Tallinna Ringkonnakohus Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
21.05.2025, Tallinn
Haldusasja number
3-23-986
Haldusasi
F.I kaebus mõista Tallinna Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitis
Menetlusosalised
Kaebaja F.I Vastustaja Tallinna Vangla, esindaja Monika Raiendik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 30.05.2024 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
F.I apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta F.I apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30.05.2024 otsus muutmata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.06.2025. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.F.I esitas 23.01.2023 Tallinna Vanglale taotluse hüvitada mittevaraline kahju 10 000 eurot. Taotluses selgitati, et Harju Maakohtu võttis taotleja 2018. märtsis vahi alla. Alates 2019. a-st hakkas Tallinna Vangla praktiseerima üksikvangistust vahistatute suhtes, keda kahtlustatakse kuulumises kuritegelikku ühendusse. Taotleja viibis üksikvangistuses ajavahemikul 2018–2022, talle kehtisid nii suhtlus- kui ka liikumispiirang ning õigus pereelule oli äärmiselt piiratud. Teiste kinnipeetavatega ei saanud suhelda, ööpäevast 23 tundi viibis taotleja kinnises kambris ning ei võimaldatud mingit kambrivälist tegevust peale 1-tunnise jalutuskäigu jalutusboksis. Telefonikõnesid kestusega 15 minutit kuni tund sai teha üks kord nädalas. Seetõttu kadus kontakt abikaasaga ning pere lagunes. Taotleja tervis sai kannatada. Üksikvangistus tekitas psüühilisi probleeme (agressioon), mis viisid distsiplinaarrikkumiste ja -karistusteni. 2022. a-l avatud eluosakonda viimise järel ilmnesid teised psüühikahäired. Taotleja on stressis ja kaaskinnipeetavad ärritavad teda. Probleemidega seoses on taotleja külastanud psühholoogi ja psühhiaatrit. Nii pikaaegne üksikvangistuses hoidmine on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) art-ga 3.
2.Tallinna Vangla tagastas 06.04.2023 otsusega nr 5-37/23/9-4 F.I mittevaralise kahju hüvitamise taotluse ajavahemiku 14.06.2018–22.01.2020 osas ja jättis selle ajavahemiku 23.01.2020–27.05.2022 osas rahuldamata. Kinnipeetava hoidmine üksi kambris ei ole vastuolus kehtiva õigusega. Taotleja sai iga päev suhelda vanglateenistujatega. Taotleja sai lugeda raamatuid, ajakirju ja ajalehti, kuulata raadiot ja vaadata televiisorit, saata kirju ja suhelda telefoni teel. Taotlejal on toimunud 6 pikaajalist ja 17 lühiajalist kokkusaamist ning 4 kohtumist kaitsjaga. Vangla ei saa iga kord võimaldada kokkusaamisi päevadel, mil abikaasal pole tööpäeva. Kaasamine kambrivälisesse tegevusse oli piiratud ka seoses Covid-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks kehtestatud piirangutega. Taotleja jättis enda õiguste kaitseks ja võimaliku kahju vältimiseks kasutamata esmased õiguskaitsevahendid. Taotleja käitumist on hinnatud agressiivseks ning vägivaldseks juba 28.07.2015 riskihindamise ankeedis, mille kohaselt on taotlejal probleemide äratundmise ja lahendamise oskus puudulik. Riskihindamise 13.07.2022 ankeedis on märgitud, et meditsiiniosakonnalt laekunud info kohaselt ei ole taotlejal diagnoositud depressioone ega muid psühholoogilise probleeme, samuti ei ole taotleja saanud psühhiaatrilist ravi, taotleja tervis on rahuldav, kuid taotleja on emotsionaalselt ebastabiilne, n-ö lühikese sütikuga, s.o taotlejale meeldib, kui kõik teevad asju nii, nagu tema heaks peab.
3.F.I esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus mõista Tallinna Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitis 10 000 eurot seoses ajavahemikul 28.08.2019– 27.05.2022 tema üksikvangistuses hoidmise ja kokkusaamiste võimaldamisega mittesobivatel kuupäevadel. Tallinna Halduskohus tagastas 10.08.2023 määrusega kaebuse ajavahemiku 28.08.2019–22.01.2020 osas ja võttis kaebuse menetlusse mittevaralise kahju hüvitise nõudes ajavahemiku 23.01.2020–27.05.2022 osas.
4.Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 30.05.2024 otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt välja F.I-le pikaajalise üksikvangistusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitiseks 1500 eurot.
2(6)
3-23-986 Ajavahemikul 23.01.2020–27.05.2022 oli vahistatu staatuses olnud kaebaja kambris üksi. Tema liikumis- ja suhtlemisvõimalused olid seitsmel korral lühiajaliselt piiratud distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutamise tõttu ning 29.09.2021–03.11.2021 julgeolekukaalutlustel eraldatud lukustatud kambris viibimise tõttu. Kaebaja ei nõua kartseris ega eraldatud lukustatud kambris viibimise tõttu kaasnenud piirangutega tekkinud kahju hüvitamist, ainult vahistatuna n-ö tavapärasel režiimil viibides üksi kambris hoidmisega tekitatud kahju hüvitamist. Lähtumata kaebaja isikust on vastustaja abstraktselt märkinud, et vahistatute omavaheliste kokkupuudete lubamiseks peab vangla olema veendunud, et see ei ohusta kriminaalmenetluse tulemust (õigusemõistmise mõjutamisega seotud kuritegude toimepanemise teel) ega vangla julgeolekut. Seejuures on vangla pidanud just kuritegelikku ühendusse kuulumises süüdistatud vahistatute, seega ka kaebaja puhul oluliseks kriminaalmenetluse tagamiseks suhtlemise mittevõimaldamist (s.o mitte pelgalt suhtlusringkonna piiramist) teiste kinni peetavate isikutega. Kriminaalmenetluse tagamise vajaduse üle sai otsustada menetleja, mitte vangla. Kriminaalasja nr X-XX-XXXX materjalidest nähtuvalt olid peaaegu kõik isikulised tõendid 2019. a novembrikuu lõpuks uuritud. Vahistatu kinnipidamistingimused ei tohiks olla pikka aega vältava kinnipidamise korral karmimad kui süüdimõistetutel, kui õiguste ulatuslikumaks piiramiseks ei ole mõjuvat põhjust (Riigikohtu halduskolleegiumi 17.06.2021 otsus asjas nr 319-1416, p 40). Vahistatu isoleerimine teistest kinni peetavatest ei ole keelatud, aga peab olema kaalutletud. Kaebajat hoiti üksikkambris kokku 736 päeva. Ta ei olnud küll täielikus sotsiaalses isolatsioonis, käis pikaajalistel kohtumistel, suhtles vanglateenistujatega, sai helistada ja lugeda ajalehti jne, aga sisuliselt oli üksikvangistuses. See ei olnud vajalik ja eeldatavasti põhjustas kaebajale hingelist valu ja kannatusi suuremal määral kui need, mis paratamatult kaasnevad eelvangistuses kinnipidamisega. Kaebaja terviseseisundi andmed ei kinnita seda, et tema vaimse tervise seisund oleks muutunud pikaajaliselt üksikvangistuses paiknemise tagajärjel ning õigustaks väidetava tervisekahju hüvitamist täiendavalt hingeliste kannatuste eest määratavale hüvitisele 1500 eurot. Kaebaja pöördus sageli meditsiiniosakonna poole ning sai meditsiinilist konsultatsiooni ja ravi erinevate probleemide vastu. Seega ei jäetud kaebajat tervisemuredega üksi ning ta sai vajalikku abi. Üksikvangistus üldiselt saab mõjuda tervisele, eeskätt psüühikale halvasti. Samas ei ole kaebaja tervisekaardi andmete põhjal võimalik järeldada, et ta on vaimselt kannatanud üksinda kambris viibimise tõttu. Dokumentide pinnalt saab järeldada, et kaebaja on tema suhtes üksikvangistuse ajal osutanud mitmetele meeleolu- ja muule vaimsele häirele ning talle on 16.03.2020 ja 27.10.2022 välja kirjutatud antidepressantide gruppi kuuluvaid ravimeid. Kaebaja on arstidele kurtnud unehäireid, ebanormaalset lõdvenemist, närvilisust, stressi ja paanikat. Samas ei ole sellised kaebused objektiivselt kinnitust leidnud ja selliseid haigusseisundeid või mõnda rasket psüühikahäiret ei ole kaebajal üksikvangistuse kandmise ajal diagnoositud. Kaebaja on arstile korduvalt välja toonud, et ta on olnud pikka aega vahi all, samas ei ole vastuvõttudel toonud põhilise probleemina välja üksinda kambris olemist ja et ta sooviks kambrikaaslast, kellega suhelda. Seega võib järeldada, et kaebaja ei pidanud täielikus isolatsioonis viibimist ohuks enda vaimsele tervisele. Praegusel juhul ei võimalda haiguslugude väljavõtted järeldada, et pikka aega üksinda kambris olemine oleks olnud suuremaks stressifaktoriks. Seda ei ole kinnitanud ka arstid. Seetõttu ei saa järeldada, et üksinda kambris olemine oleks põhjustanud kaebajale suuremaid vaimseid kannatusi. Arst on 27.10.2022 haigusjuhu kokkuvõtte ning soovituse all märkinud „sotsiaalse deprevatsioonijärgne stressreaktsioon“, samas võimaldab see haigusjuhu diagnoosina märgitu arvata, et kaebaja emotsionaalse stressiga vahetult seotud ärevushäired võivad pigem olla 3(6)
3-23-986 tingitud karistuse kandmisest ning paratamatult kaasneda kinnipidamisega. Tervisekaardist ei nähtu, et arstid oleks kinnitanud, et üksikvangistus omab kaebaja isiksusele kestvat mõju niivõrd, et see püsivalt kahjustab tema sotsiaalseid võimeid. Pikaajalisi kokkusaamisi puutuvas osas on kahjunõue põhjendamatu, kuna vangla tegutses õiguspäraselt. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.F.I palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 30.05.2024 otsus osaliselt ja teha asjas uus otsus, millega suurendada Tallinna Vanglalt välja mõistetavat hüvitist 3500 euro võrra, kokku 5000 euroni. Kohtuotsuse põhjendused on vastuolulised osas, mis puudutavad üksikvangistuse mõju kaebaja vaimsele tervisele. Jääb selgusetuks, millel põhineb kohtu väide, et kaebajal ei diagnoositud vaimse tervise häireid. Pärast üksikvangistuse kohaldamist on psühhiaater 16.03.2020 teinud sissekande, et üksildus pressib ja määranud kaebajale raviks antidepressandid. Kohus möönis, et pikaajalise üksikvangistuse mõjud vaimsele tervisele võivad avalduda ka hiljem. Kaebaja avaldas 27.10.2022 vastuvõtul, et kolmeaastase üksikvangistuse tõttu on tal stress ja paanika ning psühhiaater määras raviks antidepressandid. Kaebaja ei saanud seega ilma ravita hakkama ka pärast seda, kui oli 5 kuus avaosakonnas olnud. Ei ole arusaadav, mille alusel kohus leidis, et vaevused on tekkinud üldiselt vangistuse, mitte pikaajalise üksikvangistuse tõttu. Kaebaja on vanglas teist korda ning varem ega hiljem ei ole selliseid seisundeid tekkinud ega diagnoose pandud. Kaebaja on kindel, et need on tekkinud üksikvangistuse tõttu.
7.Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Tervisekaardi kannetest nähtuvalt on kaebaja üksinda kambris viibimise perioodil 30.01.2020– 27.05.2022 käinud arvukalt erinevate meditsiinitöötajate vastuvõttudel, kuid ei ole seal esitanud kaebusi seoses üksinda kambris viibimisega kaasnevate kannatustega. Kaebaja käis 16.03.2020 psühhiaatri vastuvõtul, kus kurtis unetuse ja ebanormaalse lõdvenemise üle, kuid sellest ei saa järeldada, et kaebaja tervis kahjustus üksinda kambris viibimise tagajärjel. Ka arstile kaebaja sellist seost ei väitnud ning vastuvõtu kirjeldusest võib järeldada, et kaebused on seotud pigem kaebaja murega tuleviku ees – kaebaja avaldas, et on viibinud kolm aastat vahi all, uurimine käib ning kaebaja ei tea, mis edasi saab. Kaebajale määrati 16.03.2020 vastuvõtul 4-nädalane ravi ning rohkem sellesisuliste kaebustega kaebaja meditsiinitöötajate poole üksinda kambris viibimise ajal ei pöördunud. Asjaolust, et kaebaja keeldus 10.11.2021 psühhiaatri vastuvõtust, võib järeldada, et üksinda kambris viibimine kaebajale vaimseid häireid ei põhjustanud. Ei ole eluliselt usutav, et kaebaja, kes erinevate tervisekaebustega pidevalt meditsiinitöötajate poole pöördus, oleks näidustuse olemasolul arstiabist lihtsalt loobunud. Kaebaja 27.10.2022 kaebusi ei saa samuti seostada üksinda kambris viibimisega. kaebaja tervisehäirete ainus või peamine põhjus ei ole üksinda kambris viibimine, kuna siis oleks muutused terviseseisundis tõenäoliselt avaldunud varem kui 5 kuud pärast avatud osakonda paigutamist. Seda toetab ka asjaolu, et kaebaja on vastuvõtul välja toonud erinevaid probleeme, mh nt kurtnud, et ta on juba 5 aastat vangistuses, jäänud on veel kaks aastat.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.HKMS § 197 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses.
4(6)
3-23-986 Kaebaja vaidlustab apellatsioonkaebuses halduskohtu otsust osas, millega halduskohus jättis rahuldamata üksikvangistuses hoidmisega tekitatud tervisekahju hüvitamise nõude 3500 euro suuruses summas. Muus osas on halduskohtu otsus jõustunud.
9.Ringkonnakohus leiab, et tervisekahju nõue tuleb jätta riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 alusel rahuldamata, kuna kahju oli võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahenditega ning kaebaja jättis selle võimaluse enne kahjunõude esitamist põhjendamatult kasutamata. RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalikõiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Riigikohtu halduskolleegiumi pikaajalise praktika kohaselt võib kahjunõue olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjuseid (12.09.2023 otsus asjas nr 3-21-884, p 15). Kaebajal oli võimalus oma õigusi kaitsta, esitades vanglale taotluse lõpetada üksikvangistuse kohaldamine (viitega selle negatiivsele mõjule vaimsele ja füüsilisele tervisele, ühes asjaomaste tõendite esitamisega) ning keeldumise korral esitades vanglale vaide ja vajadusel halduskohtule kaebuse vangla kohustamiseks lõpetada kaebaja üksikvangistuses hoidmine või võtta teisi vajalikke leevendusmeetmeid. Ühtlasi oli kaebajal nende nõuete esitamise raames võimalik taotleda esialgse õiguskaitse kohaldamist (HKMS § 249 lg 2 ja § 251 lg 1 p 3 – haldusorgani kohustamine lõpetama jätkuvat toimingut). Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise võimalikkus pidi olema kaebaja jaoks arusaadav. Kinnipeetavad on üldiselt hästi teadlikud võimalusest kaitsta oma õigusi vaiete ja kaebuste esitamisega, see teave on vanglas laialt levinud ning seda selgitatakse ka vahistatu vanglasse vastuvõtmisel (vangistusseaduse § 14 lg 2, § 90 lg 1). Kaebaja on vanglas olnud pikalt, juba teist korda. Kaebajal ei olnud alust eeldada, et vangla tegevuse vaidlustamisel ei ole edulootust (vrd Riigikohtu otsus nr 3-19-2061, p-d 20.5 ja 20.6, otsus nr 3-15-2943 p 14). Tegemist oli täiesti uue olukorraga, mistõttu vangla tegevust taotluse lahendamisel ei olnud võimalik üheselt prognoosida (vrd Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-21-16, p 10.2). Vangla ei ole asja materjalidest nähtuvalt väitnud ning kohtule pole ka senisest praktikast üldiselt teada, et vangla keeldub lõpetama kaebajaga sarnases olukorras olevate kinnipeetavate suhtes üksikvangistust või kohaldama täiendavaid leevendusmeetmeid, kui talle esitatakse andmed selle kohta, et see on kahjustanud (kahjustamas) kinnipeetava vaimset tervist. Vangla kinnitas halduskohtule, et üksikvangistuses hoidmine otsustatakse igakordselt kaalutlusõiguse alusel, kõiki asjaolusid arvestades ning vangla jälgib pidevalt kinnipeetavate seisukorda, sh vaimset ning füüsilist tervist, ja tekkinud kahtluse või ilmsete probleemide korral sekkutakse kohe. Eelneva paikapidavist kinnitab asjaolu, et, et kaebaja käis üksikvangistuse ajal korduvalt nii psühhiaatri kui ka kliinilise psühholoogi vastuvõtul. 12.10.2021 sissekandest nähtuvalt on kaebaja avaldanud: leevendusmeetmeid hetkel lisaks ei soovi. Teadlik võimalustest vajadusel pöörduda psühholoogi või kaplani vastuvõtule. Kui vangla poleks seejärel vaatamata kaebaja esitatud taotlusele ja tõenditele jätkuvat toimingut lõpetanud, ei takistanud miski taotleda õiguskaitset halduskohtult.
10.Kuna kaebaja on jätnud esmased õiguskaitsevahendid kasutamata, ei saa hüvitamisnõuet juba seetõttu rahuldada ja kahjunõude muude eelduste täidetust ei ole vaja rohkem kontrollida.
5(6)
11.Eelneva põhjal jätab ringkonnakohus halduskohtu otsuse edasikaevatud osas muutmata.
apellatsioonkaebuse
3-23-986 rahuldamata ning
12.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja kannab seega oma menetluskulu ise. Tallinna Vangla ei ole oma võimaliku menetluskulu hüvitamiseks taotlust esitanud.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.