Siim Grossbergi kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses kaupluse teenusega
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Siim Grossbergi kaebus.
2.Jätta Siim Grossbergi taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.
3.Jätta Siim Grossbergi taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1, § 121 lg 4 ja § 204 lg 1, riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 15 lg 8).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Siim Grossberg (kaebaja) esitas 8. märtsil 2024 Tartu Vanglale hiljem täiendatud taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses kaupluse teenusega summas 1500 eurot. Tartu Vangla sõlmitud leping kaupluse teenust osutava Osaühinguga Makro Trade Baltic, kes alustas teenuse pakkumist 1. novembril 2023, ei ole kinnipeetava sõbralik ega soodne. Kinnipeetavad on majanduslikult raskes olukorras ning kaupade eest peaks võimaldama tasuda väljastpoolt vanglat. Selline võimalus on näiteks pikaajaliste kokkusaamiste puhul. Praegu on arve eest tasumise võimalused piiratud. Kaebaja viitab eraelu puutumatuse riivele. Kaebaja pereliikmed on nõus kaebajat toetama, kuid nad ei soovi seda teha nii, et tasuvad 70% ulatuses kaebajale esitatud nõudeid. Kaupluse teenuse tasu on meelevaldne ning kauba kättetoimetamise tasu suurus, s.o 5,08 eurot, ei muutunud ka siis, kui kinnipeetavate arv oluliselt vähenes. Vangla on teadlikult loonud ebasoodsad tingimused kaupluse teenuse kasutamiseks. Kaebajal ei ole pretensioone kaupluse vastu, vaid Tartu Vangla vastu, kes ei ole suutnud leida vanglale kohast teenust vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 48 lg-le 1. Kaebaja leiab, et kaupluse hinnad ja kauba kättetoimetamise tasu tuleb viia vastavusse eelnimetatud sättega, vangla peab avaldama sisseostuhinnad, kontrollima tarnitava kauba ja poe pakkumiste samasust, väljastama vangla ja Osaühingu Makro Trade Baltic vahel sõlmitud
3-25-77 kontsessioonilepingu lisa nr 4 ja kaotama kauba kättetoimetamise tasu. Kaupluse korraldus on ebaselge ja vajab reformimist. Vangla rikkumine on tõlgendatav väärikuse alandamisena. Kaebaja taotleb põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist sätete osas, mis võimaldavad vanglale piiramatut kaalutlusõigust.
2.Kaebaja 8. märtsi 2024. a kahjunõude lahendas justiitsministri 13. juuni 2006. a määruse nr 20 „Viru Vangla moodustamine ja põhimäärus“ § 171 lg 2 p 83 ja § 111 lg 1 p 14 alusel Viru Vangla vanglateenistuse haldusosakonna juhataja, jättes selle 9. jaanuari 2025. a otsusega nr 1-9/2-25/22-1 rahuldamata. Ka väljaspool kinnipidamisasutusi on kaupade kohaletoimetamisel tasu, mida isikud ei saa vaidlustada. Selle, et hinnad kinnipidamisasutuses võivad olla mõnevõrra kõrgemad, näeb ette vangistusseadus. Vangla on taganud kinnipeetavatele võimaluse teha sisseoste ning kontrollib pisteliselt, et Osaühingu Makro Trade Baltic pakutavate kaupade hinnad ei oleks liiga kõrged. Vangla võimaldab sisseoste teha kaks korda kuus, kuid see ei ole kohustus. Kinnipeetavatele on tagatud täielik ülalpidamine riigi poolt. Kinnipeetav peab tasuma oma sisseostude eest ise ning sellist erisust, nagu on pikaajaliste kokkusaamiste kulude hüvitamise puhul, sisseostude eest tasumisel ei ole. Vangla tegevus ei ole olnud õigusvastane ning kaebajale ei ole tekkinud mittevaralist kahju.
3.Kaebaja esitas 11. jaanuaril 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks ning mittevaralise kahju summas 1500 eurot hüvitamiseks seoses kaupluse teenusega. Kaebaja kordab oma vanglale esitatud kahjunõude põhjendusi ning viitab väärikuse alandamisele ja eraelu puutumatuse riivele. Kaebaja taotleb põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist sätete osas, mis võimaldavad vanglale piiramatut kaalutlusõigust. Kaebaja taotleb riigilõivu tasumisest vabastamist ja riigi õigusabi. Kaebaja vajab riigi õigusabi, kuna tema esitatud kaebuste hulk on suur ja tal on raske kohtuasjade materjalides orienteeruda.
4.Tartu Vangla esitas 20. jaanuaril 2025 kohtule vastusena kohtunõudele kohtueelse menetluse materjalid. Vangla on seisukohal, et kaebuse menetlusse võtmiseks pole põhjust, sest kaebuse perspektiiv on vähene ja mõju marginaalne.
KOHTU SEISUKOHT
5.HKMS § 120 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse eseme. Kohus tõlgendab HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt esitatud kaebust ja lähtub selle lahendamisel kaebaja tegelikust tahtest. Kaebaja nõuab Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemist ning mittevaralise kahju hüvitamist. Kuna hüvitamiskaebuse raames hindab kohus ka vangla tegevuse õiguspärasust, siis ei ole eraldiseisva tuvastamisnõude esitamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik ning kohus saab aru, et kaebaja nõuab HKMS § 37 lg 2 p 4 alusel vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses kaupluse teenusega. Kuigi kaebaja viitab kaebuses ka erinevatele vangla kohustustele, siis ei ole kaebaja vangla vastu kohustamisnõudeid esitanud, vaid väljendanud nii kohtueelses menetluses kui ka kohtumenetluses tahet esitada hüvitamisnõue. Kohus saab aru, et kaebaja hinnangul alandas vangla tema väärikust ning rikkus tema eraelu puutumatust. Kohus ei välista käesolevas asjas halduskohtu pädevust ning vaidluse avalik-õiguslikku iseloomu HKMS § 4 lg 1 mõttes, arvestades, et Riigikohtu praktika kohaselt lasub vanglal kohustus tagada kinnipeetavale sisseostude tegemist võimalus (Riigikohtu halduskolleegiumi 14. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-72-11, p 12; erikogu 31. jaanuari 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-48-12, p-d 9-11).
3-25-77
6.HKMS § 121 lg 2 p 2 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
7.Kaebaja ei pea Tartu Vanglas viibides taluma sedavõrd ebamõistlikke piiranguid, mida võiks pidada kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks. Kinnipeetaval ei ole vanglas viibides ilmtingimata vaja sisseoste teha, kuivõrd ta on vangla ülalpidamisel. Vanglas on tagatud kinnipeetava toitlustamine vähemalt kolm korda päevas (VangS § 47 lg 1 ja sotsiaalministri
31.detsembri 2002. a määrus nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ § 3 lg 6). Samuti tagab vangla kinnipeetavale, kellel puuduvad rahalised vahendid, esmavajalikud hügieenitarbed (Tartu Vangla kodukorra p 11.3.1). Vangla kindlustab kinnipeetavale ka muu vältimatult vajaliku, et tagada isiku inimväärikust austav kohtlemine (VangS § 41 lg 1). Seega ei ole vangla tegevus saanud kaebajale intensiivseid kannatusi põhjustada.
8.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh süüliselt väärikuse alandamise ja eraelu puutumatuse rikkumise korral. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on aga Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 27. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud kohtupraktika). Kohtu hinnangul ei ole Siim Grossbergi kaebuse rahuldamine tõenäoline.
9.VangS § 48 lg 1 kohaselt võib kinnipeetav oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. Kaupu müüb vangla või eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping. Müüdava kauba hind ja kauba kättetoimetamise kulu võivad olla turuhinnast kuni 20 protsenti kõrgemad. Kaebaja hinnangul peaks vangla võimaldama kaupade eest tasuda väljaspool vanglat viibivatel isikutel, nagu seda on võimalik teha pikaajaliste kokkusaamiste puhul, vangla kaupluses Osaühingu Makro Trade Baltic rakendatav igakordne kauba kättetoimetamise tasu 5,08 eurot on VangS § 48 lgga 1 vastuolus ning vangla ei täida piisavalt oma kohustust tagada kaebajale sisseostude tegemise võimalus.
10.Osas, milles kaebaja heidab vanglale ette seda, et sisseostude eest ei võimaldata tasuda väljaspool vanglat viibivatel isikutel (nt pereliikmetel), ei saa vangla tegevust õigusvastaseks pidada. Kui pikaajalise kokkusaamise kulude eest võib justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 412 lg 3 järgi tasuda kokkusaaja ehk väljaspool vanglat viibiv isik, siis sisseostude tegemisel sellist võimalust õigusaktides ette nähtud ei ole. VsKE § 74 lg 2 kohaselt tasub kinnipeetav sisseostu eest oma isikuarvelt. Sellist erisust ei saa pidada ebamõistlikuks või põhiseadusvastaseks, kuna pikaajalisel kokkusaamisel osalev väljaspool vanglat viibiv isik kasutab ise vangla võimaldavaid hüvesid, s.o ruume, hügieenivahendeid, toitu jne. Kinnipeetava kauplusest tehtud sisseostude puhul see nii ei ole. Seega ei ole vangla eelkirjeldatud osas kaebaja õigusi rikkunud ja tema eraelu puutumatust õigusvastaselt riivanud.
3-25-77
11.Ülejäänud osas ei pea kohus vajalikuks analüüsida vangla tegevuse õiguspärasust ning rakendatavate sätete põhiseaduspärasust, kuna see ei ole kaebuse menetlusse võtmise küsimuse lahendamisel määrava tähendusega. Isegi kui vangla on mingis osas õigusvastaselt käitunud, siis ei ole saanud kaebajale vangla tegevuse tõttu kaasneda selliseid kannatusi, mida võiks pidada tema inimväärikust alandavaks. Iga haldusorgani võimalik rikkumine ei õigusta rahalise hüvitise maksmist. Kinnipeetav on vangla ülalpidamisel ning tal puudub vajadus ilmtingimata sisseoste teha. Kuigi kaebaja heaolu võis teatud ulatuses langeda, siis ei saanud vangla tegevus tuua kaebajale kaasa selliseid ülemääraseid kannatusi, mida võiks pidada tema õigusi intensiivselt riivavaks ja väärikust alandavaks. Vangla tegevus võis põhjustada kaebajale teatud ebamugavusi, kuid eeltooduga kaebajale tekkinud kahjulikud tagajärjed piirduvad. Seega ei ole vangla kaebajale hüvitatavat mittevaralist kahju saanud põhjustada ning kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline.
12.Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus Siim Grossbergi kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 1 alusel. Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
13.Kuna kohus tagastab kaebuse, siis puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.
14.Kaebaja on esitanud ka riigi õigusabi taotluse, mille kohus käesoleva määrusega lahendab. RÕS § 6 lg 1 järgi võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole taotleja kehv majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kui esinevad RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja otsustamist.
14.1.Kaebaja on koostanud kohtule arusaadava kaebuse, millest nähtuvad kaebaja taotlused ning põhjendused. Kaebaja on ka varasemalt suutnud iseseisvalt halduskohtumenetluses arvukalt kaebusi ja muid menetlusdokumente esitada. Üksnes 2024. a esitas kaebaja Tartu Halduskohtule 90 kaebust ja ühe esialgse õiguskaitse taotluse haldusmenetluseks. 2025. a on kaebaja esitanud kohtule juba kuus kaebust ja ühe taotluse eeltõendamismenetluse algatamiseks. Lisaks on kaebaja esitanud kohtule kaebusi teiste kinnipeetavate nimel (vt nt haldusasi nr 3-25-144, 3-25-149). Eeltooduga on tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja advokaadi abi. Halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika kohus välja enda initsiatiivil ning kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5). Kaebaja väljendatud raskused ei ole sellised, mis õigustaksid riigi õigusabi andmist. On kaebaja enda otsustada, kas ja kui palju ta peab vajalikuks kohtu poole erinevate kaebustega pöörduda, kuid haldusasjade suur hulk ning sellest tulenev suurem vajadus kohtule erinevaid avaldusi esitada, ei anna iseseisvalt õigust riigi õigusabile.
14.2.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus Siim Grossbergi taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.
3-25-77
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.