nõusoleku tagasivõtmisest, vaid esitas kohe kaebuse kohtule. Kohus pidas usutavaks, et kaebaja oleks saavutanud oma eesmärgi ka kaebust esitamata. 2) Kaebajal oli võimalus taotleda menetluse jätkamist tuvastamisnõudes. Kohtupraktikas on tuvastamisnõudele ülemineku eesmärgina aktsepteeritud menetluskulude hüvitamise saavutamist. Loobumine menetluse jätkamisest tuvastamisnõudes tähendab loobumist õigusest menetluskulude hüvitamisele, kui haldusakti kehtetuks tunnistamine ei toimunud kaebuse esitamise tõttu. 3) Täidetud on ka HKMS § 108 lg 11 kohaldamise eeldused. Kui kaebaja annab nõusoleku sundvalduse seadmiseks, võtab selle hiljem tagasi ega teavita sellest vastustajat, vaid esitab kaebuse kohtule, ei ole menetlusõiguse heauskne teostamine. Sellises olukorras on menetluskulude väljamõistmine vastustajalt äärmiselt ebaõiglane.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.K.L. palub määruskaebuses tühistada Tartu Halduskohtu 26.05.2025. a määruse resolutsiooni p 3 ja teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta kõik menetluskulud täies ulatuses vastustaja kanda. Kaebaja palus määrata tähtaeg täiendavate menetluskulude (määruskaebusega seonduvalt) nimekirja esitamiseks. Määruskaebuse põhjendused: 1) Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, lähtudes eeldusest, et sundvaldust saab seada isiku nõusolekul. Isiku nõusolek ei puutu asjasse. Pelgalt isiku nö nõusoleku tagasivõtmine ei saa olla alus korralduse kehtetuks tunnistamiseks, sest sundvaldus seati avalikes huvides, mitte kaebaja huvides. 2) Kohus tõlgendas vääralt HKMS § 108 lg-t 6. Korralduse kehtetuks tunnistamiseks oli asjaolu, et kaebaja esitas kaebuse kohtusse. Ei nõustu kohtu põhjendusega, et kaebajal oli võimalus taotleda menetluse jätkamist tuvastamisnõudes. Kaebaja toimis menetlusökonoomika põhimõtet silmas pidades.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Määruskaebemenetluses on vaidlus üksnes Tartu Halduskohtu 26.05.2025. a määruse resolutsiooni p-i 3 üle, millega halduskohus jättis kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
12.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
13.Halduskohtu hinnangul vastustaja ei tunnistanud vaidlustatud korraldust kehtetuks selle õigusvastasuse tõttu, vaid põhjusel, et kaebaja võttis tagasi nõusoleku sundvalduse seadmiseks. Halduskohus sedastas, et kuna haldusakti kehtetuks tunnistamine ei toimunud kaebuse esitamise tõttu HKMS § 108 lg 6 tähenduses, siis lasub menetluskulude kandmise kohustus HKMS § 108 lg 4 alusel kaebajal. Lisaks leidis halduskohus, et täidetud on ka HKMS § 108 lg 11 kohaldamise eeldused, sest kui kaebaja annab nõusoleku sundvalduse seadmiseks ega teavita selle tagasivõtmisest vastustajat, vaid esitab kaebuse kohtule, ei ole see oma menetlusõiguse heauskne teostamine, millises olukorras on menetluskulude väljamõistmine vastustajalt äärmiselt ebaõiglane. Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 26.05.2025. a määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust selle rahuldamiseks ja
3
halduskohtu määruse tühistamiseks. Vastuseks määruskaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
14.Ringkonnakohus kontrollib halduskohtu määruse õiguspärasust üksnes määruskaebusega vaidlustatud ulatuses. Kuna kaebaja vaidlustas halduskohtu määrust üksnes menetluskulude jaotuse osas, siis on asjakohatud kaebaja määruskaebuse väited halduskohtu poolt materiaalõiguse ebaõigesti kohaldamise kohta sundvalduse seadmise osas. Ringkonnakohus jätab need kaebaja väited tähelepanuta.
15.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et halduskohus tõlgendas vääralt HKMS § 108 lg-t 6. HKMS § 108 lg 6 järgi kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Seega on HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel menetluse lõpetamise korral HKMS § 108 lg 6 järgi vastustajalt kaebaja kasuks menetluskulude väljamõistmine võimalik teatud olukorra esinemisel, s.t kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine on põhjustatud kaebuse esitamisest. Eeltoodust järelduvalt ei pea vastustaja kandma kaebaja menetluskulusid, kui kohtumenetluse ajal kaebuse eesmärgi saavutamine ei olnud seotud kaebuse esitamisega (tegemist ei olnud sisuliselt kaebuse õigeksvõtmisega), vaid selle tingis näiteks oluliste asjaolude muutumine pärast kaebusega halduskohtusse pöördumist. HKMS § 108 lg 6 kohaldamise seisukohast ei oma tähtsust see, kas haldusorgan tunnistab vaidlustatud haldusakti kohtusse pöördumise tõttu kehtetuks seepärast, et möönab haldusakti õigusvastasust, või muul põhjusel (nt otstarbekuse kaalutlusel). Oluline on üksnes see, kas kehtetuks tunnistamise tingis kaebuse esitamine või mitte (TlnRKm 14.07.2022, 3-21-2918, p 19 ning seal viidatud kohtupraktika). Vastustaja 15.04.2025. a seisukohast halduskohtule nähtub, et vald lähtus sundvalduse seadmisel asjaolust, et kaebaja oli nõus sundvalduse seadmisega (kaebaja 16.01.2025. a e-kiri), kuid kaebusest halduskohtule ilmnes, et kaebaja on oma nõusoleku sundvalduse seadmiseks tagasi võtnud ning seetõttu tunnistas vastustaja 28.01.2025. a korralduse kehtetuks. Seega haldusasja materjalidest nähtuvalt ei olnud vaidlustatud korralduse kehtetuks tunnistamise määravaks põhjuseks kaebaja kaebus halduskohtule, vaid selle tingis asjaolu, et halduskohtule esitatud kaebusest sai vastustaja järeldada, et kaebaja ei ole sundvalduse seadmisega enam nõus. Seost kaebuse esitamise ja vaidlustatud korralduse kehtetuks tunnistamise vahel käesoleval juhul ei ilmne, vaid selle tingis selgelt asjaolu muutumine, kus kaebaja võttis tagasi varasemalt antud nõusoleku sundvalduse seadmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul asus halduskohus õigesti seisukohale, et kohaldub HKMS § 108 lg-s 6 sätestatud välistus ning jättis põhjendatult kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
16.Kaebaja ei ole määruskaebuses esitanud vastuväiteid halduskohtu määrusele HKMS § 108 lg 11 kohaldamise osas.
17.Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 26.05.2025. a määruse resolutsiooni p-i 3 muutmata.
18.Ringkonnakohus märgib, et kuna kaebaja määruskaebus jääb rahuldamata, siis puudub vajadus anda kaebajale tähtaeg menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamiseks.
4
(digitaalselt allkirjastatud)
5
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.