Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar, Maili Lokk 27.12.2024, Tartu 3-24-2667 Juri Kolesnikovi kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes (liikumis- ja suhtlemisvõimaluste piiramine 25.10.2019 - 10.06.2020) Juri Kolesnikovi määruskaebus Tartu Halduskohtu 27.11.2024. a määruse resolutsiooni p-de 1 ja 2 peale Kirjalik menetlus Kaebaja - Juri Kolesnikov Vastustaja - Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta Juri Kolesnikovi määruskaebus Tartu Halduskohtu 27.11.2024. a määruse resolutsiooni p 1 peale rahuldamata.
2.Jätta Juri Kolesnikovi määruskaebus Tartu Halduskohtu 27.11.2024. a määruse resolutsiooni p 2 peale rahuldamata.
3.Jätta rahuldamata Juri Kolesnikovi taotlus riigi õigusabi saamiseks määruskaebemenetluses.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni p-de 1 ja 3 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Ülejäänud osas ei ole määrus edasi kaevatav (HKMS § 119 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Juri Kolesnikov esitas 23.09.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse. Kaebaja viitas haldusmenetluse dokumendile nr 1-13/24/351-5 ning kohtuasjadele nr 3-20-64 ja nr 3-20-565. Kaebaja väitel on tõestatud, et teda hoiti 25.10.2019 - 10.06.2020 õigusvastaselt üksikvangistuses. Ta esitas kahjunõude 2022. või 2023. a, kuid tuli välja, et ta peab ise asjaolusid kirjeldama. Ta esitas uue taotluse ja täiendas seda mai-august 2024. Ta tõi välja uued asjaolud, mis seisnevad selles, et Rubanjak, kelle tõttu kaebaja suhtes kohaldati 25.10.2019 täiendavaid julgeolekuabinõusid, oli ka 2023 ja 2024 kaebajaga samas sektoris ning tema ja kaebaja vahel toimuvad konfliktid. See tõendab, et 2019. a oli kõik lavastatud ja praegu on alust asja uuesti menetleda. Kaebaja arvab, et kui jõustusid otsused asjades nr 3-20-64 ja nr 3-20-565, siis ta
esitas õigeaegselt kahjunõude. Kaebaja palus anda talle riigi õigusabi ja vabastada teda riigilõivu tasumisest.
2.Kohtute infosüsteemist nähtuvad järgmised andmed.
2.1.Kohus tühistas kohtuasjades nr 3-20-64 ja nr 3-20-565 Tartu Vangla 28.11.2019, 27.12.2019 ja 27.02.2020. a otsused, mille alusel jätkati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Kehtima jäi 25.10.2019. a käskkiri nr 6-1/1324, millega täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine algas ja muud otsused nende kohaldamisega jätkamise kohta.
2.2.Kohtuasja nr 3-23-826 andmetel esitas kaebaja 16.04.2023 kaebuse Tartu Vangla vastu, milles ta taotles mittevaralise kahju hüvitamist paljudel erinevatel alustel. Nende hulgas oli, et 25.10.2019 paigutati kaebaja põhjuseta E-majja kartserikambrisse, 23.04.2020 ei lastud kaebajat kartserikambrist välja ja ei viidud tagasi S-majja, 03.06.2020 viidi kaebaja tagasi E- majja kartserikambrisse. Kohus tegi kindlaks, et kaebaja esitas 23.10.2022 kahju hüvitamise taotluse, milles ta viitas 25.10.2019 põhjuseta kartserikambrisse paigutamisele. Vastustaja jättis 16.03.2023. a otsusega nr 1-13/322-8 kaebaja kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata, kuna kaebaja ei kõrvaldanud taotluse puudusi. Kohus leidis, et vastustaja jättis 23.10.2022. a taotluse läbi vaatamata õiguspäraselt ja muude kaebuse aluste osas ei ole kaebaja kohtueelses menetluses kahju hüvitamise taotlust esitanud. Kohus tagastas kaebuse.
2.3.Kohtuasja nr 3-24-2406 andmetel esitas kaebaja 23.08.2024 kaebuse, milles ta taotles mittevaralise kahju hüvitamist ja viitas Tartu Vangla otsusele nr 1-13/24/351-3. Kohus tegi kindlaks, et kaebaja esitas kohtueelses menetluses 21.05.2024 nõude hüvitada talle 7 kuu jooksul eraldatud lukustatud kambris viibimisega tekitatud kahju. Vastustaja lahendas nõude 23.07.2024. a otsusega nr 1-13/24/351-3. Vastustaja tegi kahju hüvitamise taotluse lahendamisel kindlaks, et kaebaja viibis eraldatud lukustatud kambris 25.10.2019 - 23.04.2020 ning kohtuasjade 3-20-64 ja 3-20-565 alusel oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine õigusvastane 28.11.2019 - 31.01.2020 ja 27.02.2020 - 30.03.2020. Vastustaja jättis kaebaja taotluse läbi vaatamata, kuna kaebaja ületas kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaega (RVastS § 17 lg 3). Taotlus oleks tulnud esitada hiljemalt 23.04.2023. Kohus nõustus, et vastustaja jättis taotluse läbi vaatamata õiguspäraselt ja kaebajal puudub kohtule kaebuse esitamise õigus. Kohus tagastas kaebuse.
3.Tartu Vangla esitas kohtule dokumendi nr 1-13/24/351-5, mis on koostatud 20.09.2024. Sellest nähtub, et kaebaja esitas menetluses 1-13/24/351 22.07.2024 täiendava avalduse, mis jäi eksituse tõttu asja menetlenud vanemjuristile edastamata. Kaebaja täiendav avaldus jõudis vanemjuristini pärast seda, kui määruse p-s 2.3 nimetatud 23.07.2024. a otsus oli juba tehtud. Põhjendatud on õigeaegselt tähelepanuta jäänud avalduse valguses hinnata, kas esineb aluseid menetluse uuendamiseks. Selliseid aluseid ei esine, kuna periood, mille eest kaebaja hüvitist taotleb, jäi samaks ning avalduses välja toodud täiendavad asjaolud (ruumipuudus, kaebaja tervislik seisund, abistaja puudumine, akna avamise võimalus) ei muuda seda, et kahju hüvitamise taotlus on esitatud tähtaja ületamisega.
4.Tartu Halduskohus 27.11.2024. a määrusega lõpetas menetluse haldusasjas nr 3-24-2667 (resolutsiooni p 1) ning jättis kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 2).
4.1.Halduskohus leidis, et kaebaja on esitanud 25.10.2019 - 10.06.2020 kaebaja liikumis- ja suhtlemisvõimaluste piiramisega (kaebaja sõnastuses üksikvangistuses hoidmisega) tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Vale on kaebaja väide, et kohtuasjades nr 3-20-64 ja nr 3-20-565 tehti kindlaks kaebaja liikumis- ja suhtlemisvõimaluste õigusvastane piiramine perioodil 25.10.2019 - 10.06.2020. Kohus tühistas kolm konkreetset vangla otsust, mille alusel kaebaja suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid perioodidel 28.11.2019 - 31.01.2020 ja 27.02.2020 - 30.03.2020. Kaebajale pidi olema selgelt arusaadav, et tema kaebused rahuldati osaliselt.
4.2.Kohus lõpetab menetluse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel, kuna kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. Kaebaja on esitanud kohtule kahjunõude, mis lahendati kohtueelses menetluses vastustaja 23.07.2024. a otsusega nr 1-13/24/351-3. Kaebus tuli riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lg 2 alusel esitada 30 päeva jooksul selle otsuse kaebajale teatavaks tegemisest. Kaebajal ei olnud objektiivset ega subjektiivset takistust esitada kaebus tähtaegselt. Seda näitab asjaolu, et kaebaja esitas kaebuse tähtaegselt kohtuasjas nr 3-24-2406. Käesolevas asjas on kaebus esitatud kaebetähtaja ületamisega 23.09.2024 ja selle ennistamiseks puudub alus.
4.3.Kaebetähtaja ületamist ei kõrvalda see, et üheks kaebajale alates 25.10.2019 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel aluseks võetud asjaoluks oli konflikt kaebaja ja kinnipeetav Rubanjaki vahel ning kaebaja arvates näitab kinnipeetav Rubanjaki hilisem käitumine, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks ei olnud piisvalt alust. See ei muuda asjaolu, et vastustaja lahendas kaebaja kahju hüvitamise taotluse 23.07.2024 ning kaebaja esitas käesolevas kohtuasjas kaebuse rohkem kui 30 päeva pärast kohtueelse menetluse lõpplahendi tegemist. Samuti ei kõrvalda kaebetähtaja ületamist see, et vastustaja jättis tähelepanuta ühe kahju hüvitamise menetluses esitatud kaebaja avalduse ning tegi hiljem kindlaks, et see ei oleks kahju hüvitamise taotluse lahendamisel tehtud otsust muutnud. Dokument nr 1-13/24/351-5 ei ole kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmine RVastS § 18 lg 2 tähenduses. Lisaks ei käsitle see dokument käesolevas asjas välja toodud kaebuse alust, so liikumis- ja suhtlemisvõimaluste piiramist. Vastustaja on kohtu hinnangul ekslikult hinnanud menetluse uuendamise vajadust ja lisanud dokumendile vaidlustamisviite. Kahju hüvitamise taotluse lahendamine ei ole haldusmenetlus haldusmenetluse seadustiku (HMS) § 2 lg 1 tähenduses, kuna kahju hüvitamise taotluse suhtes tehtav otsus ei ole haldusakt või toiming. Kui vastustaja märkas, et üks kahju hüvitamise nõude lahendamise raames esitatud avaldus oli tähelepanuta jäänud, siis oli kohane ja korrektne see viga parandada, kuid tegemist ei olnud HMS § 44 reguleeritud menetluse uuendamisega. Dokument nr 1-13/24/351-5 on käsitletav 23.07.2024. a otsuse nr 1-13/24/351-3 tegemisel tehtud vea parandamisena. Kaebajale oli teada, millistel alustel taotles ta kahju hüvitamist menetluses nr 1-13/24/351. Kaebajal oli 30 päeva jooksul 23.07.2024. a otsuse nr 1-13/24/351-3 teatavaks tegemisest õigus esitada kohtule kaebus kõigil alustel, millele kaebaja selles kahju hüvitamise menetluses oli tuginenud. Selle kaebuse esitas kaebaja kohtuasjas nr 3-24-2406.
4.4.Kohus jätab kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 5 ja 6 alusel. Esiteks on tegemist mittevaralise kahju hüvitamise nõudega ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi (RÕS § 7 lg 1 p 6). Teiseks on määruse punktis 4-7 toodust lähtudes kaebaja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene (RÕS § 7 lg 1 p 5).
5.J. Kolesnikov sai halduskohtu määruse kätte 03.12.2024.
6.18.12.2024 esitas J. Kolesnikov Tartu Halduskohtu 27.11.2024. a määruse peale määruskaebuse, milles palub halduskohtu määruse tühistada. Kaebaja leiab, et ta esitas kahjunõude kohtule tähtaegselt, sest seda on aega esitada 10 aastat. Samuti on ta vabandanud tähtaja ületamise eest, nagu teeb ka vangla oma otsuste puhul, kui tähtaega ületatakse. J. Kolesnikov taotleb määruskaebuses veel, et talle antaks advokaat, kuna terviseprobleemide tõttu on tal raske asjadega tegeleda ja neist aru saada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Halduskohus lõpetas asja menetluse, kuna kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele, võttes aluseks HKMS § 124 lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 ning jättis kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Kaebaja ei ole 18.12.2024. a määruskaebuses välja toonud asjakohaseid põhjendusi seoses halduskohtule esitatud
hüvitamiskaebuse hilinenult esitamisega. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu asja materjalidest kaebaja puhul ka muid mõjuva põhjusena käsitletavaid asjaolusid, mis oleks saanud takistada tal hüvitamiskaebuse tähtaegselt esitamist halduskohtule seonduvalt kaebuses välja toodud perioodiga 25.10.2019 - 10.06.2020 ja Tartu Vangla 23.07.2024. a otsusega nr 1-13/24/351-3. Haldusasjas nr 3-24-2406 Tartu Vangla poolt halduskohtule esitatud 23.07.2024. a otsusele kantud J. Kolesnikovi omakäelisest kinnitusest nähtub, et ta sai vangla otsuse nr 1-13/24/351-3 kätte samal päeval. Seega oli viimaseks päevaks halduskohtule hüvitamiskaebuse esitamiseks seonduvalt eelnimetatud vangla otsusega, 22.08.2024. Käesolevas asjas esitas J. Kolesnikov halduskohtule hüvitamiskaebuse alles 23.09.2024. Kuna halduskohus on oma 27.11.2024. a määruses piisaval määral põhjendanud, miks kaebetähtaeg ennistamisele ei kuulu, siis sellest tingituna halduskohus õigustatult ka lõpetas asja menetluse. Käesolevas haldusasjas on HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 kohaldamise eeldused täidetud. Ringkonnakohtu hinnangul jättis halduskohus igati põhjendatult ka kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 27.11.2024. a määruse muutmata.
8.Kaebaja palub määruskaebuses anda talle advokaat, kuna terviseprobleemide tõttu on tal endal raske asjadega tegeleda ja neist aru saada. Ringkonnakohus käsitleb kaebaja taotlust anda talle advokaat taotlusena saada riigi õigusabi määruskaebemenetluses. Ringkonnakohus selgitab, et riigi õigusabi andmise eesmärk on tagada kvaliteetse õigusabi saamine kõikidele isikutele, kellel selle järgi vajadus on, ning põhimõtted õigusabi vajaduse määramiseks on sätestatud seaduses. HKMS § 110 lg-st 2 tulenevalt tuleb riigi õigusabi andmise otsustamisel lähtuda RÕS-st ning HKMS-i 12. peatükis sätestatust üksnes niivõrd, kuivõrd RÕS-is ei ole sätestatud teisiti. Riigil on kohustus abi vajavale isikule tasuta õigusabi anda üksnes RÕS-is ettenähtud tingimuste esinemise korral. RÕS § 7 lg-s 1 on toodud riigi õigusabi andmisest keeldumise alused ning ühe või mitme aluse esinemisel on riigi õigusabi andmine välistatud. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleval juhul esineb RÕS § 7 lg 1 p-s 1 nimetatud alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks. KIS-ist nähtuvalt on kaebaja aastate jooksul esitanud märkimisväärse hulga kaebusi ja taotlusi erinevatele kohtutele ja erinevates kohtuastmetes ning talle on korduvalt selgitatud riigi õigusabi saamise tingimusi. Eelnevates kohtumenetluses osalemistega, erinevate taotluste esitamisega ja edasikaebeõiguse kasutamisega on ringkonnakohtu hinnangul tõendatud, et kaebaja on võimeline ise oma õigusi kaitsma. Ka käesolevas haldusasjas esitas kaebaja kaebuse halduskohtule ja määruskaebuse ringkonnakohtule, olles koostanud eelnimetatud dokumendid ise. Kaebaja on käesolevas asjas ise esitanud kohtule määruskaebuse ning HKMS § 210 lg 4 järgi lahendatakse määruskaebused üldjuhul kirjalikus menetluses. Kõike eeltoodut arvestades ei pea ringkonnakohus vajalikuks määrata kaebajale riigi õigusabi korras esindajat määruskaebemenetluses. Seega jätab ringkonnakohus kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.