OÜ Salonova ja OÜ Lilto Kinnisvara kaebus Harku Vallavolikogu 24.11.2022 otsuse nr 101 tühistamiseks ja valla kohustamiseks vaadata kaebajate 12.06.2019 esitatud taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebajad: OÜ Salonova (rg-kood 10812940) ja OÜ Lilto Kinnisvara (rg-kood 10823978), ühine volitatud esindaja Ravo Vitsut Vastustaja: Harku vald, volitatud esindaja Alle-Riin Siimo
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus.
2.Tühistada Harku Vallavolikogu 24.11.2022 otsus nr 101 „Harku Vallavolikogu 26. august 1997 otsusega nr 75 kehtestatud Liikva külas Oru maaüksuse detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine ja Liikva külas Oru maaüksuse detailplaneeringu algatamisest keeldumine“.
3.Kohustada Harku valda kaebajate 12.06.2019 taotlust uuesti läbi vaatama.
4.Mõista Harku vallalt OÜ Salonova ja OÜ Lilto Kinnisvara kasuks menetluskuludena välja 2020 eurot.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16.10.2023 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda
apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ Salonova ja OÜ Lilto Kinnisvara on Harku vallas, Liikva külas asuva Oru maaüksuse (katastritunnus 19801:011:0250) kaasomanikud võrdsetes osades.
2.Harku Vallavolikogu 26.08.1997 otsusega nr 75 kehtestati Oru maaüksuse elamukvartali detailplaneering, millega moodustati terviklik elamurajoon, kuhu planeeriti 35 elamumaa krunti ning transpordimaa, tehnorajatise ja lähipuhkuse maa-ala krundid (edaspidi 1997. a DP).
3.Harku Vallavalitsus algatas 11.01.2005 korraldusega nr 57 detailplaneeringu koostamise Oru maaüksusel, mille lisana kinnitati detailplaneeringu lähteülesanne (edaspidi 2005. a algatatud DP)
4.Harku Vallavalitsus kinnitas 22.01.2008 korraldusega nr 90 uue detailplaneeringu lähteülesande.
5.Harku Vallavolikogu kehtestas 17.10.2013 otsusega nr 138 Harku valla üldplaneeringu (edaspidi üldplaneering või ÜP), mille kohaselt asub Oru maaüksus elamumaa juhtfunktsiooniga tihehoonestusalal.
6.Harku Vallavolikogu kehtestas 31.05.2018 otsusega nr 51 Harku valla ehitustingimusi, miljööväärtuslikke alasid ja väärtuslikke maastike määrava ning tihehoonestusalasid täpsustava teemaplaneeringu (edaspidi teemaplaneering või TP), mille kohaselt asub Oru maaüksus tihehoonestusalal.
7.Harku Vallavalitsus teatas 21.09.2018 OÜ-le Salonova ja OÜ-le Lilto Kinnisvara kirjaga nr 12-1/56-1 soovist 2005. a algatatud DP menetlus lõpetada.
8.OÜ Salonova ja OÜ Lilto Kinnisvara esitasid 01.10.2018 vastuskirja ettepanekuga menetlust mitte lõpetada.
9.Harku Vallavalitsus esitas OÜ-le Salonova ja OÜ-le Lilto Kinnisvara 12.11.2018 e-kirja, milles selgitas detailplaneeringu menetlemise lõpetamise vajadust.
10.OÜ Salonova ja OÜ Lilto Kinnisvara esitasid 12.06.2019 Harku Vallavalitsusele detailplaneeringu algatamise taotluse (kaebuse lisa 9), milles palusid tunnistada kehtetuks Harku Vallavalitsuse 11.05.2005 korraldus nr 57 „Liikva külas Oru elamukvartali detailplaneeringu algatamine“ ning algatada Liikva küla Oru kinnistu detailplaneeringu koostamine taotluse alusel. Taotluses sooviti Harku valla üldplaneeringu tingimustele vastavalt planeerida 37 üksikelamu krunti, üldkasutatav haljasala, juurdepääsuteed ja vajalikud tehnovõrgud.
11.OÜ Salonova ja OÜ Lilto Kinnisvara sõlmisid 29.10.2019 Harku Vallavalitsuse ja detailplaneeringu koostajaga lepingu nr 5-9/421/19 „Detailplaneeringu koostamise õiguse üleandmiseks ja detailplaneeringu koostamise rahastamiseks ning detailplaneeringukohase tehnilise infrastruktuuri väljaehitamiseks ja väljaehitamise rahastamiseks“ (edaspidi DP üleandmise kokkulepe, kaebuse lisa 12). 2(15)
12.OÜ Salonova ja OÜ Lilto Kinnisvara sõlmisid 03.09.2020 Harku Vallavalitsuse ja detailplaneeringu koostajaga DP üleandmise kokkuleppe lisa 1, millega kaebajad võtsid kohustuse viie aasta jooksul detailplaneeringu kehtestamisest arvates omal kulul välja ehitada kogu detailplaneeringukohase tehnilise infrastruktuuri (kaebuse lisa 13).
13.21.12.2020 toimus Harku vallavolikogu planeerimis- ja keskkonnakomisjoni koosolek, kus otsustati mitte toetada Oru maaüksuse detailplaneeringu algatamist (vastustaja vastuse lisa 1).
14.OÜ Salonova ja OÜ Lilto Kinnisvara esitasid 17.03.2021 Harku Vallavalitsusele kirja, milles palusid uuesti läbi vaadata nende taotlus Oru maaüksuse ja lähiala detailplaneeringu algatamiseks (kaebuse lisa 14).
15.Harku Vallavalitsus otsustas 27.05.2021 otsusega nr 42 mitte algatada detailplaneeringu koostamist Liikva külas Oru maaüksusel (otsuse p 1), lõpetas 2005. aastal algatatud Liikva külas Oru elamukvartali detailplaneeringu koostamise (otsuse p 2) ja tunnistas kehtetuks Harku Vallavalitsuse 11. jaanuari 2005 korralduse nr 57 „Liikva külas Oru elamukvartali detailplaneeringu algatamine“ (otsuse p 3).
16.OÜ Salonova ja OÜ Lilto Kinnisvara esitasid 07.07.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, Harku Vallavolikogu 27.05.2021 otsuse nr 42 punkti nr 1, millega on jäetud algatamata detailplaneering Liikva külas Oru maaüksusel, tühistamiseks ning Harku valla kohustamiseks vaadata kaebajate 12.06.2019 taotlus detailplaneeringu algatamiseks uuesti läbi.
17.Tallinna Halduskohus tegi 21.12.2021 haldusasjas 3-21-1524 otsuse, millega rahuldas kaebuse ning kohustas Harku valda vaatama kaebuse esitajate 12.06.2019 taotlus uuesti läbi. Kohtuotsus jõustus 21.01.2022.
18.Harku Vallavolikogu võttis 24.11.2022 vastu otsuse nr 101, millega tunnistas kehtetuks Harku Vallavolikogu 26.08.1997 otsusega nr 75 kehtestatud detailplaneeringu ja keeldus algatamast Oru maaüksuse detailplaneeringut. Haldusaktile on lisatud eksperdiarvamus.
19.Kaebajad esitasid 28.12.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Harku Vallavolikogu 24.11.2022 otsuse nr 101 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks vaadata kaebajate 12.06.2019 taotlus uuesti läbi.
20.Harku Vallavolikogu 25.05.2023 otsusega nr 39 „Harku valla üldplaneeringu ülevaatamine“ luges Harku vald üldplaneeringu ja teemaplaneeringu ülevaadatuks ning jättis nii ÜP kui TP senisel kujul kehtima.
KAEBAJATE NÕUE JA PÕHJENDUSED
21.Kaebajad nõuavad Harku Vallavolikogu 24.11.2022 otsuse nr 101 punktide 1 ja 2 tühistamist ning Harku valla kohustamist vaadata kaebajate 12.06.2019 esitatud taotlus uuesti läbi.
22.Vastustaja on vaidlustatud otsuse põhjendustes ja motivatsioonis kasutanud samu argumente nagu haldusasjas nr 3-21-1524 vaidlustatud haldusaktis. Kaebajad nõustuvad Tallinna Halduskohtu 21.12.2021 otsuses haldusasjas nr 3-21-1524 esitatud põhjendustega.
23.Vastustaja on ebaõigesti 1997. a DP kehtetuks tunnistanud. Oru maaüksuse suhtes kehtivad kõrgema taseme planeeringud, mis ei võimalda vastustajal seni kehtivat detailplaneeringut kehtetuks tunnistada. Harku valla 17.10.2013.a kehtestatud üldplaneeringu kohaselt on Oru maaüksus elamumaa juhtfunktsiooniga tihehoonestusala. Samuti kehtestas Harku Vallavolikogu 31.05.2018 otsusega nr 51 Harku valla ehitustingimusi, miljööväärtuslikke alasid ja väärtuslikke 3(15)
maastike määrava ning tihehoonestusalasid täpsustava teemaplaneeringu, mille kohaselt asub Oru maaüksus tihehoonestusalal.
24.Kaebajate hinnangul on vaidlusaluse haldusakti punkt 1 põhjendamata ja vastuolus seadusega, kuna planeerimisseaduse (PlanS) § 140 lg 1 p 1 ei saa olla selle õiguslikuks aluseks. Halduskohus on haldusasjas nr 3-21-1524 jõustunud kohtuotsuse p-s 23 tuvastanud, et Harku vald on ise juba aastast 2005 menetlenud kehtiva DP muudatust, sh sõlminud 2019. a ka DP üleandmise kokkuleppe, millega on huvitatud isikutele tekitatud ootus, et 1997. a DP-d on jätkuvalt võimalik ellu viia.
25.Vaidlustatava haldusakti punktiga 2 otsustas vastustaja keelduda algatamast detailplaneeringu muudatust Liikva külas Oru maaüksusel kaebajate poolt 12.06.2019. esitatud taotluse alusel. Vastustaja tugineb vaidlusaluses haldusaktis PlanS § 128 lg 2 punktidele 1-4 ning asjaolule, et välistatud ei ole detailplaneeringu algatamisest keeldumine ka muudel juhtudel, kui PlanS § 128 lg 2 nimetatud.
26.Vastustaja on läbivalt tuginenud PlanS § 128 lg 2 „muule õiguslikule alusele“. Väljend „muu õiguslik alus“ on sisutühi, selle kohaldamiseks on vaja see õiguslikult sisustada. Kui vastustaja ei suuda viidata asjakohase seaduse sättele või alamalseisvale õigusaktile ei saa eksisteerida „muud õiguslikku alust“.
27.Kaebajad on haldusasjas nr 3-21-1524 väitnud, et vastustaja ei viita keeldumisel, mis on need muud õiguslikud alused, millele tuginedes vastustaja keeldub DP-d algatamast. Kohus on haldusasja nr 3-21-1524 otsuse p-s 25 tuvastanud järgmist: „Kohus nõustub kaebajatega, et vastustaja ei ole korrektselt tuginenud PlanS § 128 lg 2 keeldumise alustele. Kuigi tegemist ei ole suletud loeteluga, ei ole vastustaja toonud välja legitiimseid põhjuseid kehtivat DP-d vähesel määral muutva detailplaneeringu menetlemisest keeldumiseks.“ Ka vaidlustatavas haldusaktis viitab vastustaja „muudele õiguslikele alustele“, nimetamata täpset õiguslikku alust. Kaebajad asuvad seisukohale, et detailplaneeringu algatamisest keeldumiseks puudub õiguslik alus.
28.Võrreldes varasema kohtumenetlusega ei ole vastustaja ka vaidlustatavas haldusaktis uusi õiguslikke argumente esile toonud ega nendele tuginenud.
29.Kaebajad on esitanud 12.06.2019 taotluse Oru maaüksuse ümberplaneerimiseks. Taotluse esitamise ajal kehtisid Oru maaüksuse suhtes nii üldplaneering, teemaplaneering kui detailplaneering, mis võimaldasid maaüksust jagada elamukruntideks. Õiguslikult ei saa olla põhjendatud mõttekäik, mille kohaselt saaks tagantjärele tühistada või muuta üldplaneeringut ja detailplaneeringut ning sellele toetudes jätta rahuldamata varem esitatud ümberplaneerimise taotlus.
30.Vastustaja on vaidlustatavale haldusaktile lisanud eksperdiarvamuse. PlanS § 128 lg 2 ei näe ette, et ümberplaneerimise taotlust saaks jätta rahuldamata eksperdiarvamuse alusel.
31.Kaebajad ei nõustu vastustaja seisukohaga justkui ei ole 25 aasta jooksul planeeringut realiseerima asutud. Kaebajad esitasid 12.06.2019 taotluse, millega sooviti kaasajastada planeeringu tehnosüsteeme, juurdepääsuteed ja üldkasutatavat haljasala. Vastustaja enda nõudel tagasid kaebajad lepingutega vajaliku infrastruktuuri väljaehitamise. Lisaks ei ole ümbritsev piirkond 1997. aastaga võrreldes oluliselt muutunud. Kaebajatele jääb arusaamatuks, millised on objektiivsed asjaolud, mis tingivad DP kehtetuks tunnistamise.
32.Elanikkonna hüppeline kasv ei saa käsitletaval juhul olla haldusakti faktiliseks aluseks, samuti ei saa see olla muuks õiguslikuks aluseks (millele vastustaja järjekindlalt toetub), mis täidaks PlanS § 128 lg 2 normi koosseisu ning millest tulenevalt ei saaks detailplaneeringut algatada. Elanikkonna juurdekasv ja sellega seotud korraldus ja juhtimine on kohaliku 4(15)
omavalitsuse kohustus. Vastustajale oli teada, et Oru kinnistul on kehtiv detailplaneering ning teada, et kaebajad on seda realiseerima asunud ja soovivad seda realiseerida (viimati 12.06.2019 DP muutmise taotlus, halduslepingute sõlmimine 29.10.2019 ja 03.09.2020). Seega pidi vastustaja sellega oma tegevuse korraldamisel ja juhtimisel arvestama.
33.Kaebajad ei nõustu vastustaja arvamusega, et kaebajatega sõlmitud lepingud ei oma õiguslikku tähendust. 29.10.2019 sõlmisid kaebajad Harku Vallavalitsuse ja detailplaneeringu koostajaga lepingu nr 5-9/421/19 „Detailplaneeringu koostamise õiguse üleandmiseks ja detailplaneeringu koostamise rahastamiseks ning detailplaneeringukohase tehnilise infrastruktuuri väljaehitamiseks ja väljaehitamise rahastamiseks“. 03.09.2020 sõlmisid kaebajad Harku Vallavalitsuse ja detailplaneeringu koostajaga lepingu nr 5-9/421/19 lisa, millega kaebajad võtsid kohustuse viie aasta jooksul detailplaneeringu kehtestamisest arvates omal kulul välja ehitada kogu detailplaneeringukohase tehnilise infrastruktuuri, kogumahus 547 850 eurot. Nimetatud lepinguid vastustaja lõpetanud ei ole, neid ei ole tühistanud ei Harku Vallavalitsus ega volikogu. Lepingud on kehtivad ja omavad õigusjõudu.
34.Oru maaüksus peaks hõlmama 37 elamuühikut, elanike arvuks ühe elamuühiku kohta loetakse maksimaalselt kolm inimest. Seega oleks Oru DP realiseerimisel hüpoteetiline elanike juurdekasv 111 inimest. Vastustaja on oma vastuses väitnud, et viimase 1,5 aastaga on elanike juurdekasv olnud kokku 2394 elanikku. Vastustaja väitel on kokku kehtestatud 6416 elamuühikut, millest realiseeritud on 4404 ja realiseerimata 2012 elamuühikut. Kui elanike arvuks ühe elamuühiku kohta loetakse kolm inimest, siis oleks Harku vallas „elanike juurdekasvu ootejärjekorras“ 6036 inimest. Seda arvestades ei saa Oru kinnistu potentsiaalsed elanikud kuidagi mõjutada valla elanike juurdekasvu üldist proportsiooni. Juurdekasvu mõju ei ole märkimisväärne.
35.Vastustaja väidab, et probleemi aitaks lahendada Oru kinnistule planeeritavate elamuühikute vähendamine. Vastustaja kinnitab, et kui kaebajad muudaksid planeeringut ja kavandaksid vähem elamuühikuid, saaks planeeringu algatamisega edasi liikuda. Kaebajatele jääb selline kinnitus arusaamatuks, kuivõrd vastustaja on läbivalt väitnud, et ei tule toime rahvaarvu suurenemisega ja sotsiaalse infrastruktuuri pakkumisega. Kui jagada hüpoteetiline Oru kinnistu elanike arv kahega, jääks alles 55,5 elanikku. Ka see ei lahendaks vastustaja probleeme, mida vastustaja vastuses kirjeldab. Kohalikul omavalitsusel jääb ka siis alles kohustus pakkuda avalikke teenuseid. Kohaliku omavalitsuse motivatsioon ei saa olla oma ülesannete ja kohustuste mittetäitmine.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
36.Kaebus tuleb jätta rahuldamata.
37.Kaebajad on esitanud küll ümberplaneerimise taotlusi, kuid reaalsuses ei ole planeeringut realiseerima asutud. Ümberplaneerimise taotluse esitamine viitabki sellele, et planeeringu kehtetuks tunnistamine võiks selle planeeringu puhul olla põhjendatud, kuna lahendus on sisult aegunud ning vajab olulisel määral kaasajastamist.
38.PlanS seletuskiri selgitab detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise osas, et kuna kehtestatud DP lahendus ei pruugi aja möödudes vastata muutunud majanduslikele, sotsiaalsetele, kultuurilistele ja keskkonnavajadustele ning ka avalikkuse hinnangule, peab kohalikul omavalitsusel olema selge võimalus teatud aja möödudes planeering üle vaadata ja vajadusel kehtetuks tunnistada. Mida rohkem aega on möödas planeeringu kehtestamisest, seda ebatõenäolisem võib olla selle asjakohasus ning võimalus detailplaneeringus sisalduvat ehitusõigust muutmata kujul realiseerida. Riigikohus on 05.03.2021 otsuses nr 3-16-245 5(15)
selgitanud, et mida enam möödub aega DP kehtestamisest, seda suurem on risk, et uued asjaolud võivad planeeringu elluviimise välistada.
39.Vastustaja möönab, et kaebajatega sõlmiti 2019. aastal detailplaneeringu kohustuste üleandmise kokkulepe, kuid sellise kokkuleppe sõlmimine ei tähenda (ega saa tähendada) seda, et vallavolikogu kindlasti ka DP algatab (või et planeeringut on tingimata võimalik realiseerida). Pelgalt fakt, et leping on sõlmitud, ei saa ega tohi mõjutada vallavolikogu liikmete otsustusõigust. Kõnealuse lepingu sõlmis taotlejaga vallavalitsus ning saatis DP algatamise eelnõu planeerimiskomisjoni otsustamiseks. Vallavolikogu planeerimiskomisjon eelnõud ei toetanud ning saatis selle vallavalitsusele tagasi. Seega ei ole Harku vallavolikogu antud DP ümberplaneerimist alates 2019. aastast põhjendatuks pidanud ning halduslepingu sõlmimine ei saa ühelgi juhul tekitada taotlejas õiguspärast ootust, et taotletud DP muudatus kindlasti algatatakse. DP ümberplaneerimise taotluse menetlemine vallavalitsuses ei saa tekitada taotlejas õiguspärast ootust, et DP-d on võimalik ellu viia.
40.Esimene ja kõige olulisem asjaolu, mis on muutunud võrreldes 2019. aastaga, on asjaolu, et kui juba aastast 2014 on Harku valla elanike juurdekasv olnud tõusutrendis, siis 2021. aastal toimus elanikkonna arvu hüppeline kasv. Oru maaüksuse detailplaneering kehtestati 25 aastat tagasi ning Harku valla elanikkond on selle aja jooksul rohkem kui kolmekordistunud – kui aastal 1997 elas Harku vallas 5143 inimest, siis 2022. aastal on elanike arv juba üle 17 000.
41.Lisaks uutele hoonetele, asutakse elama ka vallas asuvatesse juba olemasolevatesse elamuteks ümber ehitatud suvilatesse – selliseid suvilaid on vallas suurusjärgus 5000. Harku vallas on alates 1996. aastast kehtestatud 518 elamumaa detailplaneeringut. Kokku on kehtestatud 6416 elamuühikut, millest realiseeritud on 4404 ja realiseerimata seega 2012. Valla rahvaarv on viimasel aastal suurenenud ligi kolm korda kiiremini kui viimasel 10–15 aastal keskmiselt, mis on toonud kaasa ka järsult suureneva nõudluse uute lasteaia- ja koolikohtade järele. Valla elanikkonna märkimisväärne ja hüppeline kasv viimastel aastatel ei ole võimaldanud sotsiaalse infrastruktuuri objekte prognoosida ning neid korraliselt rajada. Sellest tingituna on kohalik omavalitsus pidanud vaatama üle väga vanu planeeringuid ning analüüsima, kas oleks põhjendatud osade kehtetuks tunnistamine.
42.Arvestades, et Oru maaüksuse detailplaneeringu realiseerimist ei ole 25 aasta jooksul alustatud, ei saa maaüksuse omanik eeldada, et 25 aastat hiljem oleks detailplaneeringut samal kujul võimalik realiseerida. Isikul ei saa tekkida õiguspärast ootust, et aastatetagune planeeringulahendus sobitub konkreetsele alale piiramatu aja jooksul.
43.Ka vaidlustatud haldusaktile lisatud eksperdihinnangus on jõutud järeldusele, et avalik huvi ei ole enam sama, mis 1997. aasta kontekstis.
44.Haldusasjas nr 3-21-1524 on halduskohus märkinud: „Vastustaja kaalutlusruumi ei kuulu kehtiva ning kõrgemate planeeringutega kooskõlas oleva detailplaneeringulahenduse elluviimise takistamine. Kui vastustaja leiab, et Oru maaüksuse kehtiv detailplaneering ei ole enam kooskõlas Harku valla ruumilise arengu eesmärkidega (nt täiendava tiheasustusala kavandamine ei ole põhjendatud), tuleb selleks muuta üldplaneeringut ning algatada kehtiva detailplaneeringu muutmise või kehtetuks tunnistamise menetlus. Sh võimaldab PlanS § 140 lg 1 p 1 detailplaneeringu või selle osa kehtetuks tunnistada, kui detailplaneeringu kehtestamisest on möödunud vähemalt viis aastat ja detailplaneeringut ei ole asutud ellu viima. Vastustaja pole vastavat menetlust alustanud.“ Vastustaja hinnangul on kohus andnud vastustajale suunise, kuidas tegutseda, kui kohalik omavalitsus leiab, et detailplaneering ei vasta enam valla arengu eesmärkidele. Arusaamatuks jääb süüdistus, et vald on 24.11.2022 otsuses nr 101 ja haldusasjas nr 3-21-1524 kasutanud samu argumente. Argumendid alal soovitud planeeringu algatamisest keeldumiseks ongi suures plaanis jäänud samaks, lihtsalt otsuses nr 101 on järgitud kohtu poolt 6(15)
antud juhist algatada kehtiva planeeringu kehtetuks tunnistamine (mida on tehtud samas otsuses kronoloogiliselt enne keeldumise otsust) ja üldplaneeringu muutmine.
45.Vastustaja ei nõustu käsitlusega, et olukorras, kus DP lahendus vastab formaalselt üldplaneeringule, oleks DP kehtetuks tunnistamine välistatud. Oru maaüksus paikneb küll üldplaneeringu kohaselt elamumaa sihtotstarbega tihehoonestusalal, kuid tiheasustusalad on valla piirkonnad, kus ruumiline planeerimine peab järgima linnalisele asulale omaseid põhimõtteid, antud asukohas selliseid põhimõtteid järgida ei ole võimalik. Arvestada tuleb ühiste tehnovõrkude ja tänavavõrgu rajamise vajadusega. Tiheasustusaladena on määratud nii olemasolevad kompaktse asustusega alad kui ka perspektiivsed alad, kus nähakse ette arengut kompaktse asustuse põhimõttel. Oru maaüksus paikneb elamumaa juhtfunktsiooniga tiheasustusalal, kuna 1997. aastast kehtib maa-alal detailplaneering, mille kohaselt kavandati ala kasutuselevõttu tihehoonestusalana. Samas ei ole kehtestatud DP elluviimisega käesolevaks hetkeks alustatud. Seega ei ole Oru maaüksuse näol tegemist olemasoleva kompaktse asustusega alaga, vaid pigem just perspektiivse tiheasustusalaga, kus käesoleval hetkel ei ole välja ehitatud ühtset tänavavõrku ning puuduvad ka piirkonda teenindavad tehnovõrgud.
46.Maaüksust ümbritseb leebe režiimiga looduslik haljasmaa. Maaüksuse edelapoolse piiri äärest piirneb ala endiste aiandusühistu kruntidega, kuid alade vahel puuduvad seosed (ühtne tänavavõrk ja piirkonda teenindavad tehnovõrgud) varasemalt kavandatud aiandusühistute kruntide ja 1997. aastal kehtestatud detailplaneeringuga kavandatud tiheasustusala vahel. Tihedamalt asustatud alaga ei ole võimalik ühist tänavavõrku ka ette näha ega kavandada, kuna Oru maaüksus on valdavalt ümbritsetud eraomandis maatulundusmaa katastriüksustega. Vaidlustatud haldusaktis ning kohaliku omavalitsuse poolt tellitud eksperdihinnangus on põhjalikult käsitletud asjaolusid, mille põhjal Harku vald on jõudnud järeldusele, et antud piirkonnas nii tihedalt asustatud (35 elamukrunti) tihehoonestusala kavandamine ei ole kuidagi mõistlik ega põhjendatud.
47.Kindlasti ei saa nõustuda seisukohaga nagu oleks DP ümberplaneerimiseks taotluste esitamine käsitletav detailplaneeringu realiseerimisena. PlanS § 6 punkt 11 sätestab, et planeeringu elluviimine on tegevus, mille eesmärgiks on planeeringus sätestatu realiseerimine ning planeeringulistest nõuetest kinnipidamise tagamine. Kehtiva detailplaneeringu realiseerimine algab detailplaneeringu realiseerimiskavas ette nähtud esimese tegevuse tegemist, milleks on katastriüksuste moodustamine ja katastriüksuste sihtotstarvete määramine vastavalt detailplaneeringuga kehtestatud maakasutuse otstarbele. Pidev soov planeeringu muutmiseks annab just konkreetse signaali, et detailplaneeringu sisu on aegunud ega vasta enam tänapäeva vajadustele. See omakorda kinnitab, et Oru maaüksuse DP kehtetuks tunnistamine on põhjendatud.
48.Seega ei saa nõustuda seisukohaga nagu ei saaks PlanS § 140 lg 1 punkt 1 olla kehtetuks tunnistamise otsuse õiguslikuks aluseks.
49.Oru maaüksuse elamukvartali DP on kehtestatud Harku Vallavolikogu 26. augusti 1997 otsusega nr 75, seega on käesoleval juhul DP kehtestamisest möödunud 25 aastat. Kui arvestada, et DP on PlanS § 124 lõike 2 kohaselt lähiaastate ehitustegevuse alus, siis on selge, et antud juhul ei saa Oru maaüksuse DP-d enam pidada lähiaastate ehitustegevuse aluseks. Samuti puudub maaüksuse omanikul õiguspärane ootus, et pärast 25 aastat on tal jätkuvalt võimalik DP-d muutmata kujul realiseerida. Paratamatult tuleb arvestada tänaseid Harku valla avaliku ruumi planeerimise põhimõtteid, Liikva külas Oru maaüksuse lähialal vahepealsel ajal väljakujunenud piirkonda ning sotsiaalse ja tehnilise infrastruktuuri olemasolu ning paiknemist. 7(15)
50.Vastustaja hinnangul on Oru maaüksuse puhul täidetud kõik seadusest tulenevad eeldused DP kehtetuks tunnistamiseks. Seadus annab kehtetuks tunnistamiseks konkreetse aluse, jääb selgusetuks, et millistel tingimustel siis üleüldse kohalikul omavalitsusel on võimalik kehtivaid planeeringuid üle vaadata ja kehtetuks tunnistada. Antud juhul on tegemist 25 aastat vana detailplaneeringuga, mida pole käesoleva hetkeni realiseeritud. Seega ei ole selline planeering enam lähiaastate ehitustegevuse aluseks ega saa enam sobituda veerand sajandi jooksul välja kujunenud ümbruskonda. Harku vald on 25 aasta jooksul muutunud täiesti teistsuguseks omavalitsuseks – Harku valla elanikkond on selle aja jooksul rohkem kui kolmekordistunud – kui aastat 1997 elas Harku vallas 5143 inimest siis 2022 aastal on elanike arv juba üle 17 000.
51.Vastustaja rõhutab, et kohtuotsus haldusasjas nr 3-21-1524 on tehtud teistsuguses faktilises olukorras, kuna sel hetkel ei olnud kohalik omavalitsus algatanud Oru maaüksuse kehtetuks tunnistamist ehk siis Oru maaüksuse detailplaneering oli otsuse 3-21-1524 tegemise ajal kehtiv. Täna on olukord teine, Oru maaüksuse detailplaneering on kehtetuks tunnistatud. Otsuses nr 321-1524 rõhub kohus, et omanikul on õiguspärane ootus sellele, et kehtivat detailplaneeringut on võimalik ellu viia (sh ka kaasajastada), käesoleval hetkel järgneb algatamisest keeldumise otsus Oru maaüksuse kehtetuks tunnistamise otsusele.
52.Konkreetsed õiguslikud alused otsuse tegemiseks on loetletud haldusakti põhiosas – kehtetuks tunnistamine PlanS § 140 lg 1 punkti 1 alusel ja uue detailplaneeringu algatamisest keeldumine PlanS § 128 lg 2 punktide 2, 3 ja 4 alusel. Oluline on mainida, et PlanS § 128 lõige 2, mis sätestab alused, mille esinemisel detailplaneeringut eelkõige ei algata. See tähendab, et ei ole välistatud detailplaneeringu algatamisest keeldumine ka muudel juhtudel, kui PlanS §-s 128 lõikes 2 nimetatud. Haldusaktile on lisatud ka eksperdiarvamus, kus on täiendavalt toodud põhjendused ja selgitused, miks antud asukohta selline planeeringu lahendus ei sobitu. Eksperdihinnang on koostatud väga tunnustatud planeerimiseksperdi poolt ning Harku vald nõustub kõigi eksperdiarvamuses toodud põhjendustega ning on need võtnud aluseks 2019. a esitatud detailplaneeringu algatamise taotluse rahuldamata jätmisel.
53.Vastustaja ei nõustu seisukohaga justkui oleks kohus haldusasjas nr 3-21-1524 tuvastanud õigusvastasuse, mis oleks siduv käesoleva asja lahendamisel. Viidatud seisukohas on kohus selgelt asunud arvamusele, et asudes faktiliselt takistama kehtiva detailplaneeringu realiseerimist läbi DP muudatusest keeldumise, on vastustaja käitunud kohtu hinnangul õigusvastaselt. Antud juhul on olukord teistsugune, kuna Oru maaüksuse detailplaneering on kehtetuks tunnistatud.
54.Harku vald liigub juba aastaid kursil, kus uute elamuühikute juurde kavandamine hoitakse võimalikult madalal, ka elamumaa sihtotstarbega aladel, kuhu elamute kavandamist keelata ei saa, on eesmärgiks siiski ühelt poolt vähem elamuühikuid ja teiselt poolt suuremad kinnistud, roheluse ja haljastuse säilitamine, suurem privaatsus ja inimsõbralik elukeskkond, kuna Harku vald tahab säilitada äärelinnale iseloomulikku rohelust, metsalasid ning põllumaid. Samuti on Harku vallas väga terav probleem põhjavee kogusega, seega ei suuda ka looduskeskkond sellisele survele vastu panna. Samuti tunnistab kohalik omavalitsus, et ei suuda tulla toime kasvava elanikkonnaga kaasnevate kohustustega nagu uute lasteaia- ja koolikohtade loomine.
55.Vastustaja selgitab, et tunnistamist ei tingi puhtalt asjaolu, et puudub vajalik sotsiaalne infrastruktuur. Aegunud on ka planeeringu sisuline lahendus (täpsemad põhjendused on välja toodud vaidlustatud haldusaktile lisatud eksperdiarvamuses, vt vastustaja vastuse lisa 2).
56.Esiteks, ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga nagu oleks käesolevas haldusasjas vaidlustatav haldusakt juba sisulises mõttes läbinud kohtuliku kontrolli haldusasja 3-21-1524 menetluses. Käesoleval juhul on faktilised asjaolud oluliselt muutunud. Kui 3-21-1524 otsuse tegemise ajal oli Oru maaüksuse DP veel kehtiv, siis enam see nii ei ole. Kohtu lähteseisukoht asjas nr 3-218(15)
1524 oli see, et olukorras, kus alal kehtib detailplaneering, ei ole põhjendatud keelduda planeeringulahenduse minimaalsest korrigeerimisest. Käesoleval ajal on alal kehtiv DP kehtetuks tunnistatud ning Harku vald keeldub alal samasuguse vananenud lahendusega DP algatamisest. Kindlasti ei saa nõustuda nagu oleks käesoleval juhul kohaliku omavalitsuse kaalutlusõigus redutseeritud nullini. Olukorras, kus alal enam ei ole kehtivat D-d ja ka juhul, kui ala üldplaneeringu kohaselt täna veel on elamumaa juhtfunktsiooniga tihehoonestusala, ei saa kohus asuda kohaliku omavalitsuse rolli ning ette kirjutada, kuidas kohalik omavalitsus täidab oma territooriumil planeerimise ülesannet.
57.Harku vald on ka täna valmis Oru maaüksusel detailplaneeringu algatama, aga elamuühikute arv peaks siiski sobituma ümbruskonda, 2019. a esitatud taotluses soovitud 37 elamuühikud antud põllu- ja metsamaa piirkonda ei sobitu. Harku vald on ka kaebajatega peetud kompromissläbirääkimiste käigus teinud neile ettepaneku planeeringulahenduse muutmiseks selliselt, et alale kavandataks vähem elamuühikuid ning oluliselt suuremad kinnistud, lähtuvalt Oru maaüksuse ümbruskonnast ja asukohast. Sellest pakkumisest kaebajad keeldusid. Antud juhul on Harku vald keeldunud 2019 aastal esitatud eskiislahenduse alusel detailplaneeringu algatamisest, kuna elamuühikute arv ei sobitu sellesse piirkonda.
58.Olukorras, kus kaebajad muudaksid planeeringu lahendust ning kavandaksid vähem elamuühikuid, saaks DP algatamisega edasi liikuda. Üldplaneeringus näidatud elamumaa sihtotstarbega maa-ala ei tähenda kindlasti seda, et arendajal on õigus maa võimalikult väikesteks maatükkideks jagada ja maha müüa. Piirkonda sobiva planeeringu lahenduse välja töötamine on arendaja ja kohaliku omavalitsuse koostöö ning planeeringu lahenduse sobivusel hinnatakse alati kontaktvööndit ning seda, milline lahendus konkreetsesse kontaktvööndisse sobiks. Vastustaja rõhutab, et pelgalt asjaolu, et üldplaneering näeb alale ette tihehoonestusala, ei saa mingil juhul tähendada seda, et maaüksus tuleks jagada võimalikult väikesteks maatükkideks ja hoonestada.
59.Kehtetuks tunnistatud Oru maaüksuse detailplaneering on Harku valla üks vanimaid detailplaneeringuid, mille realiseerimist ei ole alustatud. Oru maaüksust oleks kindlasti võimalik hoonestada, samas ei saa nn eikuskil asuda nii tihedalt hoonestatud elamukvartal.
60.Harku valla planeerimise põhimõtted on viimase 25 aasta jooksul teinud läbi põhimõttelise muudatuse ning ka üldplaneeringus tihehoonestusaladena märgitud aladel ei pea kohalik omavalitsus õigeks ülemääraste elamuühikute kavandamist. Kokkuvõttes leiab Harku vald jätkuvalt, et Oru maaüksuse detailplaneeringu lahendus on sisult aegunud ning ei arvesta 25 aasta jooksul muutunud ning välja arenenud ümbruskonda.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
61.Kaebus tuleb rahuldada.
62.Vaidlustatud otsusega tunnistas Harku Vallavolikogu kehtetuks 26.08.1997 otsusega nr 75 kehtestatud Liikva küla „Oru“ maaüksuse elamukvartali detailplaneeringu (otsuse p 1) ning otsustas mitte algatada Oru maaüksuse detailplaneeringut (otsuse p 2).
63.Vaidlust ei ole selles, et kuni vaidlustatud otsuse tegemiseni kehtis Oru maaüksusel 1997. a DP, mis nägi ette tervikliku elamurajooni moodustamist, kuhu planeeriti 35 elamumaa krunti ning transpordimaa, tehnorajatise ja lähipuhkuse maa-ala krundid. 1997. a DP kehtestamise otsuse p 3 kohaselt muudeti Oru maaüksuse sihtotstarve põllu- ja metsamaast elamumaaks. Vaidlust ei ole ka selles, et Harku valla üldplaneeringu (kehtestatud 17.10.2013 otsusega, kaebuse lisa 4) kohaselt on Oru maaüksuse juhtfunktsiooniks elamumaa ning samasuguse maa 9(15)
kasutamise funktsiooni näeb ette teemaplaneering1 (kehtestatud 31.05.2018 otsusega, kaebuse lisa 8). Need planeeringud näevad Oru maaüksust tihehoonestusalana (vt ka vaidlustatud otsuse lk 3). Ühtlasi ei ole vaidlust selles, et kohtumenetluse kestel on Harku Vallavolikogu vaadanud üle Harku valla üldplaneeringu (vt Harku Vallavolikogu 25.05.2023 otsus nr 39 „Harku valla üldplaneeringu ülevaatamine“) ning jätnud selle senisel kujul kehtima.
64.Pooled vaidlevad ennekõike selle üle, kas vastustaja otsused tunnistada 1997. a DP kehtetuks ning keelduda Oru maaüksuse DP algatamisest on õiguspärased. 1997. a detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine
65.Detailplaneering on haldusakt. Haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti.
66.Vastustaja on 1997. a DP kehtetuks tunnistamisel tuginenud PlanS § 140 lõike 1 punktile 1, mille kohaselt võib detailplaneeringu või selle osa tunnistada kehtetuks, kui DP kehtestamisest on möödunud vähemalt viis aastat ja DP-d ei ole asutud ellu viima.
67.Kohus nõustub vastustajaga selles, et mida enam möödub aega DP kehtestamisest, seda suurem on risk, et uued asjaolud võivad planeeringu elluviimise välistada. Samuti on vastustaja õigesti järeldanud, et aja möödudes ei pruugi DP lahendus vastata muutunud majanduslikele, sotsiaalsetele, kultuurilistele ja keskkonnavajadustele ning avalikkuse hinnangule. Sellises olukorras on kohalikul omavalitsusel võimalus planeering üle vaadata ja see vajadusel kehtetuks tunnistada. Nii ümbritsev keskkond kui ka olud võivad aja jooksul muutuda ning ei ole välistatud, et mingil ajahetkel ei ole DP enam kehtestatud kujul realiseeritav. Seega peab huvitatud isik, s.o üldjuhul kinnistuomanik, arvestama, et realiseerimata planeering võidakse kehtetuks tunnistada.
68.PlanS sätted ei taga DP olemasolul ajas muutumatut võimalust planeeringulahendust ellu viia. PlanS § 140 lõike 1 punktist 1 järeldub, et vastustajal on teatud tingimuste esinemisel kaalutlusõigus DP või selle osa kehtetuks tunnistamiseks. Tegemist on vastustaja kujundusõigusega piirkondliku arengu suunamisel, mille aluseks võivad olla nii poliitilised kui ka otstarbekusest tulenevad kaalutlused. Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine võib olla ka üldplaneeringu ülevaatamise tulemus, kui selle käigus on kontrollitud kehtivate detailplaneeringute vastavust üldplaneeringule ja vajadusel algatatud nende muutmise või kehtetuks tunnistamise menetlus (PlanS § 92 lg 2 p 5).
69.Vaatamata eeltoodule leiab kohus, et vastustaja on käesoleval juhul kaalutlusõiguse teostamisel eksinud, lähtunud osaliselt asjakohatutest kaalutlustest ning jätnud oluliste asjaoludega arvestamata. Tegemist on sedavõrd oluliste minetustega, et esineb alus vaidlustatud otsuse punkti 1 tühistamiseks.
70.Kohus leiab, et kohalik omavalitsus peab PlanS § 140 lg 1 punkti 1 kohaldamisel kontrollima, kas DP elluviimisest huvitatud isikute õiguste ja huvide riive on DP kehtetuks tunnistamise eesmärke silmas pidades proportsionaalne. Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsuse tegemisel tuleb huvide kaalumisel arvesse võtta ka kehtetuks tunnistamise eesmärki (haldusmenetluse seaduse § 4 lg 1). Eesmärk peab olema legitiimne ja kooskõlas kaalutlusõigust andva volitusnormi eesmärgiga ning kehtetuks tunnistamine peab olema proportsionaalne.
71.Kohtu hinnangul on vastustaja põhjendamatult rangelt kohaldanud PlanS § 140 lg 1 p-s 1 sätestatud eeldust „ja detailplaneeringut ei ole asutud ellu viima“.
72.PlanS § 6 punkt 11 sätestab, et planeeringu elluviimine on tegevus, mille eesmärgiks on planeeringus sätestatu realiseerimine ning planeeringulistest nõuetest kinnipidamise tagamine. Kohtu hinnangul järeldub viidatud sättest, et planeeringu elluviimine on jätkuv tegevus ning tegemist ei ole üksnes planeeringu lõpliku realiseerimisega. Sellest tulenevalt ei saa DP elluviimisena mõista kitsalt planeeringuala kruntideks jagamist ning ehitusõiguse andmist, vaid elluviimiseks tuleb pidada ka mitmeid nimetatud eesmärgile suunatud, kuid sellele eelnevaid tegevusi.
73.Kohus möönab, et alates 1997. a DP kehtestamisest kuni tänaseni on olnud pikki ajavahemikke, mille puhul ei ole võimalik tuvastada ühtegi tegevust, mis oleks käsitatavad planeeringu elluviimisena (s.o tegevusena, mis aitaks kaasa planeeringus sätestatu realiseerimisena). Samas on vähemalt hiljemalt 2005. aastast alates tuvastatavad mitmed tegevused, millest saab järeldada kaebajate soovi DP-d realiseerida. Haldusasja materjal ei kinnita vastustaja väidet justkui oleks DP pärast kehtestamist 25 aastat niisama unustuses olnud. Lisaks on vastustaja jätnud aastate jooksul kaebajatele korduvalt mulje, et DP-d on võimalik realiseerida (menetlenud 2005. aastast 1997. a DP muudatust, sõlminud 2019. aastal kaebajatega kokkuleppe, millega kaebajad võtsid kohustuse ehitada välja kogu tehniline infrastruktuur jm). Sellega on kaebajatele tekitatud õigustatud ootus, et 1997. a DP-d on jätkuvalt võimalik ellu viia (vt ka Tallinna Halduskohtu 21.12.2021 otsuse haldusasja nr 3-21-1524 p 23).
74.Olukorras, kus kaebajad on esitanud mitmeid taotlusi kehtiva DP muutmiseks (ning tulenevalt kehtivast õigusest (vt PlanS § 140 lg 7) teinud seda DP algatamise taotluse vormis) ei saa vastustaja PlanS § 140 lg 1 punkti 1 kohaldamisel arvestada üksnes esialgse DP kehtestamisest möödunud aega ning väita, et DP-d ei ole asutud ellu viima.
75.Kaebajate esitatud taotlused ei näinud ette täiesti erinevat lahendust, vaid üksnes väikesemahulisi muudatusi. Kohtu hinnangul ei ole kaebajatele etteheidetav, et ajal, mil nad soovisid DP lahendust osaliselt muuta ning olid oma soovi ka selgelt vastustajale väljendanud, ei teinud nad muid toiminguid kehtiva, s.o 1997. a DP lahenduse ellu viimiseks. Soovides 35 krundi asemel 37 krundi moodustamist ning ühisveevärgi ning -kanalisatsiooniga liitumist, ei oleks samal ajal pelgalt kehtiva DP elluviimise huvides planeeringuala kruntideks jagamine jm toimingute tegemine otstarbekas olnud. Tallinna Halduskohus märkis haldusasjas nr 3-21-1524 tehtud otsuses (vt otsuse p 23), et kui „vaadata vastustaja keeldumise põhjendusi, siis ei puuduta need üksnes detailplaneeringu muutunud lahendust, vaid detailplaneeringu põhilahenduse realiseerimist, st seda, mis tuleneb juba kehtivast DP-st. Asudes faktiliselt takistama kehtiva detailplaneeringu realiseerimist läbi DP muudatusest keeldumise, on vastustaja käitunud kohtu hinnangul õigusvastaselt“. Eeltoodud asjaolusid arvestades on vastustaja jätnud kaalutlusotsuse tegemisel oluliste asjaoludega arvestamata.
76.Eespool märgitust nähtub, et vastustaja on mitme erineva otsuste tegemisel ning kõrgema taseme planeeringu heaks kiitmisel näinud kaebajate vaidlusalusele kinnisasjale ette sama maakasutuse funktsiooni nagu 1997. a DP.
77.Uue PlanS rakendamisel oli kohalikel omavalitsustel kohustus vaadata enne PlanS jõustumist kehtestatud üldplaneeringud üle hiljemalt 2018. a 1. jaanuariks. Ka siis oli võimalik kaaluda, kas ajakohastada planeeringu juhtotstarbed, mis ei vastanud enam kohaliku omavalitsuse ruumilise arengu vajadusele. Vastustaja ei ole pidanud üldplaneeringu muutmist vajalikuks, vaid on jätnud selle Oru maaüksuse osas muutmata. Hiljem on vastustaja kehtestanud teemaplaneeringu, milles on jätkuvalt Oru maaüksuse maakasutuse juhtfunktsioonina märgitud elamumaa. Haldusasja materjalist nähtub, et Oru maaüksuse 11(15)
detailplaneering on kõrgema tasemete planeeringutega (üldplaneering, teemaplaneering) kooskõlas. Ka vastustaja ei ole vastupidist väitnud. Kohtu arvates on vastustaja loonud Oru maaüksuse detailplaneeringut, üldplaneeringut ja teemaplaneeringut kehtestades Oru maaüksuse omanikule õiguspärase ootuse selleks, et kehtivat detailplaneeringut oleks võimalik ellu viia. See tähendab ka õigust detailplaneeringulahendust vajadusel kaasajastada.
78.Heaks halduseks ei saa pidada olukorda, kus vallal on aastate jooksul olnud korduvalt võimalik algatada DP kehtetuks tunnistamine (nt ÜP ülevaatamine 2017. aastal, teemaplaneeringu kehtestamine jm), kuid seda otsustatakse teha alles siis, kui kaebajad on ilmutanud soovi DP lahendust vähesel määral muuta. Jättes aastate jooksul korduvalt DP väidetavale ajakohatusele ja sobimatusele viitamata, ei saa vastustaja poolt vaidlustatud otsuses esitatud argumente väga kaalukateks pidada. Mida konkreetsemalt on kaebajatele jäetud mulje DP realiseerimise võimalikkusest, seda ebaproportsionaalsem on vastustaja toodud alustel DP kehtetuks tunnistamine.
79.Vastustaja argumentide veenvust vähendab ka asjaolu, et kohtumenetluse kestel toimunud Harku valla üldplaneeringu järjekordse ülevaatamise ajal ei näinud vald vajadust üldplaneeringut muuta. Olukorras, kus kohalik omavalitsus õigustab DP kehtetuks tunnistamist, kuna väidetavalt ei sobi vaidlusalune maa-ala tiheasustusalaks, kuid jätab samal ajal ÜP olemasoleval kujul kehtima, on tegemist asjakohatu kaalutlusega.
80.Arvestades esitatud põhjendusi, ei olnud 1997. a DP kehtetuks tunnistamine õiguspärane ning vaidlustatud otsus tuleb selles osas tühistada. Detailplaneeringu algatamisest keeldumine
81.Vaidlustatud otsuse punktiga 2 keeldus vastustaja algatamast Oru maaüksuse DP-d. Sisuliselt oli tegemist DP muudatusega, mis tulenevalt PlanS § 140 lõikest 7 tuleb vormistada uue sama planeeringuala hõlmava detailplaneeringuna.
82.Vastustaja on keeldumisel tuginenud PlanS § 128 lõike 2 punktidele 2, 3 ja 4. Kohtu hinnangul ei olnud praegusel juhul viidatud sätete kohaldamise eeldused täidetud.
83.Nii haldusasja nr 3-21-1524 kui praeguse vaidluse asjaoludest nähtuvalt algatati Oru maaüksuse omaniku 2004. a taotluse alusel Harku Vallavalitsuse 11. jaanuari 2005. a korraldusega nr 57 detailplaneeringu koostamine Oru maaüksusel ja algatamise otsuse lisana kinnitati planeeringu lähteülesanne. 04.12.2007 esitas huvitatud isik taotluse uue lähteülesande väljastamiseks ning Harku Vallavalitsuse 22. jaanuari 2008. a korraldusega nr 90 kinnitati detailplaneeringu uus lähteülesanne. Esitatud tõenditest tulenevalt muutus detailplaneeringu menetlus taas aktiivseks 2018. a-l, mil 21.09.2018 kirjaga nr 12-1/56-1 andis vastustaja huvitatud isikule teada soovist Oru maaüksuse detailplaneeringu menetlus lõpetada. Huvitatud isikud ei olnud sellega nõus, 12.06.2019 esitas huvitatud isik uue detailplaneeringu algatamise taotluse sooviga tunnistada kehtetuks Harku Vallavalitsuse 11.05.2005 korraldusega nr 57 „Liikva külas Oru elamukvartali detailplaneeringu algatamine“. Uue detailplaneeringu algatamise taotluse kohaselt soovis huvitatud isik planeerida 37 üksikelamukrunti. Lisaks üksikelamukruntidele on planeeritud 1 krunt elektrialajaamale, 3 krunti juurdepääsuteedele ja 1 haljasala maa kasutusotstarbega maaüksus. Kokku on planeeringualale kavandatud 42 maaüksust. Erinevalt kehtivast planeeringust oli kavas veevarustus ja kanalisatsioon lahendada liitudes ÜVK trassidega. Seegi oli vastustajapoolne suunis (vt vastustaja arhitekti 12.11.2018 ekiri, kaebuse lisa 7). Harku Vallavalitsus sõlmis huvitatud isikuga 29.10.2019 DP üleandmise kokkuleppe ja 21.09.2020 selle lisa.
84.Olukorras, kus kaebajad on nõus tagama omal kulul tehnorajatiste väljaehitamise, ei ole viide PlanS § 128 lõike 2 punktile 2 põhjendatud. Samuti ei nähtu asjaoludest, et planeeringu 12(15)
elluviimisega kaasneks ebaproportsionaalne kolmanda isiku õiguste riive (vrd PlanS § 128 lg 2 p 4).
85.Kohus nõustub vastustajaga küll selles, et lisaks eluliselt vajalikule tehnilisele infrastruktuurile tuleb tagada piirkonnas ka sotsiaalne infrastruktuur, kuid nende puudumine ei saa praegusel juhul keeldumise aluseks olla. Nagu vastustaja ise on korduvalt märkinud, oli 12.06.2019 esitatud taotluse eesmärgiks nn ümberplaneerimine. 35 elamumaa krundi asemel 37 elamumaa krundi kavandamine või tehnovõrkude lahenduse muutmine ja täpsustamine ei saanud märkimisväärselt sotsiaalse infrastruktuuri vajadust mõjutada. Kehtiv planeering kui haldusakt on lähtumiseks kohustuslik igaühele, sh vastustajale endale. Seega pidi vastustaja vähemalt möönma võimalust, et DP realiseerimisel kasvab vallas ka vajadus nn sotsiaalse infrastruktuuri järele.
86.Kohus möönab, et PlanS § 128 lg 2 puntki 3 sisustamisel on kohalikul omavalitsusel kui planeeringu koostamise korraldajal ulatuslik kaalutlusruum. Siiski eeldab see, et võrreldes DP huvitatud isikute õigustega on avalik huvi ülekaalukas. Vaidlusalusel juhul kohtu hinnangul sellist ülekaalukat avalikku huvi ei esine. Kaebajad on põhjendatult leidnud, et vastustaja ei ole korrektselt PlanS § 128 lõikes 2 sätestatud keeldumise alustele tuginenud. Tegemist ei ole küll suletud loeteluga, kuid vastustaja ei ole (sarnaselt varasemale otsusele) esitanud asjakohaseid põhjendusi DP-d vähesel määral muutva DP menetlemisest keeldumiseks (vt ka otsust haldusasjas nr 3-21-1524, p 25).
87.Nii nagu haldusasjas nr 3-21-1524 vaidluse all olnud otsuses, on vastustaja ka 24.11.2022 otsuses nr 101 põhjendanud keeldumist argumentidega, mis ei puuduta üksnes DP muutmist, vaid ka detailplaneeringu põhilahenduse realiseerimist. Praegusel juhul on vastustaja püüdnud varasema DP kehtetuks tunnistamisega luua kunstlikult olukorra, mis võimaldaks DP algatamisest keeldumisel analüüsida ka detailplaneeringu kui terviku sobivust. Kuivõrd kohtu hinnangul tunnistas vastustaja 1997. aasta DP õigusvastaselt kehtetuks, on ka DP algatamisest keeldumisel kasutatud argumendid kehtiva DP puudumisest asjakohatud.
88.Nagu eespool märgitud, on nii 1997. a DP kui ka selle hilisemad muudatused jätkuvalt kõrgemate planeeringutega kooskõlas. Seega ei saa ka vastustaja väiteid justkui oleks kaebajate soovitud lahendus igal juhul piirkonda sobimatu, põhjendatuks pidada. Juba haldusasjas nr 321-1524 tehtud otsuses selgitas kohus, et ta ei saa lähtuda vastustaja paljasõnalisest väitest, et üldplaneeringusse ja teemaplaneeringusse kanti planeerimislahendus täiendavat kaalumist läbi viimata. Kohus rõhutab uuesti, et planeerimislahenduse sätestamise näol on igal juhul tegemist vastustaja kaalutlusotsusega. Vastustaja seisukoht, et mingi osa üldplaneeringust ja/või teemaplaneeringust on justkui vähem siduvam, sest elamumaa juhtfunktsiooniga tihehoonestusala määrati „lähtuvalt kehtivast, kuid realiseerimata detailplaneeringust“, ei ole põhjendatud. On asjakohatu väita justkui oleks „üld- ja teemaplaneeringu kaarti vaadates“ selgelt nähtav, et „Oru elamukvartal kavandati alale, mis on vahetult ümbritsetud leebe režiimiga loodusliku haljasmaaga“ (vrd vaidlustatud otsuse lk 3). Ei kaebajad ega ükski keskmine mõistlik kõrvaltvaataja ei pea sellises olukorras järeldama, et kehtivates planeeringutes kajastuv ei ole tegelikult siduv, sest ümbruskond väidetavalt ei toeta sellist juhtfunktsiooni.
89.Kohus nõustub vastustajaga, et kui ÜP-ga on teatud alale ette nähtud tihehoonestusala, ei tähenda see ühtlasi, et maaüksus tuleks jagada võimalikult väikesteks maatükkidest ja hoonestada. Küll aga ei saa põhjendatuks pidada valla seisukohta, justkui saaks sellisele alale kaaluda hoonestuse rajamist üksnes hajaasustuse põhimõttel (vrd vaidlusaluse otsuse lk 10, esimene lõik).
13(15)
90.Veenvaks ei saa pidada vastustaja kaalutlust, justkui oleks Oru maaüksuse DP realiseerimise alustamine või ümberplaneerimine piirkonnas elavate elanike suhtes vastutustundetu. Kaebajate esitatud detailplaneeringu algatamise (sisuliselt muutmise) taotlus muutis varasemat, juba 1997. aastast kavandatud lahendust üksnes vähesel määral. Kuivõrd see DP lahendus on kooskõlas nii üld- kui ka teemaplaneeringuga, pidid selle võimaliku realiseerimisega arvestama ka piirkonna elanikud.
91.Arvestades, et vastustaja on DP algatamisest keeldumisel tuginenud asjakohatutele kaalutlustele, ei ole vaidlustatud otsus punkti 2 osas õiguspärane.
92.Eeltoodust tulenevalt tuleb vaidlustatud otsus tervikuna tühistada.
93.Kaebaja on taotlenud kaebuse rahuldamise korral definitiivse ettekirjutuse tegemist, s.o kohustada valda mõistliku aja jooksul detailplaneeringu algatamise taotlust läbi vaatamata ning detailplaneeringut algatama. Kohtu hinnangul ei ole definitiivse ettekirjutuse tegemise eeldused täidetud. Praegusel juhul ei ole vastustaja diskretsioon nullini redutseerunud. Kuigi vaidluse asjaolud on varasema vaidlusega väga sarnased, ei ole vaidlustatud otsus nr 101 tehtud identselt samadel faktilistel ja õiguslikel alustel. Pelgalt see, et vastustaja varasemat kohtuotsust korrektselt ja õigeaegselt ei täitnud, ei anna asjaolusid arvestades alust definitiivseks ettekirjutuseks. Seetõttu kohustab kohus vastustajat kaebajate 12.06.2019 taotlust uuesti läbi vaatama.
94.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebajate menetluskulud koosnevad 40 euro suurusest riigilõivust ning 2310 euro suurustest õigusabikuludest. Kokku paluvad kaebajad menetluskuludena kaebajate kasuks vastustajalt välja mõista 2350 eurot.
95.HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohtu hinnangul on kaebajate menetluskulud mõnevõrra ülepaisutatud. Sama volitatud esindaja on esindanud kaebajaid ka käesoleva asjaga seotud varasemas kohtuvaidluses ning kaebajad on menetluse kestel läbivalt väitnud, et praeguses haldusasjas vaidlustatud haldusakti põhjendused ning ka vastustaja muud selgitused on suurel määral kattuvad varasemas menetluses väljendatuga. Seetõttu peab kohus asjaoludega tutvumisele ning kaebuse koostamisele kulunud aega osaliselt põhjendamatuks. Lisaks ei ole asi keskmisest mahukam ega keerukam.
96.Kõiki asjaolusid kogumis arvestades peab kohus õigusabiga seotud menetluskulu põhjendatuks 1980 euro ulatuses.
97.Osas, milles kaebajad nõuavad menetluskuludelt viivise väljamõistmist (kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni), jääb taotlus rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lg 4 kohane menetluskuludele viivise määramise regulatsioon halduskohtumenetluses ei kohaldu (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 25.11.2019 otsus haldusasjas nr 3-17-1930, p 17.3 ja 03.11.2016 otsus haldusasjas nr 3-3-1-37-16, p 26).
98.Kokkuvõttes tuleb vastustajalt kaebajate kasuks menetluskuludena välja mõista 2020 eurot (s.o riigilõiv 40 eurot ning õigusabikulud 1980 eurot).
(allkirjastatud digitaalselt) Tristan Ploom
14(15)
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.