Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar 25. märts 2025, Tartu 3-24-758
Haldusasi
T.N. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 12. veebruari 2024. a otsuse nr 4.2-1/1504-2 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 8. juuli 2024. a otsus T.N. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant T.N. esindaja v.adv Rainer Kuulme Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet esindaja Agne Niido
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 8. juuli 2024. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 24. aprill 2025.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 12. veebruari 2024. a otsusega nr 4.21/1504-2 relvaseaduse (RelvS) § 43 lg 31 ja 5 ning § 44 lg-te 6 ja 8 alusel kehtetuks kaebaja relvaloa nr DL10007492 ning kohustas kaebajat võõrandama relvad (sileraudsed püssid Emilio-Rizzini-Imperator kaliiber 12 nr B32971 ja IŽ-K kaliiber 16 nr H26261, vintraudsed püssid Zastava kaliiber 308 Win nr 14320, IŽ-18-MH kaliiber 222Rem nr 99M3957, Weatherby-Vanguard kaliiber 308Win nr VS238640 ja püstol FN kaliiber 6,35x16SR nr 886243) ja laskemoona kolme kuu jooksul alates otsuse kättesaamisest. Otsuse kohaselt on Politsei infosüsteemis kaebajaga 2024. aastal seotud 2 tõsisemat juhtumit, millest ühes kaebaja alkoholijoobes käitus agressiivselt ja toimetati kainenemisele ja teises kaebaja alkoholijoobes vigastas ennast noaga ja vajas arstiabi. PPA poolt läbiviidud kodukülastuse käigus tuvastati rikkumistena, et relvakapi võti oli kättesaadav kõrvalisele isikule (isiku abikaasa); püstolit FN kaliiber 6,35x16 SR nr.886243 hoiti
laskemoonaga koos, püstolil oli salv all ja salves oli viis padrunit; üks kuuest tulirelvast ei asunud relvakapis ja selle asukohta teadis abikaasa. Riik ei saa lubada tekkida olukorral, kus tulirelvaluba omab isik, kelle usaldusväärsuses riik kahtleb. Teiste isikute õigus elule, tervisele ja kaitse avalikule korrale kaaluvad üle kaebaja vajaduse tulirelvaga jahil osaleda ning ennast tulirelva abil kaitsta.
2.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 12. veebruari 2024. a otsuse nr 4.21/1504-2 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt oli kaebaja 9. jaanuaril 2024 tarbinud alkoholi, kuid ei ohustanud mitte ühelgi ajahetkel enda ega teiste isikute turvalisust. Kaebaja ei ole mitte kunagi olnud ühegi isiku, s.h kaebaja abikaasa, suhtes vägivaldne ega agressiivne. Noavigastus, mille tõttu kaebaja kiirabiga haiglasse viidi, oli õnnetusjuhtum. Kaebaja tarvitab alkoholi äärmiselt harva. Tema senine laitmatu elukäik ei anna alust pidada kaebajat ebausaldusväärseks inimeseks. PPA väidetud rikkumised relvade hoidmisel esinesid, kuid need olid esmakordsed. Kaebajal on relvaluba alates 2007. aastast, kuid seni pole ühtegi rikkumist olnud. Otsuses puuduvad kaalutlused, miks esmakordse rikkumise korral kohaldati rangeimat karistust, mitte ei kohaldatud näiteks relvaloa peatamist mõne relva suhtes. Jahirelvad on kaebajale vajalikud tema igapäevatöös.
3.Vastuses kaebusele PPA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja leidis, et tal on RelvS § 43 lg 31 kohaldamisel avar kaalutlusõigus otsustamaks, millist käitumist käsitada isiku enda või teiste turvalisust ohustavana määral, mis toob kaasa normis nimetatud tagajärje. Kaebaja väited ei kummuta asjaolu, et 9. jaanuaril 2024 kaebaja vanemate kodus aset leidnud sündmused eskaleerusid kaebaja agressiivse käitumise tõttu politsei sekkumise vajaduseni ning väljakutsele reageerinud politseiametnikud pidid kaebaja kainema toimetamisel kasutama käeraudu. Kaebaja eitab jätkuvalt alkoholi tarbimist ja agressiivset käitumist ega mõista selle võimalikke tagajärgi, mis annab piisavalt kindla aluse järeldada, et ta ise ei suuda oma ohtlikku käitumist ära tunda ega ohtlikkust maandada. Kaebaja suhtes jõustus 2. aprillil 2024 väärteomenetluse otsus tulirelva olulise osa/laskemoona käitlemise nõuete rikkumise kohta. Relva kasutamist reguleerivate normide eiramisel tuleb relvaluba igal juhul (ilma kaalumata) kehtetuks tunnistada RelvS § 43 lg 3 p 2 alusel, kuna esineb RelvS § 36 lg 1 p 7 nimetatud asjaolu.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
4.Tartu Halduskohus jättis 8. juuli 2024. a otsusega kaebuse rahuldamata.
5.Halduskohus selgitas, et RelvS § 43 lg 31 võimaldab haldusorganile otsustamisel kaalumisruumi. Sätte kohaldamine ei eelda, et relvaloa omaja oleks süüdi tunnistatud kuriteos või väärteos. Normis peetakse silmas loa omaja isiksuseomadusi laiemalt, tema elustiili ja süstemaatilist käitumist, mis annavad aluse prognoosida temast lähtuvat ohtu.
6.Vaidlust ei ole, et kaebaja oli mõlema vaidlustatud otsuse andmise ajendanud sündmuse ajal alkoholijoobes. Tõendatud on ka kaebaja otsene füüsiline agressiivsus oma isa vastu – PPA väljakutse käigus on dokumenteeritud kaebaja agressiivseks muutumine perekonnaringis alkoholi tarbides ja tüli isaga – ning tüli pikaajalisus. Samuti abikaasa etteheide korduvas vaimses vägivallas ja pikemat aega kestnud tülid abikaasaga (dtl 2427). Kaebaja käitumist iseloomustab ka tuvastatud asjaolu, et kainenemisele toimetamisel 2
keeldus kaebaja joobeseisundi tuvastamisest ning tema suhtes kohaldati vahetut sundi (käeraudu). Ilmnenud on kaebaja relvade lihtne kättesaadavus (sh ühe relva hoidmine väljaspool relvakappi), mis võib hõlbustada selle konfliktses olukorras kasutamist. Vastustaja järeldus kaebaja ohtlikkuse kohta kujutab endast prognoosi. Olles määratlenud võimaliku ohu õigushüvedele, ei saa PPA jääda ootama esimest relvaga vahetult seonduvat sündmust, vaid peab raskemate tagajärgede ärahoidmiseks ennetavalt reageerima.
7.RelvS § 43 lg 31 kohaldamiseks ei pea isiku enda või teiste turvalisust ohustav käitumine olema tingimata seotud relvaga, kuid ilmselgelt asjakohaseks kaalutluseks selle sätte kohaldamisel saab pidada tuvastatud relvaseaduse rikkumisi. Kaebaja leiab, et vaidlustatud 12. veebruari 2024. a otsust ei tohtinuks vastustaja sisustada tuginedes sellest hilisematele sündmustele, sh 2. aprilli 2024. a väärteomenetluse otsusele. Vastustaja ongi tuginenud üksnes 10. jaanuaril 2024 kaebaja elukohas haldusmenetluses tuvastatud rikkumistele, mis on kujundanud PPA veendumuse relvaloa kehtetuks tunnistamise põhjendatuses, ning mis on ka hiljem leidnud tõendamist.
8.Vaidlustatud otsuses on piisava põhjalikkusega kirjeldatud otsustamisel aluseks võetud faktilisi asjaolusid ning esitatud asjakohased õiguslikud alused. Vastustaja on põhjalikult põhjendanud, miks kaebaja käitumine kujutab endast potentsiaalselt ohtu nii tema enda kui ka teiste elule, tervisele ja avalikule korrale, ning hinnanud selle ohu tõsidust. Samuti on vastustaja küllaldase põhjalikkusega selgitanud, miks ta kahtleb kaebaja usaldusväärsuses sel määral, et mitte õigustada talle antud relvaloa kehtima jäämist.
9.Kuigi noavigastuse sai kaebaja väidetavalt enda hooletuse tõttu, ei ole vaidlust, et kaebaja oli vigastust saades alkoholijoobes. Kaalutlusi tervikuna vaadeldes ei ole tegemist asjakohatu kaalutlusega, kuna see asjaolu viitab võimalusele, et alkoholijoobes olles võib kaebaja teatud esemetega ümber käies luua ohuolukorra.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
10.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses on kaebaja seisukohal, et talle ei ole alust ette heita ei käitumist ega eluviisi, mis ohustaks kaebaja või teise isiku turvalisust. Tüli käigus ei esinenud füüsilist vägivalda. Vastustaja ei ole vastupidisele järeldusele viivaid asjaolusid tuvastanud ega põhjendanud. Vaidlustatud otsuses ei ole esitatud mõistlikke põhjendusi, kuidas saab kaebaja tülist abikaasa ja isaga tuletada kellegi turvalisust ohustava käitumise. Vastupidi, ajas ei ole vaidlust, et kaebaja ei ole mitte kunagi olnud kellegi suhtes ei vägivaldne ega agressiivne. Vastustaja ei ole seda asjaolu arvesse võtnud, esitades oletusliku väite, nagu ei suudaks kaebaja pärast alkoholi tarvitamist emotsioone kontrollida ning, et verbaalne konflikt võib ühel hetkel kasvada üle füüsiliseks vägivallaks ja isik võib järgmise konflikti lahendamiseks kasutada tulirelva. Asjakohatu on PPA viide asjaolule, et 11. jaanuaril 2024 viidi kaebaja noavigastusega alkoholijoobes kiirabiga haiglasse. Vaidlust ei ole selles, et tegemist oli õnnetusjuhtumiga (käsi libises kogemata noa terale). Kaebaja ei ole alkoholijoobes olles mitte kunagi ei relva kasutanud ega puutunud ega kavatse seda teha ka tulevikus. Vaidlustatud otsuse õiguspärasust ei saa mõjutada pärast relvaloa kehtetuks tunnistamise otsust ilmnenud asjaolud, sh 2. aprillil 2024 jõustunud väärteomenetluse otsus, millega kaebaja tunnistati süüdi relvaseaduse rikkumistes. Otsuses puuduvad kaalutlused selle kohta, miks on vastustaja kaebaja poolse esmakordse rikkumise korral otsustanud rakendada rangeimat võimalikku karistust, kaalumata samas 3
kergemaid karistusi, nt RelvS § 43 lg 1 p 21 ette nähtud relvaloa kehtivuse peatamist või kehtivuse peatamist mõne relva suhtes.
11.Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja hinnangul on vale kaebaja väide tema agressiivsuse ja vägivallatsemise absoluutse puudumise kohta. Väide on ümber lükatud vastustaja kogutud tõenditega. Vaidlust ei ole, et politsei oli sunnitud reageerima kaebajaga seotud lähisuhtevägivalla sündmusele. Tuvastatud asjaolude pinnalt saab üheselt järeldada, et kaebaja võib stressiolukorras käituda ettearvamatult ja ohtlikult ka tulevikus relva kasutades. Kuigi noavigastuse sai kaebaja väidetavalt enda hooletuse tõttu, ei ole vaidlust selles, et kaebaja oli vigastust saades alkoholijoobes ja noa kasutamisel hooletu. Üliohtlikule riskikäitumisele viitab vaieldamatult ka fakt, et kaebaja hoidis kodus relvi laetuna. Relvaloa kehtetuks tunnistamisel on lähtutud avalikust huvist ning kaebaja soov relva omada ei kaalu üles avalikkuse õigust turvalisusele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus põhjendatult jättis kaebuse rahuldamata. Halduskohus on põhjalikult selgitanud RelvS § 43 lg 31 alusel relvaloa kehtetuks tunnistamise eeldusi ning samuti, miks ta peab vaidlustatud otsust õiguspäraseks tuvastatud asjaolude ning vastustaja kaalutluse osas. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning HKMS § 201 lg 4 alusel ei korda põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
13.Esmalt märgib ringkonnakohus, et jagab halduskohtu seisukohta RelvS § 43 lg 31 tõlgendamise osas. Sätte kohaselt võib PPA kaaluda relvaloa kehtetuks tunnistamist, kui isik on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või omama. Seadusandja ei ole piiranud isiku eluviisi või käitumist üksnes relva omamise ja kasutamise asjaoludega. Säte suunab PPA-d arvestama kõiki asjaolusid, mis iseloomustavad relvaloa omaja eluviisi või käitumist, s.h nii teda negatiivselt kui ka positiivselt iseloomustavaid asjaolusid. Keelatud ei ole võtta arvesse isiku käitumist ja tegusid, millele ei ole riigi poolt karistusõiguslikku hinnangut antud. Seejuures saab oluliseks pidada selliseid asjaolusid, millest koostoimes võib ilmneda isiku käitumismuster, s.h suhtumine enda ja teiste isikute ohutusse ja valmisolek täita relvaloa omajalt oodatavat hoolsuskohustust või seda rikkuda. Sarnaselt halduskohtuga mõistab ringkonnakohus RelvS § 43 lg-t 3 1 selliselt, et selle sätte alusel relvaloa kehtetuks tunnistamine ei eelda isiku poolt õigusrikkumise toimepanemise tuvastamist ega seega ka mitte süüteomenetlusele omase tõendamisstandardi rakendamist ja/või süütuse presumptsiooniga arvestamist. Relvaloa kehtetuks tunnistamine ei ole karistus. Relv on suurema ohu allikas, mille omamine ja kasutamine on loakohustusega tegevused. RelvS §-dest 32, 34, 36 ja 43 saab kokkuvõtvalt järeldada, et seadusandja on soovinud minimeerida võimaluse, et relva omab ja kasutab isik, kes võib sellega ohustada ennast või teisi isikuid või käituda õigusvastaselt. PPA peab relvaloa andmisel muu hulgas tegema prognoosotsuse selle kohta, et isik on sobiv relva omama ja kasutama ega tekita seejuures ohuolukordi. Vastupidise kahtluse korral on seega eelkõige isiku enda huvides selgitada ja vajadusel tõendada asjaolusid, mis kahtluse ümber lükkavad. Sarnaselt on RelvS § 43 lg 31 alusel relvaloa kehtetuks tunnistamise eesmärgiks samuti välistada potentsiaalset ohtu, mida kätkeb relva omamine ja kasutamine isiku poolt. Seetõttu ka relvaloa kehtetuks tunnistamise menetluses on eelkõige isiku enda huvides selgitada ja tõendada, miks menetluse alustamise tinginud olukord ei vii ohu suurenemise ega järelduseni, et isik on 4
sobimatu relva omama. Haldusorganil on uurimiskohustus ning vaidluse korral tuleb tal tõendada faktilisi asjaolusid, millele ta relvaloa kehtetuks tunnistamisel tugines. Samas ei tule haldusorganil tõlgendada asjaolude pinnal tekkinud kahtlusi isiku kasuks. Otsuse tegemisel on oluline arvestada avalikku huvi ohutuse tagamiseks. Selle tõttu võib kõrvaldamata kahtlus isiku potentsiaalse ohtlikkuse kohta viia asja lahendamiseni isiku jaoks ebasoodsalt.
14.Apellatsioonimenetluses väidab kaebaja jätkuvalt, et talle omistatud teisi isikuid ja kaebajat ennast ohustav käitumine ei ole vaidlustatud otsuses piisavalt kirjeldatud ega tõendatud. Isegi kui käitumine oleks tõendatud, siis ei ole see piisav relvaloa kehtetuks tunnistamiseks, kuna vastustaja ei ole nõuetekohaselt teostanud kaalutlusõigust. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
15.Vastustaja leiab, et kaebaja ei sobi relva omama, tuginedes kaebaja käitumisele 9. ja
11.jaanuari 2024. a intsidentides ning kodukülastuse käigus 10. jaanuaril 2024 ilmnenud kaebaja relvade käitlemise praktikale. Ringkonnakohus nõustub, et need asjaolud on piisavalt tõendatud. Ka kaebaja ise ei eita alkoholi tarbimist 9. ja 11. jaanuaril, kuid leiab, et ta ei ole käitunud kummalgi päeval agressiivselt ega ennast või teisi isikuid ohustaval viisil. Ka varem ei ole kaebaja kunagi olnud agressiivne teiste isikute suhtes ega ole kasutanud füüsilist vägivalda.
16.Kaebajal on iseenesest õigus selles, et vastustaja ei väida ja ei ole seega esitanud ka tõendeid selle kohta, et kaebaja oleks varem käitunud agressiivselt või kasutanud füüsilist vägivalda. See ei ole aga asja lahendamisel määrav. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et vastustaja on vaidlustatud otsuse tegemisel õigesti arvestanud kaebaja käitumisega intsidentide ajal, s.h sellega, et kaebaja oli agressiivne. Vastustaja ametnike 10. jaanuaril 2024. a koostatud infolehest (dtl 24-27) 9. jaanuari 2024. a intsidendi kohta ilmneb, et kaebajal oli kodus tüli abikaasaga. Seejärel lahkus kaebaja kodust ja läks oma vanemate koju. Isaga ühise alkoholitarvitamise käigus muutus kaebaja agressiivseks. Kui esmalt õnnestus lähedastel kaebajat rahustada, siis hiljem muutus kaebaja uuesti agressiivseks ja pärast väidetavalt isale otsa kukkumist kutsusid lähedased politsei olukorda lahendama. Politseiametnikud rääkisid ka kaebaja abikaasaga, kelle väitel kannatab ta kaebaja poolt psüühilise väärkohtlemise all ning hindas tõenäoliseks vaimse vägivalla kordumise võimalust. Samal sündmusel koostatud kaebaja kainenemisele toimetamise protokollist ilmneb, et sündmuskohal viibinud politseiametnikud hindasid kaebaja ohtlikuks iseendale ja leidsid, et kaebajast lähtub vägivalla oht lähedastele. Nende tõenditega on ümber lükatud kaebaja väide, et ta vaidlusaluses intsidendis ega ka varem ei ole käitunud teisi isikuid ohustaval viisil. Kaebaja poolt füüsilise vägivalla kasutamine lähedaste suhtes ei ole otsesõnu dokumenteeritud. Ebaselgeks jääb, kas kaebaja alkoholijoobes tõepoolest kukkus isale otsa või võis tegemist olla kaebaja tahtliku tegevusega. Ringkonnakohus peab siinkohal oluliseks seda, et kaebaja lähedased ei suutnud kaebajat rahustada ja pidasid vajalikuks kutsuda politseiametnikud kaebajast lähtuvat ohtu kõrvaldama. See näitab üheselt, et lähedased tundsid ennast kaebaja poolt ohustatuna. Lähedaste poolt kaebaja ohtlikkusele lähtuvat hinnangut ilmestab seegi, et ka politseiametnike sekkumise järel nõustusid lähedased kaebaja kainenemisele toimetamisega ega olnud seega valmis riskeerima sellega, et kaebaja koju jäämisel politseiametnike lahkumise järel kaebaja uuesti ägestub.
17.PPA on põhjendatult viidanud ka 11. jaanuaril 2024 toimunud sündmusele, kus jällegi alkoholijoobes kaebaja vigastas end noaga sedavõrd tõsiselt, et vajas erakorralist arstiabi. Ekslik on kaebaja arusaam, et intsident ei ole asja lahendamisel oluline, kuna kaebaja ei käsitlenud joobeseisundis tulirelva ning noa kasutamisel saadud vigastus oli juhuslikku laadi. Seda väites vaatab kaebaja aga mööda sellest, et intsidendi käigus kasutas kaebaja eset, mille hooletu kasutamine võibki viia enese vigastamiseni. Võib väita, et nuga võib 5
olla suurema ohu allikas, kuna ka asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamisel võib noa kasutamisel siiski vigastusi esineda. Pidades silmas, et kaebaja sai nuga kasutades vigastuse, mille tõttu ta vajas erakorralist meditsiiniabi, saab järeldada, et alkoholijoobes olles kaebaja kasutas nuga ohtlikul viisil või oli kaebaja joove sedavõrd tugev, et ta ka tavapärasel kasutamisel kujutas nuga kaebajale olulist ohtu. Mõlemad võimalused näitavad, et alkoholi mõju all ei suuda kaebaja adekvaatselt hinnata esemetest ja nende kasutamisest lähtuvat ohtu. Ei ole põhjust arvata, et kui kaebaja ei suutnud hinnata noa kasutamisega seotud riski, siis alkoholijoobes ta siiski suudab hinnata tulirelvast lähtuvat ohtu ning ühelgi juhul tulirelva ei käsitle. Joobeseisundis tulirelva kasutamise võimalust ja sellest lähtuvat ohtu kahtlemata suurendab kaebaja kodukülastusel tuvastatud relvade hoidmise nõuete rikkumised, eelkõige laetud jahirelva hoidmine väljaspool relvakappi magamistoas, aga ka relvakapis püstoli hoidmine selliselt, et padrunisalves oli viis padrunit.
18.Relvade hoidmise nõuete rikkumisest ilmneb ka iseseisvalt, et kaebaja oma eluviisi ja käitumise tõttu ei ole sobiv relvaluba omama. 15. märtsi 2024. a otsusega kaebaja süüditunnistamisega RelvS § 46 lg-te 10, 3, 6 ja 8 ning RelvS § 45 lg 3 rikkumises ja tema karistamisega väärteomenetluse korras ei saa põhjendada käesolevas asjas vaidlustatud PPA otsust. Samas on väärteo toimepanemise asjaolud olulised ka praeguses asjas. Väärteoasjas tehtud otsus kinnitab, et vastustaja põhjendatult arvestas 10. jaanuaril 2024 kaebaja kodukülastuse käigus ilmnenud relvade hoidmise asjaoludega, s.t tuvastas need asjaolud õigesti. Asjaoludele karistusõigusliku hinnangu andmine alles hilisema otsusega ei välista relvaloa tühistamise otsuses samadele asjaoludele tuginemist. Seadusandja on ette näinud, et relva, tulirelva olulise osa või laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleerivas õigusaktis sätestatud nõude rikkumise tuvastamisel väärteootsusega tuleb seejärel relvaluba kehtetuks tunnistada (RelvS § 43 lg 3 p 2). Enne väärteootsuse andmist ei olnud vastustajal küll kohustust tunnistada relvaluba kehtetuks, kuid asjakohane oli põhjendada kaebaja sobimatust relvaluba omama kaebaja praktikaga relvade hoidmisel, mis hiljem tõid kaasa kaebaja süüditunnistamise väärteo toimepanemises.
19.Kaebaja puhul ei ilmne, et ennast ja teisi ohustav käitumine oleks kaebaja puhul pikaajaliselt püsiv käitumismuster. Siiski annab 9. jaanuari 2024. a intsidendi käigus ilmnenud asjaolu, et kaebaja vaimne vägivald abikaasa suhtes ei olnud esmakordne ning lähedased kardavad kaebaja agressiivse käitumise kordumist alust järeldamaks, et kokkuvõttes kaebaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava käitumise tõttu sobimatu relva omama. Tuvastatud asjaolud viitavad, et kaebaja võib käituda ettearvamatult ja ohtlikult stressiolukorras. Kaebaja abikaasa ja isa selgitustest ilmneb, et kaebaja suhted abikaasaga olid halvenenud intsidendile eelnenud perioodil. Võib arvata, et kaebajale osaks saanud stress peegeldus ka tema käitumises, viies kaebaja enam alkoholi tarvitama ja vallandas kaebaja agressiivsuse. Selliselt on põhjendatud järeldada, et kaebaja on ohtlik teistele isikutele ja võib olla ka iseendale eelkõige stressiolukordades. Seda laadi ohtlikkust ei maanda see, et kaebaja varem ei ole teiste isikute suhtes agressiivselt käitunud, kuna varem ei pruukinud kaebajal sarnast stressi esineda. Samuti ei saa olla kindlust, et kui kaebaja varem ei ole alkoholi mõju all tulirelva kasutanud, siis edaspidi kaebaja samuti kindlasti hoidub tulirelva käsitsemisest alkoholijoobes vaatamata pingeolukorra esinemisele. Kaebaja ei ole esitanud selgitusi, mille pinnal võiks järeldada, et vaatamata aset leidnud intsidentidele ei lähtu kaebajast tulevikus ohtu teistele isikutele ega talle endale. Kaebaja näib endiselt pigem eitavat oma käitumist ja selle ohtlikkust. Probleemi eitamine osutab sellele, et kaebaja ise ei ole võimeline ohtliku käitumise seisundit ära tundma ega ohtlikkust maandama. Seega kaebaja enda suhtumine ei vähenda temaga seotud riske. 6
20.RelvS § 43 lg 31 näeb ette kaalutlusõiguse relvaloa kehtetuks tunnistamise otsustamisel. Samas ei ole PPA kaalutlusruum väga ulatuslik. Nimelt sätestab norm kaalumise õigusliku eeldusena ette, et isik on sobimatu relva omama. Kui normi eeldus on täidetud, s.t on asjaolude pinnalt tekkinud veendumus, et isik on sobimatu relva omama, siis saavad üksnes erandlikult asjaolud olla sedavõrd kaalukad, et jätta relvaluba siiski kehtetuks tunnistamata, s.t jätta relv isiku valdusse, kes ei ole sobiv relva omama ja kasutama. Sättes kasutatud mõiste „sobimatu“ tähenduseks on ebasobiv, kokkusobimatu 1. Seega sätte eelduse tuvastamise korral on tegemist isikuga, kes on relvaga kokkusobimatu, kelle kätte ei tohiks relva usaldada. Praeguses asjas ei ole tuvastatav, et vastustaja oleks jätnud kaebaja kahjuks arvestamata mõne sedavõrd kaaluka asjaoluga, mis muudaks asja lahendamist, või sarnaselt andnud asjaoludele ilmselt ebaõige tähenduse kaalumisel. Ka ringkonnakohus ei näe, et vastustaja oleks teinud olulise kaalumisvea, leides, et kaebaja huvi relvaga jahipidamiseks ei kaalu üles avalikku huvi ohutuse tagamiseks.
21.Kaebaja siiski heidab vastustajale ette kaalumisviga otsuse tegemisel. Eelkõige leiab kaebaja, et vastustaja oleks pidanud kaaluma leebema meetme kasutamist, näiteks RelvS § 43 lg 1 p 21 alusel relvaloa peatamist. RelvS § 43 lg 1 p 21 järgi peatab PPA relvaloa kehtivuse, kui loa omaja suhtes esineb põhjendatud kahtlus, et ta võib oma eluviisi või käitumisega ohustada enda või teise isiku turvalisust. Ringkonnakohus nõustub, et RelvS § 43 lg 31 alusel relvaloa kehtetuks tunnistamise asemel võib põhimõtteliselt kõne alla tulla ka relvaloa kehtivuse peatamine. Samas on nende sätete õiguslikud eeldused erinevad. Nii ei ole RelvS § 43 lg 1 p 2 1 kohaldamise eelduseks, et loa omaja on sobimatu seda liiki relva omama. Olukorras, kus vastustaja hindas, et kaebaja on sobimatu relvaluba omama ja see sobimatus ei ole seotud konkreetse tulirelva liigiga, vaid tulirelvadega üldiselt, saaks relvaloa kehtetuks tunnistamise asemel relvaloa kehtivuse peatamist kaaluda, kui esinevad asjaolud, mis siiski räägivad ajutise meetme rakendamise kasuks. Seega saanuks eelkõige kaebaja ise esile tuua, miks juhul, kui PPA leiab, et RelvS § 43 lg 31 eeldused on täidetud, tuleks seda eelduste täidetust pidada ajutiseks olukorraks. Selliste asjaoludena võiksid kõne alla tulla näiteks kaebaja stressi ja tema käitumise muutumist põhjustanud asjaolud ja selgitus, miks nende asjaolude mõju tõenäoliselt möödub. Kaebaja ei ole sellekohaseid väiteid ega selgitusi PPA-le esitanud. Samuti ei ole kaebaja esile toonud muid kaalukaid asjaolusid, mis võinuks kallutada vastustajat relvaloa kehtetuks tunnistamise asemel leebema meetme kasuks otsustama. Kaebaja väitis üksnes üldsõnaliselt, et jahirelvad on talle vajalikud, et kaitsta oma põlde metsloomade kahjustuste eest. Kaebaja ei selgitanud, milliseid kahjustusi metsloomad tema põldudele tekitavad, kuidas ja millises ulatuses kaebaja poolt tulirelvade kasutamine aitab kahjustusi vähendada ja miks kohalike jahiseltside tegevus kaebaja osaluseta oleks selles osas vähem efektiivne. Nendel asjaoludel ringkonnakohus ei näe, et vastustaja oleks meetme kohaldamise kaalumisel ilmselt eksinud kaalutlusõiguse teostamisel, leides, et avalik huvi teiste isikute ohutuse ja avaliku korra tagamiseks kaalub üles kaebaja huvi jätkata relvade kasutamist, s.h jahipidamiseks.
22.Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et Tartu Halduskohtu 8. juuli 2024. a otsus on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
23.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest
1
Vt võrgulehekülg https://www.eki.ee/dict/ekss/
7
menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
8
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.