Tallinna Ringkonnakohus Kristjan Siigur, Janar Jäätma ja Veiko Vaske
Otsuse tegemise aeg ja koht
16. mai 2025, Tallinn
Haldusasja number
3-23-655
Haldusasi
X.R kaebus Tallinna Vangla 07.02.2023 käskkirja ja 09.03.2023 vaideotsuse tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X.R Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Monika Raiendik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 21.09.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Tallinna Vangla apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada haldusasjas nr 3-23-655 tehtud Tallinna Halduskohtu 21.09.2023 otsuse resolutsiooni punktid 2 ja 3 ning teha tühistatud osas uus otsus, millega
2.1.rahuldada X.R kaebus osaliselt;
2.2.tühistada Tallinna Vangla 07.02.2023 käskkirja nr 5-2/23/35 punkt 2 osas, millega määrati kaebajale distsiplinaarkaristusena isiklike vahendite arvel lisatoitlustamise keeld kaheks nädalaks;
tühistada Tallinna Vangla 09.03.2023 vaideotsus nr 5-1523/37-2 osas, millega jäeti kehtetuks tunnistamata 07.02.2023 käskkirja nr 5-2/23/35 punkt 2 osas, millega määrati kaebajale distsiplinaarkaristusena isiklike vahendite arvel lisatoitlustamise keeld kaheks nädalaks;
2.4.jätta muus osas X.R kaebus rahuldamata;
2.5.mõista Tallinna Vanglalt X.R kasuks välja menetluskulu 10 eurot.
3-23-655
3.Jätta apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).
hiljemalt
16.06.2025
Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA HALDUSKOHTU OTSUS
1.Tallinna Vangla karistas 07.02.2023. a käskkirjaga nr 5-2/23/35 (vaidlustatud käskkiri) kaebajat ebaviisaka käitumise eest noomitusega ning ametniku korraldusele allumatuse eest isiklike vahendite arvel lisatoitlustamise keeluga kaheks nädalaks. Käskkirja kohaselt asetas valvur 08.01.2023 õhtuse toidujagamise ajal kandiku kaebaja kambriluugile, ent kaebaja ei eemaldanud seda, vaid hoidis sellest kinni, nii et valvur ei saanud seda ka tagasi võtta ja luuki sulgeda, misjärel hakkas kaebaja valvuriga kõva häälega ja üleolevalt rääkima, nimetades muu hulgas valvurit imbetsilliks ega täitnud valvuri antud korraldust kandik luugilt eemaldada, jätkates valvuri peale karjumist.
2.Kaebaja esitas käskkirja peale vaide, mille vastustaja jättis 09.03.2023 vaideotsusega nr 515/23/37-2 rahuldamata.
3.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus käskkirja ja vaideotsuse tühistada, esitades kokkuvõttes järgmised seisukohad.
3.1.Distsiplinaarkaristuse määramise ühekuune tähtaeg lõppes 07.02.2023, ent vaidlustatud käskkiri tehti kaebajale teatavaks alles 08.02.2023. Vastustaja rikkus ka vaide lahendamise tähtaega.
3.2.Vastustaja rikkus vangistusseaduse (VangS) § 64 lõikest 2 tulenevat kohustust teavitada kaebajat kohe distsiplinaarrikkumisest, milles teda süüdistatakse, sest distsiplinaarmenetlus algatati 08.01.2023, ent kaebajat teavitati sellest alles 26.01.2023.
3.3.Vastustaja rikkus kaebaja ärakuulamisõigust, kuna valvuri ettekanne ja tunnistaja seletus esitati kaebajale tutvumiseks alles 06.01.2023 ning tunnistaja seletuse tõlge eesti keelde alles 07.01.2023. Vanglaametniku vabatõlge tunnistaja ütlustest ei olnud seejuures korrektne, jättes kaebaja tegevusest halvustava mulje. Valvuri ettekandes väidetu ei ole
2(7)
3-23-655 tõene, loogiline ega kooskõlas tunnistaja ütlustega. Sõna sõna vastu olukorda tuleb tõlgendada kaebaja kasuks.
3.4.VangS § 63 lg 3 alusel võib ühe ja sama distsipliinirikkumise eest määrata ainult ühe karistuse, ent kaebajale on määratud sama teo eest kaks karistust.
4.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõttes järgmised seisukohad.
4.1.Karistuse määramise tähtaega ei rikutud, sest kaebaja pani rikkumise toime 08.01.2023, karistuse määramise tähtaeg hakkas kulgema järgmisest päevast ning lõppes seega 09.02.2023. Ka vaie lahendati tähtaegselt.
4.2.Kaebaja ärakuulamisõigust ei rikutud. Kaebajat ei olnud vaja valvuri ettekandest teavitada selle koostamise päeval. Nii valvuri ettekande kui tunnistaja seletuse sisu kajastus distsiplinaarmenetluse protokollis.
4.3.Kaebajat ei ole mitu korda karistatud sama rikkumise eest, kuna esiteks karistati teda selle eest, et ta suhtles ametnikuga ebaviisakalt, teiseks aga selle eest, et ta ei allunud ametniku korduvale korraldusele eemaldada toiduluugilt kandik.
5.Tallinna Halduskohus tegi 21.09.2023 otsuse, millega rahuldas kaebuse ning tühistas vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse. Halduskohtu põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
5.1.Kaebaja allumatust ametniku korraldusele kinnitavad videosalvestised, kust nähtuvalt ootab valvur käsi toiduluugi all, et seda sulgeda, kuid ei saa seda teha, sest sellel asetseb toidukandik. Samuti on näha, et ametnik kõneleb, raputab pead ja žestikuleerib, millest on järeldatav korralduse andmine ja tema soov toiduluuki sulgeda. Ebaviisakat käitumist ja kõrgendatud hääletooni kasutamist kinnitab valvuri ettekanne ja tunnistaja seletus, et valvuri ja kaebaja vahel toimus vaidlus. Määrav pole, milliseid sõnu kaebaja kasutas.
5.2.Vastustaja on kaebajat lubamatult karistanud ühe teo eest kaks korda. Ühe teoga on tegemist, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühtsest tahtlusest ja nad on ajalisruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Oluline on, et teod oleksid olemuselt sarnased ja kantud ühtsest tahtlusest, mis võimaldab konkreetset üksiktegu vaadelda eelneva teo jätkuna. Sarnased on teod, kus asjade sarnase käigu juures realiseeritakse sama teokoosseis ja rünnatakse sama õigushüve. Valvuri ettekandest nähtub, et samal ajal, kui kaebaja keeldus kambriluugil olevat toidukandikut eemaldamast, hoides sellest kinni, rääkis ta ametnikuga üleolevalt ja kõva häälega. Kaebaja ei eemaldanud kandikut ka pärast ametniku korraldusi seda teha, vaid jätkas sõnavahetust. Kaebaja tegu koosneb kahest sarnasel viisil ajaliselt lähedaselt toime pandud teost, mis kõrvaltvaatajale on mõistetavad ühtse jätkuva teona. Kaebaja rünnak oli suunatud samale õigushüvele, milleks on vanglas kehtestatud kord. Teod olid kantud ühtsest tahtlusest. Kaebaja ei jõudnud esimest tegu enne lõpetada, kui alustas järgmist. Kaebaja pani seega toime ühe jätkuva teo.
5.3.Vangla ei rikkunud kaebaja ärakuulamisõigust. Kaebajale oli teada, milliste tõendite alusel on vangla asjaolud tuvastanud ning tal oli võimalus kõigi asjassepuutuvate asjaolude kohta esitada oma seisukoht, millist võimalust ta ka kasutas.
5.4.Vastustaja ei rikkunud distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega – vastustaja sai teo toimepanemisest teada 08.01.2023, karistuse määramise tähtaeg hakkas kulgema 09.01.2023 ning lõppes seega 09.02.2023. Vastustaja ei rikkunud ka vaide läbivaatamise tähtaega.
3(7)
3-23-655
POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta kaebaja kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
6.1.Halduskohus leidis vääralt, et kaebaja tegusid tuleb käsitleda ühe teona, mille eest võib määrata ainult ühte distsiplinaarkaristuse. VangS § 63 lõike 3 teises lauses kasutatud sõnastusest „ühe ja sama distsipliinirikkumise eest“ tuleneb selgelt, et silmas peetakse ühte ja sama rikkumist, mitte ei välistata mitme erineva koosseisuga rikkumise eest eraldi karistuse määramist.
6.2.Siinses asjas tuvastas vanglateenistus kaebaja poolt kahe erineva koosseisuga rikkumise — kaebaja ei allunud ametniku korraldusele ning kaebaja käitus ametnikuga ebaviisakalt — toimepanemine ning karistas kummagi eest eraldi. Vanglaametniku korraldusele mitte allumine ja ebaviisakas käitumine ei ole oma olemuselt sarnased käitumisaktid ning need ei kujuta objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist.
6.3.Ühe sündmuse raames erineva koosseisuga rikkumiste eest mitme distsiplinaarkaristuse määramist ei ole õigusvastaseks peetud ka varasemas kohtupraktikas (nt haldusasjades 3-161018, 3-19-822, 3-17-2521, 3-20-2276).
6.4.Kuna halduskohus luges vaidlustatud otsuses kaebajale ette heidetud teod tõendatuks, siis isegi juhul kui tegemist oleks ühe teo kahekordse karistamisega, saaks kõne alla tulla vaidlustatud käskkirja tühistamine ühe karistuse, mitte mõlema osas.
7.Kaebaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, nõustudes vastavas osas halduskohtu põhjendustega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et vaidlustatud käskkirjas kaebajale ette heidetud käitumisakte tuleb käsitada ühe teona ehk ühe distsipliinirikkumisena VangS § 63 lg 3 tähenduses, mille eest võis vastustaja määrata kaebajale ühe karistuse. Küll aga ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust tühistada vaidlustatud käskkirja tervikuna, kuna halduskohus on õigesti tuvastanud rikkumise ning selle eest esimesena määratud karistus (noomitus) oli põhjendatud ja proportsionaalne. Lubamatu oli sama teo eest teise ehk vaidlustatud käskkirja punktis 2 nimetatud karistuse määramine.
9.Apellatsioonimenetluses on vastustaja vaidlustanud eelkõige halduskohtu seisukoha, et vaidlustatud käskkirjas kirjeldatud kaebaja tegevus on käsitatav ühe teona. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu otsuse põhjendava osa punktides 10.1–
10.3.esitatud põhjendustega ega korda neid. VangS § 63 lg 3 teises lauses väljendub avaliku karistusvõimu teostamise aluseks olev ne bis in idem üldpõhimõte. Halduskohus on põhjendatult juhindunud karistusõiguse-alasest kohtupraktikast, mis puudutab karistatavate tegude ideaal- ja reaalkogumi eristamist. Samamoodi nagu karistusõiguseski, saab ka VangS-i alusel kinnipeetava suhtes distsiplinaarvõimu teostamise kontekstis rääkida ühest
4(7)
3-23-655 teost juhtudel, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-16-6452, p 36 ja seal viidatud kohtupraktika). Vaidlustatud käskkirjast ning seal viidatud vanemvalvuri ettekandest nähtub, et toidujagamise ajal ei eemaldanud kaebaja kandikut toiduluugilt ja hoidis seda kinni ning asus valvuriga valjuhäälselt ja üleolevalt rääkima, seejärel andis valvur kaebajale korralduse kandik luugilt eemaldada, mida kaebaja ei teinud, ja jätkas seejuures valvuri peale karjumist. Kuigi väliselt on enda agressiivne verbaalne väljendamine ning kandiku luugilt eemaldamata jätmine erinevat laadi käitumisaktid, tuleb neid siinses kontekstis käsitada olemuselt sarnastena – nii ühe kui teisega püüdis kaebaja pälvida valvuri tähelepanu, et teha viimasele selgeks oma mingisugune nõudmine või vastumeelsus valvuri käitumise suhtes. Mõistlikku kahtlust ei ole selles, et kandikut hoidis kaebaja luugil kinni selleks, et valvur ei saaks luuki kinni panna ja oleks sunnitud kaebajat edasi kuulama. Distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt vältas kogu intsident paar minutit (kell 17:48– 17:49) ruumiliselt samas keskkonnas ja katkematult. Kõrvalise kolmanda isiku objektiivse pilgu läbi vaadatuna on tervikuna tegemist kinni peetava isiku agressiivse pöördumisega valvuri poole ning toiduluugil kandiku kinni hoidmine ja jätkuva sõneluse käigus selle eemaldamiseks antud korralduse täitmata jätmine moodustab lahutamatu osa sellest tervikust. Mõlemad kaebaja käitumisaktid – nii enda ebaviisakas verbaalne väljendamine kui ka kandiku luugilt eemaldamiseks antud korralduse täitmata jätmine olid suunatud ka sama õigushüve kahjustamisele, kuna mõlemad kahjustavad vanglateenistuse autoriteeti ja seeläbi julgeoleku tagamist vanglas. Siinsel juhul oleks kaebaja poolt ametniku korraldusele allumata jätmise eristamine ametnikuga suheldes ebaviisakast käitumisest ilmselgelt kunstlik ja vastuolus loomuliku elukäsitlusega. Nii kandiku toiduluugil kinni hoidmine, toiduluugi sulgemise tagamiseks kaebajale antud korralduse täitmata jätmine kui ka mistahes verbaalsed pöördumised valvuri poole olid hõlmatud ühtse tahtega ja moodustasid eluliselt ühe teo. 10. VangS § 63 lõike 3 teises lauses on sätestatud, et ühe ja sama distsipliinirikkumise eest võib kohaldada ainult üht distsiplinaarkaristust. Sõnastusega „üks ja sama distsipliinirikkumine“ on silmas peetud ühte tegu sellises tähenduses, nagu seda kasutatakse ka karistusseadustiku (KarS) § 63 lõikes 1. Seega keelab VangS § 63 lg 3 mitme karistuse määramise, kui kinni peetava isiku omavahel lahutamatult seotud ja sama tahtlusega hõlmatud käitumisaktid vastavad mitme distsiplinaarsüüteo koosseisu tunnustele. Karistusseadustiku eelviidatud sätte kohaselt on sellises olukorras ette nähtud isiku karistamine selle sätte alusel, mis näeb ette raskema karistuse. Kinni peetavale isikule distsiplinaarkaristuse määramist käsitlevad õigusnormid ei reguleeri üheselt seda, kuidas määrata karistust, kui üks tegu vastab mitmele distsiplinaarsüüteo koosseisule. Kuna erinevalt kuritegudest ei ole seadusandja iga distsiplinaarsüüteo koosseisu jaoks ette näinud eraldi karistusliiki ja -määra, siis võib distsiplinaarkaristuse määramisel teo (tegevuse, tegevusetuse) kvalifitseerida mitme keelunormi rikkumisena, ent sellegipoolest võib ühe teona käsitatava käitumisaktide kogumi eest määrata ühe karistuse. Olukorda, kus kinni peetav isik ei täida talle antud korraldust ja asub korralduse andnud ametnikuga selle üle vaidlema, kasutades seejuures lubamatult ebaviisakat suhtlemisviisi, samamoodi nagu olukorda, kus kinni peetav isik kasutab oma tahte saamiseks samaaegselt või üksteisele vahetult järgnevalt nii verbaalseid ebaviisakusi kui korralduse täitmata jätmist või ka olukorda, kus kinnipeetav ei täida korraldust ebaviisakas suhtlemine lõpetada, tuleb ringkonnakohtu hinnangul käsitada 5(7)
3-23-655 ideaalkogumile vastava olukorrana, mille eest saab kinni peetavale isikule määrata ühe karistuse, olgugi et viimane rikub sellega mitut erinevat keelunormi.
11.Ringkonnakohus nõustub aga vastustaja seisukohaga, et halduskohus oleks pidanud vaidlustatud käskkirja tühistama vaid ühe karistuse osas. Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja rikkus eespool punktis 9 viidatud tegu toime pannes nii VangS § 67 punktis 1 nimetatud kohustust kui ka Tallinna Vangla kodukorra punktis 1.13.1 sätestatud kohustust. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu otsuse põhjendava osa punktis 9 esitatud põhjenduste ja tõenditele antud hinnanguga ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vaidlustatud korraldusega on vastustaja määranud üksteise järel kaks karistust – esimesena noomituse ja teisena isiklike vahendite arvel lisatoitlustamise keelu kaheks nädalaks. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus vastustaja on õigesti tuvastanud distsiplinaarsüüteo, ent määranud selle eest kaks karistust, ei ole põhjendatud mõlema karistuse tühistamine, vaid tühistada tuleb üksnes teisena määratud karistus. Kaebaja pani talle süüks arvatava teo toime. Seetõttu oli vanglal õigus kaebajat distsiplinaarkorras karistada. Vastustaja on karistamise vajalikkuse hindamisel ja karistuse valikul lähtutud asjakohastest eesmärkidest. Vangla on kaalunud rikkumise asjaolusid. Esimese distsiplinaarkaristusena määratud noomitus ei ole kergeima võimaliku karistusena ebaproportsionaalselt raske. Seetõttu puudub selle karistuse tühistamiseks alus (vt selle kohta analoogia alusel ka Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-162-15). Kuna tegu, mille eest määrati kaebajale teine karistus, ei ole eeltoodud põhjustel käsitatav eraldi distsipliinirikkumisena, vaid moodustab esimese karistuse määramise tinginud rikkumisega sama teo, tuleb tühistada teisena määratud karistus.
12.Kuigi apellatsiooniastmes ei ole vaidlust distsiplinaarkaristuse määramise tähtaegsuse üle, peab ringkonnakohus vajalikuks täpsustada halduskohtu otsuse põhjendava osa punktis 18 esitatud seisukohta. Nimelt leidis halduskohus, et kuivõrd vangla sai kaebaja rikkumisest teada 08.01.2023, siis algas VangS § 64 lõikes 41 sätestatud ühekuulise tähtaja kulgemine 09.01.2023 ning tähtaja viimaseks päevaks oli 09.02.2023. See seisukoht on ekslik. Asjaomane ühekuuline tähtaeg lõppes siinsel juhul 08.02.2023. Riigikohus on leidnud, et kuudes arvutatava tähtaja viimaseks päevaks ei ole mitte tähtaja esimesele päevale vastav päev viimases kuus, vaid tähtaja algust märkivale sündmusele vastav päev viimases kuus. Teisisõnu vastavaks päevaks TsÜS § 136 lg 3 tähenduses on aastates, kuudes või nädalates arvutatava tähtaja puhul sündmuse toimumise päev, millega seotakse tähtaja algus. Nii tõdes Riigikohus haldusasjas nr 3-3-1-4412 tehtud kohtuotsuses, et 11.08.2010 toime pandud süüteo eest distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg lõppes 11.09.2010, mitte aga 12.09.201 (vt eelnimetatud kohtuotsuse punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).
13.Õigusselguse huvides tuleb tühistada ka Tallinna Vangla 09.03.2023 vaideotsus osas, millega jäeti rahuldamata kaebaja vaie vaidlustatud käskkirja kehtetuks tunnistamiseks osas, millega kaebajale määrati karistusena isiklike vahendite arvel lisatoitlustamise keeld. Muus osas tuleb kaebus rahuldamata jätta.
14.HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust. HKMS § 108 lõikest 2 tuleneb, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja menetluskuludeks halduskohtus oli kaebuse esitamisel tasutud 20 euro suurune riigilõiv. Kuna vaidlustatud käskkiri tuleb ühe karistuse osas tühistada, teise osas aga kehtima jätta, tuleb kaebus lugeda rahuldatuks pooles ulatuses. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista
6(7)
3-23-655 menetluskulu 10 eurot. Apellatsioonimenetluses ei ole pooled menetluskulusid tõendavaid dokumente esitanud, mistõttu jäävad muud võimalikud menetluskulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.