Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 4 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 252 lg 7 ja § 204 lg 1). Määrus toimetatakse kätte kaebajale.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla kinnipeetav X (kaebaja) esitas 14. jaanuaril 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb, et kohus tuvastaks, et Viru Vangla tegevus talle 7. ja 14. jaanuaril 2025 Andmekaitse Inspektsioonist (AKI) saadetud kirjade avamisel oli õigusvastane. Kaebuse kohaselt soovis valvur anda kirjad kaebajale üle avatud ümbrikus. Kaebaja teavitas valvurit, et AKI kirja ei tohi avada ja ütles valvurile, et ta on selle vastu, et valvur kirja avab; kui valvur kirja avab, ei võta ta kirja vastu ja vangla peaks kirja tagasi saatma. Kaebaja ei näinud, kuidas valvur tema kirjad avas. Tema arvates oli valvuril aega kirja sisuga tutvuda. Tal on ka alus arvata, et vastustaja jätkab samasugust tegevust. Kaebaja ei ole saanud AKI kirja ja ta ei tea, mida vangla sellega tegi. Ta on esitanud mitmeid kaebusi AKI-le Viru Vangla ametnike väärkäitumise kohta ning ta usub, et valvur soovis just sel põhjusel kirju avada ja
3-25-102
tutvuda AKI otsusega. Igaüks mõistab, et AKI kirjas ei olnud keelatud esemeid. Kaebuse kohaselt esitas kaebaja 7. jaanuaril 2025 vaide, milles vaidlustas Viru Vangla tegevust vastavas osas. Kaebaja vajab esialgse õiguskaitset, sest ta ei saa AKI-st saabunud kirju kätte.
KOHTU SEISUKOHT
2.Kohus selgitab esmalt, miks tuleb kaebus tagastada (I) ning lahendab seejärel kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse (II). I
3.HKMS § 120 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse eseme. Kohus tõlgendab menetlusosalise avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest (HKMS § 2 lg 4). Kohtule arusaadavalt taotleb kaebaja, et kohus tunnistaks talle 7. jaanuaril ja 14. jaanuaril 2025 AKI-st saabunud kirjade vanglas avamise õigusvastaseks. Tegemist on tuvastamiskaebusega (HKMS § 37 lg 2 p 6). Kaebajal võib olla vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamiseks preventiivne huvi (HKMS § 38 lg 4). Kuigi kaebaja tahe võib olla suunatud ka sellele, et kohus keelaks vanglal edaspidi avada AKI-st talle saadetud kirju, ei suuna kohus kaebajat esitama keelamiskaebust vangla vastu, sest selline kaebus tuleks kaebeõiguse puudumise tõttu tagastada – puudub teave, et vangla asuks lähiajal kaebaja õigusi rikkuma ning et rikkumise tagajärgi ei saaks toimingu hilisemal vaidlustamisel kõrvaldada (HKMS § 45 lg 1).
4.HKMS § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, kas esineb alus kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus leiab, et kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 2 1 alusel, sest kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
4.1.Kohtu hinnangul ei ole kaebusel eduväljavaateid. Kaebusest nähtuvalt peab kaebaja talle AKI-lt saabunud kirjade avamist vanglas õigusvastaseks. Kaebaja on seisukohal, et seadus ei luba vanglal AKI-lt saabunud kirju avada. Kaebaja seisukoht on ekslik. VangS § 29 lg 1 kohaselt avab vanglateenistuse ametnik kinnipeetavale saadetud kirjad kinnipeetava juuresolekul ning võtab sealt ära esemed, mille omamine vanglas on vangla sisekorraeeskirjadega keelatud. Seega võib vanglateenistus avada kinnipeetavale saabunud kirja kinnipeetava juuresolekul VangS § 29 lg 1 alusel eesmärgiga vältida keelatud esemete sattumist kinnipeetava kätte. Justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 vastu võetud „Vangla sisekorraeeskirja“ (VSkE) § 50 lg 2 kohaselt antakse kinnipeetavale saabunud kiri suletud ümbrikus kätte juhul, kui kirja on saatnud VangS § 29 lg-s 4 nimetatud isik või ametiasutus, s.o kinnipeetava kaitsja, advokaadist esindaja, prokuratuur, kohus, õiguskantsler või Justiitsministeerium. Kuna Andmekaitse Inspektsioon ei kuulu eespool nimetatud ametiasutuste hulka, ei olnud Viru Vanglal keelatud avada kaebaja juuresolekul talle AKI-st saabunud kirju.
3-25-102
Kaebaja on küll väitnud, et ta ei näinud, kuidas valvur tema kirjad avas, kuid kohtule arusaadavalt hõlmab kaebuse alus üksnes kirjade avamist, mitte nende sisuga tutvumist. Kaebaja on kaebuses selgitanud, et ta suhtles valvuriga enne kirja avamist, öeldes valvurile, et kui valvur kirja avab, siis ei võta ta kirja vastu. Kohus mõistab kaebaja selgituse põhjal, et vangla võimaldas kaebajal kirja avamise juures olla. Seega saab pidada ebatõenäoliseks, et Viru Vangla tegevus kaebajale 7. jaanuaril ja 14. jaanuaril 2025 AKI-st saabunud kirjade avamisel oli õigusvastane.
4.2.Kohtu hinnangul ei ole vangla kaebaja õigusi intensiivselt riivanud. Kuna kaebaja on vaidlustanud kirjade avamise, mitte nendega sisuga tutvumise, on Viru Vangla riivanud kaebaja eraelu puutumatust, kuid mitte tema sõnumi saladust. Ametiasutuselt saabunud kirja avamist, sealhulgas ka olukorras, kus kinnipeetav peab kirja avamist õigusvastaseks, ei ole alust pidada isiku eraelu puutumatust intensiivselt riivavaks tegevuseks. Kaebaja ei ole esile toonud asjaolusid, mis osutaksid, et valvurile võisid teatavaks saada kaebaja delikaatsed eraelulised andmed. Kaebaja on küll väitnud, et kirjade avamine tekitas talle ärevust, alandust, stressi, vaenulikkust ja hirmu, kuid ta ei ole esitanud kaebuses selgitusi, mis võimaldaksid sedavõrd tugevate reaktsioonide tekkimist usutavaks pidada.
4.3.Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. II
5.Kaebaja taotleb asjas esialgse õiguskaitse kohaldamist. Kaebaja väitel vajab ta esialgset õiguskaitset põhjusel, et ta ei saa AKI-st saabunud kirju kätte. Kohtumenetluse käigus esitatud esialgse õiguskaitse taotluse lahendamiseks kohaldatav abinõu peab olema seotud vaidlustava toiminguga. Kui taotletud abinõu jääb väljapoole vaidluse eset, tuleb jätta esialgse õiguskaitse taotlus läbi vaatamata (HKMS § 41; vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus nr 3-20-1245/31, p 16). Kuna kaebuse alus hõlmab üksnes kirjade avamist, mitte nende äravõtmist ega tagastamiseks kohustamist, ei saaks kohus praeguses asjas kohustada vanglat kaebajale 7. jaanuaril ja 14. jaanuaril 2025 AKI-st saabunud kirju kätte andma. Kohus ei jäta siiski esialgse õiguskaitse taotlust läbi vaatamata, vaid tõlgendab kaebaja tahet kooskõlas kaebuse eesmärgiga. Kohtule arusaadavalt soovib kaebaja, et kohus keelaks esialgse õiguskaitse korras vanglal avada AKI-st kaebajale saadetavaid kirju (HKMS § 251 lg 1 p 2).
6.Kohtu hinnangul on esialgse õiguskaitse taotlus lubatav, sest on esitatud koos kaebusega (HKMS § 249 lg 5). Kuigi kohus tagastab praeguse määrusega kaebuse, peab kohus kaebaja õiguste tagamiseks vajalikuks esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaadata, seda enam, et kaebuse tagastamise määrus kohe ei jõustu (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus asjas nr 3-3-1-88-16, p 15).
7.HKMS § 104 lg-st 1 tuleneb kohustus tasuda esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõiv. Riigilõivuseaduse § 60 lg 6 kohaselt tasutakse halduskohtule esialgse õiguskaitse
3-25-102
taotluse esitamisel riigilõivu 20 eurot. Kaebaja taotleb kaebuses riigilõivu tasumise kohustusest vabastamist seoses maksejõuetusega. Kohus mõistab, et kaebaja soovib ka esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel menetlusabi. Kohus võtab menetlusabi taotluse lahendamiseks haldusasja materjalide juurde väljavõtte kaebaja vanglasisesest vabakasutuskontost ajavahemiku 14. september 2024 kuni 13. jaanuar 2025 kohta (HKMS § 62 lg 2). Taotleja vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtub, et kaebaja rahalised vahendid riigilõivu tasumiseks on ebapiisavad, et riigilõivu summas 20 eurot tasuda (HKMS § 112 lg 1 p 1, Riigikohtu üldkogu
12.aprilli 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-35-15). Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt vabastab kohus kaebaja HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel riigilõivu tasumisest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel.
8.HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Nimetatud sättest tulenevalt kohaldab kohus esialgset õiguskaitset üksnes juhul, kui taotlejat ähvardab tagajärg, mille kõrvaldamine hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus asjas nr 3-3-1-19-17, p 15). Seepärast hindab kohus järgnevalt, kas taotlejal on esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebajal oleks esialgse õiguskaitse vajadus juhul, kui saaks pidada tõenäoliseks, et vangla avaks kaebajale vanglasse saadetavaid kirju meelevaldselt ja tutvuks kaebajale saadetavate kirjade sisuga. Praeguses asjas ei osuta miski sellisele võimalusele. Seepärast leiab kohus, et kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus.
9.Kuna esialgse õiguskaitse vajadus puudub, ei kaalu kohus kaebaja õigusi ja avalikku huvi ega hinda kaebuse perspektiivi. Kohus jätab esialgse õiguskaitse taotluse HKMS § 249 lg 1 alusel rahuldamata.
10.Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt) Ene Andresen
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.