Veiko Vaske (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.04.2025, Tallinn
Haldusasja number
3-22-997
Haldusasi
X. X kaebus nõudega kohustada Tallinna Vanglat paigutama kaebaja kambrisse, mis vastab eluruumile esitatavate nõuetele osas, mis puudutavad avatava akna olemasolu ja õhuniiskust
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja X. X Vastustaja Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 15.07.2022 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X. X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X. X taotlus jätkata menetlust Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõudes.
2.Võtta asja materjalide juurde kaebaja apellatsioonkaebusele lisatud tervisekaardi väljavõte (dtl 81–88).
3.Jätta rahuldamata kaebaja taotlus nõuda vastustajalt välja tõendid õhuniiskuse mõõtmistulemuste kohta viimase kahe aasta jooksul.
4.Jätta X. X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15.07.2022 otsus muutmata.
5.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 30.05.2025 (HKMS § 212 lg 1). Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 punkt 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-22-2263 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X. X (kaebaja) esitas Tallinna Vanglale (vastustaja) 27.01.2022 avalduse (registreeritud 03.02.2022 numbriga 5-18/22/2956-1, dtl 20–21), nõudes kambri elamistingimuste vastavusse viimist eluruumidele esitatavate nõuetega. Mh peab majandus- ja taristuministri 02.07.2015 määruse nr 85 (edaspidi määrus nr 85) kohaselt olema eluruumil vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse ruumi tuulutamiseks ning tagab ruumis piisava loomuliku valguse, samuti peab õhuniiskus olema vahemikus, mis ei kahjusta inimese tervist, optimaalselt 40– 60%. 13.12.2021 toimunud mõõtmisel saadi aga kambri õhuniiskuseks 26%, kaebajal on tekkinud terviseprobleemid.
2.Vastustaja vastas kaebajale 23.02.2022 kirjaga 5-18/22/2956-2 (dtl 27), et kambris on tagatud sundventilatsioon ning avatava akna puudumine ei ole õigusvastane. Kaebaja esitas seejärel vastustajale vaide (dtl 22–23), mille vastustaja jättis 13.04.2022 otsusega nr 515/22/96-2 (dtl 1–2) läbi vaatamata põhjendusel, et märgukirjale esitatud vastuse peale vaide esitamise võimalust ei ole seaduses ette nähtud. Vastustaja selgitas, et ka kohtupraktika kohaselt ei pea vangla kambritel olema lahtikäivaid aknaid ning vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 45 lg-s 1 kirjeldatu on selles osas erisätteks muude eluruumidele esitatud nõuete suhtes.
3.Kaebaja esitas 02.05.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille halduskohus võttis menetlusse nõudena kohustada Tallinna Vanglat paigutama kaebaja kambrisse, mis vastab eluruumile esitatavate nõuetele osas, mis puudutavad avatava akna olemasolu ja õhuniiskust. Kokkuvõtlikult olid kaebaja halduskohtus esitatud seisukohad järgmised. Kambris peab olema avatav aken ning kambri suhteline õhuniiskus peab jääma optimaalselt vahemikku 40‒60%, ent kaebaja kamber neile tingimustele ei vasta, niiskus on talvel liiga madal ja suvel liiga kõrge. 13.12.2021 toimunud mõõtmise tulemuse kohaselt oli tema kambri suhteline õhuniiskus 26% ning 24.03.2022 toimunud mõõtmise ajal 20,4%. Kaebaja vaidleb vastu vastustaja väitele, et 21.06.2022 toimunud mõõtmise tulemusel oli kaebaja kambri suhteline õhuniikus 47,2%, kuna nimetatud päeval tema kambris mõõtmist ei teostatud. Kaebaja taotles 07.07.2022 menetlusdokumendis vastustajalt täiendavate tõendite ja teabe väljanõudmist suhtelise õhuniiskuse mõõtmise tulemuste kohta kahe viimase aasta jooksul.
4.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Õigusaktidest ei tulene, et vangla kambril peaks olema avatav aken, kuna inimese elutegevuseks vajalik õhuvahetus on tagatud sundventilatsiooniseadmete abil. Kambri aknad on mitteavatavad julgeoleku kaalutlustel. Tallinna Vangla kõikides kambrites on sundventilatsioon, mille kaudu puhutakse kambrisse päevasel ajal õhku 20 l/s, mis tagab kahele inimesele kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga, kusjuures avatud eluosakonnas, kus paikneb ka kaebaja, on võimalik paremaks õhuringluseks ja õhuniiskuse reguleerimiseks kambri uks päevasel ajal avatuna hoida. Reaalne õhuniiskus ruumis muutub pidevalt ja sõltub ruumis viibivate inimeste tegevusest. Eluruumile esitatavates nõuetes osutatud optimaalsetest näitudest erinev õhuniiskuse näit ei tähenda automaatselt, et ruumis viibimine on tervist kahjustav. Vastustaja teostas 21.06.2022 kaebaja kambris õhuniiskuse mõõtmise, mille tulemusena oli õhuniiskus 47,2%.
5.Tallinna Halduskohus jättis 15.07.2022 otsusega kaebuse rahuldamata. 2(8)
3-22-2263 VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Eluruumile esitatavad nõuded on kehtestatud määrusega nr 85, mille § 4 lg-s 1 on sätestatud, et eluruumis peab olema loomulik või mehaaniline ventilatsioon, mis tagab inimese elutegevuseks vajaliku õhuvahetuse. Sama paragrahvi lõikes 5 on sätestatud, et eluruumis peab siseõhu suhteline niiskus olema vahemikus, mis ei kahjusta inimese tervist, väldib veeauru kondenseerumist ja ei tekita niiskuskahjustusi, kusjuures eluruumi siseõhu optimaalne suhteline niiskus on 40–60%. Tallinna Vangla hoone, kus kaebaja kamber asub, on ehitatud hiljuti ning see on saanud kasutusloa. Vaidlust ei ole, et kambrites kasutatakse sundventilatsiooni, mis peab tagama piisava õhu juurdevoolu määral, mis on elutegevuseks vajalik. See, et sisekliima ei ole kaebajale meelepärane, on võimalik, ent selle näol on tegemist vangistusega paratamatult kaasneva ebamugavusega, mis ei ole käsitatav iseenesest ebainimliku ega õigusvastase kinnipidamistingimusena. Kaebaja on vanglale esitatud avalduses küll väitnud, et liiga kuiva õhu tõttu on tal tekkinud naha ja limaskestadega seotud terviseprobleeme, kuid tõendeid arsti poole pöördumise kohta ei ole esitatud ning ei nähtu, et arst oleks tuvastanud väidetavad terviseprobleemid või veelgi enam nende seotuse kambri sisekliimaga. Kaebaja kamber paikneb avatud osakonnas, kus on uksi avatuna hoides võimalik kambri õhuvahetust suurendada. VangS §-st 45 ei tulene nõuet, et õhuniiskus kambris või üldkasutatavates ruumides peab igal ajal jääma eluruumidele esitatavaid nõudeid käsitlevas määruses nimetatud optimaalse suhtelise õhuniiskuse piiridesse. Keskküttega ruumides on kütteperioodil õhuniiskuse langus paratamatu. Vastustaja on osutanud hoonete sisekliima küsimusi uurinud akadeemik J. Kuritski seisukohale, millest nähtub, et enamasti inimesed harjuvad kuiva õhuga kiiresti ning ebamugavust hakkab tekitama sisekliima, kus suhteline õhuniiskus on väiksem kui 20%. Kaebaja esitatud andmete pinnalt ei ole usutav, et Tallinna Vangla ruumides, kus kaebaja viibib, oleks see pidevalt või sageli alla nimetatud määra. Kaebaja on osutanud 13.12.2021 ja 24.03.2022 toimunud mõõtmistele, mille kohaselt jäi asjasse puutuvates ruumides suhteline õhuniiskus vahemikku 20,4–26%. Puudub alus arvata, et sellise suhtelise õhuniiskusega ruumis viibimine oleks kinnipeetava tervist kahjustav või mistahes moel ebainimlik. Arst ei ole tuvastanud kaebajal terviseseisundi halvenemist, mis saaks olla tingitud ruumi liigsest kuivusest. Ei ole usutav, et ka 20–30% vahele jääva suhtelise õhuniiskusega ruumides viibimine põhjustaks kaebajale kas mingisugust tervisekahju või selliseid ebameeldivusi, mis ületaksid vangistusega paratamatult kaasnevate ebamugavuste lubatud määra. Eeltoodust tulenevalt ei ole vaja nõuda vastustajalt ka täiendavate tõendite esitamist õhuniiskuse mõõtmise tulemuste kohta pikema ajaperioodi jooksul. Vastustaja esitatud tõend 21.06.2022 mõõtmistulemuste kohta ei ole vaidluse lahendamise seisukohast oluline, sest kaebus jääb rahuldamata nimetatud tõendist sõltumata. Kaebaja seisukoht, et kambris peab olema avatav aken, ei ole põhjendatud. Kambri avatava akna puudumisega seotud küsimust on kohtupraktikas korduvalt käsitletud. Haldusasjas nr 319-884 tehtud kohtuotsuses on X. X Ringkonnakohus leidnud, et õigusaktidest ei tulene, et kinnipeetavate kambri aknad peavad vanglas lahti käima. Ka Riigikohtu 21.04.2010 otsuse nr 3-3-1-14-10 p-s 18 selgitatakse, et VangS § 45 lg 1 sisustamisel saab arvestada Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr REC(2006)2 kinnitatud "Euroopa vanglareeglistikuga." Euroopa vanglareeglistiku p 18.2 alap a kohaselt peavad aknad kõigis kohtades, kus vangid elavad, töötavad või kogunevad, olema nii suured, et vangid saaksid normaaltingimustes ja loomuliku valgusega lugeda või töötada ning võimaldaksid värske õhu juurdepääsu, välja arvatud piisava konditsioneerimissüsteemi korral. Ka Riigikohtu lahendist 3(8)
3-22-2263 ei järeldu, et kambris on avatav aken kohustuslik. Kuna VangS § 45 lg 1 ei nõua, et kambri aken peab olema avatav, siis ei ole kambris lahtikäiva akna puudumine õigusvastane, kui kambri õhuringlus tagatakse sundventilatsiooni kaudu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.Kaebaja palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja uue otsusega kaebuse rahuldada. Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et kambris ei pea olema avatavat akent. Määruse nr 85 § 3 lg 3 järgi peab eluruumi igal toal olema lahtikäiv aken. Tallinna Vanglas on sundventilatsioon, mitte konditsioneerimissüsteem, seega Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-14-10 järeldub, et kambris on Euroopa vanglareeglistiku kohaselt avatav aken kohustuslik. Apellatsioonkaebusele lisatud kaebaja haigusjuhtude väljavõttest nähtub, et kambris oleva kuiva õhu tõttu pöördus ta pidevalt meedikute poole terviseprobleemidega. Määruse nr 85 § 5 lg-s 4 sätestatud optimaalsest suhtelisest õhuniiskusest väiksem või suurem õhuniiskus võib kambris olla vaid lühiajaliselt. Kaebaja on osutanud 13.12.2021 ja 24.03.2022 toimunud mõõtmisele, mille kohaselt jäi ruumides suhteline õhuniiskus vahemikku 20,4% kuni 26%, mis on tema tervisele kahjulik. Kaebaja on pidevalt viibinud madala niiskustasemega kambris. Halduskohus jättis vääralt rahuldamata kaebaja taotluse nõuda vanglalt välja viimase kahe aasta õhuniiskuse näidud. Vanglas erineval ajal tehtud mõõtmised näitavad madalat õhuniiskuse taset. Uste avamine ei suurenda õhuniiskuse taset. Vastustajalt tuleb välja nõuda tõendid õhuniiskuse mõõtmistulemuste kohta viimase kahe aasta jooksul. 20.08.2023 avalduses taotleb kaebaja, kes on menetluse ajal üle viidud Viru Vanglasse, menetluse jätkamist Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks, kuna soovib tulevikus esitada kahju hüvitamise nõude.
7.Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Halduskohus on põhjendatult lähtunud kehtivast kohtupraktikast ja Euroopa vanglareeglistikust, mille kohaselt ei pea kambri aken olema avatav, kui värske õhk kambris on tagatud sundventilatsiooniga. Tallinna Vanglas on värske õhk kambris sundventilatsiooniga tagatud. Konditsioneerimissüsteemi all ei ole silmas peetud üksnes konditsioneeri, vaid mis tahes õhu töötlemise seadet, milleks on ka sundventilatsioon. VangS §-st 45 ei tulene nõuet, et õhuniiskus kambris või üldkasutatavates ruumides peab igal ajal jääma määruse nr 85 § 4 lõikes 5 sätestatud optimaalse suhtelise õhuniiskuse piiridesse. Õhuniiskus on erinevatel ajahetkedel kambris erinev ja kaebaja saab vajadusel ise õhuniiskust kambris suurendada. Vastustajal ei ole võimalik esitada iga päeva ja iga ruumi kohta õhuniiskuse andmeid, sest iga päev igas vangla ruumis õhuniiskust ei mõõdeta. Vastustaja esitatud tõendid kinnitavad, et õhuniiskus kambrites, sh kaebaja kambris on olnud eluruumidele kehtestatud optimaalse suhtelise õhuniiskuse normi piires. Kaebaja ei ole põhistanud, miks ta ei oleks saanud oma tervisekaardi väljavõtteid halduskohtule ise esitada, kui ta on tõendeid oluliseks pidanud, ega ole varem nõudnud, et vastustaja need tõendid halduskohtule esitaks. Kaebaja ei ole 11.01.2022 pöördumises nr 518/22/888-1 taotlenud Tallinna Vanglalt enda ümberpaigust seoses tervist kahjustavate kambritingimustega. Kaebuses ei maini kaebaja samuti, et kambri tingimused tema tervist kahjustavad. Kaebaja allajoonitud tervisekaardi sissekande põhjal ei saa teha järeldust, et terviseprobleemi põhjuseks on olnud kambri kliima. Nt silmad võivad inimesel punetada mh liigsest silmade pingutamisest (lugemine, televiisori vaatamine), kõrgenenud vererõhust, allergiast, silma limaskesta põletikust; sõrmeotste kuivamist ja lõhenemist võivad mh 4(8)
3-22-2263 põhjustada dermatiit, kontaktärritus, liiga sage veega pesemine, ravimite kasutamine, ebapiisav või vale nahahooldus vms; koorikud võivad ninna tekkida ka atroofilisest nohust, nina limaskesta füüsilisest kahjustusest jne. Kaebaja küll arvab, et kõik tema hädad tulenevad kambri kuivast õhust, kuid viiteid, et patsiendi terviseprobleemid on tingitud kambri kliimast, meediku koostatud kokkuvõtetest ei tulene. Vastustajal pole vastuväiteid kaebaja taotluse osas jätkata kohtumenetlust õigusvastasuse tuvastamise nõudes.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus lahendab esmalt kaebaja taotluse menetluse jätkamiseks vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks (I), seejärel lahendab kaebaja tõenditega seonduvad taotlused (II), käsitleb kaebaja etteheiteid halduskohtu otsusele (III) ning viimaks jaotab asjas menetluskulud (IV). (I)
9.Kaebaja taotlus vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamise jätkamiseks on põhjendatud. HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega haldusasja menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud, lg 2 kohaselt aga kohus menetlust ei lõpeta, vaid jätkab seda õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Kohtupraktikas on viidatud sätteid tõlgendatud laialt ning kohaldatud neid analoogia korras ka juhul, kui kohustamiskaebuse esitaja õiguskaitsevajadus on ära langenud (Riigikohtu 23.12.2024 määrus asjas nr 3-21-1862, p 9).
10.Kaebaja 28.09.2022 avaldusest järeldub, et ta on Tallinna Vanglast Viru Vanglasse ümber paigutatud. Tallinna Vangla kambritingimustel puudub tema õigustele jätkuv mõju, st tal puudub esitatud kohustamisnõuet õigustav seadusega kaitstav huvi ja õiguskaitsevajadus. Samas on kaebaja kohtule kinnitanud, et ta soovib esitada vastustajale kahju hüvitamise nõude, mistõttu on vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamine eelduslikult kaebaja õiguste kaitseks tulevikus vajalik. Seega jätkab kohus HKMS § 152 lg 2 kohaselt haldusasja menetlust vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõudes. (II)
11.Kaebaja on koos apellatsioonkaebusega esitanud uue tõendina oma tervisekaardi väljavõtted. Vastustaja on tõendi asja materjalide juurde vastuvõtmise vastu, kuna kaebaja oleks saanud esitada tõendi juba halduskohtule, kuid ei ole seda teinud ega põhistanud, miks ta ei saanud tõendit varem esitada.
12.Kohtumenetluse pool peab tõendama asjaolusid, millel tuginevad tema väited (HKMS § 59 lg 1). HKMS § 62 lg 1 kohaselt tuleb tõendid või nende kogumise taotlus esitada kohtu poolt eelmenetluses antud tähtpäevaks, hiljem esitatud tõendeid arvestab kohus ainult juhul, kui see ei põhjusta menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, miks tõendit ei saanud varem esitada. Nimetatud põhimõtteid on halduskohus kaebajale selgitanud 21.06.2022 määruses. Apellatsioonimenetluses on uute tõendite esitamine lubatud vaid erandjuhtudel. HKMS § 182 lg 2 kohaselt tuleb uue tõendi esitamisel või tõendite kogumise taotlemisel põhjendada, miks tõendit või taotlust ei saanud esitada halduskohtus, ja § 198 lg 3 kohaselt tuleb põhistada uue tõendi esitamise lubatavust, põhjenduste puudumisel jätab aga kohus tõendi tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks. Kaebaja ei ole esile toonud ühtegi arusaadavat põhjust, mis oleks takistanud oma tervisekaardi andmete esitamist halduskohtus. Seega on tõend esitatud ilma mõjuva 5(8)
3-22-2263 põhjuseta hilinemisega. Kohus võtab tõendi siiski uurimispõhimõttest juhindudes erandkorras asja materjalide juurde, kuna see võib HKMS § 198 lg 3 mõttes olla ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks. Täidetud on ka HKMS § 198 lg 3 teises lauses sätestatud tingimus, et menetlusosalistel peab olema võimalus tõendi suhtes oma seisukoha avaldamiseks. Vastustaja on vaielnud vastu mitte üksnes tõendi vastuvõtmisele, vaid on esitanud sellega tõendatavate asjaolude kohta ka sisulised vastuväited.
13.Ringkonnakohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse nõuda vastustajalt välja tõendid õhuniiskuse mõõtmistulemuste kohta vangla S hoones viimase kahe aasta jooksul. Ringkonnakohus nõustub sealjuures halduskohtu otsuse sellekohaste põhjendustega, et kuivõrd kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda mingisuguse kindla õhuniiskusega kambrit ning esitatud andmete pinnalt pole usutav, et suhteline õhuniiskus võiks asjaomastes ruumides olla kaebaja tervist kahjustav või inimväärikust alandav, ei ole vaja välja selgitada, milline see täpselt mingisugustel konkreetsetel mõõtmishetkedel oli. Õhuniiskus kambrites võib sõltuda erinevatest teguritest (sh kaebaja kontrolli all olev veekasutuse aktiivsus ja kambris viibivate isikute aktiivsus) ning kaebaja taotletud tõendid ei näitaks tegelikku õhuniiskust kaebaja kambris oleku ajal.
(III)
14.Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohtu otsus on õiguspärane ja selle tühistamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei korda neid, vastates järgnevalt apellatsioonkaebuse väidetele.
15.Kaebaja on seisukohal, et VangS § 45 lg-st 1 tulenevalt peab kinnipeetava kamber vastama nii määruse nr 85 § 3 lg-s 3 sätestatud avatava akna olemasolu nõudele kui olema § 4 lg-s 5 sätestatud optimaalse suhtelise õhuniiskusega. Asjasse puutuvaid norme koosmõjus tõlgendades on halduskohus õigesti leidnud, et kumbki väide ei ole õige.
16.VangS § 45 lg 1 esimene lause koosneb kahest poolest: (i) kamber peab vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis (ii) tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kaebaja pakutud tõlgendus, et seeläbi on muudetud kohustuslikuks kõik eluruumile kehtestatud nõuded, põhineb ainult lause esimesel poolel, muutes lause teise poole sisutuks või pelgalt esimest poolt kirjeldavaks (fakt, et eluruumile kehtestatud nõuded tagavad mh õhuhulka jne). Ehkki seadus ei loetle, millised konkreetsed määrusega nr 85 eluruumile kehtestatud nõuded kuuluvad VangS § 45 lg 1 esimese lause esimeses pooles kasutatud mõiste „üldised nõuded“ alla, tuleb kohtu hinnangul lause teises pooles loetletud eesmärke mõista esimest poolt täpsustavas ja piiritlevas, st selgelt regulatiivses tähendus. Teisisõnu, VangS § 45 lg 1 ei viita blanketselt kõigile eluruumi suhtes kehtivatele nõuetele, vaid kohustuslikena tuleb käsitada selliseid nõudeid, mis tagavad kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja -ringluse, valguse ja temperatuuri.
17.Määruse nr 85 § 3 lg-s 3 sätestatud eluruumis avatava akna olemasolu nõue ei ole ühegi nimetatud eesmärgi saavutamiseks vältimatult vajalik ja käesoleva vaidluse kontekstis asjasse puutuvat õhuringlust ja õhukvaliteeti on kahtlemata võimalik tagada ka sundventilatsiooni abil. Eluruumides ette nähtud akna avamise võimalus tagab eluruumi kasutajale valikuvabaduse ruumi täiendavaks tuulutamiseks ventilatsioonisüsteemi olemasolust ja toimimisest sõltumatult, kuid taoline mugavus ei ole elutegevuseks vajalik ega kuulu VangS § 45 lg 1 esimeses lauses sätestatud eesmärkide hulka. Aknaga seotud nõudeid reguleerib täiendavalt VangS § 45 lg 1 teine lause, ent seda üksnes ruumi piisava valgustatuse seisukohast, mis ei sõltu mingil moel akna avatavusest.
6(8)
3-22-2263
18.Seega ei ole vastustajal ka abstraktset juriidilist kohustust tagada kaebajale kambris avatavat akent ning selle puudumine ei ole õigusvastane ega saa rikkuda kaebaja õigusi. Samale järeldusele on VangS § 45 lg 1 tõlgendades järjepidevalt jõutud ka varasemas kohtupraktikas (vt Riigikohtu 21.04.2010 otsus nr 3-3-1-14-10, p 8; X. X Ringkonnakohtu 17.06.2021 otsus asjas nr 3-19-884, p 11; X. X Ringkonnakohtu 28.03.2018 määrus asjas nr 3-18-83, p 10; X. X Ringkonnakohtu 18.06.2015 otsus asjas nr 3-15-193, p 4).
19.Vastupidist järeldust ei saa teha ka Euroopa vanglareeglistiku põhjal, mille asjakohane p 18.2 alapunkt a on sõnastatud järgmiselt: „Kõigis hoonetes, kus vangidel tuleb elada, töötada või koguneda, on aknad piisavalt suured, et vangid saaksid tavatingimustes loomuliku valgusega lugeda või töötada ning võimaldaksid värske õhu juurdepääsu, välja arvatud piisava konditsioneerimissüsteemi korral.“ Normist lähtub sarnaselt VangS § 45 lg 1 teise lausega nõue, et vanglal peavad olema piisava valgustuse tagamiseks aknad, kuid erinevalt kaebaja väitest ei tulene sellest abstraktset nõuet, et aknad peavad olema avatavad. Nõue, mis normist tuleneb, on kohustus tagada värske õhu juurdepääs ja akende avamine on selleks vaid üks võimalus. Nagu vastustaja on selgitanud, tagatakse piisav värske õhu juurdepääs Tallinna Vanglas alternatiivsel meetodil sundventilatsiooni abil. Igati põhjendatud on vastustaja seisukoht, et mõistet „konditsioneerisüsteem“ tuleb selles kontekstis mõista mis tahes õhu töötlemise seadme tähenduses. Lähtudes sättes kirjeldatud eesmärgist tagada värske õhu juurdepääs, tuleb piisava konditsioneerimissüsteemina mõista agregaati, mis tagab värske õhu juurdepääsu sarnaselt avatud akendega. Seega on oluline just ventilatsiooni ehk õhuvahetuse toimumine süsteemis olenemata sellest, kas see on ühendatud ka muul viisil õhu töötlemisega (nt jahutamisega).
20.Kohus märgib ka, et isegi kui VangS ja Euroopa vanglareeglistiku sätetest saaks grammatiliselt tuletada kohustuse, et kambri aken peab olema avatav, tuleb vanglate projekteerimisel, ehitamisel ja käitamisel arvestada erinevate kaalukate huvide ja vajadustega. Vastustaja on halduskohtule selgitanud, et kambrite aknad on mitteavatavad julgeoleku kaalutlustel, mis on üks VangS läbivaid põhimõtteid. Olukorras, kus mõne eluruumile kehtestatud nõude sõnasõnaline järgimine seaks ohtu vangla julgeoleku, kuid VangS § 45 lg 1 esimeses lauses sätestatud elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja -ringluse, valguse ja temperatuuri tagamise eesmärke on võimalik saavutada muul moel, tuleb eelistada tõlgendust, mis võimaldab viidatud eesmärkide tagamise vangla julgeolekut ohtu seadmata.
21.Vastustaja ei ole rikkunud kaebaja õigusi ka seoses kambri suhtelise õhuniiskusega. Määruse nr 85 § 4 lg-s 5 on sätestatud, et eluruumis peab siseõhu suhteline niiskus olema vahemikus, mis ei kahjusta inimese tervist, väldib veeauru kondenseerumist ja ei tekita niiskuskahjustusi, kusjuures eluruumi siseõhu optimaalne suhteline niiskus on 40–60 protsenti. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et VangS § 45 lg-st 1 koosmõjus määrusega nr 85 ei tulene nõuet, et õhuniiskus kambris või üldkasutatavates ruumides peab jääma nimetatud optimaalsesse vahemikku, ning eelkõige tuleneb määruse nr 85 § 4 lg-st 5 nõue, et õhuniiskus ei tohi olla liiga kõrge.
22.Ehkki erinevalt akna avatavuse nõudest on tervist mittekahjustava suhtelise õhuniiskuse nõue VangS § 45 lg-s 1 sätestatud eesmärkide saavutamiseks põhimõtteliselt vajalik ja kohalduv, ei tulene õigusnormidest, et optimaalsest vahemikust kuivem õhk tuleks lugeda kindlasti tervist kahjustavaks. Ka varasemas kohtupraktikas on leitud, et määruse nr 85 § 5 lg-st 4 tuleneb eluruumi sobivaim niiskustase, mitte aga minimaalselt nõutav niiskustase (Tallinna Ringkonnakohtu 17.08.2022 otsus asjas nr 2-19-1965, p 62). Kohtud on normilähedaseks niiskustasemeks vangla kambris pidanud 34% (Riigikohtu 17.06.2010 otsus asjas nr 3-3-1-95-09, p-d 32‒33), 39,4% (Riigikohtu 04.04.2011 otsus asjas nr 3-3-1-7-11, p-d 6 ja 21‒22), 24,9–44,1% (Tallinna Ringkonnakohtu 27.02.2017 otsus asjas nr 3-14-50770, p 7(8)
3-22-2263 13) ja 36,1‒46,6% (Tallinna Ringkonnakohtu 04.10.2017 otsus asjas nr 3-14-51528, p-d 5 ja 1‒20).
23.Kaebaja kambris mõõdeti 13.12.2021 õhuniiskuseks 26% ja 24.03.2022 20,4%. Nimetatud mõõtmised on tehtud kütteperioodil, mil suhtelise õhuniiskuse tase on madalam kõigis keskküttega ruumides ning mõõdetud niiskustase ei olnud sedavõrd madal, et lugeda seda õigusvastaseks mh varasemat kohtupraktikat arvestades. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et puudub alus arvata, et sellise suhtelise õhuniiskusega ruumis viibimine oleks kinnipeetava tervist kahjustav või mis tahes viisil ebainimlik.
24.Vastupidist ei nähtu ka kaebaja esitatud tõendist. Kaebaja tervisekaardi väljavõttelt on näha, et mõnede haigusjuhtude anamneesis või ravipäevikus on vangla meditsiinitöötaja fikseerinud kaebaja arvamuse, et probleem on põhjustatud kuivast õhust või ventilatsioonist, kuid sellist seost ei ole ühelgi juhul objektiivselt tuvastatud. Mõnel juhul on samas fikseeritud hoopis kaebusele vastava objektiivse leiu puudumine või kaebaja keeldumine ravist. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kõigil kaebaja kirjeldatud tervisehädadel on ka muud loogilised seletused peale liiga kuiva õhu. Ehkki mõned kaebaja tervisekaardil kirjeldatud kaebused on olemuselt sellised, mille tekkimist teoreetiliselt võib õhu kuivus soodustada, on tõendamata, et taoline põhjuslik seos tegelikult eksisteeriks. Seega puuduvad tõendid, et kaebaja kambri suhtelise õhuniiskuse tase oleks kaebaja tervist kahjustanud või saaks seda tõenäoliselt kahjustada. Vastustaja ei ole kaebuses esitatud asjaoludest lähtudes VangS § 45 lg-s 1 sätestatud kohustusi rikkunud. (IV)
25.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja vastustaja ei ole esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks, jäävad apellatsiooniastme menetluskulud HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 kohaselt menetlusosaliste endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.