Tallinna Ringkonnakohus Kaire Pikamäe, Villem Lapimaa ja Kristjan Siigur
Otsuse tegemise aeg ja koht
10.04.2025, Tallinn
Haldusasja number
3-20-2015
Haldusasi
R.Q
Menetlusosalised
Kaebaja – R.Q, volitatud esindaja D.V Vastustaja – Eesti Töötukassa
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 06.11.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
R.Q apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
kaebus Eesti Töötukassalt viivise väljamõistmise nõudes
RESOLUTSIOON
Jätta R.Q apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 06.11.2023 otsus muutmata.
Jätta apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.
Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja ja tema esindaja nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12.05.2025. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-20-2015 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.R.Q (seadusliku esindaja D.V kaudu) esitas 03.07.2019 Eesti Töötukassale ja Sotsiaalkindlustusametile (SKA) ühistaotluse töövõime hindamiseks ning tööealise inimese puude raskusastme tuvastamiseks.
2.Töötukassa tuvastas 06.08.2019 otsusega nr TVH/19/027877, et R.Q töövõime ei ole vähenenud, mistõttu jäeti talle 07.08.2019 otsusega määramata ka töövõimetoetus.
3.Töötukassa jättis 24.10.2019 vaideotsusega (digiallkirjastatud 25.10.2019) nr 1709 rahuldamata vaide 06.08.2019 otsuse peale. Tervise- ja tööministri 07.09.2015 määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ § 8 lg 6 järgi tuvastab töötukassa isiku töövõime ulatuse töövõime hindamisel tehtud eksperdiarvamuse alusel, mis koostatakse sama määruse § 5 lg-s 1 nimetatud andmete alusel. Töötukassa hindas vaide esitaja töövõime ulatust, võttes aluseks tema enda poolt taotluses märgitud hinnanguid oma tervise kohta ning tervise infosüsteemi (TIS) kantud terviseandmed. Vaidlustatud töövõime hindamise otsus tugineb eksperdiarvamusele, mille on koostanud tervishoiuteenuse osutaja Tartu Arstiabi Keskus OÜ ekspertarst. Töötukassa on võtnud arvesse kõiki TIS-is olevaid vaide esitaja terviseandmeid (sh lisandunud andmeid) ja vaide esitaja enda hinnanguid valdkondade piirangutele. Vaidemenetluse raames koostas eksperdiarvamuse ka tervishoiuteenuse osutaja AS Põhja-Eesti Taastusravikeskus ekspertarst-psühhiaater, kelle eksperdiarvamuse kohaselt ei ole vaide esitaja töövõime vähenenud. Nimetatud ekspertarst on vaidemenetluses tuvastanud, et vaide esitajal on jätkuvalt kerge tegutsemispiirang õppimise ja tegevuste elluviimise valdkonnas, mille põhjuseks on psüühika- ja käitumishäired. Vaide esitajal on varem diagnoositud segatüüpi spetsiifilisi arenguhäireid ja aktiivsus-tähelepanuhäiret. Õpiraskused on psühhiaater EP poolt täheldatud 2015. a-l. 2018. a-l psühhiaater PV poolt segatüüpi spetsiifilisi arenguhäireid enam diagnoositud ei ole. Ta suunas vaide esitaja kognitiivsete funktsioonide hindamiseks uuringutele ja konsultatsioonile kliinilise psühholoogi TV juurde, kuhu aga vaide esitaja läinud ei ole. Psühhiaatritel puudub info vaide esitaja viimase kolme aasta psüühilise seisundi osas. Ainukesed andmed vaide esitaja viimase aja psüühilise seisundi kohta on esitatud Värska Sanatooriumi sotsiaaltöötaja/koordinaatori KL poolt 11.10.2019. Nendest nähtub, et vaide esitaja on 27.–29.08.2019 kolmel korral saanud psühholoogilist nõustamist. Kirjapandust nähtub, et vaide esitaja toimetulek emotsioonidega on parem, ta saab aru oma haiguse olemusest, oskab toime tulla kergemates situatsioonides, suudab pingega tegeleda endas ja teab erinevaid eneseabivõtteid. Andmetest tulenevalt esineb vaide esitajal praegu veel kerge piirang õppimisel ja tegevuste elluviimisel oma emotsionaalsest, tahteelu ja tähelepanu mõjutavatest funktsioonidest lähtuvalt. Vaide esitaja on lõpetanud põhikooli rahuldavate õpitulemustega, tema arutlusoskus ja iseseisvumine on paranenud, ta saab oma emotsioonidega paremini hakkama. Vaide esitaja ei ole oma aktiivsus-tähelepanuhäire diagnoosist tingituna järjepidevat psühhiaatri jälgimist ja ravi vajanud, seega on tegemist kerge piiranguga, millega vaide esitaja on kohanenud. Tuginetud on järgmistele TIS-i sissekannetele: 30.08.2019 koostatud rehabilitatsiooniplaani täitmise vahekokkuvõte, 11.10.2019 koostatud Värska Sanatooriumi psühholoogi KP selgitus taotlusele, 22.03.2019 koostatud psühhiaater PV epikriis, 19.06.2015 koostatud psühhiaater EP epikriis. Pärast ekspertiisi kinnitamist on TIS-i lisandunud ainult üks, meditsiiniõe AP 2(9)
3-20-2015 19.09.2019 epikriis, mis tehtud otsust ei muuda, sest selles on kirjeldatud pöördumist ägeda nina-neelupõletiku tõttu, mis püsivalt töövõimet ei vähenda. Ka vaidemenetluses ei leidnud muutustega kohanemise ja ohu tajumise ning inimestevahelise lävimise ja suhete valdkondades kirjeldatud piirangud TIS-i andmetel kinnitust. Olemasolevates andmetes ei ole kirjeldatud tekkinud ohusituatsioone ja nendega toimetulekuraskusi. Vaide esitaja on endal esineva võtmetegevuse kohase käitumise hinnanud kerge piiranguga. Olemasolevate andmete alusel ei ole vaide esitajal esinenud tema käitumisest ja suhtlemisest tingitud piiranguid. Vaide esitaja on olnud avatud, jutukas, seltsiv, selgelt oma arvamust avaldav, omanud sõprussuhteid. Vaide esitaja on tegelenud 8 aastat iluvõimlemisega, hiljem kergejõustiku ja Tai poksiga, käib jõusaalis, tegeleb arvuti ja ristsõnade lahendamisega. Emotsionaalseid pingeid on esinenud suhtlemisel pereliikmetega, kuid see ei ole piiranguid tekitavaks seisundiks koolis ja tööülesandeid täites. Suhtlemise valdkonnas kirjeldatud piiranguid on hinnatud õppimise ja tegevuste elluviimise valdkonnas. Füsioterapeudi Anu Järveveeri viimasest sissekandest (hinnang 30.08.2019 rehabilitatsiooni plaani täitmise kohta) nähtub, et vaide esitaja liigutuslik areng ja eneseteenindusoskused on eakohased. Lihastoonus ja rühihoid on normaliseerunud. Tasakaal ja kõnnimuster on korrektne.
4.R.Q vaidlustas eelnimetatud töötukassa otsused halduskohtus (haldusasi nr 3-19-2269).
5.Töötukassa tunnistas 26.03.2020 otsusega nr TVH/20/012632 haldusmenetluse seaduse (HMS) § 64 lg 1 ja § 65 lg 1 alusel oma 06.08.2019 ja 24.10.2019 otsused algusest peale kehtetuks. Otsuses on märgitud, et menetluse uuendamise käigus selgusid uued õiguslikud ja faktilised asjaolud ning lisandusid uued terviseandmed; AS Põhja-Eesti Taastusravikeskus analüüsis veel kord kaebaja tervise infosüsteemis olevaid terviseandmeid, sh kaebuses kirjeldatud ja lisandunud terviseandmeid, ning muutis oma esialgset hinnangut. Kaebaja tervislik seisund mõjutab tema töövõime ulatust.
6.Töötukassa tuvastas 27.03.2020 otsusega nr TVH/20/012731 kaebajal osalise töövõime perioodiks 03.07.2019–02.07.2022, tunnistas 30.03.2020 otsusega nr TVT/20/016799 varasema töövõimetoetuse mittemääramise otsuse kehtetuks ning määras 31.03.2020 otsusega nr TVT/20/017020 kaebajale töövõimetoetuse. Töövõimetoetus perioodi 03.07.2019– 29.02.2020 eest maksti välja 01.04.2020. Halduskohus lõpetas 06.04.2020 määrusega haldusasja nr 3-19-2269 menetluse.
7.D.V esitas 15.10.2020 R.Q nimel Tallinna Halduskohtule kaebuse mõista välja viivis töövõimetoetuse maksmisega viivitamise eest. Kui töötukassa oleks kohe tuvastanud osalise töövõime õigesti, siis oleks R.Q hakanud töövõimetoetust saama 2019. a augustis. Väär on töötukassa väide, et alles haldusasja nr 3-19-2269 käigus ilmnesid R.Q uued terviseandmed. Kui kohus nõustub vastustajaga, et viivist ei saa nõuda sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 20 lg 1 alusel, siis palub kaebaja mõista välja viivis seaduse alusel, mille alusel seda nõuda saab. Samuti paluti kaebuses välja mõista hüvitis mittevaralise kahju eest, mille D.V-le põhjustas vaide ning kaebuse esitamisega tegelemine. D.V on ülitundlik ärritajate, sh stressi suhtes, ka vaimset pingutust nõudvad tegevused võivad viia haigushoo vallandumiseni. Töötukassa peab oma vea heastama.
8.Tallinna Halduskohus jättis 21.12.2022 otsusega R.Q kaebuse rahuldamata.
9.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 27.02.2023 otsusega Tallinna Halduskohtu 21.12.2022 otsuse ja saatis asja samale kohtule uueks läbivaatamiseks HKMS § 199 lg 2 p-de 2 ja 3 alusel. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus on oluliselt rikkunud menetlusnormi kaebaja tahte väljaselgitamisel ja sellest tulenevalt menetlusosaliste ringi määramisel.
3(9)
3-20-2015 Kuna formaalselt oli toetuse taotleja laps (ehkki avalduse esitas ema ja temale adresseeris vastustaja ka oma haldusaktid), on viivist nõudma õigustatud isikuks laps. Väidetav mittevaraline kahju seoses asjaajamisega on aga tekkinud lapse emal. Kuna halduskohus pole lapse ema kahjunõuet lahendanud, ei saa ringkonnakohus seda teha esimese kohtuastmena. Ringkonnakohus leidis, et sisuliselt on jäänud lahendamata ka lapse nõue viivise väljamõistmiseks. Ringkonnakohus selgitas, millisel õiguslikul alusel saaks kaebaja viivist nõuda ja mida halduskohus peab nõude lahendamisel kontrollima.
10.Tallinna Halduskohus tagastas 21.07.2023 määrusega D.V kaebuse ja võttis R.Q kaebuse menetlusse järgmistes nõuetes: 1) kohustada Eesti Töötukassat maksma välja viivis 52,81 eurot sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 20 alusel perioodi 03.07.2019– 31.03.2020 eest töövõimetoetuse maksmisega viivitamise eest; 2) alternatiivselt mõista Eesti Töötukassalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 2 koostoimes võlaõigusseaduse (VÕS) §ga 113 alusel välja lihtsustatud korras kahjuna viivis 52,81 eurot perioodi 03.07.2019– 31.03.2020 eest töövõimetoetuse maksmisega viivitamise eest või 3) alternatiivselt hüvitada tekitatud kahju 52,81 eurot üldisel alusel RVastS § 7 lg 2 järgi. Kaebaja palus rahuldada kaebus kokkuvõtvalt järgmistel põhjustel. Vale on vastustaja väide, et alles kohtumenetluses ilmusid kaebaja uued terviseandmed. See info oli töötukassale ka varem kättesaadav. Töötukassa esialgne hindamine ja vaidemenetlus oli ebapädev ja ebaprofessionaalne ning seetõttu esitaski kaebaja kohtule kaebuse (haldusasi nr 3-19-2269). Diagnoosides pole midagi muutunud. Spetsialistid, kellega kaebaja seaduslik esindaja ja tema laps on nende aastate jooksul kokku puutunud, on öelnud, et lapse tervisehäire ei möödu mõne aastaga ega ka muutu arvestataval määral. Terviseandmetes puudus info, et kaebaja oleks tervenenud või et varem tuvastatud asjaolud oleksid oluliselt muutunud. Kui töötukassa oleks tuvastanud osalise töövõime kohe õigesti, siis oleks kaebaja hakanud töövõimetoetust saama pärast otsuse tegemist, s.o 2019. a augustis. SÜS § 20 lg 1 näeb ette viivise maksmise, kuid töötukassa pole siiani seda kohustust täitnud. Kui viivist ei saa välja mõista SÜS § 20 alusel, palub kaebaja mõista viivis välja RVastS § 7 lg 2 alusel koostoimes VÕS §-ga 113 lihtsustatud korras kahjuna viivis ajavahemikus 03.07.2019–31.03.2020 töövõimetoetuse maksmisega viivitamise eest. Viivis on ajavahemiku 03.07.2019–29.02.2020 eest 52,81 eurot (dtl 279). Kaebaja esitas koos töövõime hindamise taotlusega ka kaebaja puude raskusastme tuvastamise taotluse. Kaebajal tuvastati puue lõpuks kohtumenetluse tulemusel (haldusasi nr 3-19-2224) ja SKA maksis viivist. Seega on õiguspärane nõuda viivist ka töötukassalt.
11.Eesti Töötukassa palus jätta kaebus rahuldamata. Töötukassa 06.08.2019 otsus, millega hinnati kaebaja töövõimeliseks, on tehtud selle otsuse tegemise ajal olemasolevatest terviseandmetest lähtuvalt ja õiguspärane. Kuna kaebaja töövõime ei olnud vähenenud, jäeti 07.08.2019 otsusega kaebajale töövõimetoetus määramata. Pärast 06.08.2019 otsuse tegemist lisandus TIS-i uus psühhiaater PV sissekanne 11.02.2020 koos 23.09.2019 kliinilise psühholoogi TV tehtud kognitiivsete funktsioonide uuringute andmetega. Vastustaja vaatas kaebaja töövõime hindamise taotluse menetluse uuendamise korras uuesti läbi. Tervishoiuteenuse osutaja AS Põhja-Eesti Taastusravikeskus analüüsis uuendatud menetluses veel kord TIS-is olemasolevaid kaebaja terviseandmeid ning andis 26.03.2020 eksperthinnangu, mille alusel kaebajal on osaline töövõime kestusega kolm aastat. Eeltoodust tulenevalt tunnistati töötukassa 06.08.2019 otsus ja selle alusel tehtud töövõimetoetuse otsuse kehtetuks ning tehti uued otsused. Töötukassa 27.03.2020 otsusega nr määrati kaebajale osaline töövõime perioodiks 03.07.2019– 02.07.2022, millest tulenevalt määrati talle 31.03.2020 otsusega nr TVT/20/017020 töövõimetoetus samaks perioodiks. Sellest tulenevalt maksti kaebajale 01.04.2020 välja töövõimetoetus perioodi 03.07.2019– 29.02.2020 eest. Isikul ei teki õigust konkreetsele toetusele vahetult seaduse alusel, vaid pärast 4(9)
3-20-2015 asjakohase haldusakti väljastamist. Varem ei olnud vastustaja poolt tuvastatud kaebajal osalist töövõimet, seega ei olnud kaebajal varem õigust töövõimetoetusele. Töövõime hindamist ja töövõimetoetuse maksmist reguleerib töövõimetoetuse seadus (TVTS). SÜS § 3 lg 8 alusel kohaldatakse sotsiaalkaitsele isiku õiguste, kohustuste ja vastutuse ning sotsiaalkaitse menetluste kohta sätestatut sotsiaalkaitset reguleerivas seaduses sätestatud juhul. TVTS-is puudub viide SÜS-ile. Seega ei kuulu SÜS praegusel juhul kohaldamisele. Kaebajale kahju hüvitamiseks puudub alus nii RVastS ja VÕS § 113 alusel koostoimes kui ka RVastS § 7 lg 2 järgi. Vastustaja ei ole oma tegevuse või tegevusetuse tõttu kaebajale kahju tekitanud, toetus on välja makstud õiguspärase õigusakti alusel viivituseta. TVTS § 17 lg 1 sätestab, et töötukassa maksab töövõimetoetuse välja igakuiselt eelmise kalendrikuu eest jooksva kalendrikuu kümnendaks kuupäevaks. Viivisenõude eeldusteks on võlasuhte olemasolu, rahalise kohustuse olemasolu, kohustuse sissenõutavus. Vastustaja täitis talle seadusega pandud avalik-õiguslikke ülesandeid ning kaebaja ja vastustaja vahel ei tekkinud võlaõiguslikku suhet, mis annaks aluse kahju hüvitamiseks RVastS ja VÕS alusel koostoimes. Samuti puudub praegusel juhul kahju hüvitamiseks avalik-õiguslik erisäte. Kaebajal ei olnud varem kui 27.03.2020 otsusega vähenenud töövõimet tuvastatud ega õigust töövõimetoetusele, ning seetõttu ei ole alust väita, et tema varalised vahendid oleks alusetult olnud vastustaja käsutuses. Töötukassa maksis 31.03.2020 otsusega määratud osalise töövõimetoetuse välja 01.04.2020, s.t järgmisel päeval. RVastS § 7 lg 2 tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. Eelnevalt kirjeldatud kaebaja töövõime hindamise ja töövõimetoetuse otsuste andmiste käigust nähtub, et vastustaja tegevus ei olnud õigusvastane, kahju pole tekkinud ning puudub põhjuslik seoses vastustaja tegevuse ja väidetava tekkinud kahju vahel.
12.Tallinna Halduskohus võttis 06.11.2023 otsusega asja juurde haldusasja nr 3-19-2269 toimiku materjalid, jättis kaebuse rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda. SÜS § 3 lg 8 sätestab, et sotsiaalkaitsele kohaldatakse selles seaduses isiku õiguste, kohustuste ja vastutuse ning sotsiaalkaitse menetluste kohta sätestatut sotsiaalkaitset reguleerivas seaduses sätestatud juhul. Töövõime hindamist ja töövõimetoetuse maksmist reguleerib TVTS. TVTS § 1 lg 3 sätestab, et selles seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades TVTS erisusi. Seega ei viita TVTS SÜS-le ja SÜS praegusel juhul ei kohaldu. Seda järeldust ei muuda asjaolu, et kaebajale maksti viivist puuetega inimeste sotsiaaltoetuse seaduse (PISTS) alusel makstud toetuse puhul. Erinevalt TVTS-st viitab PISTS § 1 lg 3 SÜS-le. SÜS-i ei ole võimalik kohaldada ka analoogia korras, sest viivise maksmine on riigi rahaline kohustus, millega riigil peab olema võimalik arvestada ja mis peab olema üheselt ja selgelt seaduses sätestatud. Töövõimetoetuse väljamaksmise kohustust saab käsitada kui rahalist kohustust VÕS § 113 lg 1 järgi (vt ka Riigikohtu 03.04.2020 otsus nr 3-17-98, p 29; 13.03.2016 otsus nr 3-2-1-157-15, p-d 17 ja 18; 14.04.2014 otsus nr 3-2-1-26-14, p 12). Seega tuleb kontrollida, kas täidetud on nõude eeldused, sh kas haldusorgan viivitas õigusvastaselt kaebaja taotlust rahuldava haldusakti andmisega (vt RVastS § 7 lg-d 1 ja 2). Töötukassa 06.08.2019, 07.08.2019 ja 24.10.2019 otsused olid nende tegemise ajal õiguspärased. Nimelt on vastustaja veenvalt ära näidanud ja see nähtub ka haldusasja nr 3192269 materjalidest (haldusasja nr 3-19-2269 dtl 105–106), et TIS-i lisandus pärast 06.08.2019 otsuse nr TVH/19/027877 tegemist uus psühhiaater PV sissekanne 11.02.2020
5(9)
3-20-2015 koos kliinilise psühholoogi TV 23.09.2019 tehtud kognitiivsete funktsioonide uuringute andmetega. Vaidlust ei ole ka selles, et vastustaja vaatas kaebaja töövõime hindamise taotluse menetluse uuendamise korras uuesti läbi, AS Põhja-Eesti Taastusravikeskus vaatas TIS-is olemasolevad andmed üle ja andis 26.03.2020 eksperthinnangu, millest tulenevalt tunnistas vastustaja 06.08.2019 otsuse ja selle alusel tehtud töövõimetoetuse otsuse kehtetuks ning tegi uued otsused. Kaebaja ei ole tõendanud ega ümber lükanud vastustaja seisukohta, et otsuste tegemise aja seisuga olid otsused õiguspärased (HKMS § 158 lg 2). Kuigi kaebaja väitel puudus tervisandmetes info, et kaebaja oleks tervenenud või varem tuvastatud asjaolud oleks oluliselt muutunud, saab 20.10.2019 eksperthinnangut ja asjas esitatud materjale arvestades nõustuda vastustajaga, et TIS-is kajastatud andmete alusel tegi vastustaja õiguspärased otsused. Olukorras, kus psühhiaatritel puudus info kaebaja viimase kolme aasta psüühilise seisundi kohta ning kaebaja ei olnud külastanud psühholoogi, kuhu teda oli TIS-i andmete kohaselt suunatud kahel korral (s.o 19.02.2015 suunatud teraapiasse psühholoog MO juurde ja 02.11.2018 suunatud konsultatsioonile ja uuringutele psühholoog TV juurde), puudus vastustajal alus teistsuguse otsuse tegemiseks. Kaebaja ei ole eeltoodud andmeid ümber lükanud. Kohus nõustub töötukassa 06.08.2019 ja 07.08.2019 otsustes ja 24.10.2019 vaideotsuses tooduga ilma seda üle kordamata (HKMS § 165 lg 2). Kuna vastustaja 06.08.2019, 07.08.2019 ja 24.10.2019 otsused olid nende tegemise ajal õiguspärased, ei saanud vastustaja olla õigusvastases viivituses rahalise kohustuse täitmisel, mis on RVastS § 7 lg 2 ning VÕS § 113 alusel koosmõjus viivise väljamõistmise esmaseks eelduseks. 2019. a augusti seisuga ei olnud rahaline kohustus tekkinud ega ka sissenõutavaks muutunud. Kuivõrd eeltooduga on esmane eeldus viidatud alusel viivise väljamõistmiseks täitmata, puudub vajadus analüüsida teisi nõude rahuldamise eeldusi. Kuna osaline töövõime tuvastati kaebajal vastustaja 27.03.2020 otsusega ja töövõimetoetus määrati vastustaja 31.03.2020 otsusega, siis tekkis kaebajal õigus toetusele pärast 31.03.2020 otsuse tegemist. Järelikult maksti 01.04.2020 kaebajale töövõimetoetus perioodi 03.07.2019–29.02.2020 eest välja õigel ajal. Kui otsuse tegemise ajal puudusid haldusorganil andmed, mille alusel teha teistsugune otsus, ning alles pärast ilmnesid uued asjaolud, mille alusel saab ja tuleb haldusmenetlus uuendada, siis ei pidanud haldusorgan ka ette nägema kaebajal sellise kahju tekkimist. Kaebaja kaebust ei ole võimalik rahuldada ka üldisel alusel RVastS § 7 lg 2 järgi, sest ka selleks on täitmata esmane kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldus ehk vastustaja õigusvastane tegevus (vt RVastS § 7 lg 1 ja eeltoodud põhjendused). Seejuures ei ole kaebaja tõendanud, et tal oleks seoses toetuse väljamaksmisega 01.04.2020 varaline kahju üldse tekkinud. Sellise kahjuna saaks käsitada nt olukorda, kus kaebaja pidi töötukassalt raha saamise asemel laenama seda intressiga mujalt, et tulla toime töövõime langusest tingitud sissetuleku vähenemisega. Kaebaja ei ole esitanud sellekohaseid andmeid ega tõendeid.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
13.R.Q palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 06.11.2023 otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus. Halduskohus jättis tähelepanuta, et töötukassa korraldas töövõime hindamise menetlust väga lohakalt, ebaprofessionaalselt ning kaasas ekspertarstidena ebapädevaid arste. Pädev arst saab aru, et kasvava lapse puhul ei käida diagnoose iga paari aasta tagant üle vaatamas, eriti kui on tegemist aktiivsus- ja tähelepanuhäire ning psühholoogiliste probleemidega, mis on seotud ka aju arenguga. Lastega töötavad spetsialistid ütlevad, et mõne aastaga ei muutu midagi, kuid seda ei pruugi teada täiskasvanute psühhiaater. Lisaks jättis töötukassa menetluses 6(9)
3-20-2015 tähelepanuta mitmed olulised dokumendid ja varem koostatud hinnangud. Töötukassal oli võimalik küsida kaebaja seaduslikult esindajalt täiendavat teavet. Uued terviseandmed ei tekkinud kohtumenetluse tulemusel, vaid need olid juba enne olemas, kuid töötukassa ei arvestanud neid. Kui maksmisega on viivitatud, siis tuleb maksta viivist sõltumata sellest, kas see kohustus on kirjas SÜS-is või VÕS-is. Kaebaja suhtes tehti kõigepealt otsus töövõime kohta ja seejärel tuvastas SKA selle alusel puude raskusastme. SKA ei väitnud, et tema poolt toetuse väljamaksmine oli nõuetekohane, sest nad ei saanud kohe õiget otsust teha. Sama peaks kehtima ka töötukassa puhul. On arusaamatu, kuidas sarnases olukorras üks riigiasutus peab maksma viivist, aga teine ei pea.
14.Eesti Töötukassa palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde. Alusetud on kaebaja väited, et vastustaja on menetluse korraldanud lohakalt, ebaprofessionaalselt ning kaasanud ebapädevaid arste. Vastustaja on selgitanud, et TIS-i lisandusid uued andmed pärast 06.08.2019 otsuse tegemist, haldusmenetlus uuendati ja tervishoiuteenuse osutaja AS Põhja-Eesti Taastusravikeskus andis 26.03.2020 eksperthinnangu. AS Põhja-Eesti Taastusravikeskus on tervishoiuteenuse osutaja, kes on vastustaja lepinguline partner eksperdiarvamuste saamiseks ja kes kaasab lepingu alusel omakorda ekspertarstid. Lepingu täitmisel on kehtestatud nõuded ekspertarstile, mille täitmist vastustaja kontrollib. Vastustaja ei saa anda hinnanguid SKA otsuste ega tegevuse kohta ning töötukassa otsused ei ole seotud SKA tegevusega. Töötukassa ja SKA lähtuvad oma tegevuses erinevatest õigusaktidest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ilma neid kõiki üle kordamata (HKMS § 201 lg 4).
16.Halduskohus leidis õigesti, et siinsel juhul ei kohaldu SÜS § 20 lg 1. Iseenesest tuleneb SÜS § 1 lg-st 2 ja § 2 lg-st 3 koostoimes, et SÜS-ga sätestatakse sotsiaalkaitse korralduse, sotsiaalkaitseks ettenähtud hüvitiste andmise korralduslikud alused, isiku õigused, kohustused ja vastutus ning sotsiaalkaitse menetlus ka olukorras, kus inimesele on vaja abi töövõimetuse korral. Samas näeb SÜS § 3 lg 8 selgelt ette, et erinevalt SÜS-is sätestatud sotsiaalkaitse põhimõtetest, kohaldatakse SÜS-is isiku õiguste, kohustuste ja vastutuse ning sotsiaalkaitse menetluste kohta sätestatut sotsiaalkaitsele juhul, kui see on vastavas sotsiaalkaitset reguleerivas seaduses nii sätestatud (vrd SÜS § 3 lg-d 7 ja 8). SÜS § 3 lg 8 eesmärk on vältida kollisiooni SÜS-i ja enne SÜS-i jõustumist kehtinud sotsiaalõiguse eriseaduste vahel, sest sotsiaalõiguse kodifitseerimine on ajaliselt jaotunud pikema perioodi peale (vt sotsiaalseadustiku üldosa seaduse eelnõu 93 SE seletuskiri 1, lk 15–16). Ringkonnakohtu hinnangul järeldub sellest, et seadusandja ei ole soovinud laiendada isiku õigusi, kohustusi ja vastutust ning sotsiaalkaitse menetlust puudutavaid SÜS-i norme automaatselt kõigile sotsiaalkaitset reguleerivatele seadustele, vaid näinud ette, et nende kohaldumiseks tehakse vajaduse korral muudatused asjakohastes eriseadustes. Nii ongi nt muudetud enne SÜS-i jõustumist (SÜS jõustus 01.01.2016) kehtinud PISTS-i ja riikliku pensionikindlustuse seadust, kus mõlemas on alates 2017. a-st viide SÜS-i kohaldumisele. Samuti on viide SÜS-ile olemas 2015. a-l vastu võetud ja osaliselt 01.01.2016 jõustunud sotsiaalhoolekande seaduses ning 01.01.2017 jõustunud perehüvitiste seaduses. Samas ei ole seadusandja teinud sellist muudatust 2014. a-l vastu võetud ja 01.07.2016 jõustunud TVTS-is. Lisaks ei leidu viidet SÜS-i kohaldumisele ka 2023. a-l vastu võetud ja 1 Kättesaadav https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/53b62cd5-d4a1-40b4-b23e-d3bf2d0fa7fa/
7(9)
3-20-2015 01.01.2024 jõustunud tööturumeetmete seaduses (TöMS), mis mh sätestab töötutoetuse maksmise tingimused ja korra (TöMS § 1 lg 1 p 4). Seega on alust arvata, et seadusandja ei ole pidanud vajalikuks SÜS-i sätete kohaldumist juhul, kui inimesel on sotsiaalkaitse vajadus tekkinud seetõttu, et ta ei saa mingil põhjusel endale ise töötades elatist teenida. On võimalik, et kuivõrd sellisel juhul on riigi eesmärgiks toetada inimest eeskätt töö leidmisel, ei ole põhjendatud laiendada sellele ka kõiki SÜS-is kehtestatud, mh isiku õigusi puudutavaid norme. Seda arvestades jagab ringkonnakohus halduskohtu seisukohta, et siinsel juhul ei saa SÜS § 20 lg-t 1 kohaldada ka analoogia korras, kuivõrd tegemist on rahalise kohustusega, millega riigil peab olema võimalik arvestada. Ringkonnakohtu hinnangul ei riiva SÜS § 20 lg 1 mittekohaldumine praegu ka ülemäära kaebaja õiguseid. Nagu halduskohus selgitas, on kaebajal kohtupraktikast tulenevalt igal juhul võimalik nõuda viivise maksmist ka lihtsustatud korras maksma pandava kahjunõudena RVastS § 7 lg 2 alusel koostoimes VÕS §-ga 113. Ka SÜS § 20 lg 1 kohaldumise korral on viivise maksmise eelduseks, et haldusorgan ei ole rahalist hüvitist maksnud välja nõuetekohaselt, s.t viivist ei tule maksta igasuguse maksmisega viivitamise korral.
17.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et töötukassa 06.08.2019, 07.08.2019 ja 24.10.2019 otsused olid nende tegemise ajal õiguspärased. Kuigi töötukassa on 26.03.2020 otsuses nr TVH/20/012632 tunnistanud oma 06.08.2019 otsuse nr TVH/19/027877 ja 24.10.2019 vaideotsuse HMS § 64 lg 1 ja § 65 lg 1 alusel kehtetuks algusest peale (vt haldusasja nr 3-19-2269 dtl 111) ja HMS § 65 lg 1 puudutab andmise ajal õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistamist, leidis halduskohus õigesti, et asjaoludest nähtuvalt tunnistas töötukassa 06.08.2019 otsuse kehtetuks ja tuvastas uue otsusega kaebajal osalise töövõime uute asjaolude (TIS-is uute terviseandmete) ilmnemise tõttu. Töötukassa on 26.03.2020 otsuses ka märkinud, et vaatas kaebaja taotluse menetluse uuendamise korras uuesti läbi, milleks annabki aluse uue asjaolu ilmnemine (vt HMS § 44 lg 1). Seega on ringkonnakohtu hinnangul tegemist pigem HMS § 65 lg-s 3 sätestatud olukorraga, s.t ära on langenud kestvalt õigusi piirava haldusakti andmise alus õiguslike või faktiliste asjaolude muutumise tõttu. Nii ei tule praegusel juhul viitest HMS § 65 lg-le 1 tingimata järeldada, et 06.08.2019 otsus nr TVH/19/027877 oleks olnud juba selle andmise ajal õigusvastane. Ringkonnakohus leiab sarnaselt halduskohtuga, et arvestades tol ajal olemasolevaid andmeid kaebaja terviseseisundi kohta, ei olnud alusetu töötukassa 06.08.2019 ja 24.10.2019 otsustes antud hinnang, et kaebaja töövõime ei olnud vähenenud. Ringkonnakohus järgib halduskohtu sellekohaseid põhjendusi ilma neid üle kordamata. Asjaolust, et kaebajal on varem mõni psüühikahäire diagnoositud, ei järeldu automaatselt, et tal tuleb ka töövõime vähenemine tuvastada. Töötukassa ei võta töövõime hindamisel arvesse üksnes isiku terviseseisundit ja haiguseid, vaid ka seda, kuidas need mõjutavad tema tegutsemisvõimet (vt TVTS § 5 lg 2). Töövõime hindamisel arvestatakse ka määratud ravi järgimist, samuti isiku kohanemist piiranguga (määruse nr 39 § 5 lg 3). Kuivõrd isik peab enne taotluse esitamist olema käinud perearsti või teda põhiliselt raviva eriarsti või töötervishoiuarsti vastuvõtul (vt ka TVTS § 6 lg 4), on töövõime hindamise aluseks inimese tegutsemisvõime just sel ajal.
18.Eelnevast tulenevalt leidis halduskohus õigesti, et praegusel juhul puudub vastustaja õigusvastane tegevus ja täidetud ei ole kahju hüvitamise nõude esmane eeldus. Seega ei ole võimalik rahuldada kaebaja viivisenõuet ei RVastS § 7 lg 2 ja VÕS § 113 alusel koosmõjus ega üldisel alusel RVastS § 7 lg 2 järgi.
19.Eeltoodu põhjal jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
8(9)
3-20-2015
20.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud (HKMS § 109 lg 1), jäävad poolte võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
21.Ringkonnakohus asendab avaldatavas kohtuotsuses HKMS § 175 lg 3 alusel kaebaja ja tema emast esindaja nimed tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.