Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja Kaire Pikamäe
Määruse tegemise aeg ja koht
7. veebruar 2025, Tallinn
Haldusasja number
3-24-3183
Haldusasi
Politsei- ja Piirivalveameti taotlus anda luba paigutada T.L-i kinnipidamiskeskusesse
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 21. novembri 2024. a määrus ja
21.jaanuari 2025. a määrus
Menetlusosalised
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad Margo Peters ja Katri Bergmann Puudutatud isik – T.L-i (endine nimekuju T.L), esindaja adv Kristina Ivanova
Menetluse alus ringkonnakohtus
T.L-i määruskaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta rahuldamata taotlused vaadata määruskaebused läbi kohtuistungil.
Jätta T.L-i 3. detsembri 2024. a määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 21. novembri 2024. a määruse haldusasjas nr 3-24-3183 resolutsiooni punkt 2 muutmata.
Võtta menetlusse T.L-i 31. jaanuari 2025. a määruskaebus Tallinna Halduskohtu
21.jaanuari 2025. a määruse peale haldusasjas nr 3-24-3183.
Jätta T.L-i 31. jaanuari 2025. a määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 21. jaanuari 2025. a määrus haldusasjas nr 3-24-3183 muutmata.
Tõlkida määruse sissejuhatus, resolutsioon, edasikaebamise kord ja põhjendused puštu keelde.
Määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi ja sünniaeg (sh varasem nimekuju ja sünniaeg) tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni p-de 2 ja 4 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5). Muus osas ei saa määruse peale edasi kaevata (HKMS § 235 lg 1).
3-24-3183
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 24.05.2023 kell 04.18 Võru maakonnas kinni Venemaa ja Eesti vahelise ajutise kontrolljoone ületanud isiku, kes tuvastati kui Afganistani Islamiemiraadi kodanik T.L (sünd. XX.XX.XXXX). Isik esitas 24.05.2023 kell 10.40 rahvusvahelise kaitse taotluse, kuid avaldas samal päeval kell 18.08 soovi taotlusest loobuda ning loobus taotlusest kirjalikult 25.05.2023. Tartu Halduskohus andis 25.05.2023 määrusega nr 3-23-1153 PPA-le loa paigutada isik kinnipidamiskeskusesse (KPK) väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) alusel. Isik esitas 31.05.2023 uue rahvusvahelise kaitse taotluse, mille menetlemisel selgus, et isik on nii Afganistani kui ka Pakistani Islamivabariigi kodanik. Tallinna Halduskohus andis 02.06.2023 määrusega nr 3-23-1196 PPA-le loa paigutada isik KPK-sse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel ning haldusasjas nr 3-23-1196 tehtud määruste alusel peeti isikut KPK-s kinni kuni 29.11.2023, mil ta paigutati varjupaigataotlejate majutuskeskusesse. PPA 31.10.2023 otsusega nr 12305310062-1 on jäetud rahvusvahelise kaitse taotlus rahuldamata ning puudutatud isik on selle otsuse vaidlustanud halduskohtus (haldusasi nr 3-23-2774). Tallinna Halduskohus jättis 14.03.2024 otsusega tema kaebuse rahuldamata, kuid peatas esialgse õiguskaitse korras PPA 31.10.2023 otsuse kehtivuse kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Puudutatud isiku apellatsioonkaebus on Tallinna Ringkonnakohtu menetluses. Puudutatud isik lahkus 12.05.2024 loata majutuskeskusest ning esitas Leedus 20.05.2024 uue rahvusvahelise kaitse taotluse, mis jäeti läbi vaatamata. Leedu Migratsiooniamet esitas PPA-le 24.05.2024 palve isiku tagasivõtmiseks. Isik saabus nn Dublini III määruse1 art 18 lg 1 alusel Eestisse tagasi 19.11.2024. Haldusasjas nr 3-23-2774 esitatud 27.11.2024 teate kohaselt on puudutatud isiku andmed rahvastikuregistris muutunud ning puudutatud isiku õige nimekuju on T.L-i ja õige sünniaeg XX.XX.XXXX.
2.PPA esitas Tallinna Halduskohtule 19.11.2024 taotluse anda VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel luba paigutada puudutatud isik KPK-sse kuni kaheks kuuks. Isiku kinnipidamine on õigustatud VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel, kuivõrd PPA on lükanud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi, teinud isikule ettekirjutuse lahkumiseks Pakistani ning kohaldanud temale Schengeni sissesõidukeeldu 5 aastaks, samuti esineb isiku põgenemise oht. Isiku kinnipidamine on õigustatud ka VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel, sest ta on peetud kinni Eestist lahkuma kohustamise menetluses (vt haldusasi nr 3-23-1153) ning on põhjendatud alus arvata, et rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Isik esitas pärast algsest rahvusvahelise kaitse taotlusest 25.05.2023 loobumist uue rahvusvahelise kaitse taotluse 5 päeva hiljem pärast seda, kui talle oli uuesti selgitatud, et ta viibib Eestis ebaseaduslikult ja tal on kohustus lahkuda kodakondsusjärgsesse riiki. Seega sai isik aru, et tema edasi liikumine on takistatud ning ta saadetakse Eestist välja. Võttes arvesse, et isik viibis enne Eestisse saabumist ka Tadžikistanis, Kasahstanis ja Venemaal ning ei ole püüdnudki siseneda Eestisse seaduslikult, samuti viivitas isik rahvusvahelise kaitse taotlemisega, siis saab järeldada, et tegemist on varjupaigasüsteemi kuritarvitajaga. Isiku puhul esineb VSS § 6 8 p 2 kohane põgenemisoht, sest ta varjas teadlikult oma Pakistani kodakondsust (isik tunnistas seda 11.10.2023 vestlusel) ning andis valeütlusi oma teekonna ja tema juurest leitud andmekandjate kohta. Lisaks esineb VSS § 68 p 6 kohane põgenemisoht, kuna isik on korduvalt teatanud oma soovist minna Saksamaale (tal on seal sõbrad ja sugulased) ning see oht realiseerus 12.05.2024, mil isik kõnealust teekonda omavoliliselt alustas (isik peeti Leedus kinni Tallinna–Berliini liinibussis). Dokumentide puudumine ei ole takistanud isikul riigipiiride ületamist ning
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 määrus (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (uuesti sõnastatud)
2(11)
3-24-3183 seejuures puudub Schengeni riikide vahel piirikontroll. Esineb ka VSS § 6 8 p 9 kohane põgenemisoht, sest isik lahkus loata temale määratud elukohast (varjupaigataotlejate majutuskeskusest). Isiku põgenemis ohtu ei ole võimalik maandada VRKS §-s 29 sätestatud leebemate järelevalvemeetmetega ning varasemalt ei ole isik neid meetmeid järginud. Eestiga puuduvad isikul mis tahes sidemed.
3.Puudutatud isik selgitas Tallinna Halduskohtu 21.11.2024 istungil, et lahkus bussiga Leetu, sest soovis sealt saada dokumendid (ID-kaart ja pass) ning naasta seejärel Eestisse. Pilet oli ostetud marsruudil Tallinn–Kaunas. Isik on teadlik, et lahkus Eestist kohtu või PPA loata, kuid tegemist oli eksimusega. Dokumentide saamise võimalust selgitas isikule sõber. Leedus peeti isikut samuti kinni 6 kuud ning ta ei mõista, miks on tema uuesti kinnipidamine vajalik. Isikul on Eestis sõbrad ja ta on teadlik, et Eestist lahkumisel saadetaks ta nn Dublini menetluse raames Eestisse tagasi. Isik ei olnud vastu sellele, et ta saadetakse Leedust Eestisse, kuid ta on vastu sellele, et ta paigutatakse Eestis uuesti KPK-sse.
4.Tallinna Halduskohus andis 21.11.2024 määrusega VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel PPAle loa paigutada puudutatud isik KPK-sse kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 21.01.2025. Isikut saab kinni pidada VRKS alusel, sest haldusasjas nr 3-232774 kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõust tulenevalt on ta jätkuvalt rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses. Isiku kinnipidamine VRKS § 36 1 lg 2 p 4 alusel ei ole põhjendatud, kuna PPA ei ole selgitanud, milliste rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses vajalike toimingute läbiviimise tagamiseks on kinnipidamine vajalik. Selle sätte eesmärgiks ei ole tagada isiku kättesaadavust kohtumenetluse ajal, sest kohus kontrollib eelkõige PPA otsuse põhjendatust, mitte ei lahenda konkreetset rahvusvahelise kaitse taotlust. VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel isiku kinnipidamise eeldused on täidetud. Asjaoludest nähtuvalt on isikut enne viimase rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist peetud korduvalt kinni VSS-i alusel lahkuma kohustamise menetluse tagamiseks. PPA selgitas isikule, et rahvusvahelise kaitse taotlusest loobumisel jätkatakse tema väljasaatmismenetlusega ning isik pidi olema teadlik enda lahkumiskohustusest. Seetõttu esineb põhjendatud alus arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes lahkumiskohustuse täitmise vältimiseks. Põhjendatud on arvestada isiku põgenemise ohtu laiemalt kui üksnes VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 7 puhul (vt ka Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 12). Esineb isiku põgenemise oht VSS § 6 8 p 9 järgi, sest ta lahkus omavoliliselt Vao keskusest (VRKS § 34 lg 1) ja peeti Leedus kinni Tallinna-Berliini bussis. Isik ei ole eitanud, et tal puudus luba majutuskeskusest ja Eestist lahkumiseks. Isik on kuritarvitanud kohtu usaldust (s.o tema KPK-st vabastamist Tallinna Halduskohtu 28.11.2023 määrusega haldusasjas nr 3-23-1196). Isiku selgitused, miks ta Eestist lahkus ning et ta soovis Eestisse naasta ja siia jääda, ei ole veenvad. Esineb ka VSS § 68 p 2 kohane põgenemisoht, sest isik esitas rahvusvahelise kaitse taotlemisel valeandmeid enda tegeliku (topelt)kodakondsuse kohta. Samuti on tuvastatav põgenemisoht VSS § 6 8 p 6 alusel, sest isik on rahvusvahelise kaitse menetluses korduvalt selgitanud, et tema tegelik eesmärk on jõuda Saksamaale ning ta soovib sinna edasi liikuda. Kinnipidamise asjaolud ei kinnita väiteid, et isik soovis pärast dokumentide saamist naasta Leedust tagasi Eestisse. Eluliselt pole usutav, et isik ostis pileti Tallinna-Berliini bussile, kuigi soovis tegelikult minna Leetu. KPK-sse paigutamine ei ole ebaproportsionaalne ning põgenemisohu tõttu ei tagaks leebemad järelevalvemeetmed isiku Eestis viibimist. Kuigi isik viibis varem VRKS-i alusel KPK-s ca 6 kuud, ei ole ületatud kinnipidamise maksimaalset 18-kuulist tähtaega (vrd VSS § 25 lg 2). Isiku kinnipidamine Leedus eesmärgiga tagada tema üleandmine Dublini III määruse alusel ei ole Eestis kinnipidamise tähtaja arvestamisel tähtis. Isegi kui see nii oleks, ei liideta isiku erinevatel õiguslikel alustel kinnipidamise perioode.
3(11)
3-24-3183
5.Puudutatud isik esitas halduskohtu 21.11.2024 määruse peale 03.12.2024 määruskaebuse ja taotles ühtlasi riigi õigusabi. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 04.12.2024 määrusega riigi õigusabi taotluse ja võttis 10.01.2025 määrusega puudutatud isiku määruskaebuse menetlusse, võttes ühtlasi haldusasja nr 3-24-3183 toimiku juurde PPA viidatud dokumendid haldusasjadest nr 3-23-1196 ja nr 3-23-2774, millele riigi õigusabi osutajal puudus varasemalt juurdepääs.
6.PPA esitas Tallinna Halduskohtule 13.01.2025 taotluse pikendada VRKS § 361 lg 2 p 5 ja lg 5 alusel luba puudutatud isik KPK-s kinnipidamiseks kuni neljaks kuuks. Puudutatud isiku kinnipidamine kuni haldusasjas nr 3-23-2774 toimuva kohtumenetluse lõpuni on põhjendatud, sest isik on jätkuvalt rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses ja võib vabaduses viibides lahkuda temale sobivasse Euroopa Liidu liikmesriiki või asuda end Eestis varjama. VRKS § 361 lg 2 p 5 tingimused on täidetud, sest puudub vaidlus, et isik oli varem peetud kinni VSS-i alusel ja paigutatud KPK-sse (haldusasi nr 3-23-1153), et täita temale koostatud lahkumisettekirjutust väljasaatmiseks Afganistani. Arvestades isikuga seotud asjaolusid kogumis (sh ebaseaduslik piiriületus, varjamine politsei eest, tegelik soov jõuda Saksamaale, rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine pärast väljasaatmise ilmsiks tulekut, isiku mobiiltelefonidest leitud tõendid, omavoliline lahkumine Vao majutuskeskusest ja suundumine Saksamaale) on PPA seisukohal, et isikust tulenev põgenemise oht (vt VSS § 6 8 p-d 2, 6 ja 9) on jätkuvalt aktuaalne ning seetõttu ei ole muid järelevalvemeetmeid võimalik tõhusalt kohaldada. Tegemist on varjupaigasüsteemi kuritarvitajaga. Põgenemise ohtu suurendab ka asjaolu, et PPA on lükanud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi ja halduskohus on PPA seisukohaga nõustunud. Koos keelduva otsusega tegi PPA isikule sundtäidetava ettekirjutuse lahkumiseks Pakistani ja kohaldas talle Schengeni sissesõidukeeldu 5 aastaks. Haldusasjas nr 3-23-2774 on määratud istungi ajaks 07.04.2025. Isiku põgenemise ohtu ja VRKS § 36 1 lg 2 p 5 sätestatud aluse esinemist on tõdenud ka Tallinna Ringkonnakohus 03.07.2023 ja 25.08.2023 määrustes haldusasjas nr 3-23-1196.
7.Puudutatud isik leidis 15.01.2025 seisukohas, et PPA taotlus on põhjendamatu ning tema kinnipidamise pikendamiseks ei ole alust. VRKS § 361 lg 2 p-s 5 sätestatud tingimused ei ole täidetud, kuna isik peeti 24.05.2023 kell 04.18 kinni alles tema andmete kontrollimiseks, mitte lahkumiskohustuse täitmise tagamiseks. Tähtsust ei oma, et isik peeti pärast 24.05.2023 esitatud rahvusvahelise kaitse taotlusest loobumist 25.05.2023 uuesti kinni VSS-i alusel, sest tal säilis rahvusvahelise kaitse menetluse lõpetamise otsuse vaidlustamistähtaja jooksul rahvusvahelise kaitse taotleja staatus (vt VRKS § 25 1 lg 2; nt Tallinna Ringkonnakohtu 15.03.2022 määrus nr 3-22-111, p 14). VRKS-i alusel KPK-s kinnipidamise eesmärgiks ei saa olla isiku väljasaatmise täideviimine. VSS § 68 p 2 ei ole asjakohane, sest puudutatud isik ei ole esitanud valeandmeid viibimisaluse taotlemisel (vt Riigikohtu 12.04.2024 määrus nr 3-23-2204, p 12). Vaidlust ei ole, et puudutatud isik lahkus loata Eestist Leetu, kuid selle eesmärgiks oli üksnes täiendavate tõendite hankimine oma kodakondsuse kohta, sest isiku dokumendid asusid tema sõbra käes, kes viibis sel hetkel Leedus. Isik ei kavatsenud põgeneda, sest tal oli ostetud bussipiletid Eestist Leedusse ja tagasi. Pileteid ei ole isikul alles, kuid tema sõber kinnitab eeltoodud asjaolusid. Isiku jätkuv KPK-s kinnipidamine on ebaproportsionaalne ja leebemate järelevalvemeetmete kohaldamise on PPA välistanud kergekäeliselt. Isikul on Eestis kindel elukoht sõbra juures ja tema onu on valmis kandma vajalikud kulud.
8.Tallinna Halduskohus pikendas 21.01.2025 määrusega VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel puudutatud isiku KPK-s kinnipidamiseks PPA-le antud loa tähtaega kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 21.05.2025. Täidetud on VRKS § 36 1 lg 2 p 5 alusel kinnipidamise tingimused. Riigikohus selgitas 12.04.2024 määruses nr 3-23-2232 (p-d 21– 4(11)
3-24-3183 23), et riigis viibimise aluse kontrollimine ja lahkumisettekirjutuse tegemine ei pea toimuma rangelt eristatavates haldusmenetlustes. Puudutatud isik peeti 24.05.2023 kell 04.18 kinni VSS § 15 alusel olukorras, kus eelnevalt oli kaamera vahendusel tuvastatud ajutise kontrolljoone ületus kell 01.14. Isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse 24.05.2023 kell 10.40 ja peeti seejärel kinni VRKS-i alusel. Põhjendatud on PPA seisukoht, et mh piiriületuse asukoht ja sisenemise viis andsid alust arvata, et isik sisenes riiki ebaseaduslikult. Seega peeti isik 24.05.2023 kell 04.18 kinni ebaseaduslikult riigis viibimise kahtluse tõttu nii riigis viibimise aluse kontrollimiseks kui ka lahkumisettekirjutuse tegemiseks. PPA sõnul tuvastati isiku ebaseaduslik riigis viibimine kohe pärast tema kinnipidamist. Igal juhul oli isikul küllaldaselt aega esitada rahvusvahelise kaitse taotlus, kuid ta esitas selle alles 6 tundi hiljem. Seetõttu on piisavalt alust arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse eesmärgiga lükata lahkumiskohustuse täitmine edasi või nurjata enda väljasaatmine. Puudutatud isiku varasem käitumine kinnitab tema põgenemise ohtu VSS § 6 8 p-de 6 ja 9 järgi (isiku väljendatud soovimatus täita lahkumiskohustust ja loata lahkumine määratud elukohast). Isik oli VRKS § 34 lg-st 1 tulenevalt kohustatud elama majutuskeskuses, kuid lahkus sealt omavoliliselt. Leedu ametnikud pidasid isiku kinni Tallinna–Berliini bussis. Põgenemise ohtu ei vähenda usutavalt see, et isik on teadlik põgenemise tagajärgedest ja tabamise korral Eestisse tagasisaatmisest, sest nimetatud teadmine oli tal olemas juba varem (vt Tallinna Halduskohtu 28.11.2023 määrus nr 3-23-1196, p 15), kuid see ei takistanud tema Eestist lahkumist. On alust arvata, et isiku varasem käitumine võib korduda. Isik on lisaks rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses selgitanud, et tema tegelik eesmärki oli jõuda Saksamaale. Selgitused Leetu üksnes dokumendi järele sõitmise kohta ei ole veenvad. Isik peeti Leedus kinni põhjusel, et ametnikud kontrollisid Tallinna–Berliini bussis tema dokumente. Eluliselt ei ole usutav, et isik ostis pileti Tallinna–Berliini bussile, kuid soovis tegelikult minna Leetu. Pileti ostmist kinnitavad tõendid puuduvad ja isik ei ole esitanud PPA-le ka dokumente, mille järele ta väidetavalt Leetu sõitis. Need asjaolud kinnitavad, et põgenemisoht on praegusel juhul reaalne. KPK-s kinnipidamine on põgenemisohu tõttu proportsionaalne ning VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmed ei tagaks isiku Eestis viibimist, mida kinnitab isiku varasem käitumine. Puudub vajalik usaldus, et isik järgiks edaspidi temale seatavaid nõudeid. KPK-s tagatakse isikule juurdepääs vajalikele tervishoiuteenustele ja pole teada muid asjaolusid, mis kinnipidamise välistaksid.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.T.L-i palub 03.12.2024 määruskaebuses (täiendatud 17.12.2024 ja 21.01.2024) tühistada halduskohtu 21.11.2024 määrus ning uue määrusega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta viivitamata KPK-st. Halduskohus leidis õigesti, et puudutatud isik on rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses ning kinnipidamine VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel ei ole põhjendatud. Puudutatud isiku kinnipidamise aluseks ei saa olla ka VRKS § 36 1 lg 2 p 5, sest teda ei peetud 24.05.2023 kinni väljasaatmise eesmärgil, vaid andmete kontrollimiseks. PPA-l ei saanud veel olla andmeid isiku võimaliku viibimisaluse kohta. Isik ei viivitanud ka ebamõistlikult rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisega. PPA ei ole avaldanud, millal tehti otsus isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse lõpetamise kohta. Kinnipidamise ümbervormistamisel 25.05.2023 oli isik jätkuvalt rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses, sest tal oli õigus menetluse lõpetamist vaidlustada (vt VRKS § 251 lg 2). Seega ei tohtinud teda 25.05.2023 pidada kinni VSS-i alusel (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 15.03.2022 määrus nr 3-22-111, p 14). Järelikult ei ole isik esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust lahkumiskohustuse täitmise vältimiseks. Isikut ei saa VRKS-i alusel pidada kinni pelgalt väljasaatmise tagamiseks. 5(11)
3-24-3183 Isiku põgenemise ohtu ei saa tuvastada VSS § 68 p-de 2 ja 9 alusel. VSS § 68 p 2 ei kohaldu, kui isik esitab valeandmeid või võltsitud dokumendi selleks, et tõendada enda Eestis viibimise seadusliku aluse olemasolu (nt Riigikohtu 12.04.2024 määrus nr 3-23-2204, p 12). Praegusel juhul tuvastati isiku kodakondsus enne rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist, mil PPA alles kontrollis isiku staatust ja viibimisalust. Isik ei varjanud 11.10.2023 vestlusel teadlikult oma kodakondsust ning PPA rikkus sellel ärakuulamisel menetlusnorme. Kui varasemalt oli isikul teoreetiline teadmine, mis juhtub tema omavolilisel Eestist lahkumisel, siis praeguseks on tal selle kohta konkreetne eluline kogemus. Seetõttu puudub isikul igasugune huvi Eestist uuesti põgeneda, sh sellega kaasnevate tagajärgede tõttu. Isik ei ole loobunud rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud otsuse vaidlustamisest ega väljendanud ka huvi haldusasja nr 3-23-2774 lõpetamiseks. Kohus ei ole arvestanud selgitusi, et isik soovib jääda Eestisse. Ainuüksi usalduse kuritarvitamine ei saa olla kinnipidamise aluseks VSS-i ega VRKS-i järgi. Halduskohus ei ole lisaks piisavalt põhjendanud, miks on tuvastatav isiku põgenemise oht VSS § 68 p 6 alusel. Isik ei lahkunud Leetu mitte põgenemise eesmärgil, vaid soovis hankida täiendavaid tõendeid oma kodakondsuse kohta. Pileti ostis isikule tema sõber ning kuna pilet oli paberkandjal, siis ei ole tal seda enam alles. Isegi kui isiku põgenemise ohtu ei saa välistada, ei ole see piisavalt suur, et õigustada tema kinnipidamist. Isikul on Eestis sõprade näol tugivõrgustik ja ka kindel elukoht ühe sõbra juures. Onu on valmis aitama isikut majutuskulude kandmisel. Isik saaks vajadusel viibida ka hostelis, kus tal tuleks maksta ca 12 eurot öö eest. Halduskohus viitas, et ületatud ei ole maksimaalselt lubatud 18-kuulist kinnipidamise tähtaega, kuid ei arvestanud kinnipidamise proportsionaalsuse hindamisel isikuga seotud asjaolusid. Halduskohtu määruse resolutsioon on vastuolus määruse põhjendustega (p 16), sest põhjendustes anti luba pidada isikut kinni kuni tema Eestist väljasaatmiseni, mis ei ole kooskõlas VRKS-i alusel kinnipidamise eesmärkidega.
10.PPA palub 24.01.2025 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Rahvusvahelise kaitse menetluses on isikuga toimunud mitmeid vestlusi ning ütlused on olnud vastuolulised ja ebausaldusväärsed. Isik selgitas 11.10.2023 küsitlusel, miks ta oli sunnitud taotlema Pakistani passi (p 12) ning miks ta varjas oma Pakistani kodakondsust (p 32). PPA hinnangul varjas isik olulisi asjaolusid teadlikult. Samas ei ole Pakistani kodakondsuse varjamine kinnipidamiseks ka määrav, arvestades muid asjaolusid. Isiku ebaseaduslik Eestis viibimine tehti kindlaks juba tema esmasel kinnipidamisel 24.05.2023 kell 04.18 ja seejärel peeti teda kinni Eestist lahkuma kohustamise menetluses. Isik avaldas soovi saada rahvusvahelist kaitset alles pärast seda, kui talle oli teada kohustus Schengeni alalt lahkuda. Isikule selgitati pärast rahvusvahelise kaitse taotlusest loobumist, et PPA jätkab lahkumisettekirjutuse koostamisega. Ka Leedus 20.05.2024 uue rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine viitab varjupaigasüsteemi kuritarvitamisele ning väljasaatmise takistamisele. VRKS § 261 lg 2 p 5 kohaldamine ei eelda põgenemisohu tuvastamist. Samas esitas isik rahvusvahelise kaitse taotlemisel valeandmeid oma kodakondsuse kohta (VSS § 6 8 p 2), kuna tema Pakistani kodakondsus selgus alles 06.09.2023 küsitlusel. Riigikohtu 12.04.2024 määrus nr 3-23-2204 ei ole asjassepuutuv. Isiku põgenemisoht on tuvastatav mh VSS § 6 8 p 9 alusel, sest ta lahkus loata Eestist. Veenvad ei ole väited, et isik lahkus Leetu sooviga saada sõbra käest enda dokumendid. Isik peeti Leedus kinni põhjusel, et ametnikud kontrollisid TallinnaBerliini bussis tema dokumente. Eluliselt ei ole ka usutav, et bussipilet oli ainult paberkandjal ja mitte elektrooniliselt, sest pole selge, kuidas isik sel juhul pileti üldse kätte sai. Kui isiku dokumendid oleksid reaalselt olnud Leedus, siis saanuks ta korraldada nende üleandmise Leedu ametnikele ja esitada need Leedus kinnipidamise ajal. Isik ei ole dokumente senini esitanud. Väide, et isik soovib nüüd jääda Eestisse, ei ole usaldusväärne, sest ta on halduskohtu usaldust juba korra kuritarvitanud. Isiku põgenemise ohtu suurendab asjaolu, et PPA lükkas rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi ning halduskohus nõustus PPA järeldustega. 6(11)
3-24-3183 Isikut võib täiendavalt motiveerima põgeneda ka temale kohaldatud sissesõidukeeld. Isikul on jätkuv soov minna Saksamaale, kus on tema pere ja sugulased. Seega saab põgenemisohu tuvastada ka VSS § 68 p 6 alusel. Isiku väidetav tugivõrgustik Eestis (sõber) üksnes suurendab isiku põgenemise ohtu, sest eelmisel korral põgenes isik Eestist samuti sõbra abiga.
11.T.L-i palub 31.01.2025 määruskaebuses tühistada halduskohtu 21.01.2025 määrus ning uue määrusega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta viivitamata KPK-st. Asjas ei ole tuvastatud, millal PPA tuvastas puudutatud isiku ebaseadusliku riigis viibimise. Halduskohtu viidatud ajal 24.05.2023 kell 01.14 fikseeriti üksnes isiku liikumine Eesti sisemaa suunas, mitte kontrolljoone ületus. Esialgset kinnipidamist VSS § 15 lg 1 alusel ei saa käsitada kinnipidamisena Eestist lahkuma kohustamise menetluses VRKS § 36 1 lg 2 p 5 tähenduses. Halduskohus nõustus PPA-ga kergekäeliselt. Menetlus lahkumiskohustuse kindlakstegemiseks ei ole samastatav menetlusega lahkumiskohustuse täitmiseks. Puudutatud isik ei ole viivitanud rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisega ebamõistlikult (vrd Riigikohtu 19.06.2019 määrus nr 3-19-415, p 13). Puudutatud isik nõustub, et lahkus Vao keskusest ja Eestist luba küsimata ning ta peeti Leedus (Kaunases) kinni Tallinna–Berliini bussis, kuid ta ei plaaninud põgeneda, vaid tal oli ostetud bussipilet Leetu (Vilniusesse) ja ka sealt tagasi, sest sõber pidi andma talle Vilniuses dokumendid. Sõber on neid asjaolusid ka kirjalikult kinnitanud. Lisaks ei saa rääkida kohtu usalduse kuritarvitamisest, sest halduskohus jättis 28.11.2023 määrusega PPA taotluse rahuldamata mitte isiku usaldamise tõttu, vaid põhjusel, et kinnipidamise pikendamise eeldused olid täitmata. Usalduse olemasolu või puudumine ei ole kinnipidamise (sh selle pikendamise) alus, eeldus ega nõue. Elulist kogemust arvestades puudub isikul praegu igasugune huvi Eestist lahkuda. Samuti ei saa isiku hoiakutest ja käitumisest järeldada, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Isikul puudub praegusel ajal soov Saksamaale edasi liikuda. Halduskohus ei ole sisuliselt põhjendanud, miks ta peab määruskaebuse esitaja jätkuvat kinnipidamist proportsionaalseks, kuigi vabaduse võtmine on äärmiselt intensiivne põhiõiguste riive. Ületatud on maksimaalset 18-kuulist kinnipidamistähtaega (vt Riigikohtu 03.03.2016 määrus nr 3-3-1-14-16, p 11). Enne esmakordset vabastamist peeti isikut KPK-s kokku ca 6 kuud, seejärel viibis puudutatud isik Leedu kinnipidamiskeskuses ca 6 kuud ning praegu on ilma piisavate põhjendusteta antud luba isiku kinnipidamiseks veel kuni 6 kuuks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Kuigi puudutatud isiku KPK-s kinnipidamine ei toimu enam halduskohtu 21.11.2024 määruse alusel, vaid halduskohtu 21.01.2025 määruse alusel, siis ei saaks ringkonnakohus ka 03.12.2024 määruskaebuse rahuldamise korral puudutatud isikut KPK-st vabastada, vaid see oleks võimalik üksnes 31.01.2025 määruskaebuse rahuldamise korral. Eelnev ei takista siiski ringkonnakohtul hindamast, kas puudutatud isiku KPK-s kinnipidamiseks loa andmine oli halduskohtu 21.11.2024 määruse tegemise aja seisuga õiguspärane või mitte (vt ka Riigikohtu 30.03.2021 määrus nr 3-20-2004, p 15).
13.Puudutatud isiku 03.12.2024 esitatud määruskaebuse võttis ringkonnakohus menetlusse 10.01.2025 määrusega ja PPA esitas sellele 24.01.2025 vastuse. Puudutatud isiku 31.01.2025 määruskaebus tuleb praeguse määrusega võtta HKMS § 207 lg 1 alusel samuti menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse järgi lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6). Kuna määruskaebuste väited on suures osas korduvad, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks küsida 31.01.2025 määruskaebuse lahendamiseks PPA-lt täiendavat seisukohta, vaid arvestab taotleja poolt varem avaldatuga. 7(11)
3-24-3183
14.HKMS § 210 lg 4 kohaselt lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Olenemata sellest, et HKMS § 264 lg 5 kohaselt tuli halduskohtul korraldada PPA 19.11.2024 ja 13.01.2025 taotluste lahendamiseks kohtuistung, ei ole HKMS § 265 lg 5 teisest lausest tulenevalt siiski nõutav kohtuistungi korraldamine samas asjas esitatud määruskaebuste läbivaatamiseks. Määruskaebused ei sisalda ainsatki põhjendust, miks tuleks need vaadata läbi kohtuistungil. Puudutatud isik sai osaleda Tallinna Halduskohtu 21.11.2024 ja 16.01.2025 istungitel, millest võttis osa puštu keele tõlk. Isikut esindab advokaat (sh osales advokaat ka halduskohtu 16.01.2025 istungil), kes on saanud määruskaebustes tuua välja kõik asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ja põhjendused. Määruskaebuste väiteid on piisava põhjalikkusega võimalik hinnata kirjalikus menetluses. Seetõttu jäävad taotlused asjas istungi korraldamiseks rahuldamata.
15.Vaidlust ei ole selles, et Tallinna Halduskohus peatas 14.03.2024 otsusega nr 3-23-2774 esialgse õiguskaitse korras puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud PPA 31.10.2023 otsuse nr 12305310062-1 kehtivuse kuni nimetatud haldusasja menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Haldusasi nr 3-23-2774 on ringkonnakohtu menetluses ning selles asjas on määratud kohtuistungi ajaks 07.04.2025. Seega on puudutatud isik jätkuvalt rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses ning tema KPK-s kinnipidamine on lubatav vaid tingimusel, et VRKS § 29 lg-s 1 loetletud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt rakendada, kinnipidamine ei riku proportsionaalsuse põhimõtet ning kinnipidamiseks on vältimatu vajadus ja esineb mõni VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud alus. Halduskohus on nii 21.11.2024 määrusega puudutatud isiku KPK-sse paigutamiseks loa andmisel kui ka 21.01.2025 määrusega puudutatud isiku KPK-s kinnipidamise tähtaja pikendamisel leidnud, et rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamine on lubatav VRKS § 36 1 lg 2 p 5 alusel ning vähemasti VSS § 68 p-des 6 ja 9 märgitud asjaolude esinemisest järelduva põgenemisohu tõttu on isiku kinnipidamine vältimatult vajalik.
16.VRKS § 361 lg 2 p 5 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada, kui välismaalane on peetud kinni Eestist lahkuma kohustamise menetluses ning on põhjendatud alus arvata, et rahvusvahelise kaitse taotlus esitati lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Selle sättega on võetud üle direktiivi 2013/33/EL2 art 8 lg 3 punkt d, mille kohaselt võib taotlejat kinni pidada siis, kui ta peetakse kinni direktiivis 2008/115/EÜ 3 ettenähtud korra kohaselt tagasisaatmise ettevalmistamiseks või väljasaatmise täideviimiseks ning objektiivsete kriteeriumite alusel, sealhulgas selle alusel, et tal on juba olnud võimalus saada juurdepääs varjupaigamenetlusele, saab põhjendada, et on olemas piisavalt alust arvata, et ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi või nurjata tema tagasisaatmist käsitleva otsuse täideviimist. Riigikohus selgitas 12.04.2024 määrustes nr 3-23-2204 (p-d 16–21) ja nr 3-23-2232 (p-d 17– 22), et määrav ei ole, milline oli kinnipidamise algne ajend, vaid oluline on kinnipidamise seos lahkumiskohustuse menetlusega. Samuti märgiti, et riigis viibimise aluse kontrollimine ja lahkumisettekirjutuse tegemine ei pea toimuma rangelt ja formaalselt eristatavates menetlustes, vaid esimene võib ka teiseks üle kasvada, kusjuures tagasisaatmise otsustamise staadium algab siis, kui pädev asutus on enda hinnangul tuvastanud isiku ebaseadusliku riigis viibimise.
17.Praegusel juhul ei ole seejuures määrav, kas puudutatud isiku kinnipidamine 24.05.2023 kell 04.18–10.40 (s.o kuni esmase rahvusvahelise kaitse taotluse esitamiseni) oli juba
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 direktiiv 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded (uuesti sõnastatud).
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008 direktiiv 2008/115/EÜ, ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel.
8(11)
3-24-3183 kasvanud riigis viibimise aluse kontrollimise staadiumist üle lahkumisettekirjutuse koostamise staadiumi, sest vaidlust ei saa olla, et pärast algsest rahvusvahelise kaitse taotlusest loobumist koostas PPA isikule 25.05.2023 lahkumisettekirjutuse nr 1052268234 (sundtäidetav alates 25.05.2023) ning Tartu Halduskohus andis 25.05.2023 määrusega nr 323-1153 PPA-le loa paigutada puudutatud isik KPK-sse. Seega on selge, et enne 31.05.2023 uue rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist peeti isikut juba kinni lahkumiskohustuse täitmise tagamiseks. Ringkonnakohus on seisukohal, et ehkki isiku VSS-i alusel kinnipidamine ei pruukinud olla õiguspärane, sest puudutatud isik oli rahvusvahelise kaitse menetluse lõpetamise toimingu vaidlustamise tähtaja jooksul veel rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses (nt Tallinna Ringkonnakohtu 17.09.2024 määrus nr 3-24-2188, p-d 10–12; 13.09.2024 määrus nr 3-24-2277, p-d 12–20) ning tema kinnipidamine saanuks järelikult toimuda üksnes VRKS-i sätete alusel, ei ole eeltoodule vaatamata võimalik ignoreerida asjaolu, et isik oli vastavalt kehtiva kohtumäärusega antud loale 31.05.2023 seisuga peetud kinni lahkumiskohustuse (sund)täitmise tagamiseks. Puudutatud isik ei ole ka väitnud, et 24.05.2023 õhtul suuliselt ja 25.05.2023 kirjalikult avaldatud soov loobuda rahvusvahelise kaitse taotlusest ei oleks sellel hetkel vastanud tema tegelikule tahtele. Alles kriminaalasjas nr 23260300013 ütlusi andes (30.05.2023) märkis puudutatud isik, et on järele mõelnud ja ei soovi päritoluriiki tagasi minna, vaid soovib siiski taotleda Eestis rahvusvahelist kaitset (dtl 228). Seetõttu esineb põhjendatud kahtlus, et uus rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud eeskätt lahkumiskohustuse täitmise vältimiseks. Eelnevast tulenevalt on täidetud VRKS § 361 lg 2 p-s 5 sätestatud eeldused rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiseks.
18.Ringkonnakohus nõustub PPA ja halduskohtu hinnanguga, et isiku varasemat käitumist ja hoiakuid arvestades on KPK-s kinnipidamine vältimatult vajalik, sest isikuga seotud asjaolud viitavad reaalse põgenemisohu esinemisele. Puudutatud isik avaldas 11.10.2023 vestlusel (nt küsimused nr 8, 17, 19 ja 39) selgelt, et ta ei ole mingil juhul nõus minema tagasi Afganistani ega Pakistani. Seejuures ei oma VSS § 6 8 p 6 alusel põgenemisohu tuvastamisel tähtsust, mis põhjusel ei soovi isik lahkumiskohustust täita. Samuti esineb põgenemisoht VSS § 68 p 9 järgi, sest puudutatud isik lahkus omavoliliselt varjupaigataotlejate majutuskeskusest (vt VRKS § 34 lg 1) ja peeti 11.05.2024 kinni Leedus, kus esitas 20.05.2024 uue rahvusvahelise kaitse taotluse. Vaidlust ei ole selles, et Leedu ametivõimud pidasid isiku kinni, kontrollides tema dokumente Tallinna–Berliini liinibussis. PPA esitatud Leedu ametivõimude 24.05.2024 tagasivõtupalvest ei nähtu konkreetselt, kus isik Leedus kinni peeti, kuid puudutatud isik on Tallinna Halduskohtu 16.01.2025 istungil selgitanud, et tema kinnipidamine toimus Kaunases, samas kui tema plaan oli sõita Vilniusesse, kus ta pidi sõbra käest saama oma dokumendid. Isik on esitanud ka sõbra kinnituse, et just tema ostis puudutatud isikule bussipiletid Tallinnast Vilniusesse ja tagasi, kuid mingeid muid tõendeid ei ole selle kohta esitatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa eeltoodut pidada usutavaks. Avalikest andmetest nähtuvalt on Tallinna-Berliini bussiliin praegusel ajal olemas kahel vedajal: FlixBus ja Ecolines. FlixBus’i (https://www.flixbus.ee/) sõiduplaanide kohaselt sõidab Tallinna–Berliini liinibuss kahel alternatiivsel marsruudil, millest lühema puhul on Leedus peatused Panevėžyses ja Kaunases ning teise puhul peatub buss Šiauliais, Kaunases ja Kalvarijas. Kummalgi juhul ei läbi Tallinna–Berliini buss Vilniust. Teise vedaja Ecolines’i (https://ecolines.net/et-EE) Tallinna–Berliini liinibuss sõidab samuti kahel erineval marsruudil, millest lühemal on Leedus peatused Panevėžyses, Kaunases ja Marijampolės ning teine peatub tõepoolest ka Vilniuses, kuid seda enne Kaunase läbimist (peatused Leedus on Tallinna poolt tulles järjekorras: Panevėžys, Vilnius, Kaunas, Marijampolė). Seega juhul, kui puudutatud isik olnuks teel Vilniusesse, siis ei oleks ta pidanud Kaunases enam bussis viibima. Tõenäoliseks ei saa pidada, et Tallinna–Berliini bussiliini marsruut saanuks 2023. a mais olla teistsugune. Isiku väited Leedust dokumentide äratoomise soovile ja kavatsusele Eestisse naasta on ebausutavad ka põhjusel, et väidetavaid dokumente ei ole puudutatud isik 9(11)
3-24-3183 seniajani esitanud ning Eestisse naasmise asemel taotles ta Leedus uuesti rahvusvahelist kaitset. Pigem on usutav, et isik soovis teha teoks enda algse eesmärgi liikuda edasi Saksamaale, kus elavad tema sõbrad ja sugulased (sh onu, kes on avaldanud valmisolekut katta isiku Eestis elamise kulud).
19.Põgenemise ohtu ei vähenda usutavalt asjaolu, et isikul on praeguseks olemas teadmine ja ka praktiline kogemus nn Dublini menetluse raames Eestisse tagasisaatmisega, sest sellise teadmise olemasolule on viidatud ka Tallinna Halduskohtu 28.11.2023 määruses nr 3-23-1196 (p 15), kuid isik lahkus sellele vaatamata loata Eestist. Õige on see, et kohtu või PPA usalduse puudumine ei saa iseseisvalt olla isiku KPK-s kinnipidamise aluseks, küll võiks selline usaldus isiku suhtes anda põhjust mitte omistada VSS §-s 68 märgitud asjaolude esinemisele isiku puhul sama suurt tähendust nagu usalduse puudumise korral. Leedus kinnipidamine võis puudutatud isiku jaoks olla eluliselt õpetlik selles osas, et edaspidi ta võib-olla ei püüaks jõuda Saksamaale bussiga, vaid kasutaks mõnda muud transpordivahendit. Samas ei ole mingit põhjust eeldada, et erinevalt varasemast puuduks isikul praegu huvi Eestist lahkuda ja Saksamaale edasi liikuda.
20.PPA 19.11.2024 ja 13.01.2025 taotlustes on isiku põgenemise ohtu lisaks seostatud VSS § 68 p-ga 2, millega halduskohus on 21.11.2024 määruses nõustunud, kuid 21.01.2025 määruses ei ole kohus seda eraldi käsitlenud. Ringkonnakohus märgib, et praegusel juhul on tuginemine VSS § 68 p-le 2 asjakohane, sest puudutatud isik on rahvusvahelise kaitse taotlemisel esitanud valeandmeid oma kodakondsuse kohta, st varjas täiendava Pakistani kodakondsuse olemasolu, mis omas taotluse lahendamisel ilmselgelt olulist tähtsust. Nõustuda ei saa vastuväitega, et isiku kodakondsus tuvastati juba enne rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist, sest isik möönis alles 06.09.2023 vestlusel, et tal on nii Afganistani kui ka Pakistani kodakondsus ning ta varjas seda varem teadlikult. Isik väitis vestlusel algselt, et tema Pakistani pass ja ID-kaart on võltsitud (vt küsimus nr 33), kuid hiljem tunnistas, et tal on mõlema riigi kodakondsus (vt küsimus nr 60). Valeandmete esitamist tunnistas puudutatud isik mh 11.10.2023 vestlusel (vt küsimus nr 32).
21.Isikuga seotud asjaolude pinnalt ei saa tema kinnipidamist pidada ebaproportsionaalseks, sh puuduvad andmed, et kinnipidamine võiks ohustada puudutatud isiku tervist või turvalisust. Kinnipidamine piirab kahtlemata oluliselt isiku põhiõigusi, kuid tema kinnipidamist ei ole alust lugeda ülemääraseks ainuüksi selle kestuse tõttu, sest VRKS §-s 361 sätestatud aluste esinemise korral tohib isikut maksimaalselt kinni pidada kuni 18 kuud (nt Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 8; 03.03.2016 määrus nr 3-3-1-1416, p 11). Siinsel juhul peeti isikut algselt VRKS-i alusel kinni ca 6 kuud (31.05.2023– 28.11.2023) ja uuesti on teda kinni peetud alates 19.11.2024 ehk halduskohtu 21.01.2025 määrusega antud loa kehtivuse lõpuks (21.05.2025) samuti ca 6 kuud. Seega ei ole maksimaalset 18-kuulist tähtaega ületatud. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks seisukohta, et eeltoodud kinnipidamistähtaja sisse tuleb lisaks arvestada isiku kinnipidamine Leedus 11.05.2024–19.11.2024 (ca 6 kuud), sest tegemist ei olnud samal alusel toimunud kinnipidamisega ning neid ei saa summeerida (vrd nt Riigikohtu 03.03.2016 määrus nr 3-3-114-16, p 10). Pole teada, miks ei antud isikut Eestile üle enne 19.11.2024, kuigi Leedu 24.05.2024 tagasivõtupalve rahuldas PPA juba 03.06.2024 vastusega. Kinnipidamist Leedus ei ole siiski võimalik seostada Eestis 31.05.2023 esitatud rahvusvahelise kaitse taotlusega, vaid kas üleandmismenetlusega Dublini III määruse art 28 alusel või Leedus 20.05.2024 esitatud uue rahvusvahelise kaitse taotlusega. Kuna puudutatud isik on oma tegevusega näidanud, et ta ei ole usaldusväärne, siis ei oleks VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmed eeldatavalt tõhusad ega tagaks puudutatud isiku Eestisse jäämist.
10(11)
3-24-3183
22.Eelneva põhjal jäävad T.L-i määruskaebused rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 21.11.2024 ja 21.01.2025 määrused muutmata.
23.Tallinna Halduskohus on andnud 21.11.2024 ja 21.01.2025 määrustega puudutatud isikule menetlusabi asjas tehtud kohtulahendi osaliseks tõlkimiseks puštu keelde. Menetlusabi jätkuvuse põhimõtet (HKMS § 114 lg 2) arvestades tuleb ka praeguse määruse sissejuhatus ja resolutsioon ning edasikaebamise kord ja põhjendused tõlkida puštu keelde.
24.VRKS § 13 lg 1 ning HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb määruse avaldamisel puudutatud isiku nimi ja sünniaeg (sh varasem nimekuju ja sünniaeg) asendada tähemärgiga.
25.Puudutatud isikule määruskaebuste menetluses riigi õigusabi osutanud advokaadi taotlused riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.