TSÜS › Isiku paigutamine haiglasse

1(6)

Tsiviilasi nr 2-17-249 käitumise ja toimetulematuse tõttu. Puudutatud isik ei ole võimeline ravivajadust hindama. Arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit, ei ole tema psüühilise seisundi paranemist alust prognoosida nelja ööpäeva vältel. Taotlusele lisatud arsti arvamuse kohaselt viibis puudutatud isik esmakordselt haiglaravil avaldaja juures psühhiaatriakliinikus 2014.a detsembris. Ta käis 1998.a ühe korra lastepsühhiaatri vastuvõtul seoses õppimisraskustega. Teadaolevalt on ta viimastel aastatel tarvitanud narkootilisi aineid kanepit, fentanüüli. Korra tekkinud kummalised käitumis- ja tervisprobleemid 2013.a, käis perearstil ja neuroloogil, kus haigust ei tuvastatud, soovitati pöörduda psühhiaatrile, kuid ei pöördunud. Lähedaste sõnul halvenenud patsiendi psüühiline seisund 2014.a novembri teises pooles. Ta töötas sel hetkel perest eemal Rootsis, helistas mitmel korral koju, rääkis segast juttu armastuse otsimisest ja kaebas halba enesetunnet, postitas suhtlusportaali Facebook rohkelt segaseid postitusi. 27.11.2014.a hospitaliseeriti ta Stockholmi St. Görans Haigla akuutpsühhiaatriaosakonda tahtest olenematu ravi korras. Eelnevalt oli ta käitunud rahutult ja ebaadekvaatselt, tülitas tänaval suvalisi inimesi, nõudis segaselt mingit armastust, laamendas naabrite uste taga, üritas ustest sisse tungida kuni kutsuti politsei. Politseijaoskonnas muutus ta psühhomotoorselt rahutuks, laamendas, mistõttu viidi psühhiaatriakliinikusse. Patsient viibis haiglaravil 27.11.2014.a – 03.12.2014.a, tal diagnoositi maniakaalseid episoode. Haigusloo andmetel oli ta psühhomotoorselt rahutu, rääkis pidevalt segaselt oma armastusest, sisulist ravikoostööd temaga ei saavutatud. Patsient sai ravina suurtes annustes psühhoosivastaseid ja rahustavaid ravimeid, millega seisund vaid vähesel määral paranes. 03.12.2014.a läksid patsiendi ema ja vanaema temale haiglasse järele, et tuua ta haiglaravi jätkamiseks Eestisse. Teel Eestisse oli ta pideva sugulaste järelevalve all, kes talle psühhiaatri soovituste järgi ravimeid andsid. Patsient oli rääkinud neile segaseid jutte, vihjanud suitsiidi sooritamisele. Seejärel viibis patsient tahtest olenematul ravil Psühhiaatriakliinikus 04.12.2014.a – 02.01.2015.a. Tema psüühilises seisundis domineerisid maniakaalne meeleolu ja tahteaktiivsus, meelepetted, luulutajuelamused, mõttekäiguhäired. Patsiendil diagnoositi maaniat psühhootiliste sümptomitega ning ravi foonil äge seisund taandus, kuid haiguskriitikat ei tekkinud. Seoses varasema narkoanamneesiga suunati ta kaksikdiagnooside päevastatsionaari, kus ta käis 19.01.2015.a kuni 21.01.2015.a ja edasi keeldus pöördumast. 04.02.2015.a hospitaliseeriti ta teistkordselt erakorraliselt ema initsiatiivil, kelle andmetel halvenes patsiendi seisund kohe pärast haiglast välja kirjutamist, rääkis pidevalt, et on jumal ja muudab maailma, saab informatsiooni lauludest jne. Samas avaldas ta ka, et ei soovi elada. Hospitaliseerimisele eelnenud päeval tegi üledoosi narkootiliste ainetega, misjärel kiirabi elustas teda, kuid edasisest ravist patsient keeldus. Ema pidas juhtunut enesetapukatseks. Vastuvõtul oli patsient rahutu, hüpleva ja segase mõttekäiguga, eitas ema poolt öeldut. Ta viibis tahtest olenematul ravil 04.02.2015.a – 16.03.2015.a. Puudutatud isiku psüühilises seisundis domineerisid maniakaalne meeleolu ja tahteaktiivsuse tõus, mõttekäiguhäired, jaburad suurusja paranoidsed mõtted, episoodiline psühhomotoorne rahutus. Raviga seisund paranes, kuid sisulist haiguskriitikat tal ei tekkinud. Pärast haiglaravi puudutatud isik vastuvõtule ei pöördunud, viidud korra politseijaoskonnast 30.03.2015.a psüühilise seisundi kontrolliks, kuid oli siis adekvaatne. Edaspidi keeldus patsient vastuvõtule tulemast, korra konsulteerisid lähedased tema raviarstiga, mille tulemusel väljastati retsept, kuid puudutatud isik kodus ravimeid ei tarvitanud. Järgnevalt viibis ta tahtest olenematul haiglaravil 25.11.2015.a – 28.12.2015.a ägeda psühhootilise seisundi tõttu. Viimati viibis ta haiglaravil 10.01.2016.a – 17.01.2016.a segatüüpi meeleoluhäire episoodi tõttu, lahkudes haiglast omavoliliselt. Pärast seda pole patsient psühhiaatri vastuvõtule pöördunud ega kodus ravimeid tarvitanud. Ema sõnul halvenes patsiendi seisund kahe nädala eest - ta jäi tubaseks, öösiti ei maganud, nägi toas olematuid inimesi ning pidevalt rääkis omaette. Hakkas rääkima lugusid, et on jumal ning peab hakkama maailma puhastama jms. 05.01.2017.a muutus ta ootamatult rahutuks, lõhkus toas

2(6)

Tsiviilasi nr 2-17-249 kogu inventari, misjärel kutsuti kohale kiirabi ning politsei ning manustati suures annuses rahustavaid ravimeid ning toodi psühhiaatriakliinikusse. Haiglasse vastuvõtmisel oli ta ähvardava olekuga, vihane ja agressiivne, avaldas spontaanselt paranoidseid jälgimismõtteid, suurusmõtteid, sisulist vestlust temaga pidada ei õnnestunud. Ägeda psühhootilise seisundi ja ümbritsevatele otseselt ohtliku käitumise tõttu algatati tahtest olenematu ravi 05.01.2017.a. Esialgu vajas agressiivse käitumise tõttu eralduspalatisse paigutamist ning mehhaanilist ohjeldamist. Arsti arvamuse ajaks oli natuke rahunenud, kuid muus osas seisund paranenud ei olnud. Tema mõttekäik oli kiire, hüplev ja segane. Avaldas spontaanselt laialdasi suurusmõtteid jumalast, et omab erilist missiooni maailma puhastamiseks ning olevat sellega tegelenud juba pikemat aega. Kohati muutus ärritunuks ning ähvardavaks. Igasugune haiguskriitika puudus. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire - maniakaalne skisoafektiivne häire. Tema käitumine on käesolevalt täiel määral mõjutatud temal esinevatest psühhootilistest sümptomitest, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii enesele kui ümbritsevatele. Ta vajab rahustava ja meeleolu stabiliseeriva toimega psühhoosivastast ravi. Oma psüühilise seisundi poolest ei ole ta käesolevalt võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta ega andma edasiseks haiglaraviks informeeritud nõusolekut. Temal esineva häire iseloomu ja käesolevat seisundit arvesse võttes vajab ta pikaajalist hospitaliseerimist. Eeltoodut arvesse võttes palub avaldaja kohtul patsiendi suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist, selle pikendamist neljakümne päevani ning luba kohaldada tema suhtes tahtest olenematut ravi kuni nelikümmend päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest.

3(6)

Tsiviilasi nr 2-17-249 võimeline tegema teadlikku otsustust ravi lubamise või sellest keeldumise, sealhulgas ravimite võtmisest keeldumise osas. Kohus kuulas puudutatud isiku ära. Puudutatud isiku raviarsti hinnangul on vajalik haiglaravi kestusega kuni 40 päeva. Kohtu hinnangul nähtus vajadus pikemaajaliseks haiglas viibimiseks sellest, et puudutatud isik on oma käitumisega ohtlik endale ja teistele. Tema käitumine on täiel määral mõjutatud temal esinevatest psühhootilistest sümptomitest. Temal esineva häire iseloomu ja käesolevat seisundit arvesse võttes vajab ta pikaajalist hospitaliseerimist. Puudutatud isikuga ei olnud ärakuulamisel võimalik kontakti saavutada ning puudutatud isik rääkis ebaselget juttu. Kohtule avaldas puudutatud isik isiklikult, et ta ei vaja ravi. Esialgse õiguskaitse pikenemiseks esineb ka alus tulenevalt sellest, et varasem ravi ei ole puudutatud isiku olukorda parandanud. Seetõttu määras kohus pikendada rakendatud esialgset õiguskaitset 40 päevani. Kohus ei kuulanud ära puudutatud isiku pereliikmeid ning kohalikku omavalitsust, sest nende poolt avaldatu ei aita ilmselt kaasa asja lahendamisele.

4(6)

Tsiviilasi nr 2-17-249 asutusse paigutamiseks või esitada see pärast esialgse õiguskaitse avalduse esitamist, kuna esialgse õiguskaitse pikendamise avalduse esitamine peaks olema erandlik ja põhjendatud eelkõige vaid juhul, kui põhimenetluse toiminguid ei jõuta piisavalt kiiresti teha (RKTKo 3-21-155-13, p 46 kolmas lõik). Isiku pikemaajalise hospitaliseerimise vajadust on märkinud ka maakohus enda põhjendustes (p 10). Eelnevast tulenevalt on maakohus käesoleval juhul kohaldanud esialgse õiguskaitse pikendamise nime all puudutatud isiku tahtevastast hospitaliseerimist pikemaks ajaks kui neli päeva alates tema kinnisesse asutusse paigutamisest ning seega on see muude eelduste täitmise korral nelja päeva ületavas osas seaduslik üksnes juhul, kui see vastab selles osas seaduses toodud eeldustele. TsMS § 534 lg 5 teise lause kohaselt võib esialgse õiguskaitse tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui: 1) isik ise on ära kuulatud; ning 2) kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Käesoleval juhul nähtub maakohtu määrusest, et isik on kohtuniku poolt ära kuulatud (tl 9 jj). Vajadus esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamiseks nähtub taotlusest, milles valvearst selgitas, et raviks ei piisa ainult neljast päevast ning ravi pikendamine on 40 päevaks vajalik. Seega olid täidetud TsMS § 534 lg 5 teisest lausest tulenevad formaalsed eeldused selleks, et pikendada esialgset õiguskaitset kuni 40 päevani. Ringkonnakohtu arvates ei ole nimetatud eelduste täitmisel esialgse õiguskaitse rakendamine ja selle koheselt pikendamine kuni 40 päevani (või kuni kinnisesse asutusse paigutamise eeldused langevad ära) iseenesest alus maakohtu määruse tühistamiseks.

TsMS § 172 lg 3 alusel tuleb jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud riigi kanda.

5(6)

Tsiviilasi nr 2-17-249

Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt)

Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)

Imbi Sidok-Toomsalu (allkirjastatud digitaalselt)

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.