1.Lõpetada haldusasja nr 3-25-201 menetlus kohustamisnõude osas.
2.Tagastada X-i kaebus hüvitamisnõude osas.
3.Jätta X-i taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.
4.Jätta X-i taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
5.Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni p-de 1-4 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 155 lg 5, § 121 lg 4, § 119 lg 1 ja § 204 lg 1, riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 15 lg 8). Muus osas määruse peale määruskaebust ei saa esitada.
1.X (kaebaja) esitas 25. jaanuaril 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse seoses talle ebakvaliteetse tervishoiuteenuse osutamisega. Kaebaja nõuab talle meditsiinilise abivahendi, s.o seljaortoosi, tõendi väljastamist, tõendi väljastamata jätmise õigusvastasuse tuvastamist ning mittevaralise kahju summas 1500 eurot hüvitamist. Perearst andis kaebajale tõendi randme-, põlve- ja seljaortooside saamiseks. Sama perearst kontrollis 2024. a septembris või oktoobris tõendid kaebaja juuresolekul üle ning ei saanud aru, miks vangla üksus tõendeid ei näe. Tartu Vangla 20. jaanuari 2025. a vaideotsusest nr 1-8/2-25/16-1 nähtub, et perearsti väitel ei ole kaebajal tõendit seljaortoosi saamiseks, kuid perearst valetab. Kaebajal on erinevad seljavaevused, mille leevendamiseks vajab kaebaja seljaortoosi. Kaebaja terviseprobleemid ägenevad, talle põhjustatakse kannatusi ning olulist heaolu ja elukvaliteedi langust. Kaebaja taotleb riigilõivu tasumisest vabastamist ning riigi õigusabi. Kaebaja ei suuda ennast ise esindada, kuna tema kaebuste hulk on suur ja tal on raske materjalides orienteeruda.
3-25-201
2.Tartu Vangla esitas 28. jaanuaril 2025 kohtule vastusena kohtunõudele kohtueelse menetluse materjalid.
3.Sihtasutus Viljandi Haigla esitas 31. jaanuaril ja 13. veebruaril 2025 kohtule vastustena kohtunõuetele kaebuse asjaoludega seonduvad selgitused ning tõendid. Sihtasutus Viljandi Haigla esitas kohtule ka 7. veebruari 2025. a haigusjuhu nr VH-20230927-75845 väljavõtte, millest nähtub, et perearst väljastas kaebajale abivahendi lihttõendi, määrates kaebajale meditsiinilise näidustuse tõttu seljavöö.
KOHTU SEISUKOHT
4.HKMS § 120 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse eseme. Kohus tõlgendab HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt esitatud kaebust ja lähtub selle lahendamisel kaebaja tegelikust tahtest. Kaebaja nõuab HKMS § 37 lg 2 p 2 alusel meditsiinilise abivahendi tõendi väljastamiseks kohustamist. Samuti nõuab kaebaja HKMS § 37 lg 2 p 4 alusel ebakvaliteetse tervishoiuteenuse osutamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamist. Kohus mõistab, et kaebaja hinnangul on talle kahju põhjustatud seljaortoosi tõendi väljastamata jätmisega, mistõttu on ta pidanud kannatama seljavalusid ega ole saanud teha ilma valudeta igapäevatoimetusi, sh teha sporti. Kuna kaebaja põhjendab, et tema terviseprobleemid on ägenenud ning talle on põhjustatud heaolu ja elukvaliteedi langust, siis mõistab kohus, et kaebaja hinnangul on kahjustatud tema tervist ning alandatud tema väärikust. Kaebaja on esitanud ka õigusvastasuse kindlakstegemise nõude, kuid kaebaja õiguste kaitseks ei ole vajalik eelnimetatud nõude eraldiseisev käsitlemine. Kohus hindab tuvastamisnõude sisulise menetlemise põhjendatust kohustamisnõude osas haldusasja menetluse lõpetamisel. Ühtlasi on tuvastamisnõue hõlmatud hüvitamisnõudega, kuivõrd hüvitamisnõude raames hindab kohus ka vaidlusaluse tervishoiuteenuse osutamise õiguspärasust.
5.Kohus otsustab esmalt haldusasja menetluse lõpetamise kohustamisnõude osas (I), seejärel tagastab kaebuse hüvitamisnõude osas (II) ning viimaks lahendab kaebaja taotlused (III). I
6.HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. HKMS § 152 lg 3 sätestab, et kui sama paragrahvi lg-s 1 sätestatud asjaolud ilmnevad enne kaebuse menetlusse võtmist, lõpetatakse menetlus kaebust menetlusse võtmata. Perearst väljastas kaebajale 7. veebruaril 2025 tema soovitud meditsiinilise abivahendi tõendi. Seega on kaebaja oma kaebuse eesmärgi kohustamisnõude osas saavutanud.
7.HKMS § 152 lg-st 2 tulenevalt ei lõpeta kohus menetlust sama paragrahvi lg 1 p 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Kohus ei pea vajalikuks anda kaebajale võimalust teatada, kas ta soovib haldusasja menetluse jätkamist tuvastamisnõudes, kuna kaebaja on tuvastamisnõude menetlemise tahet väljendanud juba kohtule esitatud kaebuses. Tuvastamisnõude esitamine ei ole lubatud haldusorgani tegevuse õiguspärasuse abstraktseks kontrolliks, kui kaebuse rahuldamine ei too kaasa isiku õigusliku positsiooni paranemist. Tuvastamisnõude esitamisel
3-25-201 preventiivsel eesmärgil peab esinema reaalne oht, et haldusorgan võib isiku suhtes ka edaspidi õigusvastaselt käituda ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske (Riigikohtu halduskolleegiumi 4. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-48-15, p 10; 14. oktoobri 2020. a määrus asjas nr 3-19-882, p 23.1). Kaebaja on saanud perearstilt soovitud tõendi ning kohtu hinnangul puudub praegusel juhul põhjus eeldada, et kaebaja suhtes sarnases olukorras tulevikus õigusvastaselt käitutakse. Kui kaebajal tekib tulevikus etteheiteid tervishoiuteenuse kvaliteedile ning ta soovib mingi tervishoiuteenuse osutamist, siis on tal võimalik uuesti kohustamisnõudega halduskohtusse pöörduda Seega on preventiivsel eesmärgil tuvastamisnõude esitamine välistatud. Kohtule ei nähtu ka asjaolusid, mis tingiksid tuvastamiskaebuse esitamise vajaduse rehabiliteerival eesmärgil. Tuvastamiskaebuse esitamist ei õigusta ka võimalik hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus, kuivõrd kaebaja on juba kohtule sellise hüvitamisnõude esitanud ning selle sisuliseks menetlemiseks ei ole eelnevalt vaja eraldiseisvas menetluses vaidlusaluse toimingu õigusvastasuse kindlakstegemine. Seega ei ole tuvastamisnõude menetlemine kaebaja õiguste kaitseks vajalik.
8.Eelnevat arvestades lõpetab kohus HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel haldusasja menetluse kohustamisnõude osas. Vastavalt HKMS § 43 lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas halduskohtule kaebuse esitamine lubatud. II
9.Kaebaja esitatud hüvitamisnõude osas kuulub kaebus tagastamisele HKMS § 121 lg 2 p 2 1 alusel, mille kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
10.Vaidlus puudub selles, et kaebajal esinevad seljavaevused. Samuti ei eita kohus, et seljaortoos võib nendele vaevustele teatud leevendust tuua, nt võimaldada paremat liikuvust või vähendada valu. Samas ei saanud kaebajale enne 7. veebruarit 2025 seljaortoosi lubava tõendi väljastamata jätmine põhjustada kaebajale sedavõrd suuri kannatusi, mida võiks pidada kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks. Kuigi kaebajale ei olnud väljastatud seljaortoosi tõendit, siis võimaldati talle erinevaid elukvaliteeti parandavaid tervishoiuteenuseid, sh tagati talle valuravi, mis tema seljavaevuseid ja valuaistinguid vähendas (dtl-d 42, 48). Samuti oleks kaebaja ise saanud enda võimalikke kannatusi vähendada, kui ei oleks valuvaigistite võtmisest ja arsti seljavaludest teavitamisest loobunud, nagu kaebaja seda enda kinnitusel tegi (dtl 3).
11.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh süüliselt väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise korral. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on aga Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 27. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud kohtupraktika).
12.Vangistusseaduse § 52 lg 1 kohaselt osutab tervishoiuteenuse osutaja vanglas tervishoiuteenuseid vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) eriarstiabi
3-25-201 osutamist reguleerivatele sätetele. Tervishoiuteenus on TTKS § 2 lg 1 kohaselt tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Tervishoiuteenuse osutamisele kohalduvad võlaõigusseaduse (VÕS) tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätted. Vastavalt VÕS § 758 lg-le 1 kohustub üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) tervishoiuteenuse osutamise lepinguga osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust. VÕS § 762 kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. VÕS § 770 lg 1 kohaselt vastutab tervishoiuteenuse osutaja üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest.
13.Kohtul ei ole võimalik haldusasjas esitatud tõenditest teha tõsikindlat järeldust, kas kaebajale oleks tulnud väljastada seljaortoosi tõend varasemalt või oli 7. veebruar 2025 selleks kohane aeg. Küll aga ei ole võimalik jaatada kaebajale rahaliselt hüvitatava mittevaralise kahju tekkimist. Seljaortoosi puudumine võis põhjustada kaebajale teatud heaolu langust ning kohati mõnevõrra suuremaid valuaistinguid, kuid tervishoiutöötajad ei ole olnud kaebaja terviseprobleemidega seoses tegevusetud. Kaebajale on osutatud erinevaid tervishoiuteenuseid, sh on talle väljastatud nii randmeortoos kui ka põlveortoosid (dtl 30) ning ordineeritud valuvaigisteid (dtl-d 42, 48), mis on suunatud kaebaja heaolu tõstmisele ja liikuvuse parandamisele. Samuti on kaebaja vajaduse ilmnemisel suunatud perearsti vastuvõtule, mille tulemusel ta 7. veebruaril 2025 seljaortoosi tõendi ka sai (dtl-d 41, 55). Väheoluline ei ole ka asjaolu, et kaebaja oleks saanud oma võimalikke kannatusi ise vähendada, kui ei oleks valuvaigiste võtmisest ja arsti seljavaludest teavitamisest loobunud (dtl 3). Patsiendile kvaliteetse tervishoiuteenuse osutamine ei ole võimalik olukorras, kus ta oma terviseprobleeme tervishoiuteenuse osutajale täies ulatuses ei avalda. Haldusasja materjalidest ei nähtu kohtule, et kaebaja terviseprobleeme oleks ignoreeritud ning et kaebajal oli põhjust eeldada, et ta oma vaevuste avaldamise korral vajalikku ravi ei saa. Eeltoodut arvestades ei ole kaebajale põhjustatud selliseid intensiivseid kannatusi, mis oleks saanud tekitada talle rahaliselt hüvitatavat kahju. Seetõttu on kaebuse rahuldamine kaebaja esitatud hüvitamisnõude osas ebatõenäoline.
14.Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X-i kaebuse hüvitamisnõude osas HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. III
15.Kuna kohus lõpetab osaliselt haldusasja menetluse ning ülejäänud osas tagastab X-i kaebuse, siis puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.
16.Kaebaja on esitanud ka riigi õigusabi taotluse, mille kohus käesoleva määrusega lahendab. RÕS § 6 lg 1 järgi võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi
3-25-201 tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole taotleja kehv majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kui esinevad RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja otsustamist.
16.1.Kaebaja on koostanud kohtule arusaadava kaebuse, millest nähtuvad kaebaja taotlused ning põhjendused. Kaebaja on ka varasemalt suutnud iseseisvalt halduskohtumenetluses arvukalt kaebusi ja muid menetlusdokumente esitada. Üksnes 2024. a esitas kaebaja Tartu Halduskohtule 90 kaebust ja ühe esialgse õiguskaitse taotluse haldusmenetluseks. 2025. a on kaebaja esitanud kohtule juba kümme kaebust ja ühe taotluse eeltõendamismenetluse algatamiseks. Lisaks on kaebaja esitanud kohtule kaebusi teiste kinnipeetavate nimel (vt nt haldusasjad nr 3-25-144 ja 3-25-149). Eeltooduga on tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja advokaadi abi. Halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika kohus välja enda initsiatiivil ning kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5). Kaebaja väljendatud raskused ei ole sellised, mis õigustaksid riigi õigusabi andmist. On kaebaja enda otsustada, kas ja kui palju ta peab vajalikuks kohtu poole erinevate kaebustega pöörduda, kuid haldusasjade suur hulk ning sellest tulenev suurem vajadus kohtule erinevaid avaldusi esitada, ei anna iseseisvalt õigust riigi õigusabile.
16.2.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X-i taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.
17.Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.