X.X. kaebus Viru Vangla kohustamiseks parandada vangiregistris ebaõiged andmed ja Viru Vangla 9. aprilli 2025. a vaideotsuse nr 18/3-25/45-2 tühistamiseks
RESOLUTSIOON
1.Tagastada X.X. kaebus.
2.Võtta asja materjalide juurde X.X. vanglasisese vabakasutuskonto väljavõte ajavahemiku 10. detsember 2024 kuni 9. aprill 2025 kohta.
Määrus toimetatakse kätte teadmiseks ka Viru Vanglale.
kaebajale.
Määrus
edastatakse
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vanglas kinni peetav X.X. (kaebaja) esitas 28. jaanuaril 2025 Viru Vanglale taotluse, milles palub Viru Vangla 28. jaanuari 2025. a vastuse nr 2-2/3-25/875-1 punktile 2 viidates eemaldada vangiregistrist ebaõige ja kompromiteeriv teave, et ta kujutab endast ohtu ametnikele. Viru Vangla 28. jaanuari 2025. a vastuse nr 2-2/3-25/875-1 kohaselt teostas vangla kaebaja karistusandmete osas kontrolli ja viis vangiregistris sisse järgmised muudatused: 1) Tallinna Linnakohtu 2. märtsi 2001. a otsusega nr 1/2-2495/2000 õigeks mõistetud kriminaalkoodeksi (KrK) § 139 lõike 3 punkti 1 osas, s.o salajane vargus suures ulatuses süüdistuses süütõendite puudumise tõttu. 2) Harju Maakohtu 11. novembri 2002. a otsusega nr 1/1-411/02 süüdi mõistetud KrK § 195 lõike 2 osas, s. o vastuhakk avalikku korda kaitsvale üldsuse esindajale või teisele isikule, kes tõkestab huligaanset tegevust.
3-25-996
2.Viru Vangla jättis 4. märtsi 2025. a vastusega nr 6-7/3-25/327-2 kaebaja taotluse rahuldamata. Vangla selgitas, et 28. jaanuari 2025. a vastuskirjas nr 2-2/3-25/875-1 välja toodud muudatused on vangiregistrisse sisse viidud. Harju Maakohtu 11. novembri 2002. a otsusest nr 1/1-411/02 nähtub, et kaebaja on süüdi mõistetud KrK § 195 lõike 2 osas, s.o vastuhakk avalikku korda kaitsvale üldsuse esindajale või teisele isikule, kes tõkestab huligaanset tegevust. Kõnealusel juhul oli tegemist turvafirma töötajaga, kelle pädevusse kuulub teatud juhtudel ka avaliku korra kaitse (Riigikohtu 17. septembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-69-09); tegemist oli ametnikuga, kes kaitses avalikku korda ja tõkestas huligaanset tegevust. Lisaks selgitas vangla, et vangiregistrisse kantavate karistusandmete aluseks on kohtuotsus, mitte vastuskirjad.
3.Kaebaja esitas 9. märtsil 2025 vanglale eelnimetatud vastuse peale vaide, milles viitab Riigikohtu seisukohale 17. septembri 2009. a lahendis ja leiab, et vangla ametnik on valesti kohaldanud materiaalõigust, sisestanud vangiregistrisse andmeid, mida tema suhtes tehtud kohtuotsus ei sisaldanud, ning keeldub nende kustutamisest. Vangiregistrisse tehtud kanne, nagu oleks ta ametnikele ohtlik, on ebaõige ja 4. märtsi 2025. a vastus nr 6-7/3-25/327-2 põhjendamatu ning rikub kaebaja õigusi ja vabadusi. Kaebaja taotleb vangla vastuse tühistamist ning vangiregistrist ebaõige ja kompromiteeriva teabe, et ta kujutab endast ohtu ametnikele, eemaldamist.
4.Viru Vangla lahendas 9. aprilli 2025. a otsusega nr 1-8/3-25/45-2 kaebaja vaide, jättes selle rahuldamata haldusmenetluse seaduse (HMS) § 72 lõike 1 punkti 3 alusel.
5.Kaebaja esitas 10. aprillil 2025 X.X. Halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada Viru Vangla 9. aprilli 2025. a vaideotsus nr 1-8/3-25/45-2 ning teha vanglale ettekirjutus kustutada vangiregistrist ebaõiged ja kaebajat kompromiteerivad andmed, mille kohaselt kaebaja kujutab endast ohtu ametnikele. Kaebuse kohaselt olid Viru Vangla registris järgmised ebaõiged ja kaebajat kompromiteerivad andmed: 1) asjaolu, et kaebaja on kriminaalasjas karistatud suures ulatuses salajases varguses; 2) asjaolu, et kaebaja on kriminaalasjas karistatud huligaansuse eest, mis sisaldas vastuhakku võimuesindajale; 3) asjaolu, et kaebaja viibib vangistuses teist korda. Kaebaja leiab, et ebaõigete andmete kasutamine rikub tema subjektiivseid õigusi, nt riskide hindamisel ja kajastamisel, iseloomustuses maakohtule, rikub süütuse presumptsiooni, õigust heale haldusele jne. Kaebaja taotleb kaebuses kohaldada ka esialgset õiguskaitset ja sulgeda isikuandmed, mille õigsus on vaidlustatud, kuni andmete õigsus on kindlaks tehtud. Vangiregistrisse tehtud kanne, et kaebaja on ametnikele ohtlik, on ebaõige. Kaebaja soovib piirata ebaõigete andmete töötlemist kohtuliku uurimise ajaks. Kaebaja hinnangul suurendab ebaõige teave kunstlikult tema riskihindamist. Kaebuses on esitatud taotlus riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks.
6.Viru Vangla esitas 16. aprillil 2025 vastusena kohtunõudele Harju Maakohtu 11. novembri 2002. a otsuse kriminaalasjas nr 1/1-411/02. Vangla on seisukohal, et kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus on lubatav, kuid vangla ei pea kaebust perspektiivikaks ega näe, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega kaasneks kaebajale raske tagajärg. Vangla palub jätta kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Vangla selgitab, et kohtuotsus nr 1/1-411/02 jõustus 22. novembril 2002. Kohtuotsuses kaebaja poolt toimepandud teo kirjeldusest nähtub, et isik ründas turvameest ja tema tegu on 2
3-25-996 kvalifitseeritud KrK § 195 lõike 2 järgi, mis muuhulgas sätestab kuritahtliku huligaansusena vastu hakkamise võimuesindajale või avalikku korda kaitsvale üldsuse esindajale. Vangistusseaduse (VangS) § 53 lõige 1 punkt 7 kohustab vanglat kandma kinnipeetava kohta jõustunud kohtuotsuste andmed vangiregistrisse ja arvestama nendega. Samuti tuleneb justiitsministri 14. mai 2008. a määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ § 3 lõige 4 punktidest 1, 9, 10 vanglale kohustus hinnata kriminogeenseid riske, mis soodustavad uue kuriteo toimepanemist või mis viitavad sellele, et isik võib endale ja teistele ohtlik olla, ning analüüsib riskihinnangus kinnipeetava kuritegelikku käitumist, hoiakuid ja ohtlikkust. Sätestatu kohustab vanglat kõige muu hulgas arvestama ka Harju Maakohtu 11. novembri 2002. a kohtuotsusega asjas nr 1/1-411/02.
KOHTU SEISUKOHT
7.Kohus otsustab esmalt kaebuse tagastamise (I) ning lahendab seejärel kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse (II). I
8.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lõike 1 punktide 1 ja 8 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Vastavalt HKMS § 2 lõikele 4 tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest.
9.Kaebaja on kohtule esitanud kaebuse Viru Vangla kohustamiseks parandada vangiregistris ebaõiged andmed ja tühistada Viru Vangla 9. aprilli 2025. a vaideotsus nr 1-8/3-25/45-2. Kaebaja ei ole nõus vangla hinnanguga, et ta on ohtlik ametnikele, kuna teda ei ole mõistetud süüdi vastuhakus võimuesindaja vastu. Vangla hinnang tuleneb Harju Maakohtu 11. novembri 2002. a otsusest kriminaalasjas nr 1/1-411/02, mida vangla tõlgendab kaebaja sõnul valesti. Ülejäänud kaebuse faktilise põhjenduse punktides 1 ja 3 välja toodud asjaoludes kohtu arusaamisel vaidlus puudub, kuna vangla on kaebaja soovitud parandused teinud. Kaebuses on märgitud, et vangla tegi vangiregistris paranduse kaebaja vanglas viibimise osas (esimest korda) 21. juuni 2024. a vaideotsusest nr 6-12/24/102-2 nähtuvalt. Samuti puudub vaidlus, et kaebaja mõisteti Tallinna Linnakohtu 2. märtsi 2001. a otsusega nr 1/2-2495/2000 õigeks süüdistuses salajane vargus suures ulatuses süütõendite puudumise tõttu. Kohus mõistab seetõttu, et kaebaja nõuab käesolevas asjas esitatud kaebusega vangiregistrisse kantud andmete, mis puudutavad talle antud hinnangut, s.o ametnikele ohtlik, parandamist ja ta on esitanud kohtule oma õiguste kaitseks kohustamiskaebuse vastavalt HKMS § 37 lõike 2 punktile 2. Kaebaja soovib lisaks vaidlustada ka Viru Vangla 9. aprilli 2025. a vaideotsust nr 1-8/3-25/45-2, millega jäeti rahuldamata tema vaie nr 1-8/3-25/45-1. HKMS § 45 lõikest 4 tulenevalt on lubatav vaidlustada vaideotsust koos vaide esemeks olnud toimingu vaidlustamisega.
10.Kohus leiab, et X.X. kohustamiskaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 2 1 alusel, mis näeb ette, et kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohtu hinnangul on nimetatud sättes toodud eeldused praegusel juhul täidetud.
10.1.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja mõisteti Harju Maakohtu 11. novembri 2002. a otsusega kriminaalasjas nr 1/1-411/02 süüdi KrK § 195 lõike 2 järgi. Kohtule on esitatud 3
3-25-996 koopia nimetatud otsusest, milles on kirjeldatud kaebaja toime pandud süütegu. Süüdistus esitati nimelt selles, et kaebaja koos kahe teise süüdimõistetud isikuga käitusid 9. juunil 2001 kella 3 ajal Loksal AS-i Flatol bensiinitankla juures väljakutsuvalt, tungisid üheskoos kallale AS ESS Lääne-Virumaa turvamehele ja vaatamata hoiatuslasule püstolist Taurus jätkasid kannatanu peksmist käte ja jalgadega pea ja keha piirkonda, võtsid kannatanult ära mobiiltelefoni, millelt murdsid ära antenni, ja rahakoti ning raadiojaama Motorola, millised viskasid eemale. Kaebaja tunnistas end kriminaalasjas süüdi ja talle mõisteti karistus kooskõlas lihtmenetluse kokkuleppega. Eelnevale tuginedes, tuleb Harju Maakohtu 11. novembri 2002. a otsuse resolutsioonist ja kohtu seisukohast nii kaebajal kui vanglal kinni pidada. Vangla on õigesti märkinud 4. märtsi 2025. a vastuses, et vangiregistrisse kantavate karistusandmete aluseks on kohtuotsus, mitte vastuskirjad. See tähendab, et asjasse puutub ja õiguslikku tähendust omab üksnes kohtuotsus, mitte ametniku tõlgendus sellest. Kaebaja ei saa ka ise tagantjärele anda tema suhtes süüdimõistvale otsusele teistsugust õiguslikku hinnangut kui maakohus, kuid kaebaja võib oma argumendid esile tuua, kui vangla tugineb nimetatud kohtuotsusele mingis menetluses, näiteks enne tähtaega vabastamise menetluses.
10.2.Kohus leiab, et Viru Vanglale kaebuses nõutud ettekirjutuse tegemiseks ei ole alust. Kohus nõustub vangla seisukohaga andmete parandamise aluse mitteesinemise kohta. Vangla on adekvaatselt põhjendanud, miks vangiregistrisse andmete kandmine on õiguspärane ning miks nende muutmiseks alust ei ole. Vangiregister on riigi infosüsteemi kuuluv kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu (Vabariigi Valitsuse 1. märtsi 2018. a määrusega nr 19 vastu võetud „Kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu põhimäärus“ § 1). Nimetatud määruse nr 19 § 16 lõike 1 alusel kannab volitatud töötleja (vangla) vangiregistrisse andmed ja dokumendid, mis on seotud eelvangistuse, vangistuse, aresti või kriminaalhoolduse täideviimisega või selle ettevalmistamisega, määruse lisa 1 kohaselt. Määruse nr 19 lisa 1 punkti 8.1 järgi on vangiregistrisse vajalik kanda andmed kriminogeensete riskide hindamise kohta. Eraldi on vaja välja tuua kinnipeetava ohtlikkuse andmed (punkt 8.1.13). Kohus mõistab, et hinnang kaebajale, et ta on ohtlik ametnikele, on antud riskihindamise käigus. Vangla on adekvaatselt selgitanud, et justiitsministri 14. mai 2008. a määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ (määrus nr 21) § 3 lõige 4 punktidest 1, 9, 10 tulenevalt peab riske hindav ametnik andma hinnangu asjaoludele, mis soodustavad uue kuriteo toimepanemist või mis viitavad sellele, et isik võib endale ja teistele ohtlik olla, ning analüüsima riskihinnangus kinnipeetava kuritegelikku käitumist, hoiakuid ja ohtlikkust. Kriminogeensete riskide hindamine toimub täitmiskava koostamise käigus (määruse nr 21 § 3 lõige 1). Kuritegelikku käitumist saab hinnata isiku varasemate süütegude põhjal. Sätestatu kohustab vanglat kõige muuhulgas arvestama varasemate kinnipeetava suhtes tehtud kohtuotsustega. Seega ei saa vanglale ette heita õigusvastast tegevust kaebaja karistusandmete vangiregistrisse kandmisel ning riskihindamise käigus kaebaja ohtlikkuse hindamisel.
10.3.Kohus leiab, et kaebaja õigusi võis vangla tegevus riivata üksnes väheintensiivselt. Kohtupraktikas on juurdunud seisukoht, et täitmiskavasse ja selle alusel vangiregistrisse kantud väidetavad ebaõiged andmed ei ole eraldiseisvalt vaidlustatavad (Riigikohtu halduskolleegiumi 10. aprilli 2019. a määrus asjas nr 3-18-111, p 13; halduskolleegiumi 17. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-95-09, p-d 19 ja 26; X.X. Halduskohtu 21. jaanuari 2019. a määrus asjas nr 3-19-58, p 12; halduskohtu 4. oktoobri 2019. a määrus asjas nr 3-19-1857, p-d 6-7; X.X. Ringkonnakohtu 28. märtsi 2018. a määrus asjas nr 3-18-111, p-d 7-10 jne). Kui vangla tugineb haldusaktides või toimingutes individuaalses täitmiskavas ning selle alusel vangiregistrisse kantud väidetavalt ebaõigetele andmetele, saab kaebaja osutada tema õigusi
4
3-25-996 riivavale ebaõigele faktiväitele või väärtushinnangule vastava vangla toimingu või haldusakti vaidlustamise raames. Kohtu hinnangul puudub kaebuses märgitud andmetel kaebajale otsene iseseisev reguleeriv mõju ning selles osas on tegemist väheintensiivse riivega. Sellisele seisukohale on halduskohus asunud ka varasemalt X.X. sarnastel asjaoludel esitatud kaebuse osas (vt X.X. Halduskohtu 11. juuli 2024. a määrus asjas nr 3-24-1994, punkt 12).
11.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna kaebaja õiguste riive ei ole olnud intensiivne ning kaebuses esitatud kohustamisnõude rahuldamine oleks ebatõenäoline, siis tuleb kaebus HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel tagastada.
12.Kaebaja on esitanud menetlusabi taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks. Kuna kohus tagastab kaebuse tervikuna, siis puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ning kohus jätab sel põhjusel taotluse läbi vaatamata.
13.Kaebaja on soovinud vaidlustada ka Viru Vangla 9. aprilli 2025. a vaideotsust nr 1-8/325/45-2 osas, milles jäi rahuldamata tema vaie nr 1-8/3-25/45-1. Kuna kohus tagastab kaebuse põhivaidluses, kohaldub vaideotsuse vaidlustamisele HKMS § 45 lõikes 4 sätestatud kaebeõiguse piirang. HKMS § 45 lõige 4 sätestab, et vaideotsuse peale võib ilma vaide esemeks oleva haldusakti või toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja õigusi, olenemata vaide esemest. Kaebusest ei nähtu, et vaideotsus saaks praeguses asjas rikkuda eraldiseisvalt, st vaide esemest sõltumata kaebaja õigusi. Ka kaebaja ise ei ole kaebuses sellele tuginenud ega esitanud vaideotsusele iseseisvaid vastuväiteid. Kohtu hinnangul vaidlustas kaebaja vaideotsuse seetõttu, et ta ei nõustu selle lahendusega ehk vaide rahuldamata jätmisega. Kohus leiab seetõttu, et kaebajal puudub kaebeõigus vaideotsuse iseseisvaks vaidlustamiseks ning kaebus tuleb selles osas tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 alusel. II
14.Kaebaja on esitanud ka esialgse õiguskaitse taotluse. Kohus mõistab, et kaebaja palub HKMS § 251 lg 1 p 2 alusel keelata vanglal kohtumenetluse ajal ebaõigeid andmeid töödelda.
15.Kuigi kohus tagastab kaebuse, peab kohus võimalikuks lahendada kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse sisuliselt. Kaebuse tagastamise korral on esialgse õiguskaitse kohaldamine võimalik, sest kaebuse tagastamise määrus jõustub alles pärast edasikaebevõimaluste ammendumist (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 17. mai 2017. a määrus asjas nr 3-3-1-88-16, punkt 15).
16.Riigilõivuseaduse § 60 lg 6 kohaselt tasutakse halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu 20 eurot. Kaebaja on riigilõivu tasumisest vabastamiseks esitanud menetlusabi taotluse, mille lahendamiseks võtab kohus haldusasja materjalide juurde HKMS § 62 lg 2 alusel väljavõtte tema vanglasisesest vabakasutuskontost ajavahemiku 10. detsember 2024 kuni 9. aprill 2025 kohta. Kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtuvalt ei ole tema sissetulekud asjakohasel ajavahemikul piisavad, et riigilõivu tasuda (HKMS § 112 lg 1 p 1, Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-35-15). Kuigi esialgse õiguskaitse taotluse eduväljavaated on kasinad, peab kohus menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt mõistlikuks vabastada kaebaja HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel täielikult riigilõivu tasumisest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel. 5
3-25-996
17.HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg-st 3 tulenevalt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel peab isikut ähvardama tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske (Riigikohtu halduskolleegiumi 27. juuni 2017. a määrus asjas nr 3-3-1-19-17, punkt 15). Kohtu hinnangul puudub kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus. Kui vangla tugineb mingi toimingu tegemisel või haldusakti andmisel kaebuses kirjeldatud väidetavalt ebaõigetele andmetele, siis on kaebajal võimalik osutada valeandmetele konkreetse kaebaja õigusi riivava vangla tegevuse vaidlustamisel ning seeläbi oma õigusi efektiivselt kaitsta. Esialgse õiguskaitse vajadust ei tingi pelgalt asjaolu, et kaebaja ei nõustu tema kohta vangiregistrisse märgitud hinnanguga, et ta on ohtlik ametnikele. Seetõttu jätab kohus kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
18.Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lõige 3 ja § 178 lõige 3). (allkirjastatud digitaalselt)
6
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.