S.X kaebus Tallinna Linnavalitsuse 06.12.2023 korralduse nr 1118 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – S.X, esindaja Olga Väina-Kesler Vastustaja – Tallinna linn, esindajad D.U ja Y.E
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 16.04.2024 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
S.X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse S.X määruskaebus 16.04.2024 määruse peale haldusasjas nr 3-24-218.
2.Jätta S.X määruskaebus rahuldamata ja 16.04.2024 määrus haldusasjas nr 3-24-218 muutmata.
Tallinna Tallinna
Halduskohtu Halduskohtu
SELGITUSED
Määruse resolutsiooni punkti 2 vaidlustamiseks võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4 ja § 235 lg 1). Muus osas ei ole määrus vaidlustatav (HKMS § 235 lg 1).
1.Kaebaja on Tallinna linnaga sõlmitud üürilepingute alusel alates 18.01.2011 kasutanud koos abikaasa ning abikaasa pojaga aadressil Kristjan Kärberi tn 8-1 asuvat 4-toalist, 79,6 m2 suurust korterit. Viimati sõlmiti kaebajaga 21.01.2019 Tallinna Linnavalitsuse 16.01.2019
3-24-218 korralduse nr 59-k alusel uus munitsipaaleluruumi üürileping nr 7-33./19.10. Lepingut pikendati esmalt Tallinna Linnavalitsuse 14.12.2022 korralduse nr 1119 alusel kuni 17.01.2024 ning seejärel Tallinna Linnavalitsuse 06.12.2023 korralduse nr 1118 (s.o vaidlustatud korralduse) alusel kuni kahetoalise eluruumi eraldamiseni, kuid maksimaalselt kuueks kuuks, s.o kuni 17.07.2024.
2.Kaebaja esitas 24.01.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tallinna Linnavalitsuse 06.12.2023 korralduse nr 1118 tühistamist ning vastustaja kohustamist munitsipaaleluruumi üürilepingu pikendamiseks 5 aasta võrra.
3.Tallinna Halduskohus tagastas kaebuse 16.04.2024 määrusega HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel, kuna kaebuse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Halduskohus põhjendas seda kokkuvõttes järgmiselt. Kaebuse eesmärk on jätkata Kristjan Kärberi tn 8-1 asuva munitsipaalkorteri üürimist vähemalt järgneval viiel aastal. Kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et Tallinna linn ei pidanud õigustatuks kaebaja ja tema pere kasutuses oleva korteri üürilepingu pikendamist kauemaks kui kuueks kuuks, kuna põhjendatud on vahetada kaebaja kasutuses olev 4-toaline munitsipaalkorter 2-toalise munitsipaalkorteri vastu. Olukorras, kus üürileandja ei soovi tähtajalist üürilepingut enam pikendada, on tagajärjed üürniku jaoks võrreldavad tähtajatu üürilepingu ülesütlemisega. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et munitsipaaleluruumi ülesütlemisest võrsunud vaidlus on eraõiguslik, olenemata sellest, et üürileandjaks on kohalik omavalitsus. Riigikohus on selgitanud, et vaatamata sellele, et munitsipaaleluruumi üürilepingu pikendamata jätmine on vormistatud linnavalitsuse korraldusega, on tegemist tsiviilõigussuhetest tekkinud vaidlusega. Seega on kaebaja ja Tallinna linna vahel tekkinud eraõiguslik lepinguline suhe, millele kohaldatakse võlaõigusseaduse sätteid. Sellest tulenevalt ei teki ka lepingu muutmisel, lepingu pikendamata jätmisel ega ülesütlemisel avalik-õiguslikku suhet. Eeltoodut ning kaebuse eesmärki arvestades on praeguse vaidluse lahendamine maakohtu pädevuses.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.Kaebaja esitas 02.05.2024 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub tühistada halduskohtu 16.04.2024 määrus ja saata asi halduskohtule tagasi menetlusse võtmise otsustamiseks. Alternatiivselt taotleb kaebaja kaebuse saatmist maakohtule. Kaebaja leiab, et vaidluse lahendamine on halduskohtu pädevuses, sest Tallinna Linnavalitsuse 06.12.2023 korraldus nr 1118 on haldusakt. Puudub ka üürilepingu ülesütlemise avaldus, mida kaebajal oleks võimalik maakohtus vaidlustada, lisaks on lepingu ülesütlemise vaidlustamise tähtaeg juba möödunud.
5.Vastuseks ringkonnakohtu 12.11.2024 kirjale selgitas vastustaja, et kaebaja kasutab jätkuvalt Kristjan Kärberi 8-1 asuvat munitsipaaleluruumi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus võtab HKMS § 207 lg 1 alusel määruskaebuse menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele piisaval määral, et see lahendada. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 punkt 9).
7.Määruskaebus jääb rahuldamata. Halduskohus on jõudnud õigele järeldusele, et munitsipaaleluruumi ülesütlemisest tulenev vaidlus on tsiviilõiguslik. Munitsipaaleluruumi kasutamisõigust puudutava vaidluse näol on tegemist tsiviilõigussuhtest tekkinud vaidlusega, 2(4)
3-24-218 mis tuleb lahendada tsiviilkohtumenetluse korras, vaatamata sellele, et munitsipaaleluruumi üürilepingu lühemaks tähtajaks pikendamine on vormistatud linnavalitsuse korraldusega (vt ka Riigikohtu 28.09.2004 otsus nr 3-3-1-42-04, punkt 20; Riigikohtu erikogu 24.03.2015 määrus nr 3-3-4-1-15, punkt 10).
8.Ringkonnakohtu hinnangul tuleb kohaliku omavalitsuse poolt isikute kasutusse antavate eluruumide hulgas eristada sotsiaaleluruume ja munitsipaaleluruume. Sotsiaaleluruumi kasutusse andmise näol on tegemist avalik-õiguslikku laadi sotsiaalteenusega. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 41 lg 1 kohaselt on eluruumi tagamine kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamine isikule, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama.
9.Lisaks sotsiaaleluruumidele annab Tallinna linn elanike kasutusse ka linna omandis olevaid munitsipaaleluruume. Tallinna Linnavolikogu 08.02.2024 määruse nr 1 „Tallinna eluruumide kasutusse andmise kord“ (määrus nr 1) § 2 punkti 10 kohaselt on sotsiaaleluruum eluruum, mida kasutatakse isikule sotsiaalhoolekande seaduses ja linna õigusaktides eluruumi tagamise teenuse osutamiseks. Munitsipaaleluruum on sama paragrahvi punkti 8 kohaselt eluruum, mida kasutatakse arengudokumentidest ja teistest õigusaktidest linnale tulenevate ülesannete täitmiseks ning mis ei ole sotsiaaleluruum. Määruse nr 1 § 4 punkt 1 näeb ette, et linna omandis või kasutuses olevat elamut ja eluruumi kasutatakse seadustest ja linna õigusaktidest tulenevate ülesannete täitmiseks, sealhulgas isikule eluruumi tagamise teenuse osutamiseks SHS-s ja linna õigusaktides sätestatud korras.
10.Eeltoodust tuleneb, et isikule sotsiaaleluruumi eraldades täidab kohalik omavalitsus avalik-õiguslikku ülesannet (sotsiaalteenuse osutamine) ning omavalitsuse ja asjassepuutuva isiku vahel tekib avalik-õiguslik suhe, millest võrsuvate vaidluste lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse. Õigussuhe, mis tekib kohaliku omavalitsuse omandis oleva eluruumi isiku kasutusse andmisel muul kui avalik-õigusliku sotsiaalteenuse osutamise eesmärgil, on seevastu olemuselt eraõiguslikku laadi, sest kohalik omavalitsus ei ole selles õigussuhtes olemuslikult erinevas positsioonis kui oleks mistahes eraõiguslik üürileandja sarnases õigussuhtes tema asemel. Seega on sellisest õigussuhtest võrsunud vaidluste lahendamine on maakohtu pädevuses.
11.Siinsel juhul ei ole kaebajale Kristjan Kärberi 18-1 asuva eluruumi üürile andmise näol tegemist sotsiaalteenusega sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 41 lg 1 tähenduses. Seda, et kaebaja oleks asjaomase eluruumi kasutamise õiguse saanud avalik-õigusliku sotsiaalteenusena, ei nähtu ei üürilepingust ega selle sõlmimist ja pikendamist käsitlevatest otsustest. SHS sätetele ei ole viidatud ka Tallinna Linnavalitsuse 06.12.2023 korralduses nr 1118.
12.Eeltoodust tulenevalt leidis halduskohus õigesti, et kaebaja üürilepingu pikendamist puudutava vaidluse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Seega oli kaebuse tagastamine HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel põhjendatud.
13.Põhjendamatu on kaebaja alternatiivne taotlus kaebuse edastamiseks maakohtule. Kaebus, mille lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses, tuleb HKMS § 121 lg 1 punkti 1 alusel kaebajale tagastada. HKMS ei näe ette võimalust sellise kaebuse edastamiseks maakohtule. Kaebuse üle andmine kohtualluvuse järgi on võimalik halduskohtute vahel, mitte halduskohtu ja maakohtu vahel. HKMS § 68 lõige 3, kus on sätestatud, et „avalduse esitamisel kohtusse, kelle pädevuses ei ole selle läbivaatamine [...] saadetakse avaldus edasi õigele kohtule“, tähendab seda, et halduskohus edastab avalduse lahendamiseks maakohtusse, kui isik on adresseerinud avalduse maakohtule, kuid on ekslikult saatnud selle halduskohtule (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 08.01.2021 määrus nr 3-20-2371, punkt 8; 21.10.2020 määrus 3(4)
3-24-218 nr 3-20-1715, punkt 11). Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist pole, sest kaebaja on kaebuse adresseerinud Tallinna Halduskohtule, soovides, et halduskohus lahendaks esitatud nõude. Ka määruskaebuses on kaebaja rõhutanud, et halduskohtul tulnuks asi sisuliselt läbi vaadata. Alternatiivne taotlus kaebuse edastamiseks maakohtule ei ole lubatav. Halduskohus on kaebajale õigesti selgitanud, et oma õiguste kaitseks saab kaebaja pöörduda maakohtusse. (allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.