Tallinna Ringkonnakohus Kristjan Siigur, Janar Jäätma ja Veiko Vaske
Otsuse tegemise aeg ja koht
16. mai 2025, Tallinn
Haldusasja number
3-23-50
Haldusasi
X kaebus Tallinn Vangla 19.10.2022 käskkirja nr 5-2/22/378 ja 09.12.2022 vaideotsuse nr 5-15/22/320-2 tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X Vastustaja – Tallinna Vangla
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 19.10.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X taotlus kaebuse muutmiseks selliselt, et kaebuses sisalduv tühistamisnõue asendatakse nõudega tuvastada Tallinn Vangla 19.10.2022 käskkirja nr 5-2/22/378 ja 09.12.2022 vaideotsuse nr 5-15/22/320-2 õigusvastasus.
2.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 19.10.2023 kohtuotsus haldusasjas nr 3-23-50 muutmata.
3.Jätta apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).
3-23-50 Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA HALDUSKOHTU OTSUS
1.Tallinna Vangla 19.10.2022 käskkirjaga nr 5-2/22/378 (vaidlustatud käskkiri) määrati kaebajale Tallinna Vangla kodukorra 1.13.1 rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks noomitus. Käskkirja kohaselt seisnes distsiplinaarsüütegu selles, et kaebaja, kes liikus 16.09.2022 kell 13.34 mööda esimese üksuse eluosakonna keerdtreppi, sirutas II korruse käsipuude alt enda käe seal seisnud ja teiste kinnipeetavatega vestelnud naissoost sotsiaaltöötaja suunas ning pani käe korraks ümber sotsiaaltöötaja vasaku jala pahkluu.
2.Kaebaja esitas vaidlustatud käskkirja peale vaide, mille Tallinna Vangla jättis rahuldamata 09.12.2022 vaideotsusega nr 5-15/22/320-2.
3.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles vaidlustatud käskkirja ja vaideotsuse tühistamist, leides kokkuvõttes, et vastustaja on teda lubamatult karistanud üldtunnustatud viisakusreeglite eiramise eest, samas kui asjaomaseid viisakusreegleid ei ole kusagil määratletud ning ühestki õigusnormist ei järeldu, et vanglaametniku puudutamine ei ole lubatav. Vangla ei ole arvesse võtnud ka seda, et tegemist oli esmakordse sellelaadse juhtumiga ning asjassepuutuv sotsiaaltöötaja ei pidanud seda isegi sedavõrd oluliseks, et oleks selle kohta kohta teinud ettekande.
4.Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata, leides kokkuvõttes, et suvalise meesterahva poolt naisterahva jalast haaramine ei ole ühelgi juhul viisakusreegleid järgiv tegevus ning seda enam ei ole selline tegevus aktsepteeritav oma tööülesandeid täitva isiku suhtes ei vanglas ega üheski teises riigiasutuses. Selline tegu on familiaarne, kohatu ning alandav, mitte naljakas ning võib kvalifitseeruda karistusseadustiku § 153 1 nimetatud väärteona. Kuna inspektor-kontaktisik oli juba 2022. aasta juulis vestelnud kaebajaga teemal, mis puudutas naissoost kinnipeetava näpistamist, siis ei olnud kaebajale viisakusreeglite järgimise kohustus teadmata.
5.Tallinna Halduskohus jättis 19.10.2023 otsusega kaebuse rahuldamata. Nõustudes vaidlustatud käskkirjas ja vaideotsuses esitatud põhjendustega, tõdes halduskohus, et erineva kultuuri, hariduse ja sotsiaalse taustaga isikud võivad mõista üldtunnustatud viisakusreegleid erinevalt, ent arvestades vangla keskkonda pidi kaebaja aru saama, et vanglaametniku ootamatu puudutamine trepil pahkluust ei saa olla üldtunnustatud
2(4)
3-23-50 viisakusreeglitega kooskõlas, isegi kui kaebaja soovis üksnes sõbralikku nalja teha. Selline käitumine ei ole ilmselgelt kombekohane lähedasi või väga sõbralikke suhteid mitte omavate täiskasvanud inimeste vahel. Piiratud ruumis kellegi ootamatult jalast kinni võtmine võib kaasa tuua tõsisemaid tagajärgi, näiteks ehmatuse tagajärjel kukkumise. Kaebaja karistamise õiguspärasus ei sõltu sellest, kuidas hindas kaebaja teguviisi sotsiaaltöötaja ise. Menetluse käigus möönis ka kaebaja ise, ei käitunud õigesti. Vastustaja võis arvesse võtta seda, et vanglateenistuse ametnik oli kaebaja eelnevalt vestelnud sellest, et naissoost kinnipeetava näpistamine ei ole lubatav. Vastustaja võis kaebaja karistamisel juhinduda ka üldpreventiivsest eesmärgist.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHUS
6.Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ning teha uus ostus, millega kaebus rahuldada. 07.11.2023 avalduses märkis kaebaja, et soovib kaebuse nõuet muuta ning taotleda vaidlustatud käskkirja õigusvastasuse tuvastamist, kuna tühistamisnõude rahuldamise vajadus on vaidlustatud käskkirjaga määratud karistuse kustumise tõttu ära langenud. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised. Kaebaja leiab, et halduskohus on vääralt kohaldanud Tallinna Vangla kodukorra punkti 1.3.1, kuna sellest sättest ega üheski teisest sättest ei saa järeldada, et ametniku puudutamine ei ole viisakusreeglitega kooskõlas. Halduskohus on põhjendamatult jätnud käsitlemata kaebaja viited analoogsele regulatsioonile Kaitseväe sisemäärustikus ega ole hinnanud Tallinna Vangla kodukorra punkti 1.3.1. koosmõjus põhiseaduse §-ga 13 ja § 15 lõikega 1. Kaebaja märgib ka, et üldtunnustatud viisakusreegliks on ka hädasolijate abistamine, samuti keeld toitu raisata, ometi on Tallinna Vangla kodukorra punktis 9.4. sätestatud keeld kinnipeetavale väljastatud toitu edasi anda. Kaebaja hinnangul on halduskohus toonud põhjendamatu paralleeli varasema intsidendiga, mille käigus kaebaja näpistas enda tuttavat naissoost kinnipeetavat, kuna viimati nimetatud juhul ei olnud see naissoost kinnipeetava tahte vastane.
7.Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Kaebaja taotlus kaebuse muutmiseks tuleb rahuldada. Ringkonnakohus nõustub, et vaidlustatud käskkirjaga määratud karistuse kustumise tõttu on käskkirja (ja sellega kaasnevalt vaideotsus) tühistamise vajadus kaebaja jaoks ära langenud ning üleminek õigusvastasuse tuvastamise nõudele halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 49 lõike 2 kohaselt lubatav ja otstarbekas.
9.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Halduskohtu põhjendused on ammendavad ega vaja täiendamist. Kaebaja ei ole esitanud apellatsioonkaebuses vaidluse seisukohast asjassepuutuvaid väiteid, mida halduskohus nõuetekohaselt käsitlenud ei oleks. Üldtunnustatud viisakusreeglid on kirjutamata käitumisnormid. Selline käitumine, nagu see, mida siinsel juhul kaebajale ette heideti, on selliste viisakusreeglitega ilmselgelt vastuolus, olenemata sellest, milliste kavatsustega või mis eesmärgil kaebaja nõnda käitus. Vaidlust ei ole selles, et tegemist ei olnud kaebaja tahtest sõltumatu füüsilise kontakti loomisega. Selline käitumine on viisakusreeglite vastane igasuguses ametialases suhtluses. Halduskohus osutas õigesti, et pahaks ei saaks sedalaadi käitumist panna üksnes omavahel isiklikult lähedaste inimeste vahel. Samuti saab see olla aktsepteeritav kui vastastikune nõusolek selliseks käitumiseks on sotsiaalsest situatsioonist tulenevalt kahtlusteta eeldatav. 3(4)
3-23-50 Sellest, et asjaomane ametnik ei pidanud vajalikuks sellest ette kanda, ei tähenda, et kaebaja tegu oleks olnud aktsepteeritav.
10.Kaebaja väited, mis puudutavad vanglas toidu teisele isikule edasiandmise keeldu, on siinse vaidluse seisukohast asjassepuutumatud ega vaja käsitlemist. Samamoodi ei pidanud halduskohus analüüsima Kaitseväe sisemäärustiku regulatsiooni. Halduskohtu tõdemus, et vangla kodukorras võiks kinni peetavate isikute ja vanglaametnike vahelistes suhetes lubatu ja keelatu piirid selgemalt määratleda, ei väära kuidagi tõdemust, et siinsel juhul kaebajale ette heidetud tegu oli ilma mis tahes kahtluseta üldtunnustatud viisakusreeglitega vastuolus. Tegemist ei olnud kuidagi piiripealse või mitmeti mõistetava käitumisaktiga. Varasemale intsidendile, mis puudutas naissoost kinnipeetava näpistamist, on halduskohus põhjendatult osutanud, näitamaks, et pelgalt vestlusest kaebajaga ei oleks pruukinud piisata selleks, et kaebaja oma teo lubamatust mõistaks ja edaspidi sellelaadsest käitumisest hoiduks. Seda, kas distsiplinaarsüüteo koosseisule vastava teo tuvastamise korral kinni peetavat isikut karistada või piirduda vestlusega, otsustab vangla otstarbekuse kaalutlustest lähtuvalt. Süüteo toime pannud isikul ei ole õigust nõuda enda karistamata jätmist, vaid üksnes vaidlustada karistust selle ebaproportsionaalsuse tõttu. Siinsel juhul ei olnud kaebajale määratud karistus ebaproportsionaalne.
11.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad apellatsioonimenetlusega seotud kulud menetlusosaliste endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.