Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Monika Raiendik
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt.
2.Mõista Tallinna F.I kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 1500 eurot. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.
3.Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
4.Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 01.07.2024. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
1.F.I (edaspidi ka taotleja) esitas 23.01.2023 Tallinna Vanglale taotluse1 (registreeritud Tallinna Vanglas 24.01.2023 nr-ga 5-37/23/9-1) mittevaralise kahju 10 000 eurot hüvitamiseks. Taotluses selgitati, et 2018. aasta märtsis võeti ta Harju Maakohtu otsusega vahi alla kahtlustatavana § 255 lg 1, § 420 lg 1, § 184 lg 1, § 345 lg 1 järgi 2. Alates 2019. a
Digitaalse kohtutoimiku lehekülg (dtl) 16 jj. Kriminaalasja nr a-aa-aaaa materjalidest nähtuvalt leidis Riigiprokuratuur 21.03.2018 vahistamistaotluses, et kogutud tõendid kinnitavad F.I kahtlustust KarS §-de 255 lg 1, 184 lg 1, § 418 lg 1 ja § 420 lg 1 järgi. Harju
hakkas Tallinna Vangla praktiseerima üksikvangistust vahistatute suhtes, keda süüdistati nendes paragrahvides. Taotleja viibis üksikvangistuses ajavahemikul 2018–2022, talle kehtisid nii suhtlus- kui ka liikumispiirang ning äärmiselt piiratud õigus pereelule. Kannatada sai taotleja tervis. Teiste kinnipeetavatega suhelda ei saanud, ööpäevast 23 tundi viibis taotleja kinnises kambris ja mingit kambrivälist tegevust peale 1-tunnise jalutuskäigu jalutusboksis ei võimaldatud. Telefonikõnesid kestusega 15 minutit kuni tund sai teha üks kord nädalas. Seetõttu kadus kontakt abikaasaga ja pere lagunes. Esiti seadis vangla piiranguid Covid-19 tõttu, hiljem ei saanud taotleja abikaasaga kokkusaamisi, kuna vangla antud päevad langesid kokku päevadega, mil taotleja abikaasa viibis tööl. Üksikvangistus tekitas taotlejal psüühilisi probleeme (agressioon), mis viisid distsiplinaarrikkumiste ja karistusteni. 2022. aastal avatud eluosakonda viimise järel ilmnesid teised psüühikahäired. Taotleja on stressis ja kaaskinnipeetavad ärritavad teda. Probleemidega seoses on taotleja külastanud psühholoogi ja psühhiaatrit. Nii pikaaegne üksikvangistuses hoidmine on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) artikli 3 rikkumine.
2.Tallinna Vangla tagastas 06.04.2023 otsusega3 nr 5-37/23/9-4 F.I kahju hüvitamise taotluse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes ajavahemiku 14.06.2018–22.01.2020 osas ning ajavahemiku 23.01.2020–27.05.2022 osas jättis rahuldamata. Otsuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised: – kinnipeetava hoidmine üksi kambris ei ole vastuolus kehtiva õigusega. Vangla otsustab kaalutlusõiguse alusel kas paigutada kinnipeetav kambrisse üksi või mitmekesi (vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 1). Kinnipeetavate paigutamisel tuleb järgida eraldihoidmise printsiipi ning vahistatute paigutamisel lisaks ka VangS § 90 lg-d 3 ja muid asjaolusid, mis välistavad julgeolekukaalutlustel isikute ühte kambrisse paigutamise, võib esineda olukordi, kus isik paikneb mitmekohalises kambris üksinda. See ei ole üksikvangistuses hoidmine sotsiaalse isoleerimise eesmärgil. Euroopa vanglareeglistiku punktis 96 soovitatakse vahistatuid võimaluse korral paigutada eraldi kambritesse, välja arvatud juhul, kui neile tuleb kasuks majutamine koos teiste vahistatutega või kui kohus on teinud erimääruse vahistatu majutamise kohta. Taotleja osas ei ilmnenud üksi kambris hoidmist välistavaid asjaolusid; – tulenevalt VangS § 90 lg-st 3 hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, v.a aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Kuna tegemist on kehtiva regulatsiooniga, mille täitmine on vanglale kohustuslik, puudub vanglal selle osas igasugune kaalumisruum; – taotleja Tallinna Vanglas ei töötanud ega õppinud, tuli teda vahistatuna hoida 23 h ööpäevas lukustatud kambris, ent teda ei ole hoitud täielikus isolatsioonis. Taotleja sai igapäevaselt suhelda vanglateenistujatega, mh on taotlejal süstemaatiliselt toimunud kohtumised kaplaniga, samuti on taotlejal olnud suhtlus sotsiaaltöötaja, inspektor-kontaktisiku, psühholoogi ning teabe- ja uurimisosakonna ametnikuga, vanglaametnikud käisid kambris loenduse ajal ja kambri juures toidujagamise ajal, taotleja suhtles regulaarselt meedikutega ja käis arsti vastuvõttudel. Taotleja sai lugeda raamatuid, ajakirju ja ajalehti, kuulata raadiot ja vaadata televiisorit, saata kirju ja suhelda telefoni teel, sj on taotleja erinevatel aegadel saanud teha telefonikõnesid sagedamini kui korra nädalas. Taotlejal on toimunud kuus pikaajalist Maakohus andis 22.03.2018 määrusega asjas nr a-aa-aaaa loa F.I vahistamiseks. Kriminaalasjas nr b-bb-bbbb andis Harju Maakohus 18.09.2018 määrusega F.I kohtu alla süüdistatavana KarS § 255 lg 1, § 420 lg 1, § 184 lg 1, § 345 lg 1 järgi.
Dtl 22 jj.
–
–
–
ja 17 lühiajalist kokkusaamist ning neli kohtumist kaitsjaga. Kokkusaamiste ajal ei olnud taotleja kambris. Lisaks viibis taotleja väljaspool kambrit 15 päeval seoses kohtuistungitega; vangla ei nõustu taotleja etteheidetega, mille kohaselt tema pere lagunes seetõttu, et lubatud kokkusaamised kattusid taotleja abikaasa tööl olemise päevadega. Vangla ei saa alati võimaldada soovitud kuupäevadel kokkusaamisi, kuid saab võimaldada kokkusaamist mõnel teisel kuupäeval. Lisaks taotlejale on Tallinna Vanglas arvukalt kinnipeetavaid, kes samuti soovivad kokkusaamisi, seega kokkusaamise ruumide piiratud ressursi tõttu tuleb teha valikuid. Kaasamine kambrivälisesse tegevusse oli piiratud ka seoses Covid-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks kehtestatud piirangutega. Taotleja on kõikide käskkirjadega tutvunud, kuid vaide esitas üksnes käskkirja nr 1-1/20/56 peale. Tallinna Vangla tagastas nimetatud vaide, kuna taotleja jättis vaides esinevad puudused kõrvaldamata. Taotleja jättis enda õiguste kaitseks ja võimaliku kahju vältimiseks esmased õiguskaitsevahendid kasutamata. Piirangute kohaldamist on korduvalt kohtute poolt hinnatud ja on leitud, et need on olnud põhjendatud ja vajalikud. Piirangute mõju kompenseerimiseks kohaldati vanglas leevendusmeetmeid; taotleja käitumist on agressiivseks ning vägivaldseks hinnatud juba 28.07.2015 riskihindamise ankeedis, kus on leitud, et probleemide äratundmise ja lahendamise oskus on taotlejal puudulik. Riskihindamise 13.07.2022 ankeedis on märgitud, et meditsiiniosakonnalt laekunud info kohaselt ei ole taotlejal diagnoositud depressioone ega muid psühholoogilise probleeme, samuti ei ole taotleja saanud psühhiaatrilist ravi, taotleja tervis on rahuldav, kuid taotleja on emotsionaalselt ebastabiilne, n-ö lühikese sütikuga, s.o taotlejale meeldib, kui kõik teevad asju nii nagu tema heaks peab ja kuidas tema tahab; faktilised asjaolud ja kogutud tõendid väärikuse alandamisele ei viita.
3.F.I (edaspidi kaebaja) esitas 05.05.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 10 000 eurot seoses ajavahemikul 28.08.2019–27.05.20224 üksikvangistuses hoidmise ning kokkusaamiste võimaldamisega mittesobivatel kuupäevadel. Kaebaja selgitas, et ta võeti märtsis 2018. a Harju Maakohtu otsusega vahi alla kahtlustatavana mh § 255 lg 1 (KarS § 255 lg 1: kuulumine kuritegelikku ühendusse – kohtu märkus) järgi. Alates 2019. a hakkas Tallinna Vangla kohaldama vahistatu suhtes, keda süüdistatakse § 255 järgi, üksikvangistust. Sellega seoses viibis kaebaja üksikvangistuses 2022. aastani. Kaebuse kohaselt kaebaja suhtlemist ja liikumist piirati, kannatada sai kaebaja tervis, samuti rikuti perekonnaelu puutumatust.
4.Kohus tagastas 10.08.2023 määrusega F.I kaebuse ajavahemiku 28.08.2019–22.01.2020 osas ning võttis kaebuse menetlusse mittevaralise kahju hüvitise nõudes ajavahemiku 23.01.2020–27.05.2022 osas. Määrus jõustus edasikaebamata 31.08.2023.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja seisukoht
5.1.Kaebaja ei nõustu Tallinna Vangla 06.04.2023 otsusega nr 5-37/23/9-4, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
5.2.Pikaajaline üksikvangistuses hoidmine rikub EIÕK art 3.
Vt kaebaja 18.07.2023 vastus kohtunõudele ja kohtu tõlgendus 10.08.2023 määruse p-s 10.
5.3.Loenduse ja toidujagamise ajal ei suhtle ametnik kinnipeetavaga. Kontaktisik käib väga harva, suhtlemine temaga kannab ametlikku iseloomu ning ei kesta kauem kui 5 minutit. Kohtumised kaplaniga olid samuti harvad. Suhtlus sotsiaaltöötaja, psühholoogia ning teabe- ja uurimisosakonna ametnikuga oli marginaalne.
5.4.Kaebaja endine elukaaslane kirjutas vanglale kirju, kus taotles kokkusaamisi ajaks, mil ta ei pea tööl olema ning kurtis, et vangla tegevuse tõttu laguneb pere, ent vangla andis pikaajalisi kokkusaamisi mitu korda järjest mittesobivatel päevadel. Seetõttu peresuhted purunesid. Vangla rikkus perekonnapõhiõigust.
5.5.Üksikvangistus mõjutas kaebaja vaimset tervist. Seda kinnitab kaebaja tervisekaart.
6.Vastustaja seisukoht
6.1.Vastustaja jääb 06.04.2023 vastuse nr 5-37/23/9-4 juurde.
6.2.Kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) § 127 lg 1 ja § 130 lg 2 kohaselt arvestatakse vahi alla võtmisel vahistatu põhiõigustele tekkiva riive mõõdukust. Kohus teeb kaalutletud otsustuse. Vahistamise täitmisel tuleb vältida ühes ja samas kriminaalasjas süüdistatavate kokkupuutumist, et vältida omavahelist suhtlust. Mida rohkem on süüdistatavaid, seda kergem on neil leida võimalusi info edastamiseks kaasvahistatute abil. Kriminaalasjast nr b-bb-bbbb nähtuvalt süüdistati kaebajat mh kuritegeliku ühendusse kuulumises ning koos kaebajaga oli süüdistus esitatud kaheksale isikule. Selliste kuritegude puhul on suur tõenäosus, et kriminaalmenetlust püütakse mõjutada tõendite hävitamise või moonutamise, uute tõendite loomise või tunnistajate mõjutamise kaudu. Et vangla saaks lubada konkreetsete vahistatute omavahelist kokkupuudet, peab vangla olema veendunud, et see ei ohusta kriminaalmenetluse tulemust ega vangla julgeolekut. Selleks tuleb vanglal kõik olulised asjaolud välja selgitada. See on ajamahukas tegevus ning sageli edutu, arvestades vahistatute staatuse pidevat muutumist (vabanevad, saavad süüdimõistetuteks). Paigutamisel tuleb arvestada ka isikuomadustega ja vaadetega. Sageli ei ole vahistatud huvitatud kambrit teistega jagama. Kuna vanglasisene paigutamine on kohtupraktika järgi toiming, ei koosta vangla paigutamise kohta haldusakti. Küll aga jälgib vangla pidevalt vanglas viibivate isikute seisukorda, sh vaimset ning füüsilist tervist, ning tekkinud kahtluse või ilmsete probleemide korral sekkutakse koheselt.
6.3.Vastustaja tegevus ei olnud õigusvastane. Kaebaja suhtes kehtinud liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirang oli vahistamisega kaasnenud tagajärg ning selleks esines kaebaja puhul vajadus. Kriminaalasjast nr b-bb-bbbb nähtuvalt võimaldas kaebaja vahistamine vältida kuritegude toimepanemise jätkamist. Arvestades kaebajale esitatud kahtlustust/süüdistust, siis selliste kuritegude puhul on suur tõenäosus, et kriminaalmenetlust püütakse mõjutada tõendite hävitamise või moonutamise, uute tõendite loomise või tunnistajate mõjutamise kaudu. Suhtlemis- ja liikumisvabaduse piiramisega saab takistada uute kuritegude toimepanemist ja ühtlasi käimasoleva kriminaalmenetluse takistamist. Kaebaja liikumisvõimalused ei piirnenud vaid tunniste jalutuskäikudega vabas õhus: – kaebaja viibis perioodil 23.01.2020–27.05.2022 seoses kohtuistungitega väljaspool vanglat: 31.05.2021 ca 5,5 tundi, 08.12.2020 ca 4,5 tundi, 18.08.2020 ca 5,5 tundi, 17.08.2020 ca 5,5 tundi, 13.08.2020 ca 8 tundi, 12.08.2020 ca 7,5 tundi, 11.08.2020 ca 4 tundi, 17.06.2020 ca 6 tundi, 20.05.2020 ca 5 tundi, 19.05.2020 ca 6 tundi, 13.03.2020 ca 5,5 tundi, 12.03.2020 ca 5 tundi, 06.03.2020 ca 2 tundi, 28.02.2020 ca
–
–
–
2,5 tundi, 27.01.2020 ca 2 tundi. Lisaks kuuele kuni 24 tundi kestnud pikaajalisele kokkusaamisele sai kaebaja viibida väljaspool kambrit ka kuni kaks tundi kestvate lühiajaliste kokkusaamiste ja kaitsjatega toimunud kokkusaamiste ajal. Lühiajalised kokkusaamised toimusid kaebajal 05.03.2020, 05.06.2020, 27.06.2020, 16.07.2020, 10.10.2020, 28.11.2020, 29.12.2020, 25.02.2021, 29.03.2021, 24.04.2021, 21.05.2021, 18.06.2021, 26.02.2022, 19.03.2022 ja 07.05.2022. Kaitsjatega kokkusaamised toimusid kaebajal 26.02.2020 ca 0,5 tundi, 04.03.2020 ca 3,5 tundi, 27.04.2021 ca 0,5 tundi ja 26.08.2021 ca 1,5 tundi. Lisaks eeltoodule sai kaebaja liikuda väljaspool kambrit ka erinevate vangla teenistujate (nt meditsiinitöötajad) juurde saatmiste ajal; kaebajale oli vaidlusalusel ajal tagatud võimalus erinevate vangla teenistujatega suhtlemiseks. Kaebajal on toimunud kohtumised inspektor-kontaktisikuga 18.02.2020, 27.11.2020, 18.05.2021, 19.05.2021, 21.06.2021, 10.09.2021, 16.09.2021, 22.09.2021, 29.09.2021, 19.03.2022, 19.04.2022, 20.05.2022, psühholoogiga 20.04.2021, 05.08.2021, sotsiaaltöötajaga 28.08.2020, 14.12.2021, 20.04.2022, teabe ja uurimisosakonna ametnikuga 31.03.2022 ja kaplani/preestriga 21.02.2020, 09.03.2020, 10.03.2020, 23.03.2020, 23.04.2020, 07.05.2020, 08.06.2020, 19.06.2020, 24.07.2020, 24.08.2020, 26.08.2020, 27.08.2020, 07.10.2020, 14.07.2021, sj 16.12.2020 kokkusaamine tühistati ning kaplani sissekande kohaselt puudub kaebajal tõsine huvi kaplani poolt pakutavate teenuste osas; kaebajal toimus ajavahemikul 11.10—24.11.2021 leevendusmeetmete ja suhtlusprogrammi raames vanglateenistujatega 11 kuni 1,5 tunnist kohtumist, sj 12.10.2021 sissekandest nähtuvalt on kaebaja avaldanud: „[...]Leevendusmeetmeid hetkel lisaks ei soovi. Teadlik võimalustest vajadusel pöörduda psühholoogi või kaplani vastuvõtule [...]“; 05.10.2020 toimus kaebajal sõltuvusgrupi moodustamise raames psühholoogi läbiviidud eelvestlus, mille tulemusena ilmnes, et kaebaja näidustuste puudumise tõttu antud gruppi ei sobi.
6.4.Kaebajal jäid abikaasa kokkusaamisele mittetulemise tõttu ära planeeritud lühiajalised kokkusaamised 17.07.2021, 14.08.2021, 09.10.2021 ja 09.04.2022 ning pikaajalised kokkusaamised 14.09.2021–15.09.2021, 16.10.2021–17.10.2021, 11.12.2021–12.12.2021 ning 26.04.2022–27.04.20225. Vangla teavitab kinnipeetavaid neile määratud kokkusaamise ajast esimesel võimalusel, mistõttu on kokkusaajatel kokkusaamise toimumise aeg teada. Vangiregistri andmetest nähtuvalt kaebajal kuni 16.07.2021 (k.a) abikaasaga ühtegi kokkusaamist ära ei jäänud. Kuupäevadel 14.08.2021 ja 09.10.2021 ära jäänud lühiajalised kokkusaamised on võimaldatud taotlustes soovitust erinevatel kuupäevadel. Samas aga ei tulnud kaebaja abikaasa ka 17.07.2021 ja 09.04.2022 lühiajalistele kokkusaamistele, mis olid kooskõlas taotlustes soovitud kuupäevadega. Kaebaja abikaasa on vaidlusalusel ajaperioodil esitanud Tallinna Vanglale taotluses märgitust erineval kuupäeval kokkusaamise võimaldamisega seonduvalt vaid ühe pöördumise, s.o 29.08.2021 märgukirja. Arvestades, et kaebaja abikaasa 29.08.2021 märgukirja kohaselt on juba teine kord, kui kaebaja abikaasa pole saanud pikaajalist kokkusaamist taotluses märgitud kuupäevadel, kuid 29.08.2021 seisuga ei olnud kaebajal ühtegi lubatud pikaajalist kokkusaamist ära jäänud, saab järeldada,
Vt Tallinna Vangla selgitus 20.10.2023 vastuses kohtunõudele: „[...] Alates 16.08.2021 kehtestas Tallinna Vangla direktor koroonaviiruse nakkusohutuse tagamiseks 13.08.2021 käskkirjaga nr 1-1/21/41 kokkusaamisele tulevatele isikutele EL COVID-19 tõendi esitamise või tervislikel põhjustel vaktsineerimise mittevõimaldamise kohta arsti tõendi esitamise kohustuse. Eelnimetud nõuet jätkati direktori 25.10.2021 käskkirjaga nr 1-1/21/57, 01.02.2022 nr 1-1/22/11 ning 07.03.2022 nr 1-1/22/24. Direktori 25.05.2022 nr 1-1/22/57 käskkirjaga nr 11/22/57 EL COVID-19 tõendi nõudest loobuti [...]“. Vangla järeldab kaebaja abikaasa 29.08.2021 (dtl 423) ja 21.11.2021 (dtl 438) pöördumistest, et kaebaja abikaasa ei vastanud nimetatud nõudele alates 16.08.2021, mistõttu kokkusaamised jäid ära kaebaja abikaasast tulenevatel põhjustel.
et kaebaja abikaasal oli võimalik ka soovitust erinevatel kuupäevadel pikaajalistel kokkusaamistel osaleda. Olemasolevad andmed ei kinnita kaebaja väiteid kooselu purunemise kohta. Vangiregistri kannetest nähtuvalt suhtlevad kaebaja ja tema abikaasa tänaseni regulaarselt, nt on kaebaja kohtunud abikaasaga lühiajaliste kokkusaamiste raames viimati 03.12.2022, 28.01.2023 ja 30.03.2023 ning pikaajalisel kokkusaamisel 30.03.2023— 31.03.2023.
6.5.Objektiivsed andmed ei kinnita, et üksikvangistuse tõttu tekkis kaebajal agressioon ning seetõttu hakkas ta toime panema distsipliinirikkumisi. Vangiregistri kannetest nähtuvalt on kaebajale perioodil 14.06.2018—28.08.2019 (s.o viimane päev, mil kaebaja kambris oli teine kinnipeetav) määratud distsiplinaarkaristused 13-l korral, täpselt sama palju distsiplinaarkaristusi on kaebajale määratud ka perioodil 23.01.2020—27.05.2022. Arvestades, et viimati märgitud periood on ligi kaks korda pikem kui periood, mil kaebajal oli kambrikaaslane, näitab eeltoodu pigem seda, et üksinda kambris viibimise ajal suutis kaebaja paremini vanglas kehtivat korda järgida.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Kohtule esitati kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks väärikuse alandamise ja tervisekahju tekitamise ning eraelu puutumatuse rikkumise eest. Kohus tegi asjas 10.08.2023 määruse, mille resolutsiooni punktiga 3 luges, et kaebus on menetlusse võetud kahju hüvitamise nõudes perioodi 23.01.2020–27.05.2022 eest. Kuigi kohus ei täpsustanud selles määruses, millises konkreetses aluses kahjunõue menetlusse võeti, tuleb lugeda kahju hüvitamise nõue selle määrusega menetlusse võetuks neid asjaolusid puudutavas osas, mida oli kaebaja selle määruse tegemise ajani kohtule kirjeldanud, arvestades sj, et kaebaja ei ole kohtule esitatud kaebuses tuginenud kõigile asjaoludele, millele ta tugines vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses.
8.Kaebaja tõi kaebuses kahju tekkimise alusena välja järgmised asjaolud: – Tallinna Vangla kohaldas alates 2019. a vahistatu suhtes, keda süüdistatakse KarS § 255 järgi, üksikvangistust ning sellega seoses viibis kaebaja üksikvangistuses 2022. aastani; – vangla andis pikaajalisi kokkusaamisi mitu korda järjest mittesobivatel kuupäevadel.
9.Üksikvangistuses hoidmisega alandas vastustaja kaebaja väitel kaebaja väärikust ja kahjustas tema vaimset tervist ning kokkusaamiste võimaldamisega mittesobivatel kuupäevadel rikuti kaebaja eraelu puutumatust.
10.Kaebaja nõue talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks puudutab Tallinna Vanglas viibimist ajavahemikul 23.01.2020–27.05.2022. Vaidlust ei ole, et kaebaja viibis alates 14.06.2018 Tallinna Vanglas vahistatuna ja talle kohaldati kinnise vangla kinnipidamisrežiimi arvestades eelvangistuse kohta vangistusseaduse 5. peatükis sätestatud erisusi. Vastustaja 15.06.2023 vastusest6 kohtunõudele nähtuvalt ajavahemikul 23.01.2020–27.05.2022 kaebajal kambrikaaslast ei olnud, sj kaebaja liikumis- ja suhtlemisvõimalused olid piiratud ajavahemikel 11.01.2019–15.01.2019, 02.05.2019–12.05.2019, 14.06.2019–18.06.2019, 01.07.2019–05.07.2019, 01.08.2019–16.08.2019, 28.08.2019–01.09.2019, 23.01.2020– 29.01.2020, 13.05.2020–20.05.2020, 14.10.2020–25.10.2020, 27.10.2020–06.11.2020, 11.08.2021–16.08.2021, 03.11.2021–18.11.2021, 29.04.2022–04.05.2022 ja 12.05.2022–
Dtl 62-63.
18.05.2022 tingituna distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutamisest (VangS § 63 lg 1 p 4) ja ajavahemikul 29.09.2021–03.11.2021 julgeolekukaalutlustel eraldatud lukustatud kambris (VangS § 69 lg 4) viibimise tõttu. Ajavahemikel 29.02.2020–01.03.2020, 25.07.2020– 26.07.2020, 13.08.2020–14.08.2020, 24.09.2020–25.09.2020, 05.06.2021– 06.06.2021 ja 15.07.2021–16.07.2021 viibis kaebaja seoses pikaajaliste kokkusaamistega (VangS § 25) kambrist eemal. Ülejäänud perioodil oli kaebaja liikumis- ja suhtlemisvõimalused piiratud kaebaja vahistatu staatuse tõttu. Tallinna Vanglas on kinni peetav isik üksikvangistuses järgmistel kinnipidamisrežiimidel: ta kannab VangS § 63 lg 1 punkti 4 alusel distsiplinaarkaristust kartserikambris (kartserirežiim); või viibib VangS § 69 lg 2 punkti 4 alusel julgeoleku kaalutlustel eraldatud lukustatud kambris (eraldatud lukustatud kambri režiim); sisuliselt on üksikvangistuses ka vahistatud (eelvangistusrežiim). Praegusel juhul on kaebaja nii kahjunõudes vanglale kui ka kohtumenetluses selgelt sidunud väidetava kahju vahistatu n-ö tavapärasel režiimil viibides kaebaja üksi kambris hoidmisega tingimustes, kus kaebaja liikumis- ja suhtlemisvõimalused olid piiratud, s.o käesoleval juhul ei ole hüvitamiskaebuse aluseks kaebajale distsiplinaarkaristuste või täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise käskkirjadest tulenevad piirangud ja nendega kaasnenud üksikvangistus. Nende piirangutega tekitatud võimaliku kahju hüvitamist ei ole kaebaja ka kohtueelses menetluses taotlenud. Eeltoodust tulenevalt saab kaebaja kahju hüvitamise nõue puudutada ajavahemikke 30.01.2020–28.02.2020, 02.03.2020–12.05.2020, 21.05.2020– 24.07.2020, 27.07.2020–12.08.2020, 15.08.2020–23.09.2020, 26.09.2020–13.10.2020, 26.10.2020, 07.11.2020–04.06.2021, 07.06.2021–14.07.2021, 17.07.2021–10.08.2021, 17.08.2021–28.09.2021, 19.11.2021–28.04.2022, 05.05.2022–11.05.2022 ja 19.05.2022– 27.05.2022.
11.Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise ja eraelu puutumatuse rikkumise korral. Eraelu RVastS § 9 lg 1 tähenduses hõlmab ka perekonnaelu. Vastus küsimusele, kas põhiõiguste rikkumine toob kaasa kahju hüvitamise rahas, oleneb õiguste rikkumise raskusest, süü vormist ja raskusest ning vastutust piiravatest asjaoludest (RVastS § 9 lg 2, § 13). Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suurust hindab kohus kaalutlusõiguse alusel.7
12.Vanglas hoitakse eraldi kinnipeetavaid ja vahistatuid (VangS § 12 lg 1 p 3) ja eri kambritesse paigutatud vahistatuid (VangS § 90 lg 5). Vahistatu staatusega kaasneb vanglas isiku vabaduste ulatuslik piiramine, kuna isikut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui ta töötab või õpib (VangS § 90 lg 3 esimene lause), selliselt teenib vahi all pidamine eelkõige kriminaalmenetluse huve. Vahistatutele VangS § 90 lg 3 esimese lauses ja lg-s 5 seatud liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirangute eesmärgiks on selgitada välja tõde ehk oletatava õigusrikkuja poolt toimepandu, tuua ta kohtu ette ja kindlustada tõhus õigusemõistmine. Õigusemõistmise huviks on vältida kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumist ja jätkuvat kuritegude toimepanemist. VangS § 12 lg 1 p-st 3, § 90 lg 3 teisest lausest ja § 90 lg-st 5 ei tulene iseenesest nõuet hoida kõiki vahistatuid eraldi üksinda kambris. VangS § 90 lg 3 teisest lausest ja § 90 lg-st 5 järeldub, et eraldi tuleb hoida neid vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas ning nende puhul on vangla kohustatud kriminaalmenetluse eesmärkide saavutamiseks takistama vahistatute sidepidamise. Praegusel juhul ei ole vastustaja väitnud, et faktilised asjaolud ei jätnud vanglale valikuvõimalust ehk et
Riigikohtu halduskolleegiumi 18.06.2020 otsus nr 3-16-1903/69, p-d 31–34.
tulenevalt VangS § 90 lg 3 teisest lausest ja § 90 lg-st 5 ei saanud vangla kaebajale kambrikaaslast võimaldada. VangS § 12 lg 2 sätestab, et erandkorras võib vanglateenistus paigutada kinnipeetavaid eraldi ka § 12 lg 1 nimetamata tunnuste alusel. Kohus märgib, et vangla kontekstis tuleb vastavat kaalutlust teostades ja VangS § 12 lg-s 2 sätestatud erandolukorda sisustades arvestada eelkõige julgeolekunõude ja distsipliiniga. Lähtumata konkreetselt kaebaja isikust on vastustaja kohtumenetluses abstraktselt märkinud8, et vahistatute omavaheliste kokkupuudete lubamiseks peab vangla olema veendunud, et see ei ohusta kriminaalmenetluse tulemust (õigusemõistmise mõjutamisega seotud kuritegude sooritamise läbi) ega vangla julgeolekut9. Seejuures on vastustaja pidanud just kuritegelikku ühendusse kuulumises süüdistatud vahistatute, seega ka kaebaja, puhul oluliseks kriminaalmenetluse läbiviimise tagamiseks suhtlemise mittevõimaldamist (s.o mitte pelgalt suhtlusringkonna piiramist) teiste kinni peetavate isikutega 10. Kuna vastustaja ei ole kriminaalmenetluses menetleja ega osaline, tal puudub teave kriminaalmenetluses oluliste asjaolude, esitatud tõendite ja menetluskäigu kohta ning seetõttu puudub tal võimalus asjakohaselt hinnata, kas ja kuivõrd võib kaebaja võimalik tulevane käitumine ohustada kriminaalmenetluse eesmärke, õigusemõistmist ja teiste isikute õigusi, siis usutavasti ei saakski vangla tõsikindlalt välistada, et ka valitud vahistatutega suhtlemise võimaldamisel kaebaja oma tegevusega kriminaalmenetlust ei kahjusta. Kehtiva regulatsiooni järgi antakse lõplik hinnang selle kohta, kas isikust lähtub oht kriminaalmenetluse läbiviimisele, maakohtu poolt kriminaalkohtumenetluses, sj näeb KrMS § 143 1 ja VangS § 102 ette kohtu õiguse kehtestada kinni peetava isiku suhtes täiendavaid piiranguid, kui on piisav alus oletada, et nimetatud isik võib oma tegevusega kahjustada kriminaalmenetluse läbiviimist, mh võib kohus teha määruse isiku täielikuks eraldamiseks teistest vahistatutest. Vaidlust ei ole, et kaebajale ei olnud kriminaalmenetluses KrMS § 1431 alusel täielikku eraldamist vm suhtlemist piiravaid meetmeid kohaldatud. Seega on vangla sisuliselt ise teinud otsustuse kaebaja täieliku eraldamise kohta alates 28.08.2019, enne seda viibis kaebaja Tallinna Vanglas vahistatu režiimil kambris, kus lisaks kaebajale oli kuni kaks vahistatut. Kaebaja paiknes vaidlusalustel ajavahemikel11 kambris üksinda, samas kriminaalasja nr b-bb-bbbb materjalidest12 nähtuvalt olid kriminaalasjas peaaegu kõik isikulised tõendid 2019. a novembrikuu lõpuks uuritud. Vastustaja ei ole kordagi põhjendanud kaebaja eraldihoidmist ka julgeoleku- või distsipliinikaalutlustega.
13.Vahistatu kinnipidamistingimused ei tohiks olla pikka aega vältava kinnipidamise korral karmimad kui süüdimõistetutel, kui õiguste ulatuslikumaks piiramiseks ei ole mõjuvat põhjust13. Vahistatut tuleb kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi, mis paratamatult kaasnevad vanglas viibimisega (VangS § 41 lg 1). Kui avaliku võimu kandja alandab füüsilise isiku inimväärikust, sh hoiab teda piinavates tingimustes, on tegemist õigusvastase tegevusega hoolimata ka nt sellest, kas meetme kohaldamiseks esines volitusnorm. Meetme kohaldamine ei tohi kaasa tuua isiku õiguste, sh inimväärikuse rikkumist. Kaebaja hinnangul on teda pikaajalise vahistatuna hoitud üksikvangistuses.
14.VangS § 11 lg 1 sätestab: „Kinnipeetava paigutamine vanglasse toimub täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu,
Vt 15.06.2023 vastus kohtunõudele; dtl 63. Vrd Tallinna Vangla 22.12.2020 vastus kaebaja selgitustaotlusele; dtl 35.
Vt vastustaja 11.09.2023 menetlusdokument, p 8; dtl 89.
Vt käesoleva otsuse p 10.
Vt Harju Maakohtu 21.11.2019 määrus kriminaalasjas nr b-bb-bbbb kaassüüdistatava suhtes 03.07.2019 kohtumäärusega KrMS § 1431 lg 1 p 1 alusel kohaldatud lisapiirangute tühistamise kohta.
Riigikohtu halduskolleegiumi 17.06.2021. a otsus asjas nr 3-19-1416, p 40.
tervise seisundit ning iseloomuomadusi.“. Seda regulatsiooni täpsustab justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSkE) § 6 lg 1 järgmiselt: „Vanglas paigutatakse kinnipeetav ühe- või mitmekohalisesse tuppa või kambrisse.“. Seega jätavad õigusnormid vanglale kaalutlusõiguse otsustamaks, kas paigutada kinnipeetav kambrisse eraldi või koos kaaskinnipeetavatega. Samas ei ole kaalutlusõigus vanglasisesel paigutamisel piiramatu. Kaalumisel tuleb silmas pidada VangS § 11 lg-s 1 loetletud aspekte ja Euroopa Nõukogu ministrite komitee 11.01.2006 soovituse nr 2 „Euroopa vanglareeglistik“ punkte 18.1 ja 18.5–18.7, samuti üldisi diskretsioonireegleid (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2)14.
15.Vastustaja leiab, et vahistatu hoidmine üksi kambris ei ole vastuolus kehtiva õigusega. Kohus nõustub, et vahistatu paigutamine üksi kambrisse ei ole iseenesest õigusvastane, kuid arvestades vahistatu vanglas viibimise kestust, võib vanglal tekkida kohustus kaaluda vahistatu ümberpaigutamist kambrisse, kus on mitu vahistatut. Arvestades vahistatu režiimi, eelkõige võimalust viibida väljaspool kambrit vaid üks tund päevas (VangS § 93 lg 5), on pikka aega üksi kambris viibimisel üksikvangistuse tunnused. Seega peab vahistatu isoleerimine teistest vanglateenistuse välistest isikutest olema kaalutletud.
16.Pikaajalise üksikvangistuse määratlemisel saab eeskujuks võtta nõuded, mis sisalduvad rahvusvahelistes mittesiduvates vangistusalastes dokumentides. ÜRO kinnipeetavate kohtlemise standard-miinimumreeglite (Mandela reeglite) art 44 järgi on üksikvangistuseks kinnipeetava hoidmine eraldatuna tingimustes, kus tal pole päevas 22 tunni või enama jooksul tähendusliku suhtlemise võimalust. Kui see kestab üle viieteistkümne järjestikuse päeva, on tegu pikaajalise üksikvangistusega. Sarnasest üksikvangistuse määratlusest lähtub Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus Rec(2006)2-rev Euroopa vanglareeglistiku kohta (Euroopa vanglareeglistik) art 60.6.a. Tähenduslik on suhtlus, mis võimaldab inimesel luua ja hoida suhteid, kogeda kuuluvustunnet, saada teistelt tuge ja tagasisidet. Tähenduslik suhtlus ei tohiks olla juhuslik. See peab toimuma näost näkku ning võimaldama inimlikku kontakti. Selline suhtlus võib toimuda ametnikega, teiste kinnipeetavatega või inimese lähedastega.15
17.Kaebaja võeti vahi alla Harju Maakohtu 22.03.2018 määruse alusel ning ta viibis Tallinna Vanglas vahistatuna alates 14.06.2018. Ajavahemikel 30.01.2020–28.02.2020, 02.03.2020– 12.05.2020, 21.05.2020–24.07.2020, 27.07.2020–12.08.2020, 15.08.2020–23.09.2020, 26.09.2020–13.10.2020, 26.10.2020, 07.11.2020–04.06.2021, 07.06.2021–14.07.2021, 17.07.2021–10.08.2021, 17.08.2021–28.09.2021, 19.11.2021–28.04.2022, 05.05.2022– 11.05.2022 ja 19.05.2022–27.05.2022 viibis kaebaja vahistatu režiimil Tallinna Vangla Shoones kambris üksinda.
18.Eelnevat arvestades leiab kohus, et vanglal pidid esinema olulised kaalutlused, mis õigustasid kaebaja üksinda kambris hoidmist nii pika perioodi (kokku 736 päeva) jooksul. Vastustaja kohtumenetluses esitatud põhjendustest ei ole võimalik aru saada, miks oli kaebaja tarvis paigutada üksinda kambrisse. Vangla ei ole väitnud, et esinesid mingid objektiivsed asjaolud, miks oli kahe vahistatu ühte kambrisse panemine võimatu. Covid-19 haigusest tingitud piirangute kohaldamise ajaks oli kaebaja viibinud üksinda kambris juba ligikaudu seitse kuud. Koroonaviiruse leviku ajal kohaldatud julgeolekuabinõud ei tähendanud seda, et kõik vahistatud olid kambris üksinda. Eelduslikult toimus ka siis näiteks uute vahistatute lisandumine ning vahistatute paigutamine mitmekesi ühte kambrisse. Samuti ei tugine vastustaja väitele, et vahistatute üksinda kambrisse paigutamine ongi vangla tavapärane
Riigikohtu halduskolleegiumi 19.01.2012 otsus nr 3-3-1-76-11, p-d 11 ja 12. Riigikohtu halduskolleegiumi 08.12.2021 otsus asjas nr 3-18-1895, p 22.
praktika. Vastustaja on küll kohtumenetluses viidanud kaebaja arvukatele distsipliinirikkumistele, samas ei ole vastustaja väitnud, et kaebaja iseloomuomaduste tõttu ei olnud võimalik kaebajat teiste vahistatutega ühte kambrisse paigutada. Vastustaja on Euroopa vanglareeglistikule viidates ebatäpne. Selle p-st 96 ei nähtu, et seal peetakse silmas olukorda, kus vahistatu võib määramata ajaks paigutada üksikkambrisse, sj näeb vanglareeglistiku p 18.5 ette, et võimalusel tuleks vangid üksikkambrisse paigutada ööseks. Kaebaja üksikvangistuses hoidmine ei olnud vajalik16. Vastustaja väide, et kui isikut süüdistatakse KarS § 255 lg 1 ning kambris on rohkem kui üks isik, on suurem tõenäosus ebasoovitava info edastamiseks, ei ole piisav õigustamaks kaebaja üksinda kambris hoidmist vaidlusalustel ajavahemikel. Sellel ajal ei olnud kohus kohaldanud kaebaja suhtes lisapiiranguid. Vastustaja oleks saanud olukorra lahendada kaebajale vähemalt mingi perioodi tagant kambrikaaslase võimaldamisega. Taotlusena pealkirjastatud kaebaja 15.11.2020 pöördumine17 võimaldab järeldada, et kaebaja võis olla huvitatud kambri teistega jagamisest.
19.Vastustaja esitatud asjaoludest järeldub, et kaebajat pole vaidlusalusel ajavahemikul hoitud täielikus sotsiaalses isolatsioonis. Talle on võimaldatud vaidlusalusel perioodil kuuel korral pikaajalisi kokkusaamisi, samuti 17 lühiajalist kokkusaamist, neli kohtumist kaitsjatega (kestusega 0,5–3,5 tundi), kokkusaamisi kaplani, psühholoogiga ja osalemist suhtlusprogrammis. Lisaks on kaebaja suhelnud ametnike ja meditsiinitöötajatega ning teda on 15 päeval seoses kohtuistungitega viidud väljapoole vanglat. Ühtlasi on kaebaja suhelnud lähedastega nii telefoni kui ka kirja teel, sj tihti sai kaebaja teha telefonikõnesid sagedamini kui korra nädalas ja mitmel päeval järjest ning kaebaja sai teha korraga mitu kõnet (lühikesi ja paarikümneminutilisi või pikemaid vaheldumisi). Sotsiaalse suhtlusena teise inimesega ei saa siiski käsitada televiisori vaatamist ega raamatute ja ajakirjade, ajalehtede lugemist. Küll aga tuleb arvestada sellega, et kaebaja lühiajalised kokkusaamised on kestnud kuni kaks tundi ning need ei ole toimunud igal kuul. Ametnike, kaplani, psühholoogi ja meditsiinitöötajatega kohtumised ei ole olnud iganädalased. Oma igapäevaseid tööülesandeid täitvate vanglaametnikega lühidalt suhtlemise võimalus isolatsiooniga kaasnevaid riske märkimisväärselt ei leevenda. Eeltoodust tulenevalt pidi kaebaja vaidlusalustel ajavahemikel valdavas osas (s.o umbes 22 tundi päevas) viibima üksinda kambris. Päevadel, mil kaebajal ei olnud kokkusaamisi ning telefonikõnesid, pidi kaebaja viibima kambris üksinda 23 tundi. Arvestades üksi viibimise kestust ja vastustaja kirjeldatud leevendavaid meetmeid, nõustub kohus kaebajaga, et vangla vaidlustatud tegevus on sisuliselt käsitatav üksikvangistusena. Viimati märgitut ka põhjusel, et kaebaja oli enne vaidlusaluseid ajavahemikke viibinud vahistatuna vanglas pikka aega ja oli allutatud vahistatu staatusega kaasnevatele ulatuslikumatele piirangutele.
20.Kaebaja on tuginenud väärikuse alandamisele. Üksikvangistus evib intensiivset mõju kinnipeetava õigustele18.
21.Üksinda kambris olemine põhjustas eelduslikult kaebajale hingelist valu ja kannatusi suuremal määral kui need, mis paratamatult kaasnevad eelvangistuses kinnipidamisega. Seega on vaidlusalune tegevus kaebaja suhtes olnud selline, mis kohtu hinnangul on käsitatav inimväärikust alandava kohtlemisena RVastS § 9 lg 1 mõttes ning kaebajale on vaidlusaluse tegevusega tekitatud mittevaralist kahju.
Vt otsuses eespool, p 12. Kaebaja küsib pöördumises Tallinna Vangla direktorilt, miks ta istub üksi rohkem kui 1,5 aastat; dtl 34
Riigikohtu halduskolleegiumi 14.02.2023 otsus nr 3-19-2164, p 18.1.
22.Kohtule esitatud materjalide pinnalt on järeldatav, et kaebaja paigutati teadlikult üksinda kambrisse ning kohtu hinnangul pidid vangla ametnikud mõistma, et sedavõrd pikka aega vahi all olnud isiku üksinda kambrisse paigutamine võib talle põhjustada hingelist valu ja kannatusi määral, mis ületab eelvangistusega paratamatult kaasnevad kannatused. Vastustaja tegevust kaebaja üksinda kambrisse paigutamisel ja tema seal hoidmisel on võimalik määratleda vähemalt raske hooletusena. Seetõttu tuleb ka süü eeldus lugeda täidetuks.
23.Kaebaja väitel mõjutas üksikvangistus ka kaebaja vaimset tervist ning seda kinnitab kaebaja tervisekaart. Kaebaja viitab tervisekaardi 19.06.2018, 16.03.2020 ja 27.10.2022 sissekannetele, mis kohtule arusaadavalt tõendavad kaebaja hinnangul, et tema tervislik seisund on võrreldes üksikvangistuseelse ajaga oluliselt muutunud, sj seostab kaebaja tal väidetavalt esinevad psüühikahäired ja nende pinnalt talle pandud diagnoosid üksikvangistuses hoidmisega.
24.Kaebaja esitatud tervisekaardi väljavõtetest nähtub järgnev: – 19.06.2018 ei kurda kaebaja tervise üle. Kaebaja meeleolu on suhteliselt hea ja käitumine korrapärane19; – 16.03.2020 vastuvõtul on põhidiagnoosiks märgitud „emotsionaalseisundiga seotud muud sümptomid ja tunnused“ ning vastuvõtu kirjeldusest nähtub, et kaebaja toob arstile välja, et on kolm aastat vahi all, uurimine käib, ent ees teadmatus. Kaebaja kurdab unetuse ja ebanormaalse lõdvenemise üle. Kaebaja on pisut tujutu situatsioonikohaselt, käitub korrapäraselt. Arst on haigusjuhu kokkuvõtte ja soovituse all märkinud „teatud emotsionaalseisundiga seotud tunnused protraheeritud kohanemisreaktsiooni raamides. Üksildus pressib“. Kaebajale on soovitatud psühholoogi nõustamist ning määratud ravi Mirtazapin 30 mg õhtuti, neli nädalat20; – 27.10.2022 vastuvõtul on põhidiagnoosiks märgitud „kh – muude emotsionaalsete häiretega reaktsioon“ ja kaasnevate diagnoosidena „emotsionaalseisundiga seotud muud sümptomid ja tunnused“, „vangistus ja muu vahi all olek“. Kaebaja toob arstile välja, et viibib viis aastat vangis ja on jäänud veel kaks. Kaebaja kurdab, et tekkis „stress ja paanika“, viibis kolm aastat üksikkambris, ka on unega probleem: uinub kl 1-2 öösel. Arsti kirjelduse kohaselt on kaebaja pinges, meeleolu foon on mõõdukalt alanenud ning käitumine korrapärane. Arst on haigusjuhu kokkuvõtte ja soovituse all märkinud „sotsiaalse deprevatsioonijärgne stressreaktsioon“ ning lisamärkusena, et kaebaja vajab psühholoogi nõustamist. Kaebajale määrati ravi Citalopram 20 mg×1 (H) 08.10.2020–28.02.202321.
25.Tallinna Vangla on esitanud kohtule väljavõtte kaebaja tervisekaardist ajavahemiku 14.06.2018–08.02.2023 kohta22. Kohus märgib esmalt, et kui kaebajal tekkisid üksikvangistuses paiknemise ajal terviseprobleemid, ei jäetud kaebajat nendega üksi, vaid ta on saanud vajalikku meditsiiniabi. Tervisekaardi väljavõttest ilmneb, et ta on sageli pöördunud meditsiiniosakonna poole ning saanud meditsiinilist konsultatsiooni ja ravi erinevate probleemide korral.
26.Kohus selgitab kaebajale, et kahtlemata üksikvangistus põhimõtteliselt saab mõjuda tervisele, eeskätt psüühikale halvasti. Kohtuasja lahendamisel ei oma aga tähtsust üldised, vaid kaebajaga seotud konkreetsed asjaolud. Kohtu hinnangul ei ole tervisekaardi andmete
Haigusjuht A14515 202; dtl 7, vt ka dtl 58-59; 01.12.2022 sissekanne: „Kinnipeetav keeldus ravimist Citalopram 20 mg. Avaldus tehtud“.
Dtl 43–61.
põhjal võimalik järeldada, et kaebaja on vaimselt kannatanud üksinda kambris viibimise tõttu. Asjas esitatud dokumentide pinnalt saab järeldada, et kaebaja on tema suhtes üksikvangistuse kohaldamise ajal osutanud mitmetele meeleolu- ja muudele vaimsetele häiretele ning talle on 16.03.2020 ja 27.10.2022 välja kirjutatud antidepressantide gruppi kuuluvaid ravimeid. Kaebaja on arstidele kurtnud unehäireid, ebanormaalset lõdvenemist, närvilisust23, stressi ja paanikat. Samas ei ole sellised kaebused objektiivselt kinnitust leidnud ja selliseid haigusseisundeid või mõnda rasket psüühikahäiret ei ole kaebajal üksikvangistuse kandmise ajal diagnoositud24. Kaebaja on arstile korduvalt välja toonud, et ta on olnud pikka aega vahi all, samas ei ole kordagi vastuvõttudel toonud põhilise probleemina välja üksinda kambris olemist ja et ta sooviks kambrikaaslast, kellega suhelda. Seega võib järeldada, et kaebaja ei pidanud täielikus isolatsioonis viibimist ohuks enda vaimsele tervisele. Praegusel juhul ei võimalda haiguslugude väljavõtted järeldada, et pikka aega üksinda kambris olemine oleks olnud suuremaks stressifaktoriks. Seda ei ole kinnitanud ka arstid. Seetõttu ei saa kohus järeldada, et üksinda kambris olemine oleks põhjustanud kaebajale suuremaid vaimseid kannatusi.
27.Seoses vangla tähelepanekuga, et üksinda kambris viibimise ajal suutis kaebaja paremini vanglas kehtivat korda järgida, märgib kohus järgmist. Asjaolu, et kinni peetav isik rikub üksikvangistuses viibides vähem korda, ei tähenda veel üksikvangistuse positiivset mõju tema käitumisele. Ei ole välistatud, et kaebaja n-ö hea käitumine võis pigem olla seotud üksikvangistuse väga piiratud võimalustega korda rikkuda ja mitte kaebaja võime või sooviga oma suhtumist ja käitumist muuta.
28.Pikaajalise üksikvangistuse mõjud – nt unehäired, depressioon, ärevus, stress, foobiad, emotsionaalne sõltuvus, segadus, mäluhäired, kontsentratsiooni puudulikkus – võivad avalduda pikalt ka pärast üksikvangistusest vabastamist. Käesoleval juhul on arst 27.10.2022 haigusjuhu kokkuvõtte ja soovituse all märkinud „sotsiaalse deprevatsioonijärgne stressreaktsioon“, samas võimaldab nimetatud haigusjuhu diagnoosidena märgitu järeldada, et kaebaja emotsionaalse stressiga vahetult seotud ärevushäired võivad pigem olla seotud karistuse kandmisega ning vanglas kinnipidamisega paratamatult kaasnevad. Tervisekaardist ei nähtu, et kaebaja puhul oleks arstide poolt leidnud kinnitust, et üksikvangistus omab kestvat mõju kaebaja isiksusele niivõrd, et see püsivalt kahjustab kinnipeetava sotsiaalseid võimeid.
29.Kokkuvõtlikult leiab kohus, et kaebaja terviseseisundi andmed ei kinnita seda, et tema vaimse tervise seisund oleks muutunud pikaajaliselt üksikvangistuses (sh eraldatuna üksinda kambris) paiknemise tagajärjel ja õigustaks väidetava tervisekahju hüvitamist täiendavalt juba hingeliste kannatuste eest määratavale hüvitisele (vt allpool).
30.Kuna vastustaja on teinud kaalutlusvea ning kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt piiranud, oli ajavahemikel 30.01.2020–28.02.2020, 02.03.2020–12.05.2020, 21.05.2020– 24.07.2020, 27.07.2020–12.08.2020, 15.08.2020–23.09.2020, 26.09.2020–13.10.2020, 26.10.2020, 07.11.2020–04.06.2021, 07.06.2021–14.07.2021, 17.07.2021–10.08.2021, 17.08.2021–28.09.2021, 19.11.2021–28.04.2022, 05.05.2022–11.05.2022 ja 19.05.2022– 27.05.2022 kaebaja üksi kambris hoidmine õigusvastane ning kaebajale on üksinda kambris hoidmisega tekitatud väärikuse alandamisest tingitud kahju. See, et kaebaja ei vaidlustanud
Haigusjuht nr A20979 202; dtl 52. Vt ka kliinilise psühholoogi vastuvõttude kohta tehtud sissekandeid: haigusjuht A13713 202 (dtl 51); haigusjuht A20979 202 (dtl 52); haigusjuht A21838 202 (dtl 53).
vangla tegevust seoses tema üksinda kambris hoidmisega, ei välista kahju hüvitamist25, vaid võib olla vastutuse piiramise aluseks (RVastS § 13 lg 1 p 2).
31.Arvestades vaidluse asjaolusid, ei ole põhjendatud üksnes kahju põhjustanud toimingu õigusvastasuse kindlakstegemine (HKMS § 41 lg 5), vaid õigustatud on rahalise hüvitise väljamõistmine. Mittevaralise kahju suuruse kindlakstegemisel on kohtul suur kaalutlusruum. Kohus arvestab hüvitise suuruse määramisel, et kaebaja viibis vahi all küll pikaajaliselt, ent selle aja jooksul oli kaebajale tagatud võimalus suhelda lähedastega nii telefoni kui ka kirja teel, samuti kohtuda lähedastega lühiajalistel ja pikaajalistel kokkusaamistel. Kaebajat viidi vanglast välja kohtuistungitele, talle võimaldati kokkusaamisi kaplani, psühholoogiga ja osalemist suhtlusprogrammis. Kaebajale võimaldati ka vahendeid ajaviitmiseks kambris. Kaebaja võinuks oma olukorda leevendada, kui ta oleks taotlenud tööle määramist (VangS § 93 lg 7). Samuti oleks ta saanud oma õigusi tõhusamalt kaitsta ning vaidlustada vangla tegevust või tegevusetust oma 19.07.2020 ja 15.11.2020 taotluste26 lahendamisel. Lisaks arvestab kohus hüvitise määramisel ka sellega, et VangS § 41 sisaldab ka subjektiivset elementi – kinni peetava isiku kohtlemine põhjustab talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi. Praegusel võib küll väita, et teatud kannatusi või ebameeldivusi üksi kambris viibimine kaebajale põhjustas, kuid arvestades kaebaja suhteliselt apaatset käitumist probleemi lahendamisel, siis ei saa järeldada, et üksi kambris paiknemine oleks kaebaja jaoks olnud piinav. Ka nt 19.07.2020 taotluses märgib kaebaja, et ta soovib, et vangla temaga rohkem tegeleks, võimaldaks talle rohkem helistamist, jalutusboksi, kursuseid või lisa jalustust. Kaebaja ei soovinud, et vangla hindaks ümber tema paigutamise ning võimaldaks talle kambrikaaslast. Kuigi kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et üksikvangistus oleks mõjustanud kaebaja vaimset tervist ning tekitanud tervisekahju, siis vaatamata sellele tuleb kaebajale määrata hüvitise suuruseks 1500 eurot. Hüvitise suuruse määramisel arvestab kohus mh ka seda, et kaebaja juhtis vangla tähelepanu enda pikaajalisele üksikvangistusele ning sellega kaasnevatele võimalikele probleemidele, sh tegi viiteid sellele kuidas ta end tunneb, kuid kirjavahetusest kaebajaga ei nähtu vangla tahet olukorraga tegeleda. Vangla vastused on formaalsed ning tegelikku kaalutlusõiguse olemasolu eiravad.
32.Kaebaja tõi kahju hüvitamise nõudes esile ka selle, et vangla andis pikaajalisi kokkusaamisi mitu korda järjest mittesobivatel kuupäevadel, millega rikuti kaebaja perekonnapõhiõigust.
33.Kaebaja sõnul kirjutas kaebaja endine elukaaslane vanglale kirju, kus taotles kokkusaamisi ajaks, mil ta ei pea tööl olema ning kurtis, et vangla tegevuse tõttu laguneb pere. Vastustaja on kohtule selgitanud, et Tallinna Vangla dokumendihaldusprogrammi andmetest nähtuvalt on kaebaja abikaasa vaidlusalusel ajaperioodil esitanud Tallinna Vanglale taotluses märgitust erineval kuupäeval kokkusaamise võimaldamisega seonduvalt vaid ühe pöördumise, s.o 29.08.2021 märgukirja27. Nimetatud pöördumisest nähtuvalt ei olnud kaebaja abikaasa mh rahul sellega, et broneeritud pikaajaline kokkusaamine maikuus tühistati. Samuti võib pöördumisest aru saada, et vangla broneeris ühe kokkusaamise nädala keskele, samas kui kokkusaamise taotluses oli soovitud kokkusaamise ajaks märgitud nädalavahetuse päevad. Kaebaja abikaasa selgitas pöördumises, et tema töögraafiku tõttu on tal nädala keskel keeruline võtta välja vaba päeva. Vastuses28 kaebaja abikaasa pöördumisele selgitas vangla, et broneeritud pikaajalised kokkusaamised maikuus tühistati, kuna kinnitatud pikaajalise
Riigikohtu halduskolleegiumi 04.06.2018 otsus nr 3-15-2943, p 14. Dtl 30–32 ja dtl 34–35
Vt Tallinna Vangla 20.10.2023 vastuse kohtunõudele lisa 17; dtl 423.
Vt 13.09.2021 vastus märgukirjale; dtl 424.
kokkusaamiste graafikuga oli tekkinud segadus. Võimalusel võimaldati pikaajaline kokkusaamine järgmistel kuudel. Kaebaja abikaasale võimaldati kokkusaamine 05.06.2021. Inspektor-kontaktisik vestles kokkusaamise tühistamise teemal kinnipeetavaga ning põhjendas tekkinud olukorda. Lisaks märgis vangla, et soov nädalavahetusel kokkusaamisele tulla, on paljudel. Piiratud tubade arvu ning suurusega tuleb vanglal teha valikuid. Taotlusele märgitud kuupäevad pole vangla jaoks kohustuslikud ning alati ei saa vangla võimaldada soovitud kuupäevadel pikaajalist kokkusaamist, kuid saab võimaldada pikaajalist kokkusaamist mõnel teisel kuupäeval.
34.Vastustaja esitatud andmete29 kohaselt jäid kaebajal abikaasa kokkusaamisele mittetulemise tõttu ära pikaajalised kokkusaamised 14.09.2021–15.09.2021, 16.10.2021– 17.10.2021, 11.12.2021–12.12.2021 ja 26.04.2022–27.04.2022. Kokkusaamised jäid ära kaebaja abikaasast tulenevatel põhjustel30. Samas enne 29.08.2021 toimusid, s.o kaebaja abikaasa tuli kokkusaamistele, töönädala sees kohtumised 13.08.2020–14.08.2020 (neljapäev–reede), 24.09.2020–25.09.2020 (neljapäev–reede) ja 15.07.2021–16.07.2021 (neljapäev-reede).
35.Kahju hüvitamise esmaseks eelduseks on eespool viidatud31 sätetest tulenevalt haldusorgani tegevuse õigusvastasus.
36.Esmalt märgib kohus, et vahistatuna vangistuses viibimine tähendab mingiks ajaks kogu elukorralduse allutamist vanglale. Selline olukord piirab mitmete põhiõiguste kasutamist, s.h ka perekonnaelu puutumatust.
37.Samuti tuleb kinnipeetaval arvestada sellega, et tema soovitud pikaajalise kokkusaamise toimumine ei pruugi saada alati võimalikuks soovitud aegadel, sh puudub kaebajal õigusaktidest tulenev subjektiivne õigus nõuda pikaajaliste kokkusaamiste toimumist tihemini kui kord poole aasta jooksul või kindlatel kuupäevadel. Kaebaja pidi arvestama, et kokkusaamise toimumine sõltub igakuiselt koostatavast graafikust ja teiste kinnipeetavate kokkusaamiste aegadest (VSkE § 44 lg 1, § 45), s.o vanglal tuleb VSkE ja vangla kodukorra alusel igakuiste pikaajaliste kokkusaamiste graafikute koostamisel arvestada kõigi selleks esitatud taotlustega. VSkE §-ga 17 nähakse ette, et inspektori-kontaktisiku pädevuses on teha otsus mh VangS § 25 lg-te 1 ja 2 alusel. Tulenevalt VangS § 25 lg-te 1 ja 2 regulatsioonist on inspektor-kontaktisikul seega õigus anda kinnipeetavale luba pikaajaliseks kokkusaamiseks lähedasega (VangS § 25 lg 1). Pikaajaline kokkusaamine ei toimu automaatselt kinnipeetava taotluse alusel ja selles näidatud tingimustel. Kinnipeetava taotluse alusel (VSkE § 42) peab vangla kontrollima, kas isik, kellega kokkusaamist taotletakse, on nimetatud VangS § 25 lg-s
1.Samuti peab vangla kontrollima, milline on olnud kinnipeetava kokkusaamiste sagedus (VSkE § 45), kas soovitud ajal on kokkusaamise korraldamine võimalik, arvestades ka teiste kinnipeetavate taotlusi (VSkE § 44) ja Tallinna Vangla direktori 22.11.2018 käskkirjaga nr 11/18/88 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra p 12.2.1, mille kohaselt toimuvad pikaajalised kokkusaamised toimuvad üldjuhul teisipäeval, neljapäeval ja laupäeval, ning selgitama kokkusaamise kulude kandmise korda (VSkE § 41 2 ). Kohtul puudub alus kahelda vangla 13.09.2021 vastuses märgukirjale esitatud selgituses, et soov tulla kokkusaamisele nädalavahetusel on paljudel ning tubade arv ja suurus on piiratud. Seega kinnipeetava taotluse lahendamisel peab inspektor-kontaktisik otsustama, kas kokkusaamise korraldamine on konkreetsel juhul võimalik ja lubatav. Kui see on nii, saab ta kokkusaamise lubada.
Vt Tallinna Vangla 20.10.2023 vastuse kohtunõudele lisa 12; dtl 385 jj. Vt joonealune viide 5.
Vt käesoleva otsuse p 11.
38.Kohtu hinnangul ei ole vangla praegusel juhul õigusvastaselt toiminud. Pikaajalise kokkusaamise taotlused rahuldati ning asjaolu, et kaebajale pakuti kokkusaamisi kaebaja või kokkusaaja (abikaasa) taotletust erinevatele kuupäevadele, ei kujuta endast vangla õigusvastast (ja süülist) käitumist. Kaebaja ei ole väitnud, et vangla ei oleks määratud kokkusaamiste ajast kaebajat aegsasti teavitanud (vt VSkE § 44 lg 2). Vastustaja on kohtule kinnitanud, et kaebaja ei ole vaidlusalusel ajavahemikul esitanud vanglale vaideid otsustustele, millega määrati kokkusaamisi taotletust erinevatele kuupäevadele. Kuigi 13.08.2020–14.08.2020, 24.09.2020–25.09.2020 ja 15.07.2021–16.07.2021 kokkusaamised toimusid töönädala sees, tuli kaebaja abikaasa kokkusaamistele, seega ilmselgelt ei saanud taotletust erinevatele kuupäevadele kokkusaamiste määramisega kaebajale kaasneda selliseid üleelamisi (sh perekonnaelu riivet), mis tuleks rahaliselt hüvitada. Seega ei ole vangla eelkirjeldatud viisil tegutsemisega rikkunud kaebaja õigusi, mistõttu on täitmata vähemalt üks kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldustest ning kaebus tuleb jätta rahuldamata perekonnapõhiõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist puudutavas osas.
39.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebuse osaliselt ja mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 1500 eurot. Muus osas jääb kaebus rahuldamata.
40.Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kaebaja on olnud vabastatud kaebuselt riigilõivu tasumise kohustusest. Vastav menetlusabikulu jääb riigi kanda (HKMS § 118 lg 2). Muude menetluskulude hüvitamist kaebaja ei taotle. Ka vastustaja pole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Seega puuduvad menetluskulud, mida jagada.
41.Asjas tehtava kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus selles kaebaja nime tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.