lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-24-2984/5

Teenistussuhted › Vabakutselised ametipidajad

HaldusasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium · 13.03.2025

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
Kohtuasja number
3-24-2984/5
Asja liik
Haldusasi
Kategooria
Teenistussuhted › Vabakutselised ametipidajad
Menetlusliik
Üldmenetlus
Kuulutamise aeg
13.03.2025
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2290
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Viidatud sätted

Riigi Teataja
AdvS § 17 lg 1HKMS § 121 lg 2, 4Kaebuse tagastamineHKMS § 45 lg 3Kaebeõiguse piirangudHMS § 43 lg 1Menetluse lõppemineHMS § 66 lg 2Kehtetuks tunnistamine isiku kahjuksAdvS § 15AdvS § 36 lg 2HKMS § 104 lg 1Riigilõivu tasumine ja tagastamineHKMS § 175 lg 3Otsuse avaldamine

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja
3-24-2984/3Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja01.11.2024

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja Kaire Pikamäe

Määruse tegemise aeg ja koht

13. märts 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-2984

Haldusasi

V.R-i kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 18. oktoobri 2024. a määruse nr 2-15/653 tühistamiseks või selle õigusvastasuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 1. novembri 2024. a määrus

Menetlusosalised

Kaebaja – V.R Vastustaja – Eesti Advokatuur

Menetluse alus ringkonnakohtus

V.R-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Võtta menetlusse V.R-i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 1. novembri 2024. a määruse haldusasjas nr 3-24-2984 resolutsiooni punkti 1 peale.

Jätta V.R-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 1. novembri 2024. a määruse haldusasjas nr 3-24-2984 resolutsiooni punkt 1 muutmata.

Asendada avaldatavas määruses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib kaebuse tagastamist puudutavas osas esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3). Muus osas ei saa määruse peale edasi kaevata (HKMS § 235 lg 1, § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Sarnased lahendid

Teenistussuhted
  • 21.08.20263-26-1926/21Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 14.08.20263-26-2478/3Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 14.08.20263-26-2474/3Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 10.08.20263-26-250/12Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja
  • 28.07.20263-26-1904/11Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 24.07.20263-26-1997/10Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
HKMS § 2 lg 1Halduskohtumenetluse ülesanne ja üldpõhimõtted
HKMS § 204 lg 1Määruskaebuse esitamise kord
HKMS § 207 lg 1Määruskaebuse menetlusse võtmise kord
HKMS § 235 lg 1Määruskaebuse esitamise õigus ja tähtaeg
HMS § 10 lg 1Taandamine
HMS § 51 lg 1Haldusakti mõiste
HMS § 6Uurimispõhimõte
KVS § 11 lg 1
1.Y esitas Eesti Advokatuuri aukohtule 09.07.2024 kaebuse vandeadvokaatide C, Q ja V.R-i tegevuse peale. Eesti Advokatuuri aukohus jättis 13.08.2024 määrusega nr 2-15/575 Y kaebuse läbi vaatamata, sest kaebaja jättis puudused tähtajaks kõrvaldamata (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 14 lg 3 p 3, § 15 lg 3).
2.Y esitas Eesti Advokatuuri aukohtule 14.08.2024 kaebuse vandeadvokaatide C, Q ja V.R-i tegevuse peale. Kaebaja on advokaatide kiusu ohver. Advokaadid on seotud „XXX“ kaubamärgi pahatahtliku registreerimisega, mille tõttu on kaebajal tulnud tasuda õigusabikulusid enam kui 10 000 eurot.

3-24-2984

3.Eesti Advokatuuri aukohus algatas 18.10.2024 määrusega nr 2-15/653 advokatuuriseaduse (AdvS) § 16 lg 2 alusel aukohtumenetluse vandeadvokaatide C, Q ja V.R-i tegevuse suhtes. Kaebuses heidetakse advokaatidele ette Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 9 lg 1 rikkumist seoses „XXX“ kaubamärgi registreerimise ja edasise käsutamisega. Uurimispõhimõttest (HMS § 6) tulenevalt peab aukohus vajalikuks asjaolude täiendavat uurimist, et tuvastada, kas advokaadid on pannud toime distsiplinaarsüüteo.
4.V.R esitas Tallinna Halduskohtule 29.10.2024 kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu 18.10.2024 määruse nr 2-15/653 tühistamiseks või selle õigusvastasuse tuvastamiseks. Aukohtumenetluse algatamist tuleb käsitada haldusaktina, sest aukohtumenetluse algatamisega piiratakse advokaadi õigusi (vt AdvS § 36 lg 2) ning talle kehtivad ulatuslikud menetluslikud kohustused (AdvS § 17 lg-d 1 ja 2). Aukohtu määruse vaidlustamisviitest nähtuvalt on aukohus määrust käsitanud haldusaktina. Isegi kui tegu on toiminguga, on vaidlustamine lubatav, sest rikutud on selget keelunormi (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.12.2021 määrus nr 3-21-2786, p 11). Menetluse algatamine riivab advokaadi mainet ja sekkub kaebaja kutsetegevusse. Kuna Y 09.07.2024 samasisuline kaebus on jäetud 13.08.2024 määrusega läbi vaatamata, siis ei saanud ta Eesti Advokatuuri kodukorra § 56 lg 4 kohaselt pöörduda uuesti aukohtusse. Seega ei olnud aukohtul õigust 14.08.2024 kaebuse alusel aukohtumenetlust algatada. Määrusest ei nähtu lisaks põhjendusi 13.08.2024 määruse (haldusakti) kehtetuks tunnistamiseks (HMS § 66 lg 2). Aukohtumenetluse algatamisel on ilmsed kuritarvituse tunnused, sest üks aukohtu liige on partner advokaadibüroos, mille pikaajaliseks ja oluliseks kliendiks on Y, kuid isik ei ole ennast HMS § 10 lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud asjaolude esinemisele vaatamata taandanud. Huvide konflikti tõendab mh asjaolu, et aukohus rahuldas 31.10.2024 määrusega nr 2-15/653 vandeadvokaatide C ja Q taotlused aukohtu liikme taandamiseks. Kui isik ei saa osaleda asja sisulisel arutamisel, ei oleks ta tohtinud osaleda ka asja algatamise otsustamisel. Kaebaja palus esialgse õiguskaitse taotluses peatada vaidlustatud määruse kehtivus või täitmine või kohustada vastustajat peatama aukohtumenetlus kuni haldusasja menetlus lõpuni. Ainuüksi aukohtumenetluse läbiviimine rikub kaebaja mainet ja esialgse õiguskaitse kohaldamiseta ei oleks kaebuse eesmärk saavutatav.
5.Tallinna Halduskohus tagastas 01.11.2024 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu (resolutsiooni p 1) ja jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 2). Aukohtumenetluse algatamist on praktikas käsitatud menetlustoiminguna, mille vaidlustamine on HKMS § 45 lg 3 järgi piiratud ja enamasti tuleb ära oodata menetluse lõpptulemus. Menetluse algatamise vaidlustamist saaks aktsepteerida eelkõige siis, kui esineb põhjendatud kahtlus, et rikutud on selget keelunormi või menetluse alustamise eesmärk ei saa olla õiguspärane (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.12.2021 määrus nr 3-21-2786, p-d 10 ja 11). Siinses asjas ei esine erandlikku põhjust, mis õigustaks varasemast kohtupraktikast kõrvale kaldumist ja aukohtumenetluse algatamise käsitamist haldusaktina. Menetluse algatamisel ei hinnata kaebaja süüd ning pole alust arvata, et ainuüksi menetluse algatamine kahjustaks oluliselt kaebaja erialast mainet. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 06.07.2023 otsus nr 21181/19 ja 51751/20, Tuleya vs. Poola käsitleb kohtuniku kui kõrgendatud sõltumatuse garantiidega isiku suhtes algatatud järelevalvemenetlust ning ei ole üks-ühele kohaldatav advokaadi suhtes läbi viidavale aukohtumenetlusele. Kuna 18.10.2024 määrus on menetlustoiming, siis ei pidanud aukohus lähtuma ka HMS § 66 lg-st 2. Aukohtumenetluse algatamisega ei ole lisaks rikutud advokatuuri kodukorra § 56 lg-t 4. Selles sättes mõistetakse aukohtumenetluse lõpetamisena üksnes sellist menetluse lõppemist, mis toimub kodukorra § 56 lg-tes 1–3 toodud alustel. See, et HMS § 43 lg 1 p 3 kohaselt lõpeb haldusakti andmise menetlus mh 2(6)

3-24-2984 taotluse läbi vaatamata jätmisega, ei võrdsusta puudustega kaebuse läbi vaatamata jätmist aukohtumenetluse lõpetamisega kodukorra § 56 tähenduses. Väide võimu kuritarvitamisest ei anna samuti alust aukohtumenetluse algatamise eraldiseisvaks vaidlustamiseks. Aukohus otsustas menetluse algatamise häälteenamusega kolmeliikmelises koosseisus (AdvS § 15 lg-d 7 ja 8; kodukorra § 51 lg 1, § 58 lg 2). Seega ei ole alust väita, et isegi ühe koosseisu liikme erapoolikuse korral oli aukohtumenetluse algatamine kaebaja suhtes vältimatult õigusvastane. Samuti ei olnud välistatud aukohtumenetluses kaebaja jaoks soodsa lõppotsuse tegemine (vt Tallinna Ringkonnakohtu 23.01.2023 määrus nr 3-22-2534, p-d 12 ja 13). Järelikult ei määra kahtlused ühe aukohtu liikme erapooletuses, et kaebaja õigusi rikutakse menetluse lõpptulemusest sõltumata. Üldine väide, et asjast isiklikult huvitatud koosseisu liige võib teisi liikmeid mõjutada, ei ole menetluse algatamise õigusvastasuse järeldamiseks piisav. Kaebajal on võimalik esitada oma väited aukohtu liikme erapoolikuse kohta aukohtumenetluse tulemusena antava haldusakti vaidlustamisel. Eeltoodud hinnangut ei muuda see, et aukohus otsustas 31.10.2024 määrusega ühe koosseisu liikme taandada. Kokkuvõttes puudub kaebajal HKMS § 45 lg-st 3 tuleneva piirangu tõttu ilmselgelt kaebeõigus aukohtumenetluse algatamise kui menetlustoimingu vaidlustamiseks. Kuna kaebus tagastatakse, siis jääb esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

6.V.R palub 18.11.2024 määruskaebuses tühistada halduskohtu 01.11.2024 määrus ja saata asi tagasi halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Aukohtumenetluse algatamise kohta tehtud määrus on haldusakt HMS § 51 lg 1 tähenduses, kuna sellega piiratakse advokaadi õigust advokatuurist välja astuda (vt AdvS § 36 lg 2), mis on põhiseaduse § 31 kaitsealas (vt Riigikohtu 07.11.2022 otsus nr 5-22-2, p 62). Tähtsust ei oma see, kas kaebaja tegelikult soovib advokatuurist välja astuda. Isegi kui tegemist on toiminguga, on kaebajal riigivastutuse seaduse (RVastS) § 11 lg 1 alusel õigus nõuda toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist. Haldustoiming on eraldiseisvalt vaidlustatav mh juhul, kui see riivab isiku mainet (vt Riigikohtu 28.01.2021 otsus nr 3-19885, p 11; 07.10.2020 määrus nr 3-19-1565, p 11). See, et kohtuniku suhtes kehtivad rangemad piirangud ja seega ka laiemad tagatised, ei tähenda, et advokaadi suhtes läbiviidav distsiplinaarmenetlus ei riiva tema mainet (vt EIK 06.07.2023 otsus nr 21181/19 ja 51751/20, Tuleya vs. Poola, p 379; 23.03.2023 otsus nr 5420/16, Rogalski vs. Poola, p 52). Aukohtumenetlus sekkub kaebaja kutsetegevusse (vrd Riigikohtu 28.04.2023 otsus nr 3-201137, p 16). Halduskohus leidis viitega Tallinna Ringkonnakohtu 23.01.2023 määrusele nr 3-22-2534 (p-d 12–13), et ühe aukohtu koosseisu liikme tegelik või näilik erapoolikus distsiplinaarmenetluse algatamisel ei tähenda kuritarvitust. See on vastuolus Riigikohtu praktikaga (vt 15.02.2021 otsus nr 3-18-2294, p 26; 16.01.2003 otsus nr 3-3-1-3-03, p 12). Asjaolu, et üks aukohtu liige pidi ennast taandama, on leidnud kinnitust aukohtu 31.10.2024 määrusega. Aukohtumenetluse läbiviimine on avalik ülesanne korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 2 lg 1 tähenduses. Seega täitis aukohtu koosseisu liige määruse tegemisel osaledes ametiisiku ülesandeid, kuigi ei oleks tohtinud otsuse tegemisest osa võtta (vt HMS § 10 lg 1 p-d 3 ja 4; KVS § 11 lg 1 p-d 1 ja 2). Toimingupiirangu rikkumine toob kaasa vaidlustatud aukohtu määruse õigusvastasuse ning sellest tulenevalt on aukohtu määrus eraldi vaidlustatav ka siis, kui lugeda see toiminguks.
7.Eesti Advokatuuri aukohus lõpetas 19.02.2025 otsusega nr 2-15/653 aukohtumenetluse v.adv V.R-i tegevuse suhtes seoses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega ning rahuldas V.R-i 12.12.2024 taotluse jätta avaldamata tema poolt 12.12.2024 aukohtule esitatud kirjalik

3(6)

3-24-2984 dokument ja selle lisad, mis sisaldavad kutsesaladust, ning kehtestada nende suhtes tähtajatu juurdepääsupiirang.

8.V.R esitas ringkonnakohtule 09.03.2025 avalduse, milles märkis, et loobub aukohtumenetluse lõpetamisest tulenevalt määruskaebuse nõudest osas, mis puudutab esialgset õiguskaitset, kuid palub määruskaebus muus osas rahuldada. Kuna distsiplinaarmenetlus lõppes kaebaja jaoks positiivselt, siis ei ole tal põhjust ega võimalust vaidlustada aukohtu 19.02.2025 otsust. Kui sellises olukorras eitada 18.10.2024 määruse vaidlustatavust, siis ei oleks kaebajal üldse võimalik pöörduda kohtusse seoses tema suhtes distsiplinaarmenetluse algatamisega ega läbiviimisega ning distsiplinaarmenetlus jääks täielikult väljapoole kohtulikku kontrolli. Ka Euroopa advokaadikutse kaitse konventsiooni projekti art 8 järgi ei saa pidada kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse alustamist ja läbiviimist väheoluliseks või õiguskaitset mitteväärivaks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9.Määruskaebuse menetluse ajal on asjaolud muutunud, kuna Eesti Advokatuuri aukohus lõpetas 18.10.2024 määrusega algatatud aukohtumenetluse 19.02.2025 otsusega nr 2-15/653 seoses kaebaja tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega. Sellest tulenevalt loobus kaebaja vastuväidetest halduskohtu määrusele osas, mis puudutab esialgset õiguskaitset, kuid soovib jätkuvalt määruse tühistamist osas, mis puudutab kaebuse tagastamist. Seega tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse määruskaebus Tallinna Halduskohtu 01.11.2024 määruse resolutsiooni p 1 peale. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-de 52−54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Määruskaebuse lahendamiseks ei ole vastustajalt seisukoha küsimine vajalik.
10.Tallinna Ringkonnakohus on 30.12.2021 määruses nr 3-21-2786 (p-d 10–11) selgitanud, et advokatuuri aukohtu määrus aukohtumenetluse algatamise kohta on menetlustoiming, mille vaidlustamist saaks HKMS § 45 lg 3 teise alternatiivi alusel aktsepteerida eelkõige siis, kui esineb põhjendatud kahtlus, et rikutud on selget keelunormi või menetluse alustamise eesmärk ei saa olla õiguspärane. Ringkonnakohus jääb eeltoodud seisukoha juurde. Aukohtumenetluse algatamisega ei ole advokaadi distsiplinaarasja veel üheski osas otsustatud ning sellega ei tehta õiguslikult siduvalt kindlaks ka ühtegi distsiplinaarasja lõplikul lahendamisel tähtsust omavat asjaolu (vt ka advokatuuri kodukorra § 54 lg 5). Asjaolust, et aukohtumenetlus on advokatuuri liikmele kohustuslik (AdvS § 17 lg 1) ja aukohtumenetluse algatamisega kaasnevad ajutiselt teatavad õiguslikud tagajärjed, näiteks ei saa advokaat tema suhtes toimuva aukohtumenetluse kestel advokatuurist lahkuda (AdvS § 36 lg 2), ei tulene, et tegemist peab olema haldusaktiga. Seaduse või määruse andja võib normis ettenähtud õiguslike tagajärgede tekkimise siduda mh (menetlus)toimingu tegemisega (nt kohtusse pöördumise tähtaeg hakkab kulgema haldusakti kättetoimetamise toimingust), kuid sellest ei saa tuletada toimingule iseseisvat regulatiivsust. Vaatamata kaebaja viidetele, et Y kaebuse on koostanud sama advokaadibüroo advokaat, mille teine advokaat oli aukohtumenetluse algatamise otsustanud aukohtu koosseisu liige, ei ole alust arvata, et kaebaja suhtes oleks aukohtumenetlus algatatud eesmärgipäratult ja seega õigusvastaselt (nt üksnes selleks, et takistada kaebajal advokatuurist lahkuda).
11.Aukohtu 18.10.2024 määrusega ei ole lisaks tunnistatud kehtetuks aukohtu 13.08.2024 määrust nr 2-15/575, millega jäeti Y 09.07.2024 kaebus puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu läbi vaatamata. Aukohtu määrus, millega jäetakse puudustega kaebus läbi vaatamata ei ole 4(6)

3-24-2984 haldusakt, vaid menetlustoiming (nt Riigikohtu 07.11.2024 otsus nr 3-22-1526, p 27) ning seda järeldust ei muuda ka määruses sisalduv ebaõige vaidlustamisviide. Aukohtu 18.10.2024 määrusega nr 2-15/653 algatati aukohtumenetlus Y 14.08.2024 kaebuse alusel ning tema 09.07.2024 kaebus ei olnud enam asjassepuutuv. Eeltoodust tulenevalt ei ole viited haldusakti kehtetuks tunnistamise sätetele (sh HMS §-d 66–67) asjakohased.

12.Aukohtumenetluse algatamise vaidlustamise lubamist HKMS § 45 lg 3 alusel ei õigusta ainuüksi see, et juba aukohtumenetluse läbiviimise fakt iseenesest kahjustab kaebaja hinnangul tema mainet. Seejuures ei ole arusaadav, miks peaks teave aukohtumenetluse toimumise kohta üldse jõudma kaebaja potentsiaalsete klientideni. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, et aukohus oleks avaldanud nt pressiteatena või muus vormis avalikkusele teavet selle kohta, et kaebaja suhtes on 18.10.2024 algatatud aukohtumenetlus. Sedalaadi teavituse puhul võib kaebajal olla vajaduse korral võimalik vaidlustada teavitust eraldi toiminguna (s.o sarnaselt kaebaja viidatud haldusasjadele nr 3-19-885 ja nr 3-19-1565), kuid ka see ei annaks alust vaidlustada menetluse algatamist. Sõltumata sellest, kas teave kaebaja suhtes aukohtumenetluse läbiviimise kohta on saanud avalikuks või mitte, on kaebajal advokatuuri liikmena seadusest tulenev kohustus taluda tema suhtes toimuvat järelevalvemenetlust. Kaebaja viidatud EIK 06.07.2023 otsus nr 21181/19 ja nr 51751/20, Tuleya vs. Poola, ei ole asjakohane juba ainuüksi põhjusel, et distsiplinaarasja algatamise tagajärjed olid kõnealuses kaasuses märkimisväärselt raskemad (vt otsuse p 385). Asjakohane ei ole ka EIK 23.03.2023 otsus nr 5420/16, Rogalski vs. Poola, milles oli vaidluse all advokaadile määratud distsiplinaarkaristuse õiguspärasus.
13.Aukohtumenetluse algatamisel ei ole rikutud selget keelunormi. Advokatuuri kodukorra § 56 lg 4 näeb ette, et menetluse lõpetamise korral ei saa isik samas distsiplinaarsüüteo asjas uuesti aukohtu poole pöörduda. Halduskohus rõhutas õigesti, et kodukorra § 56 lg 4 kohaldub juhtudel, kui varasem aukohtumenetlus on lõpetatud mõnel kodukorra § 56 lg-tes 1–3 toodud alusel. Y 09.07.2024 kaebuse alusel ei ole aukohtumenetlust algatatud ega menetlust ka lõpetatud, vaid taotlus jäeti läbi vaatamata. HMS § 43 reguleerib haldusmenetluse lõppemist, mitte menetluse lõpetamist.
14.Põhjendatud ei ole mh kaebaja väide, et aukohtumenetluse algatamisel ilmnesid selged võimu kuritarvitamise tunnused ning seetõttu ei saa menetluse lõpptulemus olla õiguspärane. Kuigi kaebaja on toonud välja asjaolud, mis võisid anda alust kahtluseks, et aukohtumenetluse algatamise otsustanud aukohtu koosseisu ühel liikmel esines huvide konflikt, ei tingiks see vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti (aukohtu otsuse) tegemist. Kaebajal oli võimalik kaitsta oma õigusi aukohtumenetluse raames, taotledes nt aukohtu koosseisu liikme taandamist. Asjaoludest nähtuvalt ongi advokatuuri aukohus 31.10.2024 määrusega rahuldanud taotlused aukohtu liikme taandamiseks asja arutamiselt.
15.Seonduvalt V.R-i 09.03.2025 avalduses väljendatud seisukohaga, et olukorras, kus aukohtumenetlus on lõppenud kaebaja jaoks positiivselt ning tal puudub alus ja vajadus vaidlustada aukohtu 19.02.2025 otsust, siis juhul, kui puuduks võimalus vaidlustada 18.10.2024 määrust, jääks distsiplinaarmenetlus üldse kohtuliku kontrolli alt välja, märgib ringkonnakohus, et halduskohtu kontrolli eesmärk on isikute õiguste kaitse õigusvastase haldustegevuse eest (vt HKMS § 2 lg 1), mitte lihtsalt hinnangu andmine haldusorganite tegevuse õiguspärasusele. Määruskaebuse täienduses viidatud konventsiooni projektist ei tulene samuti, et advokaadil peaks olema õigus kohtus vaidlustada juba distsiplinaarmenetluse alustamist.

5(6)

3-24-2984

16.Eelneva põhjal jääb V.R-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 01.11.2024 määruse resolutsiooni p 1 muutmata.
17.Vastavalt kaebaja 09.03.2025 taotlusele tuleb avaldatavas määruses asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 23.07.20263-25-4636/20Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja
  • 17.07.20263-26-1926/18Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium