Siim Grossbergi kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses raadio- ja telekanalite piiramise ning isikliku raadio kasutamise keelamisega
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Siim Grossbergi kaebus.
2.Jätta Siim Grossbergi taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.
3.Jätta Siim Grossbergi taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1, § 121 lg 4 ja § 204 lg 1, riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 15 lg 8).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Siim Grossberg (kaebaja) esitas Tartu Vanglale 18. oktoobril 2024 taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1500 eurot põhjendusel, et vangla on järjepidevalt piiranud raadio- ja telekanaleid. Samuti ei võimaldata kasutada isiklikku raadiot, vaid raadiot peab kuulama seinal oleva sisetelefoni kaudu, mis on mõeldud ametnikega suhtlemiseks ning mitte heliteoste ja saadete kuulamiseks. Kuna kinnipeetavate arv on oluliselt langenud, siis on vanglal kohustus võimaldada kinnipeetavatele laiemat raadio- ja telekanalite valikut. Vangla on alandanud kaebaja väärikust. Asjakohased õigusnormid on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega.
2.Kaebaja 18. oktoobri 2024. a kahjunõude lahendas justiitsministri 13. juuni 2006. a määruse nr 20 „Viru Vangla moodustamine ja põhimäärus“ § 171 lg 2 p 83 alusel Viru Vangla vanglateenistuse haldusosakonna juhataja, jättes selle 20. detsembri 2024. a otsusega nr 1-13/24/573-2 rahuldamata. Raadio omamise keelamine ja telekanalite piiramine ei ole õigusvastane. Raadio või muu elektroonilise seadme kasutamine võib tekitada julgeolekuriske ning piirangud raadio omamisele on õigustatud, kui need teenivad turvalisuse ja korra tagamise eesmärki. Telekanalite piiratud kättesaadavus on seotud ressursside otstarbeka
3-24-3441 jaotamise ja rahaliste piirangutega. Samuti võimaldab piiratud kanalite valik tagada, et kinnipeetavale edastatakse sisu, mis ei õhuta vägivalda ega kahjusta vangistuse eesmärki. Vanglas kehtestatud piirangud, sh kinnipeetava juurdepääs teatud telekanalitele või muudele meediavahenditele, ei alanda kinnipeetava väärikust. Vanglas kehtivad reeglid ja korraldused on mõeldud ühtseks rakendamiseks sõltumata vangla täituvuse tasemest. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamine ei kuulu vangla pädevusse.
3.Kaebaja esitas 20. detsembril 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles nõuab Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamist ning mittevaralise kahju summas 1500 eurot hüvitamist. Kaebaja põhjendab, et vangla piirab õigusvastaselt kinnipeetavatele võimaldatavaid tele- ja raadiokanaleid ning keelab isikliku raadio kasutamist. Praegu puudub kaebajal võimalus tema eelistatud kanaleid jälgida. Samuti võimaldab vangla raadiosaateid kuulata sisetelefoni kaudu, mille helikvaliteet on madal. Kuna kinnipeetavate arv ja seetõttu ka julgeolekuoht on oluliselt langenud, siis peavad vanglas viibivate kinnipeetavate kinnipidamistingimused oluliselt paranema ja piirangud vähenema. Vangla tegevus alandab kaebaja inimväärikust ning asjakohased õigusnormid on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. Kaebaja on nõus kahjunõudest loobuma, kui vangla võimaldab tal edaspidi tarbida meelepäraseid tele- ja raadiokanaleid ning kasutada isiklikku raadiot. Kaebaja taotleb riigilõivu tasumisest vabastamist ja riigi õigusabi. Kaebaja vajab riigi õigusabi, kuna tema esitatud kaebuste hulk on suur ning tal on raske kohtuasjade materjalides orienteeruda.
4.Tartu Vangla esitas kohtule 8. jaanuaril 2025 vastusena kohtunõudele kohtueelse menetluse materjalid.
KOHTU SEISUKOHT
5.HKMS § 120 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse eseme. Kohus tõlgendab HKMS § 2 lg 4 alusel esitatud kaebust ning lähtub selle lahendamisel kaebaja tegelikust tahtest. Kaebaja nõuab Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemist ning mittevaralise kahju hüvitamist. Kuna hüvitamiskaebuse raames hindab kohus ka vangla tegevuse õiguspärasust, siis ei ole eraldiseisva tuvastamisnõude esitamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik ning kohus saab aru, et kaebaja nõuab HKMS § 37 lg 2 p 4 alusel vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses raadio- ja telekanalite piiramise ning isikliku raadio kasutamise keelamisega. Kaebaja hinnangul alandas vangla tema väärikust.
6.HKMS § 121 lg 2 p 2 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
7.Vaidlus puudub selles, et vangla võimaldab kaebajal raadio- ja televisioonisaateid jälgida ning et talle on selleks tagatud mitmed erinevad kanalid. Asjaolu, et kaebajal ei ole võimalik kasutada isiklikku raadiot, mille helikvaliteet on tema hinnangul parem, ning et kinnipeetavatele võimaldatavad raadio- ja telekanalid on piiratud, ei saa põhjustada kaebaja õiguste intensiivset riivet. Kaebajale on tagatud võimalus saada avalikult levitatavat informatsiooni ning kaebaja välja toodud etteheidete näol on tegemist pelgalt ebamugavusega, mis ei saa kaebajale ülemääraseid kannatusi kaasa tuua.
8.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse
3-24-3441 §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh süüliselt väärikuse alandamise korral. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on aga Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 27. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud kohtupraktika). Kohtu hinnangul ei ole Siim Grossbergi kaebuse rahuldamine tõenäoline.
9.Vanglal on vangistusseaduse (VangS) § 31 lg-st 1 tulenevalt kohustus võimaldada kinnipeetaval jälgida raadio- ja televisioonisaateid ning vangla on selle kohustuse täitnud. Kehtiva kohtupraktika kohaselt ei kohusta VangS § 31 lg 1 vanglat võimaldama kinnipeetavale tema eelistatud ja talle huvipakkuvaid raadio- ja telekanaleid, vaid vastavate kanalite valiku teeb vangla oma äranägemisel. Samuti on kinnipeetava õigused piisavalt tagatud, kui ta saab raadiosaateid kuulata vangla kambrisse sisse ehitatud raadio kaudu ning isikliku raadio keelamist ei saa pidada sellisel juhul õigusvastaseks (Tallinna Ringkonnakohtu
9.jaanuari 2024. a määrus asjas nr 3-23-2501, p 10; 22. novembri 2023. a määrus asjas nr 323-2396, p 8; 14. juuli 2022. a määrus asjas nr 3-22-764, p 6; 22. novembri 2021. a määrus asjas nr 3-21-1781, p 8; Tartu Ringkonnakohtu 9. veebruari 2023. a määrus asjas nr 3-23-52, p 8.2; 19. detsembri 2018. a määrus asjas nr 3-16-2697, p 12; Riigikohtu halduskolleegiumi
19.oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-28-15, p-d 32-33). Arvestades ulatuslikku kohtupraktikat on ka kaebaja viited asjakohaste normide põhiseadusvastasusele alusetud. Raadio- ja telekanalite piirangu näol on tegemist vangistusega paratamatult kaasneva ebamugavusega VangS § 41 lg 1 tähenduses, mida ei saa pidada õigusvastaseks.
10.Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus Siim Grossbergi kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 1 alusel. Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
11.Kuna kohus tagastab kaebuse, siis puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.
12.Kaebaja on esitanud ka riigi õigusabi taotluse, mille kohus käesoleva määrusega lahendab. RÕS § 6 lg 1 järgi võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole taotleja kehv majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kui esinevad RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja otsustamist.
12.1.Kaebaja on koostanud kohtule arusaadava kaebuse, millest nähtuvad kaebaja taotlused ning põhjendused. Kaebaja on ka varasemalt suutnud iseseisvalt halduskohtumenetluses arvukalt kaebusi ja muid menetlusdokumente esitada. Üksnes 2024. a esitas kaebaja Tartu Halduskohtule 90 kaebust ja ühe esialgse õiguskaitse taotluse haldusmenetluseks. Eeltooduga on tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja advokaadi abi. Halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika kohus välja enda initsiatiivil ning kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5).
3-24-3441 Kaebaja väljendatud raskused ei ole sellised, mis õigustaksid riigi õigusabi andmist. On kaebaja enda otsustada, kas ja kui palju ta peab vajalikuks kohtu poole erinevate kaebustega pöörduda, kuid haldusasjade suur hulk ning sellest tulenev suurem vajadus kohtule erinevaid avaldusi esitada, ei anna iseseisvalt õigust riigi õigusabile.
12.2.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus Siim Grossbergi taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.