Politseija Piirivalveameti taotlus X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Taotluse esitanud haldusorgan – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Ege-Lii Luik Puudutatud isik – X (Maroko Kuningriigi kodanik; sündinud xx xx xxxx)
Asja läbivaatamise viis
Lihtmenetluses 28. aprilli 2025 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta Politsei- ja Piirivalveameti taotlus rahuldamata.
2.Vabastada X viivitamata kinnipidamiskeskusest.
3.Politsei- ja Piirivalveametil tuleb puudutatud isikule selgitada käesolevat määrust. Edasikaebamise kord ja selgitused Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates. Puudutatud isikul on võimalik korraldada endale määruse tõlkimine, kasutades selleks vabalt kättesaadavaid tõlkeprogramme translate.google.com või deepl.com. Kohus märgib, et kuna puudutatud isik on vaidlustanud PPA 18.03.2025 otsuse halduskohtus, siis on ta kohustatud olema kohtumenetluse ajal kohtule ja oma esindajale kättesaadav. Seda kohustust rikkudes võib kohus jätta puudutatud isiku kaebuse läbi vaatamata.
1.Maroko Kuningriigi kodanik X (edaspidi puudutatud isik) on rahvusvahelise kaitse taotleja, kes saabus 04.11.2024 Eestisse Austriast Dublini III 1 määruse alusel, kuna tema 1
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 määrus (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või
rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastustab Eesti. Puudutatud isik peeti Eestisse saabudes väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi VSS) alusel kinni. Rahvusvahelise kaitse taotluse Eestis esitas puudutatud isik 05.11.2024. Puudutatud isik on alates Eestisse saabumisest olnud kinnipeetud ja paigutatud Politsei- ja Piirivalveameti kinnipidamiskeskusesse. Puudutatud isiku kinnipidamise aluseks on olnud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (edaspidi VRKS) § 361 lg 2 punktid 4 ja 5 ning viimati otsustas Tallinna Halduskohus pikendada puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamist 02.01.2025 määrusega. Määrus jõustus lõplikult 15.04.2025, kui Riigikohus otsustas Tallinna Ringkonnakohtu 19.03.2025 määruse peale esitatud määruskaebuse jätta menetlusse võtmata. Lahendatav PPA 23.04.2025 taotlus ja menetlusosaliste seisukohad
2.PPA esitas 23.04.2025 Tallinna Halduskohtule taotluse pikendada puudutatud isiku kinnipidamise tähtaega VRKS § 361 lg 2 punkti 5 ja § 362 lg 5 alusel kuni 4 kuuks. Taotluse, mille lisaks on PPA 18.03.2025 otsus nr 12411050010-1, põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. Puudutatud isiku jätkuv kinnipidamine kuni tema rahvusvahelise kaitse menetluse lõpuni ning tulevikus sunniviisiliseks väljasaatmiseks on vajalik, kuna vabaduses viibides võib isik lahkuda talle sobivasse liikmesriiki või asuda end Eesti-siseselt varjama. VRKS § 361 lg 2 punkti 5 alusel on varjupaigataotlejat võimalik kinni pidada üksnes juhul, kui tema varasem kinnipidamine toimus Eestist lahkuma kohustamise menetluses. PPA võttis puudutatud isiku Dublini III määruse raames tagasi, kuna Eesti lubas ta Schengenisse. Puudutatud isik peeti 04.11.2024 kell 18.20 VSS § 15 lg 1 kinni, isiku suhtes illegaalimenetluse läbiviimiseks ja kodakondsusjärgsesse riiki tagasisaatmiseks. Rahvusvahelise kaitse taotluse esitas isik alles 05.11.2024, kui temaga viidi läbi illegaalimenetlust ja isik mõistis, et on alustatud tema tagasisaatmise protsessi Marokosse. VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid (kindlaksmääratud kohas elamine (nt Vao majutuskeskus), registreerimisele ilmumine, elukohast eemal viibimisest teatamine, dokumentide hoiule andmine) ei ole võimalik isiku suhtes tõhusalt kohaldada, kuna isiku suhtes esineb põgenemisoht.
3.28.04.2025 toimunud kohtuistungil jäi PPA esitatud taotluse juurde.
4.Puudutatud isik vaidles enda jätkuvale kinnipidamisele vastu, tuues välja, et tema põgenemisohtu on hinnatud vääralt. Ta pöördus Austriast Eestisse tagasipöördumistunnistusega ning dokumentidega. Eestisse jõudes helistas ta häirekeskusesse, et teavitada enda sisenemisest. Häirekeskus palus tal oodata lennujaama infopunktis, mida ta ka tegi. Seejärel viidi puudutatud isik kinnipidamiskeskusesse. Eelnev näitab koostöötahet ning soovimatust põgeneda.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Vaidlust ei ole, et puudutatud isik on rahvusvahelise kaitse taotleja ning ehkki tema taotluse lükkas PPA 18.03.2025 otsusega2 tagasi, siis ei ole tegemist veel lõpliku otsusega VRKS § 31 tähenduses, kuna puudutatud isik vaidlustas PPA otsuse Tallinna Halduskohtus.
kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest. 2 Dtl 340359.
2
6.Rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamine on erand, mitte reegel, ning kõiki kinnipidamise aluseid tuleb tõlgendada kitsalt ja kohaldada üksnes juhul, kui see on igat üksikjuhtu eraldi hinnates rangelt vajalik ning muid sunnimeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kontrollida. Kinnipidamist ei saa kohaldada üksnes põhjusel, et rahvusvahelise kaitse taotleja viibib liikmesriigi territooriumil ebaseaduslikult (nt Euroopa Kohtu 30.06.2022 kohtuotsus C72/22 PPU, Valstybės sienos apsaugos tarnyba, ECLI:EU:C:2022:505, punktid 82–84). Lisaks on Riigikohus määruses nr 3-3-1-52-14 välja toonud, et seadus jätab seaduse kohaldaja otsustada, millega põhjendada kinnipidamiskeskusse paigutamist selleks, et tagada VRKS § 361 lg 2 p-des 1 kuni 5 ja 7 sätestatud toimingute tegemine. Kõigi nende sätete kohaldamist saab põhjendada näiteks põgenemisohuga, hoolimata sellest, et põgenemisohtu on nimetatud üksnes lõike 2 p-s 4. Põhjendatud kahtlus, et varjupaigataotleja puhul esineb põgenemisoht, ei ole kinnipidamiskeskusse paigutamise alus, vaid asjaolu, mis õigustab VRKS § 361 lg 2 p-de 1 kuni 5 ja 7 alusel kinnipidamiskeskusse paigutamist (punkt 12).
7.VRKS § 361 lg 2 punkt 5 sätestab, et rahvusvahelise kaitse taotlejat võib vältimatu vajaduse korral kinni pidada, kui välismaalane on Eestist lahkuma kohustamise menetluses kinni peetud ja on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Eelviidatud normi kohaselt peab samaaegselt olema isiku kinnipidamiseks kaks eeldust. Esiteks peab välismaalane olema kinni peetud Eestist lahkuma kohustamise menetluses ning teiseks peab olema põhjendatud alus arvata, et välismaalase esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise põhjus on lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamine või väljasaatmise vältimine.
8.Riigikohus on VRKS § 361 lg 2 punkti 5 alusel rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamist selgitanud määrustes nr 3-23-2204 ja nr 3-23-2232 ning hiljutises määruses nr 3-24-951. Direktiivi 2013/33/EL3 artikli 8 lg 3 punkti d alusel rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamise üheks tingimuseks on tema varasem kinnipidamine menetluses, mida viidi läbi isiku tagasi- või väljasaatmiseks direktiivi 2008/115/EÜ4 järgi. Ehkki taotluse kohaselt pidas PPA taotleja VSS-i alusel kinni 04.11.2024, siis ei olnud kohtu hinnangul puudutatud isiku kinnipidamine VSS-i alusel lubatav, kuna kohtu hinnangul saabus puudutatud isik Eestisse rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses. Nimelt muutub kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik rahvusvahelise kaitse taotlejaks direktiivi 2013/32 artikli 2 punkti c tähenduses niipea, kui ta sellise taotluse esitab (vt ka Euroopa Kohtu 25.06.2020 kohtuotsus Ministerio Fiscal, C-36/20 PPU, EU:C:2020:495, punkt 92). Praegusel juhul esitas puudutatud isik rahvusvahelise kaitse taotluse Austrias ning selle taotluse läbivaatamise eest võttis vastutuse Eesti.
9.Kohtu hinnangul muudaks PPA lähenemine, et teises liikmesriigis rahvusvahelise kaitse taotluse esitanud isik saabub Eestisse ebaseadusliku isikuna, kelle suhtes tuleb viivitamatult rahvusvahelise kaitse taotluse esitamata jätmisel algatada illegaalimenetlus, Dublini III regulatsiooni, mille üheks eesmärgiks on muu hulgas selge ja toimiva varjupaigamenetluse tagamine ning tegelik juurdepääs rahvusvahelise kaitse menetlusele, sisutühjaks (Dublini III määruse preambuli punktid 5 ja 24).
10.Dublini III määruse kohaselt on taotleja kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse, mille suhtes ei ole lõplikku otsust veel tehtud (artikkel 2 punkt c). Puudutatud isik saabus Eestisse Austria väljastatud tagasipöördumise 3
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 direktiiv 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded. 4 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008 direktiiv 2008/115/EÜ, ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel.
3
tunnistuse5 ja rahvusvahelise kaitse taotleja tunnistusega6. Kohtule ei nähtu Dublini III määrusest, et kui rahvusvahelise kaitse taotluse esitanud isik antakse üle tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise eest vastutavale liikmesriigile, et siis saabub isik vastutava liikmesriigi territooriumile ebaseaduslikult viibiva isikuna, kelle taotluse eest vastutav liikmesriik võiks direktiivi 2008/115/EÜ alusel väljasaatmiseks kinni pidada. Seda kinnitab kohtu hinnangul ka Dublini III määruse artikkel 29 lg 1, mille kohaselt vajaduse korral annab palve esitanud liikmesriik taotlejale reisiloa, ning VRKS § 181 lg 1, mille teise lause kohaselt hakkab olukorras, kus Dublini III määruse kohaselt vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest Eesti, kuuekuuline tähtaeg kulgema hetkest, kui taotleja on Eestile üle antud ja asub Eesti territooriumil.
11.Kohus ei nõustu PPA-ga, et kui kohaldub Dublini III määrus, et sellisel juhul tehakse taotluse läbivaatamise eest mittevastutavas liikmesriigis rahvusvahelise kaitse taotluse esitanud isiku taotluse osas lõplik otsus, mille tulemuseks on taotleja õigusliku staatuse muutumine. Taotluse läbi vaatamata jätmine (Dublini III määrus artikkel 26 lg 1) põhjusel, et taotluse läbivaatamise eest vastutab mõni muu liikmesriik, ei ole samastatav lõpliku otsusega, mis rahvusvahelise kaitse taotleja õigused lõpetaks. Seda kinnitab ka VRKS § 18 1 lg 1 teise lause sõnastus. Seega, isegi kui Eesti eeldab, et teises liikmesriigis rahvusvahelise kaitse taotluse esitanud isik peab Eestisse saabudes esitama viivitamata uue rahvusvahelise kaitse taotluse, siis oleks tulnud seda puudutatud isikule viivitamatult selgitada, mitte oodata, kuniks ta ise selle taotluse esitamise vajadust mõistab. Praegusel juhul ei ole tõendatud, et PPA oleks sellise selgituse puudutatud isikule esitanud. Kohus märgib, et on eluliselt usutav puudutatud isiku kohtuistungil väljendatud seisukoht, mille kohaselt ta eeldas, et olles Austrias taotluse esitanud, on see asjaolu PPA-le teada ning uue taotluse esitamiseks vajadust ei ole. Ent isegi, kui lugeda, et Dublini III määruse alusel antakse isik teisele liikmesriigile üle n-ö ebaseaduslikult Schengeni alas viibiva isikuna, siis tuleks PPA-l seda isikule viivitamatult selgitada ning tuua välja, et teises liikmesriigis esitatud taotluse menetlus on lõppenud ning Eestis rahvusvahelise kaitse taotluse esitamiseks tuleb tal esitada uus taotlus. Isik ei pea seda ise välja mõtlema. Kohtule ei nähtu, et PPA oleks oma HMS §-st 36 tulenevat selgitamise kohustust täitnud.
12.Kohtule jääb PPA loogika, et puudutatud isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse Eestis väljasaatmise vältimiseks, arusaamatuks, kuna taotleja saadeti Eestisse põhjusel, et ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse, mille läbivaatamise eest vastutab Eesti. Isikut ei saadetud Eestisse selleks, et Eesti korraldaks Austria asemel tema väljasaatmise kodumaale. Seda kinnitab ka kaebaja tagasipöördumise tunnistus. Lisaks märgib kohus, et puudutatud isikule ei saa ette heita rahvusvahelise kaitse taotluse hilinenult esitamist olukorras, kus puudutatud isik teadis, et ta saabus Eestisse tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemiseks. Kohtule näib, et puudutatud isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse siis, kui ta mõistis, et PPA ei pea teda rahvusvahelise kaitse taotluse esitanud isikuks. Seega ei nõustu kohus PPA-ga, et puudutatud isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse väljasaatmise vältimiseks.
13.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et praegusel juhul ei ole täidetud VRKS § 361 lg 2 punktis 5 sätestatud alus puudutatud isiku kinnipidamiseks ning puudutatud isik tuleks juba sel põhjusel kinnipidamiskeskusest vabastada.
14.Ent isegi, kui see eeldus oleks täidetud, siis ei saa nõustuda PPA hinnanguga puudutatud isiku põgenemisohule. PPA ei ole taotluses puudutatud isiku põgenemisohtu ühegi VSS § 6 8 sätestatud asjaoluga seostanud. Varasemates menetlustes on kaebaja põgenemisohu aluseks peetud VSS § 68 punkti 6 välismaalane on Politsei- ja Piirivalveametile või 5 6
Dtl 25. Dtl 10.
4
Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Võttes aluseks puudutatud isiku kohtuistungil avaldatu 7, millele PPA sisuliselt vastu ei vaielnud, siis ei nähtu kohtule, et puudutatud isik oleks avaldanud või näidanud üles oma käitumisega soovimatust PPA-ga koostööd teha. Vaidlust ei ole, et puudutatud isikut ei peetud Austrias ebaseaduslikult viibiva isikuna kinni ning puudutatud isik võttis ise ühendust Austria võimudega, et rahvusvahelist kaitset taotleda. Samuti ei ole vaidlust selles, et puudutatud isik saabus Eestisse vabatahtlikult. Ka Tallinna Lennujaama jõudes ei lahkunud puudutatud isik lennujaamast, vaid võttis ise ühendust PPAga, et ta on Eestisse jõudnud. Selline käitumine ei ole kuidagi iseloomulik inimesele, keda on alust pidada põgenemisohtlikuks. Kohtu hinnangut puudutatud isiku põgenemisohule ei muuda ka PPA osundus, et puudutatud isik lahkus Eestist Portugali, kust ta liikus edasi Austriasse, kus ta 10.07.2024 esitas taotluse rahvusvahelise kaitse saamiseks. Kohtule ei nähtu, et puudutatud isik oleks Austriasse saabunud ebaseaduslikult Schengeni alas viibinud isikuna8.
15.Kohtu hinnangul on puudutatud isiku põgenemisoht maandatav järelevalvemeetmete kohaldamisega (nt kindlaksmääratud elukohas elamine, registreerimiskohustuse täitmine, passi hoiule võitmine jne) ning sellega, et puudutatud isik on endale teadvustanud Dublini III määruse regulatsiooni olemasolu.
16.Eelnevast tulenevalt jääb Politsei- ja Piirivalveameti taotlus rahuldamata.
17.Kui PPA ei ole puudutatud isikut veel kinnipidamiskeskusest vabastanud, tuleb seda teha viivitamatult.
18.Kohus asendab avaldatavas lahendis puudutatud isiku nime tähemärgiga (VRKS § 13 lg 1, HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4) (allkirjastatud digitaalselt)
7 8
Kohtuistungi helisalvestis kell 00:02:5100:12:02. Vt Puudutatud isiku kinnipidamise protokoll 05.11.2024, dtl 20; PPA esmane taotlus kohtule, dtl 40;
5
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.