Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits 08.01.2025, Tartu 3-24-2261 K.K. kaebus Sotsiaalkindlustusameti 27.06.2024. a otsuse nr P6-2024-579031, 03.07.2024. a otsuse nr P7-2024-584580 ja 09.08.2024. a vaideotsuse nr 5.2-3/19970-6 resolutsiooni p 2 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 20.09.2024. a määruse resolutsiooni punkt 6 Sotsiaalkindlustusameti määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – K.K. Vastustaja/määruskaebuse Sotsiaalkindlustusamet
esitaja
RESOLUTSIOON
1.Võtta määruskaebus Tartu Halduskohtu 20.09.2024. a määruse peale ringkonnakohtu menetlusse.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 20.09.2024. a määrus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus on lõplik (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sotsiaalkindlustusamet (SKA) määras kaebajale lapse kasvatamiseks kaks perehüvitist: 08.01.2024. a otsusega nr P6-2024-4955 (dtl 12) lapsetoetuse ajavahemikuks 25.12.2023– 24.12.2042 ning 08.01.2024. a otsusega nr P7-2024-4948 (dtl 8–11) jagatava vanemahüvitise ajavahemikuks 24.01.2024–24.12.2026.
2.SKA lõpetas 27.06.2024. a otsusega nr P6-2024-579031 (dtl 13-14) alates 01.07.2024 lapse kasvatamiseks määratud perehüvitise (lapsetoetuse) maksmise ja 03.07.2024. a otsusega nr P7-2024-584580 (dtl 15-16) alates 01.07.2024 lapse kasvatamiseks määratud jagatava vanemahüvitise kasutamise ja maksmise. Otsuste õiguslike alustena on märgitud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29.04.2004. a määruse nr 883/2004 art 68 lg-d 1 ja 2 ning perehüvitise seaduse (PSH) § 1 lg 3. Otsuste kohaselt kohalduvad juhul, kui üks lapsevanematest on
asunud tööle Euroopa Liidu liikmesriiki või Euroopa majanduspiirkonna riiki, Euroopa Liidu määrused nr 883/2004 ja nr 987/2009. Pere jagunemisel kahe riigi vahel maksab perehüvitisi see riik, kus inimene töötab. Lapsehoolduspuhkusel viibijad ning töötuskindlustushüvitise ja töötutoetuse saajad võrdsustatakse töötajatega. Kui mõlemad lapsevanemad töötavad, on perehüvitiste esmane maksja lapse elukohariik. Kui töökohariigi perehüvitiste summa on madalam lapse elukohariigi summaarsest perehüvitisest, tuleb elukohariigil maksta lisahüvitist kahe riigi summaarsete perehüvitiste vahe ulatuses. Pere saab hüvitisi kõrgema perehüvitise tasemega riigi summaarse hüvitise ulatuses. Kuna lapse isa töötab Soomes ja lapse ema ei tööta Eestis, on esmane peretoetuste maksja Soome. SKA 03.07.2024. a otsuses on täiendavalt märgitud, et kaebaja kinnitas, et elab alates 01.08.2022 Soomes ning Soome kinnitusel oli ta 08.08.2022–30.11.2023 Soomes töötav isik.
3.Kaebaja esitas SKA 27.06.2024. a ja 03.07.2024. a otsuste peale vaide (dtl 17–20) nende kehtetuks tunnistamiseks.
4.Kaebaja esitas 05.08.2024 Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse (dtl 2–7) eelmises punktis nimetatud SKA otsuste kehtivuse peatamiseks vaidemenetluse ajaks kuni vaideotsuse vaidlustamise tähtaja lõpuni ning SKA kohustamiseks jätkata 08.01.2024. a otsuste täitmist.
5.Tartu Halduskohus rahuldas 12.08.2024. a määrusega (dtl 102–108) kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas SKA 27.06.2024. a ja 03.07.2024. a otsuste kehtivuse vaidemenetluse ajaks kuni vaidemenetlust lõpetava lahendi vaidlustamise tähtaja lõpuni.
6.Halduskohus jaatas oma määruses kaebajal esialgse õiguskaitse vajadust ning ei pidanud vaide eduväljavaateid vähesteks. Lisaks ei pidanud halduskohus avalikku huvi kaebaja õigustest kaalukamaks ega esialgse õiguskaitse kohaldamisega kaasnevaid riske ülemääraseks. Muuhulgas leidis halduskohus, et kuna esialgse õiguskaitse taotluse koostas advokaat, tuleb selle sõnastusest ja kaebaja tahtest aru saada sedasi, et esialgset õiguskaitset taotletakse vaid kuni vaideotsuse vaidlustamise tähtaja lõpuni. Vajaduse korral saab kaebaja esitada uue esialgse õiguskaitse taotluse.
7.SKA jättis 19.08.2024. a vaideotsusega nr 5.2-3/19970-6 (dtl 161–170) kaebaja vaide rahuldamata.
8.SKA esitas 27.08.2024 Tartu Halduskohtu 12.08.2024. a määruse peale määruskaebuse (dtl 110–114), milles palus halduskohtu esialgse õiguskaitse kohta tehtud määruse tühistada ning teha uue määruse, millega jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata ja kohustada kaebajat tagastama SKA-le kogu esialgse õiguskaitse raames saadud perehüvitis ning jätta menetluskulud kaebaja kanda.
9.Kaebaja esitas 16.09.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse (dtl 203–210) SKA 27.06.2024. a ja 03.2024. a otsuste ning 19.08.2024. a vaideotsuse resolutsiooni p 2 tühistamiseks ning esialgse õiguskaitse taotluse vaidlustatud otsuse kehtivuse peatamiseks kuni kohtumenetluse lõpuni ning 08.01.2024. a otsuse täitmiseks kohustamiseks, et SKA jätkaks perehüvitiste maksmist.
10.Kaebaja märkis, et perehüvitised on tema peamised ning ainsad sissetulekud oma alaealiste laste ülalpidamiseks. SKA õigusvastased otsused on toonud endaga kaasa kaebaja ja tema laste õiguste olulise rikkumise, pannes nad rahaliselt raskesse olukorda.
11.Kaebaja oli veendunud, et SKA rahuldab vaidemenetluses vaide, mistõttu ta esimest korda halduskohtule esialgse õiguskaitse taotlust esitades ei pidanud vajalikuks taotleda esialgset õiguskaitset kauemaks kui vaidemenetluse ajaks. Halduskohtu määrus
12.Tartu Halduskohus võttis 20.09.2024. a määrusega (dtl 277–281) kaebuse menetlusse (resolutsiooni p 1) ning rahuldas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse selliselt, et peatas SKA 27.06.2024. a otsuse nr P6-2024-579031 ja 03.07.2024. a otsuse nr P7-2024-584580 kehtivuse kuni käesolevas haldusasjas kohtulahendi jõustumiseni (resolutsiooni p 6).
13.Halduskohus leidis, et kaebajal esineb esialgse õiguskaitse vajadus, kuna kaebaja eesmärk on põhivaidluse tulemuse selgumiseni oma õigusi kindlustada. Lisaks on kaebaja põhjendanud ja esitanud vastavad tõendid selle kohta, et vaidlusalused perehüvitised on kaebaja ainsateks sissetulekuteks. Vaatamata sellele, et kaebaja lapse isa töötab, arvestas halduskohus ka seda, et vanemahüvitise eesmärk on tagada asendussissetulek isikule, kes kasvatab alla kolmeaastast last, ning soodustada töö- ja pereelu ühitamist (PSH § 32 lg 1). Seega on vanemahüvitise eesmärk lisaks lapse toetamisele ka töölt eemal viibiva lapsevanema toimetuleku tagamine. Halduskohus märkis, et kohtule arusaadavalt ei ole kaebaja lapse isal enam perekonnaseaduse (PKS) § 111 alusel lapse sünnist tulenevat kaebaja ülalpidamiskohustust, mistõttu ei saa eeldada, et kaebaja lapse isa tagab kaebajale piisava asendussissetuleku, mis kataks ka lapse kasvatamisega seotud kulud.
14.Halduskohus leidis, et kaebust ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks. Asjaolu, kas vaidlustatud otsused on õiguspärased või mitte, kuulub lahendamisele kaebuse sisulisel läbivaatamisel.
15.Halduskohus ei pidanud praeguses asjas avalikku huvi kaebaja õigustest kaalukamaks ja esialgse õiguskaitse kohaldamisega kaasnevaid riske ülemäärasteks. Perehüvitiste maksmise lõpetamine mõjutab olulisel määral kaebaja ja tema laste toimetulekut, samas kui riigi jaoks ei ole tegemist märkimisväärsete summadega. Juhul, kui kohtumenetluse tulemusel peaks selguma, et SKA lõpetas kaebajale perehüvitiste maksmise õiguspäraselt, võib esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamise korral tekkida kaebajal kohustus tagastada riigile esialgse õiguskaitse korras saadud hüvitised. Halduskohus andis suurema kaalu selle osapoole õigustele, kelle huviks on olemasoleva olukorra säilimine, ning leidis, et avalikku huvi ei saa pidada olulisemaks kaebaja õiguse riivest.
16.Tartu Ringkonnakohus jättis 10.12.2024. a määrusega (dtl 388–391) Tartu Halduskohtu 12.08.2024. a määruse peale esitatud SKA määruskaebuse ning SKA taotluse esialgse õiguskaitse määruse alusel saadud perehüvitise tagastamiseks läbi vaatamata.
17.Ringkonnakohus leidis, et kuivõrd kaebaja esitas 16.09.2024 halduskohtule kaebuse SKA 27.06.2024. a ja 03.07.2024. a otsuste ning 19.08.2024. a vaideotsuse osaliseks tühistamiseks ning halduskohus võttis 20.09.2024. a määrusega kaebuse menetlusse ja kohaldas esialgset õiguskaitset, on vaidlustatud 12.08.2024. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse mõju lõppenud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saaks asjas tehtav määrus muutunud asjaolude tõttu enam ilmselgelt mõjutada SKA õigusi ja kohustusi ning jättis seetõttu määruskaebuse läbi vaatamata lähtudes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 187 lg 3 p-st 6 ja §-st 190.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
18.SKA esitas 04.10.2024 määruskaebuse (dtl 289–295), milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 20.09.2024. a määruse resolutsiooni p 6 ja lõpetada esialgse õiguskaitse kohaldamine.
19.Kuigi PKS § 111 lg-st 1 tulenevalt ei ole kaebaja lapse isal enam kaebaja ülalpidamiskohustust, on see kohustus lapse isal lapse suhtes jätkuvalt olemas lähtudes PKS §-dest 96 ja 97. Samuti oleks kaebaja lapse isal perekonna ülalpidamiskohustus kaebajaga abielu korral tulenevalt PKS § 16 lg-dest 1 ja 2. Perehüvitiste saamiseks ei pea perekond moodustuma ainult abielus olevate ja vastastikku ülalpidamiskohustust omavate isikute vahel. Samuti ei ole ainult abielus olevatel ja ülalpidamiskohustustega isikutel põhiseaduse § 27 lg-st 5 tulenev abivajavate pereliikmete eest hoolitsemiskohustus. Sotsiaalkaitse kontekstis PKS-is sätestatust perekonna ja ülalpidamiskohustuse laiemalt vaatamine tagab riigi sotsiaalvaldkonna rahaliste vahendite õiglasema ja eesmärgipärasema kasutamise. See, et kaebaja lapse isa ei pea kaebajat PKS § 111 lg-st 1 tulenevalt enam ülal pidama ei tähenda, et ta ei peaks seda sotsiaalkaitse kontekstis tegema või et ta seda faktiliselt ei tee. Kaebaja ei ole varasemates menetlustes ega ka kaebuses kordagi viidanud asjaolule, et ta peab last üksi üleval.
20.Kaebajat on teavitatud sellest, et tema lapse isal on õigus töötamise alusel taotleda perehüvitist Soomest ja ka sellest, et kui isa seda mingil põhjusel ei tee, on ka kaebajal endal õigus isa Soomes töötamise alusel sealt toetusi taotleda. Vastavasisulise info on kaebajale edastanud nii Soome pädev asutus kui ka SKA. Asjaomaste riikide vahel puudub vaidlus prioriteetse riigi üle, mis tähendab, et Eestil on kohustus vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 987/2009, milles sätestatakse määruse 883/2004 rakendamise kord, art 59 lg-le 1 perehüvitiste maksmine lõpetada peale prioriteetse riigi muutumise ilmsikstulekut ja Soomel kohustus prioriteetse riigina perehüvitisi edasi maksta, kui seda neilt taotletakse. Määrusest tulenevalt puudub kaebajal õiguslik alus Eestist hüvitist saada.
21.Halduskohus ei arvestanud esialgse õiguskaitse rakendamisel kaebaja õigusega ja ka kohustusega taotleda Soomest perehüvitisi. Seega rikkus halduskohus HKMS § 4 lg-s 4 sätestatud uurimispõhimõtet ja § 59 lg 3. Halduskohus ei selgitanud välja kõiki asjaolusid õiguskaitse määramiseks. Samuti ei uurinud ta, miks isikud ei ole Soomes taotlust esitanud, kuigi SKA on ka ise halduskohtu tähelepanu sellele juhtinud.
22.Kui kaebaja või tema lapse isa oleks pärast maksmise lõpetamise kohta info saamist esitanud taotluse perehüvitiste saamiseks Soomele, ei esineks kaebajal ka esialgse õiguskaitse vajadust põhjusel, et ta on jäänud ilma oma ainukesest ja peamisest sissetulekust. SKA hinnangul on kaebaja käitunud vastutustundetult ning tinginud oma pere majanduslikult pingelisema situatsiooni puhtalt enda tegevusetusega ehk siis aidanud kaasa sellele, et tal puudub sissetulek perehüvitise näol.
23.SKA ei nõustu sellega, et kaebaja õigused oleksid avalikust huvist kaalukamad. Kuna riigi vahendid on toetuste maksmisel piiratud, on kaalukas avalik huvi see, et toetust makstakse üksnes isikutele, kellel on selle saamiseks vajadus ja õiguslik alus ning, kes on täitnud sotsiaalseadustiku üldosa seaduses sätestatud omavastutuse kohustuse. SKA hinnangul ei esine kaebajal esialgse õiguskaitse ülekaalukat vajadust, kuna tal on võimalus perehüvitist taotleda Soomest ja ta ei ole seda võimalust tänaseni kasutanud. Samuti ei ole kaebaja SKA-lt saadud info ümberlükkamiseks esitanud kohtule Soome pädeva asutuse tõendit, et Soome kaebajale hüvitist ei maksa. Sellises olukorras eelnimetatud põhimõtetest lähtuvalt kahjustab kaebajale Eestis perehüvitiste maksmise jätkamine tugevalt avalikke huve. Kaebaja käitumisest võib välja lugeda soovi valida perehüvitise maksjat, mis ei ole kooskõlas
määruses nr 883/2004 sätestatud põhimõtetega, mille kohaselt tuleb riikidel perehüvitiste maksmisel lähtuda siiski prioriteetsusreeglitest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
24.HKMS § 207 lg kohaselt otsustab ringkonnakohus määruskaebuse menetlusse võtmise viivitamata pärast määruskaebuse saamist. Kohus kontrollib, kas määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud ning kas määruskaebus on esitatud seadusega ettenähtud nõuete kohaselt ja tähtajast kinni pidades. Määruskaebuse menetlusse võtmisel kohaldatakse apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Ringkonnakohus leiab, et esitatud määruskaebus vastab nendele nõuetele ning selle saab ringkonnakohtu menetlusse võtta.
25.SKA esitas määruskaebuse Tartu Halduskohtu 20.09.2024. a määruse peale, millega halduskohus kohaldas kaebaja taotletud viisil esialgset õiguskaitset, mille tulemusena pidi SKA jätkama kaebajale perehüvitiste maksmist kuni asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni.
26.Kaebaja esitas esimest korda halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse 05.08.2024 ning halduskohus rahuldas 12.08.2024. a määrusega talle esitatud taotluse, kohaldades esialgset õiguskaitset vaidemenetluse ajaks kuni vaideotsuse vaidlustamise tähtaja lõpuni. Selliselt esialgse õiguskaitse kohaldamise ajalise kehtivust piirates tugines halduskohus asjaolule, et taotluse oli esitanud kaebajat esindav advokaat. Halduskohus leidis, et ei saa seetõttu kaebaja tahet teisiti tõlgendada.
27.Ometi sätestab HKMS § 249 lg 4 ls 2 p 2, et vaidemenetluse käigus tehtud esialgse õiguskaitse määrus kehtib kuni kohtuotsuse jõustumiseni või kaebuse tagastamise või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise määruse jõustumiseni, kui vaide esemes olevas nõudes esitatakse tähtaegselt halduskohtule kaebus. Kaebaja esitas vaideotsuse peale tähtaegselt kaebuse, mistõttu ei saa esialgse õiguskaitse kehtivust ajaliselt piirata vaid vaidemenetluse lõpuga. Taoline tõlgendus ei ole seadusega kooskõlas.1
28.Küll aga muutis olukorda halduskohtu 20.09.2024. a määrus, millega halduskohus uuesti talle esitatud esialgse õiguskaitse taotluse rahuldas. HKMS § 249 lg 1 ls 1 järgi võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta. Uue määruse tegemisega lõppes 12.08.2024. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse mõju.2
29.Vastavalt HKMS § 203 lg-le 2 ja § 197 lg-le 1 nende koosmõjus kontrollib ringkonnakohus määruskaebuse läbivaatamisel halduskohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes määruskaebusega vaidlustatud ulatuses. SKA määruskaebuses välja toodud põhjendused puudutavad materiaalõiguslikku hinnangut ja mõningate asjaolude tõendatuse küsimust. Ringkonnakohus selgitab, et esialgse õiguse andmine sõltub sellest, kas vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks, sellest, kui vastasel juhul võib kaebuse eesmärgi saavutamine kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks, ning summaarsest hinnangust avaliku huvi ja puudutatud isiku õiguste kaalumisele ja kaebuse perspektiivile ning hinnangust esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavatele tagajärgedele (HKMS § 249 lg-d 1 ja 3). Halduskohus on 20.09.2024. a määruses välja toonud, et kaebuse eduväljavaadetele on kohtul piiratud ajaressursi tingimustes keeruline hinnangut anda, et asjaoludest nähtuvalt ei saa pidada
Vt Tallinna Ringkonnakohtu 15.01.2018. a määrus nr 3-17-2623, p 9-10. Vt Tartu Ringkonnakohtu 10.12.2024. a määrus nr 3-24-2261, p 11.
kaebust antud menetlusetapis ilmselgelt perspektiivituks, ning et kohus ei pea praeguses asjas avalikku huvi kaebaja õigustest kaalukamaks ega pea ka esialgse õiguskaitse kohaldamisega kaasnevaid riske ülemäärasteks (p 25–26). SKA ei ole määruskaebuses esitanud ühtegi argumenti, mis sunniks ringkonnakohut neis halduskohtu hinnangutes kahtlema. Samuti selgitas halduskohus, et juhul, kui kohtumenetluse tulemusel peaks selguma, et SKA lõpetas kaebajale perehüvitiste maksmise õiguspäraselt, võib esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamise korral tekkida kaebajal kohustus tagastada riigile esialgse õiguskaitse korras saadud hüvitised (p 26). Halduskohus märkis ka, et asjaolu, kas vaidlustatud otsused on õiguspärased või mitte, kuulub lahendamisele kaebuse sisulisel läbivaatamisel (p 25).
30.Ringkonnakohus juhib täiendavalt tähelepanu sellele, et käesolevas asjas on halduskohus esialgse õiguskaitse andmise vajadust hinnanud kaks korda ja jõudnud mõlemal korral järeldusele, et SKA 27.06.2024. a otsuse nr P6-2024-579031 ja 03.07.2024. a otsuse nr P7-2024-584580 kehtivuse peatamine esialgne õiguskaitse korras on põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub nii 12.08.2024. a määruse p-dega 10–13.2 kui ka 20.09.2024. a määruse punktidega 24–26 ega pea vajalikuks neis esitatut ülejäänud osas korrata (HKMS § 201 lg 4 koosmõjus § 203 lg-ga 2).
31.Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus esitatud määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 20.09.2024. a määruse muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.