OÜ Salonova ja OÜ Lilto Kinnisvara kaebus Harku Vallavolikogu 24.11.2022 otsuse nr 101 tühistamiseks ja kaebajate 12.06.2019 esitatud taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebajad – OÜ Salonova ja OÜ Lilto Kinnisvara, esindaja Ravo Vitsut Vastustaja Harku vald, esindaja Alle-Riin Siimo
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 14.09.2023. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Harku valla apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harku valla apellatsioonkaebus rahuldamata ning haldusasjas nr 3-22-2714 tehtud Tallinna Halduskohtu 14.09.2023 otsuse resolutsioon muutmata, ent muuta otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
2.Jätta apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud poolte endi kanda.
SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).
hiljemalt
19.05.2025
Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §
3-22-2714 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA HALDUSKOHTU OTSUS
1.Harku Vallavolikogu 26.08.1997 otsusega nr 75 kehtestati detailplaneering, mis nägi ette Liikva külas asuvale Oru kinnistule (katastritunnus 19801:011:0250) 35 elamumaa krundiga elamukvartali rajamise (edaspidi „1997. a DP“). Kaebajad on Oru kinnistu kaasomanikud.
2.Lähtudes kaebajate soovist 1997. a DP-ga ette nähtud planeeringulahendust muuta, algatas Harku Vallavalitsus 11.01.2005 korraldusega nr 57 Oru kinnistut hõlmava detailplaneeringu koostamise ja kinnitas selle lähteülesande. 22.01.2008 korraldusega nr 90 kinnitas vallavalitsus uue lähteülesande. Kummagi eelnimetatud lähteülesande alusel detailplaneeringut koostama ei asutud.
3.Kaebajad esitasid 12.06.2019 Harku Vallavalitsusele taotluse, milles palusid tunnistada kehtetuks Harku Vallavalitsuse 11.05.2005 korralduse nr 57 ning algatada uue detailplaneeringu (edaspidi ka „uus DP“) koostamine. 29.10.2019 sõlmisid kaebajad ja Harku Vallavalitsus lepingu nr 5-9/421/19 ja 03.09.2020 selle lisa (edaspidi koos „2019. aasta kokkulepe“), mis käsitlesid kokkuvõttes detailplaneeringu koostamise rahastamist ning millega kaebajad võtsid kohustuse viie aasta jooksul pärast detailplaneeringu kehtestamist omal kulul välja ehitada kogu planeeringuala infrastruktuuri.
4.Harku Vallavolikogu otsustas 27.05.2021 otsusega nr 42 uue DP koostamist mitte algatada ning tunnistas kehtetuks Harku Vallavalitsuse 11.01.2005 korralduse nr 57. Kaebajate kaebuse alusel tühistas Tallinna Halduskohus 21.12.2021 kohtuotsusega (haldusasi nr 3-21-1524) eelnimetatud vallavolikogu otsuse uue DP algatamata jätmist puudutavas osas ning kohustas vastustajat kaebajate 12.06.2019 taotlust uuesti läbi vaatama.
5.Harku Vallavolikogu tegi 24.11.2022 otsuse nr 101 (edaspidi „vaidlustatud otsus“), millega tunnistas kehtetuks 1997. a DP ja keeldus uue Oru maaüksusel uue detailplaneeringu algatamisest. Vaidlustatud otsuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised:
5.1.1997. a DP kehtestamisest on möödunud 25 aastat ning omanikel ei ole õiguspärast ootust selle muutmata kujul realiseerimise suhtes. Osutatud DP realiseerimine ei ole aja jooksul toimunud muudatusi arvestades võimalik ning see tuleb kehtetuks tunnistada. 12.06.2019 taotluses uue DP algatamiseks soovivad kaebajad Oru kinnistule rajada 37 elamukrundiga elamurajooni, ent selle rajamine ei ole lähitulevikus elluviidav.
5.2.Oru kinnistu ei ole tänava- ja tehnovõrkudega ühendatud teiste tiheasustusaladega ning ühist tänavavõrku ei ole võimalik ka kavandada, kuna Oru kinnistu on valdavalt ümbritsetud eraomandis maatulundusmaadega. Juurdepääs Oru kinnistule toimub üksnes Oru tee kaudu, mis seisukorra ega laiuse poolest ei ole sobiv juurdepääsuks 35 elamuga rajoonile, kus eelduslikult igas majapidamises on 2 autot. Kehtiva üldplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise aruandes toodi esile, et vallas on ammendumas põhjaveeressurss ning 2(13)
3-22-2714 ulatuslikud alad valla territooriumist jäävad kaitsmata põhjaveega alale, mistõttu peab kohalik omavalitsus pöörama tähelepanu Oru kinnistu piirkonnas tsentraalse veevarustuse ja kanalisatsiooni väljaarendamisele, mis on väga ressursimahukas.
5.3.Liikva küla elamuarendus on jõudnud etappi, kus kõigi kunagi kehtestatud detailplaneeringute realiseerimine oleks vastutustundetu piirkonnas juba elavate elanike suhtes, kuna lisaks kvaliteetse ja ohutu elukeskkonna jaoks vajalikule tehnilisele infrastruktuurile puudub piirkonnas ka vajalik sotsiaalne infrastruktuur. 1997. a DP kehtestamise ajaga võrreldes on Harku valla elanike arv enam kui kolmekordistunud. Viimaste aastate eriti kiire elanikkonna arvu kasv ei ole vallal võimaldanud sotsiaalse infrastruktuuri objekte prognoosida ning neid korraliselt rajada. 2022/23 õppeaastal oli piirkonnas puudu 242 lasteaiakohta ning 70 kohta I ja II kooliastmes. 2030/31 õppeaastaks prognoositav kohtade puudujääk on vastavalt 319 ja 214. Piirkonna senisel arendamisel ei ole piisavat tähelepanu pööratud tasakaalustatud ruumilisele arengule ning tagatud ei ole piirkonna majanduslik, kultuuriline ja sotsiaalne jätkusuutlik areng.
6.Kaebajad esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palusid vaidlustatud otsus tühistada ning kohustada vastustajat kaebajate 12.06.2019 taotluse uueks läbivaatamiseks. Kaebuse põhjendused olid kokkuvõttes järgmised.
6.1.Vaidlustatud otsus tugineb samadele põhjendustele, nagu vallavolikogu 27.05.2021 otsus nr 42, mille halduskohus haldusasjas nr 3-21-1524 tehtud kohtuotsusega tühistas. 1997. a DP kehtetuks tunnistamine ei ole lubatav PlanS § 140 lg 1 p 1 alusel, sest nagu kohus haldusasjas nr 3-21-1524 tehtud kohtuotsuse punktis 23 tuvastas, on vastustaja juba 2005. aastast alates menetlenud 1997. a DP muutmist, sh sõlminud kaebajatega 2019. aastal kokkuleppe, millest tekkis kaebajatel ootus, et 1997. a DP-d on jätkuvalt võimalik ellu viia.
6.2.1997. a DP kehtetuks tunnistamine, nagu ka uue DP algatamata jätmine, oli põhjendamatu, kuna kehtiva üldplaneeringu ja teemaplaneeringu kohaselt asub Oru kinnistu elamumaa juhtfunktsiooniga tihehoonestusalal, kusjuures üldplaneeringu perioodilisel ülevaatamisel ei ole vastustaja pidanud vajalikuks üldplaneeringut Oru kinnistu osas muuta.
6.3.Uue DP algatamisest keeldumisel ei ole vaidlustatud otsuses viidatud selle õiguslikule alusele, kuna PlanS § 128 lõikele 2 viidates on vastustaja lubamatult sisustamata jätnud selles sättes kasutatud mõiste „muu õiguslik alus“.
6.4.Vastustaja leidis vääralt, et kaebajad ei ole 25 aasta jooksul asunud 1997. a DP-d ellu viima, kuna kaebajad asusid seda ellu viima, esitades 12.06.2019 taotluse planeeringulahenduse muutmiseks ning tagades vastustaja nõudel 29.10.2019 kokkuleppega vajaliku infrastruktuuri väljaehitamise. Piirkond ei ole 1997. aastaga võrreldes seejuures oluliselt muutunud. Eelviidatud lepingud on jätkuvalt kehtivad.
6.5.Valla elanike arvu hüppeline kasv ei saa olla vaidlustatud otsuse aluseks. Elanike arvu suurenemine on tingitud vastustaja juhtimisotsustest, mille tegemisel oli vastustajal võimalik arvestada sellega, et Oru kinnistul kehtib 1997. a DP, mida kaebajad on realiseerima asunud. Pealegi suureneks 1997. a DP realiseerimisel valla elanike arv arvestuslikult 111 inimese võrra, millise juurdekasvu mõju ei oleks märkimisväärne.
7.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõttes järgmised seisukohad.
3(13)
3-22-2714
7.1.Ümberplaneerimise taotluste esitamist ei saa käsitada 1997. a DP realiseerima asumisena, vastupidi, sellised taotlused näitavad, et kehtiv planeeringulahendus on aegunud ja vajab olulisel määral kaasajastamist. Planeeringu elluviimine on tegevus, mille eesmärgiks on planeeringus sätestatu realiseerimine ning planeeringulistest nõuetest kinnipidamise tagamine (PlanS § 6 p 11). PlanS 140 lg 1 p 1 oli kohane õiguslik alus 1997. a DP kehtetuks tunnistamisel.
7.2.2019. aasta kokkuleppest ega ka ümberplaneerimise taotluse menetlemisest vallavalitsuses ei saanud kaebajale tuleneda ootust uue detailplaneeringu algatamise suhtes.
7.3.Kõige olulisem asjaolu, mis vaidlustatud otsuse tegemise ajaks oli muutunud võrreldes 12.06.2019 taotluse esitamise ajaga, oli see, et 2021. aastal toimus valla elanike arvu hüppeline kasv, millega koos suurenes järsult nõudlus lasteaia- ja koolikohtade järele. Ka vaidlustatud haldusaktile lisatud eksperdihinnangus on jõutud järeldusele, et avalik huvi ei ole enam sama, mis 1997. aastal. Harku vald liigub juba aastaid kursil, kus uusi elamuid kavandatakse juurde võimalikult vähe, sh elamumaa sihtotstarbega aladel. Vallas on väga terav probleem põhjavee kogusega ehk looduskeskkond ei suuda arendussurvele vastu panna. Lisaks ei suuda vald tulla toime kasvava elanikkonnaga kaasnevate kohustustega nagu uute lasteaia- ja koolikohtade loomine.
7.4.Vaidlustatud otsuse põhjendused ongi paljus samad, mis vallavolikogu 27.05.2021 otsuses nr 42, ent vaidlustatud otsuse tegemisel lähtus vastustaja haldusasjas nr 3-21-1524 tehtud kohtuotsuses antud suunisest, et kui kehtiv detailplaneering ei vasta enam valla arenguvajadustele, tuleb see kehtetuks tunnistada.
7.5.Formaalne vastavus üldplaneeringule ei takista 1997. a DP kehtetuks tunnistamist. Üldplaneeringus ja teemaplaneeringus määrati vastavale alale elamumaa juhtfunktsioon üksnes põhjusel, et kehtis 1997. a DP.
7.6.Uue DP algatamisest keeldumise õiguslikuks aluseks olid PlanS § 128 lg 2 punktid 2, 3 ja 4 ning vaidlustatud otsusele on lisatud tunnustatud planeerimiseksperdi arvamus, mille kohaselt selline planeeringulahendus sellesse paika ei sobitu. Vald on jätkuvalt põhimõtteliselt nõus Oru kinnistul detailplaneeringu algatama, ent rajatavate elamute arv peab olema väiksem ja krundid suuremad, millega kaebajad ei ole nõustunud.
8.Tallinna Halduskohus tegi 14.09.2023 kohtuotsuse, millega rahuldas kaebuse, tühistas vaidlustatud otsuse ning kohustas vastustajat kaebajate 12.06.2019 taotlust uuesti läbi vaatamata. Halduskohus mõistis vastustajalt kaebajate kasuks välja menetluskulud 2020 eurot. Halduskohtu põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
8.1.Pikka aega tagasi kehtestatud detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine tingituna aja jooksul muutunud majanduslikest, sotsiaalsetest, kultuurilistest ja keskkonnavajadustest ning avalikkuse hinnangutest on PlanS § 140 lg 1 p 1 alusel üldiselt võimalik, ent siinsel juhul on vastustaja kaalutlusõiguse teostamisel eksinud, lähtunud osaliselt asjakohatutest kaalutlustest ning jätnud oluliste asjaoludega arvestamata.
8.2.Vastustaja leidis ekslikult, et 1997. a DP-d ei ole asutud ellu viima. DP elluviimisena ei saa mõista kitsalt planeeringuala kruntideks jagamist ning ehitusõiguse andmist, vaid elluviimiseks tuleb pidada ka mitmeid nimetatud eesmärgile suunatud, kuid sellele eelnevaid tegevusi. Siinsel juhul on vähemalt hiljemalt 2005. aastast alates tuvastatavad mitmed tegevused, millest saab järeldada kaebajate soovi DP-d realiseerida ning pealegi on vastustaja jätnud aastate jooksul kaebajatele mulje, et DP-d on võimalik realiseerida, sh menetlenud 4(13)
3-22-2714 2005. aastast 1997. a DP muudatust ning sõlminud kaebajaga 2019. aasta kokkuleppe. Sellega on kaebajatele tekitatud õigustatud ootus, et 1997. a DP-d on jätkuvalt võimalik ellu viia. Kaebajad ei ole soovinud täiesti erinevat lahendust võrreldes 1997. a DP-ga, vaid üksnes väikesemahulisi muudatusi. Kaebajatele ei ole etteheidetav, et ajal, mil vastustaja menetles 1997. a DP muutmiseks esitatud taotlust, ei asunud nad senist planeeringulahendust ellu viima.
8.3.Heaks halduseks ei saa pidada olukorda, kus vallal on aastate jooksul olnud korduvalt võimalik algatada 1997. a DP kehtetuks tunnistamine, ent see otsustati alles siis, kui kaebajad avaldasid soovi DP lahendust vähesel määral muuta. Jättes aastate jooksul korduvalt DP väidetavale ajakohatusele ja sobimatusele viitamata, ei saa vastustaja poolt vaidlustatud otsuses esitatud argumente väga kaalukateks pidada.
8.4.Vastustaja on ka üldplaneeringu ja teemaplaneeringu kehtestamisega ning üldplaneeringu ülevaatamisel selle muutmata jätmisega loonud kaebajatele õiguspärase ootuse, et 1997. a DP-d on võimalik ellu viia.
8.5.Uue DP algatamisest keeldumisel ei olnud PlanS § 128 lõike 2 punktide 2, 3 ja 4 kohaldamise eeldused täidetud, kuna kaebajad olid 2019. aastal sõlmitud kokkuleppega võtnud endale kohustuse tagada tehnorajatiste väljaehitamine ning ei nähtu, et planeeringu elluviimine riivaks ebaproportsionaalselt mõne kolmanda isiku õigusi. Vajadus tagada piirkonnas ka sotsiaalne infrastruktuur ei saa olla detailplaneeringu algatamisest keeldumise aluseks. Vähene muudatus võrreldes 1997. a DP-ga, mida kaebajad uue DP algatamist taotledes soovisid, ei saa sotsiaalse infrastruktuuri vajadust mõjutada.
8.6.Nii nagu haldusasjas nr 3-21-1524 tehtud kohtuotsuses käsitletud vallavolikogu otsuses, on vastustaja ka vaidlustatud otsuses põhjendanud detailplaneeringu algatamisest keeldumist argumentidega, mis ei puuduta üksnes 1997. a DP muutmist, vaid ka detailplaneeringu põhilahenduse realiseerimist. Vastustaja on püüdnud 1997. a DP kehtetuks tunnistamisega luua kunstlikult olukorra, mis võimaldaks DP algatamisest keeldumisel analüüsida ka detailplaneeringu kui terviku sobivust. Kuna 1997. a DP kehtetuks tunnistamine on õigusvastane, on asjakohatud ka uue detailplaneeringu algatamisest keeldumisel kasutatud argumendid kehtiva detailplaneeringu puudumisest.
8.7.Kuna nii 1997. a DP kui uue DP algatamise taotluses kirjeldatud lahendus on kõrgemate planeeringutega kooskõlas, siis ei ole põhjendatud vastustaja hinnang, et kaebajate soovitud lahendus oleks piirkonda sobimatu. Oru kinnistu paiknemine üldplaneeringu kohasel tihehoonestusalal ei tähenda küll, et see ala tuleks jagada võimalikult väikesteks maatükkideks ja hoonestada, ent põhjendatuks ei saa pidada vastustaja seisukohta, et Oru kinnistule saaks kaaluda hoonestuse rajamist üksnes hajaasustuse põhimõttel.
8.8.Veenev ei ole vastustaja kaalutlus, et 1997. a DP realiseerimine või kaebajate taotletud ulatuses ümberplaneerimine oleks piirkonna elanike suhtes vastutustundetu, sest kuivõrd lahendus on üld- ja teemaplaneeringuga kooskõlas, pidid selle võimaliku realiseerimisega arvestama ka piirkonna elanikud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.Vastustaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Korrates vaidlustatud otsuses esitatud põhjendusi, on vastustaja esitanud apellatsioonkaebuses kokkuvõttes järgmised seisukohad. 5(13)
3-22-2714
9.1.Halduskohus leidis vääralt, et 1997. a DP-d on realiseerima asutud. Ümberplaneerimise taotluse esitamist ei saa käsitada planeeringu elluviimise alustamisena. 1997. a DP kehtestamisest oli vaidlustatud otsuse tegemise ajaks möödunud 25 aastat ning seda ei saanud pidada lähiaastate ehitustegevuse aluseks.
9.2.See, et Oru kinnistu asub üldplaneeringus näidatud elamumaa tihehoonestusala sihtotstarbega maa-alal, ei tähenda, et arendajal on õigus maa võimalikult väikesteks maatükkideks jagada ja maha müüa. Halduskohus leidis vääralt, et vastustaja tekitas 2018. aastal teemaplaneeringu kehtestamisega kaebajatele õiguspärase ootuse, et 1997. a DP-d on võimalik ellu viia. Teemaplaneering seevastu koostati kuni 30.06.2015 kehtinud planeerimisseaduse järgi ja oli vastavuses valla üldplaneeringu põhilahendustega.
9.3.Kaebajate soovitud elamurajooni ei ole asukoha tõttu võimalik liita vallas tihedama asustusega aladega ühisesse tänavavõrku ning ainus võimalik juurdepääsutee ei ole nii suure elamute arvuga kaasnevat autoliiklust arvestades sobilik. Piirkonnas puudub nii tehniline kui ka sotsiaalne infrastruktuur. Vald ei suuda elanike arvu järsu kasvu tõttu sotsiaalse infrastruktuuri objekte prognoosida ja korraliselt rajada. Valla eesmärk on uusi elamuid rajada võimalikult vähe, et tagada roheluse ja haljastuse säilitamine, suurem privaatsus ja inimsõbralik elukeskkond. Vallas on väga terav probleem ka põhjavee kogusega.
9.4.Õiguspärast ootust ei tekkinud kaebajale ka 2019. aastal sõlmitud kokkuleppest. Sellise kokkuleppe sõlmimine ei tähenda, et Harku valla ehitusmääruse kohaselt detailplaneeringu algatamiseks pädev vallavolikogu asjaomase detailplaneeringu kindlasti algatab või et planeeringut on tingimata võimalik realiseerida.
9.5.Uue DP algatamisest keeldumine oli põhjendatud, kuna Oru maaüksuse näol ei ole tegemist olemasoleva kompaktse asustusega alaga, vaid perspektiivse tiheasustusalaga, kus käesoleval hetkel ei ole välja ehitatud ühtset tänavavõrku ning puuduvad ka piirkonda teenindavad tehnovõrgud.
10.Kaebajad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõttes järgmised seisukohad.
10.1.Apellatsioonkaebusest ei selgu, millist materiaalõiguse normi on halduskohus valesti kohaldanud või millist menetlusnormi rikkunud.
10.2.Halduskohus leidis õigesti, et 1997. a DP-d on asutud ellu viima. Juba haldusasjas nr 321-1524 tehtud kohtuotsuse punktis 23 sedastati, et olles 2005. aastast 1997. a DP muudatust menetlenud ja olles sõlminud kaebajaga 2019. aasta kokkuleppe, on vastustaja tekitanud kaebajates ootuse, et 1997.a DP-d on jätkuvalt võimalik ellu viia.
10.3.Halduskohus leidis õigesti, et vastustaja viited aja jooksul muutunud majanduslikele, sotsiaalsetele, kultuurilistele ja keskkonnavajadustele ning avalikkuse hinnangule ei ole asjassepuutuvad, kuna vastustaja on vaidlustatud otsuse põhjendustes kasutanud abstraktset mõistet „enam ei sobi“, toomata esile objektiivseid kriteeriume, millele otsustus toetub ja mis on need konkreetsed asjaolud, mis muudavad detailplaneeringu „mitte sobivaks“.
10.4.See, et Oru kinnistu näol ei ole tegemist olemasoleva kompaktse asustusega alaga, vaid perspektiivse tiheasustusalaga, ei saa kuidagi õigustada 1997. a DP kehtetuks tunnistamist.
10.5.Vastustaja osutab jätkuvalt asjassepuutumatult Oru tee seisukorrale, kuna 2019. aasta kokkuleppega võtsid kaebajad endale kohustuse ehitada oma kulul välja kogu tehniline 6(13)
3-22-2714 infrastruktuur, sh teha korda asjaomane juurdepääsutee. Mis puudutab apellatsioonkaebuse väiteid seoses sotsiaalse infrastruktuuri puudulikkusega, siis vastustaja pidi hilisemate planeeringute kehtestamisel arvestama 1997. a DP-ga, ent ei saa varasema DP kehtetuks tunnistamist põhjendada sellega, et hilisemate planeeringute realiseerimine on toonud kaasa valla võimetuse nõuetekohast sotsiaalset infrastruktuuri tagada. Valla elanike arvu kasvuga seoses on ilmne, et Oru kinnistu planeeringulahenduse realiseerimise korral eelduslikult lisanduva 111 elaniku mõju ei ole märkimisväärne.
10.6.Mis puudutab kruntide arvu ja suurust, siis 1997. a DP-s on kavandatud kinnistute keskmine suurus 2000 m2, mis tagab vajaliku privaatsuse, aga samas võimaldab kinnistu omanikul kerge vaevaga ja ilma keeruliste ning kallite mehhanismideta kinnistut korrapäraselt hooldada. Ilmselgelt ei vaja elanikkond käesoleval ajal linnalähedases elamutsoonis sellest oluliselt suuremaid kinnistuid.
10.7.Kaebajad esitasid uue DP algatamise taotluse 12.06.2019 ning PlanS § 128 lg 4 kohaselt pidi vastustaja selle läbi vaatama 90 päeva jooksul, ent viimasel kulus selleks 2 aastat. Seejuures on vastustaja otsuse tegemisel võtnud lubamatult arvesse asjaolusid, mis leidsid aset pärast taotluse esitamist, nt 2021. aasta elanike arvu kiiret kasvu.
10.8.Halduskohus leidis vaidlustatud otsuses õigesti, et vastustaja ei ole korrektselt PlanS § 128 lõikes 2 sätestatud keeldumise alustele tuginenud. Ka apellatsioonkaebuses on vastustaja järjekindlalt viidanud „muudele õiguslikele alustele“, täpset õiguslikku alust nimetamata. Halduskohus leidis õigesti, et olukorras, kus vald õigustab detailplaneeringu kehtetuks tunnistamist sellega, et ala ei sobi tiheasustusalaks, kuid jätab samal ajal üldplaneeringu olemasoleval kujul kehtima, on tegemist asjakohatu kaalutlusega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, ent muuta otsuse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu otsuse põhjendustele. Erinevalt halduskohtust leiab ringkonnakohus, et PlanS § 140 lg 1 p 1 tähenduses ei oldud 1997. a DP-d asutud ellu viima. Samuti ei nõustu ringkonnakohus täielikult halduskohtu seisukohaga, et 2005. aastal algatatud detailplaneeringu menetlus ning 2019. aastal sõlmitud kokkulepe tekitasid kaebajatele õigustatud ootuse, et 1997. a DP-d on jätkuvalt võimalik ellu viia. Ringkonnakohtu hinnangul on vaidlustatud otsus õigusvastane aga eelkõige põhjusel, et selles ei ole veenvalt ning Harku valla arengu- ja planeerimisdokumentides kajastuvatele uutele arengueesmärkidele ja -suundadele viidates põhjendatud järeldust, et Oru kinnistule kaebaja soovitud elamurajooni rajamine ei vasta aja jooksul muutunud majanduslikele, sotsiaalsetele, kultuurilistele ja keskkonnavajadustele või avalikkuse hinnangule.
12.Nagu ka halduskohus õigesti osutas, erineb kaebajate 12.06.2019 taotluses kajastatud planeeringulahendus 1997. a DP-s ette nähtust vähesel määral. Peamiseks sisuliseks erinevuseks on 1997. a DP-s ette nähtud 35 elamukrundi asemel 37 elamukrundi kavandamine ning lokaalse vee- ja kanalisatsioonivarustuse asendamine rajatava elamurajooni liitmisega ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga. Ka vastustaja on tegelikult mõlema otsustuse tegemisel tuginenud samadele kaalutlustele ning neist kaalutlustest ei nähtu, et avalike huvide ja valla arengueesmärkide seisukohast oleks uue DP kohane lahendus oluliselt parem või halvem 1997. aasta omast. Ringkonnakohtu hinnangul saab seega vaidlustatud otsuses sisalduvat formaalselt
7(13)
3-22-2714 kahte eraldiseisvat otsustust – ehk 1997. a DP kehtetuks tunnistamist ja uue DP algatamata jätmist – käsitleda koos.
13.PlanS § 140 lg 1 p 1 kohaselt võib detailplaneeringu tunnistada kehtetuks, kui selle kehtestamisest on möödunud vähemalt viis aastat ja detailplaneeringut ei ole asutud ellu viima. Vaidlustatud otsuse tegemise ajaks oli 1997. a DP kehtestamisest möödunud 25 aastat ning seda ei olnud asutud ellu viima. Ringkonnakohtu hinnangul tähendab detailplaneeringu ellu viima asumine osutatud sätte tähenduses reaalsete toimingute tegemist eelkõige detailplaneeringuga määratud ehitusõiguse realiseerimiseks. Üksnes see, et detailplaneeringu alale jääva kinnistu omanik ei ole kaotanud huvi detailplaneeringu elluviimise vastu, ei luba asuda seisukohale, et detailplaneeringut on asutud ellu viima. Detailplaneeringu elluviimisele asumisena ei saa seetõttu käsitada ka detailplaneeringu muutmise või sama ala hõlmava uue detailplaneeringu algatamise taotluse esitamist. Vastupidi, õiguslikult eeldab detailplaneeringu muutmine PlanS § 140 lg 7 kohaselt selle asendamist uue detailplaneeringuga, mistõttu kogu planeeringualal uue detailplaneeringu kehtestamise järel ei olekski omanikul enam võimalik eelnevat planeeringut kuidagi ellu viia. PlanS § 140 lg 1 punki 1 osa „detailplaneeringut ei ole asutud ellu viima“ eesmärk on kaitsta maaomaniku poolt detailplaneeringu kehtivust usaldades konkreetse planeeringulahenduse elluviimiseks tehtud investeeringuid, mitte aga pelgalt tema jätkuvat soovi kunagi tulevikus selliseid investeeringuid tegema hakata. 1997. a DP põhisisuks on Oru kinnistu kruntideks jagamine ja kruntide ehitusõiguse määramine. Vaidlust ei ole selles, et ei kruntideks jagamist ega vahetult ehitusõiguse realiseerimisele suunatud toiminguid ei ole Oru kinnistul tehtud. Küsimuse, kas 1997. a DP-d oli asutud ellu viima, seisukohast on asjassepuutumatu see, kas kaebajatelt sai 1997. a DP elluviimisele asumisena käsitatavate toimingute tegemist eeldada pärast Harku Vallavalitsuse 11.05.2005 korralduse nr 57 andmist või pärast 12.06.2019 uue DP algatamise taotluse esitamist. Halduskohtu hinnang, et kaebajatele ei ole etteheidetav, et nad ei asunud pärast kehtivas detailplaneeringus ettenähtud lahenduse muutmist käsitleva soovi avaldamist kehtivat detailplaneeringut ellu viima, ei väära kuidagi tõdemust, et faktiliselt 1997. a DP-d ellu viima ei asutud. Seega olid täidetud mõlemad faktilised eeldused PlanS § 140 lg 1 p 1 kohaldamiseks, st detailplaneeringu kehtestamisest oli möödunud enam kui 5 aastat ning seda ei oldud asutud ellu viima.
14.PlanS § 140 lg 1 p 1 näeb kohalikule omavalistusele ette kaalutlusõiguse – eespool osutatud kahe faktilise eelduse täitmise korral ei ole detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine vääramatu järelm. Osutatud säte annab võimaluse tunnistada kehtetuks detailplaneering, mille elluviimine ei ole aja jooksul muutunud asjaolude ja oluliste konkureerivate huvide tõttu enam põhjendatud. Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise kaalumisel võib selliseks huviks olla ka avalik huvi pärast detailplaneeringu kehtestamist sõnastatud kohaliku omavalitsuse arengueesmärkide ja ruumilise planeerimise arengusuundade elluviimise vastu. Ammuse ja realiseerimata detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine võib olla põhjendatud muu hulgas juhul, kui kohalik omavalitsus tõdeb, et planeeringulahenduse realiseerimisega kaasneksid kohalikule omavalistusele täiendavad kohustused või koormus, mille enda kanda võtmist ei pea kohalik omavalitsus aja jooksul muutunud olukorras (enam) otstarbekaks. Ringkonnakohus leiab, et PlanS § 140 lg 1 p 1 kohaldamisel on iseäranis oluline ära näidata, milles seisneb asjaomase detailplaneeringu kehtestamise ajaga võrreldes muutus avalikes huvides ehk nagu vastustaja osutab, mis on need muutunud majanduslikud, sotsiaalsed, kultuurilised ja keskkonnavajadused või avalikkuse hinnang. Ainuüksi teatavate faktiliste asjaolude muutusele osutamine ei pruugi olla piisav, kui selle pinnalt ei ole võimalik teha loogilist järeldust selle
8(13)
3-22-2714 kohta, et konkreetse planeeringulahenduse elluviimine ei ole enam avalike huvide (või ka kolmandate isikute õigustega) kooskõlas.
15.Oluliseks allikaks avaliku huvi ajas muutumise kohta saab ringkonnakohtu hinnangul pidada mitmesuguseid kohaliku omavalistuse arengu- ja planeerimisdokumente. Siinsel juhul ei ole vaidlust selles, et pärast 1997. a DP kehtestamist on Harku vallas kehtestatud üldplaneering, mille kohalik omavalitsus on hiljem seaduses ette nähtud kohustuslikus korras ka üle vaadanud. Samuti on kehtestatud muu hulgas elamuehitust käsitlev teemaplaneering. Vaidlust ei ole, et mõlemas neis planeeringus on Oru kinnistut käsitatud perspektiivse tiheasustusega elamualana. Vastustaja ei ole väitnud, et 1997. a DP või ka kaebajate 12.06.2019 taotluses kajastatud uue DP lahendus oleks vastuolus üldplaneeringus või teemaplaneeringus sedalaadi tiheasustusega elamualade planeerimise põhimõtetega. Iseenesest on usutav vastustaja selgitus, et üldplaneeringus kajastati Oru kinnistut tiheasustustega elamumaa juhtotstarbega alana ainuüksi sel põhjusel, et üldplaneeringu koostamise ja kehtestamise ajal kehtis seal sellele juhtfunktsioonile vastav 1997. a DP. See aga ei väära tõdemust, et üldplaneeringu kehtestamisel – samuti selle hilisemal ülevaatamisel – otsustas vastustaja kaudselt, ent kindlalt, et selline juhtfunktsioon asjaomasele alale on endiselt valla ruumilise planeerimise eesmärkidega kooskõlas. Vastustaja ei ole vaidlustatud otsuses osutanud ühelegi üldplaneeringus sõnastatud põhimõttele või arengusuunale, millega 1997. a DP (või ka 12.06.2019. aasta taotluses kajastatud uue DP lahenduse) realiseerimine vastuolus oleks. Valla arengu planeerimine, sh ruumiline planeerimine, peab olema pidev protsess ning arengusuundade muutumine, selleks, et vald saaks sellele tugineda, peaks üldjuhul väljenduma ka asjaomastes planeerimis- ja arengudokumentides.
16.Vastustaja ei ole vaidlustatud otsuses osutanud ka ühelegi teisele valla arengudokumendile, mis kajastaks Oru kinnistule elamurajooni rajamise vastu rääkivat avalikku huvi. Vastustaja on selgitanud, et Harku vald liigub juba aastaid kursil, kus uute elamuühikute juurde kavandamine hoitakse võimalikult madalal ning eesmärk on vähem elamuid ja suuremad kinnistud, roheluse ja haljastuse säilitamine ning suurem privaatsus. Selline kurss on iseenesest mõeldav ja lubatav, ent just see peakski kajastuma üldplaneeringus või muudes valla arengudokumentides. Vaidlustatud otsuse lk 5 neljandas lõigus on vastustaja märkinud, et „arvestades tänaseid Harku valla avaliku ruumi planeerimise põhimõtteid ja muid piirkonna omapärasid, ei saa sellist lahendust enam pidada aktsepteeritavaks ega kaasaja vajadusi arvestavaks“. Kus need osutatud põhimõtted kajastuvad, jääb vaidlustatud otsusest mõistmatuks. Vastustaja ei ole viidanud ühelegi dokumendile, kus selline arengusuund oleks määratletud ning mis väljendaks vähemalt põhimõtteliselt seda, et Oru kinnistule elamurajooni – olgu see siis 35 või 37 elamuga, ühisveevärgiga või ilma – rajamine ei ole valla arenguhuvidega kooskõlas. Seejuures ei nähtu vaidlustatud otsusest, et vastustaja oleks langetanud mingisuguse põhimõttelise otsuse n-ö põllupealseid uusarendusi mitte ellu viia. Paratamatult tekib vaidlustatud otsuse pinnalt küsimus, et kui asjaomases piirkonnas on kokku kavandatud ligi 200 uut elamuühikut (vt vaidlustatud otsuse lk 5 eelviimane lõik), siis kas Oru kinnistu arendus, mis hõlmab 35–37 elamuühikut, on mingisugusel põhjusel ülejäänutest erinev või miks on just Oru kinnistu arendus see, mille vald on otsustanud ellu viimata jätta, eelistades teisi arendusprojekte. Ilma sellekohaste andmeteta ei saa usutavaks pidada, et nt Liikva külas kehtivate detailplaneeringute järgi kavandatud ülejäänud elamuühikud paiknevad kõik juba n-ö väljakujunenud kompaktsetes elamurajoonides. Olukorras, kus vastustaja toob vaidlustatud otsuses eesmärgina esile vajaduse pidurdada elanikkonna arvu suurenemist – mis eesmärgina iseenesest ei ole lubamatu – peaks just üldisema ulatusega planeerimis- ja 9(13)
3-22-2714 arengudokumentidest (nt üldplaneeringust) nähtuma, kuidas vald selle eesmärgi suunas liigub. See on muu hulgas vajalik selleks, et veenduda, et mõne konkreetse arendusprojekti realiseerimisest ei loobuta meelevaldselt, samas kui mõne teise elluviimist siiski võimaldatakse.
17.Ringkonnakohtu hinnangul ei saa piisavalt põhjendatuks pidada ka vastustaja viidet vajadusele tagada inimestele tänapäevase elu vajadustele vastav elukeskkond. Sellisele eesmärgile on vastustaja osutanud vaidlustatud otsuses lk 6 kuuendas lõigus. Samas ei selgu otsusest, miks leiab vastustaja, et Oru kinnistule kavandanud ca 2000 m2 suurused elamukrundid ei ole sellistele vajadustele vastavad. Veelgi olulisem on aga, et kui vastustaja on seisukohal, et krundid peaksid olema suuremad, siis oleks loogiline koht sellise seisukoha kajastamiseks üldplaneeringus. Eelnevaga seoses tuleb vaidlustatud haldusaktile lisatud eksperdi arvamuse kohta märkida järgmist. Kohalik omavalistus võib avaliku huvi, samuti teatava planeerimislahenduse mõistlikkuse, otstarbekuse ja ajakohasuse väljaselgitamiseks kasutada asjatundjate abi. Küll aga ei piisa eksperdi arvamuse lisamisest haldusaktile ja sellele tehtud üldisest viitest selleks, et pidada eksperdi arvamuses esitatud seisukohti haldusakti põhjendusteks. Antud juhul on asjatundja – kelle autoriteedis ja valdkondlikus kogemuses ei ole iseenesest mingisugust alust kahelda – esitanud oma arvamuses üksikasjalikke arvamusi planeerimislahenduse sobilikkuse kohta. Vaidlustatud otsusest ei selgu aga, kas või milliste seisukohtadega vastustaja neist nõustub. Eksperdi arvamusele või mistahes muule dokumendile viidates peab haldusaktist selgelt nähtuma, millised seal osutatud seisukohad haldusorgan omaks võtab.
18.Vastustaja on vaidlustatud otsuse tegemisel ühe kaalutlusena tuginenud sellele, et Oru kinnistu näol ei ole tegemist kompaktse asustusüksuse, vaid pigem perspektiivse elamuagaga, mille asukohta arvestades on seda keeruline või võimatu ühendada ühtse tänavavõrgu või trasside kaudu vallas tihedamalt asustustatud aladega. Mis puudutab teid ja tehnovõrkusid, siis selles osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et kuivõrd 2019. aasta kokkuleppega võttis kaebaja endale kohustuse Oru kinnistule elamurajooni rajamisega kaasnevad teed ja trassid välja ehitada, siis ei saa vastustaja tugineda selliste taristu rajamisega kaasnevate kulude vältimise soovile. Samas ei ole vaidlustatud otsuses tuginetud sellele, et võimatus ühendada Oru kinnistule kavandatavat elamurajooni olemasoleva tänavavõrguga tooks eelduslikult kaasa kohalikule omavalistusele mingisugused vähemalt esmapilgul ebaproportsionaalsena näivad kohustused seoses avalike teenuste osutamisega (nt tänavahooldus, vallasisese ühistranspordi, sh koolitranspordi korraldus jms). Sellised kaalutlused võiksid olla asjakohased ehk seeläbi oleks vastustajal põhimõtteliselt võimalik ära näidata, et kaebajate soovitud elamurajooni rajamisega kaasneb vallale põhjendamatult suur koormus seoses avalike teenuste osutamisega põhjusel, et kavandatavat elamurajooni ei ole loogiliselt võimalik ühendada olemasolevate tihedalt asustatud aladega, kus samu avalikke teenuseid osutatakse. Ometi ei ole vastustaja sellistele konkreetsetele asjaoludele viidanud.
19.Samamoodi on vastustaja esile toonud, et Oru kinnistule juurdepääsu võimaldav Oru tee ei ole oma seisundi ja parameetrite poolest sobiv 35–37 elamuga rajooni teenindamiseks. Ühelt poolt ei ole vastustaja osutanud mitte ühelegi autoriteetsele allikale ega isegi iseenda kogemusele, mis veenaks selles, et sellise suurusega elamurajooni juurdepääs mööda Oru teed, mille kaebaja peab viima sellisesse seisukorda, nagu 2019. aasta kokkuleppe lisas kokku lepitud, oleks mõeldamatu või vähemalt raskesti teostatav. Vastustaja ei ole osutanud mistahes konkreetsetele asjaoludele, mis lubaks järeldada, et sellisel teel ei oleks ka 35–37 majapidamisega kaasneva tavapärase autoliikluse mahtu arvestades võimalik tagada ohutut 10(13)
3-22-2714 liiklemist või et sellise tee nõuetekohase seisukorra tagamine tooks vallale tulevikus kaasa ebamõistlikke kulutusi. Kui sellised asjaolud esineksid, võiks see olla tõsine argument elamurajooni rajamise plaanist loobumiseks, ent siinsel juhul on vastustaja piirdunud üldsõnalise viitega juurdepääsutee sobimatusele.
20.Vastustaja on osutanud ka sellele, et põhjaveeressurss on ammendumas. Ringkonnakohus tõdeb, et see võib iseenesest olla tõsine argument põhjavee kasutamist eeldavate tegevuste piiramiseks. Samas on vastustaja vaidlustatud otsuse lk 8 teises lõigus käsitlenud põhjaveeressursiga seonduvat vaid väga üldsõnaliselt ning viitamata mistahes täpsematele andmete, mis lubaks järeldada, et konkreetselt selles piirkonnas, kus paikneb Oru kinnistu, oleks üldplaneeringu koostamisel läbi viidud KSH-s või mistahes muus uuringus üheselt võetud seisukoht, et põhjaveeressursi piiratusest tulenevalt on vaja piirata elamute ehitamist. Seejuures tuleb jälle kord märkida, et kuigi KSH-s sellist seisukohta avaldati, ei ole see takistanud vastustajal üldplaneeringu kehtestamist selliselt, et Oru kinnistu paikneb tiheasustusega elamualal ning selles osas ei ole üldplaneeringut ka hiljem muudetud. Vastustaja ei ole vaidlustatud otsuses viidanud sellele, et üldplaneeringus, asjassepuutuvas teemaplaneeringus või mõnes muus valla arengudokumendis oleks selgelt määratletud vajadus piirata põhjavee kasutamist. Eelnevat silmas pidades on põhjaveeressursi võimalikku ammendumist puudutava argumendi kaalukus vähemalt küsitav. Lisaks sellele on vaidlustatud otsuses põhjaveega seotud olukorrale viidatud seoses sellega, et suur osa valla territooriumist jääb kaitsmata põhjaveega alale, millega seoses peab vald panustama ühisveevärgi ja kanalisatsiooni väljaehitamisse. Selles, et ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni väljaehitamine on kulukas, ei saa olla mõistlikku vaidlust. Samas ei nähtu vaidlustatud otsusest, millised ühisveevärgi ja -kanalisatsioonivõrgud olid piirkonnas vaidlustatud otsuse tegemise ajaks juba välja ehitatud. Tõdemus nende võrkude arendamise vajalikkusest pärineb arusaadavalt üldplaneeringu koostamise käigus läbi viidud KSH-st ehk siis umbes 10 aastat varasemast ajast. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et Oru kinnistule rajatava elamurajooni veevarustust ja kanalisatsiooni (milleks vajalikud trassid pidid 2019. aasta kokkuleppe kohaselt Oru kinnistu arendusala piires välja ehitama kaebajad) ei oleks võimalik ühendada olemasolevate trassidega või et vald peaks selleks tõenäoliselt tegema ebaproportsionaalseid kulutusi. Kui see nii oleks, võiks see olla kaalukas argument, mis räägib elamurajooni rajamise vastu. Vaidlustatud otsustest ei selgu aga, et see nii oleks olnud.
21.Ringkonnakohus möönab, et sotsiaalse infrastruktuuri puudulikkus ja eelkõige uute elamurajoonide vajadusi arvesse võttes sellise infrastruktuuri edasise arendamise ebaotstarbekus on kaalukas argument, mis räägib elamurajooni rajamise vastu. Varasemas kohtupraktikas, mis puudutab eelkõige lasteaiakohtade kättesaadavust, on korduvalt tõdetud, et kohalik omavalistus ei saa lasteaiakoha tagamata jätmist õigustada elanike arvu kiire kasvuga olukorras, kus selline elanike arvu kasv on tingitud eelkõige kohaliku omavalistuse enda planeerimisotsustest ehk just nimelt uute elamurajoonide rajamist käsitlevate planeeringute kehtestamisest. Seega argument, et teatav planeeringulahendus ei ole otstarbekas, kuna sellega seoses suureneksid ebaproportsionaalselt valla kulud seoses hariduse vms sarnaste sotsiaalsete teenuste kättesaadavaks tegemiseks, võib olla piisavalt kaalukas, et sellise planeerimislahenduse realiseerimine välistada (sh 25 aastat tagasi kehtestatud detailplaneering kehtetuks tunnistada või uue sarnase planeeringu algatamisest keelduda). Küll aga ei veena vaidlustatud otsuses esitatud andmed – mille õigsust ei ole kaebajad ega halduskohus seejuures kahtluse alla seadnud – selles, et Oru kinnistule kavandatava elamurajooni puhul selliseid probleeme tekiks. Eelkõige on vastustaja osutanud sellele, et piirkonnas oli 2022/23 õppeaastal 11(13)
3-22-2714 puudu 242 lasteaiakohta ning 70 I ja II kooliastme õppekohta ning 2030/31 õppeaastal prognoositakse puudu olevat 319 lasteaiakohta ja 214 koolikohta. Ringkonnakohtule jääb eeltoodud arvandmetest aga ennekõike mulje, et 35 või 37 elamuga rajooni lisandumine suurendaks kõnealust probleemi ilmselt väga vähesel määral ning selle elamurajooni rajamata jätmine seda probleemi ka ei lahendaks. Sedavõrd suure lasteaia- ja koolikohtade defitsiidi olukorras ei pääse vastustaja ilmselt ühelgi juhul uue lasteaia rajamisest või arvestatava hulga täiendavate koolikohtade loomisest. Vastustaja seisukoht, et Oru kinnistule elamurajooni rajamine võib kaasa tuua vallale täiendava ebaproportsionaalse kulu, ei pruugi iseenesest olla väär, ent vaidlustatud ostus ei sisalda selget ja jälgitavat analüüsi, kuidas see seisukoht on kujunenud. Vastustaja ei ole viidanud ka näiteks mõnele valla haridusasutuste võrgu kujundamist käsitlevale arengudokumendile, mille pinnalt saaks vähemalt mõistlikult eeldada, et puuduolevate lasteaia- ja koolikohtade probleem oleks võimalik mõistlikult lahendada siis kui kõnealust elamurajooni ei rajataks, ent selle rajamisel tuleks vallal teha sama probleemi lahendamiseks ebaproportsionaalseid kulutusi.
22.Mis puudutab PlanS § 128 lg 2 kohaldamist, siis selles osas on vastustaja õigesti leidnud, et tegemist on avatud loeteluga põhjustest, mille esinemisel võib jätta detailplaneeringu algatamata. Vaidlustatud otsuse lk 7 kolmandas lõigus on vastustaja tsiteerinud PlanS § 128 lg 2 punkte 1–4. Kohtumenetluses on ta selgitanud, et vaidlustatud otsuse aluseks olid selle lõike punktid 2–4. Ringkonnakohus tõdeb, et PlanS § 128 lg 2 punktid 1, 2 ja 4 ei ole siinsel juhul asjassepuutuvad. Esiteks ei ole vastustaja ära näidanud, et uue DP lahendus oleks vaidlustatud otsuse tegemise ajal olnud vastuolus kehtiva üldplaneeringuga. Teiseks oli kaebaja 2019. aasta kokkuleppega võtnud endale kohustuse teede ja tehnorajatiste väljaehitamiseks omal kulul, kui kehtestataks kehtivaga võrreldes väheste erinevustega planeeringulahendus. Kolmandaks ei nähtu vaidlustatud otsusest, et uue DP elluviimine riivaks ebaproportsionaalselt mõne kolmanda isiku õigusi. Viimati öelduga seoses ei saa piisavaks pidada vaidlustatud otsuses tehtud üldist viidet sellele, et ükskõik kas 1997. a DP või uue DP realiseerimine oleks vastutustundetu juba piirkonnas elavate isikute suhtes, täpsustamata, milles väidetavad negatiivsed mõjud piirkonnas juba elavatele isikutele seisneksid. Juba eespool näitena toodud lasteaiakohtade osas on vähemalt küsitav, kas täiendava elamurajooni rajamine suurendaks seda probleemi piirkonnas juba elavate inimeste jaoks või pigem annaks vajaliku viimase tõuke ja rahalise ressursi uue lasteaia rajamiseks piirkonda. Vaidlustatud otsusest ei nähtu ka, et piirkonda 35–37 elamu lisandumisel kaotaks piirkond planeerimis- ja arengudokumentides eesmärgiks seatud omanäolisuse või tekitaks see üldisele infrastruktuurile (nt teedevõrgule jms) kohalike elanike jaoks mõistlikku talumisläve ületava koormuse. Vaidlustatud otsusest ei selgu konkreetselt, milles seisnevad Oru kinnistule elamurajooni rajamisega kaasnevad negatiivsed mõjud kohalikule elanikkonnale. Selleks, et sellistele mõjudele tugineda, peab haldusorgan need selgelt määratlema, mida siinsel juhul tehtud ei ole. Seejuures on hinnang sellistele mõjudele prognoos, mille osas ei saa haldusorganilt nõuda selle tõendamist, et üks või teine mõju tingimata avaldub või et iga üksik piirkonnas elav inimene sellest mõjust end häirituna tunneb, ent vähemalt üldjoontes peab otsusest nähtuma, milliseid mõjusid haldusorgan ette näeb ja miks ta arvab, et nende vältimine on vajalik.
23.Mis puudutab viimaks 2019. aastal sõlmitud kokkulepet, siis mõistagi ei saa sellise kokkuleppe sõlmimine tekitada kaebajates põhjendatud ootust, et elamurajooni rajamist võimaldav detailplaneering algatatakse või kehtestatakse. Küll aga on vallavalitsuse poolt sellise kokkuleppe sõlmimine koosmõjus muude asjaoludega, eelkõige üldplaneeringus ette nähtuga ja üldplaneeringu ülevaatamise käigus selle muutmata jätmisega viiteks sellele, et 12(13)
3-22-2714 kaebajate soovitud planeeringulahendust on vähemalt vallavalistus pidanud veel 2019. aastal vähemalt mõeldavaks. On tõsi, et kaebajaga 2019. aasta kokkuleppe sõlminud vallavalitsuse pädevuses ei ole küll detailplaneeringu algatamise otsustamine, ent vallavalistus pidi siiski kehtivatest planeerimis- ja arengusuundadest lähtuma ka sellise kokkuleppe sõlmimisel. Seda enam peaks vastustaja kaebajate soovinud planeeringulahenduse realiseerimise vältimiseks põhjendama, miks see valla arengueesmärkidega kooskõlas ei ole.
24.Vaidlustatud otsuses on vastustaja esile toonud valla elanike arvu järsu suurenemise 2021. aastal. Faktiväitena ei ole seda kaebajad ega halduskohus kahtluse alla seadnud. Samas ei selgu vaidlustatud otsusest siiski, millised konkreetsed avalikud teenused need on, mille osutamisega võib vald elanike arvu kiirest suurenemisest tingituna Oru kinnistu arendamise järgselt hätta jääda. Siinkohal ei saa mööda vaadata ka sellest, et Oru kinnistule elamurajooni rajamisega kaasnevate tagajärgede saabumine võtab teatava aja, mis kuluks planeeringu elluviimisele ning vähemalt eelduslikult suureneb valla elanike arvu suurenemisega ka valla tulubaas. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa välistada, et Oru kinnistule kaebajate soovinud elamurajooni rajamine koosmõjus teiste juba kavandatud arengustega võib seada löögi alla valla võimekuse nõuetekohaseid avalikke teenuseid osutada, ent vaidlustatud otsuse põhjendused ei veena selles, et see tegelikult nii on.
25.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetlusega seotud kulud HKMS § 108 lg 1 kohaselt vastustaja kanda. Kaebaja on palunud välja mõista menetluskulu 1437,50 eurot. HKMS § 109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kohtupraktika kohaselt on erandiks riigilõiv, mille kohta ei pea kuludokumenti esitama, kuna lõivu laekumist saab kohus ise kontrollida. Muus osas saab eelviidatud sättes nimetatud kuludokumentidena mõista üldjoontes raamatupidamisdokumendile esitatavatele nõuetele vastavaid dokumente, millest nähtub, et menetlusosalisel on tekkinud vähemalt kulu kandmise kohustus. Olukorras, kus menetlusosaline saab õigusabiteenuse käsundus- või muu sarnase lepingu alusel füüsiliselt isikult, kes ei esita menetlusosalisele selle kohta arvet, saab kuludokumendiks olla vastav leping või kui kirjalikku lepingut pole sõlmitud, ent tasu on reaalselt makstud, siis ka dokumenti, mis kinnitab tasumist. Siinsel juhul ei ole kaebajad selliseid kuludokumente esitanud. Üksnes menetluskulude nimekirja alusel ei ole menetluskulude väljamõistmine võimalik. (allkirjastatud digitaalselt)
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.