P.O kaebus Maksu- ja Tolliameti 23.08.2023 korralduse nr 12.2-3/061596-2 tühistamiseks ning Maksu- ja Tolliameti 22.06.2023 korralduse nr 12.2-3/061596-1 alusel sunniraha rakendamise keelamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – P.O , volitatud esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Tiia Pukk
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 19.02.2024 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
P.O apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta P.O apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19.02.2024 otsus haldusasjas nr 3-23-1994 muutmata.
Jätta apellatsioonimenetluse menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 07.07.2025. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-23-1994 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollis 22.06.2023 korralduse nr 12.2-3/061596-1 alusel P.O (kaebaja) füüsilise isiku tulu deklareerimise ja tulumaksu tasumise õigsust maksustamisperioodil 01.01.–31.12.2022. Korraldusega kohustati kaebajat esitama MTA-le dokumente hiljemalt 24.07.2023 ning ilmuma seletuste andmiseks 26.07.2023 kell 10:00 maksuaudiitori IH juurde aadressil Lõõtsa 8a, Tallinn. Korralduses sisaldus hoiatus, et korraldusega pandud kohustuse tähtajaks täitmata jätmisel rakendatakse sunniraha, mille suurus on dokumentide esitamata jätmisel esimesel korral 320 eurot ning suulise teabe andmata jätmisel esimesel korral 320 eurot.
2.Kaebaja esitas 26.07.2023 e-kirjaga ja 27.07.2023 e-kirjaga MTA-le 22.06.2023 korralduses nõutud dokumendid. 26.07.2023 kell 10:00 kohtumise kohta andis P.O teada, et tal ei ole võimalik sel päeval kohale tulla, kuna ta ei viibi Eestis, ja palus MTA-l saata võimalikud täiendavad küsimused kirjalikult.
3.MTA edastas 18.08.2023 kaebajale e-kirja, milles pakkus kohtumiseks välja uued ajad. Kaebaja vastas 19.08.2023, et tal ei ole võimalik pakutud kuupäevadel kohale tulla seoses töökohustuste täitmisega.
4.MTA edastas 21.08.2023 e-kirja, milles tuletas kaebajale meelde 22.06.2023 korralduses nr 12.2-3/061596-1 pandud kohustuse suulise teabe andmise tähtajaks täitmata jätmist ning palus kaebajal teatada kohustuse täitmiseks uus sobiv aeg. Kirjas hoiatati, et korralduse täitmata jätmisel võib MTA rakendada sunniraha. Kaebaja vastas 21.08.2023 kirjas, et on äärmiselt hõivatud terviseprobleemidega tegelemisega ja töökohustuste täitmisega, mistõttu pakutud ajad talle ei sobi, ning palus maksuhalduril esitada küsimused kirjalikult.
5.MTA kohustas 23.08.2023 korraldusega nr 12.-3/061596-2 kaebajat tasuma sunniraha 320 eurot 10 päeva jooksul korralduse kättesaamisest arvates põhjusel, et kaebaja jättis 22.06.2023 korralduse nr 12.2-3/061596-1 selles märgitud tähtajaks 26.07.2023 osaliselt täitmata suulise teabe andmata jätmise osas. 22.06.2023 korralduses nõutud dokumendid on maksuhaldurile esitatud, seega loetakse 22.06.2023 korraldus dokumentide esitamise osas täidetuks. Sama korraldusega kohustas MTA kaebajat tulema 22.06.2023 korraldusega nõutud teabe andmiseks 06.09.2023 kell 09:00 maksuaudiitori IH juurde aadressil Lõõtsa 8a, Tallinn. Korraldus sisaldas hoiatust, et korralduse teist korda täitmata jätmisel rakendatakse sunniraha 1000 eurot.
6.Kaebaja andis 01.09.2023 MTA-s kohapeal vastused küsimustele.
7.P.O esitas 11.09.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 23.08.2023 korralduse nr 12.2-3/061596-2 tühistamiseks ning 22.06.2023 korralduse nr 12.2-3/061596-1 alusel sunniraha rakendamise keelamiseks. Sunniraha on rakendatud aluselt, ilma asjakohaseid kaalutlusi esitamata, ja ebaproportsionaalselt. Kuivõrd 22.06.2023 korraldus nägi kaebajale kohustusena ette MTAsse ilmumise 26.07.2023 kell 10:00, mis oli sunniraha rakendamise ajaks möödunud, siis ei saanud MTA sunniraha rakendada. Sunniraha saab rakendada vaid korralduse täitmisele suunamiseks, mitte isiku karistamiseks. MTA on hiljem kaebajale e-kirja teel välja pakkunud uued MTA-sse ilmumise ajad. MTA ei saa aga uutel kokkulepitud päevadel mitteilmumise 2(8)
3-23-1994 korral sunniraha rakendada, sest uute aegade kohta ei ole antud kohustuslikku kirjalikku korraldust, mis vastaks maksukorralduse seaduse (MKS) § 46 nõuetele. Maksumenetluses on oluline saada vajalik teave, kuid määrav ei ole selle andmise vorm. MTA 22.06.2023 korraldus ei sisalda põhjendusi ega kaalutlusi, miks nõutakse kaebajalt just nimelt suulise teabe esitamist ja miks ei ole võimalik soovitavat teavet küsida kirjalikult. MTA ei ole ka kordagi kaebajale teatanud, millist lisateavet temalt soovitakse. MTA ei ole selgitanud, mille põhjal ta järeldab, et kirjaliku päringu korral võiks tekkida mingisugune vääritimõistmine, vastuolu või probleem, mida ei saa kirjalikus menetluses lahendada. Samuti puudub korralduses põhjendus, mille põhjal MTA leiab, et vahetu kohtumine oleks efektiivsem viis teabe kogumiseks kui kirjalik suhtlus. Sealjuures nähtub 01.09.2023 suuliste seletuste protokollist asjaolu, et menetleja on esitanud kaebajale äärmiselt suurel hulgal erinevaid küsimusi, millele kaebajal ei ole tihti olnud võimalik sisuliselt vastata, kuna kaebaja mingit asjaolu täpselt ei mäleta. Seega on ilmselge, et kirjalike küsimuste edastamine olnuks efektiivsem viis teabe saamiseks, sest kaebajal olnuks võimalik asjaolusid meenutada ja kohe ammendavalt vastata, võimaldades vältida eksimusi. MTA keeldumine kirjalike selgituste vastuvõtmisest on ilmses vastuolus MKS § 10 lg-ga 3, kuna suuliste seletuste andmine on keerukam, aeganõudvam ja ebaefektiivsem, tuues ühtlasi kaasa üleliigsed ebamugavused ja kulutused kaebajale (s.o transpordi kulu MTA-sse ja tagasi, sissetuleku võimalik kaotus töökohalt lahkumise tõttu, võimalik konflikt tööandjaga töökohalt lahkumise soovi tõttu jne). Sunniraha rakendamine on selgelt ebaproportsionaalne meede olukorras, kus vaidlust ei ole , et teabe küsimise eesmärk on saavutatav ka kirjaliku teabe esitamisega. Kuna sunniraha rakendamise korraldustes ei nähtu kaalutlusi kirjalikul viisil teabe hankimise ebasobivusest, ei saa pidada proportsionaalseks sunniraha rakendamist üksnes seetõttu, et kaebaja ei ole MTAsse kohale ilmunud.
8.MTA palus jätta kaebus rahuldamata. MTA 22.06.2023 korraldus nr 12.2-3/061596-1 sisaldas vaidlustamisviidet. Kaebajale on korraldus kätte toimetatud e-maksuameti kaudu 26.06.2023, seega oli tal võimalik korraldust vaidlustada kuni 27.07.2023 vaidemenetluses või esitades kaebuse halduskohtusse, mida ei ole tähtaegselt tehtud. Siinses kaebuses ei ole kaebaja taotlenud kaebetähtaja ennistamist ega selgitanud, miks ta ei vaidlustanud 22.06.2023 korraldust. MTA 22.06.2023 korraldus oli sunniraha rakendamise ajal kehtiv, vastas vorminõuetele ning oli suuliste ütluste andmise osas kaebaja poolt täitmata. Seisuga 01.09.2023 luges maksuhaldur korralduse täidetuks. MTA ei pidanud korralduse täitmiseks uue tähtaja kokkuleppimisel koostama ja väljastama kaebajale uut korraldust. MTA selgitas 22.06.2023 korralduses, et kui kaebajale määratud tähtaeg ei sobi, siis tuleb esitada maksuhaldurile kirjalik allkirjastatud taotlus, kus on märgitud sobiv tähtaeg. Kaebaja suhtles maksuhalduriga e-kirja teel, kuid ei esitanud allkirjastatud taotlust tähtaja pikendamise kohta. Kogu suhtluses e-kirja teel kaebaja ja maksuhalduri vahel räägitakse 22.06.2023 korralduse täitmisest ja mittetäitmise korral kaasnevast sunniraha rakendamisest. Seega oli kaebajale üheselt selge, et temalt nõutakse 22.06.2023 korralduse täitmist suuliste ütluste osas. Maksuhaldur oli paindlik, leidmaks kaebajale uut sobivat aega. Vastustaja ei pidanud 23.08.2023 korralduse andmisel asuma uuesti kaaluma, kas suulisi ütlusi on maksumenetluse jaoks vaja. Sellekohase otsustuse on vastustaja langetanud juba 22.06.2023 korralduses, mida kaebaja tähtaegselt ei vaidlustanud. Kaebaja väide sunniraha kasutamisest karistusena on otsitud ega ole kuidagi põhjendatud. Puudub vaidlus, et sunniraha määramine saab tulla kõne alla vaid pärast seda, kui antud korraldus on jäänud tähtajaks täitmata. Seega saab sunniraha määrata ainult pärast korralduse tähtajaks täitmata jätmist, sundimaks korralduse saajat koostööle.
3(8)
3-23-1994 Sunniraha määramise korraldus on proportsionaalne. Maksuhaldur on arvestanud MKS § 67 lg-s 3 sätestatud esimesel korral kohustuse täitmata jätmisel määratavat sunniraha piiri (630 eurot). Sunniraha määramise korralduse väljastamine sõltus otseselt kaebaja käitumisest ning kaebaja sai seda vältida.
9.Tallinna Halduskohus jättis 19.02.2024 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohus kontrollib haldustäite vaidluses seda, kas sunnivahendi rakendamise eeldused on täidetud, kas sunni liik ja selle kohaldamise viis olid proportsionaalsed ning ega ei esine sunni kohaldamist välistavat asjaolu (Riigikohtu 22.04.2015 otsus nr 3-3-1-72-14, p 15-16). Seega kontrollib kohus siinse kaebuse läbivaatamisel MTA 23.08.2023 sunniraha rakendamise korralduse õiguspärasust ja sunniraha rakendamise eelduste täidetust. Sunniraha rakendamise eeldused on kehtiv ettekirjutus, millega on adressaadile pandud kohustus teha nõutav tegu või hoiduda keelatud teost (asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 4 lg 1); haldusorgan on ettekirjutuse adressaati hoiatanud sunnivahendi rakendamise eest, kui ettekirjutus jäetakse määratud tähtajaks täitmata (ATSS § 7); adressaat on jätnud ettekirjutuse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata (ATSS § 8 lg 1); ei esine sunnivahendi rakendamist välistavaid asjaolusid (ATSS § 8 lg 3). ATSS § 8 lg 3 kohaselt on sunnivahendi rakendamist välistavad asjaolud järgmised: 1) ATSS § 8 lg-s 1 sätestatud sunni rakendamise alused on ära langenud; 2) ettekirjutuse aluseks olnud õigusnorm on tunnistatud kehtetuks; 3) sunnivahendi rakendamine lükatakse edasi; 4) halduskohus peatab sunnivahendi rakendamise halduskohtumenetluse (HKMS) seadustikus ettenähtud korras. MKS sisaldab maksumenetluses sunniraha määramise erinorme ATSS-i suhtes. Puudub vaidlus, et kaebaja suhtes rakendati sunniraha MTA 22.06.2023 korralduse alusel. Viimane sisaldas hoiatust, et korraldusega pandud kohustuse tähtajaks täitmata jätmisel rakendatakse sunniraha. Kaebaja esitas 26.07.2023 ja 27.07.2023 nõutud dokumendid, millega täitis 22.06.2023 korralduse osaliselt, s.o dokumentide esitamise osas. 22.06.2023 korraldust ei ole kaebaja vaidlustanud. Seega on tegemist kehtiva ettekirjutusega, millega on täidetud sunniraha rakendamise esmane eeldus. MTA kohustas 22.06.2023 korraldusega kaebajat ilmuma maksuhalduri ametiruumidesse. Selle korraldusega määrati algselt kaebajale suulise teabe andmise kohustus ning sellest nähtub mh kohustuse täitmiseks määratud aeg, koht ja selgitused, mis asjus kaebajat välja kutsuti (MKS § 60 lg-d 1 ja 2). Kuna 22.06.2023 korraldus on kehtiv haldusakt, puudus alus uue korralduse väljastamiseks, millega määrataks kindlaks 22.06.2023 korraldusega antud suulise teabe andmise kohustuse täitmiseks uus tähtaeg MKS § 60 lg 2 alusel. Täidetud on ka eeldus, et ettekirjutuse adressaat on jätnud ettekirjutuse hoiatuses märgitud tähtpäevaks täitmata (MKS § 67 lg-d 1 ja 2). 22.06.2023 korraldusega kohustati kaebajat ilmuma suulise teabe andmiseks maksuaudiitori ametiruumidesse 26.07.2023 kell 10:00. Puudub vaidlus, et kaebaja 22.06.2023 korralduses määratud tähtajal, s.o 26.07.2023 suulist teavet maksuaudiitori ametiruumides ei andnud ja ükski MTA pakutud uutest võimalikest aegadest kaebajale ei sobinud (vt 18.08.2023, 19.08.2023 ja 21.08.2023 kirjavahetus, dtl 91– 93) ning et ta täitis 22.06.2023 korraldusega määratud suulise teabe andmise kohustuse 01.09.2023. Sunniraha rakendamise aja seisuga (23.08.2023) oli kaebajal seega 22.06.2023 korraldus suulise teabe andmise osas ettekirjutuses määratud tähtajaks täitmata. Kuna 22.06.2023 korraldus oli kehtiv haldusakt, oli see ka kaebajale määratud tähtajaks täitmiseks kohustuslik. MTA 22.06.2023 korraldus sisaldas selgitust, et kui maksuhalduri määratud tähtaeg ei sobi, siis peab kaebaja esitama kirjaliku allkirjastatud taotluse, kus on märgitud talle sobiv tähtaeg. Kaebajat takistas 22.06.2023 korralduse täitmisel suulise teabe andmiseks esmalt välisriigis viibimine, millest kaebaja teavitas vastustajat alles kohustuse 4(8)
3-23-1994 täitmise tähtpäeval, st 26.07.2023. Samas nähtub asja materjalidest, et kaebaja sai korralduse e-maksuameti vahendusel kätte juba 26.06.2023 (dtl 113). Seejärel oli kaebajal korduvaks takistuseks töökohustuste täimine ja terviseseisundist tulenevad planeeritud arstivisiidid. Vastustaja pakkus kaebaja teavituste saabumise järel välja erinevaid uusi kuupäevi, mis aga kaebajale ei sobinud. Kaebaja oleks saanud enda kohustuste ja välisreiside planeerimisel võtta arvesse talle teatavaks saanud korraldusega määratud kohustuse täitmise tähtaegu või teavitada aegsasti vastustajat ette planeeritud asjaoludest, järgides maksukohustuslase kaasaaitamiskohustust (MKS § 56). Kaebaja ei esitanud selgesõnalist taotlust tähtaja pikendamiseks, vaid üksnes teavitas juba määratud aja ja pakutud aegade ebasobivusest ilma põhjaliku põhistuseta. Kaebaja ei ole haldusmenetluse käigus põhjendanud, miks ei ole tal võimalik tööajal suulist teavet anda, ega ka tõendeid, mis kinnitaksid tööajal suulise teabe andmise võimaluse puudumist või võimatust töökohalt teabe andmise ajaks lahkuda, tööaega vahetada, tervisekontrollide aegu muuta vms. Samuti ei pakkunud kaebaja ise sobivaid aegu suulise teabe andmiseks enda töögraafikut või muid planeeritud tegevusi silmas pidades. Maksuhalduri juurde ilmumine või vähemalt uue sobiva aja kooskõlastamine (või tähtaja pikendamise taotlemine) ei saanud olla ebamõistlikult koormav. Sealjuures nähtub esitatud kirjavahetusest, et kaebaja sooviks oli suulise teabe andmise kohustusest kõrvale hoiduda, paludes mitmel korral maksuhaldurilt teabe andmise võimaldamist kirjalikus vormis. Eeltoodut arvestades ei pidanud vastustaja omaalgatuslikult 22.06.2023 korralduses määratud tähtaja pikendamist otsustama. Seega ei saanud tekkida ka ebaselget olukorda 22.06.2023 korraldusega määratud kohustuse täitmata jätmise tagajärgedest. 22.06.2023 korralduses suulise teabe andmiseks määratud tähtaja lõppemine ei tähenda suulise teabe andmise kohustuse lõppemist. Kaebaja pidi mõistma, et kui ta jätkab korralduse täitmisest hoidumist ning jätab suuliste selgituste andmiseks sobivad ajad MTA-le välja pakkumata ja suuliste selgituste tähtaja kokku leppimata, võib see kaasa tuua sunniraha rakendamise. Nõustuda ei saa kaebajaga, et sunniraha on rakendatud kaebaja karistamiseks, sest seda saab rakendada vaid 22.06.2023 korralduse täitmisele kallutamiseks, s.o kaebaja ilmumiseks MTAsse 22.06.2023 korralduses toodud kuupäeval 26.07.2023. Karistusena oleks sunniraha rakendamine tõlgendatav olukorras, kus sunniraha rakendatakse pärast ettekirjutuse täitmist, sest sellisel juhul ei ole isikut enam võimalik sunnirahaga ettekirjutuse täitmisele suunata. Kuna vastustaja kohaldas sunniraha ajal, mil kaebaja ei olnud suulist teavet maksuaudiitori ametiruumides veel andnud, on tegemist mõjutusvahendiga 22.06.2023 korralduses antud kohustuse täitmiseks kallutamisele, mitte aga karistusliku meetmega. Sealjuures saavutas vastustaja mõjutusvahendiga soovitud tulemuse, kui kaebaja ilmus 01.09.2023 MTA-sse suulist teavet andma. Maksuhaldur on põhjendanud suulise teabe andmise vajadust 22.06.2023 korralduses. Ettekirjutust sisaldava korralduse täitmise tagamiseks antud sunniraha rakendamise korralduses ei pea vastustaja valitud teabe nõudmise viisi uuesti põhjendama. Saab nõustuda 22.06.2023 korralduses toodud põhjendusega, et suuliste selgituste andmine tagab kirjalikust suhtlusest kiirema ja efektiivsema menetluse, võimaldades maksuhalduril hinnata paremini seletuste usaldusväärsust läbi isiku käitumise, mis ei kajastu ega ole tajutav läbi kirjaliku suhtluse. Kaebaja oleks saanud valmistuda ka suulise teabe andmiseks ja värskendada enda mälu eksimuste vältimiseks ka vahetult enne kohtumist, sest kaebajale olid 22.06.2023 korralduse alusel toimuva maksukontrolli aluseks olevad asjaolud teada (sh maksustamisperiood, tuludeklaratsioon ja muud andmed). Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda teabe esitamist enda eelistatud viisil. Samuti ei tähenda kaebaja osutatud MKS § 10 lgst 3 tulenev menetluse efektiivsuse põhimõte absoluutset keeldu tekitada maksukohustuslasele mistahes ebamugavusi. Pealegi on 22.06.2023 korraldus jõustunud haldusakt ja seega täitmiseks kohustuslik, mistõttu ei saa kaebaja praeguses haldusasjas enam vaielda selle üle, 5(8)
3-23-1994 kas kaebajalt 22.06.2023 korralduses märgitud teabe nõudmine selles märgitud viisil oli õiguspärane (ATSS § 8 lg-d 1 ja 3, HMS § 60). Maksuhalduri valitud sunnivahendi liiki ja selle kohaldamise viisi ei saa pidada ebaproportsionaalseks. MKS § 67 lg 3 kohaselt ei või sellesama kohustuse täitmisele sundimiseks sunniraha esimesel korral ületada 640 eurot, teisel korral 2000 eurot. Sellesama kohustuse täitmisele sundimiseks kasutatav sunniraha ei või ületada kokku 2640 eurot. Sunnivahendi rakendamine ei pruugi olla proportsionaalne olukorras, kus ettekirjutusest tulenevad adressaadi kohustused on ebaselged, olles ettekirjutuse täitmata jätmise mõjuvaks põhjuseks (Riigikohtu 08.12.2016 otsus nr 3-3-1-62-16). Praegu sellist olukorda ei esine. 22.06.2023 korraldus ega vastustaja antud selgitused ei saanud tekitada kaebajas ebaselgust kohustuse osas, mille täitmist kaebajalt oodati. Seega pidi kaebajale olema üheselt selge ja arusaadav, millise kohustuse täitmiseks sunniraha rakendati. Kaebaja subjektiivne soov anda ütlused kirjalikult ei muuda 22.06.2023 korralduse ega korralduses määratud suulise teabe andmise kohustuse kehtivust. Kaebajal ei olnud õigust jätta suulised selgitused andmata. Vastustaja määratud sunniraha 320 eurot esimesel korral ei ole ka vastuolus MKS § 67 lg-ga
3.Kokkuvõttes olid sunniraha rakendamiseks täidetud kõik sunnivahendi rakendamise eeldused ja sunnivahendi rakendamist välistavad asjaolud puudusid. Kuivõrd sunniraha rakendamise korraldus on õiguspärane, puudub alus ka 22.06.2023 korralduse alusel sunniraha rakendamise keelamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
10.P.O palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 19.02.2024 otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Puudub nõutav haldusakt, mille alusel saaks sunniraha rakendada. Kuna MTA pakkus kaebajale välja uued ilmumise ajad (e-posti teel ilma uut nõuetekohast korraldust esitamata), siis ei saa MTA 22.06.2023 korralduse alusel kaebaja suhtes sunniraha rakendada, sest see korraldus nägi kaebajale kohustusena ette MTA-sse ilmumise konkreetsel ajal, st 26.07.2023 kell 10:00, mis on aga möödunud enne sunniraha rakendamist. Uute väljapakutud aegade kohta ei antud kohustuslikku kirjalikku korraldust, mis vastaks MKS §-s 46 sätestatud nõuetele. Maksuhalduri ametiruumidesse ilmumise nõue on põhjendamata ja ebaproportsionaalne meede. 22.06.2023 korraldus ei sisalda ei põhjendusi ega kaalutlusi, miks nõutakse kaebajalt just nimelt suulise teabe esitamist ja miks ei ole soovitavat teavet võimalik küsida kirjalikult. Kaebaja on MTA-le esitanud kõik nõutud dokumendid, samas ei ole MTA kaebajale selgitanud, millist teavet lisaks soovitakse. Puudub põhjendus, miks MTA leiab, et vahetu kohtumine oleks efektiivsem kui kirjalik suhtlus. Kuna teabe küsimise eesmärk on saavutatav ka kirjaliku teabe esitamisega, on sunniraha rakendamine selgelt ebaproportsionaalne meede. Sunniraha rakendades ei ole MTA teostanud kaalutlusõigust. Sunniraha rakendamise korraldusest ei nähtu kaalutlusi, miks ei ole võimalik soovitud teavet hankida kirjalikult. Lisaks on sunniraha rakendatud karistusena. Sunniraha korraldus tuleks tühistada mh põhjusel, et kaebaja andis suulised seletused MTA-s 01.09.2023.
11.MTA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes oma varasemate seisukohtade juurde ja nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6(8)
3-23-1994
12.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks ei ole alust.
13.Halduskohus selgitas õigesti, et haldustäite vaidluses kontrollib kohus seda, kas sunnivahendi rakendamise eeldused on täidetud, kas sunni liik ja selle kohaldamise viis olid proportsionaalsed ning ega ei esine sunni kohaldamist välistavat asjaolu. See tähendab, et sunniraha rakendamise õiguspärasus ei sõltu ettekirjutuse õiguspärasusest ning kehtivat ettekirjutust on võimalik sundtäita, sõltumata adressaadi vastuväidetest ettekirjutuse õiguspärasusele (Riigikohtu 12.04.2022 otsus nr 3-19-2051, p 10; 22.04.2015 otsus nr 3-3-172-14, p 16). Praegusel juhul tehti kaebajale ettekirjutus, mille täitmist taotleti ja mille täitmata jätmisel sunniraha rakendamise eest hoiatati, 22.06.2023 korraldusega nr 12.23/061596-1 dokumentide esitamiseks ja teabe andmiseks. Pooled ei vaidle selle üle, et 22.06.2023 korraldus on kehtiv ning kaebaja ei ole püüdnud seda ka vaidlustada. Seega ei mõjuta sunniraha rakendamise õiguspärasust asjaolu, et kaebaja arvates on 22.06.2023 korraldus suulise teabe andmise nõude osas õigusvastane. Järelikult on praeguses vaidluses asjakohatud need kaebaja väited, mis puudutavad maksuhalduri ametiruumidesse ilmumise nõude põhjendamatust ja ebaproportsionaalsust. Ühtlasi on seega põhjendamatu kaebaja etteheide, et sunniraha rakendamise korralduses ei nähtu kaalutlusi, miks ei ole võimalik soovitud teavet hankida kirjalikult. Nagu halduskohus selgitas, ei pea vastustaja sunniraha rakendamise korralduses, mis on antud varasema ettekirjutust sisaldava korralduse täitmise tagamiseks, uuesti põhjendama valitud teabe nõudmise viisi.
14.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et siinsel juhul olid sunniraha rakendamise eeldused täidetud ning seejuures puudus alus uue korralduse väljastamiseks, millega määrataks kindlaks 22.06.2023 korraldusega antud suulise teabe andmise kohustuse täitmiseks uus tähtaeg MKS § 60 lg 2 alusel. Ringkonnakohus järgib halduskohtu sellekohaseid põhjendusi ilma neid kõiki üle kordamata (HKMS § 201 lg 4). Sealhulgas on põhjendamatu kaebaja seisukoht, et MTA 22.06.2023 korralduse alusel ei saanud kaebaja suhtes sunniraha rakendada, sest see korraldus nägi kaebajale kohustusena ette MTA-sse ilmumise konkreetsel ajal, st 26.07.2023 kell 10:00, mis oli aga möödunud enne sunniraha rakendamist. MTA on 22.06.2023 korralduses märkinud, et sunniraha rakendatakse kohustuse tähtajaks täitmata jätmise korral. Seega saigi MTA sunniraha rakendada üksnes pärast 26.07.2023, kui oli selgunud, et kaebaja ei ole selleks kuupäevaks maksuhalduri juurde ilmunud. Puudub vaidlus, et kaebaja täitis 22.06.2023 korraldusega pandud kohustuse 01.09.2023. Kuna 23.08.2023 korralduse andmise ajal oli 22.06.2023 korraldus kehtiv ja kaebaja ei olnud talle pandud kohustust täitnud, ei olnud järelikult 23.08.2023 korralduse tegemise ajaks sunni rakendamise alused ära langenud (ATSS § 8 lg 3 p 1). Ühtlasi ei nähtu, et oleks esinenud muid sunniraha rakendamist välistavaid asjaolusid (ATSS § 8 lg 3 p-d 2–4).
15.Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et maksuhalduri valitud sunnivahendi liik ja selle kohaldamise viis ei ole ebaproportsionaalsed. Seejuures ei nähtu, et vastustaja poleks kaalutlusõigust teostanud asjakohaselt. Kaalutlusõigus sunniraha tasumisele kohustamise etapis tähendab eelkõige seda, et kui sunniraha rakendamise üldised eeldused on täidetud (ATSS §-d 2 ja 8, arvestades MKS §-e 67 ja 136), võib maksuhaldur võtta arvesse ka muid konkreetse juhtumiga seotud erandlikke asjaolusid, millest tulenevalt ei ole sunniraha tasumisele kohustamine (hoiatuses märgitud mahus) eesmärgipärane või otstarbekas. Kui selliseid erandlikke asjaolusid ei esine, on põhjendatud nõuda sunniraha tasumist hoiatuses märgitud määras ning seda ei ole vaja täiendavalt põhjendada (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2023 otsus nr 3-21-2638, p 23). MTA 23.08.2023 korralduses on selgitatud, et kaebajale on pakutud suuliste selgituste andmise kohustuse täitmiseks uusi aegu ja võimalust pakkuda ka ise välja sobiv aeg, kuid kaebaja ei ole viimast teinud ega esitanud ka mõjuvaid põhjuseid kohale ilmumata jätmiseks, soovides samas esitada vastuseid kirjalikult. 7(8)
3-23-1994 Ringkonnakohtu hinnangul on need asjakohased kaalutlused, mille põhjal võis MTA põhjendatult järeldada, et kaebajal ei ole tegelikult soovi suuliste ütluste andmise kohustust täita ja seega on sunnivahendi rakendamine eesmärgipärane ja otstarbekas. Asja materjalidest ei nähtu ka asjaolusid, mis tingiksid 22.06.2023 korralduse hoiatuses märgitud summast väiksema sunniraha määramist.
16.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, mistõttu jäävad ka MTA võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.