X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 12. veebruari 2024. a otsuse nr 4.2-1/1504-2 tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende Kaebaja – X , lepinguline esindaja vandeadvokaat Rainer esindajad Kuulme Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Ursula Tropp Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta X kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste kulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 7. augustil 2024 Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) on väljastanud X-ile (kaebaja) relvaloa nr DL10007492 kehtivusajaga kuni 23. september 2027 sileraudsete püsside Emilio-RizziniImperator kaliiber 12 nr B32971 ja IŽ-K kaliiber 16 nr H26261, vintraudsete püsside Zastava kaliiber 308 Win nr 14320, IŽ-18-MH kaliiber 222Rem nr 99M3957, Weatherby-Vanguard kaliiber 308Win nr VS238640 ja püstoli FN kaliiber 6,35x16SR nr 886243 omamiseks jahipidamise otstarbel ning enese ja vara kaitseks.
3-24-758
PPA tunnistas 12. veebruari 2024. a otsusega nr 4.2-1/1504-2 X relvaloa nr DL10007492 kehtetuks ning teda kohustati võõrandama või alustama tema nimele registreeritud relvade ja laskemoona võõrandamist kolme kuu jooksul alates otsuse kättesaamisest. Otsuses märgiti, et vastasel juhul relvad sundvõõrandatakse. PPA tugines relvaseaduse (RelvS) § 43 lg-tele 3 1 ja 5 ning § 44 lg-tele 6 ja 8. PPA põhjendas enda otsust järgmiselt: 1) PPA infosüsteemis on X seoses registreeritud järgmised juhtumid: 9. jaanuaril 2024 oli ta alkoholijoobes ja agressiivse käitumisega ning toimetati kainenemisele; 11. jaanuaril 2024 alkoholijoobes olles vigastas ta ennast noaga, vajas arstiabi ning kiirabi toimetas isiku LõunaEesti Haiglasse. Toimunud sündmusi arvestades alustas PPA menetlust, et otsustada kas isik on endiselt sobilik omama relvaluba ja tulirelvi; 2) otsuses kirjeldatud sündmuste põhjal leidis PPA, et isiku käitumine oli agressiivne, esines vägivalla oht teise isiku suhtes ning seepärast kasutati kainenemisele toimetamisel tema suhtes vahetut sundi – käeraudu; 3) menetluse käigus välja selgitatud asjaolusid (füüsiline vägivald pereliikme suhtes, taustaks pikemaajaline tüli) arvestades leiti, et pereliikmete turvalisuse tagamiseks on vajalik viivitamatult tulirelvad politseiasutusse hoiule võtta; 4) kodukülastuse käigus tuvastas PPA järgmised rikkumised: relvakapi võti kättesaadav kõrvalisele isikule (isiku abikaasa); kontrollimise hetkel hoiti püstolit FN kaliiber 6,35x16 SR nr.886243 laskemoonaga koos, lisaks oli püstolil salv all ja salves oli viis padrunit; üks kuuest tulirelvast ei asunud relvakapis ja selle asukohta teadis abikaasa; 5) tulirelv ja laskemoon on kõrgendatud ohu allikad ning seega peab kindel olema, et isik, kes omab tulirelva omamise ja kandmise õigust, on usaldusväärne. RelvS seab kindlad nõuded ja tingimused relvaloa omajale, kui relvaomanik neid nõudeid ei suuda või ei taha täita, on seadusandja leidnud, et see isik ei ole enam usaldusväärne ning tema relvaluba tuleb tunnistada kehtetuks. Relvaloa omamise õigus ei ole inimese absoluutne põhiõigus ning seda saab seadusest tulenevalt ja sellega kooskõlas piirata; 6) relvaloa omaja, kes ei suuda pärast alkoholi tarvitamist oma emotsioone kontrollida ning kes käitub agressiivselt ja tema suhtes on vajalik kasutada sunnivahendit, ei ole enam relvaomanikuna piisavalt usaldusväärne ning ta võib ohustada enda ja teiste isikute turvalisust. Samuti suureneb oht võtta konfliktide lahendamiseks kasutusele tulirelv ja sellega luua ohtlik olukord teiste isikute elule või tervisele. Verbaalne konflikt võib kasvada üle füüsiliseks vägivallaks ja isik võib konflikti lahendamiseks kasutada tulirelva; 7) relvaluba on oma olemuselt eriõigus, mille isikule andmise üheks põhiliseks aluseks on isiku kõrge usaldusväärsus avaliku võimu silmis. X ei järginud relvaseaduses sätestatud reegleid ja seaduses kehtestatud nõuete eiramisega võimaldas teistel isikutel juurdepääsu tema tulirelvadele ja laskemoonale; 8) nii jahipidamine kui ka turvalisuse tagamine ei eelda alati tulirelva kasutamist, isikul on vajaduse korral võimalus enesekaitseks soetada piiramata tsiviilkäibega relvi. Samuti võib iga isik nii enda tervise kui ka elu ja vara ohtu seadmise kahtluse korral helistada hädaabinumbrile; 9) vastuskirjast nähtuvalt ei tunnista isik, et ta oleks käitunud viisil, mis ei ole sobilik relvaloa omajale, õigustades pigem oma käitumist. Relvaloa kehtetuks tunnistamise eesmärk on antud juhul ennetada ohtu isikute elule ja tervisele ning avalikule korrale. Riik ei saa lubada tekkida 2(8)
3-24-758
olukorral, kus tulirelvaluba omab isik, kelle usaldusväärsuses riik kahtleb. Teiste isikute õigus elule, tervisele ja kaitse avalikule korrale kaaluvad üle X vajaduse tulirelvaga jahil osaleda ning ennast tulirelva abil kaitsta.
2.X esitas 12. märtsil 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub PPA 12. veebruari 2024. a otsus nr 4.2-1/1504-2 tühistada. Vastustaja esitas vastuse kaebusele 10. aprillil 2024 Kohus määras 11. aprilli 2024. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses. Kaebaja on esitanud täiendava kirjaliku seisukoha 20. mail 2024 ning vastustaja esitas vastuväited kaebaja esitatule 6. juunil 2024.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja taotleb vaidlustatud otsuse tühistamist, esitades järgmised väited.
3.1.Otsusest ei nähtu, et kaebaja oleks oma tegevusega kas ennast või teiste isikute turvalisust ohustanud. Vaidlust ei ole, et kaebaja oli 9. jaanuaril 2024 tarbinud alkoholi, kuid samas ei ole ta mitte ühelgi ajahetkel ei enda ega teiste isikute turvalisust ohustanud. Kaebaja abikaasa on kinnitanud, et kuigi nende vahel on olnud tülisid, ei ole kaebaja kunagi vägivaldne olnud. Kaebaja abikaasa ei ole väitnud, et kaebaja oleks oma käitumisega muul viisil abikaasa turvalisust ohustanud. Otsuses on õigesti välja toodud kaebaja tüli isaga, kuid esinenud pole mingit vägivalda.
3.2.Kaebaja ei ole mitte kunagi olnud ühegi isiku suhtes vägivaldne ega agressiivne ega ole kunagi oma käitumisega ei ennast ega teisi isikuid ohustanud ning vastupidisele viitavaid tõendeid otsuses esile toodud ei ole. Vähestel kordadel, kui kaebaja on tarvitanud vähesel ja mõistlikul määral alkoholi, ei ole ta kunagi relva puutunud ega kavatse seda mitte kunagi teha ka tulevikus. Vastustaja on otsuses esitanud oletusliku väite nagu ei suudaks kaebaja peale alkoholi tarvitamist oma emotsioone kontrollida, ning et verbaalne konflikt võib ühel hetkel kasvada üle füüsiliseks vägivallaks ja konflikti tulirelvaga lahendamiseks. Kaebaja senine laitmatu elukäik ei anna alust pidada kaebajat ebausaldusväärseks inimeseks.
3.3.Noavigastus, mille tõttu kaebaja kiirabiga haiglasse viidi, oli õnnetusjuhtum.
3.4.Kaebaja on selgitanud, et tarvitab alkoholi äärmiselt harva. Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et aeg- ajalt alkoholi tarvitamine ei välista RelvS-i järgi relvaloa omamist ega ole seega aluseks relvaloa kehtetuks tunnistamisele.
3.5.Kaebaja ei vaidle vastu, et talle ette heidetud rikkumised esinesid, kuid need olid esmakordsed. Kaebajal on relvaluba alates 2007. aastast, kuid seni poel ühtegi rikkumist olnud.
3.6.Otsuses puuduvad kaalutlused, miks on esmakordse rikkumise korral kohaldatud rangeimat karistust ning pole kaalutud kergema karistuse (nt relvaloa peatamine osade relvade suhtes) kohaldamist. Jahirelvad on kaebajale vajalikud tema igapäevatöös.
3.7.Tähelepanuta tuleb jätta vastustaja viited 2. aprillil 2024 jõustunud väärteomenetluse otsusele. Kõik kaalutlused ja põhimotiivid peavad ammendavalt sisalduma haldusaktis endas ning vaidlustatud otsus ei saa tugineda sündmustele, mis on toimunud peale otsuse tegemist.
Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades järgmised seisukohad.
4.1.Vastustajal on kohtupraktika kohaselt RelvS § 43 lg 31 sätte kohaldamisel avar kaalutlusõigus otsustamaks, millist käitumist käsitada enda või teiste isikute turvalisust ohustavana määral, mis toob kaasa normis nimetatud tagajärje.
3(8)
3-24-758
4.2.Vaidlus puudub, et kaebaja oli 9. jaanuaril 2024 alkoholijoobes, käitus agressiivselt ning toimetati kainenemisele. Samuti selles, et 11. jaanuaril 2024 viidi noavigastusega alkoholijoobes kaebaja kiirabiga haiglasse. Kaebaja väited ei kummuta asjaolu, et 9. jaanuaril 2024 kaebaja vanemate kodus aset leidnud sündmused eskaleerusid kaebaja agressiivse käitumise tõttu politsei sekkumise vajaduseni ning väljakutsele reageerinud politseiametnikud pidid kaebaja kainema toimetamisel kasutama käeraudu.
4.3.Politsei ülesanne on tagada avaliku korra kaitseks, et tulirelva kui kõrgendatud ohu allika käitlemise õigus on üksnes piisavalt usaldusväärsel isikul, kellest ei lähtu ohtu endale või teistele isikutele. Politseile kaebaja kohta teatavaks saanud teave ei tekita tema kui relvaomaniku suhtes usaldust ning kaebaja kohta laekunud teavet ei saa relvaloa kehtivusele hinnangu andmisel jätta arvestamata.
4.4.Kaebuse väidetest nähtuvalt eitab kaebaja jätkuvalt alkoholi tarbimist ja agressiivset käitumist ega mõista selle võimalikke tagajärgi, mis annab piisavalt kindla aluse järeldada, et kaebaja ise ei suuda oma ohtlikku käitumist ära tunda ega ohtlikkust maandada. Seega ei vähenda kaebaja enda suhtumine temast lähtuvat ohtu talle endale ja teistele isikutele. Alkoholi tarvitanuna agressiivseks muutunud käitumise eitamine ei muuda seda olematuks ega välista kaebaja käitumise pinnalt järelduste tegemist tema ohtlikkuse kohta. Relvast lähtuva ohu ennetamiseks ei pea ega tohigi PPA ootama jääda esimest sündmust.
4.5.Relvaloa kehtetuks tunnistamisel on tegemist isikust potentsiaalselt tuleneva ohu maandamisega teiste isikute turvalisuse suhtes. Kohtupraktika järgi ei pea PPA tõendama, et kaebaja on edaspidi relva kasutades ohtlik, vaid piisab, et asjaoludest tulenevalt saab sellise ohu realiseerumist pidada tõenäoliseks ning et isikute elu ja tervise, riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsmise eesmärgil on relvaloa kehtetuks tunnistamine on isiku vaba eneseteostuse õiguse proportsionaalne riive.
4.6.Kaebaja suhtes jõustus 2. aprillil 2024 väärteomenetluse otsus tulirelva olulise osa/laskemoona käitlemise nõuete rikkumise kohta. Relva kasutamist reguleerivate normide eiramisel tuleb relvaluba igal juhul (ilma kaalumata) kehtetuks tunnistada RelvS § 43 lg 3 p 1 alusel, kuna esineb RelvS § 36 lg 1 p 7 nimetatud asjaolu. Isegi juhul kui kohus leiab, et relvaloa kehtetuks tunnistamine RelvS§ 43 lg 31 alusel ei ole põhjendatud, tuleb kaebaja relvaluba kehtetuks tunnistada teisel alusel, sest alates 2. aprillist 2024 esineb relvaloa omamist välistav asjaolu.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Kaebaja on vaidlustanud tühistamisnõudega otsuse, millega tunnistati kehtetuks talle väljastatud relvaluba ning kohustati PPA määratud tähtajal võõrandama tema nimele registreeritud relvad ja laskemoon või alustama võõrandamist (dtl 8-11).
6.PPA tunnistas kaebaja relvaloa kehtetuks RelvS § 43 lg 3 1 alusel. Selle sätte järgi võib PPA tunnistada soetamisloa või relvaloa kehtetuks, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või omama.
7.Kohtupraktikas on kujunenud arusaam, et relvaloa kehtetuks tunnistamine riivab isiku põhiseaduse § 19 lg-s 1 sätestatud õigust vabale eneseteostusele. Seda õigust võib piirata seadusega või seaduse alusel igal põhjusel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. Kohtupraktikas on selle õiguse piiramise legitiimsete eesmärkidena nimetatud inimeste elu ja
4(8)
3-24-758
tervise, samuti riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsmist (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 5-19-226, p 41 ja seal viidatud praktika). RelvS § 43 lg 31 võimaldab haldusorganile otsustamisel kaalumisruumi. Kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (HMS § 4 lg 2). Vastustaja on sellele normile tuginemist põhjendanud esmalt järgmiste argumentidega: isiku agressiivne käitumine; vägivalla oht teise isiku suhtes, mis tingis kainenemisele toimetamisel vahetu sunni (käerauad) kasutamise; menetluse käigus välja selgitatud vägivald pereliikme suhtes, taustaks pikemaajaline tüli (vt käeoleva otsuse p 1 alapunktid 1) ja 2)). Teisalt on vastustaja välja toonud kaebaja kodukülastusel avastatud RelvS rikkumised kaebaja tulirelvade ja laskemoona hoidmisel.
8.Kaebaja arvates ei ilmne vaidlustatud otsusest, et kaebaja oleks ohustanud oma tegevusega ennast või teiste isikute turvalisust ning tõendatud pole tema vägivaldsust. Kohtupraktikas kujunenud seisukoha järgi ei eelda RelvS § 43 lg 31 kohaldamine, et relvaloa omaja oleks süüdi tunnistatud mõnes kuriteos või väärteos. Selles sättes peetakse silmas loa omaja isiksuseomadusi laiemalt, tema elustiili ja süstemaatilist käitumist, mis annavad aluse prognoosida temast lähtuvat ohtu iseendale või teistele, kui ta saab relva jätkuvalt omada ja kasutada. Samas võivad need asjaolud hõlmata ka kehtivat karistatust teisi isikuid ohustavate süütegude toimepanemise eest. Relvaloa omaja loomuomase käitumise hindamisel ei ole seejuures õigusvastane tugineda ka karistusandmetele, kuid neile andmetele tuginemisel ei anta hinnangut relvaloa omaja tegudele või nende retsidiivsusele karistusõiguslikus mõttes, vaid kasutatakse teadaolevat infot relvaloa omaja isikut iseloomustavana. Haldusorgan saab relvaloa omajast lähtuva ohu prognoosimisel üldjuhul lähtealuseks võtta ka tema poolt varem toime pandud tegude asjaolud ja selle, kuidas ta väljendab oma suhtumist nendesse tegudesse (Tallinna Ringkonnakohtu 20. oktoobri 2023. a otsus asjas nr 3-21-1967, p 12 ja seal viidatud praktika). Seega on vastustajal avar otsustamisruum ohu mõiste sisustamisel.
9.Poolte vahel pole vaidlust selle üle, et kaebaja oli mõlema vaidlustatud otsuse andmise ajendanud sündmuse ajal alkoholijoobes. Kohus nõustub kaebajaga selles, et pelgalt alkoholi tarvitamine ei pruugi kaasa tuua relvaloa kehtetuks tunnistamist, ning seda on kinnitanud ka kohtupraktika (nt Tallinna Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2023. a otsus asjas nr 3-21-1468, p 15). Samas ei olegi vastustaja tuginenud üksnes alkoholijoobes oleku faktile, vaid on seda käsitlenud koostoimes pereliikmetega toimunud tülidega ning vahejuhtumiga, mis päädis politsei sekkumisega ning kaebaja kainenema toimetamisega. Samuti koos kiirabi väljakutse tinginud noahaavaga, mille tekitas kaebaja väitel ta ise hooletusest. Praegusel juhul on tõendatud ka kaebaja otsene füüsiline agressiivsus oma isa vastu – PPA väljakutse käigus on dokumenteeritud kaebaja agressiivseks muutumine perekonnaringis alkoholi tarbides ja tüli isaga – ning tüli pikaajalisus. Samuti abikaasa etteheide korduvas vaimses vägivallas ja pikemat aega kestnud tülid abikaasaga (dtl 24-27). Kaebaja käitumist iseloomustab ka tuvastatud asjaolu, et kainenemisele toimetamisel keeldus kaebaja joobeseisundi tuvastamisest ning tema suhtes kohaldati vahetut sundi (käeraudu).
10.Kaebaja väitel on vastustaja esitanud otsuses oletusliku väite, nagu ei suudaks kaebaja pärast alkoholi tarvitamist oma emotsioone kontrollida ning verbaalne konflikt võib ühel hetkel kasvada üle füüsiliseks vägivallaks ja konflikti tulirelvaga lahendamiseks (vt vaidlustatud otsuse lk 3 kolmas lõik, dtl 10). Kohus nõustub kaebajaga, et viidatud järeldus kujutab endast prognoosi võimaliku ohu osas. Samas, arvestades relvalao regulatsiooni laiemalt ning loa kehtetuks tunnistamise eesmärke (vt eelpool viidatud Riigikohtu otsus asjas 5(8)
3-24-758
nr 5-19-226), nõustub kohus vastustajaga, et olles määratlenud võimaliku ohu neile õigushüvedele, ei saa PPA jääda ootama esimest relvaga vahetult seonduvat sündmust, vaid peab raskemate tagajärgede ärahoidmiseks ennetavalt reageerima. Kuna ka praegusel juhul tuli PPA ametnikel sekkuda alkoholijoobes kaebaja tegevusse vägivallateate alusel (dtl 2426), ei saa PPA järeldusi pidada ülemäära intensiivseks. PPA protokollis on kajastatud vaimse vägivalla korduvus ja perekonnaliikme hirm selle kordumise ees. Praegusel juhul on ilmnenud ka relvade lihtne kättesaadavus (sh ühe relva hoidmine väljaspool relvakappi), mis võib hõlbustada selle konfliktses olukorras kasutamist.
11.Relvaloa kehtetuks tunnistamise teise faktilise alusena on vastustaja välja toonud 10. jaanuaril 2024 (pärast kaebaja kainenemiselt vabastamist) tema elukohas tuvastatud tulirelvade ja laskemoona hoidmise nõuete rikkumised vastavalt RelvS § 46 lg-tele 3, 6 ja 8 ning § 45 lg-le 3: kaebaja abikaasa teadis relvakapi võtme asukohta ning seega oli võti talle kättesaadav (RelvS § 46 lg 6); üks kaebajale kuuluvast kuuest tulirelvast ei asunud relvakapis ja sellele oli juurdepääs kaebaja abikaasal (RelvS § 46 lg-d 3 ja 8); kaebaja hoidis tulirelvi laetuna (RelvS § 45 lg 3). Kirjeldatud teod on tuvastamist leidnud ka väärteoasjas nr 2780,24,004105. Kaebaja tegevus on 15. märtsi 2024. a kiirmenetluse otsuses kvalifitseeritud VTMS § 89 1 lg-s 1 sätestatud väärteona ning nende rikkumiste eest on talle määratud rahatrahv (dtl 35-37). Kohtupraktika järgi ei eelda RelvS § 43 lg 3 1 kohaldamine, et relvaloa omaja oleks süüdi tunnistatud mõnes RelvS-s sätestatud kuriteos või väärteos (viidatud otsus asjas nr 3-21-1967, p 12) või et talle etteheidetav tegevus oleks igal juhul seotud relvadega, kuid ilmselgelt asjakohaseks kaalutluseks selle sätte kohaldamisel saab pidada tuvastatud relvaseaduse rikkumisi.
12.Kaebaja leiab, et vaidlustatud 12. veebruari 2024. a otsust ei tohtinuks vastustaja sisustada tuginedes sellest hilisematele sündmustele, sh 2. aprilli 2024. a väärteomenetluse otsusele. Kohus nõustub kaebajaga selles, et vaidlustatud otsuse õiguspärasust ei saa mõjutada pärast relvaloa kehtetuks tunnistamise otsust tehtud asjaolud, sh 2. aprillil 2024 jõustunud väärteomenetluse otsus, millega kaebaja tunnistati süüdi relvaseaduse rikkumistes (dtl 35-37). Küll aga saab kohus sellest normist tulenevalt hinnata, kas vastustaja on põhjendatult tuginenud väärteootsuse tinginud asjaoludele, kui need olid haldusakti andmise hetkeks tuvastatud ning vastustajale teada. HKMS § 158 lg 2 ls 2 kohaselt hindab kohus haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga Vastustaja on üksnes tuginenud 10. jaanuaril 2024 kaebaja elukohas haldusmenetluses tuvastatud rikkumistele, mis on kujundanud PPA veendumuse relvaloa kehtetuks tunnistamise põhjendatuses, ning mis on ka hiljem leidnud tõendamist ja päädinud karistusega, mida kaebaja kohtute infosüsteemi andmetel ei ole vaidlustanud. Seega ei olnud vastustaja tuginemine vaidlustatud otsuses 10. jaanuaril 2024 tuvastatud rikkumistele kaalumisel asjakohatu ega muuda kaalutlusotsust õigusvastaseks.
13.Kaebaja ei eita eeltoodud ning vaidlustatud otsuses kajastatud asjaolusid ega ole esitanud väiteid või tõendeid nende ümberlükkamiseks. Küll aga leiab kaebaja, et vastustaja pole vaidlustatud otsuses esitanud asjakohaseid kaalutlusi ega ole kaalutlusõigust õiguspäraselt kasutanud. Relvaloa kehtetuks tunnistamine tagajärjena on kaebaja hinnangul ka ebaproportsionaalselt range ning vastustaja ei ole tema arvates kaalunud vähem koormavat tagajärge (nt relvaloa kehtivuse peatamist). 6(8)
3-24-758
HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud ning selles peab olema esitatud faktiline ning õiguslik alus (HMS § 56 lg 2). Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (HMS § 56 lg 3). Kohtu hinnangul on vaidlustatud otsuses piisava põhjalikkusega kirjeldatud otsustamisel aluseks võetud faktilisi asjaolusid ning esitatud asjakohased õiguslikud alused. Vastustaja on selgitanud ka enda järelduste kujunemist ning seostanud neid faktiliste asjaoludega. Kaebajal on õigus selles, et vastustaja pole sõnaselgelt arutlenud selle üle, kas kohaldada relvaloa kehtetuks tunnistamisest leebemat tagajärge (relvaloa kehtivuse peatamine või teha seda osade relvad suhtes) või jätta kaebajale negatiivne tagajärg üldse kohaldamata. Samas on vastustaja kohtu hinnangul põhjalikult põhjendanud, miks kaebaja käitumine kujutab endast potentsiaalselt ohtu nii tema enda kui ka teiste elule, tervisele ja avalikule korrale, ning hinnanud selle ohu tõsidust, esitades ohuhinnangule tugineva prognoosi. Vastustaja on seejuurtes kaalunud kaebaja õigust vabale eneseteostusele ja vajadust omada tulirelvi jahipidamise ning enda ja oma vara kaitseks teiste isikute ning avaliku huviga (teiste isikute elu ja tervis ning avaliku korra kaitse), pidades viimaseid kaebaja õiguste ja huvidega võrreldes ülekaalukaks. Vastustaja on küllaldase põhjalikkusega selgitanud oma järeldust, miks ta kahtleb kaebaja usaldusväärsuses sel määral, et mitte õigustada talle antud relvaloa kehtima jäämist.
14.Kohtupraktikas (sh vastustaja viidatud Tartu Ringkonnakohtu 23. veebruari 2023. a otsus asjas nr 3-21-1176 (p 12) on RelvaS § 43 lg-t 31 tõlgendades leitud, et seadusandja ei ole piiranud isiku eluviisi või käitumist üksnes relva omamise ja kasutamise asjaoludega ning et relvaloa kehtetuks tunnistamine sel alusel ei eelda isiku poolt õigusrikkumise toimepanemise tuvastamist. Praegusel juhul ongi vastustaja esitanud erineva sisuga asjaolude kogumi, mis on viinud vastustaja järeldusele, et relvaloa kehtetuks tunnistamise eeldused on täidetud. Kaebaja väidete kohta vajadusest ennast ja oma vara kaitsta on vastustaja selgitanud alternatiivseid võimalusi (helistamine hädaabi numbril, piiramata tsiviilkäibega relvade soetamine). Relva ja relvaloa omamine (sh jahipidamise eesmärgil) ei saa ka kohtu arvates olla ülekaalukaks kaitstavaks hüveks võrreldes inimeste elu, tervise ja avaliku korra ning turvalisusega. Oma vara turvalisuse tagamiseks on kaebajal muid võimalusi (sh vastustaja viidatud näited) ning seda ka juhul kui kaebaja on oma vara relvaga kaitsmise all pidanud silmas tema põldudel viibivate metsloomade ja lindude tõrjumist. PPA ei eksinud kohtu hinnangul kaebajast lähtuva ohu prognoosimisel. PPA on arvestanud kaebaja käitumise erinevate episoodidega, mis näitavad tema agressiivset ja konfliktset käitumist, mida teised inimesed tajusid ohtlikuna ning jätkuva ohuna. PPA ohuprognoosi aluseks olevaid asjaolusid kinnitavad haldusmenetluse käigus kogutud tõendid (lähisuhtevägivalla infoleht dtl 24-27; kainenemisele toimetamise protokoll 28-29). Ohuprognoosi tõsiseltvõetavust suurendab kohtu hinnangul ka asjaolu, et teatega politsei poole pöördusid kaebaja lähedased pereliikmed. Kuigi noavigastuse sai kaebaja väidetavalt enda hooletuse tõttu, ei ole vaidlust, et kaebaja oli vigastust saades alkoholijoobes. Kohtu hingul ei ole kaalutlusi tervikuna vaadeldes tegemist asjakohatu kaalutlusega, kuna see asjaolu viitab võimalusele, et alkoholijoobes olles võib kaebaja teatud esemetega ümber käies luua ohuolukorra.
7(8)
3-24-758
15.Kaebaja väidab põhjendamiskohutuse rikkumist ette heites et täidetud pole ka nõue, et kõik kaalutlused ja põhimotiivid peavad ammenduvalt sisalduma haldusaktis endas (mitte mingis muus ega hilisemas dokumendis). Kohtu hinnangul on vastustaja vaidlustatud otsuses kajastanud otsustamisel aluseks võetud asjaolusid, neil põhinevaid järeldusi ning otsustamisel aluseks olnud kaalutlusi. Jõustunud otsusega väärteoasjas on vastustaja otsuse kujundanud asjaolud relvaseaduse rikkumise osas üksnes veenvamalt kinnitust leidnud, kuid tegemist pole haldusakti põhjendustega, mis on esitatud teises dokumendis (vt HMS § 56 lg 1 ls 2).
16.PPA on andnud kaebajale võimaluse kavandatavale otsusele omapoolsed vastuväited esitada ning kaebaja on seda võimalust ka enda 5. veebruari 2024. a vastust esitades kasutanud (dtl 31-32). Seega on vastustaja täitnud HMS §-st 40 tuleneva kohustuse tagada isikule koormava haldusakti andmise eel õigus olla menetluses ära kuulatud.
17.Eelnevat arvestades leiab kohus, et vaidlustatud otsus on sisuliselt õiguspärane ning ei esine vormi- ega menetlusvigu, mis võiksid otsuse tühistamise tingida. Seega tuleb kaebus jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUD
18.HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Kui vastustajal peaks olema tekkinud menetluskulusid, jäävad ka need HKMS § 109 lg 1 ls 4 alusel tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe kohtunik
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.