4.Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.11.2023 (kuivõrd 18.10.2023 on laupäev). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse
päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tallinna Vangla 19.10.2022 käskkirjaga nr 5-2/22/378 määrati kinnipeetav R.S-ile Tallinna Vangla direktori 22.11.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/88 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord“1 (edaspidi Kodukord) punkti 1.13.1 rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks noomitus (dtl 9-13).
2.Tallinna Vanglas registreeriti 16.11.2022 nr-ga 5-15/22/320-1 kaebaja vaie (dtl 63-67), milles kaebaja taotles 19.10.2022 käskkirja nr 5-2/22/378 kehtetuks tunnistamist. Tallinna Vangla 09.12.2022 vaideotsusega nr 5-15/22/320-2 jäeti kaebaja vaie rahuldamata (dtl 33-35).
4.09.01.2023 saabus Tallinna Halduskohtule R.S-i kaebus Tallinn Vangla 19.10.2022 käskkirja nr 5-2/22/378 ja 09.12.2022 vaideotsuse nr 5-15/22/320-2 tühistamiseks. 03.02.2023 määrusega vabastas kohus kaebuse esitaja menetlusabi korras riigilõivu tasumise kohustusest ning võttis kaebuse menetlusse. 22.08.2023 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.
5.1.Kaebaja leiab, et vaideotsuses on menetleja asunud vääralt seisukohale, et kaebaja poolt vaides esitatud argumente on käskkirjas ja vaideotsuses põhjalikult analüüsitud ning seeläbi on kaebaja vastuväited menetleja poolt kummutatud. Kaebaja leiab, et vaie on jäänud sisuliselt läbi vaatamata ning kaebaja poolt esitatu analüüsimata ning faktid ümber lükkamata. Kaebaja palub arvestada ka vaidemenetluses esitatud seisukohtadega. Näiteks ei ole vangla mingil viisil kummutanud kaebuse esitaja väidet, et kaebajal ei ole võimalik tutvuda Tallinna Vangla poolt heaks kiidetud viisakuse definitsiooniga ja kaebajal ei ole võimalik kust tahes välja lugeda, leida õigusnormi, mis keelaks vanglas teise inimese sh vanglateenistuse ametniku puudutamise. Ainuüksi sellest, et kaebaja on tutvunud Kodukorraga 25.11.2021 ei piisa selleks, et kaebaja teaks vanglateenistuse ametniku puudutamise keelatusest, sest Kodukorras, midagi sellist kirjas ei ole ja seega ei ole see piisav alus kaebaja karistamiseks. Kaebaja leiab, et tal puudus võimalus tundma õppida selliseid viisakusreegleid, mida Tallinna Vangla aktsepteerib. On üldteada, et viisakuse definitsioon ja üldtunnustatud viisakusreeglid erinevad mitte ainult kultuuriti, riigiti ja regiooniti vaid ka sugu-, pere- ja kogukonniti ning on tugevalt sõltuses isiku harituse ja haridustasemega. Ka on vanglale teada, et vanglasse satuvad just madalama haridustasemega isikud ja väga erinevates inimgruppidest. Samuti peaks vangla teadma, et korduvalt kuri- ja/või väärteo korras karistatud isikud sh kaebaja ei pruugi saada ja ei saagi ühtviisi aru ühiskonnas kehtivatest moraali- ja viisakusreeglitest. Seega ei saa vanglal tekkida põhjendatud ootust, et kaebaja aimaks õigesti ära Tallinna Vangla poolt üldtunnustatud viisakusreeglid ja järgib neid. Samuti ei ole vanglal võimalik nõuda mingite abstraktsete reeglite järgimist, mida ei ole sõnastatud ja millega kaebajal puudus võimalus tutvuda. 1 Kättesaadav arvutivõrgus: https://www.vangla.ee/sites/www.vangla.ee/files/elfinder/dokumendid/ tallinna_vangla_kodukord_terviktekst _alates_03.10.2022_-_pdf.pdf
Kaebaja toob välja, et täiesti absurdne on olukord, kus vangla ei usalda kaebajale isegi kiletaskuid, märkepaberid jne, kuid jätab kinnipeetavatele vabalt otsustada viisakuse definitsiooni ja üldtunnustatud viisakusreeglite üle ja juhul, kui kaebaja arusaam ei meeldi, siis karistab. Selline tegevus on pahatahtlik ja vastutustundetu. Kaebaja selgitab, et ta on nii tavaelus kogenud kui televisioonis näinud, et see, et isikud puudutavad üksteist, on normaalne ja viisakas. Kaebajal puudus igasugune alus oletada, et vanglaametnikega inimlik suhtlus ning nende puudutamine on karistatav. Kui selline keeld on kategooriline, siis peaks see ka kirjas olema. Kuni see kirjas ei ole, ei saa kaebajat ka karistada. Seda enam, et Tallinna Vangla poolt tunnustatud viisakusreeglid on vastuolus üldtunnustatud viisakusreeglitega. Eeltoodust tulenevalt ei olnud põhjendatud kaebaja karistamine teo eest, mis ei mahu Kodukorra p 1.3.1 raamidesse. Kui kaebajale seni arusaamatul põhjusel ikkagi selgub, et kaebaja tegu, mis ta tegi oli keelatud, siis kindlasti ei pannud kaebaja seda toime teadlikult ja tahtlikult õiguskorda rikkudes ja kaebajat ei saa selle eest karistada, vaid tuleb äärmisel juhul piirduda vestlusega.
5.2.Samuti ei ole vastustaja ümber lükanud kaebaja väidet, et vastav tegu oli esmakordne. Vastustaja viide ettekandele nr 1-22-5613 on ainetu, kuna viidatud ettekandes on sõnaselgelt kirjas, et kaebajat süüdistatakse selles nagu oleks ta tööajal tegelenud kõrvalise tegevusega. Lisaks kaebajale ei ole teada moraali või viisakusreeglit, mis keelaks sõbranna sõbraliku/ naljatleva, mis tahes puudutamise.
5.3.Vastustaja on jätnud arvestamata ka kaebaja väite sellest, et sotsiaaltöötaja X.X (isik, keda kaebaja puudutas) hindas kaebaja tegu niivõrd väheintensiivseks, et ei pidanud vajalikuks sellest teavitada (või ettekannet koostada). Toimunu sai üksuse juhile teatavaks juhuslikult kaaskinnipeetava suulise info kaudu ning selle põhjal algatati kaebaja vastu distsiplinaarmenetlus seoses sotsiaaltöötaja X.X puudutamisega.
5.4.Hea halduse tavaga ei ole kooskõlas see, et kaebajat karistatakse selleks, et teistele kinnipeetavatele oleks selge, mida vangla peab silmas üldtunnustatud viisakusreeglite all ja läbi selle teada anda, et vanglateenistuse ametniku puudutamine on keelatud.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
6.Vastustaja kaebusega ei nõustu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.
6.1.Vastustaja on seisukohal, et Tallinna Vangla 19.10.2022 käskkiri nr 5-2/22/378 on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid.
6.2.Olenemata kaebaja seisukohast ei ole suvalise meesterahva poolt naisterahva jalast haaramine ühelgi juhul viisakusreegleid järgiv tegevus. Seda enam ei ole selline tegevus kohane ega ühelgi juhul aktsepteeritav oma tööülesandeid täitva isiku suhtes – ei vanglas ega ka kusagil mujal riigiasutuses. Võõra meesterahva poolt naise jala katsumine on familiaarne, kohatu ning alandav ja ei pruugi ka naljana mõeldes tunduda sugugi naljakas isikule, keda taoline tegevus isiklikult puudutab. Lisaks võib selline tegevus kvalifitseeruda ka kehalise seksuaalse iseloomuga teoks, mis on karistusseadustiku § 1531 lg 1 järgi kvalifitseeritav väärtegu.
6.3.Vastavalt Kodukorra punktile 1.13.1 laieneb kinnipeetavale kohustus käituda viisakalt ning suhtlemisel järgida kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid lisaks vanglateenistujatele ka vangla külastajatele ning kaaskinnipeetavale. Arvestades, et inspektor-kontaktisik K.K on kaebajaga seonduvalt 14.06.2022 toimunud sündmusega (naiskinnipeetava tagumikust
näpistamine) 06.07.2022 läbi viinud selgitava vestluse (dtl 72), ei olnud kaebajale teadmata viisakusreeglite järgimise kohustus.
6.4.Vanglas töötavad isikud ei pea ühegi juhul taluma kinnipeetavate poolset familiaarset ning viisakusreegleid mitte järgivat käitumist. Vastasel juhul, lisaks vangla teenistujate ebamugavasse ning alandavasse olukorda panemisele, puuduks vangla teenistujatel ka igasugune autoriteet ja lugupidamine kinnipeetavate hulgas ning see seaks ohtu vangla julgeoleku.
6.5.Kaebaja 16.09.2022 käitumist oma tööülesandeid täitva vangla teenistuja suhtes ei saa ühelgi juhul pidada üldtunnustatud viisakusreegleid järgivaks. Seega on täidetud Kodukorra p 1.13.1 süüteo objektiivne koosseis. Vangla on seisukohal, et kaebaja õigusvastast käitumist ega süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Eeltoodust tulenevalt on täidetud ka süüteo subjektiivne koosseis ning vastustaja oli õigustatud vastavalt VangS § 63 lg-le 1 kohaldama kaebaja suhtes distsiplinaarkaristust. Vastustaja on karistuse määra kaalunud õiguspäraselt. Karistuse ja selle liigi määramise valimisel arvestas vastustaja vangistuse täideviimise eesmärgiga, kaebaja varasema käitumisega, aga samuti kaebaja poolt toime pandud rikkumise raskusega. Vastustaja on seisukohal, et kaebajale rikkumiste eest määratud karistus on proportsionaalne.
6.6.Kokkuvõtvalt on vastustaja seisukohal, et Tallinna Vangla 19.10.2022 käskkirja nr 52/22/378 põhjendustega distsiplinaarkaristuse määramise kohta ning samuti 09.12.2022 vaideotsuse nr 5- 15/22/320-2 tühistamiseks puudub alus.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
7.Kohus, analüüsinud ja hinnanud Tallinna Vangla 19.10.2022 käskkirjas nr 5-2/22/378 ja 09.12.2022 vaideotsuse nr 5- 15/22/320-2 märgitut, asjakohaseid õigusnorme, poolte kirjalikke seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole käesoleval juhul suutnud kohut veenda ega tõendada, et vaidlustatud käskkiri ja vaideotsus rikuks kaebaja õigusi ja oleks vastuolus vangistusseadusega, Kodukorraga või mõne muu õigusaktiga ning oleks õigusvastased ning tuleks tühistada. Kaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lõikes 2 lg-s 2 on sätestatud, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Antud juhul kohus nõustub nii vastustaja argumentatsiooniga, mis on toodud vaidlustatud käskkirjas ja selle suhtes tehtud vaideotsuses, kui ka nende vastustaja vastuväidete ja selgitustega, mis on esitatud vastuseks konkreetselt kaebuses toodud väidetele. Kohus kohaldab HKMS-st tulenevat menetlusökonoomika põhimõtet ja seaduslikku alust piirduda kaebuse rahuldamata jätmisel vaid järgmiste selgituste ja põhjendustega.
8.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebuse esitaja pani toime vaidlustatud käskkirjas märgitud ajal ja kohas talle etteheidetava teo. Seega pooled ei vaidle selle üle, et toimus vahejuhtumi, mis seisnes selles, et 16.09.2022 kell 13.34 paiku Tallinna Vangla esimese üksuse eluosakonnas 02 seisis II korruse koridoris üksuse sotsiaaltöötaja X.X ja vestles osakonnas viibivate kinnipeetavatega. Samal ajal liikus mööda osakonna keerdtreppi kinnipeetav R.S (kaebaja) ning sirutas madalalt, II korruse käsipuude alt enda käe sotsiaaltöötaja suunas ja pani selle korraks ümber sotsiaaltöötaja vasaku jala pahkluu. Vaidlust ei ole ka selles, et sotsiaaltöötaja ehmatas selle peale ning kaebajale pakkus see
nalja. Kaebaja on ka selgitanud, et ta soovis sõbralikku nalja teha. Samuti puudub vaidlus selles, et kaebaja vabandas oma käitumise pärast.
9.Küll aga on pooled erimeelt selle osas, kas sellist tegevust saab käsitleda Kodukorra punkti 1.13.1 rikkumisena, mille eest saab karistada distsiplinaarkorras. Kodukorra p 1.13.1. sätestab, et kinnipeetav on kohustatud käituma vanglateenistujatega, vangla külastajatega ning kaaskinnipeetavatega viisakalt ning suhtlemisel järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Kohtumisel teenistujatega ning vanglat külastavate ametiisikutega peab kinnipeetav neid tervitama püsti seistes. Üheski vestluses, pöördumises ega muus kontekstis ei tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Kinnipeetava hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed. Kaebaja leiab, et tema teguviis ei ole vastuolus üldtunnustatud viisakusreeglitega, millega on kooskõlas mh see, et inimesed puudutavad üksteist. Kaebaja märkis veel, et juhul kui vangaamentiku puudutamine on rangelt keelatud, siis peaks see olema selgesõnaliselt ka Kodukorras kirjas. Lisaks mõistavad erineva taustaga isikud viisakusreegleid ka erinevalt, millest tulenevalt ei saanud ka kaebajalt eeldada, et ta mõistaks, et viidatud sätte alusel oli tema tegu keelatud ning karistatav. Kohus nõustub kaebajaga selles, et tõepoolest võivad erineva kultuuri, hariduse ja sotsiaalse taustaga isikud mõista üldtunnustatud viisakusreegleid erinevalt, kuid arvestades vangla keskkonda pidi kaebaja siiski aru saama, et vanglaametniku selline ootamatu puudutamine trepil pahkluust ei saa olla üldtunnustatud viisakusreeglitega kooskõlas ka isegi siis mitte, kui kaebaja soovis üksnes sõbralikku nalja teha. Kaebaja ise tunnistas, et tegemist oli nö. koolipoisiliku käitumisega. Selline käitumine ei ole ilmselgelt kooskõlas lähedasi või väga sõbralikke suhteid mitte omavate täiskasvanud inimeste vahel, eriti veel ametiasutuses ametnike ja nendega suhtlevate isikute (vanglas ametnike ja kinnipeetavate) vahel aktsepteeritud käitumisega. Lisaks tuleb arvestada ka sellega, et selline piiratud ruumis kellegi ootamatult jalast kinni võtmine võib kaasa tuua palju tõsisemaid tagajärgi – näiteks ehmatuse tagajärjel kukkumise ja vigastamise ohu. Seda seejuures nii vangla keskkonnas, kui ka vabaduses sarnastes piiratud ruumiga keskkondades viibides. Seega ei saa kohus pidada kaebaja käitumist üldtunnustatud viisakusreeglitega kooskõlas olevaks ning kaebaja karistamine Kodukorra p 1.13.1 rikkumise eest oli õiguspärane. Kaebaja karistamise õiguspärasus ei sõltu seejuures sellest, kuidas hindas kaebaja teguviisi sotsiaaltöötaja ise või kuidas üksuse juht vastavast teost teada sai. Kohus märgib siinkohal ära, et kuigi sotsiaaltöötaja ise märkis distsiplinaarmenetluse käigus, et ta ainult ehmatas kaebaja tegevuse peale tundmata ennast otseselt ohustatuna, leidis ta, et selline käitumine on vale ja kujutab endast halba eeskuju teistele kinnipeetavatele. Järelikult ei hinnanud ta sellist käitumist aktsepteeritavaks. Kohus peab oluliseks välja tuua ka asjaolu, et kaebaja sai ka ise aru, et ta käitumine ei olnud õige, mis nähtub otseselt ta enda kirjutatud selgitusest Tallinna Vangla direktorile 18.10.2023 („...ei ole okei“). Seega on sisuliselt ainetud kõik kaebaja väited (vt kaebaja 11.09.2023 registreeritud vastulauset Tallinna Vangla vastusele), et ta ei saa aru üldtunnustatud viisakusreeglitest, sest vangla ei ole neid talle tutvustanud. Küll aga soovitab kohus seejuures vastustajal edaspidiste sarnaste vaidluste vältimiseks ka Kodukorras täpsemalt sõnastada vanglaametniku füüsilise puutumatuse tagamisega seotu.
10.Teiseks viitas kaebaja sellele, et tegemist ei ole korduva juhtumiga, millest tulenevalt vaidlustatud käskkirjas ja vaideotsuses tehtud viide ettekandele nr 1-22-5613 on ainetu. Kohus kaebajaga ei nõustu ja leiab sarnaselt vastustajaga, et viide ettekandele 1-22-5613 on kohane. Nähtuvalt distsiplinaarmenetluse materjalidest möönab ka kaebaja, et ta näpistas naiskinnipeetavat (väidetavalt kaebaja lapsepõlveaegset sõbrannat) tagumikust ja tegemist oli üldtunnustatud viisakusreegleid eirava käitumisega. Kaebajat selle eest küll ei karistatud, kuid
temaga viidi läbi vestlus (dtl 72). Asjaolu, et ühel juhul oli tegemist vanglaametniku ja teisel juhul kinnipeetavaga, ei muuda seda, et kaebaja ei käitunud üldtunnustatud viisakusreegleid järgivalt. Korduv juhtum ei tähenda seda, et kõik asjaolud peavad olema üks-ühele samad. Sisuliselt oli kaebajale etteheidetav tegu siiski sarnane (teise inimese füüsilise puutumatuse rikkumine ilma selle inimese nõusolekuta), millest tulenevalt ei olnud sellele ka vale viidata. Lõppastmes tuleb arvestada ka sellega, et kaebajale määrati noomituse näol kõige kergem distsiplinaarkaristus, mis on seaduse järgi võimalik määrata. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustaja ei ole eksinud kaalutlusõiguse reeglite vastu, seda isegi juhul, kui eelviidatud ettekandega ei peaks arvestama, millise seisukohaga aga kohus ei nõustu. Kohus nõustub vastustajaga, et juhul, kui isik ei ole varasematest vigadest soovinud vabatahtlikult õppida ja oma käitumist korrigeerida, siis on esimese sanktsioneeriva sammuna, arvestades rikkumise asjaolusid, käesoleval juhul igati õigustatud ja proportsionaalne noomituse kasutamine karistusmeetmena.
11.Viimaseks viitas kaebaja sellele, et hea halduse tavaga ei ole kooskõlas kaebaja karistamine selleks, et teistele kinnipeetavatele oleks selge, mida vangla peab silmas üldtunnustatud viisakusreeglite all. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Kaebaja karistamine nii eri- kui üldpreventiivsel eesmärgil oli arvestades käesolevas otsuses kohtu poolt kirjeldatud asjaolusid ja seisukohti, igati põhjendatud. Lisaks on vastustaja eeltoodut ka vaideotsuses asjakohaselt põhjendanud. Menetluskulud 12. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda. Üleliigselt tasutud riigilõivu tagastamine
13.Kaebaja on tasunud talle kohtudokumentide koopiate väljastamise eest ekslikult riigilõivu 2 eurot ja 70 senti (maksekorraldus) kohtu poolt talle 19.09.2023 saadetud selgituses ettenähtud 2 euro ja 40 sendi asemel. Nimetatud summade vahe – 30 senti – tuleb kaebajale tagastada HKMS § 108 lg 5 p1 alusel. (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.