Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus MA suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 23. detsembri 2016. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
MA määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399) Puudutatud isik MA (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Marika Jaanson
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 23. detsembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-19254 muutmata.
2.Jätta MA määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse menetlemise kulud riigi kanda. Kohtu selgitused: Kinnisesse asutusse paigutamise määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul alates praeguse määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa, või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, mh tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust.
Juhul, kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus
1.Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku (avaldaja) valvearst esitas
23.detsembril 2016 Harju Maakohtule avalduse MA (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks ja isiku tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks. Valvearst hospitaliseeris puudutatud isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega 22. detsembril 2016 kell 13.15. Avaldusele lisatud arsti arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire (F23.1 äge polümorfne psühhootiline häire skisofreenia sümptomitega ilma stressita). Puudutatud isik viibib SA PERH Psühhiaatriakliinikus esimest korda. Puudutatud isik on varem käinud ambulatoorselt psühhiaatri vastuvõtul ning 2004. aastal diagnoositi tal kohanemishäire. Ema suitsiid, kui puudutatud isik oli 9. klassis, tuli väga ootamatult ning põhjused olid ebaselged. Puudutatud isik on tarvitanud ka antidepressanti, kuid mingil hetkel enam psühhiaatri vastuvõtule ei ilmunud. Puudutatud isiku elukaaslase sõnul hakkas ta juba ca 1 aasta tagasi aeg-ajalt imelikke avaldusi tegema teemal, et naine peab üritama vastu pidada, kuid ei selgitanud oma mõtteavaldusi. Mõni nädal tagasi muutus puudutatud isiku seisund oluliselt. Ta käitus kodus kummaliselt, roomas põrandal ja keelas naisel tõusta ning jäi mulje, et ta arvab, et keegi jälgib neid. Viimasel kolmel korral sõitis puudutatud isik autoga 50-alas 100 km/h. Samal ajal olid autos tema elukaaslane ja laps ning elukaaslane keeldus edaspidi temaga autosse istumast, kuna ei tunne end turvaliselt. Puudutatud isik läks 18. detembril üksi ujulasse. Ta naases sealt hommikul kell 6, kuid oma elukaaslasele mingeid selgitusi ei andnud. Puudutatud isik teeb lähedastele pidevalt kummalisi pahaendelisi mõtteavaldusi, kuidas enam ei ole tagasiteed, kuidas naine peab tugev olema, kuidas asjad lähevad ainult hullemaks, kuidas naine on muutunud ega ole enam sama inimene, kuidas ta on nii vihane, et tapaks kellegi ära ning kuidas palju inimesi sureb. Oma mõtteavaldusi ta ei täpsusta ega selgita. Ta avaldas ka suurus(luulu)mõtteid, kuidas ta hoiab musta pilve kinni, kuid jällegi ei täpsusta seda. Elukaaslase sõnul hakkas puudutatud isik üles kirjutama autode numbreid ning tundub, et puudutatud isiku arvates teda jälgitakse või jälitatakse. Elukaaslase nõudmisel pöördusid nad 22. detsembril polikliiniku valvearsti vastuvõtule, kellele puudutatud isik avaldas fragmentaarset paranoilist luulu, oli rahutu ja kergesti ärrituv. Polikliinikus nõudis ta teist arsti ning koridoris teist arsti nähes avaldas: "Tema on mu arst, ta ei mäleta mind, aga varsti jälle teab." Valvetoas oli kontakt formaalne. Puudutatud isik naeris kohatult ja varjas oma mõtteid. Objektiivseid psüühika kohta käivaid avaldusi üritas normaliseerida ja varjata. Mõttekäik oli kohati seosetu. Puudutatud isiku lähedaste avaldatu ja
valvearstile avaldatu põhjal otsustati puudutatud isik ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise tõttu, millega ta võib olla ohtlik nii endale kui ka teistele, hospitaliseerida. Osakonnas on puudutatud isik adekvaatse käitumisega ja allub korrale. Vestlusel üritab ta elukaaslasele ja valvepsühhiaatrile avaldatut normaliseerida – eitab luulumõtete ja meelepetete esinemist, ei leia, et vajaks haiglaravi ja on mures, et ilma tema kodusolekuta laguneb perekond. Kodus enda akna ees varjamise kohta väidab ta, et ta ei soovinud, et ta valged sokid mustaks saaksid, mistõttu oli ta neljakäpukil ja otsis oma rahakotti. Elukaaslase sõnul ei lubanud puudutatud isik ka temal akna juures püsti tõusta. Oma öist rännakut põhjendab ta sooviga kontrollida, kas ta saab oma naise peale kindel olla. Tema jaoks ei tundunud imelik asjaolu, et ta jalutas ca 12 tundi ringi, oodates, et naine ta üles otsiks. Puudutatud isiku käitumine on mõjutatud psüühilisest haigusest ja sellega seab ta ohtu enda ja oma lapse elu ja turvalisuse. Oma seisundist lähtuvalt pole puudutatud isik võimeline otsustama oma ravivajaduse üle. Patsiendi seisundit ja senist ravi hinnates pole 48 tunni möödudes tõenäoline, et isiku seisund paraneb ja isik suudab kodus iseseisvalt toime tulla. Seetõttu taotleb avaldaja kohtult luba puudutatud isikule tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks ning temale antipsühhootilise, meeleolu stabiliseeriva ja rahustava toimega ravi manustamiseks haiglatingimustes 40 päeva vältel alates tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusest. Puudutatud isiku seisukoht
2.Puudutatud isik avaldas kohtule ärakuulamisel, et ta läks haiglasse, et täita elukaaslase soovi. Puudutatud isik selgitas, et pere on talle kõige tähtsam. Enda käitumise analüüsimisel leidis ta, et see on normaalne. Tema käitumine on lapsepõlve rõõmude nautimine. Puudutatud isik muutus väga nõudlikuks, kui ta sai aru, et peab jääma haiglasse. Ta selgitas, kui halvad tingimused haiglas on, ja rõhutas, et tema vastutab pere ja panga ees.
3.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas avaldust. Esimese astme kohtu lahend ja põhjendused
4.Harju Maakohus rahuldas 23. detsembri 2016. a määrusega avalduse. Kohus paigutas puudutatud isiku esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest kuni ravivajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 40 päevaks, ning andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on täidetud psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-s 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-s 1 sätestatud eeldused puudutatud isikule tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks. Valvearst hospitaliseeris puudutatud isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega
22.detsembril 2016. Praeguseks ei ole puudutatud isiku seisund paranenud, ta on jätkuvalt ebastabiilne ega suuda otsustada adekvaatselt oma ravivajaduse üle. Puudutatud isiku raviarst dr MK selgitas, et isik on olnud ambulatoorsel ravil ja ta tuli ise haiglasse valvearsti vastuvõtule. Puudutatud isik ise eitab oma imelikku käitumist ja normaliseerib seda erinevate selgitustega. Elukaaslase sõnul rikub isik pidevalt liikluseeskirju, teeb imelikke mõtteavaldusi ja käitub imelikult.
Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi ei saa muul viisil korraldada, on alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isiku ärakuulamisel kohus veendus, et isiku käitumine on psüühilisest haigestumisest mõjutatud, isik ei mõtle selgelt ning ei mõista ravivajadust. Haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ümbritsevatele. Isik võib muutuda vägivaldseks, ta on rahulolematu. Puudutatud isik kujutab ohtu iseendale seetõttu, et tema käitumine on olnud ettearvamatu. See võib olla ka ohtlik tema perekonnale. Isiku mõttekäik on kohati seosetu ja ta ärritub, kui sellega ei nõustuta. Arvestades puudutatud isiku seisundit, ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Isiku seisundi hinnangust ja varasemast ravikogemusest lähtuvalt ei ole alust prognoosida seisundi paranemist nelja ööpäeva vältel. Puudutatud isiku seisundit arvesse võttes vajab ta pikaajalist hospitaliseerimist ja seega maksimumtähtaja kohaldamist. Puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht nii patsiendile endale kui ümbritsevatele. Puudutatud isik vajab ravi ja ravimite manustamist, seetõttu tuleb anda luba temale tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Tahtevastase ravi kohaldamise eelduste äralangemise üle otsustab psühhiaater (raviarst). Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
5.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada, tuginedes puudutatud isiku esitatud seisukohtadele. Määruskaebuse kohaselt kinnitas puudutatud isik, et tal ei ole vaimse tervisega probleeme ja tema raviarst peab viivitamatult vormistama kohtule dokumendid tema ravi lõpetamiseks. Tema haiglasse paigutamise võib olla korraldanud tema elukaaslasne. Esindaja vestles puudutatud isikuga omavahel ja raviasti MK juuresolekul. Arst ja esindaja selgitasid puudutatud isikule, kuidas toimub kohtumääruse vaidlustamine. Puudutatud isik jäi oma seisukoha juurde ning ei nõustunud ise ühtegi dokumenti allkirjastama. Isik kinnitas kohtumisel, et ei ole endale ega teistele ohtlik. Kui arst ei ole nõus vormistama ravi lõpetamise otsust, siis ei ole arst pädev. Kuigi puudutatud isik oli usaldamatu ka esindaja suhtes ja esitas pretensiooni, et viimane ei taganud ravi kohaldamata jätmist, selgus 30. detsembri vestlusest puudutatud isiku kindel veendumus psühhiaatriahaigasse paigutamise ebaseaduslikkuse kohta. Ainuüksi isikule pandud psühhiaatriline diagnoos ei tähenda veel isiku ohtlikkust kinnisesse asutusse paigutamise eeldusena, ohtlikkust tuleb alati analüüsida eraldi. Saavutamaks eksperdiarvamuse kriitiline hindamine, on esialgse õiguskaitse kohaldamisel vaja märkida toimikusse lisaks ärakuulamise kulule ka kohtuniku järeldused puudutatud isiku ja tema lähedaste isikute ning ametiisikute ärakuulamisest. Isikule tema tahte vastaselt ravi kohaldamisel peavad olema täidetud kolm tingimust: isikul on raske psüühikahäire, ta on ohtlik endale või teistele, muude abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks. Puudutatud isiku hinnangul ei ole seaduses toodud tingimused täidetud. Seega ei ole alust teda tahtevastasele ravile paigutada.
Isiku ohtlikkus saab eelkõige väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile. Ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena. Asjaolu, et isikul oli erimeelsusi oma lähedastega ei tähenda veel, et isik on ohtlik iseendale või teistele.
6.SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla palus jätta määruskaebuse rahuldamata. Täidetud on kõik tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamise tingimused.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määrust tühistada, mistõttu tuleb määruskaebus jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata.
8.Vastuseks määruskaebuse väitele, et asjas ei ole täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused tahtevastase ravi kohaldamiseks märgib kolleegium järgmist. Kohus võib paigutada isiku avaldaja taotlusel TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse, kui: 1) kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud, 2) viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ning 3) on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja kohaldada tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
9.Kolleegiumi hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isiku puhul on ilmselt täidetud isiku kuni 40 päevaks esialgse õiguskaitse korras tahtevastasele psühhiaatrilisele ravile paigutamise tingimused TsMS § 534 lg 1 tähenduses. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire, äge polümorfne psühhootiline häire skisofreenia sümptomitega ilma stressita ning tema käitumine on psüühilisest haigusest mõjutatud. Tema psüühilises seisundis domineerisid mõttekäigu sisulised häired, suurusluulumõtted ja paranoilised mõtted jälitamisest ning ebaadekvaatne ja lähedasi ohtu seadev käitumine. Nimetatud asjaolu kinnitab psühhiaatriakliiniku arstide antud arvamus puudutatud isiku hospitaliseerimisel (tl 4) ja patsiendi seisundile antud hilisem hinnang (tl 45). Seda, et puudutatud isik ohustab oma luulumõtetest ajendatuna viivitamatu haiglaravita enda või teiste elu, tervist või julgeolekut, kinnitavad puudutatud isiku hospitaliseerimisele eelnenud asjaolud, sh pereliikmetega sõidukiga kihutamine 100 km/h 50-alas. Samuti puudutatud isiku pahaendelised mõtteavaldused selle kohta, kuidas enam ei ole tagasiteed ning asjad lähevad ainult hullemaks, samuti selle kohta, et puudutatud isik on nii vihane, et tapaks kellegi ära ning kuidas palju inimesi sureb. Kolleegiumil ei ole alust kahelda, et neil asjaoludel võis puudutatud
isik ilma haiglaravita olla ebaadekvaatse käitumise tõttu ilmselt ohtlik nii endale kui ka teistele teda ümbritsevatele isikutele. Samuti ei ole kolleegiumil alust kahelda maakohtul pärast isiku ärakuulamist tekkinud siseveendumuses isiku ohtlikkuse kohta, mille kohaselt on puudutatud isik rahulolematu ja ärrituv, tema käitumine on ettearvamatu ja isik võib muutuda vägivaldseks. Psühhiaatriakliiniku arstide arvamuse kohaselt on puudutatud isiku käitumine mõjutatud tema psüühikahäirest ning oma seisundist lähtuvalt ei ole patsient võimeline otsustama ravivajaduse üle. Asjas ei ole asjas alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi meetmetest. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika (tl 45), ta keeldub igasugusest koostööst ning nõuab ravil viibides enda vabadusse laskmist ja kogu dokumentatsiooni hävitamist. Psühhiaatriakliiniku arstide arvamuse kohaselt ei olnud patsiendi seisundit ja ravitulemust hinnates tõenäoline, et tema seisund oleks paranenud 48 tunni jooksul sedavõrd, et ta oleks suutnud iseseisvalt kodus ohutult toime tulla, mistõttu pidasid arstid vajalikuks jätkata ravi haiglas. Ravisoostumise puudumise tõttu ei olnud seega põhjendatud kohaldada puudutatud isikule ambulatoorset ravi või muud psühhiaatrilist abi.
10.Arvestades arstide arvamust, ei ole alust kahelda, et puudutatud isiku akuutse seisundi tõttu oleks puudutatud isiku hagilasse paigutamata jätmise ja ravita jäämisega kaasnenud oht, et isik kahjustab enda ja/või oma lähedaste tervist ja/või vara TsMS § 534 lg 1 p 1 tähenduses. Samuti on isiku tervislikku seisundit kinnitavad arstide arvamused küllaldased TsMS § 534 lg 1 p 2 tähenduses, et kohaldada isiku suhtes esialgest õiguskaitset.
11.Neil kaalutlustel asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused on ilmselt täidetud ja puudutatud isik tuleb paigutada kuni 40 päevaks või ravivajaduse äralangemiseni haigla psühhiaatriaosakonda ning kohaldada talle tahtest olenematut ravi. Seetõttu tuleb määruskaebus jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Kolleegiumi hinnangul on asjas põhjendatud jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud (riigi õigusabi tasu) TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel riigi kanda. Harju Maakohus on 2. jaanuari 2017. a määrusega riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääranud. Muid menetluskulusid ei ole määruskaebuse menetlemisel tekkinud.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.