Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tanel Saar, Einar Vene 14. jaanuar 2025, Tartu 3-24-902 X.X.-i kaebus Tartu Vangla
15.veebruari 2024. a käskkirja nr 2-24/1-2/63 tühistamiseks ja Tartu Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks Tartu Halduskohtu 16. oktoobri 2024. a määrus X.X.-i määruskaebus Kirjalik menetlus Määruskaebuse esitaja – X.X.
RESOLUTSIOON
Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 16. oktoobri 2024. a määruse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus ei ole edasi kaevatav (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 119 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kohaldas 15. veebruari 2024. a käskkirjaga nr 2-24/1-2/63 kinnipeetava X.X.-i suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid: eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine; vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine; kehakultuuriga tegelemise keelamine.
2.X.X. esitas käskkirja peale vaide, mille Tartu Vangla jättis 22. märtsi 2024. a vaideotsusega nr 1-11/24/32-2 rahuldamata.
3.X.X. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 15. veebruari 2024. a käskkirja nr 2-24/1-2/63 tühistamiseks ja käskkirjaga tekitatud kahju hüvitamiseks ning menetlusabi taotluse kaebuselt riigilõivu kohustusest vabastamiseks.
Tartu Halduskohus jättis 16. oktoobri 2024. a määrusega menetlusabi taotluse rahuldamata, kaebuse käiguta ja kohustas kaebajat menetlusabi taotluse rahuldamata jätmise
jõustumisel tasuma kaebuse esitamise eest riigilõivu 350 eurot. Halduskohtu põhjendused olid järgmised.
4.1.Kaebaja taotleb Tartu Vangla 15. veebruari 2024. a käskkirja tühistamist ja kaebajale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses telefonikõnede piiramisega käskkirja rakendamise ajal. Kuna kaebaja ei ole täpsustanud kahjunõude suurust, siis kaebuse esitamise eest tasumisele kuuluv riigilõiv on 350 eurot (riigilõivuseadus (RLS) § 60 lg 3).
4.2.Puudub alus kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks, kuna tühistamis- kui ka hüvitamisnõue on ilmselgelt perspektiivitu. Vaidlus puudub selles, et 15. veebruaril 2024 kella 13.10 paiku hakkas kaebaja kambri ust lõhkuma ja väljendas ametnike suhtes ebatsensuursete väljenditega. Sellel alusel otsustas vangla kohaldada kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid. Meetmete kohaldamine lõpetati 17. veebruaril 2024. Vanglal esines õiguslik ja faktiline alus kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Kuna täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärgiks oli ära hoida kaebaja poolt vangla vara lõhkumist ja võimalikku rünnakut teiste isikute vastu, ei ole kohaldatud abinõude õiguspärasuse kontrollimisel oluline, kas kaebaja käitumine oli tingitud tervisehädast vms. Diskretsioon on teostatud ja diskretsioonivigu käskkirjas ei ole. Pelgalt asjaolu, et perioodil 15. veebruarist kuni 17. veebruarini 2024 ei saanud kaebaja helistada lähedastele samas mahus, nagu see oli talle võimaldatud enne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist, ei anna alust pidada vaidlusaluse käskkirja ega sellise vangla toimingu eraldi õigusvastaseks ja kaebaja õigusi rikkuvaks. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal oli kaebajal võimalus helistada graafiku järgi, kuid lisakõnesid jäid teostamata. Tartu Vangla kodukorra punkte 12.8 ja 12.8.1, mis lubavad kinnipeetaval täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal helistada üks kord nädalas, kaebaja antud juhul ei vaidlustata. Kuna kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli õigustatud, siis oli õigustatud kaebaja suhtes Tartu Vangla kodukorra punktide 12.8 ja 12.8.1. kohaldamine. Kaebaja käitumine andis piisava faktilise aluse tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks ning tema liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramiseks. Vangla ei ole eksinud ka konkreetsete meetmete valiku ega nende ajalise kohaldamise vastu. Seega, kaebus 15. veebruari 2024 käskkirja tühistamisnõudes on ilmselgelt põhjendamata. Samuti puudub alus arvata, et vangla piiras kaebaja telefonikõnesid täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal alusetult, ebaproportsionaalselt või muul õigusvastasel viisil, mistõttu ei oma ka kaebaja hüvitamisnõue perspektiivi.
4.3.Kaebajal on võimalus tasuda riigilõivu summas 20 eurot ainult käskkirja tühistamisnõude esitamise eest. Sellisel juhul menetleb kohus ainult tühistamisnõuet. Samas on kaebajal võimalus esitada kohtule avaldus konkreetse kahjunõude suuruse väljamõistmiseks. Sellisel juhul on kaebajal kohustus maksta riigilõivu 3% nõutavast summast, kuid mitte alla 20 euro ja mitte üle 1050 euro (RLS § 60 lg 2).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5.X.X. esitas halduskohtu määruse peale määruskaebuse. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt üritab kaebaja kaitsta olulisi põhiõigusi ning sellest lähtuvalt tuleb tema esitatud riigilõivu tasumise kohustuse vabastamise taotlus rahuldada ja võtta kaebus menetlusse.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
7.Määruskaebemenetluses on vaidluse all küsimus, kas halduskohus jättis kaebaja menetlusabi taotluse õiguspäraselt rahuldamata kaebuse väheste eduväljavaadete tõttu.
8.HKMS § 111 lg 1 järgi antakse menetlusabi, kui selle taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Seega menetlusabi andmise esmaseks tingimuseks on kaebaja võimetus riigilõivu tasuda. Halduskohus pidas kaebaja majanduslikku seisundit selliseks, mis ei võimalda tal riigilõivu tasuda. Seejärel asus halduskohus asjakohaselt hindama, kas kavandatav menetluses osalemine on edukas ning luges vähetõenäoliseks, et kaebaja kavandatav menetluses osalemine oleks edukas HKMS § 111 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu lõppjäreldusega ja jätab vaidlustatud määruse resolutsiooni muutmata, ent peab vajalikuks osaliselt muuta halduskohtu määruse põhjendusi.
9.Halduskohus on kaebuse põhjendustes märkinud, et vaidlustatud käskkirjaga kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid 15. veebruarist kuni 17. veebruarini 2024. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu asja materjalidest, ja ka halduskohus ei viita, millisest tõendist või seisukohast tulenevalt on halduskohus leidnud, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetati 17. veebruaril 2024.
10.Kaebajale täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei ole vaidlustatud käskkirjas seotud kindla ajaga, vaid vangla otsustas meetmeid kohaldada seni, kuni asjaolud on ära langenud. Tartu Vangla esitas ringkonnakohtu nõudel kohtule Tartu Vangla 28. märtsi 2024. a käskkirja nr 2-24/1-2/131, millega lõpetati seoses asjaolude äralangemisega alates 28. märtsist 2024 kaebajale vaidlustatud käskkirjas kohaldatud kõik täiendavad julgeolekuabinõud: eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine; vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine; kehakultuuriga tegemise keelamine. Seega eelnimetatud käskkirjast tuleneb, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kestis 15. veebruarist 2024 kuni 28. märtsini 2024, mitte aga halduskohtu poolt märgitud 17. veebruarini 2024. Kuigi täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati halduskohtu poolt märgitust kauem, ei muuda see lõppjäreldust, et kaebusel on vähesed eduväljavaated. Senises menetluses teadaolevaid asjaolusid arvestades ei ole tõenäoline, et kaebaja saavutab vaidlustatud käskkirja tühistamise ja väidetava kahju hüvitamise.
11.Vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 kohaselt täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. VangS § 69 lg 2 sätestab lubatud julgeolekuabinõud. Riigikohus on selgitanud, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaitstavat õigushüve võidakse kahjustada. Täiendavate julgeolekuabinõude kui ennetavate meetmete rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe põhjal hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline (RKHK 19. mai 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-10-17 ja seal viidatud kohtupraktika). Kaebaja ei vaidle selle üle, et 15. veebruaril 2024 leidis aset juhtum, kus kaebaja hakkas kambri ust lõhkuma ja väljendas ametnike suhtes ebatsensuursete väljenditega. Vaidlustatud käskkirja kohaselt kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid, et tagada olukord, kus kinnipeetav oleks eraldatud kaaskinnipeetavatest ning kinnipeetava üle oleks võimalik tagada tõhusat järelevalvet. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja käitumine oli piisav, et jaatada VangS § 69 lg-s 1 sätestatud täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise aluse esinemist. Ringkonnakohtule ei nähtu, et Tartu Vangla oleks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel või meetme valikul jätnud mõne tähtsust omava asjaoluga arvestamata või tuginenud ebaõigele kaalutlusele. Vangla poolt kohaldatud meetmed on kooskõlas eesmärgiga vältida temast kaaskinnipeetavatele tuleneva võimaliku ohu realiseerumist. Lisaks nähtub Tartu Vangla 22. märtsi 2024. a vaideotsusest nr 1-11/24/32-2, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise
vajalikkust on selle kohaldamise ajal kontrollitud vähemalt 29. veebruaril 2024 ja 14. märtsil 2024 ja leitud, et kaebaja enda väljaütlemistest tulenevalt on julgeolekuabinõude kohaldamine endiselt püsiv.
12.Kaebaja leiab, et tulenevalt julgeolekuabinõude kohaldamisest piirati kaebajale helistamist maksimaalselt. Ringkonnakohus märgib, et vangla ei ole vaidlustatud käskkirjaga piiranud kõnesid vanglaväliste isikutega. Helistamise õigus vanglas ei ole piiramatu. Kaebaja ei ole viidanud ühelegi konkreetsele olukorrale, kus tal olnuks koheselt vaja helistada, kuid vangla seda ei võimaldanud. Vaidlust ei ole selles, et vangla ei võimaldanud kaebajale helistada Justiitsministri 30. novembri 2000. a määruses nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 51 lg 2 sätestanud korras, mille kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas ning täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus nähakse ette vangla kodukorras. Tartu Vangla kodukorra p 12.8.1. kohaselt võimaldatakse julgeolekuabinõude kohaldamise ajal telefoni kasumist vähemalt üks kord nädalas. Kaebuses on kaebaja märkinud, et talle on võimaldatud suhtlust kaks korda nädalas kokku kaks tundi. Kinnipeetava enda subjektiivne hinnang, et telefonikõnede maht ja korraldus ei olnud kaebaja vajadustele piisav, ei anna alust veel lugeda vangla tegevust vaidlusalustel päevadel kaebajale helistamise võimaldamisel õigusvastaseks.
13.Eelnevat arvestades jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 16. oktoobri 2024. a määruse resolutsioon muutmata, kuid halduskohtu määruse põhjendusi tuleb osaliselt muuta vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.